3-1-1-44-15 28. mai 2015 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi Ivo Siku (Sikk) süüdistuses KarS § 424 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2015. a määrus kriminaalasjas nr 1-14-8292 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Ivo Siku kaitsja vandeadvokaat Margus Viira pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja 29. aprill 2015, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2015. a määrus ja saata prokuratuuri määruskaebus Pärnu Maakohtu 12. detsembri 2014. a otsuse peale uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
2.Määruskaebus rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärnu Maakohus kuulutas 12. detsembril 2014 resolutiivotsuse, millega tunnistas Ivo Siku süüdi ja karistas teda karistusseadustiku (KarS) § 424 järgi 10-kuulise vangistusega. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus 18-kuulise katseajaga tingimisi täitmisele pööramata ja lisakaristusena võeti I. Sikult 5 kuuks ära juhtimisõigus. Temalt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja sundraha, ekspertiisikulud ning osa määratud kaitsja tasust ja kuludest. Ülejäänud kaitsjatasu ja kulud jäeti riigi kanda ning väljamõistetud kriminaalmenetluse kulud määrati hüvitamisele ositi.
2.19. detsembril 2014 esitas Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus maakohtu otsuse peale määruskaebuse, milles vaidlustas menetluskulude osalise riigi kanda jätmise ja taotles kõikide kriminaalmenetluse kulude väljamõistmist I. Sikult.
3.Pärnu Maakohtu 9. jaanuari 2015. a määrusega edastati prokuröri määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kokkuvõtlikult märkis maakohus järgmist.
3.1.Kuna ükski kohtumenetluse pool ei teatanud maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, jõustus 12. detsembri 2014. a resolutiivotsus 20. detsembril 2014. Samas, tuginedes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 191 lg-le 1, vaidlustas prokurör kohtuotsuse
kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis sätestatud määruskaebe korras vaid menetluskulude hüvitamise osas ja seetõttu esitab maakohus menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise põhjendused määruskaebuse edastamisel ringkonnakohtule.
3.2.KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Praegusel juhul pole alust kahelda selles, et I. Sikk kaotab juhtimisõiguse äravõtmise tõttu senise töökoha ega pruugi kohe uut sissetulekuallikat leida. Igapäevaeluks hädavajalike kulude suurus on üldteada ja kinnistusregistrist nähtuvalt ei oma I. Sikk ühtegi kinnisasja. Eelnevast tulenevalt on süüdimõistetul raskendatud nii menetluskulude tasumine kui ka igapäevane toimetulek. Samuti ei sõltu süüdistatavast see, kas talle määratud kaitsja tegutseb riigi õigusabi andmise kohas või peab sinna kohale sõitma teisest linnast. Järelikult ei ole põhjendatud mõista süüdimõistetult välja kaitsja sõidukulusid ega tasu riigi õigusabi kohta jõudmiseks kulutatud aja eest. Ülejäänud menetluskulud tuleb määrata hüvitamisele ositi.
4.Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2015. a määrusega saadeti kriminaalasi maakohtule tervikotsuse koostamiseks. Kokkuvõtlikult leidis ringkonnakohus järgmist.
4.1.Kuna prokurör esitas KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud 7-päevase tähtaja jooksul määruskaebuse, polnud vaja maakohut täiendavalt apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teavitada. Maakohus oleks pidanud KrMS § 315 lg 8 alusel koostama tervikotsuse. Põhjenduste puudumise korral pole ringkonnakohtul võimalik kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust ega hinnata prokuröri kaebuse põhjendatust.
4.2.Kriminaalmenetluse seadustik ei võimalda kohtuotsust põhjendada osaliselt, näiteks vaid kohtukulude lahendamise osas. Kuna kohtuotsuse põhjendused tuleb esitada kohtuotsuses, ei piisa ka sellest, et maakohus põhjendas menetluskulude hüvitamist määruses, millega edastas prokuröri määruskaebuse ringkonnakohtule.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5.Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2015. a määruse peale esitas ringkonnaprokurör A. Pruus määruskaebuse Riigikohtule, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu määruse peale esitatud kaebuse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist. Kokkuvõtlikult märgib prokurör järgmist.
