Kohtulahend

makseinfo koos kohtuotsusega kättesaadav e-toimiku süsteemi kaudu. Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale saab kaevata. Kohtuotsusele võib süüdistatav ja tema kaitsja 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse Harju Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest, so alates 21.04.2015.a. Apellatsioon esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 päeva jooksul. Selgitada, et Liiklusseaduse (LS) § 127 kohaselt on D.P kohustatud viie tööpäeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Esitatud süüdistus: D.P ’it süüdistatakse selles, et tema 10.01.2014 kella 23.20 ajal juhtis tahtlikult Harjumaal Rae vallas Lagedi – Aruküla – Peningi mnt-l mootorsõidukit Opel Astra Station Vagon registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis (0.92 mg/l). D.P rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 /Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ning liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 (enne 01.07.2014 LS § 69 lg 4 p 1) /alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem/ nõudeid. D.P pani toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtulikul uurimisel käsitletud tõendid: Kohtuistungil andis ütlusi süüdistatav D.P ning kuulati ära tunnistaja Kristo XXX (vt 15.04.2015 kohtuistungi protokoll). Kohtuistungil esitati kohtule järgmised, kirjalikud tõendid: - tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll koos väljatrükiga (II kd tlk 5-7); - mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRC-13/00164 (II kd tlk 8); - pädeva mõõtja koolituse tunnistus (II kd tlk 9); - kahtlustatava kinnipidamise protokoll (II kd tlk 10-13); - Harju Maakohtu 09.04.2013.a otsus nr 1-13-3281 (II kd tlk 14); - õiend juhiloa andmete kohta (II kd tlk 15); - karistusregistri väljavõte (II kd tlk 16);

-

Eesti perekonnaseisuasutuses registreeritud tõend (koopia) (II kd tlk 18); sünnitunnistuse koopia (II kd tlk 19); Tallinna Transpordiameti vastus päringule (II kd tlk 20-30).

Poolte seisukohad: Prokuröri seisukoht: Prokurör leidis kohtuvaidluste käigus, et D.P-le esitatud süüdistus KarS § 424 järgi on kohtuistungil esitatud ja uuritud tõenditega täielikult tõendatud. Prokuröri hinnangul tuleb D.P talle esitatud süüdistuses süüdi mõista ning mõista KarS § 424 järgi karistuseks 1 aasta pikkune vangistus. KarS § 68 lg 1 järgi lugeda karistusaja hulka D.P poolt eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva (10.01-11.01.2014.a) ning mõista lõplikuks karistuseks 11 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täielikult mitte pöörata D.P-le mõistetud karistust täitmisele, kui D.P ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab talle katseajal määratud kontrollnõudeid ja kohustusi. KarS § 75 lg 2 p 2 alusel määrata lisakohustuseks mitte tarvitada alkoholi. Kuivõrd D.P on varasemalt samalaadse kuriteo eest süüdimõistetud ning see ei ole talle mingisugust mõju avaldanud, siis tuleb tema suhtes kohaldada ka lisakaristust ning võtta KarS § 50 lg 1 p 1 alusel ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üheks) aastaks. D.P kaitsja seisukoht: Kaitsja hinnangul on D.P-le esitatud süüdistus põhjendatud ning esitatud tõendid on lubatavad. Tema kaitsealune tunnistab oma süüd täielikult. Karistuseks taotletud tingimisi vangistus on igati kohane, kuid palub mitte kohaldada lisakaristust, kuna see raskendaks oluliselt tema kaitsealuse olukorda perekonnas. D.P seisukoht: D.P tunnistas ennast talle esitatud süüdistuses KarS § 424 järgi süüdi. Palus mitte võtta ära juhtimisõigust, kuna vastasel juhul peab tema elukaaslane üksinda alaealisi lapsi lasteaeda ning koju viima. Ta on teost aru saanud, seetõttu on ta hoidunud autoga sõitmisest ning kasutanud valdavalt ühistransporti. Kohtu seisukoht: KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 1,2 järgi ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohus, uurinud asjas esitatud tõendeid ja kuulanud ära poolte seisukohad, asub järgmistele seisukohtadele: Esmalt märgib kohus, et käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud ning vaidlus puudub selle üle, et 10.01.2014.a kella 23:20 ajal juhtis D.P tahtlikult Harjumaal Rae vallas, Lagedi-Aruküla-Peningi maanteel mootorsõidukit Opel Astra Station Vagon, r/n XXX, joobeseisundis. Antud fakt on tuvastatud D.P kohtus antud ütlustega, mille kohaselt ta tunnistab, et juhtis 10.01.2014.a kella 23:20 ajal mootorsõidukit Opel Astra Station Vagon, r/n XXX alkoholijoobes. Süüdistatava seletuse kohaselt oli ta töö juures kella 18.00 ajal ära joonud 100 grammi viina.

