Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTartu Maakohus Tartu kohtumaja · 15.05.2015

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
Kohtuasja number: 1-13-7437/24
Asja liik: Kriminaalasi
Menetlusliik: Täitmiskohtuniku asi
Kuulutamise aeg: 15.05.2015
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 998

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Salvesta kogumikku

Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja

1-13-7437/4Tartu Maakohus Tartu kohtumaja22.08.2013 1-13-7437/15Tartu Maakohus Tartu kohtumaja13.10.2014

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Maakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

15.mail 2015. a Tartu kohtumajas

Kriminaalasja number

1-13-7437

Kohtukoosseis

Kohtunik Peet Teidearu

Kohtuistungi sekretär

Heli Nurmoja

Prokurör

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör Alar Häidberg

Kriminaalasi

J.A-le karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamine

Süüdimõistetu

J.A elukoht (vabanemisel XXXX; isikukood: XXX

Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) §-st 4261 ja § 432 lg-test 3, 32 kohtunik määras: Jätta karistusjärgne käitumiskontroll J.A suhtes kohaldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama. Menetluse käik ja asjaolud Tartu Maakohtu 22.08.2013. a kokkuleppemenetluse otsusega kriminaalasjas nr 1-13-7437 tunnistati J.A süüdi karistusseadustiku (edaspidi KarS) 424 ja § 329 järgi ning KarS § 63 lg 1 alusel mõisteti temale karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust J.A-le Tartu Maakohtu 08.07.2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-117871 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 10 kuu ja 1 päeva vangistuse võrra ning kohtuotsuste kogumis mõisteti temale liitkaristuseks 1 aasta 10 kuud ja 1 päev vangistust karistusaja algusega alates 22.08.2013. a. Kohtuotsus jõustus 07.09.2013. a.

J.A karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 23.06.2015. a. Varem on J.A karistatud:

1.

3.Tartu Maakohtu 08.07.2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-11-7871 KarS § 424 ja § 329 järgi KarS § 63 lg 1 alusel 1 aasta 3 kuu pikkuse vangistusega, KarS § 65 lg 2, § 76 lg 6 alusel 2 aasta pikkuse vangistusega, KarS § 68 alusel 1 aasta 11 kuu ja 28 päeva pikkuse vangistusega, ning KarS § 50 lg 1 alusel lisakaristusega mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 2 aastaks. Lisaks on J.A korduvalt karistatud väärteokorras alkoholiga seonduvate süütegude toimepanekus. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on J.A üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 28%. Tema ohtlikkus seisneb mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimisega teiste liiklejate ja enda elu ohtu seadmises. Kriminaalhooldaja ettekandest nähtub, et J.A on säilitanud oma päritoluperekonnaga tihedad sidemed ning omavahelised suhtes on toetavad ning head. Karistuse kandmise järgselt on tal võimalus asuda elama oma vanavanemate juurde aadressil XXXX. Vangistuses viibides osales J.A sotsiaalprogrammis Õige hetk ning käis psühholoogi vastuvõtul. Kinnipeetava sõnul oli sellest abi. Tema plaanid lähituleviku osas on läbi mõeldud ja realistlikud. Vangistuse lõpuperioodil võttis J.A ühendust oma varasema tööandjaga XXXX asukohaga XXXX ning kinnitas, et tal on võimalus pärast vabanemist sinna taas tööle asuda. Sealt saadav sissetulek võimaldaks tal tasuda tema vastu esitatud rahalisi nõudeid ning lubaks Eestisse naastes üürida omaette korteri. Eelnevast lähtudes ei pea kriminaalhooldaja vajalikuks J.A-le karistusjärgse käitumiskontrolli määramist. Kohtumenetluse poolte seisukohad Süüdimõistetu J.A kinnitas kohtus veelkord, et tööle saamine XXXX on reaalne. Seetõttu ei soovi ta käitumiskontrolli kohaldamist. Igal kuul XXXX Eestisse käimine läheks tal kalliks ja raskendaks tema ühiskonda naasmist. Prokurör leidis, et ei pea käesoleval juhul käitumiskontrolli kohaldamist otstarbekaks. Isiku kriminaalhooldusele allutamine võib saada takistuseks töötamisele välismaal. Lisaks ei soovi ka kinnipeetav käitumiskontrolli. Käitumiskontrolli kohaldamine tingimustes, kus isik ise sellega nõus ei ole, ei ole reeglina väga tulemuslik. Kohtuniku seisukoht KarS § 871 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt võib kohus kohaldada isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt KarS §-s 75 sätestatule, kui: 1) isikut on karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt kaheaastase vangistusega ning ta on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses;

2) teda on enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuriteo toimepanemist samuti karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt üheaastase vangistusega. Kohtunik on seisukohal, et käesoleval juhul puudub KarS § 871 lg 1 p-s 1 toodud alus, s.o isiku süüdimõistmine tahtlikus kuriteos, mille eest on teda karistatud reaalse vähemalt kaheaastase vangistusega. Kohtunik möönab, et olukorras, kus isik kannab liitkaristust, mis on talle mõistetud kohtuotsuste kogumis, siis selleks, et hinnata KarS § 871 lg 1 p-s 1 toodud eelduste olemasolu, tuleb arvestada kõiki kogumi moodustanud kohtuotsustega mõistetud karistusi. Samas leiab kohtunik, et KarS § 871 lg 1 p 1 peab silmas kuriteo eest mõistetud üksikkaristust, mitte aga liitkaristust, kuna karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine on suunatud eeskätt isikutele, kes on toime pannud raskemaid kuritegusid. Ülal nähtuvalt ei ole J.A-le kogumi moodustanud kohtuotsustega mõistetud ühtki sellist üksikkaristust, mis ulatuks kahe aasta vangistuseni, ja seega ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli formaalsed eeldused tema puhul täidetud. Lisaks sellele puuduvad karistusjärgse käitumiskontrolli materiaalsed eeldused. Tulenevalt KarS § 871 lg 1 p-st 3 tuleb kohtul karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamisel materiaalsete alustena arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, tema varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine, ning nende alusel hinnata, kas süüdimõistetu võib toime panna uusi kuritegusid. J.A on kriminaalkorras karistatud neljal korral. Kõigil juhtudel on tema karistamised olnud seotud mootorsõiduki juhtimisega alkoholijoobeseisundis. Seega saab J.A varasema käitumise põhjal väita, et tema puhul on olulisemateks uue kuriteo toimepanemise riskifaktoriteks alkoholi tarvitamine ning sellega kaasnev vähene kriitikavõime oma ohtlikkuse kohta liikluses. Samas nähtub kohtule esitatud materjalidest, et käesoleva vangistuse ajal on kinnipeetav läbinud sotsiaalprogrammi Õige hetk. Programmi läbiviijate hinnangul osales J.A selles aktiivselt. Ta jäi silma hea analüüsivõimega. Samuti näitas ta üles valmidust areneda ning end paremini tundma õppida. Lisaks vestles ta korduvalt psühholoogiga, käsitledes alkoholi liigtarvitamisega seonduvaid probleeme. Pärast sotsiaalprogrammi läbimist ning psühholoogiga suhtlemist on J.A kinnitanud tahet loobuda edaspidi alkoholi tarvitamisest, kuna saab aru selle negatiivsest mõjust oma elule. Sellest järeldab kohtunik, et J.A on oma suhtumist oluliselt muutnud ning järelikult ei ole oht, et ta jätkab samasuguste kuritegude toimepanekut, piisavalt suur et teda veel pärast karistuse kandmist käitumiskontrollile allutada.