Kohtulahend

kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimisel kõrvaldatud/ nõuet. Seega L.G pani toime mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt süstemaatiliselt s.o KarS § 423 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil süüdistatav L.G seletas, et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistas end temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. L.G nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses. Süüdistatav avaldas, et on andnud kohtueelses menetluses ütlused ning jääb nende juurde. Kaitsja asus seisukohale, et esitatud süüdistus on põhjendatud, kvalifikatsioon on õige ning süüdistusaktis loetletud tõendid on lubatavad. Antud kriminaalasja on võimalik lühimenetluses menetleda. Kohtuistungil on uuritud ja hinnatud kirjalikke tõendeid: L.G kahtlustatavana antud ütlused (tlk 1-3); 23.07.2015.a väärteoprotokoll (tlk 10); tunnistaja Mikk Eensalu ütlused (tlk 13); sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus (tlk 12); väärteoprotokoll 16.07.2015.a (tlk 15), tunnistaja Urmas Viigisalu ütlused (tlk 16); sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus (tlk 17); väljatrükk juhiloa andmete kohta (tlk 30, 32, 33); 21.01.2015.a Harju maakohtu kohtuotsus (tlk 25-26). Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära süüdistatava seisukoha talle esitatud süüdistuse suhtes ning kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo toimepanemine on kohtu arvates tõendamist leidnud lisaks süüdistatava süü omaksvõtule ka tunnistajate ütlustega. Kuriteo toimepanemise asjaolud on kinnitust leidnud ka teiste kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning need riimuvad nii süüdistatava kui ka tunnistajate ütlustega. Kohtueelses menetluses on süüdistatava L.G käitumine kvalifitseeritud KarS § 4231 järgi. KarS § 423 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt, kui see on toime pandud süstemaatiliselt. L.G ei vaidlusta asjaolu, et temal juhtimisõigus puudub ning selle kinnituseks on kohtule esitatud Maanteeameti liiklusregistri väljavõtted, millest nähtub, et L.G-l kehtivad juhilubasid ei leitud (tlk 30, 32). Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus ka selle üle, et L.G juhtis 16.07.2015.a. kella 05.15 ajal Harjumaal Tallinnas Aia 18 juures ning uuesti 23.07.2015.a. kella 10.00 ajal Tallinnas, Ristiku tänaval liikudes Kopli-Kaera tänavate vahel, liikudes Kaera tänava suunas, mootorsõidukit Opel Vectra, registreerimismärgiga XXX. 23.07.2015.a koostatud kiirmenetluse protokollist nähtub, et L.G tunnistab ennast kuriteo toimepanemises süüdi ning kahetseb tehtut. Tema ütluste kohaselt juhtis ta

