Eesistuja Andres Parmas, liikmed Sten Lind ja Urmas Reinola T.R-i süüdistus KarS § 424 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 15. mai 2015. a otsus lühimenetluses (kiirmenetluse sätete järgi)
Apellatsiooni esitaja Kaitsja
Kaitsja Aleksei Naumkin
Süüdistatav
T.R (isikukood: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: vene keel, XXXXXXXXX, töökoht: G OÜ, elukoht: XXXXXXX XXX XXX-XX XXXXXXXX , kriminaalkorras karistamata)
Prokurör
Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Urmo Paal
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 15. mai 2015. a otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.
EDASIKAEBE KORD
Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval, kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK
1.
Harju Maakohtu 15. mai 2015. a otsusega lühimenetluses tunnistati T.R KarS § 424 järgi süüdi selles, et 14. mail 2015 kella 1:40 ajal juhtis ta tahtlikult Harjumaal Harku vallas XXXXXX külas XXXXXXXXX XXX XX juures mootorsõidukit olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,11 mg/l laiendmääramatusega ± 0,10 mg/l (lõplik tulemus 1,01 mg/l)). T.R karistati selle teo eest rahalise karistusega 300 päevamäära, mida KrMS § 238 lg 2 alusel kergendati ühe kolmandiku võrra. Karistuse hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg. Karistus määrati täitmisele ositi viie kuu jooksul. Lisakaristusena võeti T.R-ilt kuueks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. T.R-ilt mõisteti kaheteistkümne kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest välja ka kohtukulud kokku 436,50 eurot.
2.1.T.R-ile karistust mõistes märkis maakohus esmalt, et tema süü on suur, sest mootorsõidukit juhtides oli tal suur joove. Kuna aga teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud ning tal ei ole ka kehtivaid väärteokaristusi, siis pidas kohus võimalikuks karistada T.R kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistusega. Kohus arvestas, et T.R pani kuriteo toime otsese tahtlusega ja põhjustas kuritegu toime pannes ka varalise kahju nii endale kui teisele isikule. Süüd kergendava asjaoluna arvestas maakohus süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Süüd raskendavaid asjaolusid aga maakohus ei tuvastanud. Kokkuvõttes hindas maakohus T.R-i süüd üle keskmise suureks.
2.2.Kohus leidis, et eripreventiivsed kaalutlused võimaldavad T.R-ile mõistetavat karistust temaga süüst lähtuvaga võrreldes mõneti vähendada ja karistada teda rahalise karistusega, mis on lähedane sanktsiooni keskmisele määrale, s.o 300 päevamäära. Kuna kohtul puudusid andmed T.R-i sissetulekute kohta 2014. a, siis karistas kohus teda miinimumpäevamäärale vastavalt.
2.3.Kohus vähendas karistust KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra ja arvestas karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja.
2.4.Kuigi kaitsja taotles, et T.R võiks mõistetava rahalise karistuse tasuda ositi ühe aasta jooksul, leidis maakohus, et karistuse kandmine sedavõrd pika – maksimaalse seaduses võimaldatud perioodi kestel ei ole põhjendatud. Arvestades, et T.R on olemas töökoht, siis kohtu hinnangul ei vaja ta rahalise karistuse tasumiseks maksimaalset tähtaega. Kuigi karistuse kandmine ei saa isiku majanduslikku olukorda ohtu seada, siis kohtu hinnangul ei pea karistuse kandmine isikule ka väga mugav ega lihtne olema. Seetõttu määras kohus, et mõistetud rahaline karistus tuleb T.R tasuda võrdsetes osades 5 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
2.5.Maakohus leidis, et T.R-ilt tuleb lisaks mõistetud põhikaristusele KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena kohaldada ka sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Seejuures märkis kohus, et kuivõrd juba samaliigilise väärteo toimepanemise korral võidakse süüdlaselt lisakaristusena juhtimisõigus ära võtta 3-9 kuuks, siis kuriteo puhul, kus teosüü ja sellesse kätketud ohtlikkus on suurem, peab lisakaristust kohaldama pikemaks perioodiks. Selliseks on kujunenud ka kohtupraktika. Kohtupraktikas on juurdunud seisukoht, et ka esmakordselt mootorsõidukit kriminaalses joobes juhtinud isikult võetakse lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus ära minimaalselt kolmeks kuuks. Lühemaks perioodiks võetakse juhtimisõigus ära üksnes erandlikel juhtudel. T.R-i puhul kohus mingeid niisuguseid erandlikke asjaolusid ei tuvastanud.