Tunnistaja Kristo XXX kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli ta 10.01.2014.a patrullis koos abipolitseinik Margit XXX, kui nad said juhtimiskeskuselt teate kahtlasest sõidukist Opel Astra, mis liikus Aruküla poole. Nad märkasid kirjeldatud sõidukit ning andsid sellele peatumismärguande Aruküla-Lagedi-Peningi maantee 1,5 kilomeetril. Ta kontrollis sõidukijuhi võimalikku joovet indikaatorvahendiga, näit oli positiivne ning seejärel saabus sündmuskohale välijuht, kellel oli tõenduslik alkomeeter. Sõiduki numbrimärki ning sõitja perekonnanime ta enam ei mäleta, kuna toimunust on möödunud aasta. Samas mäletab, et isiku eesnimeks oli Andrei. Kohtusse tulles tundis süüdistatava näol antud isiku ära. Käesolevas asjas puudub kohtu hinnangul vajadus tunnistaja Kristo XXX usaldusväärsuse põhjalikuks analüüsimiseks: tunnistaja kirjeldas 10.01.2014 sündmusi võrdlemisi detailselt, tunnistaja ütlused riimuvad süüdistatava süü omaksvõtuga. Kohtu hinnangul on olukorras, kus sündmuse ja kohtuliku arutamise vahele jääb enam kui 1 aasta pikkune periood, eluliselt usutav, et tunnistaja ei pruugi mäletada kontrolliks peatatud sõiduki riiklikku registreerimisnumbrit. Kohus märgib täiendavalt, et prokurör taotles kohtuistungil tunnistaja Kristo XXX kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist põhjendusega, et tunnistaja ei mäleta sõiduki registreerimisnumbrit. Kohus jättis prokuröri taotluse rahuldamata. Kohus märgib, et KrMS § 289 lg 1 kohaselt teenib tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. RKKKo on oma lahendis nr 3-1-1-105-06 asunud seisukohale, et

Samas lahendis viitab kolleegium, et KrMS § 68 lg 3 regulatsioon, mille kohaselt võib tunnistaja arvandmete, nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete kohta ütlusi andes kasutada märkmeid ja muid dokumente, laieneb ka kohtulikule uurimisele. Lisaks on KrMS § 2881 lg 2 p 5 kohaselt lubatav suunavate küsimuste esitamine ristküsitluses, juhul kui tunnistaja kinnitab, et mäletab küsitluse esemeks olevaid asjaolusid halvasti. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, kui suur oli 10.01.2014.a D.P organismis alkoholisisaldus. Süüdistatav tunnistab, et tarvitas 10.01.2014. alkoholi; oli kella 18:00 ajal joonud tööl 100 grammi viina. Kohus ei saa jätta märkimata, et nõustub siinkohal prokuröri seisukohaga, mille kohaselt ajavahemikku ning lõplikku joobeastet arvesse võttes, ei ole süüdistatava poolt joodud alkoholi kogus siiski tõenäoline. Samas ei oma see asjas tähtsust, kuna tuvastatud joobe näidule vastu vaieldud ei ole ning antud asjaolu vaidluse alla ei kuulu. Liiklusseaduse § 69 lg 1 kohaselt määratletakse joobeseisundit kui alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Vastavalt LS § 69 lg 4 p 1 loetakse juht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Seega on KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 69 lg 4 p 1-s sätestatud alkoholijoobe määra.

