Andi Tammeorg süüdistuses KarS § 113 ja KarS § 121 järgi üldmenetluses
Kohtuistungi sekretär
Liina Tulit-Kuum
Kohtuistungi toimumise aeg
17. september 2015, Tartu
Kohtuistungil osalesid
kaitsja Ivo Kütt, süüdistatav ringkonnaprokurör Milvi Väin
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 20. mai 2015 otsus
Apellatsiooni esitaja
süüdistatav Andi Tammeorg kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ivo Kütt
Prokurör
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Milvi Väin
Süüdistatav
Andi Tammeorg, isikukood: 38608296525, asukoht: Tartu Vangla; varasemalt kriminaalkorras karistatud
Kaitsja
vandeadvokaadi vanemabi Ivo Kütt
Andi
Tammeorg,
RESOLUTSIOON:
Tartu Maakohtu 20. mai 2015 otsus jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
1.
Tartu Maakohtu 20.05.2015 otsusega mõisteti Andi Tammeorg süüdi KarS § 113 (alates 01.01.2015 KarS § 113 lg 1) järgi ja mõisteti karistuseks 7 aastat 6 kuud vangistust. Sama
kohtuotsusega mõisteti A. Tammeorg süüdi KarS § 121 (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 1) järgi ja mõisteti karistuseks 2 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti A. Tammeorule mõistetud üksikkaristustest kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõisteti ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 7 aastat 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestati alates 11.08.2014. VÕS § 1043 alusel mõisteti A. Tammeorult K.V. kasuks välja kuriteoga tekitatud kahju, s.o 895,99 eurot.
2.A. Tammeorule esitati süüdistus selles, et tema, ajavahemikul 13.07.2012 – 15.07.2012 kell 22.00-00.00, Valgas, XXX korteris tekkinud tüli käigus ründas R.K. i, lüües teda korduvalt rusikaga näo piirkonda, põhjustades R.K. ile kehavigastusi näo piirkonnas ja valu. Süüdistusaktis on A. Tammeoru tegu kvalifitseeritud KarS § 121 järgi, s.o teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitamisena. Alates 01.01.2015 on tegu kvalifitseeritav KarS § 121 lg 1 järgi. Samuti on A. Tammeorule esitatud süüdistus selles, et tema, 11.08.2014 kella 02.00 paiku, Valgas, XXX asuva korterelamu trepikojas tekkinud sõnavahetuse ja rüseluse käigus peksis I.V. rusikate ja jalgadega intensiivselt ning valimatult keha- ja pea piirkonda, tekitades ekspertiisiakti kohaselt löökide läbi kannatanul verevalumeid kõõlustanul vasakul otsmiku piirkonnas; paremal otsmiku- ja oimupiirkonnas; koldelisi ämblikvõrkkesta aluseid verevalumeid mõlema ajupoolkera otsmiku-, oimu- ja kiirusagara piirkonnas; ninaluude killunenud murru; verevalumi parema silma sarvekestal; verevalumeid huulte limaskestal; nahamarrastusi peanaha vasak oimu- ja kiirupiirkonnas, näonaha otsmiku piirkonnas, paremal oimu- ja põse- ning silmalaugude piirkonnas, vasaku ninatiiva piirkonnas, rindekere parema rangluu projektsioonil, vasaku puusaliigese piirkonnas, paremal küünarvarrel, vasaku labakäe seljal, parema käe IV ja V sõrmenuki piirkonnas, vasaku küünarnuki piirkonnas, vasakul õlavarrel, vasaku käe IV sõrmenukkide piirkonnas, mõlema põlve piirkonnas, mõlemal säärel, seljal parema abaluu projektsioonil; nahalauseid verevalumeid näo otsmiku piirkonnas, vasaku silma laugudel, paremal oimu- ja põse- ning silmalaugude piirkonnas, rindkere vasakul pool, paremal kaenla piirkonnas, rindekerel ja parema õlavarre ülemises kolmandikus, parema IV sõrme piirkonnas, vasaku küünarnuki piirkonnas; verevalumi keeles. Eelpool kirjeldatud peksmise läbi saadud pea kinnise trauma tagajärjel tekkis I.V. l massiivne peaajuturse ja vereaspiratsiooni hingamisteedesse, mille tagajärjel I.V. suri lühikese aja jooksul. Süüdistusaktis on A. Tammeoru tegu kvalifitseeritud KarS § 113 järgi, s.o teise inimese tapmisena. Alates 01.01.2015 on tegu kvalifitseeritav KarS 113 lg 1 järgi.
3.Maakohus asus seisukohale, et A. Tammeorg on talle inkrimineeritud kuriteos KarS § 121 (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 1) järgi süüdi, süü on täielikult tõendatud ja on kvalifitseeritud õigesti. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
3.1.A. Tammeorg tunnistas kohtuistungil oma süüd ja vabandas kannatanu ees. Maakohus leidis, et puudub vaidlus selles, et A. Tammorg ajavahemikul 13.07.2012 – 15.07.2012 kell 22.00 – 00.00, Valgas, XXX korteris tekkinud tüli käigus ründas R.K. i, lüües teda korduvalt rusikaga näo piirkonda, põhjustades R.K. ile kehavigastuse näo piirkonnas ja valu. Nimetatud asjaolu on tõendatud nii R.K. i, M.T. u kui ka M-L.T. u ütlustega maakohtu istungil.