5.1.Ringkonnakohus tagastas kriminaalasja alusetult maakohtule. Kuna ükski kohtumenetluse pool ei esitanud apellatsiooniteatist, märgiti maakohtu otsuses õigustatult üksnes sissejuhatus ja resolutiivosa. Maakohtu otsus on jõustunud.
5.2.Tervikotsuse koostamise nõudmine kujunenud olukorras pole ka sisuliselt põhjendatud. Ei süüdistatav ega tema kaitsja ei vaidlustanud maakohtu otsust apellatsiooni korras süüküsimuses ja prokurör esitas määruskaebuse kohtuotsuse peale vaid menetluskulude hüvitamise osas. Ringkonnakohtul oli võimalik prokuröri määruskaebus lahendada. Lahendamise eel oleks
ringkonnakohus KrMS § 390 lg 1 ja § 331 lg 11 alusel saanud küsida menetlusosaliste arvamust määruskaebuse väidete kohta ning kaitsjal ja süüdistataval oleks olnud võimalik prokuröri väidetele vastu vaielda. Ringkonnakohus oleks saanud tugineda ka toimiku materjalile.
5.3.Kohtumenetluse poolel tuleb teatada maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Samas lubab KrMS § 191 lg 1 vaidlustada kohtuotsuses sisalduvat kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust ka eraldi määruskaebe korras ilma kohtuotsust kui tervikut apelleerimata. KrMS § 387 kohaselt tuleb määruskaebus esitada vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi sellest teada saama. Ringkonnakohtu määruse põhjal jääb arusaamatuks, kas maakohus oleks pidanud koostama tervikotsuse ka juhul, kui menetluskulude hüvitamise vaidlustamise ajaks oleks kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest möödunud üle 7 päeva (see tähendab pärast apellatsiooniteate esitamise tähtaja möödumist).
6.Määruskaebusele vastust ei esitatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Puudub vaidlus, et vastavalt KrMS § 189 lg-s 2 ja § 191 lg-s 1 sätestatule nende koostoimes on seadusandja pidanud võimalikuks lahendada menetluskulude hüvitamist kas kohtuotsuses või sellest eraldi koostatavas kohtumääruses ja erandina üldreeglist (mille kohaselt on maakohtu otsus vaidlustatav vaid apellatsiooni korras) on menetluskulude hüvitamise osas võimalik maakohtu otsust vaidlustada ka kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis sätestatud määruskaebe korras.
7.1.Nähes ette alternatiivsed kohtukaebe teed kohtuotsuses lahendatud menetluskulude hüvitamise vaidlustamiseks, ei ole seadusandja selgitanud nende erinevate teede valikukriteeriumi. KrMS § 189 lg-s 2 ja § 191 lg-s 1 sätestatu grammatilise tõlgenduse kohaselt, soovides vaidlustada kohtuotsusega lahendatud menetluskulude hüvitamist apellatsiooni korras, tuleb täies mahus järgida apellatsioonimenetluse regulatsiooni, ja soovides vaidlustada sama küsimust määruskaebe korras, tuleb täies mahus lähtuda määruskaebemenetluse regulatsioonist.
