Kohtulahend

Kliinikumi 7. augusti 2013. a vastuskirjaga, patrullileht, indikaatorvahendi kasutamise protokoll (G.Z-i kohta), joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokoll (G.Z-i kohta), indikaatorvahendi kasutamise protokoll (M.R-i kohta) ja joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokoll (M.R-i kohta). Hinnates tõendeid nende kogumis asus kohus seisukohale, et süüdistatavate ütlused on ennastõigustavad ja ümber lükatud nii kannatanu kui ka tunnistajate ütluste ja muude kriminaalasjas kogutud tõenditega. Sündmuste toimumise päeval toimus kannatanu ema sünnipäeva tähistamine. Kannatanu õde K.P. läks autost telefoni võtma, kui G.Z kõnetas teda ähvardaval toonil, öeldes midagi parkimise ja K.P. isaga seoses. K.P. omakorda küsis G.Z-ilt, et kas viimasel ei ole häbi kogu aeg tema isa kiusata. G.Z ägestus K.P. sõnade peale, muutus agressiivseks ja hakkas K.P. poole liikuma, nimetades teda solvavate nimedega. G.Z-iga kaasas olnud M.R takistas teda, pannes talle käe õlale, kui G.Z hakkas agressiivsemat liigutust tegema. Edasi tuli K.P. ütluste kohaselt talle appi vend P.P. . K.P. ise läks majja ja nägi sündmuste edasist käiku alles alates hetkest, kui politseinikud olid kohal ja toimus rüselus politseiauto juures. Kannatanu P.P. kinnitab K.P. kirjeldust toimunu kohta. Ka P.P. ütluste kohaselt oli agressiivsem pool G.Z ja M.R oli vaoshoitum. P.P. õe lahkumisele järgnes füüsiline konflikt. Kannatanu sõnul G.Z nügis, s.o lõi kergelt vastu kannatanu õlga, mille tagajärjel tundis P.P. vähesel määral valu. Süüdistatavate, kannatanu, K.P. , K. L, N. K ja S. G ütlustega on tõendatud, et seoses nende sündmustega kutsuti kohale politsei. Seda kinnitab ka patrullileht. Pärast politsei saabumist olukord eskaleerus, P.P. solvati ja G.Z lõi talle politsei silme ees kaks korda vastu nägu. Löögid põhjustasid P.P. le suurt valu. Tunnistaja N.K. kinnitas, et kui ta hakkas nimesid kirja panema, ründas G.Z kannatanut. Tunnistaja nägi ühte lööki. Ka tunnistaja S.G. kinnitas kannatanu ja N.K. ütlusi. Tunnistajad võtsid G.Z-i kinni ja viisid politseiauto tagaruumi. Sel ajal läks teine ründaja, s.o M.R kannatanule rusikaga kallale, lüües teda vastu nägu ja põhjustades kannatanule sellega valu. Seejärel toimetati ka M.R politseiautosse ja edasi viidi süüdistatavad arestimajja kainenemisele. Oma tegevusega põhjustasid süüdistatavad kannatanule lisaks valule ka vigastusi: kannatanul oli silm sinine ja silmamunad verevalumites. Vigastused kestsid 2–3 nädalat. Kannatanu vigastusi kinnitavad tema õe ja elukaaslase ütlused, samuti SA Tartu Ülikooli Kliinikumi traumakaart. Kohtu hinnangul ei ole usutavad G.Z-i ja M.R-i ütlused, nagu oleks P.P. ise käitunud konfliktselt ja hoolimata G.Z-i hoiatustest talle ähvardavalt järjest lähemale liikunud. Sellised ütlused on ümber lükatud nii kannatanu kui ka tunnistaja N.K. ütlustega, et P.P. oli politsei saabudes suhteliselt rahulik. Nii kannatanu kui ka tunnistajad kinnitasid G.Z-i ja M.R-i agressiivset käitumist. Samuti ei ole usutavad M.R-i ütlused, et politseinikud nägid tema poolt sooritatavat sääsetappu, pidades seda ekslikult P.P. löömiseks. Kohtu hinnangul panid G.Z ja M.R kannatanu löömise toime kavatsetult. Karistuse mõistmisel juhindus kohus KarS §-st 56, arvestades süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei tuvastanud G.Z-i ega M.R-i karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid. Süüdistatavatel puuduvad kehtivad kriminaalkaristused. Teo toimepanemise asjaolusid ja põhjustatud tagajärge arvestades pidas kohus võimalikuks karistada süüdistatavaid sanktsiooni keskmisest määrast madalamas määras

