Markko Kolossovi lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik, kaebus
jaanuari
määrus
kaebuse
RESOLUTSIOON
1.Riigiprokuratuuri 16. jaanuari 2015 määrus jätta muutmata.
2.Markko Kolossovi esindaja vandeadvokaat Tambet Laasiku kaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kriminaalasjas nr 13260100703 alustati 26.02.2013 menetlust KarS § 121 ja § 199 lg 2 p 7 järgi selles, et 11.01.2013-12.01.2013 südaöösel Tartu Lossi 28 asuvas Püssirohukeldris varastati Markko Kolossovi mantel ja rahakott koos sisuga. Samuti tarvitati M. Kolossovi suhtes füüsilist vägivalda 11.01.2013-12.01.2013 Lossi 28 Tartu Püssirohukeldri juures ja Ülikooli tänaval.
2.Kriminaalmenetlus lõpetati Lõuna prefektuuri poolt 24.11.2014 (põhjendused 12.12.2014) ringkonnaprokurör T. Liiva nõusolekul, kuna kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt esinevad kõrvaldamata alljärgnevad vastuolud: - Kannatanu M. Kolossov on ülekuulamisel öelnud, et agressiivsem pool oli H.J. ning H.J. alustas füüsilist kontakti. Kannatanu enda esitatud videosalvestiselt on näha, kuidas ta ise paneb oma parema käe H.J. e suunas ning pärast seda paneb oma mõlemad käed H.J. e suunas; A.K. ja H.J. on ülekuulamisel öelnud, et M. Kolossov kasutas ise nende vastu füüsilist vägivalda ning ründas neid esimesena. Videosalvestiselt on näha, kuidas füüsilist kontakti alustab M. Kolossov; - M. Kolossov on öelnud, et ta käskis H.J. el oma sõbrad tagasi kutsuda. H.J. on kinnitanud, et talle tundus imelik, et talle täiesti võõras inimene tuleb teda süüdistama varguses, mida ta toime ei ole pannud. H.J. tunnistab, et ta üritas korduvalt selgitada, et tema ega ta sõbrad ei ole M. Kolossovile kuuluvaid asju ära võtnud. Samuti ei olnud H.J. e ega A.K. käes M. Kolossovile kuuluvaid esemeid;
- M. Kolossov kinnitab, et teda ründas esimesena H.J. . Tunnistaja H.S. üleb ülekuulamisel, et rüselemine sai alguse sellest, et A.K. tõmbas Markkol triiksärgi eest nööbi ära. Tunnistaja kinnitab, et alguses tekkis rüselus Markko ja Ahti vahel; - M. Kolossov on öelnud, et H.J. ründas teda Tartu Raekoja platsi taga olevas parklas. Ründamine seisnes selles, et H.J. vehkis käte ja jalgadega ning löögid tabasid M. Kolossovit. H.J. on öelnud, et kuna teda oldi äsja löödud M. Kolossovi poolt, tal jooksis näost verd ning talle oldi gaasi näkku lastud, siis ta ei näinud, keda ja kuhu ta oma käte vehkimisega tabada võis. H.J. tunnistab, et ta vehkis käte ja jalgadega, sest ta arvas, et siis M. Kolossov talle ei lähene, tahtlust H.J. el kedagi lüüa ei olnud, sest H.J. on öelnud, et ta nägemine on piiratud, mida kinnitab hilisem ravidokument; - Politsei- ja Piirivalveametisse esitas videosalvestised kannatanu esindaja T. Laasik. Sündmus toimus 11.01.2013, kuriteoteade edastati Politsei- ja Piirivalveametile 14.02.2013 ning kannatanu kuulati kriminaalasjas üle 26.02.2013. Sündmuse ja kriminaalmenetluse alustamise vahel on rohkem kui kuu. Videosalvestised on esitatud katkendlikult, puudub salvestis, mis algaks alates sellest, kui isikud Püssirohukeldrisse tulid ning lõppeks sellega, kui isikud sealt lahkusid. Seega pole välistatud, et M. Kolossovi mantliga võis lahkuda keegi teine. Salvestisel on näha, kuidas Püssirohukeldrisse siseneb M.A. üleriidega, millel on krae ja kapuuts ning lahkub musta üleriidega, mille kapuutsil on hele riba ning kaeluse juures on hele joon. M.A. on ise öelnud, et ta kandis fliisi ja selle peal jakki ja videosalvestisel ongi näha tal seljas olnud fliis ja vasakul käel olnud jakk. 2.1 Lõuna prefektuuri määruses asuti seisukohale, et kannatanu esindaja T. Laasiku esitatud videosalvestised käsitlevad sündmusi fragmentaarselt, kuna need peegeldavad sündmustiku üksikuid ajalisi hetki, mitte täielikku sündmust. Samuti on videofailist näha, et M.A. i vasakul käel on musta värvi ese, milles on ära tundnud oma mantli M. Kolossov. M.A. on seevastu öelnud, et tegemist on tema jakiga, mis oli tal seljas ja mille ta selga pani. Videosalvestiselt on võimatu tuvastada, kellele nimetatud ese kuulub, sest sellel puuduvad eritunnused. Tegemist on musta värvi esemega, mis võis kuuluda nii M.A. ile kui M. Kolossovile.
