Kohtulahend

ESIMESE ASTME KOHTU OTSUSE SISU

1.J.A on kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 121 järgi selles, et ta 02.10.2011kella 24:00 ja 02:00 vahelisel ajal tungis Viljandi linnas XXX tänaval maja nr XX ees kallale oma elukaaslasele E.R. , keda lõi korduvalt laia nahkrihmaga keha ja reite pihta; vigastada sai ka enesekaitseks ette pandud käsi. Oma tegevusega tekitas J .A E.R. füüsilist valu ja tervisekahjustuse, s.o reie-tuhara piirkonna ja parema käe II sõrme kontusioonid. J.A süüdistatakse veel selles, et ta 04.08.2014 kella 20.50 paiku tungis Viljandi linnas Tare tänaval kallale oma endisele elukaaslasele E.R. , kellel võttis kinni vasakust käevarrest, hoidis teda tugevasti kinni ning seejärel pani oma jala E. R. vasaku jalalaba peale, mille peale kukkus E. R. maha ning J .A tema peale. Peale seda tõusis J.A püsti, võttis kinni E.R. juusteprunnist ning tiris teda tagurpidi oma sõiduki poole kuni ühel hetkel suutis E.R. ennast lahti rabeleda. Oma tegevusega tekitas J.A E.R. füüsilist valu ja tervisekahjustuse, s.o ülajäsemete ja alajäsemete mitut piirkonda haarava vigastuse. Kehalise väärkohtlemisega, s.o teise inimese tervise kahjustamise ja löömisega pani J.A toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 01.01.2015 vastab KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 tunnustele, s.o teise inimese tervise kahjustamine ja valu tekitava kehalise väärkohtlemine, mis on toime pandud lähi-või sõltuvussuhtes ja korduvalt).

4.KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb kaasata teo tehiolud, mis moodustavad ühe osa süüst. Nähtuvalt süüdistatava ja kannatanu kohtuistungil antud ütlustest on nende kooselusuhetes olnud aastaid probleeme, mille lahendamiseks on nad käinud ka nõustaja juures. Kohtus uuritud tõenditest ei nähtu, et süüdistava käitumise tagajärjel oleks kannatanu saanud püsivaid terviskahjustusi. Arvestades eeltoodut tuleb J.A karistada rahalise karistusega KarS § 121 järgi ja mõista talle rahaline karistus miinimummäära juures 40 päevamäära.

APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU

5.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ja J.A-st . Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning asja uueks arutamiseks saatmist samale maakohtule. 6.Apellant leiab, et J.A süü KarS § 121 järgi ei ole tõendamist leidnud. Kohus on rajanud otsuse oletustele, jättes kõrvaldamata asjas üleskerkinud kahtlused ega ole neid tõlgendanud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt süüdistatava kasuks. Samuti on kohus rikkunud põhistamiskohustust. Maakohus ei ole asjas absoluutselt analüüsinud süüdistatava ütlusi kohtuistungil, sh selgitusi selle kohta, et väidetava kuriteo päeval käisid nad koos kannatanuga paraplaaniga sõitmas ning ebaõnnestunud maandumisel sai E.R. viga. Ebaõnnestunud maandumist on kinnitanud kohtuistungil ka E.R. ning on selgitanud, et sai viga alaseljale ning sealt saanud vigastust (hematoomi) ei lasknud ta arsti juures fikseerida. Teiseks äärmiselt kahtlusi tekitavaks asjaoluks on kõnealuse episoodiga puutumuses kuriteost teatamise aeg, s.o 15.01.2015 ehk siis ca 3 aastat ja 3 kuud peale teo väidetavat toimepanemist ning enam kui 5 kuud peale väidetava teise kuriteoepisoodi toimepanemist. Kohtul tulnuks eriti põhjalikult kaaluda ja välistada võimalikke kahtlusi tingimustes, kus võib eeldada, et kaebus on esitatud süüaluse vastu eelkõige soovist maksta kätte purunenud kooselu jne eest. Kohtus on jäänud vastuseta küsimus, miks tingimustes, kus ta lootis varasema vägivalla mittekordumist, ei avaldanud 2011. a väidetavat väärkohtlemist kohe 2014 augusti sündmuste uurimise käigus, vaid tegi seda enam kui 5 kuud hiljem ja alles peale seda, kui prokuratuur oli saatnud kriminaalasja täiendavate menetlustoimingute tegemiseks tagasi kohtueelsele menetlejale. 7.Apellant leiab, et kohtujäreldused 2014. a episoodi kohta on ebaõiged ega haaku absoluutselt tõendamiseseme tuvastatud asjaoludega. Asjas ei ole leidnud tuvastamist, et E.R. kukkumine oleks leidnud aset J.A poolt tõukamise tagajärjel või et J.A oleks kannatanut juustest tirinud. Sellised kannatanu väited ei haaku ka tegelikult asjas kogutud muude tõenditega. Nii ei nähtu juba eelviidatud patsiendikaardist, et kannatanu oleks kiirabisse pöördumisel kurtnud või avaldanud, et teda on ka tiritud juustest. Samuti ei ole ta seda avaldanud kõnes häirekeskusele ega ka vahetult peale sündmusi kohal käinud ja kohtus ülekuulatud tunnistaja P.K. le. Politsei patrullilehe sissekandest nähtub, et E.R. on avaldanud, et teda on püütud autosse tirida ning et rüseluse käigus kukkusid mõlemad maha. Arvestades sellise tegevuse nagu juustest tirimise või juukseid pidi mööda maad lohistamise valulikkust ja kui äärmiselt alandavat käitumist kannatanu suhtes oleks sellisest käitumisest politseisse või kiirabisse pöördumisel ka eelduslikult koheselt teada antud. Seega peab ka apellant selliseid ütlusi ebausaldusväärseteks, mis võivad olla antud soovist tekitada süüdistatavale võimalikult palju ebameeldivusi, sh tuua kaasa kriminaalvastutuse.

