Riigiprokuratuuri 15. aprilli 2015 määrus kaebuse rahuldamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kannatanu P.R. i (R. ) volitatud esindaja vandeadvokaat Aadu Luberg, kaebus
RESOLUTSIOON
1.Riigiprokuratuuri 15. aprilli 2015 määrus jätta muutmata.
2.Kannatanu P.R. i volitatud esindaja vandeadvokaat Aadu Lubergi määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Asjaolud ja menetluse käik
1.Kriminaalasjas nr 14240101581 alustati menetlust 25.04.2014 KarS § 275 tunnustel seoses sellega, et 12.03.2014 on avaldatud MK-Estonia ajalehes laimava sisuga artikkel, milles esitatud faktiväited võimuesindaja P.R. i kohta seoses tema ametikohustuste täitmisega on valed ja halvendavad kannatanu mainet avalikkuse silmis.
1.1.Kriminaalasjas esitati 31.07.2014 kahtlustus L.G. le KarS § 275 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o võimuesindaja laimamises seoses tema ametikohustuste täitmisega. Kahtlustuse kohaselt edastas L.G. 13.02.2014 e-posti teel MK-Estonia toimetusele ja telefonikõnes MK-Estonia ajakirjanik K.S. le informatsiooni, mis sisaldas valesid faktiväiteid ja alusetuid halvustavaid hinnanguid oma tööülesandeid seaduslikul viisil täitnud võimuesindaja, politseiametnik P.R. i tegevuse kohta. Oma tegevusega esitas L.G. tahtlikult meediaväljaanne „MK-Estonia“ toimetusele teadvalt valesid ja halvustava iseloomuga faktiväiteid P.R. i kohta, mille tagajärjel ilmunud artikliga „Õigus on sel, kel on õigused“ kahjustati olulisel määral P.R. i kui võimuesindaja ja kogu politseiasutuse mainet avalikkuse silmis.
2.09.03.2015 lõpetas Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Kristiina Erte kriminaalasjas menetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 tunnustel leides, et kahtlustatav L.G. tegevuses puuduvad KarS §-s 275 kirjeldatud kuriteo tunnused ehk puudub alus kriminaalmenetluse
jätkamiseks. Prokurör, hinnates kõiki kriminaalmenetluses kogutud tõendeid kogumis märkis, et kuritegude toimepanemine L.G. poolt ei ole tõendatud.
3.17.03.2015 esitas P.R. Riigiprokuratuurile kaebuse, milles palub tühistada 09.03.2015 kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ning võtta vastutusele L.G. KarS § 2751 ning KarS § 319 järgi. Samas leiab kannatanu, et kuna Otto Irvali suhtes on vastu võetud õiglane otsus kriminaalmenetluse alustamiseks KarS § 320 lg 1 järgi, siis palub P.R. selles osas jätta määrus jõusse. Riigiprokuratuuri määrus
4.Riigiprokuratuuri 15.04.2015 määrusega jäeti P.R. i kaebus rahuldamata. Määruse seisukohad on kokkuvõtlikult järgnevad.
4.1.Määruses tuuakse välja, et kuna kaebuses ei taotleta täiendavate menetlustoimingute tegemist ning ka riigiprokurör ise ei tuvastanud kriminaalasja materjalidega tutvunult vajadust täiendavalt tõendeid koguda, tuleb asuda seisukohale, et välja on selgitatud kõik võimalikud tähtsust omavad asjaolud ning kaebus puudutab üksnes olemasolevate tõendite hindamist kannatanu seisukohta toetaval viisil, mis omakorda tähendaks kahtlustatavale süüdistuse esitamist ja kriminaalmenetluse saatmist kohtusse eesmärgiga taotleda süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist. Riigiprokurör nõustub Viru Ringkonnaprokuratuuri 09.03.2015 kriminaalasja nr 14240101581 lõpetamise määruses esitatud seisukohaga KarS § 275 (alates 01.01.2015 KarS § 2751 lg 1) sisustamisel ja abiprokuröri tõlgendusega, et MK-Estonia 12.03.2014 avaldatud artiklis „Õigus on sel, kel on õigused“ on L.G. väljendanud omapoolset tõlgendust 01.09.2013 toimunu kohta suhtlemisel politseinik P.R. i ja K.P. ga.
