1-15-9/8 - Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

7.14.11.2014 saabus Riigiprokuratuuri E. Keemani lepingulise esindaja vandeadvokaat Jaanus Mody kaebus, milles ta palub tuvastata, et E. Keeman on kannatanu KrMS § 37 lg 1 tähenduses, võimaldada tal tutvuda kriminaalasja materjalidega, tühistada kriminaalasja lõpetamise määrus 29.10.2014 ja kohustama prokuratuuri ja uurimisasutust jätkama kriminaalmenetlust kõikide episoodide osas. Seda, et E. Keeman on käesolevas asjas kannatanu, põhjendatakse alljärgnevalt: 7.1 Eiko Keemani näol on tegemist TÜ Tartu Tarbijate Kooperatiivi liikmega. 7.2 Eiko Keemani kui TTK lihtliige on saanud kannatada, kuna 2011 majandusaasta aruande vastuvõtmise näol on toime pannud KarS § 381 sätestatud kuritegu. 7.3 Eiko Keemani kahju tekitamist tuleb käsitleda kui isiku õigushüvede kahjustamist või ründamist. 7.4 Pole välistatud, et toime on pandud hoopis omastamine KarS § 201 mõttes. 7.5 TTK liikmetel on õigus saada dividende ja TÜ lõpetamisel osa TTK varadest ning ta võis kahju saada. 7.6 TTK liikmel on kahju hüvitamise nõue juhtorgani liikme vastu, kui viimased on õigusvastase käitumisega liikmele kahju tekitanud. 7.7 Tegemist on õigusliku absurdiga, kui isik saab samast õigusvastasest teost tulenevalt isikut hageda tsiviilkohtumenetluses, kuid seda ei võimaldata isikule kriminaalkohtumenetluses. 7.8 Eiko Keemani poolt tellitud finantsasjatundja U.V. arvamuse kohaselt kandub TTK kahju üle selle liikmetele väiksemate võimalike ostusoodustuste läbi ning TTK saab tulevikus pakkuda ostuboonuseid 20% väiksemas summas. 7.9 Seadusandja mõte ei olnud selles, et välistada varavastaste kuritegude õiguspärase menetlemise sisuline kontroll, s.t. ei ole välistatud, et kriminaalmenetlus lõpetatakse ebaõigesti ja ebaseaduslikult ja selline määrus jõustub. 7.10 Kriminaalasja algatamisel on prokuratuur kaebajat käsitlenud kui kannatanut, millega rahuldas kannatanu kaebuse ning alustas kriminaalmenetlust. Kui menetluses on isikut juba kannatanuna käsitletud, ei saa temalt (RKKKm nr 3-1-1-148-05 p 8) seda õigust ära võtta. 7.11 Kaebaja esitab eksperdi U.V. arvamuse, mis lükkab ümber kriminaalasjas kogutud tõendid. 7.12 Esitatakse väited, et toime on pandud varavastased süüteod ning palutakse jätkata menetlust.

8.Riigiprokurör asus seisukohale, et kaebus kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamises ei kuulu sisulisele lahendamisele ja tuleb jätta läbi vaatamata, kuna selle on esitanud edasikaebeks mitteõigustatud isik ning kaebuse menetlemiseks puuduvad seaduslikud eeldused. Käesolevas määruses analüüsitakse E. Keemani menetluslikku seisundit ning kriminaalasja lõpetamise motiive ei analüüsita. Esitatud kaebus on sisuliselt käsitletav kriminaalmenetluse nr 13260102501 lõpetamise vaidlustamisena. KrMS § 207 lg 2 ja 3 kohaselt võib kannatanu 10 päeva jooksul kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate saamisest sellega mittenõustumisel esitada kaebuse. Tuleb märkida, et kriminaalmenetluse seadustik ei piira kuriteokaebuse/avalduse esitajate ringi, kuid edasikaebe õigustatud isikute ring on piiratud - KrMS § 207 lg 2 kohaselt võib vaid kannatanu esitada Riigiprokuratuuri kaebuse. KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 11.04.2011 3-1-1-97-10 lahendis märkinud, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Esiteks peab kannatanu kahju olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Vastasel korral ei ole võimalik väita, et kannatanule oleks kahju tekitatud sama teoga, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. KrMS § 37 lg 1 kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult „kuriteoga“. See tähendab, et kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos. 8.1 Kaebuse esitanud isik E. Keeman on TÜ Tartu Tarbijate Kooperatiivi lihtliige, üks ca 40 000 liikmest. Tulundusühistu seaduse § 1 kohaselt on tulundusühistu äriühing, mille eesmärgiks on toetada ja soodustada oma liikmete majanduslikke huve läbi ühise majandustegevuse, milles liikmed osalevad:1) tarbijate või muude hüvede kasutajatena; 2) hankijatena; 3) tööpanuse kaudu; 4) teenuste kasutamise kaudu; 5) mõnel muul sarnasel viisil. TTK põhikirja p-s 1.1 on sätestatud TTK mõiste, mille kohaselt on TTK äriühing, mille eesmärgiks on toetada ja soodustada oma liikmete majanduslikke huve läbi ühise majandustegevuse, milles liikmed osalevad tarbijatena. Põhikirja p 2.2. järgi on TTK eesmärgiks ühistu liikmetele püsiva majandusedu tagamine ostusoodustusega nende ootustele vastavas kaupluste võrgus. Tarbijate kooperatiivi ja selle liikme ühiseks majandustegevuseks saab eeskätt pidada tarbijatele ostusoodustuste ja –boonuste, kinkekaartide vms võimaldamist TTK kauplustes. Põhikirja p 7.1 kohaselt tekib TTK vara tema liikmete osamaksudest ja muudest maksetest, tulundusühistu tegevusest saadavast tulust ja muudest laekumisest. Eeltoodust tulenevalt mitterahalise sissemakse tegemisel tütarettevõtte osakapitali ei saanud emaettevõttele kahju tekkida, sest emaettevõtte säilitas jätkuvalt kontrolli oma vara üle. Tegemist oli vaid bilansikirjete muutusega, kus senine kinnisvarainvesteering muutus finantsinvesteeringuks. Samuti ei tekitanud juhatuse ja nõukogu liikmed TTK liikmetele kahju seoses kinnistute mitterahalise sissemaksena üleandmisega, sest TTK vara ei kuulu TTK liikmetele, millest tulenevalt ei saa kahju tekitada TTK liikmetele.

Kaebuses ega kriminaalasja materjalidest ei nähtu, milles seisneb E. Keemanile tekitatud konkreetne varaline või moraalne kahju ja selle vahetu seos väidetavate kuritegude toimepanemisega, s.t. selle õiguslik seos. E. Keeman ise sisustas tekitatud kahju 27.06.2013 kirjalikus pöördumises TTK juhtkonnale, et talle ja igale TTK liikmele on seoses vaidlustatavate tehingutega (04.01.2011) tekitatud materiaalset kahju 135,77 eurot (kogukahju 5 431 750,39 eurot). Nimetatud faktiväide aga tunnistati Tartu Maakohtu otsusega 03.04.2014 nr. 2-13-41164 (tl 127-132 II kd) ebaõigeks. Käesoleva määruse punktides 7.5 ja 7.8 kirjeldatud kaebuses toodud asjaolud tekitatud kahju kohta, et TTK liikmetel on õigus saada dividende ja TTK lõpetamisel osa TTK varast ning need tingimustel saabumisel vähenevad, samuti U.V. arvamus, et TTK liikmetel võib tulevikus tekkida ostuboonuseid 20% väiksemas summas, on oletuslikud. Tulevikku suunatud oletuslikku majandusedu või ebaedu väited on niivõrd abstraktsed ja konkretiseerimatud, et nende põhjal nimetada E. Keemani oletatava kuriteoga kahju saanud isikuks, oleks meelevaldne ja ainetu. Eeltoodu alusel saab tõsikindlalt väita, et E. Keemanile ei ole 04.01.2011 teostatud tsiviilõigusliku tehinguga tekitatud materiaalset kahju. Ei ole tuvastatav, et E. Keemanile viidatud tehinguga oleks tekitatud moraalset kahju, st. füüsilisi ja hingelisi kannatusi ning valu, mainekaotust jmt asjaolusid. KrMS § 37 sätestab, et kahju peab olema tekitatud vahetult kuriteoga. Nimetatud tingimus puudub, kuna mingit reaalset ega vahetut kahju vaidlustatava teoga E. Keeman kaebuse esitamise perioodil kandnud ei ole. 8.2 Kaebuse väide, et (määruse p 7.2) E. Keemanile kahju tekitamist tuleb vaadelda kui õigushüvede ründamist ja kahjustamist, kuna TTK 2011 majandusaasta aruande kinnitamisega üldkoosolekul on toime pandud KarS § 381 sätestatud kuritegu, on blanketne. TTK põhikirja p. 9.2 järgi teostavad ühistu liikmed oma õigusi üldkoosolekul. Milles konkreetselt seisneb kahjustatud õigushüve ja selle vahetu seos väidetavalt toime pandud kuriteoga E. Keemanil, ei ole võimalik kaebusest välja lugeda ning seetõttu ei saa E. Keemani lugeda kannatanuks ka n.