2.6.Lisakaristust mõistes märkis maakohus täiendavalt, et arutataval juhul ei vasta rahalise karistuse arvestamise aluseks võetud minimaalne päevasissetulek ilmselgelt süüdistatava tegelikule varanduslikule seisule, sest tema kasutuses on suhteliselt uus ja kallihinnaline sõiduk. Kohus leidis, et isikule, kellele tööandja võimaldab niisuguse sõiduauto kasutamist, makstakse alampalgamäärast suuremat töötasu. Seetõttu ei ole ainuüksi mõistetav rahaline karistus üldpreventiivses mõttes piisav järelm T.R-i süüteole ja seda tuleb kompenseerida lisakaristuse määraga.
2.7.Samuti märkis kohus, et T.R pani lisaks joobes juhtimisele, mis on kuriteona karistatav, toime ka väärteokorras karistatava teo LS § 223 lg 1 järgi ehk mootorsõidukijuhi poolt varalise kahju tekitamise. Ka sellise väärteo eest on võimalik lisakaristusena võtta juhtimisõigus ära ühest kuust kuni kolme kuuni. Kuna KarS § 3 lg 5 kohaselt kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo - ja kuriteokoosseisule, siis karistatakse isikut üksnes kuriteo eest, siis saab T.R praegu süüdi tunnistada vaid kuriteo toimepanemise eest. See ei tähenda aga seda, et tema teo puhul ei saaks arvesse võtta asjaolu, et ta lisaks kuriteole on tegelikkuses toime pandud ka väärtegu. Kuivõrd mõlemad teod on liiklussüüteod, siis maakohtu hinnangul on vajalik T.R-ilt lisakaristusena võtta mootorsõiduki juhtimisõigus ära 6 kuuks. Kohus osutas samas, et 6 kuu pikkune juhtimisõiguse äravõtmine jääb selle lisakaristuse sanktsiooni piire arvestades (1 kuu – 3 aastat) alammäära lähedale.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule T.R-i kaitsja Aleksei Naumkin, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist T.R-ile mõistetud põhikaristuse täitmise aja ja lisakaristuse mõistmise osas. Kaitsja taotleb T.R-ile mõistetud põhikaristuse puhul selle täitmise määramist ositi 12 kuu jooksul.
3.1.Kaitsja arvates on maakohus asunud meelevaldsele seisukohale, nagu ei vajaks T.R mõistetud rahalise karistuse kandmiseks maksimaalset võimalikku tähtaega pelgalt tulenevalt asjaolust, et ta töötab. Selline kohtu kaalutlus ei vasta kaitsja arvates T.R-i õiguspäraselt tuvastatud keskmisele sissetulekule, vaid on olemuselt abstraktne. Kuna T.R on kohtult taotlenud karistuse kandmist ositi ühe aasta jooksul, siis pidanuks maakohus sellest järeldama, et karistuse summa on tema jaoks märkimisväärne väljaminek ja määrama karistuse kandmise pikemale ajale hoolimata sellest, et süüdistatava igakuise sissetuleku suurust kohtuistungil ei nimetatud.
