Harju Maakohtu 14. mai 2015. a otsus, kokkuleppemenetlus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Süüdistatava Jelena A.R-i (ik 47512100216) kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikovi määruskaebus, süüdistatava Ivan Dergatšjovi (ik 3911002252) apellatsioon tsiviilhagide väljamõistmise peale ja määruskaebus menetluskulude väljamõistmise peale
RESOLUTSIOON
1.Jätta Ivan Dergatšjovi apellatsioon Harju Maakohtu 14. jaanuari 2015. a otsusele tsiviilhagide väljamõistmise osas läbi vaatamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 14. jaanuari 2015. a otsus Ivan Dergatšjovilt ja Jelena A.R-ilt menetluskulude väljamõistmise osas muutmata ja määruskaebused rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 14. mai 2015. a otsusega tunnistati Ivan Dergatšjov kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja 9 järgi ja § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 5 aastat 1 kuu vangistust. KarS 65 lg 1 alusel mõisteti liitkaristus Viru Maakohtu 13. oktoobri 2014. a otsusega mõistetud ärakandmata rahalise karistusega 480 eurot. Karistused kuulusid KarS § 64 lg 2 alusel täideviimisele iseseisvalt. Sama otsusega tunnistati süüdi Jelena A.R KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja 9 ning § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 4 aastat 3 kuud vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti vangistus täitmisele pööramata 4 aasta 3-kuulise katseajaga. Samuti mõistis maakohus süüdi A.R-i, kes ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Maakohtu otsusega mõisteti süüdistatavatelt KrMS § 180 lg 1 alusel välja menetluskulud, s.o sundraha, kaitsjatasud ning DNA ekspertiisi nr 14E-GE1046 kulu 1(5)
1-15-3280 855 eurot, mis jagati süüdistatavate vahel kolmeks. I. Dergatšjovilt mõisteti välja sundraha 975 eurot, DNA ekspertiisi kulu 285 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu 984 eurot, s.o kokku menetluskulu summas 2244 eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. J. A.R-ilt mõisteti välja sundraha 975 eurot, DNA ekspertiisi kulu 285 eurot, juriidilisele isikule väärismetalltoodete ekspertiisi X2-01 tegemise eest makstud tasu 162 eurot, s.o kokku menetluskulu summas 1422 eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
2.Maakohtu otsusele on esitanud kaebused süüdistatav I. Dergatšjov ja süüdistatava J. A.R-i kaitsja.
2.1.I. Dergatšjov vaidlustab maakohtu otsust osas, millega mõisteti temalt välja tsiviilhagid ning menetluskulud riigile summas 14 194 eurot. Enne vahistamist ei olnud I. Dergatšjovil töökohta. Maakohus mõistis talle karistuseks vangistuse 5 aastat 1 kuu, kuid menetluskulu peab ta tasuma 12 kuu jooksul. I. Dergatšjov märgib, et tal pole võimalik selliseid summasid tasuda. Isegi vanglas töötades ei ole tal võimalik tsiviilhagisid tasuda. Ta palub temalt välja mõistetud kulude tasumise tähtaja pikendamist.
2.2.J. A.R-i kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega J. A.R-ilt mõisteti välja menetluskulud. Kaitsja palub vähendada DNA ekspertiisi maksumust 855 eurot 342 eurole ning vabastada J. A.R menetluskulude kandmisest ja jätta need riigi kanda.
2.2.1.Kaitsja taotleb J. A.R-i menetluskulude riigi kanda jätmist arvestades tema perekonnaseisu, alaealise lapse olemasolu ja samuti ka asjaolu, et temalt konfiskeeriti kasutatud sõiduk ja rahaline hoius. Lisaks leiab kaitsja, et ekspertiiside läbiviimisega seotud kulude väljamõistmisel on maakohus toiminud ebaobjektiivselt. Nimelt on J. A.R-ilt välja mõistetud täies ulatuses väärismetalltoote ekspertiisi läbiviimisega seotud kulud, kuna tegemist on üksnes teda puudutavate esemetega. Samas on maakohus mõistnud temalt välja DNA ekspertiisi kulud, kuigi see ei ole teda üldse puudutanud ning temalt ei ole isegi võetud proove.