3.2.Maakohus, hinnates kannatanute, süüdistatava ning tunnistajate ütlusi kogumis, leidis, et A. Tammeoru süü KarS § 121 järgi on veenvalt tõendamist leidnud. A. Tammeorg väärkohtles kehaliselt kannatanut R.K. i. Toimiku materjalides ei ole tõendeid selle kohta, et kannatanu oleks arsti poole pöördunud kehavigastuste fikseerimiseks, kuid maakohus on seisukohal, et
arsti poolt väljastataval tõendil pole suuremat kaalu kui isikulistel tõenditel. Vastavalt KrMS § 61 lg 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning sama paragrahvi teise lõike kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kõiki tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt hinnates on maakohus seisukohal, et kannatanu R.K. ile valu ja kehavigastuse tekitamine on tõendamist leidnud ka ilma arstitõendita. Maakohtul puudus alus kahelda R.K. i, K.V. , M.T. u ning M-L.T. u, samuti süüdistatava ütlustes, kuna need ütlused on loogilised, järjepidevad ning on omavahel kooskõlas. Kõik nimetatud isikud on oma ütlustes kinnitanud, et A. Tammeorg lõi R.K. i, mille tagajärjel viimasel oli nägu verine ning silmaümbrused sinised ja peas muhud.
3.3.Maakohus asus seisukohale, et A. Tammorg pani temale süüksarvatava teo toime KarS § 16 lg 3 kohaselt otsese tahtlusega ehk toimepanija teadis, et tema tegu põhjustab kannatanule vähemalt füüsilist valu ja/või tervisekahjustuse. Maakohus leidis, et lüües rusikaga teist inimest, möönab ka tavaline mõistlik inimene, et tema tegu põhjustab tagajärje – vähemalt füüsilise valu, aga võib põhjustada ka tervisekahjustuse.
4.Maakohus asus seisukohale, et A. Tammeorg on ka talle inkrimineeritud kuriteos KarS § 113 järgi süüdi, süü on täielikult tõendatud ja on kvalifitseeritud õigesti. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid maakohtus menetluse käigus ei tuvastanud.
4.1.A. Tammorg enda süüd talle esitatud süüdistuses KarS § 113 järgi ei tunnistanud, andes ütlusi, et ta ei ole tahtlikult midagi sellist teinud ja ta ei tahtnud I.V. tappa. Maakohus tuvastas, et asjas ei ole vaidlust selles, et A. Tammeorg peksis I.V. 11.08.2014 kella 02.00 paiku Valga linnas, XXX asuva korterelamu trepikojas rusikate ja jalgadega keha- ning peapiirkonda. Samuti ei ole vaidlust selles, et peksmise tõttu saadud pea kinnise trauma tagajärjel tekkis I.V. l massiivne peaajuturse ja vereaspiratsioon hingamisteedes, mille tagajärjel I.V. suri väga lühikese aja jooksul. Kriminaalasjas on vaidlus selles, kas A. Tammorg, tekitades I.V. le eluohtlikke vigastusi, pidas võimalikuks I.V. surma saabumise vähemalt kaudse tahtlusega.
4.2.Maakohus analüüsis otsuses süüdistatav A. Tammoru, kannatanu K.V. , tunnistajate R.K. i, M.T. u, M-L.T. u, E.S. , A.L. ütlusi ning täiendavat sündmuskoha vaatlusprotokolli, DNA ekspertiisiakti, asitõendi vaatlusprotokolle, 11.08.2014 sündmuskoha vaatlusprotokolli ja surnukeha ekspertiisiakti. Maakohus asus kõiki eelmainitud tõendeid kogumis hinnates seisukohale, et A. Tammeorg peksis I.V. ning põhjustas talle kehavigastused, mille tõttu I.V. suri. A. Tammeoru riietel leidus I.V. le kuulunud verd. I.V. verd leiti XXX asuva kortermaja trepikojast ning korteri nr 6 esiku põrandal surnukeha vahetus läheduses – ülejäänud korter oli puhas ja korrastatud olekus. Samuti leidsid kannatanu K.V. ja R.K. hukkunu samast kohast, kuhu süüdistatav ta oma ütluste kohaselt jättis – XXX korteri 6 esiku põrandale. See omakorda on kooskõlas ka eksperdi seisukohaga, et I.V. l esinesid kiire surma tunnused ning vigastused olid saadud lühikese ajavahemiku vältel lühikest aega enne surma saabumist. Maakohtu hinnangul on täielikult tõendamist leidnud, et A. Tammeorg peksis süüdistuses nimetatud ajal ja kohas I.V. , tekitas talle kehavigastused, mille tõttu I.V. suri. Kellegi kolmanda isiku osavõttu I.V. le surma kaasa toonud kehavigastuste tekitamisel pole tuvastatud.
