S.D, ik XXX, elukoht XXXX; varasemast 2 kehtivat kriminaalkaristust Süüdistatav S.D kaitsja advokaat Ott Lepmets
Apellatsiooni esitaja Resolutsioon
Jätta süüdistatav S.D kaitsja Ott Lepmetsa apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata
Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 17.02.2015 otsusega tunnistati S.D lühimenetluses süüdi KarS § 424 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mida vähendati kestuseni 1 aasta. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti temalt ära sõiduki juhtimise õigus 2 aastaks. 1.1 Maakohus tunnistas S.D KarS § 424 järgi süüdi selles, et ta juhtis 05.08.2014 kella 20.30 ajal Jõgeva maakonnas Puurmani vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee 141. kilomeetril veoautot SCANIA, reg. nr XXX, olles alkoholijoobes, s.o alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli 0,96 mg/l kohta, mis vastab liiklusseaduse § 69 lg 4 p-s 1 nimetatud tingimustele. 1.2 Maakohtu motiivid S.D-le karistuse mõistmisel olid järgmised. Kohus leidis, et S.D süü kuriteo toimepanemisel oli suur. Ta juhtis haagisega veoautot, olles ise suures joobeseisundis, s.o tuvastati joove 0,96 mg/l. Seega liikles S.D sõidukiga, millest lähtuv oht ja tagajärjed on suured. Lisaks nähtub tõenditest, et S.D kohta politseile teatamise tingis fakt, et ta ei suutnud sõidukit juhtida, st tegi ohtlikke manöövreid. Oluline on seegi, et süüdistatav ei teavitanud tööandjat enda joobeseisundist ja pidas posti tähtaegset jõudmist Elvast Tallinnasse olulisemaks kui ohutut ja turvalist liiklemist. Samuti tuleb arvestada, et S.D eesmärgiks oli sõita äärmiselt pikka vahemaad. Kinnipidamise ajaks oli ta läbinud juba 40 km.
1.2.1 S.D karistust kergendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Kohtu hinnangul ei väljendanud S.D ütlusi andes mingisugust kahetsust, sealjuures sõnalist. Ainuüksi tema öeldu, et tegu oli mõtlematu, ei anna alust käsitleda seda kahetsusena KarS § 57 p 3 mõttes. 1.2.2 Karistuse eripreventiivsete eesmärkide osas arvestas kohus S.D varasemat karistatust sõiduki juhtimise eest alkoholijoobe seisundis. Tartu Maakohtu 20.01.2011 otsusega mõisteti S.D süüdi KarS § 424 järgi ja teda karistati 1-aastase vangistusega, mis jäeti tingimuslikult täitmisele pööramata. Katseajal pani ta toime uue samalaadse kuriteo. Tartu Maakohtu 30.12.2011 otsusega tunnistati ta KarS § 424 ja § 329 järgi süüdi ning liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis mõisteti talle 2 aastat vangistust, mis asendati 1368 tunni üldkasuliku tööga. Samuti on süüdistatav varasemalt kolmel korral (aastatel 2005-2006) pannud toime samalaadse kuriteo. Tema ütluste kohaselt on ta aastal 2006 kandnud karistusena ka reaalset vangistust. Sellest nähtub, et eriliigilised karistused ei ole süüdistatavale mõju avaldanud. Karistuse põhimõtete järgi on aga oluline karistada isikuid järjest rangemate karistustega, tagamaks karistuse eesmärkide saavutamine. Süüdistatav on uue kuriteo sooritanud vähem kui 7 kuud pärast eelmise kohtuotsusega ära kantud karistust. Sellest selgub, et S.D-le mõistetud karistus (vangistus, mis asendati üldkasuliku tööga) ei olnud efektiivne. Vastavat järeldust ei mõjuta ka fakt, et katseaeg kulges edukalt. 