2.2.2.Samuti märgib kaitsja, et DNA ekspertiisi maksumuse arvestamine on vastuolus Riigikohtu lahendiga nr 3-1-1-120-12, milles on selgitatud DNA ekspertiisi maksumuse määratlemise reegleid ja „uurimisobjekti“ mõistet. Arutatavas asjas on ekspert rikkunud ekspertiisi maksumuse arvestuse esitamisel neid põhimõtteid, kuna ekspertiisiaktis on mõiste „ekspertiisi objekt“ asendatud mõistega „analüüsi objekt“. Sisuliselt toimub mõistete asendamine ehk uurimise moodus (reaktsioon) asendatakse uurimisesemega (objektiga), millega luuakse väär ettekujutus olemasolevatest asjaoludest. Kohtud on korduvalt teinud lahendeid, millega on vähendatud DNA ekspertiisi läbiviimisega seotud kulusid, nt Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2014. a otsus kohtuasjas nr 1-13-11198. Reaalne töömaht konkreetse juhtumi puhul ei oma tähtsust ekspertiisi kulude suurusega seotud osas, sest vastavalt kohtuekspertiisi seadusele on ekspertiiside läbiviimise puhul kehtestatud nn ühikuhinnad. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis nr 1-13-11198 märkinud, et termin „analüüsi objekt“ tähendab keeleliselt väljendatuna miskit, mida uuritakse ning et läbiviidud reaktsioonid kirjeldavad uurimise käiku, mitte aga uuritavat objekti. Seejuures ei sõltu ekspertiisi maksumus asjaoludest, mitme isiku DNA proove üritatakse leida analüüsi objektilt või millist summat kulutatakse tegelikkuses ekspertiisi läbiviimiseks.
2.2.3.Ekspertiisiaktis nr 14E-GE1046 on jaos „ekspertiisi objektid“ selgelt loetletud kõik 6 objekti, mis esitati uurimiseks. Järelikult peab ekspertiisi maksumus moodustama mitte 855 eurot, vaid (6 x 57) 342 eurot. Sellisel juhul muutub ka üks kolmandik kuludest.
2(5)
1-15-3280
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3.I. Dergatšjov on vaidlustanud temalt tsiviilhagide ning menetluskulude väljamõistmist. Ringkonnakohus selgitab esmalt I. Dergatšjovi poolt tsiviilhagide väljamõistmise osas esitatud apellatsiooni läbi vaatamata jätmise aluseid. Seejärel lahendab kohtukolleegium J. A.R-i kaitsja ja I. Dergatšjovi määruskaebused seoses väljamõistetud menetluskuludega.
4.1.I. Dergatšjov on pealkirjastanud oma kaebuse määruskaebusena, kuid väidab kaebuses, et tal ei ole võimalik tasuda temalt välja mõistetud summasid, nimetades muuhulgas ka tsiviilhagisid. Kuna KrMS § 189 lg 3 võimaldab otsusele määruskaebuse esitamist vaid menetluskulude osas, käsitleb ringkonnakohus I. Dergatšjovi kaebust temalt välja mõistetud tsiviilhagide osas apellatsioonina. Harju Maakohus tegi vaidlustatud otsuse kokkuleppemenetluses. Vastavalt KrMS 318 lg-le 4 võib kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on KrMS 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on mõistetud kuriteo eest karistus, mida seadus ette ei näe. Selliseid asjaolusid kohus ei ole tuvastanud ja neile ei viita ka kaebuse esitaja.
