Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 13. mai 2015. a otsus lühimenetluses
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Süüdistatav Allan Alits, apellatsioon
RESOLUTSIOON
Jätta Allan Alitsa apellatsioon läbi vaatamata osas, milles ta vaidlustab talle Tartu Maakohtu 13. mai 2015. a otsusega mõistetud karistust. Osas, milles Allan Alits vaidlustab temalt kohtuotsusega välja menetluskulusid, jätta kaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
mõistetud
Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 13. mai 2015. a otsusega tunnistati Allan Alits süüdi KarS § 121 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust. Samuti mõisteti A. Alits süüdi KarS § 141 lg 1 p-de 1 ja 6 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 6 aastat vangistust. Veel tunnistati A. Alits süüdi KarS § 175 lg 11 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistus. Sama otsusega tunnistati A. Alits süüdi ka KarS § 179 lg 11 järgi, mille eest mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 järgi mõisteti A. Alitsale üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 8 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku, s.o 2 aasta ja 8 kuu võrra, mõistes kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 5. augusti 2009. a otsusega mõistetud ja Tartu Maakohtu
13.detsembri 2010. a määruse alusel moodustatud liitkaristuse ärakandmata osa, s.o 8 kuu vangistuse võrra, mõistes lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks 6 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistuse kandmise alguseks A. Alitsa kahtlustatavana kinnipidamine 25. oktoobril 2014. Maakohus mõistis A. Alitsalt välja menetluskulud:
sundraha 975 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu 576 eurot ja ekspertiisitasu 1901,70 eurot.
18.mail 2015 esitas A. Alits maakohtule avalduse, milles teatas, et temalt välja mõistetud menetluskulud on ekspertiisitasu tõttu põhjendamatult suured ja ta apelleerib kohtuotsuse.
29.mail 2015 esitas A. Alits Tartu Ringkonnakohtule apellatsiooni, milles vaidlustab temalt maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulusid. A. Alitsa hinnangul on menetluskulud ekspertiisitasu tõttu põhjendamatult suured. A. Alits selgitas menetluse käigus, et ta on täielikult süüvõimeline. Seetõttu taotleb A. Alits ekspertiisitasu osaliselt riigi kanda jätmist. Kui ekspertiisitasust maha arvata kannatanu ekspertiisitasu, oleks summa, mille riigi kanda jätmist süüdistatav taotleb, 1400 eurot. Ülejäänud kulud on A. Alits valmis ise kandma.
4.Tartu Maakohus tegi 4. juunil 2015 määruse, millega käsitles A. Alitsa 18. mai 2015. a avaldust määruskaebusena kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale ning edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule. 4.1 KrMS § 189 lg-st 2 ja § 191 lg-st 1 tuleneb, et menetluskulude hüvitamist on võimalik lahendada kas kohtuotsuses või sellest eraldi koostatavas kohtumääruses ja menetluskulude hüvitamise osas on võimalik maakohtu otsust vaidlustada ka kriminaalmenetluse seadustiku
15.peatükis sätestatud määruskaebuse lahendamise korras. Kuna praegusel juhul motiveeritud kohtuotsus puudus (kohus kuulutas 13. mail 2015 otsuse resolutiivosa), avaldas kohus määruskaebuse esitamise tõttu menetluskulude hüvitamise otsustuse põhjendused kõnealuses määruses. 4.2 KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Ka on Riigikohus 23. novembri 2012. a otsuses märkinud, et menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalist seisundit kui ka taasühiskonnastamise väljavaateid. Karistuse liik ja määr iseenesest otsustava tähtsusega ei ole, vaid arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. niisuguse taotluse esitamisel on süüdistataval kohustus esitada oma varalise seisukorra kohta tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vajaliku teabe väljanõudmist. Menetluskulude osaline riigi kanda jätmine peab tuginema faktilistele asjaoludele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes süüdistatava sissetulekut, vaid vara tervikuna, s.o võimalust tasuda menetluskulusid kogu vara arvel. 4.3 Maakohtul puudusid tõendid selle kohta, et menetluskulude täies ulatuses tasumine oleks A. Alitsale ebamõistlikult koormav. Ka ei esitanud A. Alits ega tema kaitsja taotlust süüdistatava menetluskulude tasumisest vabastamiseks.