4.3.Maakohus asus seisukohale, et A. Tammeorg pani KarS § 113 nimetatud süüteo toime kaudse tahtlusega, s.o kaudse tahtlusega möönas toimepanija koosseisupärase tagajärje ehk surma realiseerumist. Maakohus oli seisukohal, et A. Tammeorg lõi korduvalt, intensiivselt ja valimatult nii rusikate kui ka jalaga I.V. pea- ja rindkere piirkonda. Löökide intensiivsust tõendavad ninaluude killunenud murd ning eriti surnu näkku jäädvustunud spordijalatsi pealise võrkmuster. Selleks, et selline selgelt eristatav jälg jäädvustuks, peab olema löögis jõudu ja kiirust. Et A. Tammeorg peksis I.V. valimatult rusikate ja jalgadega pähe ja kehasse, tõendavad veel I.V. l tuvastatud vigastuste rohkus ning sündmuskoha vaatlusel tuvastatud verekahtlased määrdumised, millised DNA ekspertiisist tulenevalt osutusid I.V. verejälgedeks. Maakohtu hinnangul ilmestavad A. Tammeoru löökide äärmist tugevust ja intensiivsust ka suures raadiuses laialilennanud verepritsmed. Samuti I.V. l esinevad vigastused ja A. Tammeorul
11.08.2014 kinnipidamisel tuvastatud vasaku käe kolmel sõrme haavad ning paistetus annavad kinnistust sellest, et A. Tammorg ründas ja lõi, kuna I.V. l puuduvad vasturündele iseloomulikud vigastused. Maakohus asus seisukohale, et A. Tammorg 11.08.2014 peksis I.V. korduvalt, hoolimatult ja valimatult vaheldumisi nii mõlema käe rusikatega kui ka kängitsetud jalaga ning äärmiselt intensiivselt ja jõuliselt pea-, aga ka ülakeha piirkonda, põhjustades I.V. peapiirkonnas ülirasked vigastused. Kohtuistungil antud kohtueksperdi ütluste kohaselt olid I.V. tekitatud vigastused eluohtlikud ja seda ka ühekaupa võetuna.
4.4.Valimatult ja intensiivselt, jõuliselt rusikate ja kängitsetud jalaga korduvalt elutähtsate organite piirkonda, milleks pea piirkond inimese elutegevuse aluseks oleva aju tõttu absoluutselt on, löömine viitab sellele, et lööja möönab igasuguse tagajärje, sh ka surma saabumise võimalust ja tegutseb seetõttu kaudse tapmistahtlusega. On üldteada asjaolu, et inimese elu võib ohus olla juba ainuüksi ühest tugevast löögist vastu pead või kukkumisel, rääkimata korduvatest jõulistest löökidest vastu pead. Maakohus oli seisukohal, et ka iga mõistlik, objektiivne kõrvaltvaataja mõistab, et pekstes teist inimest valimatult rusika- ja jalahoopidega vastu pead, võib sellise tegevusega kaasneda pekstava inimese surm. Lüües kannatanut eelkirjeldatud viisil pea piirkonda, ei kontrollinud A. Tammeorg sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt pidi ta möönma mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist. Seejuures ei tuvastanud maakohus süüdistatava käitumises midagi sellist, millele oleks põhjendatult rajanenud süüdistatava lootus ära hoida kannatanu võimalikku surma saabumine. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Maakohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et süüdistatav oleks võtnud objektiivselt midagi ette fataalse tagajärje elimineerimiseks – ta ei üritanud kannatanut millegagi abistada. A. Tammeorg ei jäänud ise sündmuskohale, et jälgida võimalikke muutusi kannatanu tervislikus olukorras, ei kutsunud kohale kiirabi ega lubanud ka tunnistaja A.R. il minna kontrollima I.V. olukorda. Süüdistatava käitumist ilmestab hoolimatus ja ükskõiksus – tema enda ütlustest nähtub, et teda huvitas vaid, et I.V. ei tülitaks enam M-L.T. gu, kuid I.V. tervislikule olukorrale ei pööranud ta vähimatki tähelepanu.
5.Karistuse osas märkis maakohus järgnevat.
5.1.Maakohus nõustus prokuröriga, et kergendava asjaoluna saab arvestada KarS § 57 lg 1 p 3 alusel süü ülestunnistamisele ilmumist ja puhtsüdamlikku kahetsust, mis oli siiras ja kajastus ka tema hoiakus toimepandud teosse. Lisaks arvestati kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 alusel kaudset tahtlust ning kehalise väärkohtlemise sündmuse toimumisest möödunud ajavahemikku. Seejuures puuduvad süüdistatava käitumises karistust raskendavad asjaolud.
5.2.A. Tammeorgu on karistatud 12-l korral, millest 9-l korral on ta kandnud karistust reaalselt. Süüdistatav pani toime raske isikuvastase kuriteo, mis tõi kaasa pöördumatu tagajärje. Süüdistataval on 6 kehtivat kriminaalkaristust, mistõttu maakohus eeldas, et A. Tammeorg ei ole mõistetud ja kantud karistustest vastavaid järeldusi teinud. Sellest tulenevalt ei ole võimalik süüdistatavat karistada tingimisi vangistusega ning tuleb mõista reaalne vangistus. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et on põhjendatud mõista A. Tammeorule karistus KarS § 113 järgi alla sanktsiooni keskmise määra, s.o 7 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 121 järgi mõistis maakohus A. Tammeorule karistuseks 2 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ja mõisteti A. Tammeorule liitkaristuseks 7 aastat 6 kuud vangistust, mille kandmise alguseks loeti 11.08.2014. Süüdistatav A. Tammeoru kaitsja vandeadvokaadi vanemabi I. Kütti apellatsioon
6.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav A. Tammeoru kaitsja, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o A. Tammeoru süüditunnistamises ja karistamises
KarS § 113 järgi ning teha selles osas uus otsus, millega tunnistataks A. Tammeorg süüdi KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, mõistes ka kergema karistuse. Apellant on seisukohal, et A. Tammeoru süüditunnistamine KarS § 113 järgi on olnud põhjendamatu ja ebaõige. Maakohus on osaliselt ebaõigesti tuvastanud asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud ning sellest tulenevalt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Apellatsioonis esitatud seisukohad on kokkuvõtlikult järgnevad.