1.2.3 Maakohus pidas positiivseks, et S.D on 19.12.2014 käinud A-Kliinikus ja võtnud tarvitusele meetmeid alkoholi tarvitamisest loobumiseks (lasi teha süsti alkoholitarvitamise vastu). Oluline on aga seegi, et Tartu Maakohtu 30.12.2011 otsusega oli süüdistatavale alkoholi pruukimisega seoses pandud kohustus alluda ettenähtud ravile, kuid seda ta ei täitnud. Kohtuistungil põhjendas ta tegemata jätmist pikkade järjekordadega, s.o arstile ei ole võimalik aega saada. Kohus süüdistatava selgitusi usutavateks ei pidanud, lähtudes eelkõige sellest, et Tartu Maakohtu 30.12.2011 otsusega määratud üldkasuliku töö tegemise tähtaeg 2 aastat oli piisavalt pikk, et selle jooksul vajalike arstide vastuvõtule saada. Seega on S.D väited ravi kättesaamatuse kohta otsitud. 1.2.4 Kohus arvestas ka karistuse üldpreventiivseid eesmärke. Mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobe seisundis on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi. Juhi kohustuseks on rakendada kõrgendatud tähelepanelikkust ning minimaliseerida temast lähtuvat või lähtuda võivat ohtlikkust ja vältida igasuguse kahju tekitamist kaasliiklejatele. Juhtides sõidukit aga seisundis, kus reageerimiskiirus ja –võime, nagu ka tähelepanuvõime, on oluliselt vähenenud, on juht rikkunud oma kohustusi olulisel määral. Seega tuleb pidada mootorsõiduki juhtimist alkoholijoobes äärmiselt ohtlikuks teguviisiks ning seda isegi juhul, kui kõrvalised isikud või kaasliiklejad ei ole saanud vigastada või teiste isikute vara kahjustada. 1.2.5 Eeltoodust tulenevalt pidas maakohus S.D-le kohaseks karistusliigiks vangistust, mis kuulub ärakandmisele. Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga eeltoodud põhjendustel võimalik ei ole. Süüdistatav on ohtlik liikluses ja teda ei ole võimalik mõjutada kergemate karistustega. Arvestades temale varasemalt mõistetud karistusi, on kohane ja kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtetega, mõista S.D-le 1 aasta 6 kuud vangistust. Kuna kohus arutas asja lühimenetluses, tuleb karistusest maha arvestada 1/3. Lisakaristusena tuleb süüdistatavalt ära võtta juhtimisõigus 2 aastaks, kuivõrd see soodustab karistuse eesmärkide saavutamist ja aitab täita üldpreventiivseid eesmärke.
2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S.D kaitsja advokaat O. Lepmets, kes palub tühistada maakohtu otsuse kaitsealusele mõistetud karistuse osas. Kaitsja taotleb vangistuse vähendamist ja selle asendamist üldkasuliku tööga või alternatiivselt šokivangistuse kohaldamist. 2.1 Apellandi hinnangul on kohus S.D süü suurust hinnanud vääralt. Esmalt ei ole õige seisukoht, et süüdistatava joove oli suur, kuna tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus mahus 0.96mg/l kohta, mis on hinnatav keskmise joobena. Teiseks on tõendamata süüdistatava poolt ohtlike manöövrite sooritamine. Kohtuotsusest nähtub, et politseile tuli teade veoautost Scania, mille juht teeb ohtlikke manöövreid ja võib olla alkoholijoobes. Kuna vastav hinnang on subjektiivne, ei ole
manöövrite asetleidmine tõendatud. Samuti võib olukorras, kus isiku eesmärgiks on politseipatrulli võimalikult kiire reageerimine, eeldada mõningat liialdamist. Lisaks proovis S.D sõidu ajal peatada Eesti Posti turvatöötaja ja ohtlikud olukorrad, kui need üldse aset leidsid, võisid tekkida tema tegevuse tõttu. Kolmandaks jättis kohus arvestamata, et kuriteol ei olnud raskeid tagajärgi ja süüdistatav pani kuriteo toime liiga tõsise suhtumise tõttu töökohustustesse. 