ja jätta karistused tingimisi täitmisele pööramata. Kuna süüdistatavad panid süüteo toime alkoholijoobes, pidas kohus põhjendatuks kohaldada neile katseajaks lisakohustust alkoholi tarvitamise keelu näol. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu M.R-i kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotleb kohtuotsuse tühistamist ja M.R-i õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul ei kinnita asjas uuritud tõendid tõsikindlalt süüdistuse väidet, nagu oleks M.R kannatanut löönud. Otsuses puudub tunnistaja S.G. ütluste analüüs, mis on väga oluline rikkumine. Kannatanu ütluste kohaselt tabasid löögid teda vasaku silma piirkonda, mille tulemusel tekkis silma verevalum. Süüdistuse kohaselt tekitas M.R-i löök kannatanule vasaku ülahuule turse. Seega tuleb tõdeda, et süüdistuses kirjeldatu, maakohtu poolt tuvastatu ja kannatanu väidetu on omavahel vastuolus. Samuti on otsusega tuvastatu vastuolus traumakaardil kajastatuga, mille kohaselt diagnoositi kannatanul vasaku ülalau turse. Tõenditest tulenevalt ei saanud M.R kohtuotsuses kirjeldatud tegu toime panna ning seega on ta süüdi mõistetud teos, mida ta ei ole toime pannud. Vasaku ülalau turse tekitamine M.R-i poolt ei ole tõendatud. Tunnistaja K.P. konflikti kannatanu ja süüdistatavate vahel ei näinud. Tunnistaja sõnul solvas teda G.Z . M.R-i sõnu ja pöördumisi tunnistaja ei kirjeldanud. Tunnistaja sõnul M.R hoopis takistas G.Z-i. Kannatanu sõnul aga mõnitasid K.P. a mõlemad süüdistatavad. Seega on kannatanu ja tunnistaja ütlused vastuolus, mida maakohus ei ole oma otsuses käsitlenud ega kõrvaldanud. See asjaolu annab aluse kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses tervikuna. Kannatanu püüab näidata M.R-i käitumist ja isikut ohtlikumana, kui see tegelikult oli. Seetõttu ei saa kannatanu ütlustele otsuse tegemisel tugineda. Ka tunnistaja K. L ütlused ei kinnita kannatanu ütlusi M.R-i poolt tema löömise kohta. Tunnistaja ei ole näinud, et M.R kannatanut lõi. Seega esineb vastuolu ka kannatanu ja K. L ütluste vahel. On ilmne, et kannatanu on selle väite oma ütluste usutavuse suurendamiseks välja mõelnud. Kohtuotsuses puudub M.R-i käitumise ja seda kinnitavate tõendite analüüs. Istungil andsid ütlusi mitmed tunnistajad, kes ei kirjeldanud M.R-i käitumist. Tunnistaja S.G. i ütlused on ainsad, mis käsitavad M.R-i tegevust. Seega on see ainus tõend, millega saab kannatanu ütlusi kontrollida. Kaitsja hinnangul on tunnistaja eeluurimisel antud ütlused äärmiselt umbmäärased. Kannatanu ega tunnistaja ütlustest ei tulene tõsikindlalt, kuhu M.R kannatanut lõi. Kannatanu pole väitnud, nagu oleks M.R-i löök talle vigastuse tekitanud. Kui sellest lähtuda, siis pidi M.R-i löök tabama kannatanut täpselt samasse kohta, kuhu teda oli löönud G.Z . Seega on lahendamata küsimus, kas ja kuhu M.R kannatanut lõi. