Urmas Leppiku (Leppik) süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 ja § 3851 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 26. mai 2014 otsus
Apellatsioonide esitajad
Süüdistatava Urmas Leppiku kaitsja vandeadvokaat Armand Reinmaa, ringkonnaprokurör Sirle Melk
Prokurör
Sirle Melk
Kannatanu-tsiviilhageja esindaja
OÜ Helenor (pankrotis) pankrotihaldur Eha Pehk
Süüdistatav
Urmas Leppik, isikukood: XXX, elukoht: XXX
Kaitsja
advokaat Kristi Haas
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Tartu Maakohtu 26.mai 2014 otsus Urmas Leppiku süüdimõistmises ning karistamises KarS § 201 lg 1 ja § 3851 järgi ning teha uus otsus, millega mõista Urmas Leppik talle esitatud süüdistustes õigeks.
2.Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
3.
OÜ Helenor raamatupidamisdokumendid, mis asuvad kriminaalasja juures, anda üle pankrotihaldur Eha Pehkile (Pehk) (kontaktaadress: XXX) peale kohtuotsuse jõustumist.
4.Tsiviilhagi jätta läbi vaatamata.
5.Urmas Leppikult menetluskuluna välja mõistetud kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu (0,45 eurot) ja tunnistaja H.L. ele makstud tasu 14,52 eurot, kokku menetluskulu 14,97 eurot jätta KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda.
6.Mõista Eesti Vabariigilt Urmas Leppiku kasuks välja 5418 eurot (viis tuhat nelisada kaheksateist eurot) valitud kaitsjatele Armand Reinmaale ja Hannes Toodule apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks ja 22 342 eurot 50 senti (kakskümmend
kaks tuhat kolmsada nelikümmend kaks eurot ja 50 senti) valitud kaitsjale Armand Reinmaale eeluurimismenetluses ja maakohtus makstud tasu katteks.
7.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Advokaadibüroo Sirje Must kasuks 816 eurot, advokaat Kristi Haasa poolt Urmas Leppikule apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Nimetatud kaitsjatasu summa jääb KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
1.Tartu Maakohtu 26.05.2014 otsusega mõisteti Urmas Leppik KarS § 3851 järgi süüdi ning talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 150 päevamäära ulatuses, s.o summas 480 eurot. Sama otsusega mõisteti U. Leppik süüdi KarS § 201 lg 1 järgi ning karistuseks mõisteti 1 aasta 3 kuud vangistust. KarS § 73 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui U. Leppik ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 64 lg 2 alusel määrati, et KarS § 3851 alusel mõistetud põhikaristus – rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. Maakohus mõistis U. Leppikult välja sundraha 532,50 eurot ning kriminaalmenetluse kulud 14,79 eurot riigituludesse. OÜ Helenor (pankrotis) esitatud tsiviilhagi jäeti lahendamiseks tsiviilkohtumenetluse korras.
2.U. Leppikut süüdistati selles, et tema olles ajavahemikul 11.02.2004 – 17.08.2009 OÜ Helenor (reg nr 10995426) juhatuse liige, eiras ÄS §-s 180 lg 51 sätestatud juhatuse kohustust esitada kohtule viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest osaühingu pankrotiavaldus olukorras, kus osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. 31.12.2008 seisuga oli OÜ Helenor omakapital miinuses 279 274 krooni (17 848,86 eurot) ning osaühing püsivalt maksejõuetu. Seega jättis U. Leppik ajavahemikul 20.01.2009 – 30.03.2009 Viljandis Tartu Maakohtule pankrotiavalduse esitamata ja sellega juhatuse liikme seaduses sätestatud kohustuse täitmata. Sellega U. Leppik pani toime KarS § 3851 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. seaduses sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmise. Lisaks sellele süüdistati U. Leppikut selles, et tema, olles OÜ Helenor juhatuse liige, omastas perioodil 01.01.2006 – 31.12.2008 Viljandimaal Karksi-Nuias suures ulatuses talle usaldatud OÜ Helenor raha, lastes OÜ Helenor klientidel maksta OÜ Helenor poolt ostetud kauba ja osutatud teenuste eest enda isiklikule arvelduskontole nr XXX AS-is SEB Pank. OÜ Helenor poolt katelde, küttesüsteemide ja muu sanitaartehnika soetamise ning paigaldamise eest tasusid OÜ Helenor kliendid U. Leppiku palvel tema isiklikule arvelduskontole ajavahemikul 01.01.2006 – 31.12.2008 kokku 996 356 krooni (63 678,75 eurot). Perioodil 01.01.2006 – 31.12.2008 tegi U. Leppik tema arvelduskontole kantud eespool toodud summade arvelt sularaha sissemaksed OÜ Helenor kassasse summas 108 000 krooni (6902,46 -2-
eurot) ja OÜ Helenor arvelduskontole nr XXX (SEB Pank) summas 363 000 krooni (23 199,93 eurot), seega kokku summas 471 000 krooni (30 102,39 eurot), ülejäänud U. Leppiku arvelduskontole kantud OÜ Helenor raha (996 356 krooni - 471 000 krooni) summas 525 356 krooni (33 576,37 eurot), s.o. vara suures ulatuses, mille U. Leppik pööras ebaseaduslikult enda kasuks. Sellega pani U. Leppik toime KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. isikule usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramise suures ulatuses.