Kohus sellist tõusetunud kahtlust kõrvaldanud ei ole. Samuti ei ole kohus analüüsinud ega hinnanud J .A ütlusi selle kohta, et ta ei ole E.R. t tõuganud, vaid maha kukuti põhjusel, et E.R. võis talle jala nö taha panna ja juba öeldult võis kannatanu tõesti saada vigastusi ning tunda valu, kuid mitte süüaluse tahtliku tegevuse tagajärjel. 8.Apelleeritavas otsuses ei ole maakohus põhjusliku seoses esinemist objektiivse külje tasandil sisustanud, samuti puudub maakohtu otsuses igasugune põhjendus, mille alusel saaks järeldada J .A kindlat teadmist süüteo objektiivse koosseisu realiseerimise kohta kõnealuses episoodis. Seega on kohus rikkunud apellandi arvatesKrMS § 61 lg 2 sisalduvat tõendite hindamise kohustust nende kogumis ja ka otsuse motiveerimise kohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kohus ei ole otsuses selgitanud, miks ta loeb kannatanu ütlused usaldusväärseks ja süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks. Tervikuna tõendeid vaagides võib öelda, et kannatanu ütluste puhul on tegemist sisuliselt vaid ühe otsese süüstava ja sellegi kui kahtlusi tekitanud tõendiallikaga. Ülejäänud tõendid on apellandi hinnangul kaudsedega kinnita süüaluse süüd kuriteo toimepanemisel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9.Tartu Ringkonnakohtu 28. juuli 2015 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 21. augustini 2015.

järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, sest on näidatud, millistele tõenditele süüdimõistev otsus rajaneb. Küll aga nõustub ringkonnakohus kaitsjaga selles, et maakohtu otsuses toodud põhjendused ei ole küllaldased ja kõiki tõendeid ei ole nõuetekohaselt hinnatud. Selle loeb ringkonnakohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest sellega võib kaasneda põhjendamatu kohtuotsus. KrMS § 341 lg 3 sätestab, et kui sellist rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, siis tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Antud juhul ringkonnakohus, toetudes maakohtu istungi protokollile, peab võimalikuks tõenditele antud puuduliku hinnangu osas nimetatud rikkumise ise kõrvaldada. Selleks annavad aluse KrMS §-d 15 lg 2 p 2 ja 342 lg 3 p 1.