23.07.2015.a mootorsõidukit Opel Vectra, registreerimisnumbriga XXX, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ning olles eelnevalt sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Ta kinnitas, et on teadlik, et ta on aasta jooksul politsei poolt kinnipeetud mitmel korral, selle eest, et ta juhtis sõidukit omamata sõiduki juhtimise õigust. Ta oli 21.01.2015.a politsei poolt kinnipeetud ning temale koostati väärteoprotokoll selle eest, et ta juhtis sõidukit omamata vastava kategooria sõiduki juhtimiseõigust. 16.07.2015.a peeti ta politsei poolt kinni ning temale koostati väärteoprotokoll, selle eest, et ta juhtis sõidukit omamata vastava kategooria sõidukijuhtimiseõigust ning teda oli sõidukijuhtimiselt kõrvaldatud. Juhiluba temal ei ole ega olegi kunagi olnud. 23.07.2015.a alustas ta sõitu Kristiinest, täpset kellaaega ta ei oska öelda, kuna sõitis öö otsa linnas ringi. Enne seda, kui teda kinni peeti, läks ta rooli Koplis asuva sõjaväe baasi juurest. Kui ta sõiduki rooli läks, oli ta teadlik, et ta ei tohi sõidukit juhtida, sest tal puudub juhtimisõigus. Ta oli teadlik, et süstemaatiline sõiduki juhtimine omamata sõiduki juhtimise õigust on karistatav kriminaalkorras (tlk 1-3). Asjaolu, et L.G-l puudus nii 16.07.2015.a kui ka 23.07.2015.a juhtimisõigus, tõendab lisaks 16.07.2015.a koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, millest nähtub, et PPA Põhja prefektuuri juhtiv piirivalvur Urmas Viigisalu otsustas 16.07.2015.a. kõrvaldada L.G mootorsõiduki Opel, registreerimismärgiga XXX, juhtimiselt liiklusseaduse (edaspidi LS) § 91 lg 2 p 3 alusel, kuna viimasel puudus vastava kategooria sõiduki juhtimisõigus. Isik kõrvaldati kuni vastava kategooria juhtimisõiguse saamiseni. L.G on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal kuupäeval ja seda oma allkirjaga kinnitanud (tlk 17). Samuti on L.G suhtes 23.07.2015.a koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, millest nähtub, et PPA Põhja prefektuuri juhtiv patrullpolitseinik Viktor Eksi otsustas 23.07.2015.a. kõrvaldada L.G mootorsõidukit Opel Vectra, registreerimismärgiga XXX, juhtimiselt liiklusseaduse § 91 lg 2 p 3 alusel, kuna viimasel puudus vastava kategooria sõiduki juhtimisõigus. Isik kõrvaldati kuni vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse saamiseni. L.G on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal kuupäeval ja seda oma allkirjaga kinnitanud (tlk 12). Tunnistaja Urmas Viigisalu ütlustest nähtub, et täites tööülesandeid 16.07.2015.a kella 05.15 Tallinnas, Aia 18 juures, peatas ta mootorsõiduki Opel Vectra, registreerimisnumbriga XXX, mis liikus Kanuti tänava suunas. Juhil ei olnud ühtegi dokumenti esitada, isikusamasuse protokolliga politseiandmebaasist selgus, et isikuks osutus L.G , isikukood XXX, kellel puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning isikut oli ka eelnevalt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud (tlk 16). Tunnistaja Mikk Eensalu ütlustest nähtub, et olles autopatrullis 23.07.2015.a koos Viktor Eksiga, nägi ta kell 10.00 Ristiku tänaval liikumas mootorsõidukit Opel Vectra, registreerimisnumbriga XXX, mis ei näidanud parempöördel Kaera tänavale suunatuld. Nad otsustasid antud sõidukit kontrollida ning peatasid sõiduki Sõle 51 juures. Sõidukit juhtis L.G ning kontrollimisel selgus, et isikul puudub juhtimisõigus ning teda on korduvalt sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud (tlk 13). Asjaolu, et L.G juhtis 16.07.2015.a. kella 05.15 ajal Harjumaal, Tallinnas, Aia 18 juures mootorsõidukit Opel Vectra, registreerimismärgiga XXX, omamata vastava kategooria juhtimisõigust, kinnitab ka PPA Põhja prefektuuri poolt 16.07.2015.a koostatud väärteoprotokoll (tlk 15). PPA Põhja prefektuuri poolt 23.07.2015.a koostatud väärteoprotokollist nähtub aga, et L.G juhtis mootorsõidukit Opel Vectra, registreerimismärgiga XXX

23.07.2015.a. kella 10.00 ajal Tallinnas, Ristiku tänaval liikudes Kopli-Kaera tänavate vahel, Kaera tänava suunas, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus, olles eelnevalt juhtimiselt kõrvaldatud (tlk 10). Seega on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et L.G juhtis 16.07.2015.a. kella 05.15 ajal Harjumaal Tallinnas Aia 18 juures ning uuesti s.o 23.07.2015.a. kella 10.00 ajal Tallinnas Ristiku tänaval liikudes Kopli-Kaera tänavate vahel, liikudes Kaera tänava suunas mootorsõidukit Opel Vectra registreerimismärgiga XXXomamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, mis tähendab, et L.G rikkus korduvalt LS § 94 lg 1. Prokurör on L.G-le esitatud süüdistuses osutanud, et süüdistatava käitumise kvalifitseerimiseks KarS § 4231 järgi annab aluse Harju Maakohtu 21.01.2015.a otsus, millest nähtuvalt karistati L.G Perijaninenit LS § 201 lg 2 järgi. Kohus peab vajalikuks märkida, et KarS-i § 4231 kohaldub juhul, kui on tõendatud rikkumise süstemaatilisus. Süstemaatilisuse tunnus viitab rikkumise korduvusele ja harjumuslikkusele. Riigikohus on selgitanud süstemaatilisuse mõistet oma lahendis 3-1-1-87-08, et süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Lisaks on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks - näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Süstemaatilisuse jaoks ei ole oluline, kas isik on varasemate varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Nagu eelnevalt märgitud, võivad süstemaatilise varguse moodustada nii kuriteod kui ka väärteod. Süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole aga süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. Kuna L.G Perijanineit on karistatud 21.01.2015.a Harju Maakohtu poolt LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest ning L.G juhtis uuesti sõidukit 16.07.2015.a. ning ka 23.07.2015.a, mis tähendab, et isik juhtis mootorsõidukit 6 kuu jooksul 3 korda, siis kohus peab L.G käitumist juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise toimepanemisel süstemaatiliseks KarS § 4231 mõttes. Tulenevalt eeltoodust on täidetud KarS § 4231 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. KarS-i § 423 1 koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. L.G teadis, et temal puudub juhtimisõigus ning kinnitas seda ka oma kohtueelses menetluses antud ütlustes. Samuti kinnitas L.G , et ta oli teadlik, et süstemaatiline sõiduki juhtimine omamata sõiduki juhtimise õigust on karistatav kriminaalkorras (tlk 1-3). Seega pani L.G kuriteo toime otsese tahtlusega, mis