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, milliste tunnistajate ütlused löömist kinnitavad. Ka G.Z-i kaitsja vaidlustab oma kaitsealuse süüdimõistmist ja taotleb uue otsuse tegemist, millega G.Z esitatud süüdistuses õigeks mõistetaks. Ükski tunnistaja ei kinnita G.Z-i poolt kannatanu löömist vastu tema vasakut õlga. Tunnistaja K.P. kinnitas, et tema esimest rünnet ei näinud. Ka K. L ütluste kohaselt ei tea tema esimesest löögist midagi. Politseinikud aga saabusid sündmuskohale alles hiljem. Seega jäävad esimese episoodi osas alles ainult kannatanu ütlused, mis on vastuolus G.Z-i ütlustega. Järelikult on tegemist n.-ö sõna-sõna-vastu olukorraga, kus puudub alus lugeda süüdistatava süüd tõendatuks. Lisaks on kannatanu ise väljendanud, et esimese episoodi puhul ei olnud tegemist löögiga ja ta ei tundnud sel hetkel valu. Seega ei ole süüteokoosseis täidetud.

Tähelepanuväärsed on tunnistaja K. L ütlused, mille kohaselt oli P.P. politsei tulekuni oma aias. Seega kinnitab tunnistaja G.Z-i väidet, et enne politsei tulekut ei saanud nende vahel füüsilist kontakti olla. Teises süüdistuse punktis kinnitavad mõlemad politseinikud, et G.Z-ist lähtus vaid üks füüsiline kontakt (rüselus/löök) kannatanu suunas. Kahest löögist ei räägi ükski tunnistaja, vaid seda kinnitab üksnes kannatanu. Kuna kannatanu on esimeses episoodis avaldanud teadlikult ebaõigeid andmeid, ei saa tema ütlusi lugeda usaldusväärseks ka teise episoodi osas. Arusaamatuks jääb, mille alusel on kohus lugenud tuvastatuks kaks lööki. Süüdistuse kohaselt on süüdistatav löönud kannatanut kahel korral vasaku silma piirkonda, vigastusena tuuakse aga esile ülahuule turset. See ei ole loogiline: löök silma piirkonda ei saa tekitada huulevigastust. Ka istungil ei osanud kannatanu väidetavaid lööke kirjeldada. G.Z ei eita, et ta lükkas kannatanut korra vastu õlga. Tema selgituste kohaselt tuli kannatanu talle ähvardavalt liiga lähedale näo juurde, mistõttu süüdistatav lükkas ta endast eemale. Apellandi hinnangul on tegemist hädakaitsega KarS § 28 mõistes. Kohus ei ole seda kaitseversiooni kontrollinud. Kaitsja hinnangul on ka mõistetud karistus liialt karm ega vasta kohtupraktikale, rääkimata 18-kuulise alkoholi tarvitamise keelu kohaldamisest isiku suhtes, kel ei ole tuvastatud kestvaid probleeme seoses alkoholi tarvitamisega. Algses süüdistusaktis, milles G.Z kohtu alla anti, sisaldus süüdistusena veel ähvardamine KarS § 120 järgi. 8. detsembril 2014 toimunud istungil esitas prokurör uue süüdistusakti, kust ähvardamine oli välja jäetud. KrMS § 14 kohaselt on süüdistusest loobumine õigeksmõistva otsuse tegemise alus. Kohtuotsus süüdistusest loobumist ei puuduta, ehkki kohus pidanuks G.Z-i selles osas õigeks mõistma. Apellatsioonimenetluse poolte seisukohad Tartu Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2015. a määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 6. veebruarini 2015. Nimetatud kuupäevaks kohtumenetluse pooled ringkonnakohtule oma seisukohti ei esitanud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja süüdistatavate kaitsjate poolt esitatud apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osas, millega maakohus jättis võtmata seisukoha G.Z-ile KarS § 120 järgi esitatud süüdistuses. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

G.Z-i süüdistus Kars § 121 järgi G.Z-i süüdistatakse KarS § 121 järgi kahes kuriteoepisoodis. Esmalt süüdistatakse G.Z-i selles, et tema 18. mail 2013 kella 20.40 paiku Tartus XXX krundi juures kasutas füüsilist vägivalda P.P. suhtes, lüües teda parema käega vastu õlga, millise tegevusega põhjustas kannatanule füüsilist valu.

