1-14-10682/48 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

Vastavalt KarS § 65 lg 2 suurendada antud karistust 11.07.2013.a. Harju Maakohtu kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 1 aasta 2 kuud ja 10 päev võrra ning liitkaristuseks mõista 7 aastat 2 kuud ja 10 päeva vangistust. Karistuse alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev s.o. 15.04.2015.a. Tõkendiks Vladimir Viiral kohtuotsuse täitmise tagamiseks valida vahistamine, milline tühistada peale kohtuotsuse jõustumist või mõistetud karistuse ärakandmist. Välja mõista Vladimir Viiralt sundraha 975 eurot, ekspertiisitasu 6104,50 eurot, määratud korras kaitsjatasu 288 eurot ja toimiku koopia tasu 1,00 eurot riigi tuludesse. Menetluskulud tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 19.06.2014.a. Harju Maakohtu kohtumäärus alusel arestitud Vladimir Viira vara sularaha 8600 vene rubla ja 705 eurot pöörata tsiviilhagi katteks. 19.06.2014.a. Harju Maakohtu kohtumäärus alusel arestitud Vladimir Viira vara tahvelarvuti Samsung 4G, mobiiltelefon Samsung Galaxy S2Plus ja mobiiltelefon Sony Ericsson T700 jätta arestituks täitemenetluse tagamiseks. Vladimir Viira mõisteti KarS prg 117 lg 1 järgi süüdi selles, et tema 18.10.2013 kella 15:30 paiku Tallinnas XXXXXXXX XXX asuvas OÜ F töökojas nõudis AH-lt töötasu maksmist, tungides viimasele kaasasolnud noaga kallale ja lõi teda kaks korda noaga, tekitades tahtlikult temale kehaõõntesse mitteulatuva torke-lõikehaava vasakule kubeme piirkonda ja eluohtliku torke-lõikehaava parema reie eespinnale koos reiearteri ja reieveeni vigastusega, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus välisest verejooksust (verekaotusšokk) ning kuigi Vladimir Viira püüdis halvimat ära hoida, osutades kannatanule koheselt esmaabi ja kohale kutsuti ka kiirabi, saabus kannatanu surm 18.10.2013 kell 17:20. KarS prg 200 lg 2 p 5,8 järgi mõisteti Vladimir Viira süüdi selle, et peale seda, kui kannatanu oli noalöökide tagajärjel maha kukkunud, võttis V.Viira temalt ära rahakoti, maksumusega 30 eurot, milles olid AH ID-kaart, OÜ F SEB Panga pangakaart koos pin koodidega, sularaha summas 1000 eurot ning lahkus sündmuskohalt. 18.10.2013 kella 18:09 paiku võttis Vladimir Viira AH-lt röövitud pangakaardi ja pin-koodiga OÜ F arvelt välja sularaha 110 eurot Tallinnas Mustamäe tee 17 asuvast AS SEB Panga sularahaautomaadist, kuna rohkem ei saanud võtta. KarS prg 424 järgi mõisteti Vladimir Viira süüdi selles, et taas korduvalt 19.07.2013 kella 20:23 paiku juhtis Harjumaal Saue vallas Laagri alevikus Pärnu mnt 552 juures ning edasi Vae-Veskitammi ristmikuni mootorsõidukit Toyota Avensis, reg nr XXXXXX, olles joobeseisundis (EKEI uuringuakti nr 2374T kohaselt uuritaval Vladimir Viiral on uuringu läbiviimiseks võetud veres tuvastatud alkoholisisaldus ühes grammis veres 2,79 mg, laiendmääramatus +/- 0,06mg/g). Patrullauto eest põgenedes V,Viira ületas sõidukiirust, sõitis maha liiklusmärgi ja püüdis teha tagasipööret, kuid põrkus vastu patrullautot, mille tõttu oli sunnitud peatuma. Apellatsioonimenetlus registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus 21.mail 2015 a. kannatanu RG poolt esitatud apellatsiooni alusel. Järgmised kaks kuud aga möödusid ringkonnakohtust olenematutel põhjustel apellatsioonimenetluse tähtaja arvelt. Kohtuotsuse tõlge saadeti süüdistatavale maakohtu poolt vanglasse alles 29.06.2015

a. ja süüdistatav allkirjast tõlke kättesaamise 1.07. 2015 a. Pabertoimik saabus ringkonnakohtule 8.07.2015 a. Samal päeval selgus, et süüdistatav oli juba maakohtule apellatsiooniteate esitamise esitanud ka taotluse riigi poolt kaitsja määramiseks, kes koostaks apellatsiooni. 8.juulil 2015 a. tegi ringkonnakohus määruse riigi õigusabi osutamiseks süüdistatavale. 17. juulil 2015 a. sai adv. N.Lausmaa kätte vastava määruse ning sellest kuupäevast hakkas kulgema ka süüdistatava apellatsiooni esitamise tähtaeg. Tähtaeg lõppes 3.08.2015 a. Süüdistatava kaitsja esitas apellatsiooni 3.08.2015 a. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Kannatanu apellatsioon Kannatanu RG taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist osas, millega Vladimir Viira mõisteti surma põhjustamise episoodis süüdi vastavalt karistusseadustiku § 117 lg-le 1. Kvalifitseerida Vladimir Viira tegu ümber karistusseadustiku § 117 lg 1 ja § 118 lg 1 p 1 ja p 7 kogumi järgi ning mõista karistuseks sanktsiooni maksimaalne määr ja vastavalt muuta Vladimir Viirale mõistetud liitkaristust. Alternatiivselt sellele taotlusele palub kannatanu muuta Vladimir Viirale karistusseadustiku § 117 lg 1 alusel mõistetud karistus 1 aasta 5 kuud vangistust karistusseadustiku § 117 lg 1 sanktsiooni maksimaalsele määrale ning vastavalt muuta Vladimir Viirale mõistetud liitkaristust. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Kohtuotsuses on rikutud põhjendamiskohustust ning valesti on kohaldatud materiaalõigust. Surma põhjustamise tegu tuleb raskusastmelt kvalifitseerida vähemalt KarS § 117 lg 1 ja § 118 lg 1 p 1 ja p 7 koosseisude kogumi järgi. Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 312 järgi esitatakse kohtuotsuse põhiosas muu hulgas kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse, kergendavad ja raskendavad asjaolud ning süüdistatavale mõistetava karistuse motiivid. Riigikohtu praktika kohaselt peab kohtuotsuse põhiosa põhjal kohtu järelduste kujunemine olema jälgitav (RK otsus nr 3-1-1-5-08 p 12.1) ning veenev (RK otsus nr 3-1-1-17-03 p 13). Apellant on seisukohal, et Harju Maakohus on kohtuotsust tehes rikkunud põhjendamiskohustust ning kvalifitseerinud süüdistatava teo surma põhjustamise eest valesti KarS § 117 järgi. Kohus oleks pidanud kvalifitseerima viidatud teo raskusastmest tulenevalt vähemalt KarS § 117 lg 1 ja § 118 kogumi järgi. Seoses surma põhjustamise episoodi kvalifitseerimisega KarS 117 lg 1 järgi on kohus väitnud järgnevat: „Kuna Vladimir Viira lüües kannatanud ei pidanud võimalikuks sellise tervisekahjustuse tekkimist, mis põhjustab ohu elule, ei saanud ta võimalikuks pidada ka surma saabumist“. Apellant on seisukohal, et kohus on valesti kohaldanud materiaalõigust ning jätnud nõuetekohaselt põhjendamata oma siseveendumuse kujunemise.