tähendab, et täidetud on ka L.G-le KarS § 423 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga.

Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüdistatav L.G on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et on täielikult tõendatud L.G poolt KarS § 4231 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine ning L.G tuleb süüdi mõista KarS § 4231 järgi. Karistus Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mootorsõiduki juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt kujutab endast liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas taunitav käitumine. Isik, kellel ei ole kunagi juhtimisõigust olnud, asudes korduvalt juhtima sõidukit, olukorras, kus tema võimeid ja teadmisi ei ole riigi poolt auto juhtimiseks piisavateks hinnatud, on liikluses ohtlik nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ja peab saama karistusega mõjutatud vältimaks edaspidiste õigusrikkumiste toimepanemist. Arvestades L.G poolt toime pandud kuriteo ohtlikkust, kuivõrd tema oskused mootorsõiduki juhtimisega toime tulekuks ei ole saanud vastavat positiivset tulemit juhtimisõiguse omistamise näol, tuleb kohtul sellisesse rikkumisse suhtuda täie tõsidusega. Süüdistatavale inkrimineeritud KarS § 4231 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest näeb seadusandja karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Prokurör taotles süüdistatava karistamist vangistusega. Kaitsja ja süüdistatav palusid kohtul määrata rahaline karistus. Karistuse liigi valikul lähtub kohus asjaolust, et süüdistatava suhtes, kes ametlikult ei tööta, on rahalise karistuse kohaldamine välistatud , kuna süüdistataval puuduvad rahalised vahendid rahalise karistuse tasumiseks. Kohus seab kahtluse alla süüdistatava väited töötamise kohta, kuivõrd töökoha olemasolu ei ole isik kordagi maininud ei kohtueelses menetluses käesoleva kriminaalasja raames ega ka väärteomenetluses väärteoprotokollide vormistamisel (tlk 1,10, 15). Samuti ei ole süüdistatav nimetanud kordagi kohtus oma tööandaja nime, ta rääkis küll

