Kohtulahend

võrra ja mõista liitkaristuseks vangistus 2 (kaheks) aastaks 7 (seitsmeks) kuuks 27 (kahekümne seitsmeks) päevaks. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada, kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Raul Talviku kaitsjale vandeadvokaat Imbi Seimarile välja makstud määratud kaitsja tasu summas 120 (ükssada kakskümmend) eurot jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult kuulutamisest. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

R. Talvik pani eeltooduga toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KarS § 69 sätestab, et kohus võib asendada kuni kaheaastase vangistuse üldkasuliku tööga. Seadusandja on öelnud, et selline asenduskaristus on vangistuse alternatiiv, mille eesmärgiks on vähendada vangistuse, kui kõige kahjulikuma karistusliigi osa riigi karistuspoliitikas. Üldkasulik töö tähendab isiku vabaduse ulatuslikku piiramist. Tema üle seatakse käitumiskontroll, mille ajal ta peab järgima kohtu poolt määratud kontrollnõudeid. Vangistuse asendamisel ei pea olema tuvastatud mingeid täiendavaid erandlikke asjaolusid asja tehioludes või süüdlase isikus, sest erandlike asjaolude olemasolu eeldab just vangistuse kohaldamine. R. Talvik kinnitab, et selline karistus on piisav mõjutamaks teda hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsma õiguskorra huvisid. Tema suhtes ei ole varasemalt kohaldatud käitumiskontrolli ja üldkasuliku töö tegemine suures mahus on kindlasti karistus, mis teda tugevalt mõjutab ja paneb hoiduma õiguskorra rikkumistest. R. Talvik on alates jaanuarist tegelenud oma sõltuvuse raviga ja hoidunud alkoholi tarvitamisest. Ta pöördus psühhoterapeudi poole, kes on teda aidanud ning nüüdseks ka Wismari haiglasse konsultatsioonile. Wismari haiglas soovitati talle pikaajalise toimega raviprotseduuri maksumusega 105 eurot. Ta tööandja on andnud põhimõttelise nõusoleku sellise summa avansina väljamaksimiseks järgmisel nädalal. R. Talviku emal on tuvastatud puue, millest tingituna vajab viimane regulaarset kõrvalist abi. R. Talvik varustab ema vähemalt kaks korda nädalas toiduga ning liikumisel arsti juurde jm toimetuste tegemisel. Tema vangistamisel sattuks ka ema raskesse seisu, sest ta on ema ainuke abistaja. R. Talvik on tutvunud prokuröri apellatsiooniga ning palub jätta see rahuldamata. Kohus on karistuse mõistmisel hinnanud õigesti kogumis kõiki asja tehiolusid ning kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtunud KarS § 424 sätestatud kuriteo ühiskonnaohtlikkusest ning ettenähtud sanktsioonist. Kuna tegemist on tahtliku kuriteoga, siis apellatsioonis viidatud „kavatsetus“ on ilmselgelt liialdus. Liiklusõnnetuse asjaolusid lahendati väärteomenetluses ning õnneks puudusid sellel rasked tagajärjed. Asjas kuulus mahakandmisele vaid R. Talviku sõiduvahend. Seadusandja ja ka Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et karistuse esmaseks eesmärgiks on mõjutada süüdlast seaduskuulekusele, mitte aga üldpreventsioon ühiskonna õiguskorra kaitsmisel. Liitkaristusena temale mõistetud karistus kokku 1 aasta 9 kuud ja 27 päeva on tema jaoks, kes elu jooksul vaid kolm päeva kriminaalmenetluse raames arestimajas viibinud, väga raske karistus kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. KarS § 56 lg 1 kohaselt karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhjendama. KrMS § 331 lg-te 2 ja 3 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Seega ei või kohtukolleegium mõista R. Talvikule rangemat karistust, kui on taotlenud oma apellatsioonis prokurör. KarS § 424 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Seega on selle kuriteo eest mõistetava vangistuse keskmine määr 1 aasta 6 kuud. Käesolevas asjas mõistis maakohus R. Talvikule karistuseks vangistuse 1 aastaks 4 kuuks, s.o alla sanktsiooni keskmist määra. Kuna R. Talvikut on juba varem KarS § 424 järgi mootorsõiduki joobes juhtimise eest kaks korda kohtu poolt karistatud, siis pidas maakohus võimalikuks karistada teda vaid vangistusega. Kohtukolleegium nõustub selles osas maakohtu seisukohaga. Maakohus hindas R. Talviku süüd keskmisest suuremaks, sest varasemad karistused ei ole tema käitumisele mõju avaldanud, uue kuriteo pani ta toime katseajal, 3 kuud pärast liiklusõnnetusega lõppenud alkoholijoobes sõitmist juhtis ta uuesti mootorsõidukit alkoholijoobes. Seega hinnates R. Talviku süüd keskmisest suuremaks, on maakohus samas mõistnud talle vangistuse alla sanktsiooni keskmist määra. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal R. Talvikule mõistetud vangistuse määr ei vasta juba ainuüksi kohtuotsuse enda sõnastuse kohaselt tema süü suurusele. Lisaks sellele nõustub kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni väitega, et R. Talviku süü suuruse hindamisel on maakohus jätnud rida asjaolusid arvesse võtmata, mistõttu R. Talvikule mõistetud vangistuse määr ei vasta tema süü suurusele. Esmalt märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu senine praktika on olnud aastate vältel seisukohal, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega (näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. märtsi 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-26-03). Kohtu poolt tuvastatud asjaoludest nähtuvalt ei ole R. Talvik sellise süüdistusega kohtu all esmakordselt. Teda on varem karistatud süüdistuses KarS § 424 järgi rahalise karistusega, kuid see tema käitumisele mõju ei avaldanud ning ta pani paari kuu pärast toime samasuguse rikkumise. Seekord mõistis kohus talle karistuseks vangistuse, kuid jättis selle tingimuslikult kohaldamata kolmeaastase katseajaga. Ka seekord R. Talvik kuritarvitas kohtu poolt osutatud usaldust ning juhtis kohtu poolt määratud katseajal 30. oktoobril 2014 uuesti mootorsõidukit joobeseisundis. Ta oli joonud juba hommikul viina ja asus kohe pärast seda mootorsõidukit juhtima. R. Talvik teadis, et ta on joobes ning et ta ei tohi joobeseisundis mootorsõidukit juhtida, kuid vaatamata sellele asus ta autot juhtima.