Maakohtule esitati patsiendikaart (lk 11), millest nähtub, et 02.10.2011 öösel anamneesi kohaselt E.R. leiti parema reie tagaküljel diagonaalselt umbes 5 cm laiuse ribana hästi piirdunud hüpereemilised alad pika joonena (võimalik nahkrihma kujutis). Lisaks kaitsmisest parema käe II sõrme PIP liigese nahavigastus dorsaalsel pinnal. Diagnoositi E.R. l reie-tuhara piirkonna ja parema käe II sõrme kontusioonid. J.A ütluste kohaselt 02.10.2011 ta E.R. t ei löönud ning kannatanu sai oma vigastused paraplaaniga maandudes. Kannatanu on selle väite kohta andnud ütlusi (protokolli lk 5), et see sündmus oli enne 02.10.2011 ning ta tõepoolest sai maandumisel alaseljast vigastada ja tekkis üks suur sinikas. Kiirabis 02.10.2011 talle öeldi, et sinikas ei ole sellest juhtumist, kuna on läinud kollakaks.

Ringkonnakohus leiab, et kuna 04.08.2014 toimus uus vägivalla kasutamine, siis sellega on ka seletatav hiljem kannatanu poolt 02.10.2011 sündmuse kohta politseisse avalduse tegemine. 23.Süüdistuse II episood seisneb selles, et J .A 04.08.2014 kella 20.50 paiku tungis Viljandi linnas XXX tänaval kallale oma endisele elukaaslasele E.R. , kellel võttis kinni vasakust käevarrest, hoidis teda tugevasti kinni ning seejärel pani oma jala E.R. vasaku jalalaba peale, mille peale kukkus E.R. maha ning J.A tema peale. Peale seda tõusis J.A püsti, võttis kinni E.R. juusteprunnist ning tiris teda tagurpidi oma sõiduki poole kuni ühel hetkel suutis E.R. ennast lahti rabeleda. Oma tegevusega tekitas J.A E.R. füüsilist valu ja tervisekahjustuse, s.o ülajäsemete ja alajäsemete mitut piirkonda haarava vigastuse.

Politsei tegevuse kajastamiseks esitati kohtule ka patrulleht (lk 16-17) ja kannatanu kõne salvestis häirekeskusele (lk 18-20). Maakohtule esitati patsiendikaart (lk 10), millest nähtub, et 05.08.2014 kell 01.33 tõi politsei kiirabisse kannatanu tal esinevate vigastuste fikseerimiseks. Anamneesi kohaselt E.R. l, kes kaebas valu mõlemas õlas, vasakus põlves, vasaku sääre piirkonnas ja vasakus labajalas, leiti mõlemal õlavarrel kumbalgil pool vanad kollakas-rohelised hematoomid ja vasaku sääre esipinnal kuni 1,5 cm läbimõõduga vähene punetus. Diagnoositi ülajäsemete ja alajäsemete mitut piirkonda haarav vigastus. Vigastuste illustreerimiseks esitati kohtule ka fototabelid (lk 12-15).

vasakust käest kui ka juuksekrunnist. Vastates kaitsja küsimusele, et miks ta politseile ei rääkinud juustest tirimist, on kannatanu öelnud: „minu mäletamist mööda on see kirjas“ (protokolli lk 6). Ringkonnakohus rõhutab, et süüdistus ei seisne ainult juustest tirimises ja sellega valu põhjustamises, vaid lisaks sellele ka ülajäsemete ja alajäsemete mitut piirkonda haarava vigastuse tekitamises.

