Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-74-15 22. oktoober 2015 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Saale Laos Kriminaalasi Kuldar Uibo süüdistuses KarS § 4231 järgi Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-2015 Kuldar Uibo kaitsja vandeadvokaadi abi Birgit Sisask, kassatsioon Lõuna Ringkonnaprokuratuur, abiprokurör Külli Zimm 23. september 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli 2015. a otsus Kuldar Uibo süüdistusasjas KarS § 4231 järgi muutmata ja kassatsioon rahuldamata.
2.Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks välja 24 (kakskümmend neli) eurot, sh käibemaks 4 eurot Kuldar Uibole kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest.
3.Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Kuldar Uibolt Eesti Vabariigi kasuks välja 24 (kakskümmend neli) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kuldar Uibo ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Birgit Sisask sõlmisid 13. märtsil 2015 prokuröriga kokkuleppe, mille kohaselt süüdistatakse K. Uibot karistusseadustiku (KarS) § 4231 järgi selles, et ta juhtis 4. märtsil 2015 sõiduautot kolmandat korda, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Varem juhtis K. Uibo sõiduautot vastava kategooria juhtimisõigust omamata 13. novembril 2014 ja 20. detsembril 2014. Maanteeameti kirjast (tl 31) nähtub, et K. Uibolt oli juhtimisõigus ära võetud Harju Maakohtu otsusega asjas nr 1-07-11766 tähtajaga
3.novembrist 2008 kuni 22. veebruarini 2013 ja tema juhtimisõigust ei ole taastatud.
2.Tartu Maakohtu 13. märtsi 2015. a istungil avaldas prokurör K. Uiboga sõlmitud kokkuleppe. Vastuseks kohtu küsimusele kinnitas K. Uibo, et talle on kokkuleppe sisu arusaadav ja ta on
kokkuleppega nõus. Ka kaitsja kinnitas, et jääb kokkuleppe juurde, kuid juhtis kohtu tähelepanu sellele, et kaks rikkumist pani süüdistatav toime enne 1. jaanuari 2015, mistõttu on problemaatiline teo kvalifitseerimine kuriteona KarS § 4231 järgi.
3.Tartu Maakohtu 13. märtsi 2015. a otsusega tunnistati K. Uibo kokkuleppemenetluses kiirmenetluse korras KarS § 4231 järgi süüdi ja teda karistati ühe kuu pikkuse vangistusega. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel ei pööratud karistust täielikult täitmisele ja määrati K. Uibole kuue kuu pikkune katseaeg, mille jooksul on isik kohustatud täitma KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.
4.Maakohtu otsuse peale esitas K. Uibo kaitsja vandeadvokaadi abi B. Sisask apellatsiooni taotlusega tühistada maakohtu otsus ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile ning jätta menetluskulud riigi kanda.
4.1.Apellant leidis, et K. Uibo tegevus ei ole kvalifitseeritav kuriteona. KarS § 4231 jõustus 1. jaanuaril 2015 ning selle objektiivse koosseisu element on süstemaatilisus. Nimetatud koosseisu ei saa arvata episoode, mis on toime pandud enne KarS § 4231 jõustumist. Vastupidine tähendaks otsest vastuolu KarS § 5 lg-ga 3 ja põhiseaduse (PS) § 23 lg-ga 1. Kuna maakohtu otsus põhineb kolmel episoodil, millest kaks pandi toime vastavalt 13. novembril ja 20. detsembril 2014, s.o enne KarS § 4231 jõustumist, ei ole K. Uibo tegu kuritegu.
4.2.Kriminaalasi lahendati apellandi ja süüdistatava nõusolekul kokkuleppemenetluses üksnes menetlusökonoomia kaalutlustel.
5.Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Külli Zimm märkis apellatsiooni vastuses, et K. Uibo ja tema kaitsja nõustusid kokkuleppes esitatud teokirjelduse ning õigusliku kvalifikatsiooniga nii prokuratuuris kui ka maakohtu istungil. K. Uibo poolt toimepandud teo kvalifitseerimine KarS § 4231 järgi on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2009. a otsusega asjas nr 3-1-1-87-08. Ka käesolevas kriminaalasjas on tegemist olukorraga, kus kaks väärtegu on toime pandud enne
1.jaanuari 2015 ja viimane tegu uue seaduse kehtimise ajal, seetõttu on viidatud Riigikohtu otsuse seisukohad üle kantavad ka arutatavasse kriminaalasja.