2.2 Kaitsja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti jätnud S.D karistust kergendava asjaoluna arvestamata tema puhtsüdamliku kahetsuse. Kahetsus ilmnes nii süüdistatava poolt oma teo mõtlematuks tunnistamises, sõnalises väljenduses kui üleüldises alandlikus hoiakus. Kahetsuse liiga paljusõnalist väljendamist ei pidanud S.D oluliseks, kuna see võib tekitada vastupidise efekti. Kohtuistungi protokollist ei nähtu millegipärast, et süüdistatav oleks kahetsenud, seega on protokoll puudustega ja seda lisaks ka KrMS § 155 lg 3 mõttes, kuivõrd see on allkirjastamata. 2.3 Apellant ei pea õigeks kohtu seisukohta, et korduvalt samaliigilisi kuritegusid toime pandud isikut tuleb karistada järjest rangemate karistustega. S.D varasem karistatus on juba mõjutanud teda alkoholi tarvitamisest loobuma. 19.12.2014 tehti talle A-Kliinikus vastav protseduur. 2.4 Maakohtu mõistetud karistus on apellandi hinnangul õigustamatult karm ja ei järgi samalaadsete kuritegude osas välja kujunenud karistuspraktikat. Kaitsja tugineb siin esmalt Justiitsministeeriumi poolt 2009 välja antud karistuspraktika analüüsile, mis põhineb nelja maakohtu 2007. aasta kohtuotsustel ja teiseks kriminaalpoliitika analüüsile, mis käsitleb joobes juhtimise süütegusid 2012. aasta I poolaastal. Mõlematest nähtub keskmise vangistusmäärana 4 kuud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3.Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
4.Kriminaalkolleegium selgitab esmalt, et KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindudes on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et sellel puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga, mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Sellekohane otsustus tuleb lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades seejuures kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09, p 10.5). Lahendi nr 3-1-1-49-10 p-s 5 on Riigikohus rõhutanud, et apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega (nt karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09, p 8.5).
5.Apellatsioonikohus, hinnates O. Lepmetsa kaitsja esitatud kaebuse põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab, et maakohus on S.D-le karistust mõistes juhindunud KarS §-s 56 sätestatust, karistus ei hälbi karistuspraktikast ning puudub võimalus selle vähendamiseks, üldkasuliku tööga asendamiseks või individualiseerimiseks šokivangistuse kohaldamise näol. Konkreetsemalt märgib kolleegium oma seisukohta põhistades järgmist.
6.Ringkonnakohtu hinnangul järgib maakohtu otsus kohtupraktikas välja kujunenud põhimõtteid, s.o järgnevat. Karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11; 3-1-1-52-13, p 19). Ka tuleb isikule karistuse mõistmisel arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt RKKKo 3-1-1-58-13, p 8).
6.1 Käesolevas kriminaalasjas on maakohus mõistnud S.D-le karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, s.o sanktsiooni keskmises määras. Kuna menetlusvormina kohaldati lühimenetlust, vähendati tema karistust tulenevalt KrMS § 238 lg-st 2 kestuseni 1 aasta. Apellatsiooni ühe argumendi kohaselt hälbib süüdistatavale mõistetud karistus kohtupraktikast selle ülemäärase ranguse tõttu. Ringkonnakohus sellise väitega ei nõustu. Mõistes süüdlasele karistust eelmises punktis (s.o p-s 6) kirjeldatud põhimõtete järgi, saab seda kohaldada ka sanktsiooni ülemmääras. Samuti tuleb märkida, et seadusandja kehtestas KarS §-s 424 sätestatud kuriteo toimepanemise eest maksimumkaristuseks 3 aasta pikkuse vangistuse. Kuivõrd sellel kuriteokooseisul puuduvad kvalifitseerivad tunnused, ei oleks kaitsja O. Lepmetsa argumente arvestades sellist karistust üldse võimalik mõistagi.