Apellatsioonis vaidlustab G.Z-i kaitsja süüdistatava süüditunnistamise käsitletavas kuriteoepisoodis, väites, et G.Z-i süüd nimetatud kuriteo toimepanemises ei kinnita ükski kriminaalasjas ülekuulatud tunnistaja ega ka kogutud dokumentaalne tõend. Seega on tegemist nn sõna-sõna vastu olukorraga ning kohtul tulnuks süüdistatav õigeks mõista. Samuti leiab kaitsja, et tõendamist ei ole leidnud süüdistatava käitumises ka KarS § 121 ettenähtud kuriteokoosseis, eelkõige aga füüsilise valu põhjustamine kannatanule. Ringkonnakohus kaitsja taoliste väidetega ei nõustu. Kohtuistungil on kannatanu P.P. , vastates prokuröri küsimustele, selgitanud, et pärast konflikti puhkemist tema õe K.P. ja G.Z-i vahel, sekkus konflikti tema, soovides teada tüli põhjust. Õiget vastust ta süüdistatavatelt ei saanudki, sest viimased hakkasid teda solvama. P.P. ütluste kohaselt olid süüdistatavad ärritunud ning G.Z lisaks agressiivne. Tekkis rüselus tema ja G.Z-i vahel. P.P. ütluste kohaselt toimus G.Z-i poolt tema käega nügimine, sest löögiks ta seda päriselt ei nimetaks. G.Z-i taolise tegevuse tulemusena tundis ta õlas vähesel määral valu. Vastates kaitsja täpsustavatele küsimustele, on P.P. selgitanud, et toimunud rüseluse käigus lõi G.Z teda rusikaga vastu õlga. Kannatanu kirjeldas saadud lööki kui mõõdukat, kerget lööki ja selgitas, et taolist löögi määratlust kasutab ta seetõttu, et löök ei põhjustanud talle nähtavaid kehalisi vigastusi. Seega on P.P. kohtuistungil andnud üheseid ütlusi, et G.Z lõi teda toimunud konflikti käigus rusikaga vastu õlga. Löök oli mõõdukas, kuid ta tundis saadud löögist valu. Puutuvalt kaitsja väitesse, et kuivõrd P.P. ütlusi tema löömise kohta G.Z-i poolt ei kinnita teised kriminaalasjas kogutud tõendid, siis tulnuks maakohtul G.Z õigeks mõista, märgib ringkonnakohus järgmist. Vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemine vaid ühele tõendile s.h ka üksnes kannatanu ütlustele. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Samas valitseb sellistel juhtudel kohtupraktikas arusaam, et taolistel juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama. Samuti on leidnud aktsepteerimist asjaolu, et taolistel juhtudel tuginetakse vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele, sest isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Tunnistaja ütluste kui isikulise tõendiallika puhul sõltub nende usaldusväärsus muu hulgas ka tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab näiteks ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. Tavapäraselt ei suuda valeütlusi andev isik enda väiteid selliste detailidega varustada. Kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust. Hinnates ülaltoodud põhimõtetest lähtuvalt kannatanu ütlusi, puudub ringkonnakohtul põhjus kahelda P.P. ütluste usaldusväärsuses.