4.2.Vaidlust ei ole selle üle, et L.G. on meili saates tegutsenud sihilikult ajendatuna kättemaksu motiivist, kuid L.G. motiiv ja sihikindel tegutsemine kaebuste esitamisel politseile, prokuratuurile või ajalehe toimetusele, ei ole aluseks artiklis avaldatud faktide tõepära hindamisel. Tuleb eristada artikli ilmumist ajendanud L.G. motiive artiklis avaldatud faktide sisule hinnangu andmisest. L.G. tegevuses KarS §-s 275 (alates 01.01.2015 KarS §-s 2751 lg 1) kirjeldatud tunnuste tuvastamisel ei kuulu hindamisele kahtlustatava emotsionaalne seisund MK-Estonia toimetusse pöördumisel ja meili kirjutamisel, vaid 01.09.2013 toimunu kohta ajakirjanikule esitatud faktides sisalduv tõepära.
4.3.Kahtlustuses on välja toodud kolm faktiväidet, mis on oma olemuselt halvustavad, kuid mille osas on prokurör jõudnud kaebajaga erinevale seisukohale. L.G. on tegutsenud ajakirjandusele 01.09.2013 sündmuses osalenud politseinike tegevuse kohta andmeid esitades kättemaksu soovist, mistõttu tema poolt väljaöeldu on halvustava tooniga ja häbistava iseloomuga, mille üle vaidlust ei ole. KarS § 275 (alates 01.01.2015 KarS § 2751 lg 1) mõttes laimuna tuleb aga hinnata fakte, millised on lisaks häbistavale/halvustavale iseloomule veel ka tegelike asjaolude seisukohalt selgelt valed. Siinkohal tuleb märkida, et laimamisega ei ole tegemist juhtudel, kui levitatav faktiväide on küll häbistava iseloomuga, kuid faktina on tõene, samuti ei ole laimamisega tegemist juhtudel, kui faktiväide on küll vale, kuid ei ole häbistav/halvustav. Seega on artiklis „Õigus on sel, kel on õigused“ esitatud faktide tõepära hindamisel määrava tähtsusega 01.09.2013 toimunud sündmuse üksikasjalik taasaesitus isikuliste tõendite või muude tõendiallikate kaudu. Kahtlustuse kohaselt on L.G. esitanud MK-Estonia artiklis vale faktiväite politseinike P.R. i ja K.P. poolt korrast ära alkomeetrite kasutamise kohta. Riigiprokurör nõustub kriminaalasja materjalides kajastatud sündmuse asjaolusid lugedes, et isikule, kes ei ole politseinik võibki tunduda olukorras, kus alkomeetri näidud on erinevad, et tegemist võib olla rikkis
alkomeetritega. Kuivõrd kõne all olnud sündmuse käigus olidki V.G. i poolt tehtud mitu puhumistesti erineva tulemusega, ei ole esitatud L.G. poolt selles kontekstis valesid fakte, vaid on esitatud halvustavas toonis isiklikku arvamust toimunu kohta.
4.4.Järgnevalt on kahtlustuses esitatud vale faktiväitena politseinik P.R. i kohta fakt, et ta on „oma emotsioone ohjeldamata ja L.G. t ähvardades tõmmanud L.G. autost välja ja tirinud politseiautosse, kus hakkas talle kriminaalkoodeksit tutvustama.“ Seega väidetakse L.G. poolt, et P.R. on teda ähvardanud ja seejärel kasutanud tema suhtes jõudu, et viia ta politseiautosse. Selles nn vales faktiväites on esitatud kaks erinevat fakti. Esimene puudutab politseinik P.R. i poolt ähvarduste esitamist ja teine jõu kasutamist. Seega oleks ka õige hinnata kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt neid fakte eraldi.