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult hinnanud S.D teosüüd suurena, viidates siinjuures õigesti süüdistatava teo ebaõigust kirjeldavatele asjaoludele. Sarnaselt esimese kohtuastmega peab ka ringkonnakohus oluliseks, et S.D juhitud sõiduvahendi näol oli tegemist haagisega veoautoga. Sellisest massiivsest sõiduvahendist lähtuvat ohtu kaasliiklejatele tuleb kahtlemata pidada suuremaks kui väiksema sõiduvahendi puhul. Vähem oluline ei ole siinjuures seegi, et süüdistatav juhtis veoautot maanteel, kus liigeldakse suurtel kiirustel ja ta soovis sõita Elvast Tallinnasse, kavatsedes seega läbida pika teelõigu. Seega võinuks süüdistatava käitumine kaasa tuua traagilised tagajärjed, kui politseitöötajad ei oleks sekkunud. S.D sõitmiselt eemaldamine sai aga teoks, kuna Eesti Posti turvatöötaja andis politseinumbril teada maanteel ohtlikke manöövreid tegevast veoautost. Siinjuures puudub vähimgi põhjus arvata, et manööverdamise tingis turvatöötaja tegevus peatumismärguande andmisel (sellist kaitseväidet ei ole menetluse käigus esitanud ka süüdistatav ise). Samuti kinnitab pealtnägija ütlusi ja annab aluse kahelda S.D võimes juhtida sõiduvahendit liiklusohutust tagaval viisil tõendina indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll. Protokollist nähtuvalt tuvastati kinnipidamise järgselt S.D väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0.96 mg/l kohta ning sedastati järgmised joobeseisundile viitavad tunnused: punetavad silmad, väga aeglane reaktsioon, koordinatsiooni kerge häiritus, isiku rahutu ja ärrituv olek ning häired aja-, isiku ja kohatajus (tl 3-4). 7.1 Apellatsioonikohtu hinnangul ei ole S.D süüd vähendavana vaadeldavad tema joobeastme määr 0.96 mg/l kohta, sõitma asumise motiiv ega asjaolu, et süüdistatava käitumine ei põhjustanud raskeid tagajärgi. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ei ole aktsepteeritav mingiski joobeastmes ega ühelgi juhul. S.D esinesid indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt alkoholijoobe kliinilised tunnused (s.o häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid) ning pealtnägija tunnistuse kohaselt tegi ta veoautoga maanteel ohtlikke manöövreid. Seega ei olnud ta võimeline juhtima sõiduvahendit korrektselt ja liiklusohutust tagaval viisil. Oluline ei ole ka põhjus, miks S.D rooli taha istus. Isiku soov tulla vastu kaastöötajale ja tema eest tööülesandeid täita ei õigusta kuidagi mootorsõiduki juhtimist joobeseisundis ning sellega teiste inimeste elu ja tervise ohtu seadmist. Samuti ei oma S.D süü suuruse hindamise juures mingitki tähendust asjaolu, et tema käitumine ei põhjustanud raskeid tagajärgi. KarS § 424 on abstraktne ohudelikt, mis ei nõuagi konkreetse ohu kui tagajärje saabumist. Kui süüdistatava käitumisel oleks olnud rasked järelmid, oleksid (eelduslikud) teine nii käesoleva kuriteo kvalifikatsioon kui selle eest kohaldatav karistus. 7.2 Maakohus ei ole tuvastanud ka S.D karistust kergendavaid asjaolusid. Kohus lisas, et S.D ei näidanud ütlusi andes üles mingisugustki kahetsust. Ringkonnakohus sellise seisukohaga nõustub, kuna kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole süüdistatav kahetsust sõnades väljendanud (tl 64-66). Kuivõrd protokoll on allkirjastatud ja kaitsepool ei ole taotlenud selle parandamist, puudub alus kahelda kohtudokumendi õigsuses. Teiseks on siinkohal oluline tähele panna sedagi, et S.D on mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis korduvalt karistatud varemgi. Teisisõnu, tegemist ei olnud tema juhusliku, episoodilise käitumisega, vaid süüdistatava teguviisis kajastub lugupidamatus õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste (kaasliiklejate elu ja tervis) vastu. Süüdistatava varasemate karistuste analüüs nähtub maakohtu otsuse p-s 3 ning ringkonnakohus seda siinkohal üle kordama ei hakka. Kolleegium märgib vaid seoses S.D
väidetava kahetsusega, et olukorras, kus tema liiklusnorme eirav käitumine on muutunud tavapäraseks, tuleks ka sõnades välja öeldud kahetsusse suhtuda skeptiliselt, s.o selline kahetsemine ei mõju siira ega puhtsüdamlikuna.
