Kohtulahend

isik mõistma ja aru saama, et ennetähtaegne vabanemine ei ole automaatne õigus ning ta peab arvestama, et tuleb kogu määratud karistus täielikult reaalselt kanda. Isiku ennetähtaegne vabastamine ei ole õigustatud, see ei oleks kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega ja üldise õiglustundega. Samas isikule KarS § 200 lg 2 p 7, 8, 10 järgi mõistetud karistus 4 aastat kuulub vähendamisele, kuna alates 01.01.2015 KarS § 200 lg 2 p 10 on kehtetu. Kaitsja taotleb kohtuistungil kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist, kuna see on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kinnipeetava käitumine vanglas on olnud korrektne, isik on teinud oma käitumisest vajalikud järeldused. Vabaduses on ol s kõik tingimused vabastamiseks. Kohus, tutvunud esitatud materjalide ja prokuröri kirjaliku seisukohaga ning ära kuulanud kinnipeetava ja kaitsja arvamuse, leiab, et Erik Sipjagini võib vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastada. Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varas t elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti t elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Seega võtab kohus taotluse läbivaatamisel arvesse kõik Erik Sipjagini isikut iseloomustavad andmed – t käitumist nii kuriteo toimepanemisele eelnenud ajal, sellel ajal ning sellele järgnenud perioodil. Kohus arvestab, et kinnipeetav on talle mõistetud karistusest ära kandnud ligikaudu 6 aastat vangistust ning t käitumine vanglas on viimasel ajal olnud korrektne, mida kinnitab kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine. Sellest järeldab kohus, et kinnipeetav on võimeline oma käitumist korrigeerima paremuse suunas ning kehtivaid reegleid austama, neist kinni pidama. Kohus usub, et seekordne vanglas viibimine on pannud Erik Sipjagini mõistma, et toimepandud kuritegudele järgnevad t igapäevast elu ja heaolu oluliselt piiravad tagajärjed ning ta on enda õigusvastasest käitumisest ka vajalikud järeldused teinud. Siinjuures lähtub kohus ka kinnipeetava kohtuistungil avaldatud kahetsusest toimepandud kuritegude üle ning kinnipeetava poolt avaldatud valmisolekut jätkata oma elu õiguskuulekalt. Seda, et kinnipeetav püüdleb õiguskuuleka elu poole, kinnitab lisaks kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumisele ka t resotsialiseeriv tegevus vangistuse ajal. Kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist toetab ka vangla, märkides, et kinnipeetav on väidetavalt motiveeritud kuritegelikust käitumisest loobuma, vajab selleks pidevat tuge ja motiveerimist lähedastelt ning seaduskuulekatelt tuttavatelt. Kohus usub, et vastavat tuge saab kinnipeetav ka läbi kriminaalhoolduse, kuna kriminaalhooldusseaduse § 1 lg 1 kohaselt valvatakse kriminaalhoolduse käigus kriminaalhooldusaluse käitumise ja t le kohtu või prokuröri poolt pandud kohustuste täitmise järele ning soodustatakse kriminaalhooldusaluse sotsiaalset kohanemist eesmärgiga mõjutada teda hoiduma kuritegude toimepanemisest. Kohtu hinnangul võimaldab kinnipeetava ennetähtaegne vabastamine ning t allutamine kriminaalhooldusele kohaldada t üle käitumiskontrolli ning seeläbi teostada järelevalvet väljaspool kinnipidamisasutust, kindlustamaks positiivseid muutusi, andes samas kinnipeetavale võimaluse tõestada, et ta on asunud paranemise teele ning on võimeline edaspidi järgima seaduskuulekat eluviisi, samuti hoiduma alkoholist. Katseajal on võimalik hinnata kinnipeetava püüdlusi oma elu korraldamisel, samuti kehtivate tavade ja reeglite järgimisel. Pärast vabanemist on E. Sipjaginil ol s ka kindel elu- ja töökoht ning toetus ning kriminaalhooldusega on nõustunud ka kinnipeetav, saades aru selle vajalikkusest ja kasulikkusest oma edasise elu korraldamisel. Kõik need asjaolud aitavad kohtu hinnangul kaasa E. Sipjagini edaspidisele õiguskuulekale käitumisele ning ühiskonnas aktsepteeritavate hoiakute ja tõekspidamiste omaksvõtmisel. Kohus usub, et süüdimõistetu on nüüdseks teinud karistusest

vastavad järeldused ning oskab edaspidises elus järgida seaduskuulelikkust. Kohus annab kinnipeetavale võimaluse näidata, et teda saab usaldada. Kuigi prokurör on oma kirjalikus arvamuses avaldanud seisukoha, et Erik Sipjaginile Harju Maakohtu 08.09.2009.a kohtuotsusega 1-09-8017 mõistetud karistus kuulub vähendamisele, siis kohtu hinnangul ei kuulu sellesisuline taotlus rahuldamisele. Harju Maakohtu 08.09.2009.a kohtuotsusega 1-09-8017 tunnistati Erik Sipjagin süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, 8, 10 ettenähtud kuritegude toimepanemises ja mõisteti talle karistuseks 4 aastat vangistust. 01.01.2015.a jõustunud karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt on küll KarS § 200 lg 2 p 10 tunnistatud kehtetuks (raskendav asjaolu kuriteo toimepanemisel näo varjamine näokatte või maskiga või muul viisil, mis takistas isiku tuvastamist), kuid kuna E. Sipjaginile ei mõistetud KarS § 200 lg 2 p 10 alusel eraldi karistust, vaid see oli üheks raskendavaks asjaoluks koos punktides 7 ja 8 märgitud süüteo koosseisudega, ei kuulu kohtu hinnangul Erik Sipjaginile mõistetud vangistus muutmisele. Samuti ei ole ka Vangla esitanud Harju Maakohtule Erik Sipjagini suhtes vastavasisulist avaldust.

Tatjana Bogdanova Täitmiskohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.