6.Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli 2015. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja K. Uibo kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad on järgmised.
6.1.KarS § 4231 kohaldamisel on analoogia korras rakendatav Riigikohtu seisukoht kriminaalasjas nr 3-1-1-87-08, kus leiti, et isiku karistamisel KarS § 199 lg 2 p 9 alusel võib arvesse võtta enne selle sätte jõustumist toimepandud vargusi väheväärtusliku asja vastu, mille eest oli isikut karistatud KarS § 218 lg 1 järgi. Riigikohtu viidatud otsuse punktist 12 tuleneb, et isiku karistamisel
süstemaatilise varguse eest ei anta uut õiguslikku hinnangut tegudele, mille eest on teda juba väärteo korras karistatud, vaid see, et ta on varem samalaadseid süütegusid toime pannud, võib anda alust alates kolmandast teost lugeda tema käitumist süstemaatiliseks. Seevastu ei muuda kolmas toimepandud samalaadne süütegu tagasiulatuvalt süstemaatiliselt toimepanduks isiku eelnevaid tegusid.
6.2.Samuti saab juhinduda Riigikohtu seisukohast kriminaalasjas nr 3-1-1-23-00, kus käsitleti kriminaalvastutusele võtmist seoses kriminaalkoodeksi (KrK) § 204 lg 3 jõustumisega 23. jaanuaril 1999. Selles asjas karistati isikut 19. jaanuaril 1999 toimepandud rikkumise eest halduskorras,
26.jaanuaril 1999 ning 19. aprillil 1999 juhtis isik taas sõiduautot, olles alkoholijoobes. Nimetatud otsuse punktis 3.1 märgiti, et KrK § 204 lg-s 3 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsesse külge kuulub ühekordne mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, kuid selle teo eest järgneb kriminaalvastutus üksnes siis, kui kuriteo subjektiks on isik, kellel on kehtiv halduskaristus mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis.
6.3.K. Uibo puhul ei ole tegemist KarS § 5 lg-s 3 sätestatud olukorraga, mille kohaselt seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-90-03, p-d 6.3–6.5).
6.4.K. Uibole süüdistuse esitamisel on lähtutud juriidilisest retsidiivist. Kui süstemaatiliselt toime pandud teona tuleks mõista vähemalt kolme tegu koos, ei saaks ringkonnakohtu hinnangul juriidilisele retsidiivile (s.o tegudele, mille eest on isikut juba varem karistatud) tugineda, kuna nende uuesti arvestamisel süüdimõistva otsuse tegemisel oleks sisuliselt tegemist ne bis in idem-põhimõtte rikkumisega. Süstemaatilisus ei ole n-ö katusmõiste vähemalt kolme episoodi hõlmava teo kohta, vaid tegemist on tunnusega, mis iseloomustab isiku suhtumist konkreetsesse toimepandud teosse ja õiguskorda. Järeldus selle kohta tehakse aga seaduses ette nähtud asjaolu põhjal, st isik on varem korduvalt pannud toime samalaadseid tegusid.
6.5.Kui varasemaid samalaadseid tegusid, mille eest on isikut juba väärteo korras karistatud, ei ole alust käsitada osategudena, ei teki küsimust, kas süstemaatilise teo põhiraskus jääb uue normi kehtivuse aega või sellele eelnenud perioodi. Samuti ei saa rääkida sellest, et isikul ei olnud teo toimepanemisel võimalik ette näha, et sellele teole võiks järgneda kriminaalvastutus. K. Uibo pani talle süüdistuses ette heidetava teo toime pärast 1. jaanuari 2015 ehk ajal, mil oli jõustunud KarS § 4231 kuriteokoosseis. K. Uibo oli teadlik, et teda on mootorsõiduki juhtimise eest ilma juhtimisõigust omamata varem karistatud. Sellest tulenevalt oli süüdistataval võimalik ette näha, et järjekordne mootorsõiduki ilma juhtimisõiguseta juhtimine võib olla karistatav kriminaalkorras.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7.K. Uibo kaitsja vandeadvokaadi abi B. Sisask vaidlustab ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses järgmiste põhjendustega.
7.1.Ringkonnakohtu otsusel puuduvad allkirjad. Otsuse sissejuhatavas osas on otsuse kuupäevana märgitud 22. aprill 2015, digitaalselt on otsus allkirjastatud 20. aprillil 2015. Seega on kohtuotsus allkirjastatud enne selle koostamist. Kirjeldatud rikkumine on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 362 p 2 järgi.