4.4.1.P.R. i poolt L.G. le tehtud ähvarduste kohta annavad ütlusi politseinikud P.R. ja K.P. , samuti L.G. . Politseinikud eitavad täies ulatuses ähvarduste esitamist. L.G. väidab, et P.R. , kutsudes teda politseiautosse, ähvardas teda. Kriminaalasjas uuritud videosalvestus kajastab aga selgelt vestlust L.G. ja politseinik P.R. i vahel enne L.G. autost väljumist ja siirdumist politseiauto poole. Vestluse käigust nähtub, et L.G. ei taha alluda politseinik P.R. i korraldusele väljuda autost ja minna koos politseiautosse. Selle tulemusena tutvustas politseinik P.R. enda kui politseiniku õigusi kasutada sundi juhtudel, kui politsei korraldustele ei alluta. Sellist vestlust võib pahatahtlikult meelestatud isik, kelleks igal juhul L.G. oli, pidada temale ähvarduste esitamiseks, mitte politsei seadusliku tegevuse kirjelduseks. Seega ei ole ka selles kontekstis võimalik väita, et L.G. edastas ajalehe toimetusele teadlikku valet temale suunatud ähvarduste näol, vaid kirjeldas politseinik P.R. i väljaöeldut enda arusaama kohaselt.
4.4.2.Võimaliku jõu kasutamise fakti tõendatuse osas märgib riigiprokurör sarnaselt abiprokuröriga, et selles osas kriminaalasja materjalides tõsikindlaid tõendeid ei leidu. Kriminaalmenetluses kirjeldavad P.R. i poolt võimalikku jõu kasutamist kaks tõenduslikult võrdset osapoolt. Politseinikud P.R. ja K.P. eitavad kategooriliselt igasugust jõu kasutamist ja füüsilist kontakti L.G. ga. L.G. väidab, et peale jõu kasutamisega ähvardamist tiris P.R. ta autost välja ja viis enda politseiautosse. V.G. kinnitab L.G. väiteid füüsilisest kontaktist P.R. i ja L.G. vahel. Videosalvestus kajastab küll vestlust P.R. i ja L.G. vahel enne viimase autost väljumist, kuid L.G. autost väljumise fakti ja politseiautosse siirdumist videosalvestus ei näita.
4.4.3.Riigiprokurör nõustub abiprokuröri seisukohaga, et kuna L.G. autost väljumisel politseinik P.R. i poolt tema suhtes jõu kasutamine mistahes kujul pole tõendatud, ei ole ka võimalik selle fakti toimumise või mittetoimumise kohta arvamust kujundada ning pole võimalik tuvastada, kas jõu kasutamist toimus või mitte, siis pole ka võimalik hinnata, kas selle fakti kohta on L.G. ajalehe toimetusele oma meilis esitanud vale faktiväite.
4.5.Kolmanda väitena esitatakse artiklis L.G. poolt, et peale seda kui ta oli viidud politseiautosse ja seal oli talle hakatud tutvustama kriminaalkoodeksit, hakkas patrullpolitseinik P.R. vormistama talle protokolli, jättes seejuures selgitamata, milles ta süüdi on ja millele keeldus L.G. alla kirjutamast. Protokollis oli kirjas seaduse paragrahv, mida rikuti. Ka neid väiteid on võimalik hinnata L.G. poolse pahatahtliku olukorra tõlgendusena, kuid mitte valede faktiväidetena. L.G. on selgitanud, et talle tutvustati kriminaalkoodeksit ja näidati protokolli, milles oli viide seaduse paragrahvile, mida rikuti. Seega ei eita L.G. tegelikult fakte, et tal on olnud võimalik tutvuda nende politsei poolt välja toodud asjaoludega, milles talle protokollis etteheide tehti. Kriminaalasjas uuritud videosalvestus räägib selgelt, kuidas politseinik P.R. tutvustab L.G. le tema õigusi, selgitab viimase seaduserikkumiste sisu jne.
