Kohtulahend

1-15-2319 Vaidlus on tõusetunud selles, mis põhjusel AK vigastused sai ning kas talle tervisekahjustuse tekitamises on süüdi F.N. F.N end temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Süüdistava ütluste kohaselt sai tema ja AK vaheline konflikt alguse sellest, et süüdistatav nägi, kuidas kannatanu lõi jalaga oma elukaaslast JL. Süüdistatav sellist käitumist kannatanu poolt õigeks ei pidanud ja sekkus, tõugates kannatanut ja öeldes, et naisi ei lööda. Ütluste kohaselt ta vägivalda kannatanu suhtes ei kasutanud. Süüdistatav ei saanud täpselt aru, kas kannatanu läks vastu kappi või seina, kuid väitis, et tõukamise tagajärjel kannatanu kindlasti maha ei kukkunud. Nimetatud vahejuhtumi järel lahkus F.N korterist koos MM ja RL. Korterist lahkus esimesena RL, siis M M ning viimasena F.N. Kannatanu tõukamist süüdistatav ei eita, kuid väidab, et tema sõnul jäi kannatanu püsti ning leiab, et AK, kes oli alkoholijoobes, võis ise komistada ja kukkuda, kui hakkas kapi juurest ära tulema. Süüdistatav on kohtus õigustanud enda teguviisi sellega, et kui ta ei oleks vahele läinud, oleks võinud juhtuda midagi tõsisemat kannatanu ja tema elukaaslase JL vahel. Kannatanu AK ütluste kohaselt oli tal sel päeval alkoholijoobes ega mäleta sündmusi detailselt. Korteris olnud seltskonnale lisandusid mingil hetkel MM, RL, mõlemat tundis AK juba varasemalt, kuid F.N oli kannatanu jaoks võõras. Kannatanu oma ütlustega ei eita, et võis minna vastu JL või teda lüüa, kuid mäletab, et järgmisel hetkel oli ta pikali maas ning pliidi tagant üles tõustes märkas, et ta nägu on verine. Ta nägi, et ta nägu on lõhki ja kaks hammast on väljapoole suus lahti. Seda, mitu korda teda löödi ja kes lõi, kannatanu öelda ei osanud, sest oli tarvitanud alkoholi, millest tulenevalt ta toimunut üksikasjalikult ei mäleta. Kannatanu ütluste kohaselt kutsus tema elukaaslane seejärel kiirabi ning ta viidi SA Järvamaa Haiglasse, kus peksmise tagajärjel tekkinud vigastused fikseeriti. JL rääkis talle, et lööjaks oli olnud F.N. Tunnistaja MM ütluste kohaselt läksid kannatanu AK ja tema elukaaslane JL riidu. Ta kuulis vaidlust, kuid ei näinud, kas riid elukaaslaste vahel oli sõnaline või ka füüsiline, sest oli seljaga nende poole. Järgneval hetkel sai MM aru, et F.N on läinud tülile vahele, kannatanu oli pikali maas ning tema nina oli verine. Kohtus ei osanud MM öelda, kas F.N lõi kannatanut või mitte, sest otseselt ta löömist pealt ei näinud, kuid nägi seda, et kannatanu oli konflikti järgselt pikali. Kannatanu tõukamist ta F.N poolt ei eita, kuid täpsemalt toimunut kirjeldada ei oska, sest ei süvenenud juhtunusse. Tunnistaja ütluste kohaselt lahkus ta korterist seejärel koos RL ja F.N-iga. Tunnistaja MP andis kohtus ütlusi, et kannatanu AK lõi jalaga alaselja piirkonda enda elukaaslast JL. Seda nägi F.N, kes otsustas vahele minna ja tõukas kannatanut, mille tulemusena kukkus AK maha. Kohtueelsel uurimisel on MP öelnud, et F.N võttis kannatul rinnust kinni ja lõi rusikaga vastu nägu, mille tulemusena kannatanu pikali kukkus. Kohtus on ta nendest ütlustest taganenud ja öelnud, et F.N-i kas tõukas või lükkas kannatanut, kes kukkus pikali. Rusikaga löömist eitab, kuigi tõdeb, et peale tõukamist oli AK huule juurest katki. Kohtus antud ütluste järgi MP kannatanu löömist pealt ei näinud ning lahkus korterist peale vahejuhtumit, sest JL lubas kutsuda politsei, kui peoseltskond korterist ei lahku. Tunnistaja JL ütluste kohaselt tarvitati sel päeval seltskonnaga korteris alkoholi. Konflikt sai tema sõnul alguse sellest, et elukaaslane AK komistas talle otsa, mida nägi pealt F.N. Süüdistatav lükkas AK pikali ning lõi kannatanut jalaga näkku vähemalt 4 korda, mille tagajärjel kannatanu nägu oli verine. Oma ütlustega on JL kinnitanud, et tõukamise järel kannatanu millegi