3.2.Lisakaristuse puhul ei ole maakohus kaitsja arvates piisavalt arvestanud karistuse eesmärke. Seejuures viitab ta varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ei tohi lisakaristuse määramisel lähtuda pelgalt ühikonnas liiklusalaste süütegude toimepanemise piiramise vajadusest, s.o üldpreventsioonist, vaid on tarvis ära näidata asjaolusid, mille pinnalt võiks arvata, et üksnes lisakaristus suudaks kõige tõhusamalt suunata süüdlast õiguskuulekale käitumisele. Kohus peaks selleks ära näitama, millistele asjaoludele tuginedes peab ta tõenäoliseks, et juhtimisõiguse ära võtmata jätmisel on olemas oht isiku poolt samalaadsete rikkumiste korduvaks toimepanemiseks. Maakohtu märkust, et juba samaliigilise väärteo eest võib juhtimisõiguse 3-9 kuuks ära võtta, peab apellant asjakohatuks, sest lisakaristuse kohaldamine ei ole obligatoorne. Samuti eeldas maakohus lisakaristuse määramisel süüdistatava keskmist päevasissetulekut, mis ei vasta tegelikkusele. Maakohus tuginedes
sellise järelduse puhul üksnes asjaolule, et tööandja võimaldab süüdistataval kallimast hinnaklassist sõiduki kasutamist. Liiga väikse päevamäära tõttu väikest rahalist karistust ei ole kaitsja arvates lubatav kompenseerida lisakaristusega. Vastasel juhul pidanuks maakohus jõudma ka järeldusele, et mõistetud põhikaristus ei täida eripreventiivset eesmärki ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kaitsja arvates on maakohus lisakaristust mõistes põhjendamatult tähelepanuta jätnud selle, et T.R-i kuritegu oli juhuslikku laadi, ta kahetseb tehtut puhtsüdamlikult ja on varasemalt olnud karistamata isik. Samuti on kohus jätnud põhjendamatult arvesse võtmata, milliseid tagajärgi põhjustaks lisakaristus T.R-ile tööalaselt ja tema pereelule. Nimelt võib juhtimisõiguse äravõtmine tähendada, et T.R kaotab senise töö, mille puhul on eelduseks juhtimisõiguse olemasolu. Kuna T.R-i ülalpidamisel on 2 alaealist last, siis on tal igapäevaselt tarvis transportida neid kooli, treeningutele ja tagasi koju.
4.Koos apellatsiooniga sünnitunnistuste koopiad.
esitas
kaitsja
ringkonnakohtule
T.R-i
laste
21.augustil 2015 esitas kaitsja ringkonnakohtule korduva taotluse võtta kriminaalasja materjalide juurde täiendavad tõendid (dokument, mis kinnitab T.R-i töötamist ja talle 2014. a makstud töötasu, samuti MTA kinnitus T.R-i 2014. a maksutatava tulu kohta).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Kaitsja on 21. augustil 2015 esitanud ringkonnakohtule korduva taotluse võtta kriminaalasja materjalide juurde täiendavad tõendid (dokument, mis kinnitab T.R-i töötamist ja talle 2014. a makstud töötasu, samuti MTA kinnitus T.R-i 2014. a maksutatava tulu kohta). Ringkonnakohus ei rahulda seda taotlust. T.R-i kriminaalasja arutati maakohtus lühimenetluses. Vastavalt KrMS 237 lg-le 4 toimub lühimenetluses kohtulik arutamine üksnes toimiku materjalide pinnalt. Erandina on sama paragrahvi lg 5 alusel võimalik ka lühimenetluses kohtulikul arutamisel süüdistatavat üle kuulata, kui süüdistatav seda taotleb. Arutatavas asjas ei ole T.R enda kohtuistungil ülekuulamist taotlenud. Kui süüdistatav leiab, et kriminaaltoimiku materjalide põhjal asja arutades ei saa huvid kriminaalmenetluses piisaval määral väljendatud, on tal vastavalt KrMS § 234 lg-le 5 kuni kohtuliku uurimise lõpuni võimalik lühimenetluse ko haldamise taotlusest loobuda. Ka sellist taotlust ei ole T.R maakohtule esitanud. Sellises olukorras on välistatud, et veel apellatsioonistaadiumis võiks kriminaalasja materjalide juurde lisada täiendavaid tõendeid. Kolleegium juhib tähelepanu sellelegi, et T.R-i kaitsja on samasisulise taotluse korra juba esitanud ning see on jäetud rahuldamata Tallinna Ringkonnakohtu 12. augusti 2015. a määrusega.
7.Seoses kaitsja poolt apellatsioonis väljatooduga märgib kohtukolleegium, tutvununa kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja kaitsja apellatsiooniga, et apellatsioonis toodud asjaolud ei anna alust muuta maakohtu põhjendatud järeldusi T.R-ile mõistetud põhi- ja lisakaristuse osas.