Asjaolu, et D.P oli 10.01.2014.a kella 23:20 ajal sõidukit juhtides alkoholijoobe seisundis kinnitavad käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendid. Nähtuvalt tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist tuvastas PPA Põhja Prefektuuri politseiamentik Heinar Sirel, kes oli 2005. aastal läbinud pädeva mõõtja koolituse, D.P ühes liitris väljahinagatavas õhus 0,92 mg/l. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis märgitud andmete õigust kinnitab tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükk, millest nähtub, et 10.01.2014.a ajavahemikul 23:39-23:43 mõõtja Heinar Sirel kasutades tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST, seeria nr ARBK-0032 tuvastas D.P alkoholijoobe, kus alkoholi sisaldus tema poolt välja hingatud õhus oli 1,02 mg/l, laiendmääramatus 0,10 mg/l, lõplik mõõtetulemus 0,92 mg/l. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus tõendeid kogumis hinnates, et süüdistuse märgitud ajal ja kohas juhtis D.P mootorsõidukit Opel Astra Station Vagon registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis, mis on KarS § 424 objektiivse koosseisu tunnuseks. D.P inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kohtu hinnangul on D.P käitumises tuvastatud kavatsetus, sest tarbides kanget alkoholi (viina) ja juhtides sõidukit, pidi D.P teadma, et sääraselt tegutsedes juhib ta sõidukit joobeseisundis, mis on keelatud. Kohtu hinnangul pani D.P toime õigusvastase teo, õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samuti on D.P näol tegemist täisealise, süüvõimelise isikuga. Karistus: Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel arvestab kohus kohtualuse süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-52-13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on ette nähtud rahaline karistus või kuni 3 aastane vangistus. Kohus märgib, et kuigi D.P puhtsüdamlikku kahetsust sõnaliselt avaldanud ei ole, viitas sellele isiku olek kohtuistungil; samuti mootorsõiduki juhtimisest loobumine (vt. Tallinna Transpordiameti väljatrükki), mida antud asjas saab lugeda karistust kergendavaks asjaoluks. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Karistusregistri väljavõtte kohaselt on D.P üks kehtiv kriminaalkaristus; 09.04.2013.a Harju Maakohtu otsuse alusel mõisteti D.P süüdi KarS § 424 järgi rahalise karistusega 1447,60 eurot. Kohtu hinnangul ei ole D.P-le eelnevalt mõistetud karistus täitnud oma põhieesmärki: mõjutada isikut hoiduma uute kuritegude toimepanemisest. D.P on taas, aasta möödudes, juhtinud mootorsõidukit alkoholijoobes. Kuivõrd rahaline karistus ei ole isikule soovitud mõju avaldanud, siis ei saa käesolevas asjas kergemaliigiline karistus kõne alla tulla. Rahalise karistuse mõistmist pärsib ka fakt, et D.P puudus kohtuliku arutamise hetkel ametlik töökoht, isikul on 2 alaealist ülalpeetavat ning tema naine ei tööta. Kohus peab vajalikuks lisada, et pidevalt sõiduki juhtimine joobes olles võib viidata ka isiku harjumusele kuritarvitada alkoholi. Kohtu hinnangul on D.P sõiduki juhina liikluses ohtlik. Joobes juht on liikluses ohtlik nii iseendale kui kaasliiklejatele. Kuigi tunnistaja Kristo XXX sõnul ei olnud sõiduki juhtimisstiil vahetult enne peatumismärguande andmist ebakindel, ei saa siiski mööda vaadata faktist, et tunnistaja sai info võimalikust joobes juhist juhtimiskeskuselt. Tunnistaja nentis, et ta ei tea, kellelt tuli teave D.P poolt juhitud sõiduki kohta, kuid märkis, et reeglina annavad vihjeid tavaliiklejad. Kohus märgib, et olenemata sellest, kellelt vihje tuli, pidi juhtimiskeskusele edastanud isikule/isikutele tunduma D.P poolt juhitud sõiduki sõidustiil tavapärasest kõrvalekalduv määras, mis tingis politsei teavitamise. Kohtu hinnangul pidi D.P teadma, et ta ei tohi sõidukit juhtida, kuid ometi võttis isik teadlikult riski. Alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine kujutab endast liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas soovimatu. Isik, kes hindab oma seisundit niivõrd vääralt, on liikluses ohtlik ning peab saama karistusega mõjutatud vältimaks edaspidiste õigusrikkumiste toimepanemist. Arvestades sõidukijuhtide hoolimatut suhtumist kaasliiklejatesse ning liikluskorda tervikuna, tuleb sellisesse rikkumisse tuhtuda täie tõsidusega. Prokuröri arvates on otstarbekas kohalda D.P-le karistuseks 1 aasta pikkust vangistust, mida on võimalik jätta KarS § 74 lg lg 1,3 alusel täitmisele pööramata, kui D.P ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu. Kohus nõustub prokuröri pool taotletud karistusega. Antud karistus vastab kohtu hinnangul isiku süü suurusele ning on kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Kohus märgib, et D.P pani süüteo toime kavatsetult, isikul tuvastatud joobeaste on võrdlemisi suur ning ta liikus oma sõidukiga mh ka maanteel, kus teadaolevalt on suurem piirkiirus ning seega võimaliku õnnetuse tagajärjed fataalsemad. Kohus nõustub prokuröri poolt taotletud lisakohustusega mitte tarvitada katseajal alkoholi. Kuna D.P näol on tegemist isikuga, kellel on kehtiv karistus sama teo eest, siis on tema suhtes alkoholi tarvitamise keelu kohaldamine kahtlemata otstarbekas. Täiendavalt leiab kohus, et D.P peab läbima kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalprogrammi. Kohtule teadaolevalt on sotsiaalprogrammide loetelus programm ka liiklussüütegude eest süüdi mõistetud isikutele. Kohtu hinnangul võib osalemine sotsiaalprogrammis mõjutada teda edaspidi oma hoiakuid muutma. Samuti nõustub kohus prokuröriga D.P suhtes lisakaristuse kohaldamisega. Vaatamata sellele, et D.P on alaealised lapsed ning juhtimisõiguse äravõtmine raskendab pere olukorda, ei ole see siiski aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. D.P selgitas, et tema abikaasal on kehtiv juhtimisõigus, samuti viitas isik, et on juba aasta kasutanud aktiivselt ühistransporti. Seega on süüdistatava enda selgitustega tõendatud, et isik suudab oma elu korraldada ka ilma kehtiva juhtimisõiguseta. Kohtu hinnangul on D.P suhtes