Põhjendamiskohustuse täitmiseks kuriteokoosseisu subsumeerimisel ei saa pidada kohtu lakoonilist viidet, et väidetavalt süüdlane ei „pidanud võimalikuks sellise tervisekahjustuse tekkimist, mis põhjustab ohu elule“. Eelnev seisukoht tugineb ainult süüdistatava ütlustel. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole mitte ühelgi viisil jälgitav. Kohus on täiesti põhjendamatult ning valesti asunud seisukohale, et süüdlane ei saanud pidada võimalikuks surma saabumist või raske tervisekahjustuse tekkimist kannatanu kahekordsel pussitamisel. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, mille põhjal on kohus lugenud tuvastatuks, et kahel korral noaga löömine ei põhjustanud kannatanule eluohtlikke tervisekahjustusi. Apellant selgitab, et KarS § 118 näeb tagajärjena ette kindlatele tunnustele vastava tervisekahjustuse. Eluohtlik (§ 118 p 1) on alati selline tervisekahjustus, mis ohustab kannatanu elu tervisekahjustuse tekitamise ajal või selle järel, olenemata arstiabi osutamisest, haiguse kulust ja lõpptulemusest. Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002 määruse nr 266 § 7 lg 2 p 14 järgi on eluohtlikuks tervisekahjustuseks suure veresoone vigastus: aordi, unearteri (ühise, sisemise või välise), rangluualuse arteri, õlavarrearteri, kaenlaarteri, reiearteri või põlveõndlaarteri ja artereid saatvate veenide vigastus. Kohtuotsuse lk-l 9 on kohus viidanud kohtuistungil uuritud surnu ekspertiisiaktile nr 13E-PõS0059/538 (edaspidi Ekspertiisiakt) (kd I tl 139-154). Ekspertiisiaktiga on üheselt tuvastatud, et süüdistatava poolt kannatanu pussitamise tagajärg kujutas endast eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist KarS § 118 p 1 tähenduses. Kohus on eelneva jätnud teo kvalifitseerimisel aga täiesti tähelepanuta, hoolimata asjaolust, et Kohtuotsuse lk-l 1 on kohus ise viidanud, et Vladimir Viira „[...] lõi teda kaks korda noaga, tekitades [...] eluohtliku torke-lõikehaava parema reie eespinnale koos reiearteri ja reieveeni vigastusega“. Kohtu põhjendused on vastuolulised ega vasta kehtivale materiaalõigusele ning menetlusõiguse reeglitele. Apellant viitab ka Riigikohtu otsusele ja leiab, et süüdistatava tegevus tulnuks kvalifitseerida KarS §-de 117 ja 118 kogumina. Vladimir Viira näol on tegemist üle 40-aastase vaimselt terve isikuga, keda on kriminaalkorras karistatud 10 korral. Nähtuvalt tunnistajate ja tema enda ütlustest, ei olnud ta pussitamise toimepaneku ajal alkoholijoobes. Kohtuotsusest ning tõenditest tulenevalt läks Vladimir Viira sündmuskoha ruumi (tootmishoone puhkeruumi) sisenedes otsejoones kannatanu juurde ning lõi teda noaga paremasse reide, mille järgselt tekkis poolte vahel rüselus. Apellant on seisukohal, et tõendi allikana ei saa usaldusväärseks pidada 10 korral kriminaalkorras (seal hulgas isikuvastaste kuritegude eest) karistatud isiku ütlusi selle kohta, et väidetavalt ei tahtnud ta noaga lüües tappa kannatanut. Kohus oleks pidanud subjektiivse külje hindamisel arvesse võtma tavalise mõistliku elukogemuse tasemel isiku ettekujutust säärasest teost ning selle tagajärjest. Apellandi hinnangul ei ole eluliselt usutav, et 40-aastane isik, lüües noaga teist isikut reide, ei mööna ega pea võimalikuks reiearteri vigastamist. Vladimir Viira pidi ette kujutama põhjuslikku seost tema teo ja eluohtliku vigastuse tekitamise vahel. Harju Maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust ning valesti kohaldanud materiaalõigust, kuna puuduvad põhjendused, mille põhjal on kohus lugenud tuvastatuks, et süüdlase poolt kahel korral noaga löömine ei põhjustanud kannatanule eluohtlikke tervisekahjustusi.

Niisamuti rõhutab apellant, et temale teadaolevalt puudub kohtupraktika, mille kohaselt noaga tahtliku löömise tagajärjel eluohtliku tervisekahjustuse tekkimise tõttu on surma põhjustamise eest mõistetud süüdistatav süüdi ning talle on karistus määratud vaid KarS § 117 järgi. Lisaks eelnevale toob Kannatanu siinkohal esile, et alates 1. jaanuarist 2015 kehtib KarS § 118 lõikes 1 täiendava tunnusena punktis 7 surm. Karistusseadustiku muutmise seletuskiri3 põhjendab muudatusi järgnevalt (Apellandi rõhutustega): „Selle muudatuse eesmärk on luua tõhus õiguslik vahend reageerimaks sellistele tahtlikele tervisekahjustustele, mis toovad kaasa kannatanu surma, ilma et surm oleks teo toimepanija tahtlusest hõlmatud. [...] Tervisekahjustuse enda osas peab teo toimepanijal olema igal juhul tahtlus. Seaduses seni sätestatud tervisekahjustuse rasketele tagajärgedele lisatakse veel üks – surm. See tagajärg näitab üheselt ära, et KarS § 118 ei eelda raske tervisekahjustuse korral tahtlust. Kui teo toimepanija põhjustab surma tahtlikult, tuleb kohaldamisele üksnes KarS § 113 (või § 114), milles välja pakutav KarS § 118 lg 2 neeldub“. Seega on Vladimir Viira teo puhul objektiivselt täidetud ka KarS § 118 lg 1 p-s 7 ette nähtud koosseis, kuna tervisekahjustuse tekitamise tagajärjel on põhjustatud isiku surm. Isegi juhul, kui kohus ei tuvasta Vladimir Viira tahet kannatanu tappa, saab tema tegu inkrimineerida vastavalt KarS § 118 lg 1 p-i 7 (lisaks p-le 1) ning § 117 lg 1 kogumina. Kuna KarS § 118 näeb karistusena ette vangistuse 4 kuni 12 aastat, tuleb süüdistatavale mõista vastavalt rangem liitkaristus, kui seda on kohtuotsusega tehtud. Juhul, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et kohtuotsusega on surma põhjustamise episoodi osas õigesti rakendatud KarS § 117 lg-t 1, vaidlustab apellant süüdistatavale mõistetud karistuse vangistuse 1 aasta ja 5 kuud. Apellant on seisukohal, et kohus oleks pidanud Vladimir Viirale karistusena mõistma KarS § 117 lg-s 1 ette nähtud maksimaalse kolmeaastase vangistuse. Kannatanu on seisukohal, et Harju Maakohus ei ole sisuliselt arvestanud süü suurust Vladimir Viirale KarS § 117 lg 1 järgset karistust mõistes. Esiteks rõhutab apellant, et tõendatud ei ole Vladimir Viira poolt pussitamise järgselt kannatanule abi andmine. Ainsa vahetu tõendiallikana saab eelneva fakti osas käsitleda RA ütlusi. Küll aga ei saa pidada istungil antud ütlusi usaldusväärseteks, kuna need on olnud vastuolus kohtueelses menetluses vahetult pärast kuritegu menetlejale antud ütlustega. Eelnevale asjaolule ei ole kohtuotsuses aga mitte mingil viisil tähelepanu pööratud ning apellandi hinnangul on kriminaalmenetluse üldpõhimõtteid rikkudes jõutud järeldusele, et on tõendatud Vladimir Viira poolt abi andmine ohvrile. Kuna eelnevat asjaolu ei saa lugeda kohtutoimikus olevate tõenditele tuginedes tõendatuks, puudub kergendav asjaolu süüdistatava süü suuruse hindamisel. Teiseks, täiesti arusaamatuks jääb, kas asjaolu, et Vladimir Viira tunnistas end süüdi vaid joobes juhtimise episoodis, kujutab endast kergendavat või raskendavat asjaolu. Apellandi hinnangul puudub mis tahes loogiline põhjendus pidada süü eitamist