15.juunil 2015 registreeriti Tartu Ringkonnakohtus A. Alitsa apellatsioon, milles süüdistatav leiab, et talle mõistetud karistus on liiga karm. 5.1 A. Alitsa hinnangul ei vääri toimepandud tegu kvalifitseerimist vägistamisena. Samuti taotleb A. Alits KarS § 141 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist, kuivõrd see paragrahv koondab ebaõiglaselt nii tahtevastaselt suguühendusse astumist kui ka isiku kaasamist tahtevastaselt sugulise kire rahuldamisele muul viisil. Tegemist ei ole võrdväärsete tegudega. Sugulise kire vägivaldne rahuldamine suguühendusest erineval viisil ei ole oma raskuselt võrreldav teiste karistusseadustikus sätestatud kuritegudega, mille karistuse alammäärana on ette nähtud kuueaastane vangistus. A. Alits on oma teo tähendusest aru
saanud, ta kahetseb ja lubab minna ravile. A. Alits taotleb karistuse mõistmist alla seaduses toodud sanktsiooni alammäära. Lisaks palub A. Alits kohtul üle vaadata ka temale KarS § 121, § 175 lg 11 ja § 179 lg 11 järgi mõistetud karistused. 5.2 Apellatsioonile lisas A. Alits taotluse, milles palus jätta temalt otsusega välja mõistetud menetluskulud riigi kanda. A. Alits märgib, et ta on varatu ning tal puuduvad sissetulekud. Lisaks on ta 80% töövõimetu, mis tähendab, et tal on praktiliselt võimatu tööd leida. Vabaduses viibides tegi ta juhuslikke abitöid, mis ei nõudnud suurt pingutust.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus on seisukohal, et A. Alitsa apellatsioon tuleb osas, milles süüdistatav vaidlustab talle mõistetud karistust, jätta läbi vaatamata. Osas, milles A. Alits vaidlustab temalt välja mõistetud menetluskulusid, jätab ringkonnakohus süüdistatava kaebuse rahuldamata. Seejuures märgib kriminaalkolleegium järgnevat.
7.Riigikohus on selgitanud, et vastavalt KrMS § 189 lg-s 2 ja § 191 lg-s 1 sätestatule nende koostoimes on seadusandja pidanud võimalikuks lahendada menetluskulude hüvitamist kas kohtuotsuses või sellest eraldi koostatavas kohtumääruses ja erandina üldreeglist (mille kohaselt on maakohtu otsus vaidlustatav vaid apellatsiooni korras) on menetluskulude hüvitamise osas võimalik maakohtu otsust vaidlustada ka kriminaalmenetluse seadustiku
15.peatükis sätestatud määruskaebe korras. KrMS § 189 lg-s 2 ja § 191 lg-s 1 sätestatu grammatilise tõlgenduse kohaselt, soovides vaidlustada kohtuotsusega lahendatud menetluskulude hüvitamist apellatsiooni korras, tuleb täies mahus järgida apellatsioonimenetluse regulatsiooni, ja soovides vaidlustada sama küsimust määruskaebe korras, tuleb täies mahus lähtuda määruskaebemenetluse regulatsioonist. Juhul, kui kohus on koostanud resolutiivotsuse ja kohtumenetluse pool soovib tegelikult seda otsust vaidlustada vaid menetluskulude osas, peab ta siiski kohustuslikus korras seitsme päeva jooksul esitama apellatsiooniteate. Apellatsiooniteate esitamine ei kohusta kohtumenetluse poolt pärast otsuse põhistustega tutvumist apellatsiooni esitama ega piira seega tema võimalusi vaidlustada tervikotsust vaid menetluskulude osas määruskaebe korras. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-44-15.)
8.Praegusel juhul koostas maakohus 13. mail 2015 resolutiivotsuse, mille peale esitas A. Alits 18. mail 2015, s.o seitsmepäevase tähtaja jooksul avalduse. Avalduses märkis süüdistatav, et apelleerib maakohtu otsuse ning temalt otsusega välja mõistetud menetluskulud on põhjendamatu ekspertiisi tegemise tõttu mõistetamatult suured. Kooskõlas viidatud Riigikohtu lahendis avaldatud seisukohtadega pidanuks maakohus käsitama A. Alitsa avaldust apellatsiooniteatena, milles süüdistatav avaldas soovi vaidlustada kohtuotsust temalt välja mõistetud menetluskulude osas. Selliselt maakohus sisuliselt toimiski, esitades 4. juuni 2015. a määruses põhjendused menetluskulude hüvitamise otsustuse kohta. Seda, et kohtul on võimalik esitada menetluskulude hüvitamise põhjendused ülejäänud kohtuotsusest eraldi, on kinnitanud Riigikohus eelnevalt viidatud lahendis asjas nr 3-1-1-44-15 (p 10). Maakohus käsitas A. Alitsa avaldust juba ka määruskaebusena ja edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule. A. Alits esitas 29. mail 2015 Tartu Ringkonnakohtule veel ühe kaebuse, mille kohta tuleb ringkonnakohtul Tartu Maakohtu 4. juuni 2015. a määruses toodud põhjendusi arvestades nüüd seisukoht võtta.
