Kohtulahend

põse piirkonda. Sellega tekitas U.K kannatanule J.S. ile füüsilist valu ja kehavigastuse: kahepoolse lõualuumurru; - viibides 05.02.2014. a kella 16.00 paiku Maardus, aadressil XXX , pani toime kehalise väärkohtlemise oma elukaaslase J.S. i suhtes, lüües teda mitmel korral rusikaga vastu rinda vasaku rangluu piirkonda ja jalaga kannatanu parema põlve piirkonda. Sellega tekitas U.K kannatanule J.S. ile füüsilist valu ja kehavigastused: hematoomi rinna vasakul poolel rangluu piirkonnas ja suure hematoomi parema jala põlve piirkonnas; - 12.04.2014. a peale kella 22.00 Narva-Jõesuus, Vabaduse 30 asuva hotelli Yes toas 211 isiklike suhete pinnal tekkinud tülis lõi neli korda rusikaga näkku oma elukaaslast J.S. it, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Pärast seda, kui kannatanu kutsus välja politseipatrulli, lahkus U.K hotellist, kuid tuli tagasi ja 13.04.2014. a kella 04:00 paiku jätkas kannatanu peksmist lüües teda käte ja jalgadega keha piirkonda. Kui kannatanu jooksis numbritoast välja abi kutsuma, järgnes U.K talle ja lõi hotelli koridoris rusikaga J.S. it vastu pealage. Kannatanu kukkus, misjärel istus U.K põrandal lamava kannatanu peale, võttis kätte tema vasaku käe ja hakkas väänama, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja õlavarreluu murru ja alalõua murru.

MAAKOHTU SEISUKOHT KARISTUSE OSAS

Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. U.K karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohus, et U.K kohtuistungil tunnistas oma süüd. Varasemalt on U.K kriminaalkorras karistamata.

4.1 Karistuse liigi valimisel arvestas kohus, et süüdistatavale heidetakse ette mitme süüteo toimepanemist, sh kannatanu järjepidevat kehalist väärkohtlemist. Esimestele, veebruarikuistele vägivallaktidele järgnenud kriminaalmenetlus ei sundinud U.K hoiduma edaspidi kannatanu suhtes vägivalla tarvitamisest. Vastupidi, kannatanu suhtes toimepandud vägivallaaktid muutusid järjest jõhkramaks. Neil asjaoludel leidis kohus, et antud juhul ei ole rahaline karistus piisav täitmaks nii eri- kui üldpreventiivseid karistuse eesmärke. Taolist veendumust kinnistab ka tõik, et kohtuistungil kahetsust avaldades lähtus süüdistatav eelkõige karistusähvardusest, mitte aga kahetsusest toimepandu pärast.

4.2 Kannatanu piinamise (KarS § 122) tehioludest lähtuvalt oli kohtu hinnangul tegemist kuriteoga, mille raskus on etteheidetava kuriteokoosseisu teokirjelduse kontekstis keskmine. Arvestades süüdistatava poolt kohtuistungil süü tunnistamist ja ka asjaolu, et U.K ei ole kriminaalkorras karistatud, pidas kohus põhjendatuks ja karistuse eesmärke kandvaks karistuseks 2-aastast vangistust. 4.3 Kuivõrd U.K on varasemalt kriminaalkorras karistamata, pidas kohus võimalikuks jätta mõistetud karistus osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. Seetõttu määras kohus KarS § 73 lg-st 1 ja 2 juhindudes, et koheselt kuulub ärakandmisele 3 kuud vangistust ning ülejäänud osa vangistusest, so 1 aasta ja 25 päeva, ei pöörata täitmisele, kui U.K ei pane 4-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. 4.4 Võttes arvesse mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise raskust etteheidetava kuriteokoosseisu teokirjelduse kontekstis, oli kohtu hinnangul tegemist rikkumisega, mille raskus on oluliselt alla keskmine. Tulenevalt liiklusseaduse § 69 lg 4 p-st 1 ja KarS §-st 424 loetakse isik alkoholijoobes olevaks juhul, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Süüdistatava organismis olev alkoholi määr ületas nimetatud miinimummäära üksnes 0,05 mg/l võrra. Samuti tuleb kergendava asjaoluna arvestada süü tunnistamist ning varasemate karistuste puudumist, mistõttu on põhjendatud karistus pigem minimaalsele lähedases määras. Kohus pidas põhjendatuks ja karistuse eesmärke kandvaks karistuseks 4 kuud vangistust. 4.5 Senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Kriminaalasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. U.K-lt on põhjendatud juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks.

APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU

5.2 U.K tunnistab oma süüd sõiduauto joobes juhtimises, ent märgib, et rooli istus ta üksnes kannatanu palvel, et viia viimane haiglasse, kuna takso Narva-Jõesuusse tulla ei tahtnud, ehkki nii U.K kui ka sanatooriumi töötaja helistasid. U.K töötab ühes ettevõttes 7 aastat pikamaa-autojuhina. Ta naasis pere juurde ning abikaasa suutis talle andestada. Perekonnas elavad lisaks abikaasale ka alaealine tütar ja kõrges eas ema. U.K on perekonna ainus ülalpidaja ja maksumaksja ning kui teda saadetakse vanglasse karistust kandma või jäetakse ilma juhiloast, kaotab ta töökoha. Vaevalt õnnestub tal 43-aastasena leida kiiresti töökoht. Ka perekond, kelle ees U.K niigi väga süüdi on, satub materiaalsetesse raskustesse.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

mõnele teisele käesoleval ajal kehtivale kuriteokoosseisule. Alates 01.01.2015. a kehtima hakanud KarS § 121 lg 2 p-d 2 ja 3 sätestavad vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest, kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes ning korduvalt. U.K süüdistatakse kehalise väärkohtlemise toimepanemises kolmes episoodis (04.02, 05.02. ja 12.04), mis seaduse uue redaktsiooni mõttes vastab KarS § 121 lg 2 p-s 3 sätestatud kuriteokoosseisule. Samuti nähtub süüdistusest, et U.K pani nimetatud teod toime oma elukaaslase vastu, s.o täidetud on KarS § 121 lg 2 p -s 2 nimetatud eeldus. Seega vastavad U.K-le KarS § 122 järgi süüks arvatud teod kehtiva seaduse järgi KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 alusel kvalifitseeritavate kuritegude koosseisu tunnustele. Kuivõrd käesolevaks ajaks kehtivuse kaotanud KarS § 122 ja alates 01.01.2015. a kehtiv KarS § 121 lg 2 p-d 2,3 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse, siis ei ole U.K isikuks, kellele suhtes kohaldub KarS § 5 lg-s 2 sätestatud olukord.