kergendavaks asjaoluks. Juhul, kui Harju Maakohus on eelnevat arvestanud raskendava asjaoluna, ei ole võimalik seda karistuse määra järgi siiski järeldada. Niisamuti selgitab Apellant, et tulenevalt KarS § 57 lg 1 p-st 3 on karistust kergendavaks asjaoluks muu hulgas süü ülestunnistamisele ilmumine või puhtsüdamlik kahetsus. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-127-06 (p 10) rõhutanud, et kergendava asjaoluna saab käsitleda tunnistuse andmist vaid juhul, kui selline initsiatiiv tuli süüdistatavalt endalt. Antud juhul on aga ka süüdistatava enda ütlustega tuvastatud, et pärast kuritegude toimepanemist püüdis Vladimir Viira korduvalt oma süüteo toimepanemise ajal seljas olnud riideid verest puhtaks pesta ning pani need hiljem ahjus põlema. Vladimir Viira püüdis ka põgeneda Venemaale, et vähendada võimalusi tema kinnipidamiseks. Seega on süüdistatav teinud pärast kuriteo toimepanemist kõik, et peita ning hävitada temale kui kuriteo toimepanijale viitavad muud tõendid ning proovinud põgeneda välismaale. Isik peeti kinni piiriületuspunktis. Vladimir Viira ei ole puhtsüdamlikult oma tegu kahetsenud. Kolmandaks, kuigi Kohtuotsuse lk-l 16 on viidatud, et süü hindamisel on arvestatud ka raskendavaid asjaolusid, ei nähtu mitte kuskilt selliseid põhjendusi või asjaolusid. Neljandaks, kohus on jätnud arvestamata raskendavad asjaolud KarS § 58 p-de 1 ja 9 tähenduses. Apellandi hinnangul pani Vladimir Viira teo toime omakasu motiivil ning muu süüteo hõlbustamiseks. Nähtuvalt tunnistajate ütlustest läks Vladimir Viira tsehhi puhketuppa sisenedes kohe AH juurde ning lõi teda noaga. Kohtuotsuses on tuvastatud, et päras noaga löömist ning rüselust kannatanu vastupanuvõime lakkas. Sel viisil sai Vladimir Viira täiendava füüsilise pingutuseta kannatanult ära võtta tema rahakoti. Pole eluliselt usutav, et süüdistatav ei mäleta, kuidas AH rahakott tema kätte sattus. Tsehhi mineku ja noaga löömise ainus eesmärk oligi ebaseaduslikult süüteo tulemusena raha saada. Veelgi enam, tulenevalt Vladimir Viira enda ütlustest läks ta pärast kirjeldatud episoodi pangaautomaadi juurde, et võtta tööandja pangakaardiga, mille pin-koodid olid pangakaardi juures rahakotis, välja sularaha. Viiendaks, tulenevalt KarS § 56 lg 1 2. lausest arvestatakse karistuse mõistmisel muu hulgas õiguskorra kaitsmise huvisid. Säärase üldpreventsiooni eesmärk on kaitsta ühiskonda tervikuna ning ka kannatanut, kinnitades usaldust õiguskorra vastu. Inimene, keda on kriminaalkorras karistatud kümnel korral, pole ilmselgelt aru saanud oma tegude tagajärgedest ning mõjust teistele inimestele ja ühiskonnale. Vladimir Viira ei pannud järjekordset kuritegu toime äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis; vastupidi – tema tegu oli kaalutletud ning tema eesmärgiks oli saada omakasu, toimepandud tegu varjata ja Eestist põgeneda. Eelnevad on asjaolud, mida kohus oleks pidanud karistuse mõistmisel arvesse võtma, kuid mida pole tehtud. Kokkuvõtvalt on apellant seisukohal, et arvestades kõiki eelnevalt esile toodud asjaolusid, pole mitte mingil juhul põhjendatud, et antud kuriteo toimepanemise eest süüdistatavale mõistetav karistus võiks jääda alla sanktsiooni maksimumi määra. Süüdistatava kaitsja apellatsioon Süüdistatava kaitsja märgib, et V. Viira ei vaidlusta süüdimõistmist ja karistamist KarS § 117 lg 1 järgi. Vastuseks kannatanu apellatsioonkaebusele kinnitab V. Viira, et tal polnud kavatsust tekitada kannatanule eluohtlikku kehavigastust. V. Viira eesmärk oli

saada oma tööandjalt kätte teenitud raha ja see, et löök noaga kannatanu jala pihta tekitas niivõrd suure verejooksu, oli talle üllatuseks. Ta püüdis osutada esmaabi, kuid loobus, kui kuulis, et saabub professionaalne abi. Mis puutub teise, vasakul asuvasse haava, siis V. Viira ei mäleta, et ta oleks kannatanut sellesse kohta löönud. Võimalik, et vigastus tekkis kogemata ajal, kui nad olid kannatanuga vastastikku rüseluses pärast esimest lööki noaga. Haav ei olnud ka sügav, mis näitab, et selle tekitamiseks ei olnud tarvitatud jõudu. V. Viira leiab, et tema poolt kannatanu rahakoti ja selles olnud raha ja pangakaardi omastamine on kvalifitseeritud ebaõigesti röövimisena. Noaga löögi andmisel ei olnud tal mingit kavatsust kannatanu vastupanu vägivallaga maha suruda selleks, et temalt rahakott röövida. V. Viiral puudus löögi momendil teadmine selles, kas kannatanul üldse on kaasas raha või rahakott. Sündmuskoha vaatlusprotokolli andmete kohaselt oli verejooks kannatanu haavast tõepoolest äärmiselt vererohke ja olustik sündmuskohal šokeeriv ning sellisel juhul on üpris tõenäoline, et põgeneda soovinud süüdistatav võttis kaasa lihtsalt tema noa kõrval põrandal lebanud eseme, ilma endale selgelt teadvustamata, mis see endast kujutab. Kui V. Viirale selgus, et ta on kaasa võtnud kannatanu rahakoti, ei tagastanud ta seda ega ka selles olnud raha, vaid omastas nii sularaha kui ka pangakaardiga automaadist välja võetud raha. Järelikult kuulub toimepandud süütegu kvalifitseerimisele Kars § 201 lg 1 järgi või alternatiivselt KarS § 199 lg 2 p 5 järgi Märgitust tulenevalt taotleb kaitsja V. Viira süüteo kvalifitseerimist KarS § 201 lg 1 või alternatiivselt KarS § 199 lg 2 p 5 järgi ning sellele vastava üksikkaristuse mõistmist. V. Viira leiab, et temale KarS § 424 järgi mõistetud karistus on liiga karm. Kohus on motiveerinud karistuse pikkust sellega, et uus karistus samasuguse süüteo eest ei või olla väiksem V. Viirale 11.07.2013. a Harju Maakohtu kohtuotsusega mõistetud karistusest. Tuleb aga tähele panna, et 11.07.2013. a otsusega mõisteti V. Viirale karistuseks konkreetse süüteo eest mitte 2 aasta ja 8 kuu pikkune karistus, vaid 1 aasta ja 4 kuu pikkune vangistus. Sellele liideti eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud ärakandmata karistus 1 aasta ja 4 kuud. 2 aasta ning 8 kuu pikkune vangistus mõisteti talle liitkaristusena mitme kohtuotsuse järgi, mitte aga konkreetse süüteo eest. Järelikult tulnuks kohtul juhinduda karistuse mõistmisel sellest, et eelmise kohtuotsusega mõistetud üksikkaristuse suuruseks oli 1 aastat ja 4 kuud ning sellele vastavalt arvestada karistuse suurust uue süüteo eest. V. Viira avaldas selle süüteo uurimisel kahetsust ning kohtul tulnuks see pehmendava asjaoluna arvesse võtta. V. Viira palub vähendada temalt välja mõistetud ekspertiisikulusid ja jätta osa nendest riigi kanda. V. Viira rõhutab, et koheselt tema kinnipidamisel 25.10.2013. a andis ta 18.10.2013. a juhtunu kohta üksikasjaliku seletuse ja võttis õigeks nii viibimise sündmuskohal kui ka kannatanu noaga löömise. Seega puudus vajadus tuvastada tema sõrmejälgi või DNA-d sündmuskohalt leitud õllepudelilt. V. Viira taotleb sõrmejäljeekspertiisi maksumuse summas 663 eurot jätmist riigi kanda. Samuti taotleb apellant ka suurema osa DNA-ekspertiisi kulude jätmist riigi kanda. Apellandi hinnangul polnud sellise hulga DNA-proovide võtmine vajalik, kuna ta oli juba esimesel ülekuulamisel noaga löömise õigeks võtnud. Teiseks on DNA-ekspertiisi maksumus arvutatud ebaõigesti. DNA-ekspertiisi objektidena käsitletakse seaduse kohaselt sündmuskohalt ja võrdlusmaterjalidelt võetud proove, mitte aga ekspertiisi käigus tehtud katsete hulka. Ekspertiisi objekte (so proove) on ekspertarvamuse sissejuhatava osa kohaselt võetud kokku 31, millist hulka tuleb korrutada KOSis