P.P. on oma ütlustes kirjeldanud detailirohkelt millest konflikt alguse sai, millisel hetkel tema konflikti sekkus ja milliste sõnadega G.Z teda solvas. Ka on kannatanu üksikasjalikult kirjeldanud enda löömist G.Z-i poolt. Samas langevad P.P. ütlused konflikti puhkemise ja selle kulgemise osas kokku tunnistaja K.P. ja K. L ütlustega, mis veelgi tõstab ringkonnakohtu arvates P.P. ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohtu arvates lükkavad P. ja K.P. ning K. L kokkulangevad ütlused ümber G.Z-i kohtus antud ütlused, milliste kohaselt mingit konflikti tema ja kannatanu ning K.P. vahel enne politsei kohale jõudmist sündmuskohale üldse ei toimundki (tl 47 p). Siinjuures jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks kaitsja apellatsioonis esitatud väide, nagu oleks tunnistaja K. L ütluste kohaselt sekkunud P.P. konflikti alles siis, kui sündmuskohale saabusid politseitöötajad. Vastates prokuröri küsimustele on K. L kirjeldanud, kuidas esmalt tekkis konflikt P.P. õe K.P. ja naabrite vahel. K. L ütluste kohaselt tema lähemale ei läinud, kuid P.P. läks selgitama konflikti asjaolusid. Seega on K. L andnud otseselt ütlusi, et P.P. sekkus konflikti, mis puhkes G.Z-i ja K.P. vahel (tl 42 p). Lisaks eeltoodule peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt puudub P.P. l igasugune motiiv käsitletavas episoodis G.Z-i alusetuks süüdistamiseks. Seda enam, et paar minutit hiljem lõi G.Z P.P. uuesti, seekord korduvalt rusikaga näkku ning G.Z-i taoline käitumine on talle ka süüks arvatud. Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatu on kaitsja väide nagu ei oleks kriminaalasjas tõendamist leidnud P.P. poolt valu tundmine G.Z-i rusikalöögi tagajärjel ning seega puudub süüdistatava käitumises käsitletavas kuriteoepisoodis KarS § 121 teokoosseis. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-50-13 leidnud, et KarS § 121 toodud mõistet valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et KarS § 121 koosseisu kontekstis ei või piirsituatsioonides piirduda vaid eelviidatud tõdemusega, vaid tuleb täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Ringkonnakohus leiab, arvestades P.P. ütlusi, et G.Z lõi teda rusikaga vastu õlga ning ta tundis taolise löögi tagajärjel valu ning seda, et lööki nimetab kanntanu mõõdukaks vaid põhjusel, et see ei põhjustanud nähtavaid vigastusi, tuleb G.Z-i lööki pidada piisvalt intensiivseks, et selle tagajärjel kannatanu tunneks valu. Ringkonnakohtu arvates olukorras, kus isik lööb teist isikut rusikaga, on tüüpilise tagajärjena mõistetav valu põhjustamine ja seda ka objektiivsele kõrvalseisjale. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on G.Z-i kuriteoepisoodis põhjendatult süüditunnistanud KarS § 121 järgi.

