Kohtulahend

kriminaalasjas 1-06-825 mõistetud karistust ärakandmata osas, s.o 1 (üks) aasta 3 (kolm) kuud 14 (neliteist) päeva vangistuse võrra ning mõisteti lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumina 3 (kolm) aastat 3 (kolm) kuud 11(üksteist) päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust hakati arvestama P.D poolt karistuse kandmisele asumisest 23.07.2012. Kohtuotsus jõustus 22.09.2011. Harju Maakohtu 23.10.2014. a määrusega jäeti süüdimõistetu P.D temale Tartu Maakohtu poolt tehtud 14.09.2011. a otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. P.D karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 02.11.2015. Varem on P.D karistatud kriminaalkorras:

olles (2002, 2008) leidis kinnipeetav endale kiiresti töökoha ning teda iseloomustati kui head töötajat.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

P.D avaldas kohtuistungil, et ta ei pea enda puhul karistusjärgset käitumiskontrolli vajalikuks ja ta ei soovi selle määramist. Prokurör on seisukohal, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine P.D suhtes pole vajalik ega põhjendatud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

KarS § 871 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt võib kohus kohaldada isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt KarS §-s 75 sätestatule, kui: 1) isikut on karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt kaheaastase vangistusega ning ta on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses; 2) teda on enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuriteo toimepanemist samuti karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt üheaastase vangistusega. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus isik kannab liitkaristust, mis on mõistetud kohtuotsuste kogumis, siis selleks, et hinnata KarS § 871 lg 1 p-s 1 toodud eelduste olemasolu, tuleb arvestada kõiki kogumi moodustanud kohtuotsustega mõistetud karistusi. Käesoleval juhul moodustavad kohtuotsuste kogumi Tartu Maakohtu 20.06.2006 otsus ja Tartu Maakohtu 14.09.2011 otsus. Neist esimese otsusega mõisteti P.D süüdi tahtliku kuriteo eest ning teda karistati ühe aasta pikkuse vangistustega, kusjuures KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti P.D-le liitkaristuseks 4 aastat. Teise otsusega mõisteti P.D süüdi tahtliku kuriteo eest ning teda karistati 1 aasta 11 kuu ja 27 päeva suuruse vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati vastava otsusega mõistetud karistust Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja 20. juuni. 2006. a kohtuotsusega mõistetud karistust ära kandmata osas, so 1 aasta 3 kuud ja 14 päeva vangistust ning kokku mõisteti liitkaristust 3 aastat 3 kuud ja 11 päeva vangistust. Seega on olemas KarS § 871 lg 1 p-s 1 nimetatud formaalsed eeldused, s.o isiku süüdi mõistmine tahtlikus kuriteos ning tema karistamine reaalse vähemalt kaheaastase vangistusega. Kuna Harju Maakohtu 23.10.2014. a määrusega jäeti P.D karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata, siis tuleb tal oma karistus ära kanda täies ulatuses. Seega on olemas ka KarS § 871 lg 1 p-s 1 toodud kolmas eeldus, s.o süüdimõistetu poolt vangistuse ära kandmine täies ulatuses. P.D on varemgi tahtlike kuritegude toimepanemise eest süüdi tunnistatud ja seejuures on talle karistuseks mõistetud vähemalt üheaastane vangistus, siis on täidetud ka KarS § 871 lg 1 p-s 2 toodud formaalsed eeldused. Samas puuduvad karistusjärgse käitumiskontrolli materiaalsed eeldused. Tulenevalt KarS § 871 lg 1 p-st 3 tuleb kohtul karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamisel materiaalsete alustena arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, tema varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine, ning nende alusel hinnata, kas süüdimõistetu võib toime panna uusi kuritegusid. Kohtule esitatud kinnipeetava iseloomustusest nähtub, et isikut on sanktsioneeritud kriminaalkorras kaheksal korral ning kannab viiendat vangistust. Kuritegude raskusastme dünaamika on olnud stabiilne. Isik on peamiselt toime pannud varavastaseid kuritegusid, neist

kaks viimast olid röövimised, millega kaasnes füüsiline vägivald. P.D on eelnimetatud kuritegudele kallutanud alkoholisõltuvus ja elustiil. Lisaks nähtub vangla poolt kohtule esitatud materjalidest, et kinnipeetav on vangistuse jooksul läbivalt osalenud tööhõives. Ajavahemikul 09.10.2012 – 18.12.2012 läbis P.D sotsiaalprogrammi ,,Tee’’, mille tulemuseks olid järgnevad muutused: kinnipeetava mõistmine vastutuse võtmisest, süü tunnistamisest ning andestuse ja lepituse olulisusest vangistatu elus. Ajavahemikul 18.03.2013 – 29.04.2013 läbis P.D sotsiaalprogrammi ,,Eluviisitreening’’, mille raames osales programmi kõigil kohtumistel pigem passiivselt ning irooniliselt (tegi ironiseerivaid nalju ja vältis tõsisemaid arutelusid), kuid programmi lõppedes tunnistas probleeme alkoholiga ning vajadust vähendada viimase tarvitamist. Eelneva puhul osutus eesmärk pigem illusoorseks, sest täpsem selgus võimalikest alkoholi kogustest puudus. Isiku suhtlusringkonda kuulus varasemalt palju kriminaalkorras karistatud isikuid, kuid P.D on kinnitanud oma motiveeritust loobuda suhtlemisest vastavate isikutega. Vabanemisjärgseks perioodiks on seadnud endale saavutatavad eesmärgid, mille kohaselt soovib muuta suhtlusringkonda ning asuda tööle. Isikul puuduvad vanglas kehtivad distsiplinaarkaristused. Sellest järeldab kohus, et P.D on oma suhtumist oluliselt muutnud ning järelikult ei ole oht, et ta jätkab samasuguste kuritegude toimepanekut piisavalt suur, et teda veel pärast karistuse kandmist käitumiskontrollile allutada. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida ka seda, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine tingimustes, kus isik ise sellega nõus ei ole, ei ole reeglina tulemuslik. /allkirjastatud digitaalselt/ Rutt Teeveer Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.