määratud ühe objekti maksumusega – 59 eurot, mis on kohtupraktikas kinnistunud seisukoht. Seega KOSile vastavaks ekspertiisi maksumuse summaks, mille väljamõistmist süüdistatavalt on kohtul alust otsustada, on 31x59=1767 eurot, mitte aga 77x57=4389 eurot, nagu on märgitud kohtule esitatud arvestuses. V. Viira palub ka sellest summast, so 1767 eurost vähemalt pool jätta riigi kanda, arvestades tema majanduslikke võimalusi. V. Viira leiab, et kohus jättis alusetult temalt eeluurimisel ära võetud ja arestitud sularaha ning isiklikud esemed aresti alt vabastamata ning määras, et seda vara tuleb kasutada tsiviilhagi katteks. V. Viira hinnangul polnud kõnealuse vara näol tegemist kuritegelikul teel saadud varaga ning selle äravõtmiseks puudus seaduslik alus. V. Viira taotleb menetluskulude tasumise tähtaja määramist 12 kuule pärast tema poolt vangistuse kandmiselt vabanemist. Kohtu poolt antud tähtaeg 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest – ei ole reaalne, kuivõrd selle tähtaja jooksul ei vabane V. Viira karistuse kandmiselt ning järelikult puuduvad tal võimalused menetluskulusid tasuma asuda. 12kuulise tähtaja lõppedes kohtuotsuse jõustumisest suunatakse menetluskulude sissenõudmine kohtutäiturile sundtäitmiseks ja hakkavad lisanduma kohtutäituri tasud, millega V. Viira võlgnevus riigi ees veelgi kasvab ning mis muudab võimaluse alustada vabanedes normaalset elu minimaalseks. Hiiglaslik võlgnevus takistab rehabilitatsiooni ühiskonda pärast vabanemist, kuivõrd majanduslikud võimalused selle tasumiseks lisanduvate täituri tasude tõttu ajaga vähenevad ja lõpuks muutub tasumine isiku jaoks ebareaalseks, mis võib teda tõugata uuesti kuritegelikule teele. Kokkuvõtvalt taotleb kaitsja vaidlustatava Harju Maakohtu otsuse muutmata ja tühistamata jätmist KarS § 117 lg 1 osas, maakohtu otsuse tühistamist osas, millega V. Viira mõisteti süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 5 ja 8 järgi ja kvalifitseerida V. Viira poolt kannatanu rahakoti, selles olnud raha, pangakaardi ja pangakaardi abil sularaha äravõtmine omastamisena KarS § 201 lg 1 või alternatiivselt KarS § 199 lg 2 p 5 järgi ja mõista V. Viirale alternatiivselt nende süütegude sanktsiooni piires olev karistus, mis oleks väiksem selle episoodi eest V. Viirale Harju Maakohtu vaidlustatava otsuse mõistetud üksikkaristusest. Samuti taotleb kaitsja maakohtu otsuse osalist tühistamist KarS § 424 järgi V. Viirale mõistetud üksikkaristuse osas ja määrata see võimalikult lähedane Harju Maakohtu 11.07.2013 otsusega mõistetud üksikkaristusele ehk 1 aastale ja 4 kuule. Kaitsja taotleb V. Viirale ka sellise liitkaristuse mõistmist, mis oleks väiksem kui Harju Maakohtu 15.04.2015 a otsusega mõistetud liitkaristus. Menetluskuludega seonduvalt taotleb kaitsja osa menetluskuludest, so sõrmejäljeekspertiisi kulu 663 euro riigi kanda jätmist ja DNA-ekspertiisi kuludest, mis vastab seaduse nõuetele, summas 1767 eurot, poole ulatuses riigi kanda jätmist, võimaldades menetluskulusid V. Viiral vabatahtlikult hüvitada 12 kuu jooksul pärast karistuse kandmiselt vabanemist, mitte kohtuotsuse jõustumisest. Samuti taotleb kaitsja V. Viiralt tema kinnipidamisel leitud, äravõetud ning arestitud sularaha ja isiklike esemete aresti alt vabastamist ning nende tagastamist V. Viirale. Süüdistatav Vladimir Viira esitas apellatsiooni täienduse pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Tema seisukohad ühtivad kaitsja apellatsiooniga. Kohtuistungil toetasid kannatanu ja kaitsja esitatud apellatsioone. Kaitsja vaidles vastu kannatanu apellatsioonile. V.Viira ei olnud samuti nõus kannatanu apellatsiooniga,

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega tuli alljärgnevatele järeldustele. Kannatanu apellatsiooni osas. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga, et vaidlustatud kohtuotsuse näol oleks tegemist motiveerimata kohtuotsusega KrMS prg. 339 lg 1 p.7 mõttes. Kuna maakohus jõudis süüdistatavale etteheidetava teo kvalifikatsiooni osas kannatanust erinevale järeldusele, siis apellandi arvates on muuhulgas tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus on oma seisukohta põhjendanud ning vaidlus on käesoleval juhul selles, kas materiaalõigust on kohaldatud maakohtu poolt õigesti või mitte. Kohtuotsuses toodud põhjendustega ja järeldustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Nii on Riigikohus selgitanud, et motiveerimata on selline maakohtu otsus, milles üldse motiivid e. tõendite analüüs puudub (3-1-1-46-07 p.6.2; 3-1-1-11-15). Motiveerimata kohtuotsusest ei ole aga alust rääkida siis, kui maakohus on oma põhjendused esitanud ja järeldused vastavad esitatud motiividele, kuid apellant ei nõustu maakohtu seisukohtadega. See on Riigikohtu kestev seisukoht (3-1-1-79-01; 3-1-1-139-05; 3-1-1-100-12). Mingeid minetusi, millised oleks hinnatavad kriminaalmenetluse olulise rikkumisena KrMS prg. 339 lg 1 p.7 mõttes, mis omakorda tooks vältimatult kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja tagastamise maakohtule uueks arutamiseks, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Küll aga nõustub kohtukolleegium kannatanuga selles, et maakohus on süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmisel kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kohtukolleegiumi põhjendused selles osas järgmised. Käesolevas menetluses oli süüdistatav alguses antud kohtu alla süüdistuses KarS prg 114 p 5 järgi e. tapmises, mis on toime pandud seoses röövimisega. Kohtuliku uurimise käigus esitas prokurör uue süüdistuse, kus varasema KarS prg 114 p 5 järgi esitatud süüdistus oli ümber kvalifitseeritud KarS prg 117 prg 1 ja 200 lg 2 p 5,8 järgi. Vaidlust ei ole selles, et uus süüdistus, milles süüdistatav ka kohtu alla anti, on kergem, kui seda oli varasem KarS prg 114 p 5 järgi esitatud süüdistus. Sisuliselt tähendab uus prokuröri süüdistus seda, et prokurör on loobunud V.Viira süüdistamises tahtlikult teise inimese surma põhjustamises ja kohus ei saa enam tagajärje osas tahtlust süüdistatavale omistada. Samas võimaldab KrMS prg 268 lg 6 kohtul muuta omaalgatuslikult – s.o prokuratuuri initsiatiivita – kuriteo kvalifikatsiooni, kui ta kohtuotsust tehes lähtub kuriteo samadest asjaoludest, olenemata sellest, kas muudatus on süüdistatavale kasulik või kahjulik. Määravaks on see, et süüdistataval peab olema olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni osas kaitsta. Süüdistatavale peab olema tagatud täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda. Kohtukolleegium lähtub siinjuures Riigikohtu otsuses 3-1-1-53-13 selgelt väljaöeldud

