Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend
3-1-1-46-15 2. juuni 2015 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Saale Laos Kriminaalasi L.S-i süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-4811 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik L.S-i kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi pooled Jaanika Kõrgmaa Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 6. mai 2015, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2015. a otsus L.S-i kriminaalasjas muutmata ja kassatsioon rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.L.S-ile esitati karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 1 järgi süüdistus O. B.-le eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises. 2011. aasta juuni lõpus tekkis Kohtla-Järvel L.S-i kodus süüdistatava ja O. B. vahel ühise alkoholitarvitamise käigus tüli. L.S haaras naisel juustest kinni, lükkas põrandale ja lõi korduvalt jalaga kõhtu. Selle tulemusel tekkis O. B.-l kõhunäärme täielik rebend ja sellega kaasnev kõhukelmepõletik ning pseudotsüstid kõhunäärmes. Niisugune tervisekahjustus on eluohtlik.
2.Viru Maakohtu 16. oktoobri 2014. a otsusega tunnistati L.S KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdi ja teda karistati nelja aasta pikkuse vangistusega, mida kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati kahe aasta ja kaheksa kuuni. Kohtu seisukohad olid järgmised. 2.1 L.S peksis O. B.-d 2011. aasta juuni lõpus jalaga kõhtu. Seda kinnitavad süüdistatava enda ütlused. Nendesse ütlustesse tuleb siiski suhtuda mõninga kriitilisusega. Nimelt eitas L.S 2011. aasta oktoobris toimunud ülekuulamisel O. B. peksmist. 2014. aasta märtsis toimunud ülekuulamisel tunnistas ta aga kannatanu jalaga kõhtu peksmise üles. Sellise teo toimepanemist kinnitas ta ka kohtuistungil. O. B. on kogu aeg andnud ütlusi, et L.S peksis teda jalaga kõhtu. Suuresti kinnitab kannatanu ütlusi ka O. B. ema I. U. Ema ja tütre ütlused lahknevad üksnes väheolulistes asjaoludes. Ka kannatanu õe A. M.-i sõnul esinesid O. B. kehal peksmise jäljed. 2.2 Isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt oli O. B.-l kõhunäärme täielik rebend ja sellega kaasnev kõhukelmepõletik ning pseudotsüstid kõhunäärmes. Need vigastused võisid eksperdi hinnangul olla tekkinud löögist kõva tömbi esemega, sh jalaga, kõhupiirkonda. Vigastused olid eluohtlikud, sest tõid kaasa organi raske funktsioonihäire ja kõhukelmepõletiku. 2.3 Kuivõrd ei tuvastatud muid võimalikke vigastuse tekkepõhjusi peale L.S-i jalalöökide kõhtu, esineb süüdistatava teo ja eluohtliku tervisekahjustuse vahel põhjuslik seos. 2.4 Süüdistatav realiseeris KarS § 118 lg 1 p 1 koosseisu tahtlikult. Eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel toimis L.S kaudse tahtlusega. Lüües põrandal lamavat kaitsetut alkoholijoobes kannatanut korduvalt jalaga kõhtu, pidas L.S võimalikuks eluohtliku tervisekahjustuse tekkimist ja möönis seda. Sellele viitab ka asjaolu, et peksmine oli intensiivne ja löögid tugevad. Niisiis soostus süüdistatav eluohtliku tervisekahjustuse saabumisega. 2.5 Karistuse mõistmist sanktsiooni alammääras põhjendas maakohus sellega, et süüdistatav on tegu kahetsenud, peksmine kestis võrdlemisi lühikest aega, selle käigus ei kasutatud mingeid esemeid, tegu polnud grupiline, süüdistatavat pole varem karistatud, realiseeriti vaid üks KarS § 118 lg 1 punkt, süüdistatav kutsus kannatanule kiirabi ja O. B. keeldus esialgu haiglasse minemast. Samuti räägib leebe karistuse kasuks asjaolu, et umbes kaks aastat kriminaalmenetlus lihtsalt seisis.
