1-15-916/18 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

süüdi IA muuhulgas väidetavalt koos I.D toimepandud kuritegudes sh. tegudes, mille üle toimus menetlus I.D suhtes käesolevas asjas. Kaitsja teeb viite Riigikohtu lahendile asjas nr. 3-1-1-63-13 ja leiab, et käesolevas kaasuses on kohtuniku taandumisalus veelgi selgem. Kohtunik P.Jaakson tunnistas IA süüdi koos I.D-ga toimepandud tegudes. Antud olukorras ei ole inimlikult võimalik, et kohus saanuks/võinuks jõuda järelduseni, et kuriteo sündmusi pole aset leidnud. Käesolev menetlus ei olnud aus ega õiglane kui ka näi sellisena. Olukorras, kus asja menetlev kohus pidanuks ise taanduma, on I.D kriminaalasja lahendanud ebaseaduslik kohtukoosseis. Rõhutab, et asjaolu, et IA asja arutas kohtunik P.Jaaksoo ilmnes apellandile alles peale kohtuvaidlusi ja kohtu eemaldumist nõupidamistuppa. Juunis 2014.a tehtud kohtuotsust ei olnud ka 2014 alguses kaitsjale üle antud toimikus. 3.2 Kaitsja leiab, et maakohus teinud meelevaldseid oletusi ja järeldusi, mis on toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse. I.D puudub OÜ K ja viimase esitatud maksudeklaratsioonidega igasugune seos. Ainsaks nö tõendiks nimetatud episoodis on jäänud kohtul väide, et SL ID-kaart, millega olevat tehtud deklaratsioonide parandusi, leiti I.D kodu läbiotsimisel enam kui kuu aega peale deklaratsioonide paranduste esitamist.SL on andnud ütlusi, et ID-kaardi andis ta IA. Mitte ükski tõend ei viita I.D osavõtule. Samas on ka kohus leidnud, et „28.03.2012 OÜ K parandus IP-aadressilt 90.190.217.213. Tl 44-46 II kd olev tõend ei näita IP-aadressi 90.190.217.213 seos I.D-ga.“ Seetõttu jääb arusaamatuks millel põhineb kohtu süüdimõistev otsus OÜ K puudutavas episoodis. Mitte ühegi tõendiga ei ole tõendatud, et I.D elukohast leitud e-maksuameti paroolidega oleks tehtud OÜ VÕ parandusdeklaratsioone. E-maksuameti paroolid on muudetavad, mistõttu I.D seostamine läbi läbiotsimisel leitu on meelvaldne ning vastuolus kriminaalmenetluse põhimõtetega. Veelgi enam ei ole tõendatud, et neid parandusdeklaratsioone oleks teinud I.D. Apellandi poolt on esitanud kindlad viited sellele, et parandusdeklaratsioonide esitamise ajal ei olnud I.D arvutisse installeeritud programmi HydeMyIP. Nimetatud programmi installeeris ASUS I.D mõni päev enne läbiotsimist (st peale parandusdeklaratsioonide esitamist) . Arvutis Apple ei olnud see programm aktvieeritud. Seetõttu on oletuslik kui ka meelevaldne seostada I.D nimetatud ettevõtte deklaratsioonidega. Sama meelevaldne on I.D seostamine OÜ-te H, M kui M (F ) parandusdeklaratsioonidega. Kogu kohtuotsuse väärloogika lähtud ebaeetilisest eelarvamusest, et kuivõrd kõik teised eitavad oma seoseid nimetatud deklaratsioonidega, siis kohtu jaoks osutus ainuvõimalikuks süüdlaseks I.D. Näiteks on OÜ M osanikku RO seostatud maksukuritegudega (so. väärdeklaratsioonide esitamisega kriminaalasjas nr. 1-12-8162 (12930000374). Lisaks sellele ei saa jätta arvestamata isikute kaitsepositsiooni ja sellest tuleneva rõõnaga. Apple MacBook arvuti koopia vaatluse tulemus ei ole usaldusväärne. Vaatluse andmeil on failide nn. ajatempel vaatluse toimumise aegne. Mitte millegi seetõttu ei ole välistatud, et andmeid on läbiotsimise ja vaatluse ajal muudetud. Isegi juhul, kui I.D oleks nende ettevõtetega seotud, ei olnuks tegemist ühisest tahtlusest ühe õigushüve vastu sooritatud teoga. Sarnaselt võiks ju ka nn. süstemaatilised poevargused (KarS § 199 lg.2 p.9) kvalifitseerida KarS 199 lg.1 järgi ühe teona. Üksitegudena nimetatud sündmusi käsitledes ei oleks OÜ-tesse VÕ, H, M puutuv kuriteona karistatav.

Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt ei ole kaitsja ega süüdistatav kohtuniku taandamistaotlust esitanud ega üldse tõstatanud kohtuniku taandumise aluste olemasolu küsimust. Apellatsioonis on kaitsja selgitanud, et asjaolu, et sama kohtunik arutas ka IA süüdistusasja ilmnes alles pärast kohtu eemaldumist nõupidamistuppa. Siinjuures kolleegium osutab, et lühimenetluses asja arutades on kaitsja viidanud IA puudutava kohtuotsusega mõistetud karistusele ning süüdistatav oma viimases sõnas ka IA esitatud süüdistuse sisule. Seega kogu menetluse kestel, pole kaitsjal ega süüdistataval mingilgi määral tekkinud kahtlusi kohtuniku erapooletuses. Kaitsja ei ole viidanud apellatsioonis ühelegi toimingule või kohtuniku seisukohale või käitumisaktile, mis alusel oleks võimalik tuvastada, et asja arutamisel oleks alust kahelda kohtuniku objektiivsuses ja erapooletuses, mistõttu on ainetu kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väited, et menetlus ei olnud aus ega õiglane kui ka ei näinud sellisena. Kaitsja on apellatsioonis esitanud seisukoha, et kohtunik oleks pidanud taanduma, olenematult esitatud taotlusest viidates seejuures Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-63-13 leides, et käesolevas kaasuses on kohtuniku taandumisalus veelgi selgem. Kolleegium leiab, et selline seisukoht ja järeldus on ekslik. Kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-63- 13, p-s 20.1. on analüüsitud olukorda, kus arutas kriminaalasja kohtunik, kes oli varem teises kriminaalasjas teinud kohtuotsuse, millega tunnistati kaks isikut süüdi kaasaaitamises sellele samale kuriteole, mille täideviijana süüdistati arutatavas asjas süüdistatavat. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt pole antud kriminaalasjas tegemist analoogse juhtumiga. Vaidlus puudub sellest, et maakohus on tõepoolest eraldi teinud 06.2014 aastal kokkuleppemenetluses süüdimõistva otsuse IA suhtes ja seda ka I.D-ga koos kahe maksualase kuriteoepisoodi toimepanemises. Kuid kolleegium leiab, et antud juhul pole tegemist olukorraga, kus IA süüdimõistmine maksukuriteo toimepanemises täideviijana eeldab eraldi menetluses sama kuriteo teise täideviija süüdimõistmist. Kokkuleppemenetluses IA süüdmõistmisel pole tegemist sellise lõpliku veendumusega I.D süü osas, mis tegelikkuses tema süü küsimust lahendades teeks raskeks tema õigeksmõistmise. Mõlemal juhul toimus asja arutamine lihtmenetluses, seega pole tegemist ka olukorraga, kus enne I.D asja arutamist poleks kohtunik tohtinud olla teadlik kriminaalasjas kogutud tõenditest. Kohtuistungi protokollist ja apellatsioonist tulenevalt pole kaitsja ega süüdistatav esitanud versiooni, et maksukuritegu pole üldse toime pandud. Maakohtus on taotletud I.D õigeksmõistmist süü tõendamatuse tõttu. Apellatsioonis on kaitsja esitanud maksukuritegude erinevad koosseisud tulenevalt võim alikest toimepanemise eesmärkidest ja leidnud, et I.D puutumus maksukuriteo toimepanemisega pole tõendamist leidnud, mistõttu kuulub ta õigeksmõistmisele. Asjaolu, et maakohus on tõendeid kogumis hinnates teinud süüdimõistva kohtuotsuse ei anna alust kahelda kohtuniku erapooletuses. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et menetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes pole tuvastatav ning sellel alusel kohtuotsus tühistamisele ei kuulu.

