Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Pärnu1. Maakohtu 1. juuni 2015 otsusega üld menetluses tunnistati E.Z süüdi KarS § 203 (alates 01.01.2015.a. KarS § 203 lg 1) järgi ja karistati vangistusega 2 aastat. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 08.-09.05.2014, s.o 2 päeva karistusaja hulka ja kandmisele kuulub 1 aasta kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel ei pöörata karistust täitmisele, kui A. Nikkolo ei pane 2 aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 loetletud kontrollnõudeid. Katseaja algust arvata alates 01.06.2015. A.S mõisteti süüdistuses KarS § 203 (alates 01.01.2015.a. KarS § 203 lg 1) järgi(Paides, Tallinna mnt 22 episoodis ) õigeks. Süüdistuses KarS § 203 (alates 01.01.2015 KarS § 203 lg 1) järgi (Paides, Tallinna mnt 2 episoodis) mõisteti süüdi ja karistati vangistusega 1 aasta. KarS § 74 lg 1, 3 alusel ei pöörata karistust täitmisele, kui A.S ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 loetletud kontrollnõudeid. Katseaja algust arvata alates 01.06.2015.a. KrMS § 310 lg 1 alusel mõisteti E.Z-ilt ja A.S-ilt solidaarselt E AS kasuks 288,98 välja eurot ja E.Z-ilt B OÜ kasuks 5400 eurot. Menetluskuludena mõisteti E.Z-ilt ja A.S -ilt kummaltki riigituludesse välja sundraha 585 eurot. E.Z-ilt mõisteti välja tasu riigi õigusabi eest 649,92 eurot ja ekspertiisitasud 670 eurot. A.S-ilt mõisteti välja tasu riigi õigusabi eest 180 eurot ja ekspertiisitasud 477 eurot. Psühhiaatrilise abi seaduse § 19 kohaselt jäeti E.Z-ile ja A.S -ile teostatud k ohtupsühhiaatria ekspertiisi kulud kokku summas 1020 eurot riigi kanda. Väljamõistetud summad tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest.

2(8)

§ 203 järgi tõendmist leidnud. Kohus on otsuse rajanud oletustele, jättes kõrvaldamata üleskerkinud kahtlused ega tõlgendanud neid süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt süüdistatava kasuks. Kaitsja leiab, et A. Nikkolo süüdimõistev otsus rajaneb peamiselt ühe tunnistaja, RV kohtuistungil antud ütlustele, mis kohtu hinnangul haakuvad eeluurimisel antud ütlustega, samuti tunnistaja ütluste olustikuga seostamise käigus tehtud ettenäitamistega. Samas on kohus pidanud nii tunnistaja SR kui süüdistatava ütlusi mitteusaldusväärseiks . Vaatamata otsuses märgitu le, et süüdistatavate ütlused on vastuolulised eeluurimisel ja kohtus antud ütlustega ning et neid saab hinnata vaid osa, milles ei ole vastuolu (Riigikohtu lahend nr. 3-1-1-131-13), on kohus siiski hinnanud ka süüaluste poolt antud ütlusi eeluurimisel , kõrvutades neid nii kohtuistungil antud ütlustega kui ka haakumuses tunnistaja RV kohtuistungil antud ütlustega. Kaitsja arvates on siinkohal tegemist kriminaalmenetlusnormide ja ka seda sisutava Riigikohtu varasema praktika rikkumisega. Tunnistaja RV ütluste osas märgib kaitsja, et tegemist on isikuga , kellel on olnud psüühilisi probleeme, mida isik on ise kohtuistungil kinnitanud. Samas ei ole tunnistaja oma ütlustes selgelt väljendanud, et ta oleks näinud, et süüdistatavad konkreetselt hooneid süütasid, pigem teeb ta sellise võimaliku järelduse sellest, et kõnealuste hoonete juures käidi ning hiljem need hooned ka põlema läksid . Tunnistaja ütlused kohtuistungil ei kinnita selgelt, et tunnistaja oleks näinud, et maja süüaluste poolt põl ema pandi. Kohtuistungil andis RV ütlusi erinevalt eeluurimisel antud ütlustest osas, mis puudutas Tallinna 22 maja süütamist ning kus tunnistaja kohtuistungil seletas, et maja juures käis vaid A. Nikkolo, milline asjaolu tingis ka A.S-i antud episoodis õigeksmõistmise. Kaitsja arvates ei ole eluliselt usutav, et sõprusringkond, kes öö otsa autoga mööda linna ringi sõidab, aega veedab ja midagi kuritahtlikku kavandab, ei aruta eelnevalt ega ka hiljem omavahel plaanitust või toimepandust midagi täpsemalt . Tervikuna tõendeid vaagides on tunnistaja RV ütluste puhul tegemist sisuliselt vaid ühe süüstava tõendiallikaga, ülejäänud tõendid on kaudsed, haakuvad asja tehiolude kirjeldustega ning süüaluste ütlustega ega kinnita viimaste süüd kuritegude toimepanemisel. Tulenevalt Riigikoh tu lahendis nr 3-1-1-48-11 osundatust, ei ole maakohus asjas tekkinud kahtlusi veenvalt kummutanud ja on apellandi arvates lubamatult motiveerinud süüdimõistvat otsust ka väitega, et kohus ei ole tuvastanud, et süüdistuses toodud ajal oleks Tallinna 2 ja Tallinna 22 hoonete juures viibinud teisi isikuid, kes oleksid saanud kuriteod toime panna. Sellise motiveeringuga on kohus apellandi arvates näidanud, et süütuse tõendamise koormus on pandud süüalusele. Kaitsja palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, mõista E.Zalle esitatud süüdistuses õigeks.

