1-15-1524/22 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

1.Harju Maakohtu 27.04.2015. a otsusega mõisteti E.E süüdi KarS § 121 (alates 01.01.2015. a § 121 lg 2 p 1, 3) järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises ja talle mõisteti karistuseks vangistus 1 aasta 6 kuud. Vastavalt KrMS § 238 lg-le 2 vähendas kohus E.E-le mõistetud karistust 1/3 võrra, s.o 1 aastani. KarS § 65 lg 2 alusel kohus aga suurendas mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa 3 kuu ja 20 päeva vangistuse võrra, mõistes liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud ja 20 päeva vangistust. KarS § 69 ja KarS § 74 lg 5 alusel asendas maakohus mõistetud vangistuse 475 tunni üldkasuliku tööga, määrates selle tegemise ajaks 18 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus mõistis VÕS § 1043 ja KrMS § 310 lg 1, 3 alusel E.E-lt MP-i kasuks saamata jäänud töötasu katteks välja 550,52 eurot ning mittevaraline kahju hüvitiseks 1000 eurot. Kohus märkis, et nimetatud summast on E.E juba tasunud 1200 eurot. 4120 euro suuruse hambaravi kulu hüvitise nõudes jättis maakohus MP-i tsiviilhagi läbi vaatamata. Kohus märkis, et kannatanul on õigus esitada ses osas hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. VÕS § 1043 ja KrMS § 310 lg 1 alusel mõistis kohus E.E-lt AI-i kasuks välja 1934,19 eurot. E.E mõisteti süüdi selles, et ta lõi 12.05.2013.a kella 03.50 paiku Tallinnas Xxxx-xxxx xx asuva ööklubi VC trepil kahel korral rusikaga MP-ile näo piirkonda, põhjustades MP-ile füüsilist valu ja alalõualuumurru, s.t tervisekahjustuse, mis kestis enam kui neli nädalat, kuid mitte kauem kui neli kuud. 18.01.2014.a kella 07.00 paiku lõi ta Tallinnas Xxxxxxxxx xx asuvas O kasiinos ühe korra parema käe rusikaga FP-i näo piirkonda, tabades löögiga kannatanu näo paremat poolt. E.E põhjustas löögiga kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse verevalumi parema silma all. 16.08.2014.a kella 03.00 paiku lõi ta Tallinnas Xxxxx xx asuva ööklubi CP juures ühe korra rusikaga AI näo piirkonda, mille tagajärjel kukkus AI pikali maha peaga vastu asfalti. 2 (10)

2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu MP-i esindaja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus ei rahuldanud täielikult MP-i mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ning hambaravi kulude hüvitamise nõude läbi vaatamata jätmise osas. Apellant taotles süüdistavalt mittevaraline kahju hüvitise välja mõistmist 6500,00 euro ulatuses ning MP-i hambaravi kulude katteks 4120,00 euro väljamõistmist. Apellatsiooni kohaselt on maakohus nii rikkunud menetlusõigust kui kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Menetlusõigust rikuti apellatsiooni kohaselt sellega, et kannatanut ei teavitatud asja lahendamisest lühimenetluses. Sellega võeti kannatanult võimalus esitada tõendeid. Kannatanule teadaolevalt keeldus kohus 16.01.2015.a koostatud kohtumäärusega asja lahendamisest lühimenetluses ning tagastas kriminaaltoimiku prokuratuurile menetluse jätkamiseks. Prokuratuur palus kannatanult infot, kas kannatanu on hakanud hambaravi juba korraldama ja kandnud selletõttu kulutusi. Kannatanu näitas prokuratuurile kulude kandmist tõendavaid dokumente, kuid sai aru, et hetkel pole prokuratuuril neid vaja. Kuivõrd prokuratuur ei võtnud kannatanult vastu kuludokumente, siis ei olnud võimalik apellandil neid esitada, kuivõrd kohtuistungil toimus asja arutamine vaid kriminaaltoimikust lähtuvalt. Maakohus aga, leides, et tsiviilhagi puudutavat küsimust ei ole võimalik lahendada, rikkus KrMS § 238 lg 1 p 2, jättes kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamata. Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks puudus maakohtul õiguslik alus. Vastavad õiguslikud alused tulenevad kas KrMS §-st 310 (õigeksmõistva kohtuotsuse tegemine või kriminaalmenetluse lõpetamine) või tsiviilkohtumenetluse seadustikust, eeskätt TsMS §-st 371 ja §-st 423. Kumbagi KrMS § 310 sätestatud alust käesoleval juhul ei esinenud, kohus ei ole viidanud ka ühelegi tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevale alusele. See annab alust arvata, et tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata ilma seadusliku aluseta. Apellant märgib, et arusaamatuks jääb, miks ei ole kohus võtnud arvesse toimikus olevat raviplaani, kuigi kohus on isegi viidanud sättele (VÕS § 128 lg 3), mis lubab kulude tekkimist ka tulevikus. Kannatanu on kahju suuruse kindlaks teinud ning tsiviilkostja ega tema esindaja ei ole selles osas vastuväiteid või vastupidiseid tõendeid esitanud, siis ei oleks pidanud olema kohtul ka põhjust jätta vastav summa välja mõistmata või antud juhul selles osas hagi läbivaatamata. Veel leiab apellant, et maakohus on alusetult mõistnud kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju kannatanu taotletust oluliselt väiksemas ulatuses. Apellatsioonis märgitakse, et VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kannatanu ja süüdistatav olid 3 (10)

3.Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust, jättes MP-i tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes osaliselt (hambaravi puudutavas osas) läbi vaatamata. Kohtukolleegium nendib, et arusaamatuks jääb, millisel õiguslikul alusel maakohus tsiviilhagi osaliselt läbi vaatamata jättis. Nagu apellatsioonis märgitud, maakohtu otsuses sellekohane viide puudub. KrMS § 310 lg-s 1 sätestatu kohaselt rahuldab kohus süüdimõistvat kohtuotsust tehes tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. See ei tähenda, et kohtul oleks võimalik vabalt valida, millist lahendusvarianti eelistada. Kohus on õigustatud (ja kohustatud) jätma tsiviilhagi läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on olemas konkreetne alus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.01.2008. a otsus kriminaalasjas 3-1-1-47-07, p 36). Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nägi maakohus hambaravi kulus seisneva varalise kahju hüvitamise taotluse osas probleemi selles, et vastavat kulu tõendas üksnes raviplaan, kannatanu väitel oli ta asunud vastavat plaani ka täitma, kuid seda kinnitavad tõendid puudusid. Maakohus nentis, et kuna kohus arutab kriminaalasja lühimenetluse korras, ei saa kohus võimalike arveid kriminaaltoimikusse ka lisada ning arvestada tsiviilhagi läbivaatamisel. Seega tingis maakohtu otsuse kohaselt MP-i tsiviilhagi osalise läbivaatamata jätmise see, et hagi aluseks olevate asjaolude kohta ei olnud esitatud piisavalt tõendeid ning kuna kohus arutas asja lühimenetluses, ei olnud uusi tõendeid enam võimalik esitada. Ei KrMS §-st 310, mis reguleerib tsiviilhagi lahendamist kohtuotsuse tegemisel, ega KrMS 9. peatüki 1. jaost, mis reguleerib lühimenetlust, ei tulene, et kohus võiks jätta tsiviilhagi läbivaatamata põhjusel, et taotluse aluseks olevad tõendid ei ole piisavad ning täiendavaid tõendeid ei ole võimalik esitada. Ka TsMS § 423, mis loetleb hagi läbivaatama jätmise alused, seda, et hagis esitatud taotluse lahendamiseks ei ole esitaud piisavalt tõendeid, ei nimeta. Tähelepanu väärib, et maakohus möönab otsuse põhiosas isegi, et see, kui taotluse aluseks olevad asjaolud ei ole piisavalt tõendatud, toob kaasa mitte hagi läbi vaatamata, vaid selle rahuldamata jätmise. Nimelt on kohus märkinud: „Vastavalt TsMS § 363 lg 2 peab hagiavaldus sisaldama muuhulgas tõendeid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Hagi suuruse, nõuete puudulik tõendamine ning nõuete suurust tõendavate dokumentide esitamata jätmine võivad tingida hagi osalist või täielikku rahuldamata jätmist. Kannatanu ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis tõestaksid, et ta on tõepoolest asunud juba raviplaani täitama.