6.1.Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et A. Tammeorg peksis I.V. 11.08.2014 kella 02.00 paiku Valgas, XXX asuva korterelamu trepikojas rusikate ja jalgadega keha ja pea piirkonda. Samuti ei ole vaidlust ka selles, et peksmise tõttu saadud pea kinnise trauma tagajärjel tekkis I.V. l massiivne peaajuturse ja vereaspiratsioon hingamisteedesse, mille tagajärjel I.V. suri lühikese aja jooksul. Vaidlus on selles, kas A. Tammeorg, tekitades I.V. le eelnevalt nimetatud vigastused, pidas võimalikuks I.V. surma saabumist.
6.2.Apellant ei nõustu maakohtu käsitlusega kaudse tahtluse osas. K.V. , R.K. i, E.S. , A. Tammeoru, A.R. i ega A.L. ütlustest ei ole võimalik teha järeldusi süüdistatava kaudse tahtluse kohta. Puuduvad tõendid, et A. Tammeorg oleks lubanud I.V. le kätte maksta või veelgi enam – tappa, kuna tema õel oli konflikt kannatanuga. Vastupidi, A. Tammeorg püüdis õe ja kannatanu vahelist konflikti lahendada rahumeelselt, vastupidised tõendid puuduvad. A.L. ütlused pigem kinnitavad, et A. Tammeorul puudus ka kaudne tahtlus. Muuhulgas märgib apellant, et süüdistatava kaudse tahtluse tuvastamiseks peab lähtuma ka isiku teojärgsest käitumisest, kuid maakohus ei ole sellele tähelepanu pööranud. Maakohus on jätnud tähelepanuta M.T. u poolt ristküsitluse käigus öeldu, mille kohaselt „Andi ei tahtnud uskuda toimunut ning oli šokis“. Need ütlused on aga olulised hindamaks isiku teojärgset käitumist. Sarnane olukord on ka M-L.T. u poolt antud ütlustega. Tunnistaja ütluste kohaselt oli süüdistatav väga šokis ning ei uskunud juhtunut.
6.3.Apellant märgib, et ei ekspertiisiaktis ega ka maakohtu istungil eksperdi poolt antud selgitustest ei nähtu, mitu lööki A. Tammeoru poolt I.V. suhtes on ekspertiisiga tuvastatud. Apellandile teadaolevalt tavapäraselt seda ekspertiisi määramise käigus küsitakse. A. Tammeorg on omaks võtnud 6 löögi sooritamise, 4 käega ning 2 jalaga ning muude tõendite puudumisel tuleks löökide arvuks lugeda kuus. Löökide intensiivsus on suhteline mõiste. Tuleb lugeda üldteadaolevaks, et isikutel kehavigastuste teke võib olla väga erinev. Apellant peab siinjuures silmas seda, et mõnel isikul tekivad nt sinikad ehk verevalumid ka suhteliselt kergest kontaktist kehapiirkonnaga, kuid teistel mitte. Samamoodi ei pruugi surnu näkku jäädvustunud spordijalatsi pealise võrkmuster olla tekkinud jõulisest ja intensiivsest löögist. See võib nii olla, kuid see ei ole absoluutne. Seejuures on apellant seisukohal, et verepritsmete suures raadiuses laialilendumise näol ei ole võimalik tõsikindlalt asuda järeldusele, et löögid olid äärmiselt tugevad ja intensiivsed. A. Tammeoru ütluste kohaselt hakkas I.V. l esmalt verd tulema ninast. Ninaverejooks on üldteadaolevalt alati intensiivse iseloomuga ning nina pihta lüües võivad verepritsmed tõepoolest suures raadiuses laiali lennata. Asjaolu, et trepikoja põrandal ja koridori seintel kuni teise korruse korterini oli palju verd, on selgitatav hoopis sellega, et A. Tammeorg talutas I.V. korterisse ning veri sattus erinevatele pindadele.
6.4.Riigikohtu 16.04.2004 lahendi 3-1-1-128-06 punktis 9 rõhutatakse, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on subjektiivse külje intellektuaalne moment kokkulangev, st vältimatult tuleb eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel analüüsida, kas kehavigastuste tekitamisel möönis teo toimepanija kannatanu surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis, et see ei saabu. Apellant on seisukohal, et A. Tammeoru nii teoeelne kui ka teojärgne käitumine ei anna alust tuvastada isikul kaudse tahtluse olemasolu. Vastupidi, apellatsioonis viidatud tunnistajate ütlused kinnitavad pigem asjaolu, et A. Tammeorule oli I.V. surm täielik ootamatus ning šokk. Samuti puuduvad igasugused tõendid, nagu oleks A. Tammeoru teoeelne käitumine võimalikuks viiteks isikul kaudse tahtluse olemasolu kohta. Süüdistatav oli vastupidiselt maakohtu seisukohale veendunud I.V. tervisliku seisundi mitteohtlikkuses, talle ei tulnud pähegi, et isik võiks surra.
Apellant viitab muuhulgas Tartu Ringkonnakohtu lahendile nr 1-13-10116, leides, et tuleb välja tuua ka subjektiivse külje voluntatiivse külje olemasolu – lisaks arusaamisele enda teo välisest ohtlikkusest peab isik saabuvat tagajärge ka soovima ehk teisisõnu heaks kiitma.
6.5.Maakohus on jätnud analüüsimata kaitsja poolt viidatud võimaliku koosseisu täitmise KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Apellant leiab, et käesolevas kriminaalasjas on tegemist olukorraga, kus A. Tammeorul puudus tahtlus I.V. suhtes KarS § 113 järgi inkrimineeritava kuriteo toimepanemiseks ning isiku tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Sellest tulenevalt taotletakse ka maakohtuga võrreldes kergema karistuse mõistmist. Karistust kergendava asjaoluna palutakse käsitleda KarS § 57 lg 1 p 3. Ringkonnaprokurör M. Väina vastuväited apellatsioonile
7.Süüdistatava kaitsja apellatsiooni peale esitas kirjalikud vastuväiteid prokurör, kes leiab, et maakohtu otsus on motiveeritud ning A. Tammeoru süü KarS § 113 järgi on tõendatud, mistõttu tuleks jätta maakohtu otsus muutmata.