8.Meelevaldne on kaitsja väide, nagu pidanuks maakohus järeldama juba pelgalt süüdistatava taotluse põhjal võimaldada tasuda tal karistus maksimaalse võimaliku aja jooksul, et süüdistatava majanduslik seisukord ei võimaldagi tal karistust kiiremini tasuda. Kohus hindab asjaolusid vastavalt seadusele ja oma siseveendumusele ega ole oma järelduste
jõudmisel seotud menetlusosaliste arvamusega. Üksnes süüdistatava paljasõnaline ja täielikult põhjendamata taotlus võimaldada tal rahalise karistuse kandmist 12 kuu jooksul ei ole iseenesest asjaolu, mis kohut seoks ja sunnikski karistuse kandmise süüdistatava soovi kohaselt määrama. Esitades niisuguse taotluse, kuid põhistamata seda mingiligi viisil, andmata kohtule isegi võimalust hinnata selle taotluse põhjendatust, riskibki süüdistatav sellega, et taotlus jääb rahuldamata. Sellisel juhul kohtu hinnanguga pelk mittenõustumine ja hilinenult põhjenduste esitamine ei ole aga selle hinnangu kummutamiseks piisav alus.
9.Kolleegium ei nõustu ka apellandi väitega, nagu ei oleks maakohus T.R-ile lisakaristust mõistes arvestanud piisavalt lisakaristuse mõistmise eesmärkidega. Vastupidi – maakohtu otsusest nähtub, et lisakaristuse põhjendamisele on pühendatud palju tähelepanu. Maakohus on käsitlenud lisakaristust vastavalt RKKKo-s asjas nr 3-1-1-122-13 p-s 9 antud kriteeriumidele ja üksikasjalikult lahanud kõiki asjakohaseid aspekte, mida lisakaristust mõistes peab arvesse võtma. Kolleegium nõustub ses osas maakohtu lõppjäreldusega ja peab T.R-ile mõistetud 6-kuulist mootorsõiduki juhtimise keeldu põhjendatuks. Vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata, kuid märgib täiendavalt alljärgnevat.
10.Apellandi arvates on T.R-ile lisakaristuse mõistmine põhjendamatu mh põhjusel, et T.R on varem karistamata isik, miska toimepandud kuritegu oli juhuslikku laadi. Samuti kahetseb süüdistatav toimepandut puhtsüdamlikult. Kolleegiumi hinnangul ei ole siiski välistatud, et ka esmakordse mootorsõiduki joobes juhtimise korral võetakse süüdlaselt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Otsustamaks, kas lisakaristuse kohaldamine on vajalik ja põhjendatud, tuleb hinnata nii toimepandut kui toimepanija isikut iseloomustavaid asjaolusid. Tuleb nõustuda maakohtu osutusega, et arutataval juhul mängib lisakaristuse mõistmisel rolli nii see, et T.R tuvastatud joove ületas märkimisväärselt kriminaalvastutuse alampiiriks seatud joobemäära, kui ka see, et lisaks joobes juhtimisele pani T.R toime ka väärteotunnustega teo – ta tekitas enda juhitud mootorsõidukiga varalise kahju teisele isikule. Juba eelpool viidatud RKKKo -s asjas nr 3-1-1-122-13 on aga just analoogseid asjaolusid toodud näidetena sellistest erilistest asjaoludest, mis osutavad juba esmakordse joobes juhtimise korral vajadusele kohaldada lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist (vt otsuse p 11).
11.Lisakaristuse kohaldamisel on kahtlemata vajalik arvestada ka selle karistuse võimalikku mõju süüdistava töö- ja pereelule. Samas juhib kolleegium siiski tähelepanu sellele, et pelgalt töökoha kaotamise või pereelu ümberkorraldamisega seonduvad probleemid ei ole iseenesest veel asjaolud, mis välistavad lisakaristuse kohaldamise, kui selleks esinevad seadusest tulenevad alused. Nimetatud riskid olid süüdistatava jaoks äratuntavad ka siis, kui ta kuriteo toime pani ning eeskätt pidanuks ta niisuguste riskidega arvestamagi juba siis. Veelgi enam: isik, kes väidetavalt on kohustatud igapäevaselt transportima oma lapsi, kuid kes on niisugusest kohustusest hoolimata asuma mootorsõiduki rooli sellises joobeseisundis, kus ta isegi ilma liikluseta tänaval ei suuda oma autot teel hoida, sõidab otsa seisvale autole ja uinub seejärel roolis, tulebki kolleegiumi arvates liiklusest kõrvaldada, sest ta kätkeb endast mh ohtu ka oma enda lastele.
12.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 21. mai 2015. a otsuse muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.