1-15-2319 vastu ei kukkunud. Korteris viibinud seltskond vägivallale vahele ei läinud ning 10-minutine kannatanu peksmine süüdistatava poolt lõppes alles siis, kui tunnistaja JL lubas politsei kutsuda. Kohus hindab tõendeid kogumis ja ühelgi tõendil ei ole kindlaksmääratud jõudu. Lähtudes aset leidnud sündmustest, süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlustest ning asjas kogutud tõenditest on kohus seisukohal, et F.N on AK löömisega ja talle kehavigastuste tekitamisega täitnud KarS § 121 sätestatud süüteokoosseisu. Kohus leiab, et F.N tekitas AK füüsilist valu ning tervisekahjustused ülahuulel 2cm põrutushaava, ülahuul turse ja kahe hamba loksumise. Süüdistatava F.N väitis kohtuistungil, et ta kannatanut ei löönud on ümber lükatud AK, JL, MP ja MM ütlustega. MP ütluste kohaselt süüdistatav tõukas kannatanut, mille tagajärjel kannatanu maha kukkus ja tal oli huul verine. Kannatanu AK kinnitas, et ta ise lööjat ei näinud kuid nägi, kui JL hakkas lööjat tema pealt ära tirima. JL ütles talle, et lööjaks oli süüdistatav. MM ütluste kohaselt oli kannatanu ja süüdistatava vahel konflikt ja kannatanu oli pikali maas ning tal oli nägu verine. Kannatanu elukaaslane kutsus seejärel kiirabi ja AK viidi sündmuskohalt kiirabiga minema. Kohtueelses menetluses on JL koostatud äratundmiseks esitamise protokoll, mille kohaselt on ta süüdistatava F.N ära tundnud, kes tema elukaaslast jala ja põlvega vastu näo piirkonda lõi ning sellega eelnimetatud vigastused AK tekitas. F.N on väitnud, et AK tõukamisest pikali ei kukkunud, kuid antud väite lükkab ümber MM ütlus, kes nägi, et F.N läks AK ja JL tülile vahele ning konflikti järgselt oli AK pikali ning tema nina oli verine. Samuti kinnitasid JL ja MP, et F.N õukas kannatanu pikali. Süüdistatav leidis, et kannatanul võisid vigastused siis tekkida, kui kannatanu ise kuskile vastu kukkus. Kohus selle väitega ei nõustu. Ükski uuritud tõend ei kinnita, et kannatanu oleks peale seda, kui F.N teda tõukas, millegi otsa kukkunud ja sellega ennast vigastanud. JL ütluste kohaselt, kelle korteris sündmus toimus ja kes korteris olevaid asju ja esemeid kirjeldada oskas, kinnitas, et seal, kus sündmus aset leidis, ei olnud ühtegi kappi ega muud kõva eset, mille vastu kukkudes oleks kannatanu ennast vigastada saanud. Samuti ei leidnud tõendamist, et keegi teine oleks kannatanule süüdistuses loetletud vigastused tekitanud. Kohtu hinnangul on eeltooduga leidnud tõendamist, et F.N kasutas kannatanu suhtes vägivalda, lükkas ta pikali ja tekitas kehavigastusi. SA Järvamaa Haiglas on koostatud kannatanu kehavigastuse dokumenteerimise kaart, kus nimetatud vigastused on kantud skeemile. Kannatanul on SA Järvamaa Haiglas fikseeritud vigastused näos – huule ja hammaste vigastused. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et AK sai süüdistuses loetletud ja meditsiiniasutuses tuvastatud vigastused vaid tõukamise teel. Kannatanul said fikseeritud vigastused tekkida üksnes löömise tagajärjel. JL ütluste kohaselt lõi süüdistatav maas lamavale kannatanu jalaga vähemalt neljal korral vastu nägu. Samuti kinnitas ka MM, et AK oli nina verine, millest tulenevalt saab järeldada, et kannatanut löödi. Seda, et teda löödi, kinnitas ka kannatanu ise. Kohtus on süüdistatav F.N väitnud, et tema kohta valetatakse, sest oli korteris viibijate jaoks ainuke võõras isik. Kohus ei leia ühtegi objektiivset põhjust, miks peaks tunnistaja JL ja kannatanu valetama isiku peale, kellega nad varasemalt kokku ei ole puututud. Kohus ei tuvastanud isiklikku vihavaenu JL ja AK poolt F.N suhtes, millest tulenevalt ei ole eluliselt usutav F.N väide, et tema suhtes antakse valeütlusi.