ö üldisemas tähenduses Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-97-10 p 15 mõttes. 8.3 Kaebuse väide, et kriminaalasja algatamisel on prokuratuur E. Keemani käsitlenud kui kannatanut on väär. E. Keeman esitas 02.07.2013 politseile kuriteokaebuse TTK juhatuse ja nõukogu liikmete poolt KarS § 2172 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustel. Tulenevalt KrMS § 198 lg 1 uurimisasutus teatas kuriteoteate esitajale kriminaalmenetluse mittealustamisest. Kuriteoteates ei ole E. Keemani käsitletud kui kannatanut ning talle ei ole antud edasikaebamise õigust, vaid talle on teatatud vastuvõetud menetlusotsusest. Asjaolu, et E. Keeman omaalgatuslikult arvas, et ta on kannatanu ning esitas teatisele kriminaalmenetluse mittealustamise kohta kaebuse, ei tee teda kannatanuks. Kaebuste, pöördumiste, taotluste jne esitamine on nn igamehe õigus. Prokuratuuri poolt 12.08.2013 kriminaalmenetluse alustamine ei ole seotud E. Keemani kaebusega vaid selleks on prokuröril KarS § 213 lg 1 p 1 tulenevad õigused ja kohustus vastavalt KrMS § 193 lg 1. Kaebuses viidatud Riigikohtu määrus 3-1-1148-05 p 8 (isik oli kannatanuna üle kuulatud, Riigiprokuratuuri määruses selgitati, et kaebuse esitajal on KrMS § 208 lg 1 alusel õigus advokaadi vahendusel edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtusse), mille alusel juhul kui isikut on kriminaalmenetluses juba kord käsitletud kannatanuna, on talle antud ka võimalus kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks, ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna kriminaalasjas ei ole E. Keemani käsitletud kannatanuna. Kokkuvõtvalt on kannatanu isik, kelle kahju on menetluse esemeks oleva kuriteoga nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Menetletav kuriteokoosseis peab olema määratud kaitsma õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Seejuures tuleb lähtuda kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratlenud prokuratuur. Käesoleval juhul on kaebuse esitamise eesmärgiks E. Keemanile kannatanu õiguste andmine, läbi selle kriminaalmenetlusega tutvumise võimaldamine ning kriminaalmenetluse lõpetamise peale

9.Määruskaebuse esitaja taotleb Riigiprokuratuuri 28.11.2014 kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse tühistamist. Tuvastada, et E. Keeman on kriminaalasjas kannatanu ning kohustada prokuratuuri lubama tal tutvuda kriminaalasja materjalidega. Samuti kohustada Riigiprokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust kriminaalasja kõikide episoodide osas või alternatiivselt kohustada Riigiprokuratuuri sisuliselt läbi vaatama E. Keemani 14.11.2014 kaebust Riigiprokuratuuri. Kaebuse esitaja põhiväited on kokkuvõtlikult alljärgmised. 9.1 Riigiprokuratuur jättis tähelepanuta kannatanu poolt esitatud tõendid, menetleja on kriminaalasja menetlenud ebaõige varavastase süüteo paragrahvi järgi ning tegelikud asjaolud ja tõendid kinnitavad, et kuriteod on toime pandud ning kriminaalmenetlust tuleb jätkata legaliteedipõhimõttest lähtuvalt (s.o isegi juhul, kui E. Keeman ei ole kannatanu). Riigiprokuratuur on analüüsinud vaid kannatanu menetluslikku seisundit, jättes analüüsimata kriminaalasja lõpetamise motiivid. Tegelikkuses ei ole kannatanu staatuse analüüsimine võimalik ilma korrektse kuriteo