seisukohast. Nii on Riigikohus selgitanud, et kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt ei ole välistatud, et apellatsioonikohus lähtub kohtuotsuse tegemisel sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Seda aga vaid tingimusel, et uue normi kohaldamisele poleks võimalik esitada niisuguseid vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga võrreldes täiesti uute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt nt RKKKo 3-1-1-66-07, p 10). Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu (vt RKKKo 3-11-116-06, p 17 ja 3-1-1-46-08, p 32). KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt ex officio (omal initsiatiivil) muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Samas lõikes nähakse muuhulgas ette ka nõuded, kuidas peab kohus toimima kaitseõiguse tagamise vajadust silmas pidades juhtudel, mil tõusetub kuriteo kvalifikatsiooni muutmise vajadus. Seejuures on eeskätt oluline, et süüdistatavale tagataks ärakuulamisõigus, s.o õigus esitada uuele võimalikule karistusõiguslikule hinnangule omapoolseid vastuväiteid. Juhul, kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, kuid ei taga süüdistatavale enne süüdistuse muutmist tõhusat võimalust end kohtu kohaldatud kvalifikatsiooni vastu kaitsta, on see käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses (RKKKo 31-1-46-08, p-d 30-35 ja 3-1-1-13-12, p-d 23-24). Apellatsioonimenetluses juhindub ringkonnakohus kriminaalasja arutades samuti KrMS 10.peatüki sätetest e. samuti nagu maakohuski KrMS prg-st 268. Apellatsioonikohus saab süüdistatava olukorda raskendada vaid prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Antud juhul on süüdistuses kvalifikatsiooni raskemaks muutmine apellatsioonimenetluse esemeks. Kannatanu on esitanud apellatsiooni süüdistatava käitumisele raskema karistusõigusliku hinnangu andmise taotlusega, selle sisu on teada nii süüdistatavale, kui ka kaitsjale ning apellatsioonimenetluses on neile antud võimalus ka oma seisukoha avaldamiseks selles küsimuses – suulises apellatsioonimenetluses ärakuulamine. Seega on apellatsioonikohtul olemas seaduslik alus selleks, et vastata küsimusele, kas süüdistatava poolt kaks korda kannatanu löömine tahtlikult noaga, millega tekitas temale kehaõõntesse mitteulatuva torke-lõikehaava vasakule kubeme piirkonda ja eluohtliku torke-lõikehaava parema reie eespinnale koos reiearteri ja reieveeni vigastusega, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus välisest verejooksust (verekaotusšokk) ning kuigi V. Viira püüdis halvimat ära hoida, osutades kannatanule koheselt esmaabi ja kohale kutsuti ka kiirabi, saabus kannatanu surm 18.10.2013 kell 17:20, on kvalifitseeritav ainult KarS prg 117 lg 1 järgi või on ta ideaalkonkurentsis nimetatud paragrahviga pannud toime pannud ka tahtliku teo – tervisekahjustuse tekitamise kannatanule. Siinkohal rõhutab kohtukolleegium süüdistuse sisu, mille kohaselt süüdistatav lõi kannatanut tahtlikult. AH löömist noaga ei eita ka süüdistatav, kuid väidab, et lõi üks kord. Vaidlust ei ole selles, et süüdistatav lõi kannatanut noaga ja tabas reiearterit, mis põhjustas kannatanu surma. Apellatsioonikohtu istungil oli nii süüdistatavale, kui ka kaitsjale antud võimalus välja öelda oma seisukoht kannatanu apellatsioonis esitatud kvalifikatsiooni osas. Vaidlust ei ole ka selles, et maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud kvalifikatsiooniga on hõlmatud vaid saabunud tagajärg e. surma põhjustamine ettevaatamatusest. Samas on tuvastatud, et süüdistatav lõi AH kahel korral noaga – kubemepiirkonda ja reide e. jalga. Just viimasest noalöögist, mis tabas reiearterit ja reieveeni, tekkis verekaotusšokk, mille tagajärjel AH suri. Eeltoodu välistab ka

süüdistatava käitumise kvalifitseerimist ainult KarS prg 117 järgi. KarS prg 117 eeldab, et ka see tegu, mis on põhjustanud teise isiku surma, on toime pandud ettevaatamatusest. Ehk siis, kohtukolleegiumi hinnangul on prokuröri poolt esitatud süüdistuses ja maakohtu otsuses antud karistusõigusliku hinnanguga jäänud tegelikult süüdistatava poolt kannatanule tahtlikult tekitatud noalöögid temale karistusõiguslikult omistamata. Lüües kannatanut tahtlikult noaga, tekitas süüdistatav kannatanule eluohtliku vigastuse, mis tõi kaasa kannatanu surma. Kohtukolleegium nõustub, et teo tagajärg ei olnud tahtlik. Nagu näitab Riigikohtu senine praktika on analoogilisi kaasusi (noalöök arterisse) Riigikohus arutanud vähemalt kahel korral, kuid sisulist lahendit neis asjades Riigikohtu poolt tehtud ei ole. Riigikohtu otsus 3-1-1-126-04 käsitleb kuritegu, mille faabula kohaselt oli tegemist noalöögiga reiearterisse ja 3-1-1-16-05 puhul oli tegemist noalöögiga põlvearterisse. Kuigi nimetatud kaasuste puhul jõudsid kriminaalasjad Riigikohtusse KarS prg. 113 järgi kvalifitseeritud kuritegudes, on Riigikohtu otsustest siiski väljaloetav vaid see, et tahtliku tapmisega tegemist olla ei saa. Vastust küsimusele, milline peaks olema õige kvalifikatsioon, nendest lahenditest ei leia. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et käsitletavast Riigikohtu otsustest ei ole erinevad prokurörid ja kohtud aru saanud ühtmoodi ning kriminaalasjade teistkordsel lahendamisel tehtud kohtuotsused viitavad pigem sellele, et seaduse kohaldamine ei ole toimunud ühetaoliselt. Peale Riigikohtu otsust nr.3-1-116-05, mõistis Lääne-Viru Maakohus 1.juunil 2005.a. kriminaalasja teistkordsel arutamisel süüdlase süüdi KarS prg. 117 järgi kokkuleppemenetluses (nr. 1-144/05 – kättesaadav avalikust kohtulahendite registrist süüdlase nime järgi otsides). Kuna kriminaalasi lahendati kokkuleppemenetluses, ei ole teada kohtu põhjendusi. Peale Riigikohtu otsust nr.3-1-1-126-04 arutas kriminaalasja teistkordselt Viru Maakohus ja 11.04.2006.a. on süüdlane mõistetud süüdi KarS prg. 117 ja 118 p.1 järgi (1-05-22). Jällegi ei ole võimalik tutvuda maakohtu põhjendustega, sest tegemist resolutiivotsusega, mida keegi menetlusosalistest vaidlustada ei soovinud. Tallinna Ringkonnakohtu otsuses 1-10-1391 on sarnane kaasus saanud karistusõigusliku hinnangu ideaalkonkurentsis KarS prg 121 ja 117 lg 1 järgi. Tänaseks päevaks on vaidlus leidnud adekvaatse lahenduse ja peale 1.01 2015 toimepandud analoogilised kuriteod kvalifitseeritakse KarS prg 118 lg 1 p 7 järgi. Tegelikult on aga selle muudatusega antud ka vastus küsimusele, kuidas kvalifitseerida sarnastes kuritegudes süüdlase käitumine, kui tegu on toime pandud enne 1.01.2015 a. e. ka arutataval juhul. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb sellistel juhtudel kvalifitseerida süüdlase tegevus KarS prg 118 lg 1 p 1 ja 117 lg 1 järgi. Esmalt märgib kohtukolleegium, et seadust ei saa kohaldada selliselt, et raskema tagajärje põhjustamine tooks kaasa kergema karistusõigusliku kohtlemise. See ei oleks loogiline ega õiglane. Kui järgida arutatavas kuriteoasjas maakohtu ja prokuröri loogikat, siis kujuneb olukord, kus juhul, kui AH oleks jäänud ellu (õige ja kiire esmaabi korral on see võimalik ka arterite-veenide vigastuste korral), oleks V. Viira käitumine kvalifitseeritud KarS prg 118 lg 1 p 1 järgi, mille eest algab karistus 4-aastasest vangistusest ja ülemmäär on 12 aastat vangistust. KarS prg 117 lg 1 ja seda isegi ideaalkonkurentsis koos KarS prg-ga 121, s.o. siis, kui tagajärjeks on teise isiku surm, on maksimaalne karistus 3 aastat.

