Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus
Kriminaalasi
J.Z ja K.F-i süüdistuses KarS § 213 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 2. juuni 2015 otsus
Apellatsiooni esitaja
J.Z kaitsja advokaat Heiki Kuningas
Prokurör
Terje Aleksašin
Süüdistatav Kaitsja
J.Z, ik: XXX; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; kesk-eriharidusega; emakeel eesti keel; õpib XXX ; varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral Advokaat Heiki Kuningas
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus J.Z süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata.
3.Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt AB Objartel & Partnerid kasuks 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa) eurot advokaat Heiki Kuninga poolt J.Z süüdistusasjas apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest. AB-le Objartel & Partnerid välja makstud õigusabitasu jätta J.Z kanda. Kaitsjatasu tuleb 30. päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE502200221014193355. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700041478 , samuti lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 2. juuni 2015 otsusega tunnistati J.Z süüdi KarS § 213 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 10 kuud vangistust, mis jäeti edasiselt KarS § 74 lg 1 alusel 18-kuulise kaitseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. Sama sätte järgi tehti süüdimõistev otsus ka K.F-i suhtes, kelle osas apellatsioonimenetlust aga ei toimu. J.Z-ilt mõisteti kannatanu kasuks välja 590 eurot, samuti kohustati teda hüvitama menetluskulud. J.Z tunnistati süüdi selles, et ta grupis koos K.F-iga pärast seda, kui K.F oli teada saanud kannatanu L.S. Swedbank deebetkaardi PIN-koodi ja J.Z oli 09.10.2013 varastanud XXX asuvast korterist eelnimetatud deebetkaardi, võtsid nad Võrus, Vilja 6 asuvast sularahaautomaadist kannatanu pangakaarti ja PIN-koodi sisestades, s.o ebaseaduslikult andmetöötlusprotsessi sekkudes, välja kannatanu arveldusarvelt sularaha 500 eurot 09.10.2013 kell 16.02, 80 eurot 09.10.2013 kell 16.11 ja 600 eurot 10.10.2013 kell 00.11. Kokku põhjustati kannatanule varalist kahju 1180 eurot. Kohtuotsuse kesksed motiivid on järgmised. 1.1 Kannatanu L.S. ja süüdistatav J.Z kohtus antud ütluste ning süüdistatav K.F-i kohtueelsel uurimisel antud ütlustega luges kohus tõendatuks, et 4-5 kuud enne kannatanu pangakaardi äravõtmist sai K.F Osula kaupluses teada kannatanu pangakaardi PIN-koodi, tegi selle teatavaks J.Z-ile ning neil tekkis plaan pangakaart enda valdusesse saada. 1.2 Kannatanu L.S. ja tunnistaja R. kohtus ning süüdistatav K.F-i kohtueelsel uurimisel antud ütlustega saab lugeda tõendatuks, et 09.10.213 võttis J.Z ära kannatanu korterist ära viimase Swedbank deebetkaardi. Kannatanu kohtus antud ütlused ja süüdistatava K.F-i kohtueelses menetluses antud ütlused kinnitavad, et 09.10.2013, kui L.S. oli puukuurist puid toomas ja vestles sinna tulnud K.F-iga, käis J.Z kannatanu korteri trepikojas. J.Z väljumist trepikojast nägid nii K.F kui ka L.S. . Asjaolust, et K.F oli teadlik kannatanu pangakaardi hoidmise asukohast ja võis 09.10.2013 aidata kanntanul puid korterisse tuua, ei saa järeldada, et K.F oleks ära võtnud kannatanu pangakaardi, kuna sellise tegevuse jaoks puudus tal reaalne võimalus ja seda oleks kindlasti märganud kannatanu, kes viibis kogu aeg tema juures. Kannatanu ütlused, et K.F tuli puukuuri juurde selleks, et teda seal vestlusega kauem kinni pidada, on eluliselt usutavad, kuna süüdistatavate plaani – saada kannatanu arvelduskontolt raha – realiseerimiseks ei piisanud ainult kannatanu pangakaardi PIN-koodi teadmisest, vaid selleks oli vaja ka pangakaarti. Viimase äravõtmine pidi toimuma nii, et see ei ärataks kannatanus tähelepanu ega kahtlusi. Seetõttu pidi J.Z minema kannatanu korterisse ning leidma sealt kannatanu rahakoti, milles oligi viimase pangakaart. 1.3 Kannatanu L.S. kohtus antud ütluste ja süüdistatava K.F-i kohtueelsel uurimisel antud ütluste, konto väljavõtte (tl 28), asitõendi vaatlusprotokolli (tl 32-34) ja videosalvestisega (tl 35) luges kohus tuvastatuks, et J.Z võttis 09.10.2013 Võrus asuvast sularahaautomaadist kannatanu