“ Seega on maakohus otsuse põhiosas ning resolutiivosas jõudnud erinevatele õiguslikele järeldustele. Lühimenetluse eripära on vastavalt KrMS § 233 lg-le 1 see, et kriminaalasi lahendatakse kriminaaltoimiku materjalide põhjal, mis toob kaasa selle, et kohtumenetluses pooltel, seega ka kannatanul enam uusi tõendeid esitada võimalik ei ole. Lühimenetlust reguleeriv KrMS 9. peatüki 1. jagu ei näe aga ette, et sel põhjusel oleks võimalik jätta lühimenetluses kohtu hinnangul ebapiisavalt tõendatud tsiviilhagi läbi vaatamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus sisuliselt leidnud, et ühte KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimustest, mis otsuse tegemisel lahendada tuleb (KrMS § 306 lg 1 p 11), ei ole võimalik lühimenetluses lahendada, 6 (10)

kuna kriminaaltoimiku materjalid ei ole selleks piisavad. Sellisel juhul oleks kohus pidanud aga tegema KrMS 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse. Seda tõlgendust toetab ka Riigikohtu senine praktika. Nimelt leidis Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-10 23.02.2011. a tehtud otsuse punktis 7.5.6, et kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilkostja vastutuse üle otsustamiseks – seega tsiviilhagiga seotud küsimuse lahendamiseks – on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Seda, et kriminaaltoimiku tagastamine prokurörile võib olla vajalik mitte ainult tsiviilkostja, vaid muuhulgas ka kannatanu kaitseks, näitavad Riigikohtu põhjendused. Riigikohus selgitas: „Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõte eeldab vältimatult seda, et menetluses, kus otsustatakse isiku õiguste ja kohustuste üle, peab ta soovi korral saama oma seisukohtade kinnituseks ja vastaspoole väidete kummutamiseks tõendeid esitada. Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu tsiviilkostja nõusolekust, ei tohi viia selleni, et tsiviilkostjalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele.“ On selge, et tsiviilhagi lahendades otsustab kohus kannatanu õiguste üle, ka on tõsiasi see, et sarnaselt tsiviilkostjale ei sõltu lühimenetluse kohaldamine ka kannatanu nõusolekust. Seega ei tohi asjaolu, et kohus arutas asja lühimenetluses, võtta ka kannatanult õigust tõhusale õiguskaitsele. Eelnevast järeldub, et maakohus on kohaldanud valesti menetlusõigust, mis on viinud ebaõige kohtulahendini. Seega on tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine käsitatav olulise menetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kuigi apellant on taotlenud, et ringkonnakohus mõistaks süüdistatavalt kannatanu kasuks välja hambaravi kulud 4120,00 eurot, ei või ringkonnakohus, tuvastades, et maakohus on alusetult jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata, tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 03.10.2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-42-08; p 23). Ringkonnakohus juhib kannatanu tähelepanu sellelegi, et asjas, mida maakohus arutas lühimenetluse korras, ei ole ka ringkonnakohtul õigust võtta vastu uusi tõendeid (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.11.2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-13), mis tähendab, et kui ringkonnakohtul oleks olnud õigus lahendada hambaravi kulude küsimust sisuliselt, ei oleks ringkonnakohus tohtinud tugineda apellatsioonile lisatud tõenditele arvetele.