moodulmajade kokku panemisest, kuid täpsemaid andmeid oma töötamise koha ja tegevuse kohta ta ei maininud. Kohtu hinnangul on süüdistatav töökoha olemasolule viidanud vaid eesmärgiga kergema karistuse saamiseks. Kohtu hinnangul on süüdistatava L.G suhtes rahalise karistuse kohaldamine välistatud ka põhjusel, et karistusregistri õiendist nähtuvalt pole temale määratud väärtegude toimepanemise eest mõistetud 20 rahatrahvist täidetud mitte ühtegi (tlk 19-21). Kohtu hinnangul ei ole rahalise karistuse kohaldamine L.G suhtes põhjendatud, kuna see oleks vastuolus ka kohtupraktikaga ning rahaline karistus ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes, s.t võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Seega tuleb L.G suhtes kohaldada vabadust piiravat karistust. Kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud ühtegi süüdistatava karistust raskendavat asjaolu. Kergendava asjaoluna arvestab kohus süüdistatava poolt kohtus avaldatud puhtsüdamlikku kahetsust (tlk 40). Samas, vaatamata süüdistatava käitumises karistust raskendavate asjaolude puudumisele, peab kohus olulisimaks karistuse määra mõjutavaks asjaoluks süü suurust. Kohus märgib, et mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kes ei ole vajalikku koolitust läbinud ega eksameid sooritanud (tlk 40), on ohtlik nii endale kui ka teistele kaasliiklejatele. Samuti süüdistatava L.G puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, st isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded juhtimisõiguse olemasolu kohta on kehtestatud kõikide liiklejate sh tema enda huvides. Kohus on seisukohal, et mõistetav karistus peab suutma panna süüdistatavat aru saama enda tegude tähendusest Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et L.G-le tuleb mõista reaalne vangistus. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendava asjaolu esinemist, milleks on süüdistatava L.G puhtsüdamlik kahetsus ning süü suurust, mis on kohtu hinnangul keskmine. Prokurör pidas põhjendatuks taotleda L.G karistamist vangistusega 3 kuud ning kohus ei pea vajalikuks mõista rangemat karistust. Lühimenetluse tõttu vähendatakse põhikaristust kolmandiku võrra. L.G pani käesolevas kriminaalasjas arutatava kuriteo toime katseajal. L.G on 31.10.2014.a Harju Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-14-7077 süüdi tunnistatud KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja karistatud vangistusega 3 aastat. KarS § 73 lg 1, 2, 3 sätteid kohaldades määrati, et mõistetud vangistusest kuulub koheselt ärakandmisele 3 kuud vangistust ning ülejäänud vangistus, s.o 2 aastat ja 9 kuud jäetakse täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Kuivõrd süüdistatav on käesolevas kriminaalasjas kuriteo toime pannud Harju Maakohtu 31.10.2014.a otsusega määratud katseajal, siis kuulub kohaldamisele KarS § 73 lg 4, mis näeb ette, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lg-s 2 sätestatule. Nähtuvalt Harju Maakohtu 31.10.2014.a otsusest on L.G-l kandmata karistuseks vangistus 2 aastat ja 9 kuud, mistõttu kuulub Harju Maakohtu poolt mõistetud karistus vangistus 2 aastat ja 9 kuud liitmisele käesolevas asjas mõistetava karistusega.

Kuigi L.G toimetati kohtusse KrMS § 256 kohaselt ning kohus teeb lahendi

KrMS § 256 lg 1 p 2 järgi ning kohtueelses menetluses ei ole tema suhtes tõkendit kohaldatud, peab kohus vajalikuks KrMS § 130 lg 41 alusel kohaldada isiku suhtes tõkendit vahistamine, kuna vabaduses olles võib süüdimõistetu hoiduda kõrvale karistuse kandmisest. Arvestades tema poolt eelmise kohtuotsusega, s.o 31.10.2014.a mõistetud karistuse kandmata osa pikkust, ei ole välistatud, et süüdimõistetu hakkab hoiduma kõrvale karistuse kandmisest ja on hiljem kättesaamatu.

Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Riigikohus on oma otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12 selgitanud, et menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid. Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega, arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et L.G-l esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Tegemist on täisealise töövõimelise isikuga, kellel ei esine tervise probleeme, mis võiksid takistada tal töö tegemist vanglatingimustes. Samuti ei tule seaduse kohaselt menetluskulude väljamõistmisel pidada silmas mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid menetluskulude tasumist puudutava küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumisväljavaadetest. L.G-l on üks kehtiv kriminaalkaristus. Seega on L.G käitumine jätkuvalt õigusvastane, mis kinnitab kohtu veendumust, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet L.G resotsialiseerumisväljavaadetele ja seetõttu tuleb need jätta tervikuna süüdistatava kanda. Kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine toimub süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu. Sundraha eesmärk on see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine. Sundraha instituut ei kanna mitte karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki (vt RKKKo 3-1-1-63-05). Seega mõistab kohus süüdistatavalt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel välja sundraha, mida KrMS § 2565 lg 2 tulenevalt kohus vähendab poole võrra. Lisaks sundrahale tuleb süüdistatavalt välja mõista täies ulatuses määratud kaitsjale makstud tasu summas 144.00 eurot, mis kuulub samuti KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka. Samas peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi 10 kuu jooksul, kuna vanglatingimustes täitedokumendi vabatahtlik täitmine on raskendatud, kuivõrd süüdimõistetu töötamine ei ole garanteeritud. Arvestades menetluskulude suurust, käib nende ühekorraga tasumine L.G-le ilmselt üle jõu. Kohus juhindub KrMS § 238 lg 2, § 2565 lg 1 p 2, lg 2. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.