pangakaarti ja selle PIN-koodi sisestades kannatanu arveldusarvelt välja sularaha kella 16.02 ajal 500 eurot ja kella 16.11 ajal veel 80 eurot. K.F-i kohtueelsel uurimisel korduvalt antud ütlused kinnitavad, et ta sõitis koos J.Z-iga 09.10.2013 kella 15.30 paiku bussiga Osulast Võrru, viimane võttis seljakotiga kaasa sinikat värvi õhukese jope ning näo varjamiseks tuttidega mütsi ja valge pika salli. Võrus läksid nad bensiinitankla lähedal asuva maja taha, kus J.Z, kellel olid jalas laiad musta värvi dressipüksid, pani olemasolevale jopele peale kaasavõetud jope, pähe mütsi ja kaela salli. J.Z võttis tankla juures olevast Swedbanki sularahaautomaadist alguses 500 eurot ja siis veel 80 eurot. J.Z andis talle 250 eurot. 1.4 Maakohus loeb need K.F-i kohtueelsel uurimisel antud ütlused usaldusväärseteks, kuna neid kinnitavad ka teised tõendid. Favora tankla turvakaamera salvestis ja selle vaatlusprotokoll (tl 32-34) tõendavad, et 09.10.2013 kella 16.02 ja kella 16.11 paiku võttis Swedbanki sularahaautomaadist raha välja sama mees, kellel olid jalas musta värvi laiad dressipüksid, peas rohelise ja sinise tuttidega kollane müts ning üle suu ja nina tõmmatud valge sall. Fakti, et sularahaautomaati on kasutanud 09.10.2013 kella 16 paiku (umbes 9 minutilise intervalli tagant) üks ja sama mees, saab järeldada mitte ainult antud isiku riietuse, pikkuse ja kehakuju, vaid ka sarnase kehahoiaku alusel kõndimise ajal. Vaatamata eelnimetatud isiku suhteliselt kiirele kõnnakule ning piiratud ja lühiajalisele vaatele, on salvestise tähelepanelikul jälgimisel võimalik selgelt tajuda tema omapärast liikumisviisi, mis kohati meenutab jässaka inimese või karule omast liikumist (sammud tsentrist kergelt väljapoole kalduvad), samuti on täheldatav tema kõnnakust tulenev iseäraliku amplituudiga keha üles-alla liikumine. Eelnev tähelepanek ühtib ka kannatanu ütlustega, mille kohaselt salvestisel nähtud isik tundub talle olevat J.Z ning seda valdavalt viimasele iseloomuliku kõnnakule, mida ta on korduvalt tajunud eemalt (oma korteri aknast), kui J.Z on liikunud bussipeatuse suunas. Asjaolus, et kannatanu ei ole kohtuistungil osanud täpselt kirjeldada J.Z iseäralikku kõnnakut, ei ole midagi ebatavalist, sest taoliste liikumisiseärasuste väljendamine sõnades on isegi tavapärases keskkonnas paljudele suhteliselt keeruline ja raske, seda enam eakale kannatanule. 1.5 J.Z on küll kohtus tunnistanud 09.10.2013 K.F-iga Osulast Võrru sõitmist ja teadmist, et kannatanu pangakaardiga võetakse sularahaautomaadist viimase kontolt raha, mida hiljem hakati ühiselt kulutama, kuid väidab, et raha väljavõtjaks oli kõigil kordadel K.F. J.Z ütlused, et ta Swedbanki sularahaautomaadist 09.10.2013 raha välja ei võtnud, sh ei sisestanud kannatanu pangakaarti ega sellega seotud PIN-koodi, loeb kohus mitteusaldusväärseks. J.Z taolised ütlused on paljasõnalised ja ümberlükatud eelmärgitud tõenditega kogumis. 1.6 Tunnistaja P. i kohtus antud ütluste ja süüdistatava K.F-i kohtueelsel uurimisel antud ütluste ning konto väljavõttega (tl 28) saab lugeda tuvastatuks, et J.Z võttis 10.10.2013 kella 00.11 ajal Võrus asuvast sularahaautomaadist kannatanu arveldusarvelt välja sularaha 600 eurot. Nii kinnitavad tunnistaja P. i ütlused, et kesköö paiku, kui ta peatus autoga Võru bussijaama juures olevas parklas, väljusid J.Z ja K.F, kes võtsid kaasa seljakoti, ning tulid tagasi umbes 20 minuti pärast. K.F-i kohtueelsel uurimisel antud ütlused kinnitavad, et 10.10.2013 kesköö paiku läksid J.Z-iga samast pangaautomaadist kannatanu kontolt raha võtma. Ka sel korral pani J.Z pähe sama mütsi, kaela sama salli ning tõmbas selga sama jope ning võttis pangautomaadist 600 eurot, mille jagasid omavahel võrdselt. Maakohus leiab, et need K.F-i kohtueelsel uurimisel antud ütlused on usaldusväärsed, mistõttu nende õigsuses ei ole põhjust kahelda.