3.Kannatanu M. Kolossovi lepinguline esindaja T. Laasik ei nõustunud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega ja esitas kaebuse Riigiprokuratuurile. Oma kaebuses palus ta kriminaalasja lõpetamise otsustuse tühistamist ning kohtueelse uurimise jätkamist.
RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSE SISU
4.Riigiprokuratuur jättis vandeadvokaat T. Laasiku kaebuse rahuldamata ja leidis, et Lõuna prefektuuri otsustus kriminaalmenetluse lõpetamise osas on õige ning põhjendatud. Kriminaalmenetluse läbiviimisel seaduserikkumised tuvastatavad ei ole ja vastuvõetud menetlusotsus on seaduslik, motiveeritud ning asjakohane. Täiendavalt lisas riigiprokurör oma väited. 4.1 Kannatanu M. Kolossov annab ütlusi, et 11.01.2013 õhtul kella 24.00 paiku Püssirohukeldri II korruse saalis märkas ta lahkumisel, et kõrvallaua pingi seljatoe pealt on varastatud tema mantel koos rahakotiga kogukahjuga 500 eurot. Rahakoti sai ta hiljem Püssirohukeldrist kätte, kuid kadunud oli 300 eurot. Minnes välja kõrvallaua seltskonnaga asju klaarima, peksid teda H.J. ja A.K. , sellele järgnevalt Raekoja platsi taga ründas teda H.J. .Vaatamata südnmuse sellisele kirjeldusele M. Kolossov politseisse ei helistanud ja juhtunust ei teatanud. Samuti ei pöördunud ta vigastuste fikseerimiseks meditsiiniasutusse. Koheselt juhtunu käigus ja sellele järgnenud kuu jooksul hakkas ta isesesivalt ning tuttavate abiga kindlaks tegema kõrvallauas istunud seitset isikut: R.R. i, H.J. e, A.K. , V.M. ut, M.A. it, ühte tütrlast ja E.M. it ning kahtlustama neid mantli ja rahakoti varguses. M. Kolossov kutsus neid erinevatel aegadel „vestlustele“ ning nõudis hüvituseks kuni 2500 eurot (asjade vargus ja nn asjaajamiskulud). Samuti sai ta ebaseaduslikult Püssirohukeldrist turvavideosalvestused ning kasutas neid nn tõendusmaterjalina hüvitise nõudmisel. Hüvitist saamata esitas ta pärast juhtunut ühe kuu ja kolme päeva möödudes advokaadi vahendusel 14.02.2013 koos fragmentaalse turvavideoga kuriteoteate politseisse. Kriminaalmenetlust alustati pärast kuriteoteate kontrollimist -2-
26.02.2013 kannatanu ülekuulamisega. Oma sellise tegevusega võttis M. Kolossov politseilt kuriteo lahendamise operatiivse võimaluse ja raskendas oluliselt tõendite kohest kogumist.