1-15-2319

Seega on tõendamist leidnud, et F.N 06.12.2014.a. kella 02 ajal xxxxxxxx xxxxx asulas xxxx xxx köögis lükkas pikali AK ning lõi kannatanule vähemalt neljal korral jalaga näkku, tekitades löömisega AK füüsilist valu ja vigastusi: ülahuulel 2 cm põrutushaava, ülahuule turse, 2 esihamba loksumise. Alates 01.01.2015.a. kehtima hakanud Karistusseadustiku redaktsiooni järgi on sama tegu karistatav KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, kuna F.N on varem toime pannud KarS § 121 järgi kvalifitseeritava teo, mille eest on Pärnu Maakohus teda 09.12.2013.a. karistanud. Seega teise inimese tervise kahjustamisega, mis seisnes kannatanu löömises ja talle valu tekitamises, pani F.Noime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohus on seisukohal, et F.N pani KarS § 121 sätestatud kuriteo AK suhtes toime otsese tahtlusega, sest teadis või vähemalt möönas, et kannatanut tõugates ja jalaga korduvalt näkku lüües põhjustab talle valu ja kehavigastusi. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. F.N poolt vägivalla kasutamine oli põhjendamatu ning õigusvastane, milles tulenevalt on süüdistatav AK kehalise väärkohtlemisega täitnud KarS § 121 sätestatud süüteokoosseisu. Kohus leiab, et F.N ei pannud tegu toime hädakaitses ega ka hädaseisundis. Kohtus leidis tõendamist, et F.N keegi ei rünnanud. Ta leidis, et kannatanu ründas oma elukaaslast ja tema pidi sekkuma. Kohtu hinnangul sellist rünnet, mille puhul süüdistatav oleks pidanud sekkuma ja ise kehavigastusi tekitama, ei olnud. Nii kinnitas JL ise, et AK koperdas talle purjus peaga otsa mitte ei löönud, mingit ohtu, mida oleks tulnud kõrvaldada, ei esinenud. KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu. KarS § 33 kohaselt on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Kohus leiab, et F.N oli talle süüks arvatavate kuritegude toimepanemise ajal süüvõimeline. Kohus ei ole tuvastanud ka ühtegi F.N süüd välistavat asjaolu. Seega on ta süüdi talle süüks arvatava kuriteo toimepanemises ja ta tuleb süüdi tunnistada ning mõista karistus. Karistuste mõistmisel juhindub kohus KarS § 56 sätetest. Karistuste mõistmisel arvestab kohus eelkõige F.N süüd, samuti toimepandud kuritegude raskust ja laadi, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, kohtualuse isikut ja võimalusi mõjutada kohtualust edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 121 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. F.N poolt toime pandud tegu vastab alates 01.01.2015.a. KarS §-le 121 lg 2 p 3, mis näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. F.N on varem kahel korral kriminaalkorras karistatud. 05.05.2014.a. Viru Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi ning 09.12.2013.a. Pärnu Maakohtu poolt KarS § 121, § 199 lg 2 p 4,7,8, § 266 lg 2 p 1,3 ja § 25 lg 2 järgi. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kuivõrd F.N on varem vägivallakuriteo toimepanemise eest

1-15-2319 karistatud vangistusega, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata, siis karistamine rahalise karistusega kui kergeima karistusega ei ole põhjendatud. F.N on kalduvus füüsilisele vägivallale ning varasemad karistused ei ole talle mõju avaldanud, millest tulenevalt tuleb karistuse eesmärkide saavutamiseks F.N-ile mõista reaalne vangistus. Ta jätkas kuritegude toimepanemist ka pärast eelmisi süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Ainuüksi asjaolu, et F.N käib tööl ja oleks valmis kandma rahalist karistust või tegema ÜKT tunde, puudub alus tema reaalsest vangistusest vabastamiseks, kuna sellisel viisil ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke. Kui isiku süü, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, et süüdistatav oleks võimeline kandma rahalist karistust või tegema ÜKT tunde. Kohtu hinnangul puuduvad käesolevas asjas erisuses, mis teeks karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kohus leiab, et nimetatud karistus on piisav mõjutamaks F.N edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohus on seisukohal, et F.N tuleb süüdi tunnistada KarS § 121 (alates 01.01.2015.a. KarS § 121 lg 2 p 3) järgi ja mõista talle karistuseks vangistus sanktsiooni keskmises määras, s.o. üks aasta ja kuus kuud, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendada 05.05.2014.a. Viru Maakohtu poolt mõistetud ära kandmata karistuse 1 aasta vangistuse võrra. Liitkaristuseks tuleb F.N-ile mõista 2 aastat ja 6 kuud vangistust. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 175 lg 1 p 4, 5 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale makstud tasu. Seega tuleb F.N-ilt menetluskuluna riigituludesse välja mõista sundraha II astme kuriteos süüdimõistmise korral 585 € ja vandeadvokaat Natalia Suvorova poolt osutatud riigi õigusabi eest kohtueelses menetluses 72,00 € ja kohtumenetluses 457,80 €. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Tammeniit Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.