1.7 Kuigi J.Z kinnitusel tunnistas ta kohtueelsel uurimisel esitatud kahtlustuses, muu hulgas ka pangautomaadist raha väljavõtmises ennast süüdi ning kahtlustuse esitamise juures viibis kaitsja, on ta kohtus hakanud oma süüd eitama, kusjuures veenvaid põhjendusi selleks ta kohtule esitanud ei ole. Samuti on J.Z kohtus kinnitanud, et tal ei ole K.F-iga mingit vihavaenu. Käesolevas asjas saab uuritud tõendite alusel järeldada, et süüdistatavatel tekkis plaan saada kannatanu arvelduskontolt raha, s.o saada varalist kasu. Selle realiseerimiseks jälgis K.F kannatanul pangakaardi kasutamist kaupluses ja tal õnnestus teada saada viimase pangakaardi PIN-kood, millest informeeris J.Z. Seejärel selgitas K.F välja kannatanu pangakaardi hoidmise koha, kuna lävis kannatanuga tihti, ning saadud andmed tegi teatavaks J.Z-ile. Kannatanut puukuuri juures vestluses hoidmisega garanteeris K.F 09.10.2013 J.Z kannatanu korterist pangakaardi äravõtmise. 09. ja 10.10.2013 võttis J.Z kannatanu arvelduskontolt välja 1180 eurot. 1.8 Süüdistatavad tegutsesid kaastäideviijatena. Neist mõlemast sõltus, kas ja kuidas tegu toime panna. Nad mõlemad andsid olulise panuse ühise teoplaani realiseerimisse. Juhul, kui üks neist oleks jätnud oma osa täitmata, ei oleks neil olnud võimalik varalist kasu – 1180 eurot - saada. Süütegu pandi toime kavatsetult, kohus ei tuvastanud ka õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid.
2.Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat H. Kuningas. Apellatsioonkaebuse kesksed motiivid on kokkuvõtvalt järgmised. 2.1 Kaitsja hinnangul on põhjendamatult loetud usaldusväärseks kaassüüdistatav K.F-i ütlused, teised J.Z süüd kinnitavad tõendid aga puuduvad. Nii ei tõenda J.Z poolt kannatanu trepikojas käimine seda, et ta oleks sisenenud kannatanu korterisse. Tõendamist on leidnud, et 9.10.2013 käis kannatanu korteris ka K.F, mistõttu võib väita, et kannatanu kaardi võttis hoopis tema. J.Z seejuures ei teadnud, kus asus kannatanu pangakaart. 2.2 Ka ei ole tõendatud, et kannatanu kontolt raha väljavõtjaks oli J.Z. Kannatanu ütlused süüdistatava äratundmise kohta videosalvestiselt on vastuolulised; ta oli varasemalt näinud J.Z liikumas aeglaselt, videol liikus isik aga kiirelt. Seega võrdles kannatanu võrreldamatuid objekte ning tema ütlused ei ole selles osas kõlbulikud. Seejuures ei ole teada, milline oli K.F-i liikumisviis, mistõttu ei ole lükatud ümber J.Z väide, et raha võttis välja hoopis kaassüüdistatav. 2.3 Seejuures nähtub tunnistaja P. e ütlustest, et talle andis raha ning tegi tuttavatele välja just K.F , mis tõendab, et raha oli viimase käes. Ka see kinnitab, et raha väljavõtjaks oli just K.F. J.Z on enda süüd näinud selles, et ta teadis raha väljavõtmisest ning lasi ka endale n.ö välja teha; seega on tema selgitused, miks ta alguses enda süüd tunnistas, igati loogilised.
3.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 25. juuni 2015 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 10. augustini 2015. 3.1 Nimetatud tärminiks esitas enda kirjalikud seisukohad prokurör T. Aleksašin, kes peab maakohtu otsust põhjendatuks ning palub jätta see muutmata ning apellatsioon rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide, apellatsiooni väidete ning prokuröri esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb tagajärjetuks. Vastavasisulist seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt.