uurimisel muuhulgas maininud, et E.Z ja tunnistaja RV läksid Tallinna mnt 2 maja juurde ja toimetasid seal midagi, süüdistatav seisis sel ajal 10 m kaugusel. Leeki ja suitsu ei paistnud. Süüdistatav kohtuotsuse motiivide kohaselt täpsustas, et tema isikuid nende tegevusel ei takistanud , kuid võis öelda, kas seda ikka maksab teha. Kohtuotsusest ei nähtu konkreetselt, milliseid tegevusi A.S ja E.Z kohtueelsel uurimisel antud ütlustes kirjeldavad. Nende ütlused kajastavad ka toimunut Tallinna mnt. 22 maja juures, millise süütamise episoodis on A.S õigeks mõistetud. Apellant leiab, et kohus jättis ebaõigesti süüdistatavate kohtuistungil antud ütlused tõendite kogumist välja, eelistades põhjendamatult tunnistaja RV ütlusi tunnistajate SR ja PS ütlustele. Tunnistaja RV ütlused on segased ja vastuolulised ning võivad olla ajendatud enesekaitsest. RV on andnud vastuolulisi ütlusi kohtueelsel uurimisel ja kohtus Tallinna tn 22 hoone süütamise episoodi osas. A.S-i sõnul, millistega maakohus arvestas, läks RV Tallinna tn. 2 maja juurde ja toimetas seal. Pole välistatud, et tema tegevus oli seotud süütamisega. RV ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks, nagu ekslikult leidis maakohus. Kohus ei arvestanud, et RV on ebastabiilne isiksus, kes põeb ärevushäiret ja lisaks oli ta tarvitanud alkoholi. Kohus ei arvestanud, et tunnistaja SR, kes oli täiesti kaine, ei t õendanud A.S-i süüd. Tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud juttu, kuidas oli tulekahju tekkinud. Kohus ei arvestanud SR ütlustega ka selles, et süüdistuses näidatud ajal viibis sündmuskoha läheduses ka teisi inimesi ning et autos ta põlevvedeliku pudelite olemasolust ei teadnud. Tunnistaja PS ei kinn itanud Lai tn. 69 hoones käimist. Küll aga kinnitas, et kui bensiinikanistreid oleks autos olnud, oleksid need pidanud olema tema autos ja ta oleks pidanud neid nägema. Tunnistaja RV ei kinnitanud täpselt, millisel ajal millise autoga ta sõitis. Põlevvedeliku ekspertiisiakt nr 14E AP 0034 tõendab, et kanistris olev vedelik oli põlevvedelik, kuid mitte A.S-i osalust süütamises. Samas puuduvad tõendid selle kohta, et tulekahju oli põhjustatud just selle kanistris oleva põlevvedelikuga. Tõendamist ei ole leidnud, et A.S-i käes olid või et ta oli teadlik süütevedeliku pudelite olemasolust E.Z PS autos. või Veel ei nõustu apellant K OÜ-le tekitatud varalise kahju suurusega. Kannatanu esindaja kinnitas kohtuistungil, et kahju suuruseks on 100 000 eurot, kuid oma väidete kinnitamiseks ühtegi usaldusväärset tõendit ei esitanud. Kohtu käsutuses oli ainukese tõendina IF Kindlustuse teatis, mille kohaselt on kannatanule hüvitatud 50% ulatuses taotletavast kahjusummast 25 736.37 eurot. Kindlustuslepingut kohtule esitatud ei ole. Väidetav sõbralik koostöö kindlustusega ja kokkulepe hüvitamise osas enam -vähem, ei saa asendada konkreetseid kohustusi lepingu järgi. Hoone väärtus enne põlengut on dokumentaalselt tõendamata. Kannatanu esindaja ei suutnud usaldusväärselt selgitada, et hüvitatud osas on just pool tekitatud kahjust. Ilmselgelt on kahju hüvitatud ja see on summa, mida on peetud selle objekti tegelikuks väärtuseks. Seega on ebaõige A.S-ile esitatud süüdistuse maht. Süüteokoosseis KarS § 203 järgi on realiseeritud juhul, kui tekitatud kahju suurus on vähemalt 4000 eurot. Kahju suurus on vaidlustatud lähtudes süüdistatava vastu võimaliku tsiviilnõude esitamisest tulevikus ja inkrimineeritud süüdistuse õigsuse seisukohast.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5(8)