suureks, sest algselt oli kokku lepitud 6500 eurot, kuid kuna tegemist on vastusega kohtu küsimusele, mitte aga kohtuistungil antud ütlustega (KrMS § 237 lg-le 5 vastavat süüdistatava ülekuulamist kohtus ei toimunud), ei ole see vastus kasutatav tõendina. Et süüdistatava vastusest ilmneb, et tema arusaamist mööda pidi 6500 eurot katma nii varalise kui mittevaralise kahju, ei saa rääkida ka sellest, et E.E oleks võtnud hagi 6500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise nõude osas õigeks. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheidetega, et maakohus ei ole hinnanud korrektselt kannatanu hingelist ega füüsilist valu, mis oli esimese kahe kuu jooksul pidev. Lisaks ei ole kohus hinnanud löögi tagajärjel tekkinud kahjustuste pikaajalist mõju kannatanu tervisele. Nagu apellatsiooniski märgitud, tuleb VÕS § 128 lg 5 ja § 134 lg 5 kohaselt mittevaralise kahju määramisel arvestada eelkõige isiku füüsilist ja hingelist valu ning rikkumise ulatust ja raskust. Apellatsioonis väljendatakse seisukohta, et maakohtunik pidanuks nende asjaolude tuvastamisel lähtuma esitatud tsiviilhagist, kus oli põhjalikult kirjeldatud kannatanu nii füüsilisi kui ka hingelisi piinasid mitme kuu vältel. Seoses sellega märgib ringkonnakohus esiteks, et tsiviilhagis esitatud väidetega ei saa tõendada mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel tähtsust omavaid asjaolusid. TsMS § 363 lg 1 p 1-3 kohaselt märgitakse hagiavalduses hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese), hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus) ning tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid. Tsiviilhagi on seega dokument, mis kajastab kannatanu kui ühe kriminaalmenetluse subjekti taotlust või taotlusi ja nende aluseks olevaid väiteid, mis omakorda vajavad tõendamist. Ühelegi sellisele tõendile apellatsioonis viidatud ei ole. Eelnevat ei mõjuta kuidagi see, et kriminaalasja arutati – nagu apellatsioonis viidatud – lühimenetluses: lühimenetluse ainus erinevus võrreldes üldmenetlusega on KrMS § 233 lg 1 kohaselt see, et kriminaalasja arutatakse kriminaaltoimiku materjali põhjal; lühimenetluse kohaldamine ei tähenda, et mingeid asjaolusid ei oleks vaja tõendada. Samas ei saa maakohtule ette heita seda, et kohus ei selgitanud MP-ile kohustust neid asjaolusid tõendada ega asunud seisukohale, et kriminaalasja pole võimalik lühimenetluses arutada. Nimelt sellise asjaolude kirjeldusega tsiviilhagi, mida apellatsioonis suures mahus tsiteeritakse, kriminaalasja toimikus ei leidu. Toimikus on MP-i 22.10.2013. a hagiavaldus (toim.l. 11) ning 20.10.2014. a kuupäeva kandev „Täiendatud hagiavaldus“ (toim.l. 20). Süüdistusaktis on viidatud neist viimasele (toim.l. 168) ning ka maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et MP oleks esitanud veel ühe tsiviilhagi. Nii esialgne hagiavaldus kui selle täiendus on esitatud kriminaalasjades kasutusel oleval näidisvormil ning mõlemas esitatud asjaolude kirjeldused on võrreldes apellatsioonis tooduga väga lakoonilised. 22.10.2013. a hagiavalduses on märgitud üksnes: “12.05.2013 kella 01:30 paiku Tallinnas xxxx-xxxx tänaval asuva ööklubi, V, ees, lõi E.E rusikaga MP’it kaks korda näopiirkonda põhjustades füüsilist valu ja kehavigastuse. Seoses eelpool tooduga tekitati MP’ile moraalset kahju ning muid kulusid summas 6500 eurot.“ 20.10.2014 täiendatud hagiavalduses on hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude all (hagiavalduse p 2) samuti kirjeldatud löömist. Sellele on lisatud info varalise kahju kohta: „MP-ile tekitati varalist kahju, mis seisnes saamata jäänud töötasust 750,52 eurot ja hambaravikulust 4120 eurot.“ Hagiavalduse punkti 4 (hagi ese) all on mainitud ka mittevaralist kahju, kuid seda on põhjendatud vaid üldsõnaliselt: „Seoses sellega, et kannatanu MP-ile 8 (10)