käsitletavas

Apellatsioonis leiab G.Z-i kaitsja, et süüdistatav tuleks õigeks mõista ka teises kuriteoepisoodis s.o süüdistuses, milles teda süüdistatakse 18. mail 2013 kella 20.45 Tartus XXX krundi juures kahel korral P.P. le käega näkku, vasaku silma piirkonda, löömises. Oma taotlust põhjendab kaitsja asjaoluga, et kuivõrd kannatanu on esimeses kuriteoepisoodis esitanud teadlikult valeandmeid, siis ei ole tema ütlused usaldusväärsed ka teise kuriteoepisoodi osas. Kaitsja leiab, et nimetatud asjaolu kinnitab see, et enda kahel korral löömist süüdistatava poolt kinnitab vaid kannatanu. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et P.P. ütlused esimese kuriteoepisoodi osas on usaldusväärsed ning sellest tulenevalt on põhjendamatu kaitsja väide, nagu ei saaks kannatanu ütlusi ka teise kuriteoepisoodi osas lugeda usaldusväärseteks. Vastupidiselt kaitsjale, leiab ringkonnakohus, et P.P. väited tema näkku löömise kohta G.Z-i poolt on usaldusväärsed, sest nad langevad kokku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. P.P. enese ütluste kohaselt kutsus tema isa R. P pärast esmase konflikti puhkemist sündmuskohale politsei. Nähes politseiauto saabumist, siirudus ta politseinike juurde, et selgitada viimastele konflikti asjaolusid. Politseinike juurde tulid ka G.Z ja M.R. P.P. väidete kohaselt muutus G.Z konflikti asjaolude üle vaieldes järjest agressiivsemaks ning temale täiesti ootamatult lõi G.Z teda kahel korral rusikaga näkku. Löögid tabasid teda vasakule poole näo piirkonda. Pärast saadud lööke haarasid politseitöötajad G.Z-ist kinni ning paigutasid ta politseiautosse. Saadud vigastuste fikseerimiseks pöördus ta traumapunkti, kus tal diagnoositi peapõrutus. Tegelikkuses oli tema vasak silmaalune sinine ja silmamuna verevalumites. Tunnistaja N.K. ütluste kohaselt tuli hetkel, kui nad jõudsid väljakutse alusel Vahi tänavale, nende juurde üks meesterahvas. Seejärel tuli ka teine osapool. Tunnistaja ütluste kohaselt oli mehi nende auto juures kokku kolm. Üks tagumise maja elanik ja Rainer koos oma sõbraga. Nad hakkasid koos paarimehega asjaolusid selgitama. Osapoolte vahel toimus aga pidevalt jagelemine. Tema hakkas konflikti osaliste nimesid patrulllehele kirja panema. Sellel momendil läks ootamatult rüselemiseks ja ta nägi, kuidas G.Z lõi teist osapoolt, s.o P.P. , ootamatult näo piirkonda. Kas G.Z lõi rusikaga või lahtise käega, seda ta ei märganud. Tema nägi vaid ühte lööki, mis tabas P.P. näo piirkonda. Pärast toimunut paigutasid nad paarimehega G.Z-i politseibussi. Tunnistaja S.G. i ütluste kohaselt oli neil väljakutse Vahi tänavale, sest oli mingi arusaamatus naabrite vahel. Tunnistaja ütluste kohaselt mäletab ta, et esmalt tuli politseiauto juurde P.P. . Seejärel tuli G.Z ja tema sõber. Mõlemad osapooled selgitasid asjaolusid. Tunnistaja ütluste kohaselt kohtuistungil ta ei mäleta täpselt toimunut. Pärast seda kui prokurör tutvustas tunnistajale KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, on tunnistaja kinnitanud nende õigsust. S.G. on prokuröri küsimustele vastates kinnitanud, et ta nägi kuidas G.Z lõi P.P. . Kuna G.Z oli agressiivne, siis paigutasid nad G.Z-i politseibussi. Ülaltoodust nähtub, et P.P. poolt antud ütlused enda löömise asjaolude kohta langevad kokku tunnistajate ütlustega ning seetõttu puudub ringkonnakohtul alus kahelda nende usaldusväärsuses. Ringkonnakohtu arvates ei muuda P.P. ütlusi ebausaldusväärseteks ainuüksi asjaolu, et tunnistajate väidete kohaselt lõi G.Z P.P. vaid korra, mitte aga kaks korda, nagu väidab seda kannatanu. Ringkonnakohtu arvates on taoline asjaolu veenvalt seletav tunnistajate ütlustega.