asjaolude ja tõendite analüüsita seostatuna õige paragrahviga. Määruskaebuse esitaja on lisanud kaebusele Kaanon Kinnisvara Teenused OÜ arvamuse, mis tõendab, et menetlejale esitatud kinnisvara asjatundja hinnang, mis esitati kuriteod toime pannud isikute endi poolt, oleks pidanud menetlejas tekitama kahtlusi, kuna hindas kinnisvara väärtuse oluliselt alla ning tingis ka ebaõige asjatundja hinnangu tekitatud kahju osas. Lisaks esitab määruskaebuse esitaja ka täiendava riiklikult tunnustatud finantseksperdi arvamuse TTK-st kinnistute väljaviimisega TTK-le tekitatud kahjude osas. 9.2 Menetleja kontrollis vaid KarS § 2172 ja KarS § 381 järgi esineva kuriteokoosseisu esinemist, jättes tuvastamata omastamise kooseisu, milline on käesoleval juhul täidetud. See, millise süüteo toimepanemist menetleja kontrollib, on äärmiselt oluline ka kannatanu mõiste sisustamisel. Käesoleval juhul on menetleja lõpetanud kriminaalmenetluse põhjusel, et tema hinnangul kahju tekkinud ei ole. Samamoodi leiab menetleja sisuliselt, et kuna kannatanu kui TTK liige ei ole materiaalset kahju saanud, siis ei saa ta kannatanu olla. Kui aga omastamise puhul ei ole materiaalne kahju koosseisuline tingimus, siis ei saaks selle puudumine tingida ka seda, et E. Keemani ei saa seetõttu käsitleda kannatanuna KrMS § 37 lg 1 tähenduses. Ebaseaduslik menetluse läbiviimine ei saa tingida seda, et isik jääb ilma oma seadusest

tulenevast kaebeõigusest ja uurimisasutusel õnnestub seetõttu vältida oma ebaseadusliku otsuse kohtupoolset kontrolli. 9.3 Kriminaalasi on lõpetatud tuginedes ebaõigetele tõenditele. Asjas on kogumata olulised tõendid. Kogu kriminaalmenetluse lõpetamise argumentatsioon eeldusel, et kuriteod toime pannud isikute poolt menetlejatele esitatud AS Tõnisson Kinnisvarakonsultant arvamus on korrektne. Samas ei ole menetleja ise kogunud sõltumatu kinnisvaraasjatundja objektiivset arvamust ega analüüsinud kannatanu poolt esitatud DTZ Kinnisvaraeksperdi ja Kaanon Kinnisvara OÜ riiklikult tunnustatud eksperdi esialgset hinnangut, mille kohaselt olid kinnistud tegelikult mitu korda rohkem väärt, kui kahtlusaluste enda poolt esitatud hinnangu kohaselt. Lõpetamise määruses viidatud Tõnisson Kinnisvarakonsultant AS oli hindamise koostamise ajal tegelikult huvide konfliktis, kuna üüris pinda sama isiku käest, kellele pidi hinnangu koostama. Ka tellija T.P. oli huvide konfliktis, kuna tema isiklik kasu sõltus otseselt hinnangus toodud väärtustest. Lisaks on määruskaebuse esitaja hinnangul A.V. (ja ka E.L. ) oma arvamuses jätnud tähelepanuta, et TTKI näol ei ole tegemist TTK tütarettevõttega, vaid TTKI-s on tavapraktika mõttes täiesti erakordselt ja absurdselt üle antud väikeosanikule SEN-le (kellele kuulub 1,5% TTKI-st, kuid kelle osanikeks on „üllatuslikult“ TTK juhtorganite liikmed). Menetleja pidanuks paluma finantsasjatundjal koostada arvamuse lähtudes mh sellest, milline on tekitatud kahju arvestades TTKI põhikirjas väikeosanikule SEN antud õigusi. Selles osas on oma põhjaliku arvamuse esitanud riiklikult tunnustatud ekspert U.V. , mis esitati ka Riigiprokuratuurile. Arvamuse kohaselt on tegelik esialgne kahju on üle 1,1 miljoni euro, praeguseks on kahju suurenenud. Kahju suureneb veelgi, kui kinnistuid hakatakse eraldi arendama ning nende väärtus tõuseb kui TTK varade pealt teenitav kasu läheb TTK asemel SEN-iga seotud isikutele ehk TTK juhtorganite liikmetele, kes olid sellise tehingu tegemise ajal huvide konfliktis. 9.4 Täidetud on nii KarS § 201 kui KarS § 381 ning alternatiivselt ka KarS § 2172 koosseisud. Kohus on kohustatud kontrollima kannatanu väiteid ja tõendeid ning juhul, kui kohus tuvastab, et tõendid ja asjaolud kinnitavad kuriteotunnuste ilmnemist, tuleb kriminaalmenetluse lõpetamine tühistada ja kohustada Riigiprokuratuuri menetlust jätkama, sh sõltumata sellest, kas kohus annab E. Keemanile kannatanu tähenduse. KrMS § 208 lg 6 alusel, kui kohtunik leiab, et kriminaalmenetluse jätkamiseks on alust, tühistab ta Riigiprokuratuuri määruse ja kohustab Riigiprokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust. 9.5