Maakohus on piisava selguse ja põhjalikkusega ära näidanud tõendid millede alusel on tuvastatav kas siis koos IA või üksinda I.D poolt katsestaadiumisse jäänud maksukuriteo toimepanemine ja seda kõikides inkrimineeritud episoodides. Kohtuotsus rajaneb vahetult uuritud tõenditel ja otsuses on loogiliselt põhistatud seisukohti, milleni kohus tõendite hindamise tulemina jõudis. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohus tõendite uurimisel ja hindamisel vigu teinud ning menetlusnormi rikkumine ega materiaalõiguse ebaõige kohaldamine pole tuvastatav. Nii on isikuliste tõenditena välja toodud tunnistajate RO, AP, SL, RM, IT, ET, HP, MK ütlused ning kohus on neid tõendina arvestanud ja seega ka pidanud usaldusväärseteks. Kaitsja ei ole eelnimetatud hinnangut asjakohaselt vaidlustanud. Samuti on kohus analüüsinud süüdistatava poolt antud ütlusi kõrvutades neid teiste kogutud tõenditega nagu tunnistajate ütlustega ja ka kirjalike tõenditega ning on hinnanud tema ütlused ebausaldusväärseteks kuna need pole eluliselt usutavad ja on ka vastuolus eelnimetatud tõenditega. Apellatsioonis pole ka eeltoodud järeldust kummutavat analüüsi esitatud ning väide, et teised eitavad oma seotust deklaratsioonidega ning arvestada tuleb kaitsepositsioonidega on ainetu kuna ka I.D eitab oma süüd ning nagu kolleegium eelpool osutas on maakohus tunnistajate ütlusi analüüsides jõudnud järeldusele nende usaldusväärsusest ega tuvastanud asjaolusid, mis annaks aluse kahtluseks, et tunnistajad on I.D alusetult süüstanud. Selliseks kahtluseks ei anna ainet ka apellatsioon. Samuti on kohus kõigis episoodides tunnistajate ütlusi ja nendega riimuvaid kirjalikke tõendeid aluseks võttes tuvastanud, et süüdistuses näidatud ajal, süüdistuses näidatud is ikute dokumentide või e-maksuameti paroolidega on süüdistuses näidatud äriühingute kohta esitatud maksuametile käibemaksudeklaratsioonide parandused. Kohus on toetunud Maksu- ja Tolliameti digitaalselt allkirjastatud ülevaatele OÜ K, OÜ H, OÜ VÕ, OÜ M ja OÜ F( alates 10.04.2012 uus ärinimi OÜ M) kohta esitatud deklaratsioonidest, kust nähtuvad ka nende äriühingute kohta tehtud süüdistuses näidatud parandusdeklaratsioonid. Tõend näitab, et süüdistuses näidatud kuupäevadel on nimetatud äriühingute kohta esitatud maksuhaldurile käibemaksu parandusdeklaratsioonid, millega on kõigi puhul suurendatud äriühingute sisendkäibemaksu summat ja tekitatud ettevõtetele näilik enammakse süüdistuses näidatud summades( 1kd. t.lk. 66 – 74). Kaitsja ei ole apellatsioonis vaidlustanud, et süüdistuses nimetatud parandusdeklaratsioonid sisaldasid teadvalt ebaõigeid andmeid. Deklaratsioonide sisust tuleneb, et taotletakse enammakstud käibemaksu tagastamist. Valeandmetega parandusdeklaratsioonide esitamise eesmärgina on kohus seaduslikult tuvastanud tagastusnõude suurendamise ehk eesmärgi saada riigilt ebaseaduslikult raha. Kaitsja apellatsioonis väidetu sellest, et tegemist võis olla ka mingi muu karistatava eesmärgipärase käitumisega pole kooskõlas parandusdeklaratsioonide sisuga, on oletuslik ega anna alust esitatud süüdistuses õigeksmõistva otsuse tegemiseks. Kohus on leidnud, et kõikide episoodide puhul on süüdistust kinnitavaks ja I.D kuritegudega siduvaks asjaoluks see, et parandusdeklaratsioonide tegemiseks kasutatud isikute dokumendid või e-maksuameti paroolid olid I.D valduses ja seda ajavahemikul kui parandusdeklaratsioonid olid ametile esitatud. Nii on maakohus tuvastanud, et SL digitaalne isikutunnistus nr xxxxxxxx, millega on tehtud 28.03.2012 OÜ K parandusdeklaratsioonid, võeti ära läbiotsimisel I.D elukohast.