Tartu Ringkonnakohus on oma otsuses 3.detsembrist 2014 a. e. enne uue karistusseadustiku redaktsiooni jõustumist kriminaalasjas 1-13-10116 selgitanud järgmist. Senises praktikas (vt nt RKKKo 3-1-1-75-10) ning ka õiguskirjanduses (KarSKomm, 2009, § 118, komm 41) valitses üksmeelne arusaam, et KarS § 118 näol on tegemist tahtliku tagajärjedeliktiga ehk teisisõnu – selleks, et langetada isiku suhtes süüdimõistvat otsust KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, tuli tõendada, et täideviija tegutses eluohtliku seisundi kui saabunud tagajärje suhtes minimaalselt kaudse tahtlusega. Sellest arusaamast johtuvalt toonitati praktikas korduvalt, et kvalifitseerimaks isiku käitumist KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis tuleb tuvastada, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele ning et surma saabumise suhtes käitus ta kergemeelsusega (RKKKo 3-1-1-40-13). Nagu ilmneb, olid need viidatud senised seisukohad aga ekslikud. Nimelt on seadusandja KarS § 118 redaktsiooni täiendanud ning alates 1. jaanuarist 2015 nimetatakse selle sätte lg 1 p-s 7 inkrimineeritava tagajärjena ka kannatanu surma saabumist (RT I, 12.07.2014, 1). See aga tähendab omakorda, et KarS § 118 lg 1 nimetatud tagajärjed ei nõua tegelikkuses subjektiivsest küljest tahtluse tuvastamist, sest sellisel juhul oleks KarS § 118 lg 1 p 7 enda nõuetelt identne KarS §ga 113 ehk siis tapmise põhikoosseisuga. Sellise olukorra loomine oli teadlik, sest ka seaduseelnõu seletuskirjas on avatud, et selle muudatuse eesmärk on luua tõhus õiguslik vahend reageerimaks sellistele tahtlikele tervisekahjustustele, mis toovad kaasa kannatanu surma, ilma et surm oleks teo toimepanija tahtlusest hõlmatud. Selline subjektiivse külje nõue laieneb aga ka teistele käsitletavas koosseisus hõlmatud tagajärgedele. Sisuliselt tähendab selline seadusmuutatus, et KarS § 118 lg 1 peab sisaldama tahtlikku põhitegu (tervisekahjustamist KarS § 121 mõttes), alapunktides nimetatud tagajärjed on aga enamohtlikeks tagajärgedeks KarS § 19 mõttes, mille põhjustamiseks piisab ettevaatamatusest. Siinkohal on oluline just toonitada, et kuigi KarS § 118 lg 1 p 7 hakkab kehtima alles 1. jaanuarist 2015, siis KarS § 19 toime laieneb KarS § 118 lg-s 1 nimetatud enamohtlikele tagajärgedele ka praegusel ajahetkel, s.o tegemist ei ole KarS § 5 lg-s 3 nimetatud olukorraga. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks esitada ka viidatud Tartu Ringkonankohtu otsusest kuriteo tehiolud ja kohtu seisukoha. Nii sedastas ringkonnakohus, et „Puudub igasugunegi vaidlus selles, et A. P. löögid kannatanu pihta olid tehtud tahtlikult; seda tunnistas süüdistatav ka ringkonnakohtu istungil ise. Seega tegutses ta tervisekahjustuse tekitamisel tahtlikult KarS § 121, aga ka KarS § 118 lg 1 mõttes. Objektiivselt kaasnes tema teo tagajärjena oht kannatanu elule ning edasiselt ka surm, s.o realiseerusid KarS § 118 lg 1 p 1 ning KarS § 117 lgs 1 nimetatud tagajärjed ja ringkonnakohus leiab, et nende saabumise suhtes tegutses A. P. ettevaatmatusega. Ringkonnakohtu hinnangul on täidetud ka teised KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 objektiivset koosseisu iseloomustavad tunnused. Lisaks naturalistliku põhjusliku seose olemasolule, millele kriminaalkolleegium juba viitas, on väljaspool kahtlust objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (s.o tegu ettevaatamatusdelikti mõttes, käesoleval juhul korduv löömine näkku), õigusvastasusseos (hoolsuskohustusele vastava käitumise korral ei oleks tagajärg saabunud), samuti lubatud riski ületamine (isiku poolt hoolsuskohustust rikkuv tegu kutsus esile tagajärje saabumise lubatud riski ületamise

näol ning viimane realiseerus kahjuliku, isikutele omistatava tagajärjena) ja tegutsemine normi kaitsealas. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et kannatanut rusikaga näkku lüües ei näinud A. P. ette ohtu kannatanu elule ja edasist surma kui võimalikku tagajärge, s.o ta ei pidanud seda võimalikuks KarS § 16 lg 4 ja KarS § 18 lg 2 tähenduses. Seega leiab kriminaalkolleegium, et ohu kannatanu elule ning sellega omakorda seotud surma põhjustas süüdistatav hooletuse vormis – ta ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema (KarS § 18 lg 3; vt ka RKKKo 3-1-1-80-02). Seega tuleb A.P. käitumine selles episoodis kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi.“ Tsiteeritud Tartu Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu loakogu määrusega 19.03.2015 a., mil Riigikohus keeldus kassatsioone menetlusse võtmast. Samale seisukohale tugines ka Tallinna Ringkonnakohus oma otsuses, mis oli tehtud 26.jaanuaril 2015 kriminaalasjas 1-14-5735. Riigikohtu loakogu kassatsioonile luba ei andnud. Kohtukolleegiumi hinnangul on tsiteeritud seisukoht kohaldatav sisuliselt üks-ühele ka käesoleval juhul V. Viira käitumisele juriidilise hinnangu andmisel ainult erinevusega, et V. Viira, lüües kannatanut tahtlikult noaga jalga, ei näinud ette ohtu kannatanu elule ja edasist surma kui võimalikku tagajärge. Seega tuleb V. Viira käitumine, milline on maakohtu poolt kvalifitseeritud ainult KarS prg 117 lg 1 järgi, kvalifitseerida KarS prg 118 lg 1 p 1 ja 117 lg 1 järgi. Kannatanu ettepanek kvalifitseerida süüdistatava käitumine selles kuriteoepisoodis lisaks ka KarS prg 118 lg 1 p 7 järgi ei ole seaduslik, sest see säte kehtib alles alates 1.01.2015 a. ja see tähendab tegelikult ka seda, et täiendav vajadus nii KarS prg 117 lg 1 kui ka 118 lg 1 p 1 järgi puudub. Eeltoodu tähendab seda, et V. Viirale tuleb mõista karistus KarS prg 63 järgi e. antud juhul on karistuse mõistmisel sanktsioonivahemikuks raskema kuriteo so. KarS prg 118 lg 1 sanktsioonivahemik. Karistuse mõistmisel arvestab kohtukolleegium esmalt süü suurust. Süü suurust iseloomustab antud juhul asjaolu, et süüdistatav läks oma nõudmisi esitama terariist kaasas e. kuriteoriist on käesoleval juhul süü suurust iseloomustavaks faktoriks. Karistust kergendavaks asjaoluks on maakohus lugenud abi osutamist kannatanule ning kohtukolleegiumil ei ole alust vastupidiseks seisukohaks. Karistust raskendavad asjaolud kohtukolleegiumi hinnangul puuduvad. Antud juhul ei ole kohtukolleegiumi arvates tõendatud asjaolu, et süüdistatav lõi kannatanut omakasu ajendil, vaid pigem oli tegemist kättemaksuaktsiooniga. Ka see, et pärast kannatanu noaga löömist võttis ta ära kannatanu raha, ei anna alust järeldusteks, et süüdistatav läks kannatanu juurde juba kasusaamise eesmärgiga. Ka tuleb karistuse mõistmisel arvestada saabunud tagajärge – teise inimese surma – sest KarS prg 118 lg 1 sanktsioonivahemik kehtib ka kergemate tagajärgede korral. Kõiki kuriteo tehiolusid ja süüdistatava isikut arvestades peab kohtukolleegium võimalikuks mõista V. Viirale AH surmaga lõppenud kuriteo eest karistuse, mis jääb KarS prg 118 lg 1 sanktsiooni alammäära ja keskmäära vahele e. 6 aastase vangistusega. Liitkaristuse mõistmisel ühe kohtuotsusega tuvastatud kuritegude kogumi eest kohaldab kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga karistuste osalise liitmise põhimõtet. Kuna kuritegude kogumisse kuuluvate kuritegude puhul on tegemist eriliigiliste