4.Esmalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, et isegi kui lugeda tõeseks J.Z versioon ning maakohtus esitatud kirjeldus toimunu tehiolude kohta, ei tooks see kindlasti mitte kaasa tema õigeksmõistmist, nagu seda taotleb apellatsioonis süüdistatava kaitsja. Nii tuleb osundada, et J.Z enda kinnitusel oli ta juba varasemalt teadlik K.F-i plaanist varastada kannatanu pangakaart ning võtta tema kontolt välja raha (vt nt tlk 90 pöördel). Samuti on ta tunnistanud, et K.F näitas talle varastatud kaarti ning kuivõrd K.F kartis raha väljavõtmisel üksi liikuda, läks ta viimasele julgestuseks kaasa (tlk 91). Seejuures oli ta teadlik K.F-i kavatsusest võtta kannatanu kontolt välja sularaha, samuti oli ta enda kinnitusel selle plaaniga nõus (tlk 92 pöördel). Süüdistatava enda ütlustest tuleneb veel, et väljavõetud rahast tegi K.F talle „kõvasti välja“ (tlk 90 pöördel). Kohtukolleegium osundab, et nendes ütlustes sisalduva teokirjelduse põhjal on minimaalselt alust süüdistada J.Z kas arvutikelmusele kaasaaitamises (KarS § 22 lg 3 - § 213 lg 1) või siis süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamises KarS § 202 järgi (vt selle kohta nt RKKKo 31-1-19-12). Seega tooks apellatsioonis esitatud versiooniga soostumine kaasa pelgalt J.Z käitumise karistusõigusliku ümberkvalifitseerimise, mitte aga õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise.
5.Teisalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on õiguslikult veatult tuvastanud kriminaalasja tehiolud ning kaitsja esitatud argumendid ei too kaasa nende ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Siinkohal tuleb esmalt pöörata tähelepanu sellele, et apellatsioonis esitatud versiooni aktsepteerimise vältimatuks eelduseks oleks, et J.Z on usaldusväärne tõendiallikas. Sarnaselt maakohtule leiab ka kriminaalkolleegium, et seda tuleb otsustavalt eitada. 5.1 Kohtupraktikas on nimelt kinnistunud arusaam, et kui leiavad tuvastamist diametraalsed lahknevused kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistuspäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajal antud ütluste erinevuse põhjust, tuleb nimetatud tõend kui ebausaldusväärne tõendikogumist kõrvaldada. Üksnes juhul, kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks ta on erineval ajal andnud erinevaid ütlusi, võib tema kohtus antud ütlusi siiski arvestada (vt nt RKKKo 3-1-1-113-06, p 17). Seejuures tuleb märkida, et selliseid kohtupraktikas nimetatud erisusi, mis võimaldaks rääkida isiku osalisest usaldusäärsusest ning seega nn osalisest tõendikõlbulikkusest (vt RKKKo 3-1-1-131-13, p 12 jj), käesolevas kriminaalasjas ei esine. 5.2 Nii on juba maakohus õigustatult märkinud, et J.Z on täiesti ebaveenvalt distantseerunud kohtueelses menetluses antud ütlustest, milles ta täiel määral tunnistas talle inkrimineeritud kuritegu sellisena, nagu on seda kirjeldatud süüdistusaktis. Seejuures on alusetu kaitsja väide, nagu oleks nendes ütlustes tunnistanud J.Z enda süüd n.ö abstraktselt, s.o tunnistanud vaid teadmist, et K.F võttis raha välja ning ta lubas selle eest ka endale asju osta. Ristküsitluse käigus on tegelikkuses selgunud, et J.Z tunnistas eeluurimisel, et just tema oli isikuks, kes võttis kannatanu kontolt kolmel korral välja sularaha ning jagas seda kaasosalise K.F-iga (tlk 91 pöördel). Argumentides, miks ta andis tegelikkusele mittevastavaid ennast süüstavaid ütlusi, on J.Z olnud kõike muud kui veenev, selgitades seda näiteks meeltesegaduse (tlk 91 pöördel) ning uurija ebaviisaka käitumisega (tlk 92 pöördel). Samuti tuleb märkida, et paljudele küsimustele, mis puudutasid nende väidetavate valeütluste andmise asjaolusid, ei ole J.Z vastanud enda mäluprobleemidele viidates (vt nt tlk 92). Need asjaolud kogumis kinnitavad veenvalt, et J.Z ei ole usaldusväärne tõendiallikas ning tema ütlustele ei saa kohtuotsust rajada. See aga teeb samaaegselt sisuliselt ainetuks apellatsioonis esitatud kaitseversiooni edasise käsitlemise.