7.2.KarS § 4231 mõttes tegude süstemaatilisusse ei saa arvata episoode, mis on toime pandud enne KarS § 4231 jõustumist, s.o enne 1. jaanuari 2015. See on vastuolus KarS § 5 lg-ga 3 ja PS § 23 lgga 1 (nullum crimen sine lege-põhimõte).
7.3.Ringkonnakohtu viide Riigikohtu otsusele asjas nr 3-1-1-23-00 on asjakohatu, sest see ei käsitle süstemaatilisuse mõistet. Käesolevas asjas ei saa analoogia korras kohaldada ka Riigikohtu otsust asjas nr 3-1-1-87-08. Viidatud otsuse punktis 10 on Riigikohus seisukohal, et süstemaatiliselt toimepandavad teod peavad moodustama mingi sisulise süsteemi, st need on omavahel seotud; punktis 12 märgitakse, et süstemaatilise varguse mõiste on seotud varem toimepandud vargustega. Esmalt selgitab Riigikohus punktis 12, et isikut ei karistata enne karistusseaduse jõustumist toime pandud varguste eest, vaid pärast selle jõustumist toime pandud varguse katse eest. Edasi on kohus aga seisukohal, et enne karistusseaduse jõustumist toime pandud vargused on siiski õiguslikult siduvad uue seaduse kehtimise ajal ja neid tuleb arvesse võtta uue seaduse kehtimise ajal toime pandud varguse katse õiguslikul hindamisel. Kassaatori hinnangul on viidatud Riigikohtu seisukoht ebaselge ja vastuoluline.
7.4.Lisaks KarS § 5 lg-s 3 sätestatud tagasiulatuva jõu keelu põhimõttele rikub KarS § 4231 ka PS § 23 kaitsealas olevat karistusnormi määratletuse nõuet. Karistusseadustiku eriosa koosseisudes on korduvust kvalifitseeriva ja isikut iseloomustava tunnusena kasutatud läbivalt ja selgelt tüüpformuleeringus isiku poolt, kes on varem /.../. Korduvus ja süstemaatilisus ei ole samased mõisted, mistõttu ei saa süstemaatiliselt toimepandud teo põhjendamisel piirduda korduvust sisustavate argumentidega, nagu on tehtud kasseeritavas otsuses. Kassaator on seisukohal, et kui süstemaatiline toimepanemine eeldab tegudevahelist seost, ei ole võimalik rääkida vaid viimase, süstemaatilisust moodustava teo eest karistamisest. Süstemaatilisus kumuleerub küll kolmanda teo toimepanemisel, ent süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise ebaõigussisu tuleneb praegusel juhul kõigist kolmest teost. Vastupidisel juhul on tegu korduvusega: isiku eelnevaid tegusid hinnatakse eripreventiivsest aspektist. Ka korduvuse puhul ei tohi arvesse võtta tegusid, mis on toime pandud enne seaduse jõustumist.
7.5.Kokkuvõttes leiab kassaator, et kui K. Uibo 2014. aastasse jääv juriidiline retsidiiv mingilgi määral sisustab KarS § 4231 elementi süstemaatiliselt, siis on tegu PS § 23 ja KarS § 5 lg 3 ehk
karistusseaduse tagasiulatuva jõu keelu põhimõtte rikkumisega. Kui nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et K. Uibole esitati süüdistus ja ta mõisteti süüdi vaid 4. märtsi 2015. a teo eest, siis jääb arusaamatuks, mis antud juhtumil sisustab süstemaatilisuse mõistet KarS § 4231 koosseisus. Kui süstemaatilisus on kvalitatiivne tunnus, mis tuleneb otseselt 13. novembril ja 20. detsembril 2014 toime pandud tegudest, siis on tegu K. Uibo olukorra raskendamisega, raskema seaduse tagasiulatuva kohaldamisega, mis toob kaasa otsuse tühistamise KrMS § 362 p 1 alusel.