4.6.Vastuseks kaebuses märgitud etteheitele, mis puudutab menetlejate poolt L.G. tegevuses KarS §-s 319 lg 1 kirjeldatud kuriteokoosseisu, s.o teadvalt vale kaebuse esitamine kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt, olemasolu või selle puudumise kohta seisukoha kujundamata jätmist, selgitas riigiprokurör järgmist. Kriminaalasja nr 14240101581 olevast prokuratuuri loal kriminaalmenetluse osalise lõpetamise põhistamata määrusest nähtuvalt on
menetlus lõpetatud L.G. suhtes osaliselt tema tegevuses KarS §-s 319 lg 1 kirjeldatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Määrusest nähtuvalt on kriminaalasjas nr 14240101581 viidud läbi menetlust muuhulgas ka KarS § 319 lg 1 alusel ja täpsemalt selles, et 06.09.2013 esitas L.G. Ida prefektuurile teadvalt vale kaebuse politseiametnik P.R. i tegevuse peale, milles palus kvalifitseerida politseiametniku tegevust kui võimupiiride ületamist ja väljapressimist ning taotles eelnimetatud tegude eest politseiametnik vastutusele võtta. 14.08.2014 koostati uurija poolt määrus lähtudes KrMS § 206 lg-st 11, mille alusel võib lõpetamise määruses KrMS § 145 lg 3 p-s 1 nimetatud põhjenduse jätta esitamata. Lihtsustatud määrus väljastati KrMS § 206 lg 2 kohaselt kannatanu P.R. i aadressile, kellel tekkis alates määruse saamisest õigus esitada 10 päeva jooksul taotlus põhistatud määruse saamiseks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole kannatanu sellist taotlust esitanud ja põhistatud määrust nende asjaolude kohta koostatud ei ole. Teisisõnu, kriminaalmenetluse raames on kujundatud seisukoht kahtlustatav L.G. tegevuses KarS §-s 319 lg 1 kirjeldatud kuriteo tunnuste puudumise osas, mistõttu kaebaja etteheited antud küsimuses ei ole asjakohased. Ringkonnakohtule esitatud kaebus
5.Riigiprokuratuuri määruse peale esitas kaebuse P.R. i volitatud esindaja vandeadvokaat A. Luberg, kes palub tühistada Riigiprokuratuuri 15.04.2015 kaebuse rahuldamata jätmise määruse ja kohustada Riigiprokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust, mille lõpuleviimisel koostada L.G. suhtes süüdistusakt ning saata see maakohtule kohtuliku lahendi vastuvõtmiseks.
5.1.L.G. käitumises on täidetud süüteokoosseis, õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ning tegu on toime pandud süüliselt. Seega on kaitsja hinnangul olemas alused L.G. le süüdistuse esitamiseks. Seni on prokuratuur asunud seisukohale, et kannatanu on väärfakte esitanud, kuid need ei ole sellise kaaluga, et realiseeriksid KarS § 275 (§ 2751) koosseisu. Kaebaja sellega ei nõustu.
