Kohtulahend

G. V.

O.E väitel juhtis tema autot küll siis, kui nad Raplas asuva Karmani kaupluse juurest lahkusid, kuid keeranud välja Tallinna maanteele, tegi ta peatuse enne Rapla jõe silda ning seal 2 (9)

vahetasid nad G. V iga kohad. Edasi sõites juhtis autot G. V , kes tegi avarii. O.E kinnitab, et auto ja enda vigastusi arvestades ei saanud tema olla auto juhikohal. Seda kinnitab vasakul jalal olev vigastus, mille võis tekitada käigukang Seda, et autot juhtis just G. V , kinnitavad ka viimase seljavigastused. Autost tehtud fotod koos vaatlusprotokolliga tõendavad, et juhiistme seljatugi on kõveraks väändunud, kõrvalistuja istme seljatugi vähem väändunud, millest tulenevalt peaksidki just autot juhtinud isikul esinema raskemad kehavigastused. O.E ütlusi selle kohta, et ta tegi enne silda peatuse, kinnitavad apellandi arvates tunnistaja M. P i ütlused, mille maakohus on aga jätnud tähelepanuta. Kaitsja leiab, et O.E süü tõendamisel ei tohi tugineda kannatnu G. V i ütlustele. Esiteks võttis G.V maakohtus omaks, et ta andis 31. juulil 2014. a uurijale valeütlusi, kui kinnitas, et ei teadnud, kes oli roolis. Ka tuleb tema ütlusi pidada ebausaldusväärseks, arvestades kannatanu ja O.E halba läbisaamist pärast avariid. Apellatsioonis märgitakse veel, et ka liiklusõnnetuse toimumise järgselt sündmuskohale saabunud tunnistaja A V a ütlused selle kohta, et katusele paiskunud autos oli üks noormees kohakuti juhikohaga, ei kinnita seda, et autot juhtis O.E. Kuna O.E oli turvavöö kinnitamata, võis ta üle katuse paiskunud autos kukkuda ka juhi poole peale. G.V i ütluste kohaselt oli ta autost välja saanud juhipoolsest aknast.

3 (9)

Apellandi poolt esitatud argumentatsioonist ei tõusetu põhjendatud kahtlust, et liiklusõnnetuse momendil O.E sõiduautot ei juhtinud. Tunnistaja M. P kinnitab, et ta nägi, kui O.E auto sõitis Karmani poe parklast Tallinna maanteele. Autot juhtis siis O.E ja G. V oli kõrval. Kuhu auto Tallinna maanteel edasi sõitis, seda tunnistaja kohe ei näinud. Nendest ütlustest ei ole võimalik teha järeldust, et liiklusõnnetuse hetkel oli autoroolis G. V . Pigem kinnitavad M. P i ütlused seda, et liiklusõnnetuse hetkel juhtis sõiduautot O.E. Kannatanu G V avaldas kohtuistungil, et autot juhtis poe juurest parklast kuni õnnetuse toimumiseni O.E. G. V i ütlusi kinnitavad tunnistajate P. S i, K. Vi ja S. T ütlused, kes tunnistasid kohtuistungil, et Karmani poe parklast lahkudes oli sõiduauto roolis O.E ja juhi kõrval istus G. V . Parklast peateele väljasõidu ajal nägi P. S kiriku juures ringristmikul veel O.E auto tagatulesid. K. V helistas G. V ile, kes ütles talle, et nad tegid avarii. Tunnistajate sõiduauto ei olnud sellel ajal veel jõudnud Rapla aleV välja sõita ja asus Viljandi maanteel. Tunnistaja A. V avaldas, et püüdis kontakti saada autos olnud noormehega, kuid viimane ei reageerinud. See noormees oli autos kukkunud juhi kohalt alla katusele, tema pea oli rooli pool. Teine noormees oli autost väljas pikali ja selle noormehe viis kiirabi ära.

3.2 Kannatanu esindaja leiab, et maakohtu otsus on õiguspärane ja põhjendatud ning palub jätta see muutmata. Vastuses leitakse, et maakohus on põhjendatult tuginenud kannatanu ütlustele, kuigi need seati kahtluse alla põhjusel, et ta andis kohtueelses menetluses teistsuguseid ütlusi. Kannatanu põhjendas seda, miks ta andis kohtueelses menetluses teistsuguseid ütlusi. Ajal, kui G. V kohtueelses menetluses ütlusi andis, oli tema ja O.E omavaheline läbisaamine hea. G. V ei soovinud oma sel ajal head tuttavat „reeta“, mistõttu väitis ta algselt, et ei teadnud, kes oli õnnetuse hetkel autoroolis. Kannatanu ütlused on ka eluliselt usutavad ning lähevad kokku teiste tunnistajate poolt antud seletustega. Seevastu süüdistatava ütluste puhul see nii ei ole.