4.2.29. aprillil 2015 on prokurör, I. Dergatšjov ja tema kaitsja Merike Allikmäe sõlminud kokkuleppe, milles on, nagu seda nõuab KrMS § 245 lg 1 p 11, välja toodud kannatanute poolt esitatud tsiviilhagid ja täpsed summad, mis tuleb I. Dergatšjovil kannatanule tekitatud kahjude katteks välja mõista /XI kd tl 52/. Kohtuistungil on I. Dergatšjov kinnitanud, et sõlmis kokkuleppe vabal tahtel ning jääb selle juurde /XI kd tl 13/. Kahtlustataval ja süüdistataval on olemas kõik võimalused mitte nõustuda kokkuleppemenetlusega ja taotleda enda kohtuasja lahendamist üldmenetluses. Samuti on süüdistataval õigus loobuda juba sõlmitud kokkuleppest kohtuliku arutamise käigus. Asjaolu, et süüdistatav on kohtus nõustunud kokkuleppega, kuid soovib kohtuistungi järgselt kokkulepet vaidlustada, ei ole võimalik lugeda kriminaalmenetluse seadustiku
9.peatüki 2. jao rikkumiseks (vt nt RKKKo nr 3-1-1-79-05). Tulenevalt eeltoodust tuleb I. Dergatšjovi apellatsioon tsiviilhagide väljamõistmise osas jätta KrMS § 326 lg 2 p 3 ja § 318 lg 4 alusel läbi vaatamata.
5.J. A.R-i kaitsja on määruskaebuses vaidlustanud J. A.R-ilt DNA ekspertiisikulude väljamõistmist ning lisaks palub jätta kaitsja menetluskulud riigi kanda. KrMS § 189 lg 3 kohaselt kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt. Nagu eelnevalt märgitud, on vaidlustatud Harju Maakohtu 14. mai 2015. a otsusega kinnitatud prokuröri, süüdistatavate ning kaitsjate vahelised kokkulepped. J. A.R-i, tema kaitsja L. Olovjanišnikovi ning prokuröri vahel 29. aprillil 2015 sõlmitud kokkuleppe punkti 7 kohaselt on kriminaalmenetluse kuludeks DNA ekspertiisi nr 14E-GE1046 teostamise kulu summas 285 eurot (üks kolmandik 855 eurost) ning väärismetallide ekspertiisi teostamise kulu summas 162 eurot /XI kd tl 87/. Kokkuleppe leheküljel nr 17 on märgitud, et süüdistatavale on selgitatud, et kohtuotsuse jõustumisel peab ta tasuma kriminaalmenetluse kulud ja iga süüdimõistva kohtuotsusega kaasneb lisaks karistusele sundraha, mis on I astme kuriteo puhul 2,5 kuupalga alammäära, s.o 975 eurot /XI kd tl 89/. Kokkuleppe on allkirjastanud nii prokurör, süüdistatav kui ka tema kaitsja.
6.29. märtsil 2015 on jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon, mille kohaselt on KrMS § 245 lg-t 1 muudetud võrreldes varasemalt kehtinud redaktsioonidega. Nimelt sätestas varasem KrMS redaktsiooni § 245 lg 1, et kokkuleppes peavad olema märgitud muuhulgas kuriteo asjaolud (p 7), kuriteo kvalifikatsioon ning kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus (p 8), karistuse liik ja määr (p 9), konfiskeerimisele kuuluv vara (p 10). Riigikohus on selgitanud, et sedastades 3(5)
1-15-3280 kriminaalmenetluse lõpetamise aluste puudumise KrMS § 199 lg 1 p-de 1-5 mõttes, on kohtu pädevuses kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Seevastu puuduvad kohtul volitused sõlmitud kokkuleppe muutmiseks (RKKKo nr 3-1-1-25-09, p 15). Kohtuliku arutamise korraldamine kokkuleppemenetluses on kantud vajadusest vältida olukorda, kus süüdistatav sõlmib end süüstava kokkuleppe oma tegeliku tahte vastaselt või selle sisust aru saamata. Kohtuistungil on kohus kokkulepet vahetult arutades kohustatud välja selgitama, kas see vastab süüdistatava tõelisele tahtele nii enda kuriteos süüditunnistamise, karistamise kui ka muude selles sisalduvate tingimuste osas (RKKKm nr 3-1-1-8-12, p 8).