6.Edasiselt ei saa nõustuda kaitsjaga selleski, nagu oleks J.Z süüd kinnitavaks ainukeseks tõendiks kaassüüdistatav K.F-i ütlused; eeskätt tuleb siinkohal viidata kannatanu L.S. ütlustele, mis otseselt toetavad K.F-i teokirjeldust. Iseenesest ei ole karistusõigusliku vastutuse seisukohalt käesoleval juhul määrava tähendusega küsimus, kes käis ja võttis kannatanu korterist pangakaardi; arvutikelmuse (KarS § 213 lg 1) suhtes on tegemist pelgalt ettevalmistava käitumisega ning ebaseaduslikku sissetungimist (KarS § 266) või vallasasja vargust (KarS § 199/§ 218) ei ole kummalegi kohtualustest inkrimineeritud. Kuid nii süüdistatav K.F-i kui ka kannatanu L.S. (tlk 85 pöördel) ütlustest nähtub otseselt, et selle ettevalmistava käitumisakti realiseeris just J.Z . Siinkohal tuleb märkida, et kui kaassüüdistatav K.F võiks selle asjaolu kohta ehk tõepoolest anda ju valeütlusi (ja mida apellatsioonis sisuliselt ka väidetakse), siis võimalust, et samaaegselt eksib selles asjaolus ka kannatanu L.S. , ei pea ringkonnakohus tõsiseltvõetavaks; märkida tuleb siinkohal just seda, et J.Z eitab enda ütlustes üldse kategooriliselt seda, nagu ta oleks käinud süüdistuses näidatud ajal kannatanu trepikojas (tlk 91). Eelnevalt osundatud omavahel täielikult riimuvate tõenditega on see väide aga tõsikindlalt ümber lükatud.
7.Asjakohatu on ka väide, et tõendatud ei ole see, et arvutikelmuse vahetuks täideviijaks oli just J.Z. Nagu eelnevalt osundatud, tunnistas kohtueelses menetluses antud ütlustes seda ka J.Z ise, millest ta kohtumenetluses aga distantseerus. Teiseks on J.Z-ile kui süüteo vahetule täideviijale osundanud kaassüüdistatav K.F. Viimase ütlustega seonduvalt tuleb märkida sedagi, et erinevalt J.Z ütlustest kirjeldab K.F toimunud kulgemist loogiliselt ning ka detailirohkelt, mis kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt on täiendavaks ütluste usaldusväärsust kinnitavaks asjaoluks (vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14). Kolmandaks tuleb märkida, et raha väljavõtmine on kahel korral kaameraga salvestatud (tlk 32-35) ning nii eeluurimisel kui ka kohtus toimunud salvestise uurimisel on kannatanu L.S. kinnitanud, et salvestisel nähtavas isikus tunneb ta ära J.Z, kirjeldades seejuures nii süüdistatava omapärast kõnnakut, jalanõusid kui ka seljas olnud jopet (tlk 87, 90).
8.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus seega, et maakohtu järeldus J.Z süü tõendatuse kohta on õiguslikult veatu, see on kvalifitseeritud õige sätte järgi (vt RKKKo 3-1-1-36-15) ning apellatsioon jääb täielikult edutuks. Ringkonnakohus ei näe vähimatki alust anda tõendikogumile maakohtust erinevat hinnangut (vt RKKKo 3-1-1-6-15, p 9) ning nende argumentide taasesitamist, millega on juba kord sisukalt ning igasuguseid tõsiseltvõetavaid kahtlusi välistavalt kummutatud (vt p 1.1-1.7) maakohtus esitatud ning apellatsioonis lihtsalt korratud kaitseversioon, ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks (vt RKKKm 3-1-1-48-12, p 16.3.2; RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1).
9.Viimasena lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduva. Koos apellatsiooniga esitatud riigi õigusabi kulude hüvitamise taotluse kohaselt osutas kaitsja apellatsioonimenetluses süüdistatavale õigusabi 7 pt ulatuses, mille eest ta taotleb 168€ väljamõistmist (koos käibemaksuga). 9.1 Ringkonnakohus peab kaitsja taotlust seaduslikuks ning põhjendatuks. Tasumäära kontrollimisel juhindub kolleegium riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning kaitsetoimingu tegemise ajal kehtinud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra" p-dest 2 ja 16. Kuna kolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 ls 1 alusel jätta isiku kanda, kellel need on tekkinud. Käesoleval juhul on selleks süüdistatav J.Z.
10.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma /
Maarika Kuusk /
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.