lisakaristuse kohaldamine vältimatu: süüdistatav on teistkordselt toime pannud samalaadse kuriteo. Eelneval korral jäeti lisakaristus kohaldamata, kahetsusväärselt ei mõjutanud üksnes põhikaristus isikut õiguskuulekalt käituma ja edaspidi sarnaste rikkumiste toime panemisest hoiduma. Arvestades ühiskonnas väljakujunenud liiklussituatsiooni, kus liikluses hukkunute arv on suur ning iga päev tabatakse planeeritud ja juhusliku liiklusjärelevalve raames kümneid joobes juhte, tuleb kahtlemata lisakaristuse määramisel arvestada ka üldpreventiivseid aspekte. Arvestades kohtule laekuvate väärteokaebuste arvu, milles isikud taotlevad lisakaristuse tühistamist, tuleb nentida, et joobes juhtimisega seotud süüteoasjades on reeglina kohtuvälise menetleja või kohtu poolt määratav eriõiguse äravõtmine rikkujate hinnangul neile kõige enam ebameeldivusi ja –mugavusi põhjustav tagajärg. Kohus märgib, et kahtlemata ei saa teo eest mõistetav karistus olla isikule meelepärane ning karistus peab olema mõjus. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-86-09 leidnud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Käesolevas asjas puuduvad kohtupraktikas arvestatavad erandlikud asjaolud, mis lubaksid jätta kohtul lisakaristuse kohaldamata. KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdimõistetule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis viitaks süüdistatava liikumispuudele ning välistaks lisakaristuse kohaldamist. Kohtu hinnangul mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. Kuivõrd süüdistatav viis end teadlikult ja tahtlikult seisundisse, millises on sõiduki juhtimine keelatud ning sellega otsustas ta ise selle üle, mis sellega kaasneb, kuivõrd juhtimisõiguse saanud isikuna on süüdistatav teadlik liikluseeskirja nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Seega pidi süüdistatav vähemalt möönma seda, et pärast inkrimineeritava teo toimepanemist võetakse temalt ära sõiduki juhtimisõigus. Sellele vaatamata ei jätnud ta kuritegu toime panemata. Lisakaristuse määra valikul peab kohus vajalikuks arvestada tuvastatud joobeastet ning varasemat samalaadset karistust. Eeltoodu alusel ei ole käesolevas asjas juhtimisõiguse äravõtmine vähem kui 1 aastaks kohane. Kohus märgib, et KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt on eriõiguse äravõtmise maksimaalne võimalik tähtaeg 3 aastat, D.P-le määratav lisakaristus jääb seega alla keskmise määra. Eeltoodu alusel tuleb D.P süüdi mõista KarS § 424 järgi karistada teda 1 (ühe) aasta pikkuse vangistusega. KarS § 68 lg 1 järgi lugeda D.P poolt eelvangistuses viibitud aeg 2 (kaks) päeva (so 10.01-11.01.2014.a) karistusaja hulka. D.P tuleb ära kanda 11 (üheteistkümne) kuu ja 28 (kahekümne kaheksa) päeva pikkune vangistus. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täielikult mitte pöörata D.P-le mõistetud karistust täitmisele, kui D.P ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab talle katseajal määratud kontrollnõudeid ja kohustusi.Võttes aluseks KarS § 75 lg 1 kohustada D.P järgima katseajal järgmisi kontrollnõudeid: elab kohtu poolt määratud alalises elukohas: XXX; ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab kriminaalhooldajale andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Määrata D.P katseajaks Tallinna Vangla Harju

kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt nimetatud kriminaalhooldaja järelevalve alla. Võttes aluseks KarS § 75 lg 2 p 2, 8 alusel määrab kohus, et D.P on käitumiskontrolli ajal kohustatud mitte tarvitama alkoholi ja osalema kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalprogrammis. KarS § 78 p 1 alusel arvestada D.P-le määratud 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 21.04.2015.a. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta lisakaristusena D.P-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üheks) aastaks. Menetluskulud: Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb KrMS § 180 lg 1 alusel süüdimõistetul hüvitada menetluskulud. Antud asjas on menetluskuluks üksnes KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt 1,5 kuupalga alammäära ehk 585,00 eurot. Kohtumenetluse pooled ei taotlenud kohtuistungil menetluskulu osalist riigi kanda jätmist. Ka kohtu hinnangul puudub alus menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks, kuna D.P näol ei ole isikuga, kelle suhtes esineks tervisega seotud takistust töökoha leidmisel. Samas leiab kohus, et antud asjas on põhjendatud menetluskulude ajatamine. Menetluskulude ajatamine on põhjendatud juhul, kui nende tasumine ajatamise perioodi jooksul on tõenäoline. Arvestades menetluskulude suurust ning isiku sissetulekut, ei ole süüdistataval võimalik kohtukulude kohene tasumine. Kohtukulude kohese tasumise kohustus tooks tõenäoliselt kaasa täitemenetluse, millega kaasnevad süüdistatavale lisakulud. Kohtu hinnangul on oluline, et menetluskulud saaksid riigile mõistliku aja jooksul hüvitatud. Eeltoodu alusel tuleb D.P-lt väja mõista menetluskuluna sundraha 585,00 eurot. Menetluskulu tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul igakuiste maksetena mitte vähem kui 48,75 EUR. Väljamõistetud menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis, EE873300333499990003 Danske Bankis või EE401700017002872300 Nordea pangas, märkides selgitusena „D.P , 1-15-2485, menetluskulu“. Menetluskulu tasumiseks vajaminev viitenumber edastatakse makseinfona süüdimõistetu postiaadressile. Samuti on makseinfo koos kohtuotsusega kättesaadav e-toimiku süsteemi kaudu. Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud.

Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.