Nii on N.K. oma ütlustes selgitanud, et momendil kui G.Z ründas füüsiliselt P.P. , täitis tema patrulllehte. Ringkonnakohtu jaoks on igati mõistetav, et N.K. , kes oli keskendunud enda tööle, et pruukinud näha, mitu korda süüdistatav kannatanut lõi. S.G. i ütlustest nähtuvalt ta ütluste andmise momendil ei mäletanud toimuvat ning kinnitas sisuliselt vaid kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Samas kinnitas tunnistaja vähemalt ühe löögi tegemist G.Z-i poolt. Seega ei lükka tunnistajate ütlused löökide arvu osas ümber P.P. ütlusi ning ei muuda neid ka ebausaldusväärseteks. Lisaks eeltoodule kinnitab P.P. ütlusi enda löömise kohta ka patsiendi traumakaart, millest nähtuvalt on P.P. pöördunud Tartu Ülikooli Kliinikumi 18. mail 2013 kell 21.10. Objektiivse leiuna on P.P tuvastatud vasaku ülalau vähene turse, verevalum. Diagnoosina on patsiendi traumakaardil märgitud Ringkonnakohus leiab, et ülalesitatud tõenditega on tõsikindlalt ümberlükatud süüdistatava G.Z-i väited, et ta vaid lükkas P.P. käega endast eemale. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on G.Z-i süüditunnistanud ka nimetatud kuriteoepisoodis.

õigustatult

Kuigi ringkonnakohus nõustub maakohtu otsustusega tunnistada G.Z nimetatud kuriteoepisoodis süüdi, peab ringkonnakohus vajalikuks muuta maakohtu otsustust G.Z-i ja M.R-i poolt P.P. le tekitatud kehavigastuse asukoha osas.

verevalumi, mitte aga vasaku ülahuule turse nagu see on märgitud süüdistusaktis ja maakohtu otsuses. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud otsustusega ei välju kriminaalkolleegium süüdistusakti piiridest. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piirid, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa ning kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust. Ringkonnakohus leiab, et G.Z-ile ja M.R-ile esitatud süüdistustes on piisava selguse ja täpsusega kirjeldatud kõik faktilised asjaolud, mis on aluseks nende vastutusele võtmiseks KarS § 121 järgi. Nii kajastub esitatud süüdistustes üheselt mõistetavalt süüdistatavale etteheidetav tegu (P.P. löömine) ja ka selle tagajärg (kannatanule füüsilise valu põhjustamine ja kehavigastuse tekitamine). Seega on süüdistuses esitatud kõik süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eelduseks olevad asjaolud. Ringkonnakohus leiab, et muutes võrreldes süüdistusaktiga kannatanule tekitatud kehavigastuse asukohta, ei ole ringkonnakohus süüdistatavatele omistanud võrreldes süüdistustes kirjeldatud teoga mingeid täiendavaid faktilisi asjaolusid. Samas ei oma kannatanul esinenud kehavigastuse asukoht ringkonnakohtu arvates niisugust tähtsust, mis sisuliselt muudaks süüdistatavatele tehtavat karistusõiguslikku etteheidet. Karistus G.Z-i kaitsja on apellatsioonis alternatiivselt leidnud, et G.Z-ile mõistetud karistus on ebaproportsionaalselt karm, eelkõige aga kohtu poolt KarS § 75 lg 2 p 2 alusel pandud kohustus mitte tarvitada määratud katseaja jooksul alkoholi. Ringkonnakohus leiab, et karistuse mõistmisel G.Z-ile on maakohus arvestanud kõiki KarS § 56 lg 1 ettenähtud asjaolusid. Mingeid uusi asjaolusid, mida maakohus ei oleks G.Z-ile karistuse mõistmisel arvestanud, kaitsja poolt apellatsioonis väljatoodud ei ole. Arvestades asjaolu, et G.Z pani kuriteo toime alkoholijoobe seisundis, on igati põhjendatud ka maakohtu poolt talle pandud kohustus mitte tarbida talle määratud katseaja jooksul alkoholi. M.R-i süüdistus KarS § 121 järgi M.R-i kaitsja taotleb oma kaitsealuse õigeksmõistmist talle KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses. Oma taotlust põhjendab kaitsja eelkõige sellega, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole M.R-i süü tõendamist leidnud. Seejuures viitab kaitsja tunnistaja K.P. ütlustele, millised ei lange kokku kannatanu ütlustega. Samuti viitab kaitsja tunnistaja K. L ütluste, mis ei kinnita P.P. ütlusi tema löömise kohta M.R-i poolt. Ringkonnakohus kaitsja taoliste väidetega ei nõustu.