4.2 Riigiprokuratuur võttis esmalt seisukoha M. Kolossovi mantli ja rahakoti varguse episoodis ja märkis siin järgmist. M. Kolossovi ütluste kohaselt ei näinud ta, kes mantli varastas. Tema elukaaslane H.S. ütluste kohaselt umbes 5-10 minutit enne nende seltskonna äraminekut märkas ta, et üks noormees kõrvallauast võttis seljatoelt mantli ja ulatas selle kohe oma tuttavale. Alguses ta ei saanud aru, et see on tema elukaaslase mantel ja ei pööranud sellele tähelepanu. Kui elukaaslane hakkas mantlit otsima, mõistis ta, et võeti M. Kolossovi mantel. Kahtlustatavad M.A. , R.R. ja H.J. eitavad mantli vargust. Teise korruse saalist turvavideosalvestist ei ole. Esimese korruse ja välisukseesise turvavideosalvestised ei kinnita üheselt, et keegi kahtlustatavatest oleks Püssirohukeldrist väljunud varastatud mantliga. Videosalvestisel on näha, kuidas Püssirohukeldrisse siseneb M.A. üleriidega, millel on krae ja kapuuts. Samuti on salvestiselt näha, et ta lahkub musta üleriidega, mille kapuutsil on hele riba ning kaeluse juures on hele joon. M.A. on ise öelnud, et ta kandis fliisi ja selle peal jakki ning videosalvestisel ongi näha tal seljas olnud fliis ja vasakul käel olnud jakk. Samuti on videofailist näha, et M.A. i vasakul käel on musta värvi ese, milles on ära tundnud oma mantli M. Kolossov. Videosalvestiselt on võimatu tuvastada, kellele nimetatud ese kuulub, sest sellel puuduvad eritunnused, tegemist on musta värvi esemega, mis võis kuuluda nii M.A. ile kui ka M. Kolossovile. Kokkuvõtvalt asus Riigiprokuratuur seisukohale, et kogutud ühtegi tõendit, mis annaks aluse mantli ja rahakotivarguses esitada süüdistust M.A. ile, R.R. ile ja H.J. ele ning kriminaalasi on seaduslikult ja piisava põhjalikkusega motiveeritult lõpetatud. Selliseks tõendiks ei saa olla ka tunnistaja H.S. ütlused, kes ei tundnud ära oma elukaaslase mantlit, kui see olevat kõrvallaua tooli seljatoelt kaasa võetnud H.J. e poolt ning tema sellistesse ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. 4.3 M. Kolossovile tervisekahjustuste tekitamise episoodis märkis riigiprokurör järgmist. Nimetatud episoodis on kannatanu ja kahtlustatavate ütlused vastuolulised. M. Kolossov on öelnud, et ta käskis H.J. el oma sõbrad tagasi kutsuda. H.J. e kinnituste kohaselt tundus talle imelik, et täiesti võõras inimene tuleb teda süüdistama varguses, mida ta ei ole toime pannud. H.J. tunnistab, et ta üritas korduvalt selgitada, et tema ega ta sõbrad ei ole M. Kolossovile kuuluvaid asju ära võtnud. Samuti ei olnud H.J. e ega A.K. käes M. Kolossovile kuuluvaid esemeid. Kannatanu M. Kolossov on ülekuulamisel öelnud, et agressiivsem pool oli H.J. , kes alustas ka füüsilist kontakti. Kannatanu esitatud videosalvestiselt on näha, kuidas kannatanu ise paneb oma parema käe H.J. e suunas ning pärast seda paneb oma mõlemad käed H.J. e suunas. A.K. ja H.J. on ülekuulamisel öelnud, et M. Kolossov kasutas ise nende vastu füüsilist vägivalda ning ründas neid esimesena. Salvestiselt on näha, kuidas füüsilist kontakti alustab M. Kolossov. M. Kolossov