Sellised ütlused, kus isik mäletab endale sobivaid asjaolusid, ebasobivad on aga mälust kandunud, viitab kannatanu esindaja hinnangul selgelt soovile pääseda toime pandud kuriteo karistusest. Süüdistatava ütluste ebausutavust suurendab seegi, et O.E sisuliselt põgenes sündmuskohalt. Ühtlasi jääb O.E ütluste puhul mõistmatuks, miks pidanuks juhul, kui nad tõesti nägid politseibussi, nõustuma rooli istuma G. V , kel puudus juhtimisõigus ning kes oli tarbinud alkoholi. Kannatanu peab iseenesestmõistetavaks, et sellisel juhul oleks keeldunud rooli minemast ka tema ise. Mainimist väärib seegi, et vahetult enne O.E autosse istumist liikus G. V temale kuuluvas autos seadusekuuleka kaasreisijana, olles leidnud endale kaine ja juhilubadega autojuhi. Vale on apellatsiooni väide, et G. V tuli tema ütluste kohaselt pärast avariid autost välja juhipoolse akna kaudu. Nagu G. V seda kohtulegi kirjeldas, tuli ta pärast avariid välja läbi juhipoolse tagumise akna. 4 (9)

Tõsiseltvõetavad ei ole süüdistava väited selle kohta, et auto ja tema enda vigastusi arvestades ei saanud olla roolis tema. Kuna O.E ei pöördunud arsti poole ega jäänud ootama kiirabi tulekut, ei ole tema vigastused või nende puudumine fikseeritud. Isegi kui G. V i vigastused olid tõsisemad, ei viita see kuidagi sellele, et viimane pidanuks roolis olema. Praktikas esineb sagedaselt olukordi, kus kaasreisija vigastused ongi juhi omadest raskemad. See, et kannatanu vigastused tekkisid just selja piirkonda, võib olla põhjustatud sellest, et erinevalt O.E-st oli G. V il kinnitatud turvavöö, mis hoidis ilmselt kannatanu vastu seljatuge. Autost tehtud fotod koos vaatlusprotokolliga tõendavad, et ka kõrvalistuja seljatugi oli väändunud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5 (9)

6 (9)

Seda, et O.E istus kaassõitja kohal, ei tõenda ka tema väited selle kohta, et tal oli vasakul jalal vigastus, mille ta sai auto käigukangilt. Nagu eespool märgitud, väitis O.E maakohtus, et liiklusõnnetusest ta midagi ei mäleta. Seega ei ole O.E mälestust ka selle kohta, kuidas ta jalale vigastuse sai. Maakohtu istungi protokolli kohaselt järeldas O.E seda, et ta sai vigastuse käigukangilt, jalavigastuse kujust ja paiknemisest (toim.l. 116). Kohtu jaoks ei ole O.E väide, et tema jalavigastuse kuju ja paiknemise järgi on vigastus saadud käigukangilt, kontrollitav, kuna O.E ei pöördunud arsti poole ja vigastust fikseeritud ei ole. Seega on tegemist üksnes paljasõnalise väitega. 6.2 Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, nagu kinnitaks tunnistaja M. P i ütlused O.E väiteid selle kohta, et ta tegi enne sillale sõitmist veel ühe peatuse, mille järel asus rooli G. V . M. P on küll andnud ütlusi selle kohta, et nägi kuidas, auto läks Karmani Kaubamaja juurest lahkudes SEB Panga kontori juures ringristmikule, seejärel autot ei näinud, kuna pangahoone jäi ette. Sealt edasi Vigala jõe sillale jõudis auto aga viivitusega, nii et tekkis küsimus, kas O.E pööras alevi poole. M. P tunnistas, et ei näinud, kus auto vahepeal oli, kuid vastuseks küsimisele, kas tundus, et auto vahepeal peatus, tõdes: „Mingi hetk oli jah“ (toim.l. 96). Küsimustele, kui pikk see ajavahemik oli, mille vältel võis O.E auto olla peatunud, M. P vastata ei osanud, põhjendades seda sellega, et see sündmus juhtus ammu. Ringkonnakohtu hinnangul väärib aga tähelepanu, et M. P kasutas kahel korral selle ajavahe, mille vältel O.E auto võis olla peatunud, kirjeldamisel sõna „hetk“. Esmalt vastas ta kaitsja küsimusele, mis see ajavahe võis olla: „Täpselt ei oska öelda, mingi hetk oli.“ Seejärel vastas ta kaitsja küsimusele, kas tundus, et auto ei sõitnud otse sillale, vaid peatus: „Mingi hetk oli jah.“ Selline sõnavalik näitab ringkonnakohtu hinnangul, et kõnealune ajavahemik pidi olema lühike. O.E esitaud kirjelduse järgi ei saanud aga peatus väga lühiajaline olla: O.E sõnade kohaselt tuli ta selle peatuse ajal autost välja, suitsetas ja jõi õlut. 6.3 Ka peab ringkonnakohus oluliseks seda, et M. P kinnitas, et poe juurest sõitis ära veel teinegi auto. See on auto, milles olid P. S , K. V ja S. T. Autos olnute sõnul sõitsid nad ära kohe O.E järel, O.E sõitis üle üle silla, s.t Raplast välja kiriku suunas, nemad keerasid Viljandi maanteele. P. S , kes juhtis autot, on andnud ütlusi, et nad lahkusid Karmani Kaubamaja parklast kohe pärast O.E ja G. V i (toim.l. 75), vahe oli tema arvates sekundites (toim.l. 77). O.E autot nägi kiriku juures asuva ringteeni, mistõttu ei saanud vahetus toimuda enne Neste tanklat (toim.l. 77). K. Vi sõnul nägi ta siis, kui nende auto oli ringristmikul, kui O.E sõitis üle silla (toim.l. 80; 83). Ka S. T sõnul nägi ta O.E autot viimati, kui see sõitis üle silla, siis sõitsid nemad jaama poole (toim.l. 87), s.o läksid ristmikult Viljandi maanteele. Kaitsja seab tunnistajate ütlused kahtluse alla põhjendusega, et nende selgitused, kus oli O.E auto, kui nad seda veel nägid, on erinevad. Ringkonnakohus möönab, et tunnistaja P. S i ütluste kohaselt oli O.E auto kaugemal kui K. Vi ja S. T ütluste järgi. Ringkonnakohus ei pea seda aga põhimõtteliseks vastuoluks, kuna inimesed hindavad vahemaad erinevalt, seda enam, et see toimus pimedal ajal (15.03.2014 peale kella 02:00) auto tagatulede alusel. Teiseks on sündmusest möödunud suhteliselt palju aega. Oluline on aga see, et K. V ja P. Silver kirjeldasid seda, kus nad O.E autot nägid, sarnaselt. 7 (9)