andmete saamise suhtes. Arusaadavalt on TTK liikmel huvi saada korrektset teavet selle kohta, mis tehinguid tehakse TTK-le kuuluvate miljoneid eurosid väärt olevate kinnistutega ning mis ühingusse ja millisel eesmärgil need viidud on. Sealhulgas – kui TTK juhtorganite liikmete poolt toime pandud tegu on ebaseaduslik (nagu käesolevas asjas on tuvastatud), siis seda suurem on liikmetel nende asjaolude vastu huvi ning sellises olukorras tuleb ebaõigete andmete esitamisesse suhtuda eriti hoolikalt. Kannatanu määratluse üldisemat mõistet on Riigikohus sedastanud lahendis nr 3-1-1-97-10, ps 15, leides, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kahju mõiste ei ole täielikult kattuv kahju mõistega tsiviilõiguses (VÕS § 128). Kahju tekkimist KrMS § 37 lg 1 mõttes tuleb käsitada üldisemalt – eeskätt kui isiku hüvede kahjustamist ja ründamist. E. Keemani puhul on kahtlemata sellise õigushüvena andmete saamine TTK tegevuse ja varalise seisundi suhtes. Kannatanu nimetatud õigushüve on kahjustatud ja rünnatud, kui uurimise all on, kas kannatanule on esitatud TTK tegevuse ja varalise seisundi koha ebaõiged andmed. Määruskaebuse esitaja toonitab, et igal juhul on toime pandud omastamine KarS § 201 mõttes ning Riigiprokuratuuri määruse p-s 8.1 esitatud argumentatsioon, mis lähtub oma sisult KarS § 2172 koosseisust ja eeldusest, et kannatanuks saab olla isik, kellele on tekitatud materiaalset kahju. Käesoleval juhul viidi kinnistud TTK-st TTKI-sse ebaseaduslikult, kuna selleks oleks pidanud olema TTK üldkoosoleku ehk tema liikmete otsus. Seega on ka lõpetamise määruses tuvastatud, et tegelikult omasid vaidlusaluste kinnistuste üle kontrolli mh TTK liikmed, kes olid pädevad otsustama kinnistustega seonduvate tehingute, sh vaidlusaluse tehingu üle. Nüüd, kui kinnistud on üle viidud TTKI-sse TTK liikmetel selline võimalus puudub, kuna TTKI osanikeks on TTK (ehk seda esindavad TTK juhtorganite liikmed) ning SEN (TTK juhtorganitele kuulunud ühing). Sõltumata sellest, mida soovib kinnistutega teha TTK, tuleb pärast selle ebaseaduslikku võõrandamist TTKI-sse saada selleks kooskõlastus ka SEN-lt, kuna sellele on antud vetoõigus. Seega kaotasid TTK liikmed tegelikult läbi kinnistute ebaseadusliku väljaviimise neil seni olnud kontrolli kinnistute ja nendega seonduvate otsuste üle. Kahtlemata on seeläbi läbi ebaseadusliku varakäsutuse kahjustatud ja rünnatud ka kannatanu kui TTK liikme õigushüve otsustada vaidlusaluste kinnistustega tehtavate tehingute vms üle. Lisaks on kannatanu juba Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses selgitanud, et tal on muuhulgas õigus saada dividende ning TTK lõpetamisel saada osa TTK varadest. Mida suurem on TTK liikme dividend ja /või TTK lõpetamisel saadav vara (seega on vastavalt suurem ka TTK liikme vara, sh tema osamaksu väärtus) ning vastupidi, kui juhtorganite liikmed teevad ebaseadusliku tehingu, millega väheneb TTK vara, siis sellega väheneb ka TTK liikme vara, sh osamaksu väärtus, sest seetõttu väheneb ka TTK liikme õigus ja võimalus saada dividende ja/või TTK lõpetamisel osa TTK varast. Kaebusele lisatud riiklikult tunnustatud eksperdi U.V. arvamuses on antud