7.1.Vastuväidetes leitakse, et kohtuotsuses on põhjalikult analüüsitud I.V. l ekspertiisiaktis tuvastatud vigastusi. Lisaks eluohtlikele surmavatele vigastustele, milliste osas ekspert maakohtus täpsustas ka olenevalt asukohast seda kui mitme löögiga need võidi tekitada, esines I.V. l veel hulgaliselt nahamarrastusi rindkerel ja jäsemetel. Ekspert ei välista ka enesekaitse käigus löökide tõrjumisel saadud vigastusi. Teo välist pilti ilmestab I.V. näol olnud jalatsi pealispinna jälg. Samuti on maakohus põhjalikult analüüsinud A. Tammeorul konkreetsete asjaolude puudumist, miks ta ei pidanud võimalikuks pidama, et I.V. surm saabub. A. Tammeorg on maakohtus ülekuulamisel selgitanud, et kui ta maaslamavat I.V. jalaga lõi, siis ta sai pihta vast ühel või kahel korral, ei oska öelda ja ei saanud aru kuhu lõi. Püstiaitamisel oli I.V. tasakaalust väljas. Apellant märgib õigesti, et tahtluse tuvastamisel tuleb arvestada välist teopilti ja seejärel sisemise teopildi asjaolusid. Apellatsioonis on aga jäänud tähelepanuta, et enam on tähtsust välisel teopildil. Välist teopilti ilmestab lisaks eeltoodule ka see, et suurt ja intensiivset ründejõudu iseloomustavad A. Tammeoru paistes käed tema kinnipidamisel (muid vigastusi tal ei tuvastatud – seega kannatanu ei olnud suuteline vastupanu osutama), jalaga löögid on suurema ründejõu ja ohtlikkusega, A. Tammeoru varasem käitumine on peresiseste konfliktide lahendamisel seotud olnud samuti teise isiku peksmisega (R.K. i peksmine). Tahtlikku soovi konflikti astuda tõendab A. Tammeoru käitumine jala trepikoja välisukse vahele asetamisel selleks, et sisse saada. Prokurör nõustub maakohtu seisukohaga selles, et A. Tammeoru käitumine vahetult pärast I.V. juurest lahkumist näitas tema ükskõiksust. Tähenduslik on ka see, et A. Tammeorg sai kohe aru, et tema tegevuse tagajärjel I.V. suri.
7.2.Apellatsioonis peetakse maakohtu otsuse puuduseks veel seda, et ei ole analüüsitud A. Tammeoru võimalikku vastutust KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Surma põhjustamine ettevaatamatusest eeldab kas kergemeelsust või hooletust. Maakohus on jõudnud järeldusele, et puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes ning on seda ka põhjendanud (otsuse lk 14-15). Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
8.Ringkonnakohus, uurinud kriminaalasja materjale ja vaaginud tõendeid nende kogumis, tutvunud süüdistatava kaitsja apellatsiooniga ja prokuröri vastuväidetega apellatsioonile ning kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
9.Esitatud apellatsiooni kohaselt vaidlustatakse maakohtu süüdimõistev otsus süüdistuses KarS § 113 järgi. Apellandi hinnangul on maakohus osaliselt ebaõigesti tuvastanud asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud ning sellest tulenevalt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.
10.Apellatsioonis ei nõustu kaitsja maakohtu järeldustega, milleni maakohus tõendite hindamise tulemusel jõudis. Ringkonnakohus märgib, et küllaldaste motiivide olemasolul ei ole tõendite hindamisega mittenõustumine kohtuotsuse tühistamise ning kriminaalasjas uue otsuse tegemise aluseks.
11.Tulenevalt KrMS § 61 lg-st 2 hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab sisalduma kohtuotsuse põhiosas (KrMS § 312 p 1). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on eelnimetatud nõudeid järginud. Maakohus on otsuse põhiosas esitatud tõendeid analüüsinud ning nende alusel jõudnud järeldusele, et A. Tammeorule esitatud süüdistus tapmisteos leidis tõendamist. Asjaolu, et apellant maakohtu poolt antud hinnangute ja järeldustega ei nõustu, ei ole käesolevaks ajaks kinnitunud kohtupraktika kohaselt veel hinnatav ebaõige materiaalõiguse kohaldamisena või kriminaalmenetlusnormide rikkumisena. Seega on maakohtu otsus selle põhjendustes jälgitav ja ringkonnakohus põhistusvigu ei tuvastanud.
12.Apellatsioonist nähtuvalt on põhivaidlus selles, kas A. Tammeorg, pekstes 11.08.2014 kella 02.00 paiku Valgas, XXX asuva korterelamu trepikojas I.V. rusikate ja jalgadega keha ja pea piirkonda, mille tagajärjel tekkis I.V. l massiivne peaajuturse ja vereaspiratsioon hingamisteedesse, pidas võimalikuks I.V. surma saabumist, s.o kas tema tegevus on kvalifitseeritav teise inimese tapmisena võib tuleb seda hinnata tervisevastase süüteona.
13.Ringkonnakohus on kriminaalasjas nr 1-13-10116 asunud seisukohale, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikast tulenevalt on kinnistumas arusaam, et lisaks arusaamale teo välisest ohtlikkusest peab toimepanija saabuvat tagajärge ka soovima ehk heaks kiitma. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-128-06 p-s 9 leidnud, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades.