5.2.KarS § 275 (§ 2751) regulatsiooniga kaitstav õigushüve on avaliku võimu teostamise tõhusus, avalik kord; sekundaarne kaitstav õigushüve on ka inimese au ja väärikus. Seega kaitseb nimetatud koosseis võimuesindajat nii solvamise (alates 01. 01. 2015 väärtegu) kui laimamise eest. Kaebaja möönab, et politseiametnikul peab olema nn kõrgendatud valulävi, sest vähemalt või rohkemal määral kohaldab politseiametnik ametiülesannete täitmisel riiklikku sundi ja seda eriti konfliktsituatsioonides, mis toob kaasa kriitilisi väljaütlemisi politseiametniku aadressil. Kaitsja hinnangul tuleb selgitada, kas antud juhul kahtlustatava L.G. käitumine jäi nendesse piiridesse, mis ei ületanud ülalviidatud nn valuläve või väljus see käitumine nendest raamidest. Kannatanul on õigus saada riigi kaitset enda õigushüvele ja riigil on kohustus kannatanu õigushüve ka resoluutselt kaitsta. Tegelikkusele mittevastavad ehk väärfaktiväited kannatanu suhtes, mille esitas kahtlustatav läbivalt, olid järgmised: kannatanu kasutas joobe tuvastamiseks rikkis alkomeetreid; kannatanu ähvardas kahtlustatavat, tõmbas ta autost välja, tiris politseiautosse; kannatanu vormistas kahtlustatavale protokolli ütlemata, milles viimane süüdi on.
5.3.Lisaks on väljaspool vaidlust järgmiste tegude toimepanemine kahtlustatava poolt - enne 12.03.2014 artiklit ajalehes MK – Estonia pöördus kahtlustatav korduvalt PPA sisekontrollibüroosse ja prokuratuuri. Kõikidele nendele kaebustele sai ta vastuseks, et politseiametnikud on käitunud õigesti (lisaks kannatanule osales 01.09.2013 konfliktsituatsioonis ka politseiametnik K.P. . 12.03.2014 artiklis ajalehes MK–Estonia nimetas L.G. kannatanut nimepidi politseiametnikuks, kes tegeleb tööülesannete täitmisel väljapressimisega, kes oma tööga pressib välja raha ja sellega taaselustab Ida–Virumaal räkiti uue variandi (kaebaja: räkit – s.o üldteadaolevalt organiseeritud kuritegevuse üks tegevusvorm ). Siinkohal kaebaja rõhutab, et sellised halvustavad ja laimavad faktiväited 12.03.2014
ajaleheartiklis nimeliselt kannatanu suhtes on väljaspool vaidlust ja ka ainuüksi need realiseerivad KarS § 275 (§ 2751) objektiivse teokoosseisu. Kui konfliktsituatsiooni toimumise ajal võib teatud piirini mõista isiku kriitilist suhtumist võimuesindaja suhtes (NB! Mitte segamini ajada sellise käitumise heakskiitmisega), siis vaadeldaval juhul on L.G. ka ca 7 kuud peale konfliktsituatsiooni, s.o pikema aja jooksul, süstemaatiliselt ja kaebaja veendumuse kohaselt kavatsetult ning sihilikult kannatanut laimanud. Need faktiväited on kaebuse esitaja hinnangul häbistavad ja laimavad.
5.4.Kaebuses tuuakse välja, et kahtlustatav L.G. tunnistab kriminaalmenetluse käigus ise, et tema eesmärk oli ja ta kavatses avaliku võimu kandjat, s.o kannatanut neutraliseerida sellisel moel, et viimane ei saaks enam oma tööülesandeid täita ja ainult siis oleks prokuratuuril võimalik esitada isikule süüdistus. Kui L.G. selline riigi autoriteeti eirav käitumine on aktsepteeritav riigi poolt ega ületa riigi taluvuse piire võimuesindaja õigushüve kaitsmisel, tuleks nimetatud säte kui õigustühi karistusseadustikust kõrvaldada. Kindlasti ei aita selline riigi suhtumine kaasa üldise õiguskuulekuse tõstmisele ja igaühe avaliku kindlustunde säilimisele, rääkimata selle suurendamisest. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
6.Ringkonnakohus, nõudnud välja kriminaalasja toimiku, tutvunud lõpetatud kriminaalasja materjalidega, Riigiprokuratuuri määrusega ning P.R. i esindaja kaebusega, leiab, et Riigiprokuratuuri 15.04.2015 määruse peale esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses sedastatuga, et kriminaalasja nr 14240101581 lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud. Kuna ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri põhjendustega, siis peab kohus vajalikuks vastata kaebusele vaid järgnevat.