7.2.Samas tuleb arvestada, et apellatsiooni- ja määruskaebe menetluses on erinevad nii kaebetähtajad kui ka kaebekord, kusjuures eriti oluliseks muutub kaebekorra erinevus just resolutiivotsuse vaidlustamisel - nii nagu see oli ka praeguses kohtuasjas. Nimelt apellatsioonimenetluse teed kasutades tuleb resolutiivotsuse korral esmalt teavitada otsuse teinud kohut 7 päeva jooksul apellatsiooniõiguse kasutamise soovist. Kohus peab teavitamisele reageerima 15 päeva jooksul tervikotsuse vormistamisega: lisama resolutsioonile ka põhjendused ja looma sellega tingimused otsuse sisuliseks vaidlustamiseks. Tervikotsuse valmimisest 15 päeva jooksul tuleb esitada apellatsioon. Määruskaebuse esitamiseks aga on KrMS § 387 lg 1 kohaselt üldjuhul aega 15 päeva (kuni 28. märtsini 2015 oli määruskaebuse esitamise tähtajaks 10 päeva), kusjuures mingit eelnevat kaebeõiguse kasutamise soovist teavitamise nõuet seadus ei sisalda. See tähendab, et kui lähtuda vaid grammatilisest tõlgendusest, siis peaks resolutiivotsusega lahendatud menetluskulude vaidlustamine määruskaebe korras toimuma ilma kohtu põhjendustega diskuteerimise võimaluseta. Selline olukord
ei ole mõistlik ja see on vastuolus ka kohtukaebe üldise loogikaga.
8.Eelmärgitut arvestades tuleb kolleegiumi arvates lähtuda tõlgendusest, et juhul, kui kohus on koostanud resolutiivotsuse ja kohtumenetluse pool soovib tegelikult seda kohtuotsust vaidlustada vaid menetluskulude osas, peab ta siiski kohustuslikus korras 7 päeva jooksul esitama apellatsiooniteate. Apellatsiooniteate esitamine ei kohusta kohtumenetluse poolt pärast otsuse põhistustega tutvumist apellatsiooni esitama ega piira seega tema võimalusi vaidlustada tervikotsust vaid menetluskulude osas määruskaebe korras.
9.Praegusel juhul esitas prokurör KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud apellatsiooniteate esitamise 7päevase tähtaja jooksul maakohtu resolutiivotsuse peale määruskaebuse ja väljendas sellega üheselt tahet maakohtu otsust vaidlustada. Õigusliku regulatsiooni ebajärjekindlust arvestades nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et selline määruskaebus oli käsitatav ka apellatsiooniteatise esitamisena ja seega tuli maakohtul KrMS § 315 lg 8 alusel oma otsusele lisada põhjendused.
10.Erinevalt ringkonnakohtust leiab kolleegium aga, et kujunenud olukorras oli maakohtul võimalik esitada menetluskulude hüvitamise põhjendused ülejäänud kohtuotsusest eraldi. Nimelt, nagu ka eelnevalt märgitud, lubab KrMS § 189 lg 2 lahendada kohtul menetluskulude hüvitamise kas otsuses või määruses ja KrMS § 189 lg 3 võimaldab kohtumenetluse poolel vaidlustada menetluskulude hüvitamist kriminaalmenetluse 15. peatükis sätestatud korras ka juhul, kui see on ette nähtud kohtuotsuses. Eelnevast nähtuvalt on menetluskulude hüvitamist võimalik eraldada muudest kohtuotsusega lahendatavatest küsimustest nii otsuse tegemisel kui ka kaebemenetluse käigus. Arvestades eeltoodut, tuleb kolleegiumi arvates tagada kohtumenetluse poolele võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 2 peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses.
11.Praeguses asjas esitas maakohus menetluskulude hüvitamise otsustuse põhjendused 9. jaanuari 2014. a määruses ja tagas sellega võimaluse edasise menetluse käigus oma otsustuse seaduslikkust kontrollida. Jättes prokuröri määruskaebuse alusel menetluskulude hüvitamise seaduslikkuse osas seisukoha võtmata, rikkus ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Selle vea tõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja maakohtu otsuse peale esitatud määruskaebus ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saata. Määruskaebuse läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul arvestada muu hulgas Riigikohtu senist praktikat, mille kohaselt on süüdistatav kohustatud menetluskulude tasumisest vabastamise taotlemisel oma varatust tõendama või vähemalt taotlema kohtult sellekohase teabe väljanõudmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
23.novembri 2012. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12, p 7).
12.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 362 p-st 2, § 339 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2 ning § 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
19.jaanuari 2015. a määruse ja saadab prokuratuuri määruskaebuse Pärnu Maakohtu 12. detsembri
2014. a otsuse peale uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus rahuldab prokuröri määruskaebuse. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.