Kannatule tekitatud kehavigastused näitavad, et süüdistatav käitus kannatanu suhtes eriti brutaalselt, kasutades tema suhtes järjepidevalt löömiseks väga tugevat jõudu, millega ilmselgelt tekitas väga suurt valu. U.K apellatsiooniväide, mille kohaselt ta tunnistas kohe oma süüd, on ümber lükatud kriminaalasjas kogutud tõenditega. U.K on menetlus käigus oma süüd eitanud – avaldades mh 13.04.2014 toimunud ülekuulamisel, et vigastused tekitas kannatanu endale ise, samuti on ta püüdnud näidata oma süüd väiksemana veebruarikuul toime pandud vägivallaaktide osas. Alles kohtuistungil muutis U.K oma positsiooni, tunnistades oma süüd. Viimast on maakohus ka karistuse mõistmisel arvestanud, lugedes süü tunnistamise kergendavaks asjaoluks. Maakohus tuvastas, et U.K käitumist iseloomustab vähemalt otsene tahtlus – kannatanu löömisel suurt jõudu rakendades sai ta väga hästi aru, et oma tegevusega põhjustab ta kannatanule suurt valu. 10.4 Sellises olukorras leiab ringkonnakohus, et U.K karistuse täielik tingimisi kohaldamata jätmine oleks vastuolus nii karistuse eri- kui ka üldpreventiivsete eesmärkidega. Maakohtuga nõustuvalt ei loe ka apellatsioonikohus U.K kahetsust puhtsüdamlikuks. Kõrgema kohtu praktikas loetakse kergendavaks asjaoluks sellist süüdlase käitumist, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest aru saanud ja püüab tagajärge reaalselt leevendada (RKKKo 3-1-1-23-96). Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et kuivõrd U.K poolt toimepandud esimestele, s.o veebruarikuistele vägivallaaktidele järgnenud kriminaalmenetlus ei sundinud teda hoiduma kannatanu suhtes uuesti vägivalda tarvitamast ning järgnevad vägivallaaktid muutusid järjest jõhkramaks, ei saa tema kahetsust pidada siiraks. Edasikaebusest ja sellele lisatud kannatanu seisukohast nähtub, et paar koos ei ela, sest U.K on naasnud oma endise perekonna juurde. Seega on kannatanu J.S. i vastu suunatud vägivald küll lõppenud, ent seda põhjusel, et süüdistatav ei ela ega suhtle enam kannatanuga. 10.5 Karistuse täiendavaks individualiseerimiseks ei anna põhjust seegi, et kannatanu on U.K-le andestanud. Karistuse individuaalne õigustus on vaid üks karistusõiguse eesmärk, lisaks peab kohus arvestama ka selle üldpreventiivset mõju. Apellatsioonikohus leiab, et isiku suhtes, kes on sekkunud teise inimese kehalisse puutumatusesse nii jõhkral moel nagu seda tegi U.K, ei ole põhjendatud karistusest täielik vabastamine tingimisi.

11.2 Ringkonnakohus on seisukohal, et U.K suhtes on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud. KarS § 50 lg 1 kohaselt võib mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimise äravõtmist kuriteo korral kuni kolmeks aastaks kohtu poolt. Sätte sõnastusest tulenevalt on lisakaristuse kohaldamise näol tegemist kohtu kaalutlusotsustusega. Lisakaristuse kohaldamise eeldusena on seadusandja ette näinud süülise teo toimepanemise ning karistuse kohaldamise vajaduse tingib eri- ja üldpreventiivsete eesmärkide täitmise vajadus. U.K on süüd KarS § 424 järgi tunnistanud ning vaidlustab üksnes lisakaristuse kohaldamist, kuna see takistab tal töötamist ja seab ohtu perekonna toimetuleku. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu poolt U.K-le lisakaristuse kohaldamine on kooskõlas karistuse eri- ja üldpreventiivsete eesmärkidega. Kohtukolleegium leiab, et isiku puhul, kes asub mootorsõiduki juhtimisele seisundis, kus ta ei ole suuteline liikluskeskkonda reaalselt tajuma ning võimalikele esinevatele olukordadele adekvaatselt reageerima, on põhjendatud lisakaristuse kohaldamine. Siinkohal arvestab apellatsioonikohus sedagi, et U.K näol on tegemist staažika autojuhiga, kelle puhul on liikluseeskirja nõuete järgimata jätmine eriti taunimisväärne. Ühtlasi on kohtukolleegium seisukohal, et olukorras, kus U.K on tahtlikult juhtinud mootorsõidukit alkoholijoobes, ei ole karistuse üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt õiglane jätta talle juhtimisõigust alles. Olukorras, kus isik seab ohtu teiste isikute elu, tervise ning omandi, kaaluvad üldpreventiivsed kaalutlused üles perekonna eest kantava hoolitsuskohustuse. Kuivõrd U.K süüd antud asjas ei saa pidada eriti suureks (süüdistatava organismis olev alkoholimäär ületas lubatud miinimummäära üksnes 0,05mg/l võrra), nõustub apellatsioonikohus maakohtu poolt U.K-le mõistetud lisakaristuse määraga.

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Paavo Randma

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.