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kes taotles otsuse tühistamist ja L.S-i õigeksmõistmist või süüditunnistamist KarS § 121 järgi. Kaitsja hinnangul pole tõendatud, et raske tervisekahjustuse tekitas süüdistatav. O. B. võis hoopis kukkuda. Kui kannatanu oleks haiglasse läinud, oleks kõhukelmepõletik võib-olla tekkimata jäänud. Kohus rajas otsuse ebausaldusväärsetele tõenditele ja rikkus in dubio pro reo-põhimõtet. L.S ei olnud eluohtliku tervisekahjustuse osas tahtlust. L.S oleks tulnud vabastada reaalse karistuse kandmisest.
4.Tartu Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2015. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. 4.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud, et L.S peksis kannatanut jalaga kõhtu ja põhjustas seeläbi O. B.-le eluohtliku tervisekahjustuse. Seda kinnitavad esiteks kannatanu ütlused, mis on kogu menetluse kestel olnud ühesugused. Samuti saab tugineda tunnistajate I. U. ja A. M.-i ütlustele, mis lahknevad O. B. selgitustest üksnes ebaolulises osas. Kõrvale tuleb jätta süüdistatava ütlused. Vastupidiselt eeluurimisel ja maakohtus öeldule eitas L.S ringkonnakohtus, et ta oleks kannatanut löönud. Maakohtus andis süüdistatav oma sõnul teistsuguseid ütlusi seetõttu, et tal oli tüli oma vennaga. Samas ei suutnud L.S arusaadavalt selgitada, miks see väidetav tüli ajendas teda andma tõele mittevastavaid ütlusi. Seetõttu tuleb süüdistatava ütlused tervikuna ebausaldusväärsetena kõrvale jätta. 4.2 Eluohtliku tervisekahjustuse osas tegutses L.S kaudse tahtlusega. Süüdistatav rakendas väga intensiivselt vägivalda: lõi kannatanut mitu korda jalaga kõhtu ja tekitas seeläbi kannatanu kõhunäärme täieliku rebendi. Sellise käitumise puhul saab juba ainuüksi välise teopildi alusel öelda, et peksjal oli eluohtliku tervisekahjustuse osas kaudne tahtlus. Pole tuvastatud ühtegi mõistlikku eeldust, millele tuginedes oleks L.S saanud loota, et tema loodud oht tagajärjes ei realiseeru. 4.3 Maakohus on õigesti leidnud, et karistuse tingimisi kohaldamata jätmist õigustavaid erandlikke asjaolusid ei esine. Erandlikuks ei saa pidada seda, et süüdistatav on varem karistamata: mittekaristatus on tavaolukord, mitte erand. L.S on pärast tegu kannatanut ka ähvardanud. Samuti ei ole ta toimepandut kahetsenud. Sellele viitavad muu hulgas tema ennastõigustavad ütlused ringkonnakohtus. L.S-i jaoks positiivseid asjaolusid on maakohus juba arvestanud süüdistatavale minimaalset karistust mõistes.