Kuivõrd tunnistajate ütluste kohaselt lahkus auto, milles olid P. S , K. V ja S. T, Karmani Kaubamaja parklast kohe pärast V. Järvala juhitud autot ning autos olnute sõnul nägid nad sõitmas O.E juhitud autot üle silla, ei ole võimalik, et O.E tegi vahepeal peatuse, mille vältel ta jõudis õlut juua, suitsetada ja G. V iga kohad vahetada. O.E ütluste kohaselt tegi ta aga peatuse apteegi parklas, mis jääb ringristmiku ja silla vahele. Seega lükkavad ringkonnakohtu hinnangul nii P. S i, K. Vi ja S. T ütlused O.E ütlused ümber. Neid toetavad ka M. P i ütlused selle kohta, et auto, milles olid P. S , K. V ja S. T, sõitis V. järvela autole järele, ning kui ka O.E peatuse tegi, ei saanud see olla pikk. Ka sobivad tunnistajate ütlustega kannatanu ütlused. Asjaolu, et kannatanu kohtueelses menetluses andis ütlusi, et ei tea, kes oli auto roolis, ei muuda kannatanu kohtus antud ütlusi ringkonnakohtu jaoks ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus nõustub kannatanu esindaja seisukohtades märgituga, et kannatanu selgitus, miks ta andis kohtueelses menetluses teistsuguseid ütlusi (ei soovinud „reeta“ O.E, kellega tal olid sel ajal head suhted), on usutavad. Lisaks kirjeldatud ütlustele, mille kohaselt oli poe parklast lahkudes auto roolis O.E ning seejärel ei saanud toimuda kohtade vahetust O.E ja G. V i vahel sellisel moel nagu seda on väitnud O.E, tõendavad seda, et autot juhtis O.E, ka tunnistaja A. Va ütlused. Nimelt nägi A. V O.E pärast õnnetust autos just juhikoha juures (toim.l. 71). Sama on väitnud ütlustes tunnistaja P. S (toim.l. 75). Kaitsja leiab, et A. Va ütlused ei tõenda seda, et O.E istus enne õnnetust just juhikohal. Ringkonnakohus nendib, et ainuüksi A. Va ütlused ei oleks tõesti piisavad väitmaks, et autot juhtis just O.E, kuid arvestada tulebki, et tegemist ei ole ainsa tõendiga, mis viitab sellele, et O.E autot juhtis; A. Va ütlusi selle kohta, et pärast õnnetust oli O.E autos juhi poole peal, tuleb aga arvestada koostoimes tunnistajate ütlustega, et ka esialgu juhtis autot just O.E . Need tõendid kogumis viitavad sellele, et just O.E juhtis autot, kui liiklusõnnetus juhtus. Ka tuleb nõustuda maakohtuga selles, et ütlustest nähtuv O.E soov enne politseiametnike saabumist sündmuskohalt lahkuda, näitab seda, et auto juhiks oli O.E. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et maakohus on hinnanud tõendeid õigesti ning tõendid viitavad just sellele, et autot juhtis O.E.

Sten Lind /allkirjastatud digitaalselt/

Meelika Aava /allkirjastatud digitaalselt/

Ivi Kesküla /allkirjastatud digitaalselt/ 8 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.