kinnitab, et teda ründas esimesena H.J. . Tunnistaja H.S. üleb ülekuulamisel, et rüselemine sai alguse sellest, et A.K. tõmbas Markkol triiksärgi eest nööbi ära. Tunnistaja kinnitab, et alguses tekkis rüselus Markko ja Ahti vahel. M. Kolossov on öelnud, et H.J. ründas teda Tartu Raekoja platsi taga olevas parklas, ründamine seisnes selles, et H.J. vehkis käte ja jalgadega ning löögid tabasid teda. H.J. on öelnud, et kuna teda oldi äsja löödud M. Kolossovi poolt, tal jooksis näost verd ning talle oldi gaasi näkku lastud, siis ta ei näinud, keda ja kuhu ta oma käte vehkimisega tabada võis. H.J. tunnistab, et ta vehkis käte ja jalgadega, sest ta arvas, et siis M. Kolossov talle ei lähene, tahtlust H.J. el kedagi lüüa ei olnud, sest H.J. on öelnud, et ta nägemine on piiratud, mida kinnitab ka hilisem ravidokument. 4.3.1 Riigiprokurör märkis, et asitõenduslikku tähtsust omavatelt videofailidelt on seda kuriteoepisoodi puudutavalt näha järgnevat: - Püssirohukeldrist liigub välja M. Kolossov, kes jääb Püssirohukeldri ees väljas vestlema H.J. ega; - H.J. vestleb M. Kolossoviga kaasas olnud meesterahvaga ja M. Kolossov paneb oma parema käe H.J. e keha suunas; - M. Kolossov on teinud käeliigutuse H.J. e suunas, siis H.J. läheneb talle, järgmisel hetkel asetab M. Kolossov oma mõlemad käed H.J. e rinnaesise suunas, pärast seda asetab ka H.J. oma käed M. -3-
Kolossovi suunas, misjärel on näha, kuidas M. Kolossov suunab oma kätega H.J. e Püssirohukeldri välisukse taha, kaamera vaateulatusest välja; - turvatöötaja haarab H.J. est ja nende taga on näha M. Kolossovi selga. Järgmisel hetkel on A.K. istuli ja M. Kolossov on suundunud välisukse taga olnud H.J. e juurde; - M. Kolossovi parem rusikas käsi on suunatud ukse taga olnud H.J. e suunas. Videosalvestiste kirjeldus (asitõendi vaatlusprtokoll) on audentne seal kujutatuga ning kaitsja seisukoht kaebuses, et see on kallutatud kahtlustatavate kasuks, ei vasta tõele. Kaebuse esitaja kirjeldus failidele on tema nägemus ja seisukoht, mis on tingitud videol nähtava tõlgendamisega ja hinnangutega kaebuse esitaja huvides. 4.3.2 Riigiprokurör asus seisukohale, et konflikti initsiaatoriks Püssirohukeldri ees ja Tartu Raekoja platsi taga Ülikooli tänaval oli M. Kolossov, kes läks omaalgatuslikult selgitama ja süüdistma kahtustatavaid mantli kadumises, millele järgnes füüsiline kontakt mõlema osapoole vahel. Selle vältimiseks oleks koheselt tulnud pöörduda politseisse asja ametlikuks lahendamiseks, mida aga ei tehtud. Ütluste vastuolulisus on tingitud ka osapoolte joobeseisundist ning pika aja möödumisest. 4.3.3 Riigiprokuratuur leidis, et täiendavaid tõendeid ei ole võimalik koguda. Kuna käesolevaks ajaks on sündmusest möödunud üle 2 aasta, siis ei ole otstarbekas ega tõenduslikust seisukohast oluline üle kuulata turvamees A.V. t ning välja nõuda turvavideosalvestusi. Viimaste olemasolus kahtleb kaebaja ka ise. A.V. ei saa anda kriminaalasjas sellise kaaluga ütlusi, mis muudaks tõendatud sündmuste käiku ning vastu võetud lõplikku menetlusotsust.
RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSE PEALE ESITATUD KAEBUS
5.Riigiprokuratuuri määruse vaidlustas M. Kolossovi esindaja vandeadvokaat T. Laasik, kes taotleb Lõuna Prefektuuri 24.11.2014 ja Riigiprokuratuuri 16.01.2015 määruste tühistamist ning palub kohustada menetlejat jätkama kriminaalasja menetlemist. Esindaja seisukohad on järgmised. 5.1 Menetleja ja riigiprokurör on mantli varguse episoodis hinnanud olemasolevaid tõendeid ebaõigesti. Menetleja eelistas kahtlustatavate poolt 1,5 aastat pärast sündmusi antud vastuolulisi ning ennastõigustavaid ütlusi turvakaamera salvestistele ning kannatanu ja H.S. selgetele ning vaid mõni nädal pärast sündmust antud ütlustele. Riigiprokurör nõustus paraku menetleja seisukohaga, märkides, et tunnistaja H.S. ütlused ei ole asjakohased. Esindaja T. Laasiku hinnangul on tunnistaja ütlused olulised. Tunnistaja on öelnud: „Umbes 5-10 minutit enne meie seltskonna äraminekut nägin ma, kuidas üks noormees meie kõrvallauast võttis tooli seljatoelt mantli ja ulatas selle kohe edasi mingile oma tuttavale /.../ Markko näitas mulle kohta, kuhu ta oma mantli oli pannud ja siis ma sain aru, et ma just nägin ühte kõrvallaua noormeest seda mantlit võtmas /.../“. Esindaja hinnangul tuleb tunnistaja ütlusi vaadelda usaldusväärseina, kuna ta oli kaine ja oma ütlustes veendunud. Kuna ta ei teadnud, kuhu elukaaslane oli mantli pannud, siis on täiesti usutav, et ta ei tundnud äravõetavas riideesemes M. Kolossovi mantlit ära koheselt. 5.2 Teiseks pööratakse kaebuses suurt tähelepanu riietele, mis M.A. il turvavideosalvestiselt nähtuvalt sel õhtul seljas olid ja leitakse, et M.A. i ütlused jaki kandmisest ei ole usutavad. 5.3 Esindaja hinnangul on menetleja jätnud tähelepanuta ka kuriteoteates esile toodud asjaolu, et mõni hetk pärast turvatöötaja ründamist lõi H.J. jalaga M. Kolossovit selliselt, et jalalöök riivas kannatanu nägu. Jalalöök põhjustas kannatanule valu. Seejärel oli kannatanu sunnitud uuesti asuma ennast H.J. e rünnaku eest kaitsma. Menetleja ei käsitle H.J. e poolt kannatanu jalaga löömist üldse, hoolimata sellest, et vastav löök nähtub selgelt kannatanu esitatud videofailil „Henri ja Timoga kaklus...lõpus tuleb kuskilt Raul.avi“ (00:01). Vastavat kaadrit ei ole mingil põhjusel turvakaamera salvestise kui asitõendi vaatlusprotokolli juurde lisatud, mistõttu kannatanu esitab vastava kaadri käesolevaga ise (Lisa 1). Kaadrist nähtub selgelt, et H.J. lööb M. Kolossovit jalaga vastu nägu. -4-
5.4 Esindaja arvates nähtub turvakaamera salvestisest selgelt, et füüsilist kontakti ei alustanud mitte kannatanu, vaid H.J. . Fotolt nr 21 on näha, kuidas H.J. haarab oma kätega M. Kolossovist kinni. Fotolt 22 nähtub, et H.J. hoiab M. Kolossovist kätega kinni, M. Kolossovi käed on ikka veel ainult suunatud H.J. e poole. Alles seejärel on fotolt nr 23 näha, kuidas kannatanu suunab H.J. e Püssirohukeldri ukse taha. Uurija on määruse põhistustes kirjeldanud sündmusi fotodelt nr 18, 20 ja 23, kuid fotode nr 21 ja 22 sündmuste osas on märgitud lihtsalt, et H.J. asetab käed M. Kolossovi suunas. See ei ole õige - H.J. haaras M. Kolossovist kinni, luues sellega esimesena füüsilise kontakti ning seega on videosalvestiselt otseselt näha, kuidas füüsilist kontakti alustab H.J. . 5.5 Lisaks eelnevale selgele vastuolule on esindaja arvates nii menetleja kui riigiprokuröri poolt jäetud arvestamata olulisel määral elulised asjaolud, mida tuleks hinnata kannatanu ja tunnistajate ütlustega ning videomaterjaliga kogumis. Kannatanu toob mõned neist asjaoludest välja: - Fotolt nr 12 (tl 30) on näha, et kannatanu liigub välisukse suunas. Järgmiselt fotolt (nr 13, tl 30) paistab, kuidas M. Kolossov vestleb turvatöötajaga. Seega pöördus kannatanu oma murega esmalt turvatöötaja poole ning toimus rahulik vestlus. - H.J. e ütlused erinevad kardinaalselt mitteisikuliste tõendite pealt tuvastatavate sündmustega. H.J. e ütlused: „Mina ütlesin neile korduvalt, et mina ei ole teie jopet ära võtnud, suunasin oma