14.Vastupidiselt apellandile, nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga süüdistatava teos kaudse tahtluse esinemisega I.V. tapmise osas. Seda kinnitab ilmekalt kannatanu surma põhjuse selgitamiseks teostatud kohtuarstlik ekspertiis ja eksperdiarvamus aktis nr 14ELÕS0042/253 (kd 1, lk 89-94). Vigastuste iseloomu ja paiknemise osas saab kindlalt järeldada, et süüdistatava poolt olid jõulised löögid sihitud kannatanule pähe. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-57-10 märkinud, et KarS § 118 p 1 (05.10.2010 KarS redaktsioon) eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. Kui toimepanija nägi kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatusest põhjustati kannatanu surm. Käesoleval juhul ei saa A. Tammeoru intensiivsest ja jõulisest kannatanu pähe peksmisest kuidagi järeldada kergemeelsust I.V. surma põhjustamise osas. Seega ei kohaldu KarS § 118
lg 1 p 7 (milline kvalifikatsioon kehtib alates 01.01.2015), mida apellatsioonis taotleb kaitsja. On igale keskmisele kõrvalvaatajale eluliselt usutav ja objektiivselt mõistetav, et pekstes teist inimest valimatult rusika- ja jalahoopidega vastu pead, võib sellise tegevusega kaasneda pekstava inimese surm. Käesoleval juhul on tõendatud 4 lööki rusikaga näkku ning 2 kängitsetud jalaga lööki, millest (vähemalt ühest löögist) jäi kannatanu näole jalanõu mustrijälg. Ringkonnakohtu arvates löökide arv kaudse tahtluse selgitamisel ei oma iseenesest ülimuslikku tähtsust, kui need toovad kaasa nii raskeid vigastusi. Arvestades välist teopilti, võis süüdistatav sellise jõuliselt pekstud löökide arvu juures objektiivselt eeldada kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega inimese surma saabumist. Ringkonnakohtus väljendas süüdistatav endiselt üllatuslikku suhtumist tema vägivaldse tegevuse tagajärjel järgmisel hommikul saabunud kannatanu surmateate osas, kuid pekstes kannatanut intensiivselt ja valimatult pea piirkonda ei kontrollinud A. Tammeorg sündmuste edasist käiku ning pidi möönma mistahes tagajärgi, sh surma saabumist, ja tegutses seetõttu kaudse tapmistahtlusega. A. Tammeoru lootus tagajärje mittesaabumisele ei tuginenud konkreetsetele asjaoludele – ta ei üritanud kannatanut millegagi abistada ja jättis pärast I.V. jõulist pähepeksmist ta surmavate vigastustega XXX korterisse 6 põrandale surema. Seega on maakohus käsitlenud ka süüdistatava teojärgset käitumist.
15.Eksperdi I.D. i ütluste kohaselt maakohtus on I.V. surma põhjuseks pea kinnine tömp trauma ämblikvõrkkestaaluste verevalumite ja ninaluude murruga, mille tagajärjel tekkis massiivne peaajuturse ja vereaspiratsioon hingamisteedesse (kd 2, lk 23). Eksperdi ütluste kohaselt on välised vigastused saadud löökidest, mitte kukkumisest ja täpsustas: „sündmuskoha vaatlusel esitati jalats, mille tekstiili muster kajastub I.V. otsmiku piirkonnas ja parema põse piirkonnas olevate verevalumite ja naha marrastuse pinnal, siis võib väga suure tõenäosusega öelda, et need vigastused on tekitatud löökidest, kusjuures kanti neid samu jalatseid“, „vigastuste paiknemine ja iseloom, ninaluude killunenud murrud, verevalum silma sarvkestal ja samuti verevalumid huulte piirkonnas on tüüpilised sellele, et vigastused tekitati löökidest kõva pinnaga esemega, et antud keha piirkonnas taoliste vigastuste tekkimine ei ole tüüpiline näiteks kukkumisele“ (kd 2, lk 23-25).
16.Tunnistaja K.V. ütlustest tulenevalt olid venna I.V. surnukeha leidmisel tema riided verised, suust ja ninast veri väljas ning esinesid sinikad. Samuti andis K.V. süüdistatava vägivaldsuse osas ütlusi selles, et „kui Andi ikkagi lööb, siis julmalt ja olin seda näinud ka R.K. i pealt, kui 2012 suvel ta R. siniseks peksis“. K.V. ütluste kohaselt oli R.K. i nägu järgmisel päeval pärast peksmist veel sinisem, kui I.V. nägu tema surnukeha leides, kuid kiirabisse otsustas R.K. siiski mitte pöörduda (kd 2, lk 9). Nii süüdistatav kui tunnistajad on kinnitanud, et 2012 juulis toimus konflikt süüdistatava ja kannatanu R.K. i vahel. Konflikt sai alguse R.K. i ja tema tolleaegse elukaaslase, süüdistatava õe M.T. u vahelistest ütlemistest, mille peale süüdistatav, pärast seda, kui ta õde oli talle konfliktist rääkinud, lõi R.K. i näkku. Pärast löömist ärkas R.K. hommikul ega mäletanud sündmusest rohkem midagi. Oma vigastusi kirjeldas R.K. nii: „nägu oli konkreetselt segi“, „silmad sinised, pea muhke täis. Kehal nagu ei olnudki, ainult näo-pea piirkond“. Samuti kuulis R.K. järgmisel päeval, et tunnistaja A.L. oli öelnud A. Tammeorule, „et lõpeta ära, et sa tapad niimoodi teise inimese ära“ (kd 2, lk 10). Pärast seda juhtumit A. Tammeoru õed hoolitsesid kannatanu eest, puhastasid ta nägu. A. Tammeorg ise ei läinud R.K. i olukorda kontrollima (kd 2, lk 32). R.K. on maakohtus selgitanud, et raviasutusse otsustas ta mitte pöörduda, kuna „A. Tammeorg on M.T. u vend, ta oli just vanglast ka välja saanud, tal olid ka tingimised peal ja ei tahtnud, et asi läheks politseile, leppisime ära, ravisin ennast kodus...“.