9.Ringkonnakohtu hinnangul puudub praegusel juhul alus A. Alitsalt välja mõistetud menetluskulude vähendamiseks või nende osaliselt riigi kanda jätmiseks. Seoses A. Alitsalt ekspertiisikulude väljamõistmisega peab ringkonnakohus esmalt vajalikuks osundada
Riigikohtu määrusele asjas nr 3-1-1-120-12. Nimetatud määruse p-s 6.1 on Riigikohus selgitanud, et prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Samuti on kohus märkinud, et vaid teatud erandjuhtudel võib irduda KrMS § 180 lg-s 1 toodud reeglist ning jätta ekspertiisikulud süüdistatavalt väljamõistmata. Sellise erandjuhuna on käsitletav ka olukord, kus määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa kriminaalasja lahendamisele. Sellises olukorras ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette KrMS § 105 lg 1, ja sellise ekspertiisi tegemise kulude väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud. Praegusel juhul taotleb A. Alits tema süüvõime kindlakstegemiseks läbi viidud ekspertiisi tasu riigi kanda jätmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist eelkirjeldatud olukorraga, kus ekspertiis ei olnud teostatud tõendamisvajadusest lähtudes. Isiku süüvõime kindlakstegemine eeldab eriteadmiste rakendamist, mida ei saa asendada süüdistatava enda ütlustega. Järelikult puudub alus ka ekspertiisitasu riigi kanda jätmiseks.
10.Kriminaalkolleegium jagab maakohtu seisukohta, mille kohaselt ei ole A. Alits tõendanud, et menetluskulude täies ulatuses tasumine on tema jaoks ebamõistlikult koormav. Selliste tõendite esitamise kohustus lasub aga just süüdistataval endal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-105-12, p 7). A. Alits on avaldanud, et on 80% ulatuses töövõimetu. Samas selgub tema taotlusest, et vabaduses viibides on ta teinud lihtsamaid töid, mis ei nõudnud suurt pingutust. Eelviidatud Riigikohtu lahendis on kohus leidnud, et kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Olukorras, kus A. Alits on võimeline kergemaid töid tegema, võib ta teenida karistuse kandmise ajal sissetulekut näiteks majandustöödel osaledes. Järelikult puudub praegusel juhul alus KrMS § 180 lg 3 kohaldamiseks ja menetluskulude osaliseks riigi kanda jätmiseks.
11.A. Alits esitas 15. juunil 2015 Tartu Ringkonnakohtule veel ühe apellatsiooni, milles ta tõstatas küsimuse talle mõistetud karistuse liigse ranguse ja KarS § 141 põhiseadusvastasuse kohta. Ringkonnakohtu hinnangul A. Alitsa kaebus selles osas läbivaatamisele ei kuulu. Nagu eelnevalt märgitud, lasub kohtumenetluse poolel otsuse vaidlustamise soovi korral kohustus esitada apellatsiooniteade (KrMS § 319 lg 1). Kohus peab teavitamisele reageerima 15 päeva jooksul tervikotsuse vormistamisega. Kui kohtumenetluse pool teavitab kohut resolutiivotsuse kuulutamisel üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist, võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-44-15, p 10). Eeltoodust tuleneb ringkonnakohtu hinnangul ka see, et kui kohtumenetluse pool teavitab seitsmepäevase tähtaja jooksul kohut soovist vaidlustada otsust üksnes menetluskulude hüvitamise osas, seab see piirid ka esitatavale kaebusele. Isik ei saa esitada kaebuses vastuväiteid näiteks tema süüdimõistmisele või mõistetud karistusele, vaid peab piirduma menetluskulude vaidlustamisega. Ülejäänud osas tuleb lugeda, et kohtumenetluse pool ei ole apellatsiooniteadet esitanud, mis toob KrMS § 326 lg 2 p 2 kohaselt kaasa apellatsiooni läbi vaatamata jätmise.
12.Eeltoodust lähtudes ning juhindudes KrMS § 326 lg 2 p-st 2 jätab ringkonnakohus A. Alitsa apellatsiooni osas, milles ta vaidlustab talle Tartu Maakohtu 13. mai 2015. a otsusega mõistetud karistust, läbi vaatamata. Osas, milles A. Alits vaidlustab temalt kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid, jätab kohus kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
Aarne Sarjas
Maarika Kuusk
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.