küsimust ka analüüsitud ja sedastatud, et kokkuvõttes on TTK liikmelisuse väärtus pärast mitterahalise sissemakse tegemist kinnisasjadega oluliselt väiksem ehk teisisõnu kandub TTK kahju seoses kontrolli kaotamisega kinnistute üle TTK liimetele. TTK kahju kandub vahetult üle selle liikmetele väiksemate võimalike ostusoodustuste läbi. Samuti on loodud äriühingute grupi struktuur selline, mille tulemusena saab TTK pakkuda tulevikus ostuboonuseid 20% väiksemas summas, kuivõrd TTKI kasumi jõudmine TTK-ni toob kaasa tulumaksukohustuse, mida ei kaasneks olukorras, kus kinnistud kuuluksid TTK-le ja viimane arendaks neid ise. Kinnistute ebaseadusliku väljaviimisega TTK-st on kahjustatud TTK liikmeid, sh juba praegu on vähenenud nende osamaksu väärtus ning juba praegu on ka teada, et juhul kui kinnistud kuuluvad TTKI-sse, mitte TTK-sse, on kinnistutest saadava tulu puhul TTK liikmete

kus senine kinnisvarainvesteering muutus finantsinvesteeringuks. Samuti ei tekitanud juhatuse ja nõukogu liikmed kahju kinnistute mitterahalise sissemaksena üleandmisega, sest TTK vara ei kuulu TTK liikmetele, millest tulenevalt ei saa neile ka kahju tekkida. Edasi leiab Riigiprokuratuur, et ka tulevikku suunatud oletused, et TTK liikmete tuleviku ostuboonused võivad olla 20% väiksemad, on oletuslikud ning tulevikku suunatud abstraktsed ja konkretiseerimatud majandusedu või ebaedu väited ei anna põhjust nimetada E. Keemani kuriteoga kahju saanud isikuks. Ringkonnakohus nõustub antud käsitlusega ning nendib, et ehkki nõukogu liikmed võivad olla rikkunud mitterahalise sissemakse tegemiseks loa andmise otsustamisel äriseadustiku § 332 lg 3 nõuet, puudub käesoleval juhul alus rääkida E. Keemanist kui kannatanust, kuna vara, mille käsutamiseks luba anti, ei kuulu E. Keemanile ning seetõttu ei saa juhatuse või nõukogu liige tekitada kahju tulundusühingu liikmele ja välistatud on avaldaja käsitlemine kannatanuna nii KarS § 2172 kui ka KarS § 201 mõttes. 10.3 Lisaks on Riigiprokuratuur leidnud, et E. Keemani saa kannatanuna käsitleda ka KarS § 381 mõttes, kuivõrd kuriteokaebusest pole võimalik välja lugeda, milles konkreetselt seisneb kahjustatud õigushüve ja selle vahetu seos toime pandud kuriteoga. Määruskaebuses on selle esitaja välja toonud, et kriminaalmenetluse küsimuseks antud asjas on see, kas majandusaasta aruandes on TTK juhtorganite poolt esitatud TTK liikmetele ebaõigeid andmeid. TTK liikmetel on huvi teada, milliseid tehinguid tehakse TTK-le kuuluvate kinnistutega, mis ühingusse ja mis eesmärgil need viidud on. Nimetatud osas on menetleja tuvastanud, et ehkki selgesõnaliselt ei nähtu TTK 2011. a majandusaasta aruandest OÜ TTK Investeeringud osakute ülekursiga omandamist, on tehing siiski kajastatud nii TTK kui ka TTK Investeeringute 2011. a majandusaasta aruannetes. Ühtlasi andis menetleja omapoolse hinnangu, miks kuriteokaebuse esitaja poolt 2011. a majandusaasta aruandes esitatud andmed TTK Investeeringud OÜ pidamisest TTK tütarettevõtteks ei saa pidada valeandmeteks, leides kokkuvõtlikult, et TTK on emaettevõtteks ning TTK Investeeringud tütarettevõtteks ning asjaolu, et TTK Investeeringute põhikirja p 6.9 näeb teatud otsuste vastuvõtmiseks 100% koosolekul osalenud osanike häältest, ei muuda fakti, et TTK on endiselt OÜ-le TTK Investeeringud emaettevõtteks. Seega ei ole TTK oma 2011. a majandusaasta aruandes esitanud varalise seisundi või muude asjaolude kohta ebaõigeid andmeid või jätnud neid esitamata. Kuna KrMS § 207 annab sõnaselgelt kaebeõiguse ainult kannatanule, ei olnud Riigiprokuratuuril eelnevast tulenevalt muud võimalust kui jätta kaebus läbi vaatamata.