7.KrMS § 208 lg 1 kohaselt kui KrMS § 207 lg 1 või lg 2 nimetatud kaebus on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. Seega on ringkonnakohtul pädevus KrMS § 208 alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas Riigiprokuratuur oleks pidanud kannatanu kaebuse rahuldama. Samas peab ringkonnakohus arvestama, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. KrMS § 207 lg 2 kohaselt võib kannatanu esitada kaebuse Riigiprokuratuurile kriminaalmenetluse lõpetamise või prokuratuuri poolt KrMS § 207 lõikes 1 sätestatud kaebuse rahuldamata jätmise peale.
8.Ringkonnakohus nõustub täielikult Riigiprokuratuuri määruses avaldatud seisukohaga, et käesoleval juhul puudub alus kriminaalmenetluse jätkamiseks.
8.1.Ka ringkonnakohus leiab, et puuduvad tõendid L.G. le süüdistuse esitamiseks ning nõustub Riigiprokuratuuriga, et L.G. esitatud faktiväited ei ole valed ning ei saa pidada laimavateks. Kuna puuduvad piisavad tõendid kinnitamaks L.G. süüd, on põhjendatud tugineda KrMS § 7 lg-le 3 ning kriminaalmenetlus lõpetada. Ka määruskaebuses ei taotleta täiendavate menetlustoimingute läbiviimist, vaid sisuliselt üksnes kohtueelse menetluse lõpuleviimist ja süüdistusakti koostamist. Ringkonnakohus selgitab, et kohus ei saa otsustada, kas konkreetsele inimesele tuleb süüdistus esitada või mitte, kuna see pädevus kuulub üksnes prokuratuurile. Kuna toimunud uurimisele ei ole midagi ette heita ning kohus ei tohiks enne kohtumenetlust kogutud tõenditele lõplikku hinnangut anda, ei saa apellatsioonikohus praeguses kriminaalasjas kriminaalmenetluse lõpetamise määrust tühistada. Vastasel juhul võtaks kohus üle süüdistusfunktsiooni ning kirjutaks prokuratuurile ette, kuidas tuleb konkreetses menetluses tõendeid hinnata. Selline käitumine oleks aga täielikus vastuolus KrMS §-st 14 tuleneva kohtumenetluse võistlevuse põhimõttega. Kohus saab anda vaid hinnangu, et nende tõenditega ei ole L.G. süü tõendatud.
8.2.Ringkonnakohus leiab, et prokuratuur on õigesti tõlgendanud KrMS § 7 lg-t 3 ning põhjendatult nimetatud sättele ka kriminaalasja lõpetamise määruses viidanud. Asjas on kõrvaldamata kahtlus, et L.G. ei pannud toime kuritegu, mistõttu tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada kahtlustatava kasuks. Sealjuures ei ole rohkem võimalik ka täiendavaid tõendeid koguda, mis kinnitaksid või lükkaksid ümber L.G. süüd, sest puuduvad nii täiendavad dokumentaalsed kui ka isikulised tõendid. Seega on põhjendatud KrMS § 7 lg 3 kohaldamine ja kriminaalmenetluse lõpetamine.
8.3.Samuti ei ole kaitsja esitatud määruskaebuses välja toonud asjaolusid, mis tingiksid teistsugusele seisukohale jõudmise. Riigiprokuratuur on põhjalikult oma määruses selgitanud, miks ei ole käesoleval juhul kohaldatavad KarS § 275 (§ 275') ja KarS § 319. Kuna ringkonnakohus sellega nõustub, siis ei pea seda siinjuures vajalikuks üle korrata.
9.Tulenevalt eelmärgitust ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruse muutmata ja P.R. i lepingulise esindaja kaebuse rahuldamata.
Tiit Lõhmus kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.