8.Kassatsiooni vastuses jääb prokurör apellatsioonimenetluses väljendatud seisukohtade juurde ning leiab, et kaitsja kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. Seoses ringkonnakohtu otsuse allkirjastamisega leiab prokurör, et kuigi otsuse tegemise aeg ning digitaalallkirjade andmise aeg on erinev, muutub otsuse sisu pärast digitaalset allkirjastamist kirjutuskaitstuks. 20. aprilliks 2015, kui kolm ringkonnakohtunikku otsuse digitaalselt allkirjastasid, oli kohtuotsus valmis kirjutatud ning asjaolu, et kohtuotsuse tegemise kuupäevaks oli märgitud 22. aprill 2015, ei muuda selle sisulist õiguslikku tähendust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Arutatav kriminaalasi lahendati kokkuleppemenetluses. Seega tõusetub esmalt küsimus edasikaebeõigusest KrMS § 318 lg 4 alusel.
10.KrMS § 318 lg 4 teise lause esimese alternatiivi kohaselt võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu. Viidatud sättes peetakse silmas olukorda, kus kokkuleppes kirjeldatud tegu (faktilised asjaolud) ei vasta mitte ühelegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. See tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole aga võimalust ega pädevust hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendatud. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-70-12, p-d 8–10).
11.Kuigi süüdistatav ja kaitsja jäid maakohtus kokkuleppe juurde, juhtis kaitsja kohtu tähelepanu probleemile K. Uibole etteheidetava teo KarS § 4231 järgi subsumeerimisel. Kaitsja on kohtumenetluses järjepidevalt väljendanud seisukohta, et enne KarS § 4231 jõustumist toimepandud liiklusseaduse § 90 lg 1 p 3 rikkumised ei täida KarS § 4231 koosseisu tunnust süstemaatiliselt. Seega ei vaidlusta kaitsja faktilisi asjaolusid, vaid kuriteo objektiivse külje (kuriteotunnuste esinemise) puudumist. Seetõttu tuleb praegusel juhul edasikaebeõigust jaatada ja ringkonnakohus vaatas apellatsiooni õigustatult läbi.
12.Kaitsja arvates on enne seaduse jõustumist toimepandud tegude arvestamine KarS § 4231 koosseisu sisustamisel enne seaduse jõustumist toimepandud tegudega vastuolus nullum crimen sine lege-põhimõttega. Kolleegium jääb oma varasema praktika juurde, mille kohaselt enne KarS § 4231 kehtima hakkamist toimepandud süütegude arvestamine ei riku kaitsja viidatud põhimõtet, sest kuriteo eest mõistetakse karistus üksnes viimase, seaduse kehtivuse ajal toimepandud kuriteo tunnustega teo eest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-87-08, p 12; 19. oktoobri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-75-15, p 10 ). Samuti on asjakohatu kaitseväide KarS § 4231 määratlematuse kohta.
13.KrMS § 306 lg 3 järgi allkirjastavad kohtuotsuse digitaalselt kõik kohtukoosseisu liikmed. Kaitsja on õigesti märkinud, et vaidlustatud ringkonnakohtu otsus kannab 22. aprilli 2015 kuupäeva, kohtukoosseis on otsuse digitaalselt allkirjastanud aga 20. aprillil 2015. Kolleegiumi hinnangul ei muutu 20. aprillil 2015 antud digitaalsed allkirjad 22. aprillil 2015 kehtetuks. Kohtuotsus tuleb seega lugeda allkirjastatuks ning puudub alus kohtuotsuse tühistamiseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu (KrMS § 339 lg 1 p 6 ja 362 p 2). KrMS § 331 lg 11 alusel tehtud ringkonnakohtu
6.aprilli 2015. a määrusega teavitati süüdistatavat ja kaitsjat, et kirjalikus menetluses tehtav kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu hiljemalt 12. mail 2015, ja otsus saadeti kaitsjale ning süüdistatavale 22. aprillil 2015, millest hakkas kulgema ka KrMS § 345 lg-s 2 sätestatud kassatsioonitähtaeg. Seega ei ole menetlusosaliste õigusi piiratud ega rikutud.
14.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli 2015. a otsuse muutmata ning kassatsiooni rahuldamata.
15.Kaitsja taotleb süüdistatavale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest mõista Advokaadibüroole Valge & Uiga välja 24 eurot (sh käibemaks 4 eurot). Kaitsjal on kulunud kassatsiooni koostamiseks üks pooltund. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja see tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 30. septembri 2014. a otsusega kinnitatud korra punktide 4, 6 ja 22 alusel rahuldada. KrMS § 186 lg-st 2 ja § 175 lg 1 p-st 4 lähtudes tuleb eelmärgitud menetluskulu K. Uibolt välja mõista.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.