Kohtulahend

-

väärtus 630 eurot. Kõik asjad sai kohe tagasi. Lõhkumisega tekitatud materiaalne kahju 200 eurot, autol KASKO kindlustus (lk 2-3); Tunnistaja XXXeeluurimisel antud ütlused, mille kohaselt 26.07.2015.a kella 14:50 ajal oli ökopoes, kui naisterahvas pöördus tema poole, et üks meesterahvas lõhkus Audi reg nr XXXküljeakna ja võttis autost seljakoti, jooksis Viru ringi poole. Pidas isiku kinni, andis politseile üle (lk 6); Kahtlustatava R.F-i eeluurimisel antud ütlused, milles ta tunnistab, et 26.07.2015.a kella 14:30 paiku jalutas kesklinnas. Kukkus juhuslikult auto peale, lõhkus juhuslikult parema esiukseklaasi. Märkas esiistme peal seljakotti, otsustas selle varastada. Jooksis Viru tänava poole koos seljakotiga, tundmatu meesterahvas pidas ta kinni. Viskas seljakoti maha, kuid ta peeti sama meesterahva poolt kinni. Kohale kutsuti politsei (lk 19); karistusregistri teatis, mille kohaselt on R.F-i on korduvalt karistatud varavastaste süütegude toimepanemise eest (lk 21-24); 07.02.2013 Harju Maakohtu otsus, mille kohaselt tunnistati R.F süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg 2 järgi (lk 27-28); kannatanu XXXdokumendi koopia (lk 4); Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna inspektor Mario Lindau 28.07.2015 ettekanne (lk 7); fototabel (lk 8-10).

Kohus, kuulanud ära süüdistatava seletused ja uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asub alljärgnevale seisukohale: R.F-i süü 26.07.2015.a varguse episoodis on täielikult tõendamist leidnud kriminaalasjas kogutud tõenditega: R.F tunnistas süüd, selgitas, et läbi parema lõhutud esiukseklaasi võttis seljakoti, millega püüdis minema joosta, peeti kinni. Esiukseklaasi lõhkus juhuslikult selle peale kukkudes. Ka kohtuistungil kinnitas R.F enda süüd. Teo aset leidmist kinnitavad ka kannatanu XXXütlused, mille kohaselt oli 26.07.2015.a sõiduautost Audi 100 Avant paremalt poolt esiukseklaasi lõhkumise teel varastatud seljakott koos seal olevate esemetega, mille kogumaksumuseks 630 eurot. Süüdistatava ja kannatanu ütlusi kinnitavad ka tunnistaja XXXütlused, mille kohaselt pidas kinni meesterahva ja andis üle politseile, kes autoakna lõhkumise teel võttis seljakoti ja jooksis sellega Viru ringi poole. Ka fototabel, millelt on näha auto lõhutud esiukseklaas, kinnitab teo toimepanemise asjaolusid. Süüdistatava süüd kinnitavate ja kannatanu ning tunnistaja kokkulangevate ütlustega, fototabeliga on tõendamist leidnud R.F-i poolt võõraste vallasasjade (seljakott koos seal sees olevate esemetega) äravõtmine. Kohus märgib siinkohal, et R.F-i väide autoakna lõhkumise kohta, et kukkus sellele juhuslikult peale ja seeläbi aken purunes, ei ole eluliselt usutav. Sõiduauto aknaklaasid ei ole nii nõrgad, et pelgalt neile kogemata peale kukkudes nad kohe puruneksid. Nähtuvalt fototabelist (lk 8-10) on auto aknaklaasi kahjustused sellised, milliseid on võimalik tekitada vaid tahtliku lõhkumise teel. R.F-i objektiivsest käitumisest – võttis läbi lõhutud autoklaasi seljakoti, jooksis minema – nähtub, et isik tegutses varguse eesmärgil, mistõttu on kuritegu toime pandud kavatsetult. Sissetungimiseks peetakse sisenemist viisil, mis ei ole ette nähtud õiguspäraseks sisenemiseks, kusjuures ületatakse hoone, ruumi või ümbruse omadustest tulenevaid takistusi või raskusi, millel on kaitseülesanne (J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4. trükk. Juura, 2015, lk 696). Nähtuvalt süüdistatava ütlustest võttis ta läbi lõhutud autoaknaklaasi seljakoti koos asjadega. Autol on samuti olemas piiratud ruum autosalongi näol. Seega sai süüdistatav aru, et tungib võõrasse sõidukisse, kuhu sisenemine on keelatud ning see on ebaseaduslik. Vargus on avalik, kui see pannakse toime kannatanu või kolmanda isiku nähes (objektiivne kriteerium) ja kui toimepanija arvab, et süüteokohal viibiv isik saab aru tema teo õigusvastasusest (subjektiivne kriteerium). Kui isikut märgatakse varguse toimepanemise ajal ja ta üritab sellest hoolimata asja hõivamist jätkata, kasvab vargus üle avalikuks varguseks (J. Sootak, P. Pikamäe.

Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4. trükk. Juura, 2015, lk 529). Nähtuvalt R.F-i enda ütlustest peeti ta noormehe poolt kinni, viskas seljakoti maha ja püüdis põgeneda, kuid peeti ikkagi kinni. Seega sai R.F aru, et tema tegevust on märgatud ja tegemist ei ole enam salajase vargusega. R.F mõistis, et kolmas isik sai aru tema teo õigusvastasusest. R.F võis algselt olla soov panna toime salajane vargus, kuid olukorras, kus pärast varguse ilmsiks tulekut otsustas R.F varastatud seljakotiga põgeneda, kasvas salajane vargus üle avalikuks varguseks. R.F-i ei peetud kinni vahetult sündmuskohal auto juures, vaid tal oli piisavalt aega, et eemalduda autost ja asuda varastatud esemeid valdama ja võtta nende suhtes vastu ka otsuseid ehk käsutada, mistõttu on tegemist lõpule viidud vargusega. Karistusregistri teatisest (lk 21-24) ja kohtuotsusest (lk 27-28) nähtub, et R.F-i on eelnevalt kriminaalkorras karistatud korduvalt. Viimati karistati R.F-i 07.02.2013.a Harju Maakohtu kohtuotsusega KarS § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg 2 järgi (lk 27-28). Käesoleva kriminaalasja esemeks on samuti varguse episood, seega on süüdistatava R.F-i puhul tegemist isikuga, kes on varem toime pannud varguse. R.F-i tegevus ühes varguse episoodis tuleb kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 4, 5, 8 järgi, kui võõra vallasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud avalikult sissetungimisega ning isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. R.F on süüvõimeline ning KarS 2. ptk. 3. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust, laadi ning süüdistatava isikut. KarS § 199 lg 2 näeb võimaliku sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. R.F karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks on süü puhtsüdamlik ülestunnistamine ja kahetsus. Kohus arvestab, et käesoleva kriminaalasja menetlusesemeks on üks kuriteoepisood, R.F-i on eelnevalt kriminaalkorras karistatud, süüdistatav ei ole varasematest karistustest enda jaoks järeldusi teinud ning jätkas kuritegelikku käitumist, mis on kujunemas talle elustiiliks. R.F-i käitumises väljendub ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale. Viimati karistati R.F-i Harju Maakohtu 07.02.2013.a kohtuotsusega KarS § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg 2 järgi ning liitkaristuseks mõisteti vangistus 2 aastat 2 kuud ja 14 päeva. Nähtuvalt karistusregistri väljavõttest (lk 21-24) on R.F-i karistatud 24.09.2010.a Harju Maakohtu otsusega liitkaristusega 4 aastat 1 kuu 28 päeva vangistust. Samuti on R.F-i karistatud Harju Maakohtu 06.04.2009.a kohtuotsusega lõpliku karistusega 1 aasta 2 kuud vangistust, milline jäeti KarS § 74 alusel tingimuslikult kohaldamata. Nimetatud asjaolud kinnitavad, et eelnevad karistused ei ole mõju avaldanud ning hoidnud teda uute kuritegude toimepanemisest. Süüdistatavale on antud võimalus ja teda on karistusest tingimisi vabastatud, kuid hiljem on see karistus uute kuritegude tõttu liitkaristusena siiski täitmisele pööratud. Vaatamata eelnevatele karistustele on süüdistatav jätkanud kuritegude toimepanemist. Olles vabanenud 26.11.2014 vangistusest pani ta juba 8 kuu möödudes toime uue kuriteo. Süüdistatava objektiivsest käitumisest ja tema enda ütlustest nähtuvalt pani ta kuriteo toime kavatsetult. Samuti nähtub süüdistatava enda ütlustest, et tal on probleeme narkootikumidega. Kohus on seisukohal, et kõigest eelnevast johtuvalt ei ole süüdistatava puhul tegemist kriminaalhoolduse jaoks sobiva isikuga. Samuti arvestades kõike eeltoodut ning karistuse eripreventiivseid eesmärke (hoida R.F-i edaspidi kuritegusid toime panemast), leiab kohus, et R.F-i puhul ei ole põhjendatud kergema karistusliigi rahaline karistus – kohaldamine ning isikut tuleb KarS § 199 lg 2 p 4, 5, 8 järgi karistada sanktsiooni keskmisest määrast lühema vangistustega 9 kuud, mida vähendada KrMS § 238 lg 2 kohaselt 1/3 võrra ja mõista lõplikuks karistuseks 6 kuud vangistust.

KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kriminaalmenetluse kulud koosnevad antud asjas kaitsjale tasutud riigi õigusabi osutamise eest makstud hüvitisest ja sundrahast. Kohus mõistab menetluskulud süüdistatavalt välja järgmiselt sundraha KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt antud asjas (II astme kuriteos süüdimõistmisel) 1,5 kuupalga alammäära, s.o 585 eurot, KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu 240 eurot riigituludesse. Kaitsja esitas taotluse menetluskulude ajatamiseks, kuivõrd nende tasumine ühe kuu jooksul ei ole võimalik. Prokurör ei vaielnud esitatud taotlustele vastu. Kohus asub seisukohale, et esitatud taotlus kuulub rahuldamisele ning süüdistatavalt KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõistetavate menetluskulude osas peab kohus juhindudes Riigikohtu määruses 3-1-1-2-12 väljendatud seisukohast ja KrMS § 313 lg 1 p 7 sätteid kohaldades põhjendatuks pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest. Lõppkokkuvõttes on oluline, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik menetluskulusid ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile menetluskulude hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Juhindudes Riigikohtu lahendi 3-1-1-110-13 p 7 määrab kohus kindlaks ka igakuised tasumisele kuuluvad maksesummad. Juhindudes KrMS § 306, 311, 313, 315 lg 7, 238 kohus otsustas: Süüdi tunnistada R.F KarS § 199 lg 2p 4,5,8 järgi ja mõista karistuseks vangistus 9 kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista lõplikuks karistuseks kuus kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda kinnipidamise aeg alates 26.07.2015 karistusaja hulka. Karistusaja alguseks lugeda 26.07.2015. Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel või karistuse ärakandmisel, olenevalt kumb tähtpäev saabub varem. Välja mõista R.F-ilt KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära s.o 585 (viissada kaheksakümmend viis eurot) ja KrMS § 180 lg1 ja 175 lg 1p 4, 3 alusel kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 240 eurot. Kohustada R.F-i tasuma väljamõistetud kaitsjatasu, sundraha 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 68.75 eurot. Sundraha, kaitsjatasu tasuda igakuiselt 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis, EE873300333499990003 Danske Bankis või EE401700017002872300 Nordea pangas. Makseinfo viitenumbri saadetakse R.F-ile Tallinna Vanglasse. Maksekorraldusel märkida selgitusena „R.F , kriminaalasi 1-15-8148, menetluskulud ja sundraha.“ Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Probleemide korral viitenumbri saamisel pöörduda IT-abi poole telefoninumbril 663 6464 (e-postiaadress: [email protected]).

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Harju Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Harju Maakohtule. Apellatsioonteate esitamisel on kohtuotsus kohtumenetluse pooltel kohtus tutvumiseks kättesaadav 04.11. 2015 Kohtunik Liina Pohlak

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.