P.P. on kohtuistungil andnud ütlusi milliste kohaselt pärast seda, kui G.Z oli politseitöötajate poolt paigutatud politseiautosse, ründas teda M.R. Süüdistatav kasutas momenti kui tema tähelepanu oli pööratud G.Z-i paigutamisele politseiautosse ja lõi talle külje pealt rusikaga vasakule poole näkku. Saadud löögi tagajärjel tundis ta valu. Seejärel tulid politseitöötajad ja paigutasid ka M.R-i politseiautosse. Tunnistaja K. L ütluste kohaselt läks P.P. politseiauto saabumisel politseinike juurde. Politseinike juurde tulid ka G.Z ja M.R . Ta nägi kuidas politseiauto juures läks rüseluseks, kuid täpsemalt ta ei näinud, sest rahustas last. Järgmisel hetkel, kui ta politseinike suunas vaatas, nägi ta, kuidas ühte meest paigutati politseiautosse ja teine ründas sellel hetkel P.P. . Ta nägi, kuidas see teine mees lõi P.P. rusikaga näkku. Seejärel tuli politsei selle ründaja juurde ja paigutas ka tema autosse. Tunnistaja S.G. on pärast seda, kui prokurör on talle § 288 lg 9 p 3 alusel tutvustanud talle tema eeluurimisel antud ütlusi, milliste kohaselt ta nägi kuidas teine pikem noormees tormas kannatanule kallale ja lõi teda ühel korral rusikaga, kinnitanud, et politseis ütlusi andes rääkis ta tõtt. Ülaltoodust nähtuvalt langevad P.P. ütlused kokku nii K. L kui ka S.G. i ütlustega ning nimetatust lähtudes puudub ringkonnakohtul alus kahelda P.P. ütlustes. Siinjuures jääb ringkonnakohtule arusaamatuks kaitsja apellatsioonis esitatud väide nagu ei kinnitaks tunnistaja K. L ütlused P.P. ütlusi. Tunnistaja kohtus antud ütlustest nähtub üheselt, et ta nägi kuidas M.R P.P. rusikaga näkku lõi. Seega kinnitavad K. L ütlused P.P. sellekohaseid ütlusi ning mingeid vastuolusid kannatanu ja tunnistaja ütlustes ei esine. Ringkonnakohtu jaoks jääb mõistetamatuks kaitsja arutluskäik, mille kohaselt saab isikule esitada süüdistuse löömises vaid juhul, kui on kindlalt tõendatud, kuhu löödi. Kaitsja arvates on väide, et löödi näkku, liialt umbmäärane süüdistuse esitamiseks. P.P. ütlustest ilmneb ringkonnakohtu arvates üheselt, et M.R lõi teda näkku ning kannatanu on täpsustavalt lisanud, et vasakule poole näkku. Ringkonnakohtu arvates on võimatu nõuda isikult keda lüüakse, et ta suudaks üksikasjalikult kirjeldada, millist näopiirkonda löök tabas. Seda kasvõi löögihetke lühiduse, emotsionaalse pinge ja saadu löögi mõjul tekkinud valu laialikiirgamise tõttu. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on M.R-i õigustatult süüditunnistanud KarS § 121 järgi. Süüdistusest loobumine Ringkonnakohtu arvates väärivad G.Z-i kaitsja väited prokuröri poolt G.Z-ile KarS § 120 järgi esitatud süüdistusest loobumise osas tähelepanu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt koostati G.Z-i osas esmane süüdistusakt, kus teda muuhulgas süüdistati ka KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, 26. septembril 2014. Tartu Maakohus 26. novembri 2014 määrusega anti G.Z süüdistuses KarS § 120 ja 121 järgi kohtu alla.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.