5.Ringkonnakohtu otsusele lisatud eriarvamuses ei nõustunud kohtunik Paavo Randma maa- ja ringkonnakohtu poolt L.Si teo subjektiivsele koosseisule antud hinnanguga ja märkis järgmist. 5.1 Õige pole seisukoht, et elutähtsasse piirkonda suunatud vägivallategu tuleb kvalifitseerida saabunud tagajärje järgi. Põhimõtteliselt tuleb küll nõustuda, et mõnel juhul saab subjektiivse koosseisu tuvastada vaid välise teopildi alusel. Seda aga üksnes juhul, kui tegu on sedavõrd intensiivne, et nn juurdemõeldavale objektiivsele kõrvaltvaatajale on üheselt arusaadav, et teoga võib kaasneda kannatanu surm või muu raske tagajärg. Nii on see nt juhul, kui ohvri peksmine on valimatu ja korduv (ja päädib surmaga), kui tegu on suunatud elutähtsasse piirkonda (pea, kõri vms) või kui ründevahend on eriti ohtlik (löök pikateralise noaga rindkerre). Praegu sellise situatsiooniga tegu ei ole. Nimelt ei ole üheselt tuvastatud, et L.S peksis kannatanut iseäranis intensiivselt: pärast peksmist läks O. B. omal jõul voodisse ja jätkas alkoholi tarvitamist (tõsi, väidetavalt süüdistatava nõudmisel). Seega ei saa öelda, et L.S möönis eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist kannatanule. 5.2 Eelöeldu ei tähenda siiski, et L.S-i tegu ei vasta KarS § 118 lg 1 p 1 koosseisule. Nimelt lisas seadusandja 2014. aastal KarS § 118 lg-sse 1 tunnuse "surm" (punkt 7). Seaduse seletuskirjas on märgitud, et KarS § 118 lõiget 1 kohaldades tuleb juhinduda ka KarS §-st 19, mis sätestab, et isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. KarS § 118 lg 1 p 7 puhul on selge, et surma osas ei saa nõuda tahtlust, sest sellisel juhul oleks norm identne KarS §-ga 113. Ka KarS § 118 lg 1 p-des 1-6 kirjeldatud tunnuseid tuleb tõlgendada samamoodi: KarS §-st 19 lähtuvalt piisab, kui tahtliku tervisekahjustuse toimepanija põhjustab raske tagajärje ettevaatamatusest.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6.Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni L.S-i kaitsja K. Namm, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning L.S-i õigeksmõistmist. Kaitsja põhiseisukohad on järgmised. 6.1 Kannatanu ütlused pole usaldusväärsed, sest 18. veebruaril 2014 tegi O. B. politseile avalduse, milles palus kriminaalasi lõpetada, kuivõrd ta enam ei mäleta juhtunut täpselt. Kannatanu ütluste usaldusväärsust õõnestab ka asjaolu, et ta oli teo hetkel purjus. Ühtlasi on O. B. ütlused vastuolus tunnistajate I. U. ja A. M.-i öelduga. 6.2 Ei ole tuvastatud põhjuslikku seost L.S-i teo ja O. B. eluohtliku tervisekahjustuse vahel. Kui kannatanu oleks 6. juulil 2012 läinud kohale saabunud kiirabiga haiglasse, poleks tal võib-olla põletikku tekkinud. Seega seadis kannatanu haiglasse minemisest keeldumisega ise oma elu ohtu. Ei saa välistada, et kõhunäärme rebend tekkis seetõttu, et kannatanu kusagil kukkus.
6.3 Süüdistataval ei olnud tagajärje osas tahtlust. L.S ei soovinud oma elukaaslase elu ohtu seada. Tuleb nõustuda eriarvamusele jäänud ringkonnakohtunik P. Randmaga, et L.S-i tegu ei olnud ülearu intensiivne. Seega ei saa tahtlust tuvastada nn välise teopildi põhjal. Kiirabi ei viinud O. B.-d haiglasse e isegi meedikud ei pidanud kannatanu elu ohus olevaks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kassaator on seadnud muu hulgas kahtluse alla selle, kas L.S peksis O. B.-d jalaga kõhtu. Seega soovib kaitsja faktiliste asjaolude uut tuvastamist, mida Riigikohus tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 teha ei või. Kohtud on süüdistatava teo tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust ja põhistanud piisavalt kõiki järeldusi, milleni tõendeid hinnates jõuti. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtute siseveendumuse kujunemine otsuste lugejale jälgitav. Muu hulgas on arusaadav, miks on kohtud tuginenud O. B. ütlustele, mis on kogu menetluse kestel olnud ühesugused, ja jätnud ebausaldusväärsetena kõrvale L.S-i ütlused, mida süüdistatav on korduvalt muutnud, ilma et oleks osanud anda ütluste muutmise kohta mõistetavat selgitust. Samuti on põhjendatult tuginetud tunnistajate I. U. ja A. M.-i ütlustele, mis langevad olulises osas kokku O. B. ütlustega.