17.Süüdistatava ütluste kohaselt lõi ta I.V. 3 korda rusikaga näkku, mille tagajärjel I.V. kukkus maha, süüdistataval kadus tasakaal ning ta kukkus samuti maha ja läks rüseluseks. Süüdistatav
kirjeldas rüselust nii, et kannatanu „hakkas seal kiskuma, kakkuma, jalaga vehklema, sain veel jalaga pihta ka“. Süüdistatav suutis püsti tõusta ning tõrjus seejärel kannatanut: „jalaga tõrjusin teda ja mitmeid kordi jalaga surusin tagasi ja sain talle pihta ka“. Süüdistatav arvab, et sai kannatanule kahel korral jalaga pihta. Süüdistatav märkas, et kannatanu ninast tuli verd ja nägu oli verega. Pärast rüselust hakkas süüdistatav kannatanut püsti aitama, kuid kannatanu „oli endast nii väljas ja tõmbles edasi seal,“ mille peale süüdistatav lõi kannatanut uuesti rusikaga näkku. Seejärel kukkus kannatanu maha ega tõmmelnud enam. Süüdistatav aitas seejärel kannatanu tema korterisse: „I. oli minu najal niimoodi, aga trepist ikka kõndisime koos üles ja oli suht natuke tasakaalust väljas ja siis võtsin kaenla alt kinni ja kõndisime üles“. I.V. jäi korteris istukile, toetus küünarnukiga. Süüdistatav ütles, et „lõpetage see M. vahel asi ka ära, jäta ta rahule, las ta olla,“. I.V. vaatas süüdistatavale otsa ja vastas „olgu“. Rohkem kannatanu I.V. midagi ei rääkinud. Samuti väitis süüdistatav, et ta ei küsinud kannatanult, kas tal on abi vaja või kuidas ta ennast tunneb, kuna süüdistatav arvas, et „küll ise toibub, et ei ole hullu, ta oli küll verine, aga sain aru, et ninast veri tuleb ja ninast võib palju verd tulla“. Seega ei tundnud süüdistatav mingit tõsiseltvõetavat huvi I.V. tervisliku seisundi vastu pärast tema jõulist peksmist. Keskmise elukogemusega kõrvalvaataja oleks kindlasti pöördunud sellises situatsioonis arstiabi järele.
18.Pärast I.V. peksmist A.R. ja A.L. elukohta jõudes ütles süüdistatav tunnistaja A.L. ütluste kohaselt, et ta „oli käinud I. uga arveid klaarimas“ ning oli kannatanule paar korda löönud rusikaga näkku ehk „silmad rulli löönud“. A.L. ütluste kohaselt keegi I.V. tervise pärast muretsema ei hakanud, sest „Andi ütles, et midagi hullu ei ole, siis keegi ei muretsenud“. (kd 2, lk 21-22).
19.Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt leiti I.V. peksmisega seonduvaid verekahtlasi määrdumisi XXX kortermaja trepikoja laest (välisuksest 150 cm kaugusel, trepikoja vasakust seinast 72 cm kaugusel ja põrandast 232 cm kõrgusel). Erikujulisi verekahtlasi määrdumisi oli erinevates kohtades XXX trepikoja välisuksest kuni II korrusel asuva korter 6 ukseni. (kd 1 lk 69-73). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et verepritsmete suures raadiuses laiali lendumine, viitab, et A. Tammeoru löögid olid äärmiselt tugevad ja intensiivsed. Ka ei olnud süüdistataval tema kinnipidamisel I.V. vasturündele viitavaid vigastusi. Süüdistataval tuvastati vasaku käe kolmel sõrmenukil haavad ning mõlemad käed olid paistes, rohkem vigastusi A. Tammeorul ei tuvastatud (kd 1, lk 111-117). Samas kinnitavad lisaks eelnimetatud sündmuskoha vaatlusprotokollile kannatanu peksmise jõulisust arvukate verepritsmete laialilendumise osas, tunnistaja A.L. ütlused, kellele süüdistatav avaldas, et „ta oli käinud I. uga arveid klaarimas“ ja samal ajal olid süüdistataval „...vereplekid särgi peal, pritsmed“ ja hiljem täpsustas „seal olid silmnähtavad verepritsmed.“
20.Tunnistaja M.T. u ütluste kohaselt oli süüdistatav pärast kannatanu I.V. surmast teada saamist šokis ega tahtnud toimunut uskuda. Tartu Ringkonnakohus on varasemas kohtupraktikas väljendanud lahendis nr 1-14-9338 seisukohta, et selline meeleseisund ei välista tapmise toimepanemist kaudse tahtlusega.