7.Alates 29. märtsist 2015 jõustunud KrMS redaktsiooni kohaselt on KrMS § 245 lg-t 1 täiendatud. Nimelt märgitakse KrMS § 245 lg 1 p 11 kohaselt kokkuleppesse ka süüdistatava vastu esitatud tsiviilhagi alus ja ese ning § 245 lg 1 p 12 kohaselt süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud võimaluse korral absoluutsummana. Seletuskirjas kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu juurde (770 SE I, lk 28) märgitakse, et kokkuleppe sõlmimiseks peavad süüdistatav, kaitsja ja prokuratuur jõudma kokkuleppele kõigis KrMS § 245 lg-s 1 sätestatud tingimustes. Seletuskirjas selgitatakse, et kuna kriminaalmenetluse kulude hüvitamine võib olla süüdistatava jaoks küllaltki koormav, võib see mõjutada ka kokkuleppemenetluseks nõusoleku andmist. Seega peab tal juba kokkulepet sõlmides olema ülevaade sellest, millises ulatuses ta kohtuotsuse jõustumisel peab kriminaalmenetluse kulusid kandma (samas). Kriminaalkolleegium järeldab, et seadusemuudatuse eesmärk oli lisada tsiviilhagi alus ja ese ning süüdistatavalt väljamõistetavad kriminaalmenetluse kulud kokkuleppemenetluses prokuröri ja süüdistatava ning kaitsja vahel peetavate läbirääkimiste eseme hulka. See tähendab, et lisaks kuriteo asjaoludele, kuriteo kvalifikatsioonile, karistusele, tsiviilhagi aluse ja esemele peavad prokurör, kaitsja ning süüdistatav jõudma kokkuleppele ka väljamõistetavate menetluskulude osas. Prokuröril, süüdistataval ning kaitsjal on võimalik kokku leppida, kas ja millises ulatuses jääb osa menetluskuludest riigi kanda. Seda kinnitab ka seletuskirjas märgitu, et kui eesseisvas kohtumenetluses tekkivate kulude täpne suurus ei ole kokkuleppe sõlmimise hetkel täpselt teada, on võimalik märkida (osa) süüdistatava hüvitatavatest menetluskuludest kokkuleppesse murdosana (KrMS § 190 p 1), näiteks tingimusena, et kohtumenetluses tekkivad kriminaalmenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda või mõistetakse süüdistatavalt välja.
8.Juhul kui prokurör, kaitsja ning süüdistatav on jõudnud väljamõistetavate menetluskulude osas kokkuleppele, on need kokkuleppe osaks ning kohus peab hindama nende põhjendatust ja poolte tahet kokkuleppe sõlmimiseks tervikuna. Olukorras, kus kohus ei pea võimalikuks kokkuleppes märgitud menetluskulusid süüdistatavalt välja mõista, tuleb kohtul teha KrMS § 248 lg 1 p-s 3 sätestatud lahend, s.o kokkuleppemenetlusest keeldumise ja prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse. See aga ei takista prokuröril, kaitsjal ja süüdistataval uue kokkuleppe sõlmimist.
9.KrMS § 180 lg 3 teise lause kohaselt kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et selle sätte kohaldumine kokkuleppemenetluses seoses KrMS § 245 lg 1 täiendamisega punktiga 12, millega süüdistatavalt välja mõistetavad menetluskulud said kokkuleppe osaks, on piiratud. Küll aga on kohtul omal algatusel võimalik KrMS § 180 lg 3 kolmandale lausele tuginedes määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi, kuna selles osas ei ole KrMS § 245 lg-s 1 sätestatud erisusi.