tekitati kehalise väärkohtlemisega varalist kahju 4870,52 eurot ning samuti arvestades MP-ile tekitatud tervisekahjustuse ulatust ning selle pikaajalist ravi, mis kestab siiani, soovib MP moraalse kahju hüvitamist summas 6500 eurot, seega esitab kannatanu MP tsiviilhagi summas kokku 11370,52 eurot.“ Seega ei ole kummaski tsiviilhagis toodud välja seda, et MP-il olid pikema aja jooksul suured valud, ta sai pikemat aega süüa vaid kõrre kaudu jmt. Mittevaralise kahju suurust on tsiviilhagis põhjendatud vaid tervisekahjustuse ulatusega ning selle pikaajalise raviga. Tõenditeks, mis vigastust ja seega ka selle ulatust iseloomustavad, on kriminaaltoimikus eelkõige isiku läbivaatuse protokoll (toim.l. 7-9) ning Ida-Tallinna Keskhaigla epikriis (toim.l. 10), aga ka kannatanu ütlused. Samuti on olemas tõendid ravi kestuse kohta: A AS tõendi kohaselt puudus MP töövõimetuslehe alusel töölt perioodil 12.05.-10.06.2013, s.o 21 tööpäeva. 26.01.2015. a toimunud kannatanu ülekuulamisel on täpsustatud tervisekahjustuse paranemise aega. Sellel ülekuulamisel selgitas MP, et selleks ajaks, kui ta uuesti tööle asus, ei olnud vigastus paranenud. Ta kinnitas, et reaalselt paranes lõualuumurd kahe kuuga. Kuni 2013. a juulikuuni oli tal raske rääkida (toim.l. 154). Epikriisist ilmneb, et samal kuupäeval pärast löömist kaebas MP, et ei saa suud lahti teha ega toitu närida. Tõendeid selle kohta, kui kaua sellised probleemid kestsid, esitatud ei ole, kuid tööandja esitatud tõendist nähtub, et kuu aega hiljem oli kannatanu võimeline asuma tööle. Kannatanu ütlustest järeldub, et vigastuse „reaalne“ paranemine võttis kuni 2 kuud ja tal oli kuni juulini raske rääkida. Sellest järeldab ringkonnakohus, et 2 kuud võttis aega lõplik paranemine. Seega ei nähtu kannatanu ütlustest, et tal oleks ka hiljem olnud probleeme tugevamat närimist vajava toidu söömisel või et ta oleks veel hiljem vajanud ravi. Seega see, et kahjustus oleks toonud kaasa pikaajalise mõju kannatanu tervisele, ei ole üldse tõendatud. Ka ei nähtu osutatud tõenditest see, et vigastus tekitas kannatanule nii suuri kannatusi kui seda väidetakse apellatsioonis. Seetõttu ei saa ka pidada põhjendatuks mittevaralise kahju eest nii suure hüvitise väljamõistmist nagu seda on tsiviilhagis taotletud. Maakohus on mittevaralise kahju suuruse hindamisel võtnud arvesse veel seda, et löömise tingis osaliselt kannatanu enda käitumine: E.E lõi MP-it selle peale, et viimane teda tõukas. Sellele asjaolule apellatsioonis vastu vaieldud ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist asjaoluga, mida kohus võib ja peab mittevaralise kahju suuruse üle otsustades VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvesse võtma: see on asjaolu, mis iseloomustab rikkumise raskust. Samuti võttis kohus arvesse seda, et E.E on vabatahtlikult asunud kannatanule tekitatud kahju hüvitama ning ta on kannatanu käest andeks palunud. Ka nendele maakohtu seisukohtadele ei ole apellatsioonis vastu vaieldud. Tegemist on asjaoludega, mida tuleb VÕS § 134 lg 5 kohaselt mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta. Seega on maakohus tuvastanud kaks asjaolu, millest tulenevalt on põhjendatud pigem väiksema hüvitise välja mõistmine. Maakohus viitas ka sellele, et kannatanu hakkas hiljem taas süüdistatavaga suhtlema. Maakohus hinnangul näitas seegi, et kuritegu ei saanud tekitada sellist moraalset kahju nagu kannatanu väidab. Apellatsioonis on leitud, et maakohtu selline seisukoht on põhjendamatu. Ringkonnakohus nendib, et viidatud asjaolule ei oleks maakohus tohtinud tugineda. Nimelt ilmnes see, et kannatanu ja süüdistatav hakkasid omavahel taas läbi käima, kannatanu vastustest kaitsja maakohtu istungil esitatud küsimustele. KrMS § 237 lg-test 3 ja 4 tuleneb, et kannatanule lühimenetluses kohtulikul arutamisel sõna võtmise andmise tulemuseks ei või olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest (vt 9 (10)