I.D elukohast läbiotsimisel ära võetud kahes arvutis ja ühel mälupulgal olid VB e-maksuameti kasutajatunnus ja paroolid, millega on tehtud 08.04.2012 OÜ VÕ ning 08.04.2012 ja 09.04.2012 OÜ M parandusdeklaratsioonid. IT sõnade kohaselt 21.02-22.02.2012, kui on tehtud OÜ H parandusdeklaratsioonid IT ID kaardiga, oli tema ID-kaart koos paroolidega I.D käes. I.D kodu läbiotsimisel on ära võetud RM ID-kaart, millega on tehtud 24.03.2012 OÜ H parandusdeklaratsioon. I.D elukohast läbiotsimisel ära võetud kahes arvutis ja ühel mälupulgal olid RO e-maksuameti kasutajatunnus ja paroolid, millega on tehtud 22.02.2012, 07.04.2012 ja 08.04.2012 OÜ F parandusdeklaratsioonid. Lisaks eeltoodud siduvale asjaolule on maakohus eraldi iga kuriteoepisoodi osas välja toonud tõendid, mis kogumis andsid aluse I.D suhtes süüdimõistv a otsuse tegemiseks. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks maakohtu poolt juba käsitatud tõendeid uuesti otsuses täies mahus esitada, teeb vaid mõned viited maakohtu poolt hinnatud tõenditele. Maakohus on tuginenud MTA poolt esitatud õiendile, millest nähtuvad IP aadressid, milledelt olid tehtud äriühingute käibedeklaratsioonide parandused ning mis osaliselt on seotud I.D elukohaga ja tehtud on need isikute dokumentide ning paroolidega ajal kui dokumendid asusid I.D valduses. I.D-ni elukoha läbiotsimisel leitud ja vaadeldud arvutites ja mälupulkadel oli tuvastatud RO e-maksuameti kasutajatunnus ja paroolid, millega on tehtud OÜ F( OÜ M) parandusdeklaratsioonid, samuti olid nendes tuvastatud andmed VB e-maksuameti andmetega st kasutajatunnus ja paroolid, milledega olid esitatud OÜ VÕ ja OÜ M parandusdeklaratsioonid. Maakohus on tuvastanud, et MTA 07.05.2012.a kirjast tulenevalt on OÜ H deklaratsioonides parandused tehtud IT nimelt IP aadressilt 176.46.21.122 21.02.2012 kell 13:48:34 ja 22.02.2012 kell 15:21:15 ja kell 15:21:32 tehtud november ja detsember 2011 ning jaanuar 2012. IP aadressilt 194.150.65.99 oli 24.03.2012 kell 09:18:15 tehtud OÜ H oktoober 2011 KMD-is parandus RM nimelt. Jälitustoimingu protokolli kohaselt IP aadress 194.150.65.99 kuulub Elisa eesti AS-ile ja ajavahemikus 24.03.2012 kell 09.13-09.23 kasutas seda IP-d mobiilne andmeside xxxxxxxxxxx. Vaatlusprotokoll 15.06.2012 /tl 112,125 I kd/ näitab, et 24.04.2012 on I.D elukohast ära võetud netipulk MINT, number xxxxxxxx ning samuti SLID kaardile lisaks veel ka PIN ja PUK koodide asendamise ümbrik. Seotuna siis OÜK nimelt esitatud parandusdeklaratsioonidega. Samuti on kohus analüüsinud ja käsitanud IA elukohast ja tema elukaaslase elukohast leitud ja vaadeldud dokumentatsiooni ning arvutis tuvastatud andmeid millised on seotud nii OÜ K kui ka OÜ VÕ nimelt esitatud parandusdeklaratsioonide esitamisega ning isikutega kes olid märgitud deklaratsioonide esitajateks ning ära on näidatud ka seos I.D-ga. I.D-lt läbiotsimisel ära võetud Apple MacBook arvuti koopia vaatlusel sisestati otsingusse märksõna „Sertifitseerimiskeskus1“ ja selle tulemusena leiti allkirja ja isikutuvastuse failide kataloogid / 1 kd. t.lk. 131-132, 139, 140/, millised näitavad isiku nime, isikukoodi ja dokumendi numbrit, mida on arvutis kasutatud ID-kaardiga või DigiID-ga isiku tuvastamiseks ja allkirjastamiseks. Kataloogidest leiti järgmised isikud ja nende dokumendid: SL xxxxxxxxxxx, dokumendi nr xxxxxxxx, RM xxxxxxxxxxx, dokumendi nr xxxxxxxx, IT xxxxxxxxxxx, dokumendi nr xxxxxxxx. Need on just need dokumendid, milledega on tehtud süüdistuses näidatud deklaratsioonid.