35.Ringkonnakohus eeltoodu alusel leiab, et tõendatud on J.A poolt kannatanu vägisi autosse tirimine, mille käigus nad kukkusid. J.A tegutses tahtlikult, tirides kannatanut vägisi autosse, rikkudes juba sellega kannatanu liikumisvabadust ja kehalist puutumatust. Kuna kannatanu osutas vastupanu, siis kukuti maha. Kannatanu väidab, et see toimus J.A tegevuse tagajärjel, kes astus talle vasaku jala peale, mis tõi kaasa kukkumise. J.A väidab, et maha kukkusid nad seetõttu, et kas kannatanu pani talle jala ette või muul moel nad takerdusid. Kuna J .A täpselt ei oska kukkumise põhjust öelda (või muul moel takerdusid), kannatanu väidab selleks olevat J.A tegevuse, kes astus talle vasaku jala peale, mida kinnitab ka tagajärg (vasak jalalaba oli valus jalal sõtkumise pärast), siis ringkonnakohus leiab, et kukkumise põhjustas J.A tegevus, mis algas kannatanu autosse tirimisest. Kuna maha kukkumise tagajärjel kannatanu sai üla- ja alajäsemete mitut piirkonda haarava vigastuse ja tundis valu, siis tuleb lahendada küsimus, kas J.A-lt tegutsedes pani KarS §-le 121 vastava teo toime tahtlikult ja kui jaa, siis millist liiki tahtlus tal oli. 36.Ringkonnakohus leiab, et see pandi toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohtupraktika kohaselt kaudse tahtluse puhul teo toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda. Seega ta ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust, samas tunneb ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse ja kiidab võimaliku tagajärje heaks ehk soostub sellega (RKKKo nr 3-1-1-50-13 p 13.4). Käesoleval juhul on tuvastatud, et J.A haaras E.R. kehast ja hakkas kannatanut autosse tirima. E.R. hakkas J.A-le tõsiselt vastu ja tekkinud rüseluse käigus kannatanu kukkus. Minnes kallale täies elujõus inimesele, on äärmiselt tõenäoline, et ohver end kaitseb ja osutab kallaletungijale füüsilist vastupanu. Seega on ründaja jaoks kõigiti ettenähtav, et tal tekib kannatanuga rüselus. Kui see tõepoolest tekib ja on piisavalt intensiivne, on ründaja jaoks igati ette aimatav ka see, et rüseluse käigus võib ohver mingil moel viga või haiget saada. Nimelt on väga tõenäoline, et vigastuse tekitab või vähemalt valu põhjustab näiteks ründaja poolne vahetu ohvri keha pigistamine, riietest tirimine või jäsemete väänamine. Samamoodi on aga kõigiti võimalik ette näha seda, et rüseluse tõttu põrkub ohver kuhugi vastu või kukub maha ja saab seetõttu viga või tunneb valu. Kui selline tõenäoline olukord realiseerub ja ründe ohver mingil moel oma tervist kahjustab või valu tunneb, tegutseb ründaja KarS § 121 lg 1 objektiivsele koosseisule vastavat tagajärge põhjustamise osas üldjuhul kaudse tahtlusega. Nimelt sõltub ülal toodut arvesse võttes tagajärje saabumine või saabumata jäämine ründaja jaoks mittekontrollitavast juhuslikkusest, mistõttu ei saa ründajal olla tõsimeelset lootust tagajärje mittesaabumise osas (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05, p 18). Kui rünne ise ja kannatanu vastupanu on väga intensiivne, võib olla tegemist ka otsese tahtlusega: ründaja teab kindlalt, et olukorda arvesse võttes saab ohver viga või haiget. Sealjuures ei ole ringkonnakohtu meelest oluline, milline tagajärg täpselt realiseerub: piisab sellest, kui tegemist on mõne rüseluse jaoks tüüpilise ülalkirjeldatud tagajärjega. Üksnes erandlikel juhtudel tuleb (kaudset) tahtlust eitada. Nii on see näiteks siis, kui kannatanu on ründajale teadmata mingite meelemürkide mõju all ja seetõttu kukub ta pikali ning vigastab end juba tulenevalt ründaja suhteliselt kergest puudutusest. Praegu puudub igasugune alus öelda, et J.A oli alus eeldada, et tema intensiivse ründe tõttu ei saa end kaitsma asunud E.R. mingil moel viga. Seega möönis süüdistatav kannatanul vigastuste tekkimist ja tema haiget saamist ehk tegutses KarS § 121 tagajärje osas kaudse tahtlusega.

Mis puutub kannatanu juukseidpidi maast üles tirimisse, siis siin ringkonnakohus leiab, et see pandi toime otsese tahtlusega. Nimelt saab iga täie mõistuse juures olev inimene aru ehk teab KarS § 16 lg 3 mõttes, et tavalises füüsilises konditsioonis (s.o teadvusel) oleva inimese juukseid pidi maast üles tirimine tekitab kannatanule valu. Lisaks iseloomustab sellist käitumist jõhkrus teise isiku kehalise puutumatuse suhtes. Tõendamist leidis, et J .A haaras kannatanul juustekrunnist ja tiris ta juukseidpidi maast üles, millega põhjustas kannatanule valu (peanahk oli kuklast valus). Ringkonnakohus leiab, et kannatanule valuaistingu tekkimine on J.A-le tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Seega on valu tundmine eraldi tuvastamist leidnud ja ringkonnakohtu arvates selline tagajärg tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt RKKKo nr 3-1-1-50-13 p-d 12 ja 12.2).

Mati Kartau

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.