Seega nõustub kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni väitega, et R. Talvik pani kuriteo toime mitte otsese tahtlusega, nagu maakohus sedastas, vaid kavatsetult. R. Talviku ühes grammis veres leiti 2,87 milligrammi alkoholi, mis ületab kriminaalkorras karistatava joobe määra ligi kahekordselt (1,5 mg/g). R. Talviku hoolimatusest liiklusnõuete täitmisesse tõendab asjaolu, et ta juhtis joobnuna mootorsõidukit Xxxxxxxxx tiheda liiklusega Xxxxxx maanteel ning seda veel päevasel ajal, mil liiklus on eriti tihe. Nii lõppeski R. Talviku autosõit seekord liiklusõnnetuse põhjustamisega, mille käigus ta vastassuunavööndisse kaldus ja teise sõiduautoga kokku põrkas. Tunnistajate ütluste kohaselt oli R. Talvik äärmiselt purjus. Pärast liiklusõnnetuse põhjustamist tahtis ta hakata alkoholi edasi tarvitama, kuid sündmuskohale saabunud politseiametnik takistas selle tegevuse. R. Talvik ei teinud ka sellest sündmusest enda jaoks mingeid järeldusi, vaid juhtis 10. jaanuaril 2015, s.o kolm kuud pärast tema poolt joobeseisundis põhjustatud liiklusõnnetust uuesti, päevasel ajal tiheda liiklusega Pärnu maanteel sõiduautot joobeseisundis. Ka seekord ületas tema joove kriminaalkorras karistatava joobe määra peaaegu kaks korda (2,91 mg/g). R. Talviku kahtlast sõidustiili märkas tunnistaja AB, kes tema sõiduki peatuma sundis ja süütevõtmed enda kätte võttis. Tunnistaja ütluste kohaselt lõhnas sõiduki juht tugevasti alkoholi järele ning tal olid koordinatsioonihäired. Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni seisukohaga, et R. Talvikule mõistetud karistus on põhjendamatult leebe, mistõttu maakohtu otsus kuulub tühistamisele R. Talvikule KarS § 424 järgi mõistetud karistuse ja KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas ning teha selles osas uus otsus, millega mõista talle KarS § 424 järgi karistuseks vangistus 2 aastaks 2 kuuks. KarrS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 9. jaanuari 2014. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 5 kuu 27 päeva võrra ja mõista liitkaristuseks vangistus 2 (kaheks) aastaks 7 (seitsmeks) kuuks 27 (kahekümne seitsmeks) päevaks. Kohtukolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigustatult, et kuna R. Talvik juhib mootorsõidukit joobeseisundis vaatamata sellele, et teda on varem samasuguse rikkumise eest korduvalt karistatud ning uue kuriteo pani ta toime katseajal, siis ei ole talle mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga põhjendatud. Kuna kohtukolleegium raskendas R. Talvikule mõistetud karistust ja mõistis talle KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuseks vangistuse 2 aastaks 7 kuuks 27 päevaks, siis ei ole kohtukolleegiumil võimalik talle mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga isegi mitte kaaluda, sest KarS § 69 lg 1 võimaldab asendada mõistetud vangistust üldkasuliku tööga vaid juhul, kui mõistetud vangistus ei ületa kahte aastat. On igati positiivne, kui R. Talvik on oma alkoholiprobleemist aru saanud ja asunud end parandama, kuid enne seda peab ta ära kandma talle mõistetud vangistuse. R. Talvikul oli hooldamist vajav ema olemas ka varem, kuid see asjaolu ei takistanud teda korduvalt joobnuna autorooli istumast. Seetõttu ei saa seda asjaolu arvesse võtta ka talle karistuse mõistmisel.

KarS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium teeb R. Talviku suhtes KrMS § 337 lõikes 1 punktis 4 nimetatud lahendi, s.o tühistab kohtuotsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis jäävad menetluskulud riigi kanda.

Ivi Kesküla /digitaalselt allkirjastatud/

Andres Parmas /digitaalselt allkirjastatud/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.