käe M. Kolossovi suunas, ma tahtsin lahkuda, sest tundsin ebamugavust. Mina teda ei löönud ega tõuganud, tahtsin temast mööda minna /.../“ . Fotolt nr 20 on selgelt näha, et H.J. kaldub äärmiselt agressiivse žestiga ülakehaga ettepoole, st M. Kolossovi suunas, sõrmed rusikasse surutud. Selline kehakeel ei näita, et H.J. e soov oli lahkuda. Sellisel juhul isik taganeks ning eemalduks väidetavast ohu- või ebamugavusallikast. Lisaks, nagu eelnevalt selgitatud, nähtub edasistelt kaadritelt selgelt asjaolu, et H.J. algatas ise füüsilise kontakti. - Riigiprokurör on määruses täiendavalt selgitanud (lk 5): Videosalvestiselt on näha, kuidas turvatöötaja haarab H.J. est ning nende taga on näha M. Kolossovi selga, järgmisel hetkel on A.K. istuli ning M. Kolossov on suundunud välisukse taga olnud H.J. e juurde“. Siinjuures on aga arusaamatult jätnud nii menetleja kui riigiprokurör tähelepanuta asjaolu, et ka turvatöötaja A.V. pidas selgelt agressiivsemaks pooleks H.J. e. Oluline on eraldi rõhutada, et turvatöötaja hinnangul oli tegemist sellise agressiooniga, mida tuli tõrjuda pipragaasiga. - H.S. on samuti andnud ütlusi asjaolu osas, et H.J. oli agressiivne: „Mina ütlesin H.J. ele, et ma ise isiklikult nägin, kuidas te mantli võtsite. See ärritas H.J. e ta tuli mulle väga lähedale (minu isiklikku tsooni) ja karjus mu peale, et kas ma pean teda vargaks või.“ Siinjuures on oluline, et tunnistaja ütlused on antud lühikese aja möödumisega kõnealustest sündmustest, samas kui kahtlustatava enda ütlused on võetud ebamõistliku hilinemisega. Eeltoodud tõendid tervikuna kinnitavad, et nn vägivallaepisoodis oli agressiivseks pooleks H.J. . 5.6 Edasiselt on esindaja arvates võimalik ja vajalik teostada veel järgmised menetlustoimingud: - üle on vaja kuulata turvatöötaja A.V. , kes oli kõigi sündmuste keskmes; - välja tuleb nõuda Tartu Raekoga turvakaamerate salvestised 11.-12.01.2013 sündmuse kohta; - turvakaamera salvestise kaudu tuleb välja selgitada kõik sündmuse juures viibinud isikud ning nad tunnistajatena üle kuulata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Tartu Ringkonnakohus leiab, et M. Kolossovi esindaja T. Laasiku kaebus Riigiprokuratuuri 16.01.2015 määruse peale tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonikohus nõustub Riigiprokuratuuri põhjendustega ning leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on seaduslik ja kaebuses toodud asjaolud ei anna alust selle tühistamiseks. Riigiprokuratuuri seisukohti ei pea ringkonnakohus vajalikuks tervikuna korrata ning märgib kaebusele vastuseks üksnes järgmist.
7.KrMS § 208 lg 1 kohaselt, kui KrMS § 207 lg-s 1 või lg-s 2 nimetatud kaebus on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. Seega on ringkonnakohtul pädevus KrMS § 208 alusel -5-
esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluse jätkamine võiks olla vajalik selgitamaks välja võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Samas peab apellatsioonikohus aga arvestama, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 ei juhi kohtueelset menetlust mitte kohus, vaid prokuratuur, kes esindab riiklikku süüdistust kohtus, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevata menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul voli ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Tulenevalt KrMS § 208 mõttest peab kohus esmajoones kontrollima, kas olemasolevate tõendite põhjal esineb alus kellelegi süüdistuse esitamiseks. Samuti saab kohus juhtida tähelepanu elementaarsetele puudustele kriminaalmenetluse läbiviimises või vajadusele mõnd asjaolu täiendavalt selgitada ja tõendeid juurde koguda. Käesolevalt võtabki apellatsioonikohus esmalt seisukoha selles, kas kogutud tõendid on piisavad esitamaks M. Kolossovi mantli ja rahakoti varguses süüdistust H.J. ele, M.A. ile ja R.R. ile ja/või süüdistust M. Kolossovi kehalises väärkohtlemises H.J. ele ja A.K. le. Seejärel hindab ringkonnakohus küsimust, kas kriminaalasjas on võimalik koguda täiendavaid tõendeid.