8.Kolleegiumi hinnangul ei ole kahtlust põhjusliku seose olemasolul L.S-i teo ja O. B. tervisekahjustuse vahel. Isiku kohtuarstlikust ekspertiisiaktist ilmneb, et O. B.-l esines kõhunäärme täielik rebend ja sellega kaasnev kõhukelmepõletik ning pseudotsüstid kõhunäärmes. Sellised vigastused kujutavad endast eluohtlikku tervisekahjustust KarS § 118 lg 1 p 1 tähenduses. Veenev on kohtute seisukoht, et tervisekahjustuse tingis L.S-i vägivaldne tegevus, mitte aga mingi muu hüpoteetiline asjaolu, nagu näiteks O. B. kukkumine. Kuivõrd raske tagajärg kaasnes vahetult peksmisega, ei ole tähendust sellel, et O. B. pärast eluohtliku vigastuse saamist haiglasse ei läinud.
9.Samuti on kohtud leidnud õigesti, et L.S oli tahtlus tekitada O. B.-le eluohtlik tervisekahjustus. Kõigepealt viitab sellisele tahtlusele asjaolu, et tegu ei olnud ainult mõne üksiku löögi, vaid peksmisega. Ainuüksi löökide korduvus pole küll raske tervisekahjustuse tekitamise tahtluse jaatamiseks piisav, aga peksmise puhul on sellise tahtluse olemasolu võimalus siiski suurem kui ühe-kahe löögi puhul. Et süüdistatav põhjustas kannatanule raske tervisekahjustuse, osutab asjaolule, et tegemist oli intensiivse peksmisega. Vägivalla intensiivsus viitab sellele, et peksja pidas võimalikuks, et tekitab elule ohtliku tagajärje, ja möönis seda KarS § 16 lg 4 mõttes. Süüdistatava kaudsele tahtlusele viitab ka asjaolu, et eluohtliku tervisekahjustuse põhjustas tegu (peksmine) vahetult, mitte ei tinginud seda nt kannatanu kukkumine või paiskumine vastu mõnda kõva eset. Viimaks annab tahtlusest kõnelemiseks alust see, et kannatanu lamas maas ega olnud joobe tõttu suuteline osutama tõsiselt võetavat vastupanu. Kõik nimetatud asjaolud koostoimes näitavad kolleegiumi hinnangul, et kohtud on teinud õigesti järelduse, et L.S oli O. B. elule ohtliku tervisekahjustuse tekitamise tahtlus.
10.Obiter dictum-korras märgib kolleegium KarS § 118 kohta järgmist. 10.1 1. jaanuaril 2015 jõustus karistusseadustiku muudatus, millega lisati KarS § 118 esimesse lõikese seitsmes punkt. Selles nähakse ette karistus isikule, kes tekitab teisele tervisekahjustuse, mis põhjustab surma. Kuivõrd surma tahtlik põhjustamine kujutab endast tapmist või mõrva (KarS §-d 113 ja 114), ei saa KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldada juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb tahtlikult ka surma osas - sellisel juhul neeldub KarS § 118 lg 1 p 7 §-s 113 või §-s 114. Seega tuleb KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldamine kõne alla vaid juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb surma põhjustamisel ettevaatamatusega. Selline tõlgendus baseerub KarS §-l 19, mis näeb ette, et isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. KarS § 19 käsitleb vaid enamohtlike tagajärgede subjektiivset koosseisu - põhikoosseisu osas kehtib aga KarS § 15 lg-s 1 sätestatud põhimõte, et üldjuhul on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu. See tähendab, et KarS § 118 lg 1 p 7 järgi saab karistada üksnes sellist ettevaatamatusest teise inimese surma kui enamohtliku tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus e põhikoosseisule (KarS § 121) vastav tagajärg. 10.2 KarS § 118 esimesse lõikesse seitsmenda punkti lisamisel on tähendus ka lõike ülejäänud punktide (s.o p-de 1-6) jaoks. Nii on pärast 1. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest võimalik KarS § 118 lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (KarS § 18 lg 2) või hooletult (KarS § 18 lg 3). Kuivõrd KarS § 118 lg 1 p-des 1-6 kirjeldatud tagajärgede tahtlikku põhjustamist (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja eraldi kriminaliseerinud, tuleb KarS § 118 lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes põhjustab tagajärje tahtlikult.
11.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
20.jaanuari 2015. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.