kuritegudega, ei näe kohtukolleegium põhjendatud alust kohaldada karistuste katmise põhimõtet. Seoses eeltooduga tuleb tühistada maakohtu otsus ka lõpliku liitkaristuse osas, kuna üks liidetav e. KarS prg 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristus suureneb ja KarS prg 65 lg 2 alusel mõistetakse liitkaristus karistuste täieliku liitmise teel. Süüdistatava kaitsja apellatsioon. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult mõistnud V. Viira süüdi kannatanult rahakoti hõivamise faktis röövimises. Apellatsioonis esitatud põhjendused ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Need on kooskõlas maakohtu poolt viidatud Riigikohtu otsusega 3-1-1-12-09, milles Riigikohus on sarnasele olukorrale andnud omapoolse hinnangu ja sellele on rajatud ka kestev kohtupraktika. Oluline on siinjuures rõhutada, et V. Viira oli vägivalla toimel kannatanu vastupanu maha surunud, kannatanu oli vastupanuvõimetu ning seda kestvat seisundit kasutas ära ka süüdistatav vara hõivamisel. Kaitsja seisukoht rajaneb ühele teisele Riigikohtu otsusele (3-1-1-28-09), mille tehiolud on nii käesolevast kaasusest, kui ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-12-09 tehioludest erinevad ning ei ole seega asjassepuutuvad. Nimelt, on otsuses 3-1-1-28-09 kirjeldatud tehioludest näha, et vara hõivamise tahtlus tekkis ja vara hõivamine toimus peale kannatanu surma. Kohtukolleegium leiab, et põhjendatud ei ole ka väited nagu oleks maakohus liiga rangelt karistanud V. Viirat karS prg. 424 järgi. Kaitsja arvates pidanuks maakohus lähtuma sellest, et eelmine karistus samaliigilise kuriteo eest oli 1 aasta 4 kuud mitte 2 aastat ja 8 kuud ja seega piisanuks ka karistusest, mis on nö pisut üle 1 aasta ja 4 kuu. Esmalt märgib kohtukolleegium, et eelmise kohtuotsusega oli V. Viirale mõistetud karistusmäär siiski 2 aastat. 1 aasta ja 4 kuud on karistus, mis seoses lühimenetluse kohaldamisega kuulunuks ärakandmisele. V. Viira on varem kolmel korral olnud karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest, uue samaliigilise kuriteo pani ta toime nädal aega peale maakohtu otsust ja ajal, mil eelmises kriminaalasjas kestis edasikaebemenetlus. Temale inkrimineeritud süüdistuses on põhiteos neeldunud ka teised süüteod - patrullauto eest põgenedes ületas V. Viira sõidukiirust, sõitis maha liiklusmärgi ja püüdis teha tagasipööret, kuid põrkus vastu patrullautot, mille tõttu oli sunnitud peatuma. See asjaolu iseloomustab süü suurust, mis on karistuse mõistmisel oluline faktor. Kui põhidelikt neelab eel- või järeldelikti seetõttu, et neis avaldub väiksem ebaõigus kui põhideliktis, siis loetakse eel- või järeldelikti taunitavus põhideliktiga kaetuks ning isikut karistatakse üksnes põhidelikti eest. Eel- või järeldeliktiga kaasneva ebaõiguse suuruse kindlaksmääramiseks tuleb arvesse võtta kõiki faktilisi asjaolusid. Apellatsioonis on kaitsja taotlenud V. Viira kinnipidamisel temalt leitud ja äravõetud rahaliste vahendite ja esemete V. Viirale tagastamist, kuna tegemist pole kuritegelikul teel saadud varaga. Maakohtu otsusest nähtuvalt kuuluvad V. Viiralt tema kinnipidamisel leitud ja äravõetud rahalised vahendid kannatanu tsiviilhagi hüvitamiseks ning tahvelarvuti ja kaks mobiiltelefoni on jäetud arestituks täitemenetluse tagamiseks. Märgitut arvestades ei oma vähimatki kaalu väide, et tegemist on legaalsel teel omandatud varaga. Vara legaalne päritolu omaks tähendust, kui maakohus oleks kohaldanud eelnimetatud vara osas konfiskeerimist nt KarS prg 831 või § 832 alustel. Kuna käesoleval juhul on V. Viira vara suhtes kohaldatud omandiõigust riivavaid meetmeid kannatanu tsiviilhagi hüvitamiseks ja täitemenetluse

tagamiseks (kannatanu nõue ja riiginõue), siis puudub alus maakohtu otsuse muutmiseks apellatsioonis toodud põhjendusel. Süüdistatava kaitsja argumentidega seoses menetluskuludega märgib kohtukolleegium alljärgnevat. Apellatsioonist nähtuvalt vaidlustatakse menetluskulusid DNAja sõrmejäljeekspertiisiga seonduvalt. Apellatsioonis märgitakse, et kuna V. Viira andis koheselt peale tema kinnipidamist üksikasjalikke selgitusi 18.10.2013 toimunud sündmuse kohta, võttes õigeks nii sündmuskohal viibimise kui ka kannatanu noaga löömise, siis puudus vajadus sõrmejälgede ja DNA tuvastamiseks õllepudelilt. Sellele vastuseks märgib kohtukolleegium, et süüdistatava poolt teo ülestunnistamist käsitletakse kehtiva kohtupraktika kohaselt süüdistatava ütlusena KrMS prg 63 lg 1 tähenduses ning isiku ülestunnistamine ei erine põhimõtteliselt teistest isikulisest allikast pärinevatest tõenditest, mistõttu võib tõe väljaselgitamiseks kriminaalasjas olla vaja ka muid objektiivseid tõendeid. Sealhulgas on lubatav korraldada lähtudes tõendamisvajadusest teatud ekspertiise vastavalt KrMS prg 105 lg-le 1. Arvestades V. Viirale esitatud süüdistust, leiab kohtukolleegium, et kaasuse asjaoludest nähtuvalt pole alust lugeda teostatud DNA-ekspertiisi põhjendamatuks ja seda vaatamata asjaolule, et V. Viira andis kinnipidamise järgselt ütlusi oma seotusest talle inkrimineeritava süüteo kohta. Siinkohal tuleb arvestada, et kohtueelse menetluse staadiumis ei ole võimalik menetlejal kujundada seisukohta isikulise tõendiallika ütluste lubatavuse ja tõendina kasutamise võimalikkuse kohta, samuti antud ütluste usaldusväärsuse kohta. Seisukohta pole võimalik kujundada selleski, millises menetlusliigis võidakse hilisemalt süüdistatava süüasja kohtus arutada ehk kas süüdistatava kohtueelsel menetlusel antud ütlusi on võimalik üleüldse kohtumenetluses kasutada. Teadaolevalt kohaldub üldmenetluses tõendite vahetu uurimise põhimõte ja puudub igasugunegi kindlus, et süüdistatav annab kohtumenetluses ühetaolisi ütlusi kohtueelsel menetlusel antud ütlustega. Siinkohal tuleb märkida, et kohtueelsel menetlusel antud ütlusi on võimalik avaldada ainult teatud kindlatel tingimustel. Seega ei ole menetlejal objektiivselt võimalik tugineda üksnes kahtlustatava/süüdistatava kohtueelse menetluse käigus antud ütlustele ning jätta olukorras, kus kahtlustatav oma süüd talle inkrimineeritavas teos tunnistab, muud tõendid kogumata. Kaitsja hinnangul on DNA-ekspertiisi kulusid arvestatud ebaõigesti, kuna esitatud ekspertiisiobjektide arv nähtuvalt ekspertiisiaktist nr 13E-GE1366 oli 31 (kd II tl 75-82), mitte aga 77, nagu on kajastatud õiendil (kd II tl 88). Ringkonnakohus nõustub V. Viira kaitsja seisukohtadega DNA-ekspertiisi maksumuse kohta. Vastavalt KES prg-le 273 on DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiobjekti kohta on 57 eurot. Nagu on märkinud Riigikohus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.12.2012. a määrus kriminaalasjas nr 31-1-120-12), ei anna kohtuekspertiisiseadus analüüsiobjekti legaaldefinitsiooni. Kohtukolleegiumil ei õnnestunud analüüsiobjekti määratlust leida ka kohtuekspertiisiseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (202 SE) seletuskirjast ega Riigikogu õiguskomisjoni istungiprotokollidest. Samuti ei selgu seletuskirjast ega protokollidest, miks asendati kohtuekspertiisiseaduses varem kasutatud termin „ekspertiisiobjekt“ terminiga „analüüsiobjekt“. Viidatud Riigikohtu määruses on leitud, et need on samasisulised ja mõlema termini all on silmas peetud objekti, mis on eksperdile ekspertiisi teostamiseks üle antud. Siinkohas peab kohtukolleegium märkima, et DNA-ekspertiisi puhul võib olla selline määratlus segadust tekitav. Ringkonnakohus leiab, et kuna DNA-ekspertiisi