8.Esimesena käsitleb ringkonnakohus M. Kolossovi mantli ja rahakoti varastamise episoodi ning hindab kriminaalasjas siin seni kogutud tõendeid. Kaebuse väite kohaselt on tõendid piisavad kinnitamaks, et M. Kolossovi mantli võttis Püssirohukeldris laua kõrvalt pingi seljatoelt ära H.J. ning õllerestoranist toimetas selle välja M.A. . Oluliseks tõendiks peetakse siin M. Kolossovi elukaaslase H.S. ütlusi ja Püssirohukeldri turvakaamera salvestist, millelt nähtuvad M.A. il sel õhtul seljas olnud riided ja lahkumisel tema käel olnud must ese. Kriminaalasja menetleja ja Riigiprokuratuur ei ole nimetatud tõendeid piisavaks pidanud ja on sedastanud, et kriminaalmenetluses ei ole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi kuriteo toimepanemises just H.J. e, M.A. i või samas seltskonnas viibinud R.R. i poolt. Ringkonnakohus menetleja ja Riigiprokuratuuri sellise seisukoha ja vastavate tõendite käsitlusega ka nõustub. H.J. , M.A. ja R.R. eitavad varguse toimepanemist. Puudub turvavideosalvestis, mis kajastaks mantli äravõtmist ja võimaldaks tuvastada selle võtnud isikut. Tunnistaja H.S. on küll näinud ühe riietuseseme haaramist pingi seljatoelt, kuid ei ole selles ära tundnud elukaaslase mantlit. Kaebuses leitakse, et tunnistaja selline kohene mittemõistmine ei ole oluline, kuivõrd ta oli kaine, oma ütlustes veendunud ja nägi mantli äravõtmist kohalt, kuhu M. Kolossov ütles olevat üleriide pannud. Ringkonnakohus ei sea kahtluse alla tunnistaja ütlusi selles, mida ta nägi, kuid leiab, et tema tunnistuse hindamisel tuleb arvesse võtta varguse toimepanemise asukohta, s.o tegemist oli õllerestoraniga, kus öise aja ja paljude külastajate tõttu võidi erinevatel ajahetkedel panna riideid toolidele ja neid sealt võtta. Kuigi H.S. ütluste kohaselt pingi seljatoel teisi riietusesemeid ei olnud, ei saa sellest teha järeldust, et ta nägi pealt just M. Kolossovi mantli võtmist. See võidi sealt varastada juba varem ning tunnistaja juhtus nägema hetke, mil toolil oli M.A. i jakk, mis sealt ka ära võeti. Mis puutub turvakaamera salvestisse, siis kaebuse arvukad väited M.A. il sel õhtul seljas olnud riiete rohkuse kohta ei kummuta usaldusväärselt M.A. i kinnitust, et riietusese, mis tal Püssirohukeldrist lahkudes kaenla all paistis, oli tema enda must jakk. Seega ei ole ka apellatsioonikohtu hinnangul olemasolevad tõendid piisavad sedastamaks H.J. e, M.A. i ja R.R. i käitumises kuriteokoosseisu olemasolu.