10.Käesolevas asjas on prokurör, kaitsja ning süüdistatav J. A.R nõustunud kokkuleppe sõlmimisega ka kokkuleppes sisalduvate J. A.R-ilt välja mõistetavate menetluskuludega (DNA-ekspertiisi kulu, väärismetalltoodete ekspertiisi kulu, sundraha). Harju Maakohtu 29. aprilli 4(5)
1-15-3280 2015. a istungil on prokurör, kaitsja ning süüdistatav jäänud kokkuleppe juurde. J. A.R kinnitas, et kokkulepe on arusaadav ning ta nõustub sellega /XI kd tl 13 p/. Kuigi kaitsja on istungil taotlenud maakohtult osade menetluskulude jätmist riigi kanda, ei ole kaitsja selgesõnaliselt avaldanud tahet kokkuleppest loobumiseks, selle tagastamiseks prokuratuurile menetluse jätkamiseks ning võimalusel uute kokkuleppemenetluse läbirääkimiste avamiseks. Maakohus on teinud süüdimõistva kohtuotsuse vastavalt kokkuleppes märgitule, mõistes J. A.R-ilt välja ka kokkuleppes märgitud menetluskulud. Samuti on maakohus võimaldanud J. A.R tasuda menetluskulusid ositi 12 kuu jooksul, millega on maakohus arvesse võtnud, et J. A.R võivad tekkida makseraskused menetluskulude täies ulatuses kohesel tasumisel. Seega on maakohus toiminud kooskõlas kehtiva seaduse, täpsemalt KrMS § 245 lg-ga 1 ja § 248 lg 1 p-ga 5 ning J. A.R-i kaitsja määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
11.Ka I. Dergatšjov on määruskaebuses vaidlustanud temalt välja mõistetud menetluskulusid. Samas on 29. aprillil 2015 I. Dergatšjov, tema kaitsja M. Allikmäe ja prokuröri vahel sõlmitud kokkuleppe punktis 7 märgitud kriminaalmenetluse kuludena DNA-ekspertiisi nr 14E-GE1046 kulu summas 285 eurot (üks kolmandik 855 eurost) ja kaitsjatasu määratud kaitsjale summas 312 eurot /XI kd tl 54/. Kokkuleppe leheküljel 18 on märgitud, et süüdistatavale on selgitatud, et süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel peab ta tasuma kriminaalmenetluse kulud ja iga süüdimõistva kohtuotsusega kaasneb lisaks karistusele sundraha, mis on I astme kuriteo puhul 2,5 kuupalga alammäära, s.o 975 eurot /XI kd tl 55/. Kokkuleppe on allkirjastanud prokurör, I. Dergatšjov ja kaitsja. Harju Maakohtu 29. aprilli 2015. a istungil on prokurör, kaitsja ning I. Dergatšjov jäänud kokkuleppe juurde. I. Dergatšjov kinnitas istungil, et kokkulepe on talle arusaadav ning ta nõustub sellega /XI kd tl 13 p/. Kuigi kaitsja on istungil taotlenud maakohtult osade menetluskulude jätmist riigi kanda, ei ole kaitsja selgesõnaliselt avaldanud tahet kokkuleppest loobumiseks, selle tagastamiseks prokuratuurile menetluse jätkamiseks ning võimalusel uute kokkuleppemenetluse läbirääkimiste avamiseks. Maakohus on teinud süüdimõistva kohtuotsuse vastavalt kokkuleppes märgitule, mõistes I. Dergatšjovilt välja ka kokkuleppes märgitud menetluskulud. Seega on maakohus toiminud kooskõlas kehtiva seaduse, täpsemalt KrMS § 245 lg-ga 1 ning § 248 lg 1 p-ga 5. Samuti on maakohus võimaldanud tasuda I. Dergatšjovil menetluskulusid 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Käesoleva määruse punktides 6-9 toodud põhjendustel jätab ringkonnakohus rahuldamata I. Dergatšjovi määruskaebuse temalt väljamõistetud menetluskulude osas.
12.Juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus määruskaebused rahuldamata ja Harju Maakohtu 14. mai 2015. a otsuse muutmata. Andres Parmas
Meelika Aava
Ivi Kesküla
Parandatud 25.08.2015 määrusega
RESOLUTSIOON
Juhindudes KrMS § 306 lg-st 5 parandada Tallinna Ringkonnakohtu 19. augusti 2015. a määruse resolutsiooni punktides 1 ja 2 ilmne ebatäpsus ja lugeda Harju Maakohtu „14. jaanuari 2015. a“ otsuse asemel õigeks „14. mai 2015. a“ otsus.
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.