süüküsimuse lahendamisel tuginenud mitte üksnes ja ainult tunnistaja RV ütlustele, vaid hinnanud kõiki tõendeid kogumis, riimuvalt tunnistaja RV ütlustega. Tunnistaja RV on kogu menetluse vältel andnud ühetaolisi ja usutavaid ütlusi, mis riimuvad teiste kogutud tõenditega. Nii on tunnistaja RV kirjeldanud enne hoonete põlema panemist käimist Laia tänava garaažis, kust E.Z plastpudeliga väljus. Oluline on siinjuures märkida, RV et ja E.Z ei olnud enne süüdistuses nimetatud sündmust tuttavad ning E.Z tundmata ei oleks RV saanud sündmustega detailselt haakuvaid ütlusi anda. Maakohus on lugenud RV poolt antud ütlused õigeteks mitte seetõttu, et need haakuvad süüdistatavate kohtueelses menetluses antud ü tlustega, vaid just elulise usutavuse tõttu. Apellantide etteheide maakohtule tunnistaja RV ütluste vastuolulisusest ei tulene asjas kogutud tõenditest. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et tunnistaja RV on kohtus prokuröri küsimustele vastanud, et nägi, kuidas süüdistatavad askeldasid Tallinna 2 juures tulemasinaga ja pärast oli näha, kuidas hoone juurest tuleb tulekuma, mis alguses oli väike, hiljem, kui mööda sõitsid, oli terve hoone leekides. Süüdistatav A.S on püüdnud kohtus RV isikut igati halvustada ja väitnud, et RV on ebastabiilne ja kaldub valetama. Nii Tallinna 2 kui ka Tallinna 22 maja juures vastab põlengu tekkepiirkond asjatundja arvamuse kohaselt sellele, mida rääkis tunnistaja RV. Puudub vaidlus selles, et RV, E.Z, A.S ja SR, sõitsid 15.03.2014 öösel koos ühes autos ja kui näiteks Tallinna 2 juures avastati põleng kell 5:55 ( asjatundja arvamusest nähtuvalt), nende sõiduk viibis seal maja juures kaamerasalvestise kohaselt kuni kella 5.23ni, siis on väga tõenäoline, et nende tegevuse tagajärjel hoone süüdati. Et tegemist oli öise ajaga ja selles piirkonnas (pime hoov) ei liigu ka päevasel ajal kõrvalisi isikuid, on maakohus õigesti tunnistaja SR ütlustesse suhtunud kriitiliselt, seda enam, SR et oli E.Z elukaaslane ja A.S-i sõber ning kelle ütluste kohaselt tema sellel öösel Tallinna 6 juures autost ei väl junudki. Väheoluline pole ka asjaolu, et nähtuvalt kaamerasalvestiselt pandi auto tuled põlema alles siis, kui sõiduk oli Tallinna tänavale välja keeranud, mitte pimedast hoovis t sõitu alustades. Asjaolu, et RV võib põdeda ärevushäiret, ei anna alust hinnata tema ütlusi ebausaldusväärseteks.