8.Ringkonnakohus, viidates määruse eelmistes punktides märgitule, nõustub maakohtuga, et süüdistatava näol on tegemist isikuga, kes suhtub lugupidamatult õiguskorda ning kaasliiklejate elu ja tervise säästmise ning kelle jaoks varasemalt mõistetud karistused ei ole taotletavat eesmärki täitnud. Vaatamata eriliigilistele karistustele (tingimisi ja reaalselt mõistetud vangistused, vabadusekaotuse alternatiivina üldkasuliku töö kohaldamine) ei näe S.D oma joobeseisundis aga siiani mingitki takistust mootorsõiduki juhtima asumisel ning on valmis seda tegema ka pikal teelõigul olulisel magistraalil, s.o linnadevahelisel kesksel liiklusteel. Seega ei ole karistused omanud süüdistatavale eripreventiivses tähenduses oodatud positiivset mõju. Asjaolu, et detsembri keskel lasi S.D endale teha süsti, mis hoiaks ära temapoolse alkoholi tarvitamise, ringkonnakohus eeltoodud taustal tähendusrikkana ei vaatle. Maakohus on õigesti märkinud, et vajaliku ravi kohustuse pani kohus süüdistatavale juba 30.12.2011 otsusega, kuid ravile ta ei läinud. Olles ka varem korduvalt juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis, oli S.D teadlik ravi läbimise vajadusest, kuid see ei motiveerinud teda abi otsima.
9.Eeltoodut arvesse võttes, s.o vaadates kuriteo toimepanemise asjaolusid, teos sisaldunud abstraktset riski liiklusturvalisusele, S.D varasemaid samalaadseid kuritegusid ja tema käitumises väljenduvat hooletut suhtumist õigusnormide täitmisse, ei pea ringkonnakohus maakohtu mõistetud karistuse vähendamist põhjendatuks. Ühtlasi välistub samadel alustel võimalus asendada vanglakaristus üldkasuliku tööga või kohaldada karistuse täiendavat individualiseerimist vanglakaristuse osaliselt täitmisele pööramata jätmise näol. S.D suhtes minevikus juba rakendatud erinevaid mõjutusviise, kuid tulemusetult. Seega on ainuõige maakohtu seisukoht, et olukorras, kus süüdistatav on jätkanud samalaadsete kuritegude toimepanemist, tuleb talle mõista varasematest rangem karistus, mis kuulub ärakandmisele reaalselt. Vähimatki alust sellise otsustuse muutmiseks kriminaalkolleegium ei näe. Selline seisukoht on igati kooskõlas ka karistuspraktikaga, kuivõrd kellegi karistusõiguslik mõjutamine saab toimuda vaid isiku hoiakute muutmise kaudu ja senised karistused ei ole S.D-le mõjusad olnud. Samuti nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted mootorsõiduki joobeseisundi juhtimise puhul riigipoolset reaktsiooni, mis annaks õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemis riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega (RKKKo nr 3-1-1-26-03, p 5).
10.Kokkuvõtlikult leiab kriminaalkolleegium seega, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse ja kohtupraktika kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 jätab ringkonnakohus apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
Paavo Randma
Maarika Kuusk
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.