9.Võttes järgmisena seisukoha M. Kolossovi kehalise väärkohtlemise episoodis, nõustub ringkonnakohus ka siin Riigiprokuratuuri põhjenduste ja otsustusega. Riigiprokuratuur on õigesti tähele pannud, et kannatanu ja kahtlustatavate ütlused Püssirohukeldri juures aset leidnud sündmusest on vastuolulised ja vastukäivusi ei ole võimalik kõrvaldada Püssirohukeldri turvakaamera salvestiste pinnalt. Turvasalvestistel kajastuvat on riigiprokurör kirjeldanud üksikasjalikult ning kaaderhaaval. Kaebuse ühe väite kohaselt on prokurör jätnud välja aga ühe olulise kaadri, millest nähtuvat, et mõni hetk peale turvatöötaja ründamist lõi H.J. M. Kolossovit jalaga selliselt, et jalalöök riivas kannatanu nägu ja viimane oli sunnitud ennast kaitsma asuma. Sellise väite tõenduseks on ringkonnakohtu jaoks kaebusele lisatud ka salvestis. Ringkonnakohus, tutvunud salvestisega, leiab, et sellel kajastuv ei luba tuvastada rünnet alustanud poolena H.J. e ning sündmuse käik on ajalises järjestuses nähtuv Riigiprokuratuuri määrusest. Samuti ei ole seni kogutud tõendite pinnalt võimalik kontrollida M. -6-
Kolossovi ütlusi, mille kohaselt Püssirohu keldri ees toimunud sündmuse järel ründas teda Raekoja platsi lähedal H.J. . Ka siin on isikute ütlused vastuolulised ning Riigiprokuratuur on õigesti märkinud, et emma-kumma poole tunnistuse usaldusväärsemaks lugemiseks puudub võimalus. Ringkonnakohus lisab siinkohal veel, et kahtlusi M. Kolossovi kirjeldatud sündmuste käigu tegelikele asjaoludele vastavuses tekitab ka tema enda edasine käitumine. Võttes aluseks kannatanu ütluse, et tema mantli varastamise järel ründasid teda samasse seltskonda kuuluvad H.J. ja A.K. , ei ole usutav, et politseisse pöördumise asemel oleks M. Kolossov asunud ise kindlaks tegema isikuid, kes tema vastu kuriteo toime panid, neid erinevatel aegadel „vestlustele“ kutsunud ja neilt hüvitisena varastatu väärtusest palju suuremat summat nõudnud. Seega leiab ringkonnakohus kõike eeltoodut arvesse võttes, et kahtlusi kuriteo toimepanemises M. Kolossovi osundatud isikute poolt ei ole olemasolevate tõendite pinnalt võimalik kõrvaldada.
10.Tuvastanud eelnevaga, et olemasolevad tõendid ei ole piisavad tõendamaks M. Kolossovi mantli ja rahakoti varguse toimepanijatena H.J. e, M.A. it ja R.R. it ning kinnitamaks kannatanu ütlusi tema väidetava kehalise väärkohtlemise osas, võtab ringkonnakohus alljärgnevalt seisukoha selles, kas on võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Riigiprokuratuuri määrusele esitatud kaebuses nimetatakse vajalike ning seni asja juurde võtmata tõenditena Tartu Raekoja ja Püssirohukeldri turvakaamerate täielikke salvestisi ning Püssirohukeldri turvamehe A. Vära ja turvavideosid läbivate isikute ülekuulamist. Samuti soovitakse kaebuses vastust küsimusele, miks on kahtlustatavad üle kuulatud 1,5-2 aastat pärast kuriteoteate esitamist. 10.1 Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuriga, et tõendite kogumise võimalused on käesolevaks ajahetkeks ammendunud. Kaebaja soovitatud tunnistajate ülekuulamine ei annaks tahetud tulemust, kuivõrd sündmusest on möödas üle kahe aasta. Selle võimalikud pealtnägijad ei saa nii pika ajavahemiku järel usaldusväärselt tõendada asetleidnu asjaolusid. Siinjuures tuleb märkida, et tõendite kogumise tegi juba algselt raskemaks M. Kolossovi enda käitumine, kuna ta pöördus politseisse alles rohkem kui kuu möödumisel toimunust. Samuti muudab sündmusest möödunud aeg väheusutavaks võimaluse videosalvestiste saamiseks. Mis puutub kaebaja küsimusse, miks on kahtlustatavad üle kuulatud suure hilinemisega, siis isegi kui nentida, et tegemist oli menetleja poolse minetusega, siis käesoleval ajal igasugunegi võimalus selle parandamiseks iseenesest mõistetavalt puudub.
11.Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse alustamise otsus on diskretsiooniotsus ning sisaldab endas seetõttu kaalumist, kas esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele ja kas kuriteo toimepanemist on võimalik tõendada. KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad KrMS § 199 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Kriminaalmenetlus on isikute põhiõigusi intensiivselt riivav menetlus ja selle alustamine ei saa toimuda kergekäeliselt. Seetõttu ei ole kriminaalmenetluse ülesandeks mitte ainult kuriteo asjaolude selgitamine, vaid kahtlustatavate põhiõigusi tagav kohtlemine ning isiku alusetu kahtlustamise välistamine.
12.Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 208 lg 5, jätab ringkonnakohus vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruse muutmata ja M. Kolossovi esindaja vandeadvokaat T. Laasiku kaebuse rahuldamata.
Paavo Randma kohtunik
-7-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.