6(8)

3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005 otsuses asjas nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. E.Z kaitsja apellatsiooni seisukohaga selles, et kohtuotsus rajaneb oletustele, kohtukolleegium nõustuda ei saa. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja andnud süüdistatava käitumisele õige juriidilise hinnangu. Tunnistaja RV on andnud ütlusi enne hoonete põlema panemist Laia tn garaažis käimisest, kust E.Z väljus plastpudeliga. E t RV A. Nikkologa varem tuttavad ei olnud, ei oleks RV osanud selliseid sündmustega haakuvaid ütlusi kogu menetluse kestel anda. Põhjusi, miks RV oleks pidanud süüdistatavate kohta andma süüstavaid ütlusi, menetluse käigus tuvastatud ei ole. Menetluse käigus on oma ütlusi garaažist süütevedeliku toomise ja hoonete süütamise osas, muutnud hoopis süüdistatavad ise. RV ütlustest kohtuistungil nähtub seegi, et A.S on püüdnud teda mõjutada oma ütlustest loobuma Kohtukolleegium ei nõustu veel ka E.Z kaitsja apellatsioonist tuleneva seisukohaga, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Riigikohtu otsusest asjas nr 3-1-1-100-12 p-st 8 tuleneb, et kohus peab selgitama, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). Kohtukolleegiumi hinnangul on vaidlustatud otsuses kohtu järelduste kujunemine lugejale jälgitav ja kohus on piisava põhjalikkusega näidanud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt ta E.Z täielikult ja A.S-i osaliselt neile esitatud süüdistuses süüdi tunnistati. Asjaolu, et kaitsja kohtuotsuste põhistustega ei nõustu, ei tähenda otsustes põhjenduste puudumist. Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab aga rääkida üksn es siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kaebaja nende järeldustega nõustub või mitte (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 15). Praeguses kohtuasjas pole kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine tuvastatav ka KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, kuna vaidlustatud otsuse põhi- ja resolutiivosa vahel vastuolud puuduvad. Apellandi järeldused, milles ta väidetavaid vastuolusid näeb, ei põhine kohtu poolt tõenditele antud hinnan gul ega kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilistel asjaoludel. Tulenevalt eeltoodust ja nõustudes E.Z käitumisele antud karistusõigusliku hinnanguga leiab kohtukolleegium, et maakohus ei ole rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks.

7(8)

süüdistatavale esitatud süüdistuse maht on ebaõige. Süüdistatava E.Z kaitsja K OÜ -le tekitatud kahju suurust vaidlustanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola

Ivi Kesküla

Orvi Tali

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.