puhul ei uurita vahetult ekspertiisiakti sissejuhatuses loetletud esemeid, vaid neilt võetud proove, tuleb analüüsiobjektina käsitada võetud proove, mida on 31. Ekspertiisiaktis on märgitud, et analüüsiobjektide arvuna käsitatakse ekspertiisi käigus läbi viidud 77 reaktsiooni (ekspertiisiakti lk 5) ning õiendis ekspertiisi maksumuse kohta on analüüsiobjektide arvuks märgitud 77. Analüüsiobjekti sellise käsitusega ei saa nõustuda. Termin „analüüsiobjekt“ tähistab keeleliselt midagi, mida uuritakse, läbi viidud reaktsioonid kirjeldavad aga uuringu käiku, mitte uuritavat objekti. Kuigi võib mõista, et läbi viidud reaktsioonide hulgast sõltub ekspertiisi kulu, tuleb lähtuda seadusega paika pandud hinnakirjast ehk nagu selgitas Riigikohus eespool viidatud määruses: „Reaalne töömaht konkreetse juhtumi puhul ei ole ekspertiisikulude suurusega seonduva osas oluline, kuivõrd kohtuekspertiisiseaduse (KES) kohaselt on ekspertiiside teostamise korral kehtestatud nn ühikuhinnad.“ Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega V. Viiralt mõisteti mh välja DNA-ekspertiisi maksumus ekspertiisi maksumuse õiendis märgitud ulatuses (4389 eurot). Kuna DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiühiku kohta on 57 eurot ja analüüsiobjekte oli ekspertiisiaktist nähtuvalt 31, tuleb V. Viiralt DNA-ekspertiisi kulude katteks mõista välja 1767 eurot. Mis puudutab V. Viiralt väljamõistetud sõrmejäljeekspertiisi maksumust 663 euro suuruses summas, siis leiab kohtukolleegium süüdistatava kaitsjaga nõustuvalt, et V. Viiralt kõnealuse kulu väljamõistmine pole millegagi põhjendatud ning seejuures pole selle kulu väljamõistmist V. Viiralt põhjendanud ka maakohus. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-121-13 p-s 6 selgitanud, et prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS prg 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele. Tutvudes ekspertiisiaktiga nr 13E-SS0214 (kd II tl 89-91), nähtub, et sõrmejäljeekspertiisi läbiviimiseks on esitatud tühi 0,5 l õllepudel ning ekspertiis pidi andma vastuse küsimusele, kas ekspertiisiks esitatud õllepudelil avastatud naha papilaarkurrustiku jäljed on jätnud kannatanu või kahtlustatav. Vaidlust ei ole selles, et kõnealune ekspertiis võis anda tõe tuvastamiseks täiendavaid tõendeid ehk tegemist oli vajaliku ekspertiisiga, ent eksperdiarvamuse kohaselt ei võimaldanud naha papillaarkurrustiku jälgede fragmendid isiku identifitseerimist. Seega pole kõnealune ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus tõendina kaasa aidanud süüdistatava kriminaalasja lahendamisele ja sel põhjusel leiab kohtukolleegium, et V. Viiralt sõrmejärjeekspertiisi väljamõistmine ei ole põhjendatud ning selle tegemisel tekkinud kulu tuleb jätta riigi kanda. Seega kokkuvõtvalt tuleb vähendada maakohtu otsusega väljamõistetud ekspertiisitasu 3285 euro võrra ja välja mõista V. Viiralt ekspertiisitasu 2819,50 eurot (6104,50- 3285). Süüdistatava kaitsja on taotlenud ka menetluskulude, so DNA-ekspertiisiga kaasneva kulu osalist ehk pooles ulatuses riigi kanda jätmist. KrMS prg 180 lg 1 kohaselt kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Tulenevalt KrMS prg 180 lg-st 3 võib kohus menetluskulude hüvitamise otsustust tehes jätta osa menetluskuludest riigi kanda, arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja

resotsialiseerumisväljavaateid. Samuti võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kaitsja taotleb DNA-ekspertiisiga seonduva menetluskulu vähendamist poole võrra seoses V. Viira majandusliku seisundiga. Kohtukolleegium selgitab, et kehtiv ja asjakohane kohtupraktika on kestvalt seisukohal, et kui süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt nt RKKKm nr 3-1-1-105-12 p 7). Antud juhul ei ole süüdistatav ega tema kaitsja esitanud kohtutele mistahes asjakohaseid tõendeid ega taotlenud ka vastava teabe väljanõudmist. Seega on isiku võimetus seoses varatusega tasuda menetluskulusid tõendamata ning kohtul puudub objektiivne võimalus jaatada isiku võimetust menetluskulusid mitte tasuda seoses varatusega ning vähendada või kaaluda menetluskulude vähendamist seoses süüdistatava varatusega. Osutada tuleb ka vangistusseaduse prg-le 37, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse prg 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, lähtutakse täitemenetluse seadustiku regulatsioonist. Seega sõltumata sissetuleku võimalikust vähesusest kinnipidamisasutuses, on võimalik süüdistataval vangistuse tingimustes menetluskulusid tasuda ning nagu nähtub maakohtu otsusest, on maakohus arvestanud asjaoluga, et süüdistatavale mõistetakse reaalne vangistus ning seda silmas pidades on talle võimaldatud menetluskulude hüvitamist 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Mis puudutab kaitsja taotlust võimaldada V. Viiral menetluskulude tasumist ühe aasta jooksu kinnipidamisasutusest vabanemisest, siis selles osas jääb kaitsja taotlus tagajärjetuks. Antud küsimuses on kõrgeima astme kohus lahendi nr 3-1-1-120-12 p-s 7 selgitanud, et menetluskulude tasumise ajatamisega seonduvas osas on asjassepuutuv KrMS prg 423, mis sätestab, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse kriminaalmenetluse seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. Kuivõrd rahalise karistuse täitmisele pööramist reguleerib KrMS prg 417, mille kolmandas lõikes viidatakse KrMS prg-le 424, saab menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni ühe aasta võrra. Seega on seadusest ja kehtivast kohtupraktikast tulenevalt võimalik pikendada menetluskulude vabatahtlikku hüvitamise tähtaega kuni 1 aasta võrra, nagu on maakohus teinud, mitte aga selliselt nagu on taotlenud süüdistatava kaitsja. Süüdistatava kaitsja adv. N.Lausmaa on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 288 eurot. Kaitsja on kokku kulutanud 6 tundi. Taotluses on esitatud ka konkreetsed kaitsetegevuse toimingud ning nendele kulunud aeg ja kohtukolleegium peab taotlusi põhjendatuks. Seejuures arvestab kohtukolleegium seda, et kaitsja oli süüdistatavale määratud alles apellatsioonimenetluses, mis omakorda tingib kogu toimikumaterjalidega tutvumist aga antud juhul ka apellatsiooni esitamist. KrMS prg 185 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 2 p 6; lg 4 p 1 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse Vladimir Viira suhtes osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse.

Kohtulahend

Lahendi andmed

Sama asja menetluskäik

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (1)

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

RESOLUTSIOON