21.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-128-06 p-s 7 on leitud, et juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et KarS §-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS § 118 p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis. Olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast
teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Näo- ja peapiirkond on kahtlemata elutähtsa organi (aju) piirkond. A. Tammeoru kuriteo välise teopildi (löökidest moondunud nägu, muuhulgas killunenud ninaluude murd kannatanul ja aktiivne verejooks ninast) põhjal saab järeldada, et löögid tekitasid I.V. le sellise tervisekahjustuse, mis olid kokkusobimatud eluga ja kausaalahela katkematu kulgemise korral tõi kaasa kannatanu surma. Süüdistatava kuriteojärgsel kinnipidamisel tuvastati tema kätel paistetus ja vigastused sõrmenukkidel ning süüdistatav pole ka ise maakohtus eitanud, et tema kätel tuvastatud vigastused olid saadud kannatanu löömisest, kusjuures kannatanut lõi ta mõlema käega (kd 2, lk 31).
22.Lisaks on Tartu Ringkonnakohus leidnud lahendis 1-13-11082, et vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale lahendatakse isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Kaudse tahtluse kontekstis tähendab see, et isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist (nn intellektuaalne moment) ning tahtluse voluntatiivse külje tähenduses peab ta tagajärje saabumist möönma ehk siis aktsepteerima (seejuures ei ole välistatud, et selle tagajärje saabumine võib talle seejuures olla iseenesest isegi vastumeelt). Oluline on seejuures, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa ega ka tohi vaadelda teineteisest isoleeritult. Vastupidi, nii teoorias kui ka praktikas ollakse seisukohal, et tegemist on tahtluse tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Seejuures tuleb tähele panna, et paljud käitumisaktid, mis enda arengus viivad tagajärje saabumiseni või mittesaabumiseni, kulgevad täideviija (ning ka objektiivse kõrvaltvaataja) eest tihti n.ö varjatult ja ka kontrollimatult. Isikuvastaste süütegude korral peetakse siinkohal eeskätt silmas tahtliku teoga erinevate, sisemiste vigastuste põhjustamist kannatanule (käesolevas kriminaalasjas I.V. l tekkinud massiivne peaajuturse ja vereaspiratsioon hingamisteedesse). Sellest arusaamast järeldatakse omakorda, et kui isik vallandab enda teadliku käitumisega (A. Tammeoru intensiivsed rusika ja jalalöögid I.V. pähe ja kehapiirkonda) kausaalahela sellise kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda kontrollida, kiidab ta need tagajärjed vähemalt kaudse tahtluse tähenduses samaaegselt ka heaks. Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt nn intellektuaalse külje alusel. Eelnev tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse olemasolu või puudumine pannakse sõltuvusse konkreetse teo nn välisest ja arusaadavast ohtlikkuseastmest. Sellistel puhkudel võib rääkida koosseisu (tagajärje) realiseerimise „varjamatust võimalikkusest“ (nt RKKKo otsus 3-1-1-128-06, p 7). Arvestades kuriteo välist teopilti, on olemasoleva tõendusteabe põhjal ringkonnakohtu arvates süüdistatavale omistatav kannatanu valimatu peksmine ilmselgelt kõrge ohtlikkuseastmega ning on objektiivselt eeldatav, et selline tegevus võib kaasa tuua kannatanu surma. Seega, kui rõhk asetatakse isiku käitumise välise ohtlikkuse analüüsile, siis on tahtlus selle käitumise taustal nö prognoositav: isikule teadaolevate asjaolude kaudu aktsepteerib ta ex ante iseenda poolt loodud riski (ja ka selle võimalikke tagajärgi). Käesolevas kriminaalasjas on maakohus õigustatult käsitlenud süüdistatava tahtlust kannatanu suhtes rakendatud vägivalla intensiivsusest tulenevalt ning ringkonnakohus nõustub sellega. Eelpool kirjeldatud vägivaldne tegevus kaasinimeste suhtes (R.K. i episood, otsuse p 16) kinnitab käesoleva süüdistuse kontekstis asjaolu, et süüdistatava jaoks oli kaasinimese peksmine mitte erakordne elusündmus, vaid tal oligi harjumus elulisi situatsioone lahendada brutaalse vägivallaga, mis kannatanu I.V. puhul lõppes surmaga.
23.Kuna maakohus pole ebaõigesti tuvastanud kriminaalasjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid ega sellest tulenevalt kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, ei ole ringkonnakohtul KrMS § 340 lg-st 1 tulenevat alust teha kriminaalasjas uus otsus ja kvalifitseerida A. Tammeoru tegevus tervisevastase süüteona.
24.Apellatsioonis on taotletud A. Tammeorule inkrimineeritava kuriteo ümberkvalifitseerimist KarS § 118 lg 1 p 7 järgi (alates 01.01.2015) ja sellest tulenevalt kergema karistuse mõistmist. Maakohus on otsuses nõustunud prokuröriga, et kergendavate asjaoludena on võimalik arvesse võtta vastavalt KarS § 57 lg 1 p-le 3 süü ülestunnistamisele ilmumist ja puhtsüdamlikku kahetsust, milline oli A. Tammeoru puhul siiras ja kajastus ka tema hoiakus toimepandud teosse. KarS § 57 lg 2 alusel on täiendavalt kergendava asjaoluna arvestatud kaudset tahtlust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on süüdistatavale karistust mõistes arvestanud KarS §-s 56 sätestatud põhimõtetega ning ei pea põhjendatuks karistust kergendada. Maakohus on põhjalikult vaaginud süüdistatava tapmisteo süüst tulenevaid asjaolusid, samuti süüdistatava isikut. Süüdistatavale on niigi mõistetud tapmissüüdistuses vangistus oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra, so. alamäära lähedaselt (7 aastat 6 kuud vangistust).
25.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
/allkirjastatud digitaalselt/
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.