3.Süüdistus KarS § 3851 järgi. Maakohus tuvastas, et OÜ Helenor püsiv maksejõuetus tekkis detsembris 2008. Majandustegevus peatus detsembris 2008 ja jaanuaris 2009 ettevõttel majandustegevust enam ei olnud. OÜ Helenor ei suutnud tasuda detsembris 2008 OÜ-le Cerbos arveid ning seda ka mitte OÜ Helenor enda poolt antud tähtaegadeks. Maakohus, hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis leidis, et OÜ Helenor juhatuse liige ja ainuomanik U. Leppik pidi olema juba 2008. aasta detsembris teadlik ettevõtte majanduslikust olukorrast. Seda tõendab ka asjaolu, et OÜ-le Helenor raamatupidamisteenust osutava isiku ütluste kohaselt tõi U. Leppik talle dokumendid, mille põhjal koostas tema aruanded ja vajalikud arvestused. OÜ Helenor arveid koostati koos, kus U. Leppik ütles ette ning tema kandis läbi. Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et U. Leppikul oli ülevaade ettevõtte majanduslikust seisust ja ka sellest, millal tekkis püsiv maksejõuetus. Maakohus leidis, et pankrotiavalduse esitamisega 30.03.2009, pani U. Leppik toime KarS § 3851 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
4.Süüdistus KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Maakohus leidis, et kohtuistungil on usaldusväärselt tõendatud, et OÜ Helenor vara on süüdistatava U. Leppiku suhtes käsitletav võõra varana. Vara omastamisest KarS § 201 lg 1 järgi saab kõneleda siis, kui isik pöörab talle usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks.
4.1.Maakohus leidis, et raha kui vallasvara ei olnud süüdistatava valduses, kuid ta pööras raha enda kasuks läbi OÜ Helenor nõude omastamise, lastes OÜ-le maksmisele kuuluva rahalise nõude tasuda enda arvelduskontole. OÜ Helenor vara, nõuete ja rahaliste vahendite käsutamise õigus oli usaldatud U. Leppikule, kui OÜ Helenor ainuomanikule ja juhatuse liikmele. Maakohtu hinnangul on tunnistajate A.V. , M.K., K.L, H.L. e, E.P, T.K ja R.R kohtuistungil antud ütlustega tõendatud, et töid teostas OÜ Helenor, kuid tasu maksid tunnistajad süüdistatava isiklikule arvelduskontole. Eeltoodule tuginedes jõudis maakohus seisukohale, et süüdistatav omastas juriidilise isiku nõuded klientide vastu, lastes OÜ-le Helenor maksmisele kuuluva raha kanda enda arvelduskontole. Maakohus leidis, et tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hinnapakkumised tehti OÜ Helenor poolt ning nad olid teadlikud, et töid teostab OÜ Helenor. Raha kanti U. Leppiku isiklikule arvelduskontole tema palvel. Eeltoodule tuginedes asus maakohus seisukohale, et süüdistatava selline tegevus, kui ta laseb ettevõttele tasutava rahasumma kanda enda isiklikule arvelduskontole ja jätab osa sellest enda valdusesse ja käsutusse, on ebaseaduslik.
4.2.Kohtuistungil kuulati üle tunnistajad E-E.K, R.S, M.B, A.L, J.M, R.T, A.K, T.M ja R.Õ ning nende ütlustele tuginedes jõudis maakohus seisukohale, et hinnapakkumise tegi neile U. Leppik suuliselt ning nad ei teadnud OÜ-st Helenor midagi. Tunnistajad R.T ja R.Õ ütluste kohaselt ei teadnud nemad, kas tööd tegi U. Leppik füüsilise või juriidilise isikuna. Maakohus leidis, et kohtuistungil ei ole usaldusväärselt tõendatud, et eespool nimetatud tunnistajatele teostati töid OÜ Helenor poolt. OÜ Helenor ainuosaniku 01.03.2004 otsuse kohaselt on ainuomanik andnud nõusoleku juhatuse liikmele ja osanikule U. Leppikule -3-
tegutseda OÜ-ga Helenor sarnastel tegevusaladel ka pärast otsuse vastuvõtmist. Eeltoodule tuginedes jõudis maakohus järeldusele, et füüsilistele isikutele samalaadsete teenuste osutamine ei ole samastatav omastamisega KarS § 201 mõttes.
4.3.Maakohus leidis, et kuna süüdistuses märgitud isikuid M.P, K.L, M.L, S.K, L.P, A.M, K.S, M.K, ei ole süüdistuses tunnistajatena märgitud ja keda seetõttu maakohus ka üle ei ole kuulanud, tuleb nende teostatud ülekannete summa omastamise süüdistusest välja jätta.
4.4.Süüdistuse järgi lasi U. Leppik OÜ Helenor klientidel maksta OÜ Helenor poolt ostetud kauba ja osutatud teenuste eest enda isiklikule arvelduskontole ajavahemikul 01.01.2006 – 31.12.2008, kokku 996 356 krooni (63 678,75 eurot). Samal perioodil tegi U. Leppik oma arvelduskontole kantud eespool nimetatud summade arvelt sularaha sissemakseid OÜ Helenor kassasse summas 108 000 krooni (6902,46 eurot) ja OÜ Helenor arvelduskontole summas 363 000 krooni (23 199,93 eurot), seega kokku summas 471 000 krooni (30 102,39 eurot). Ülejäänud U. Leppiku arvelduskontole kantud OÜ Helenor raha (996 356 krooni - 471 000 krooni) summas 525 356 krooni (33 576,37 eurot) jäi U. Leppiku arvelduskontole. Maakohus leidis, et nimetatud asjaolusid tõendavad pangakontode väljavõtted ja raha maksnud tunnistajate ütlused. Muud kriminaalasjas esitatud tõendid maakohtu hinnangul omastamise faktilisi asjaolusid ei tõenda.
4.5.Süüdistuse järgi omastas U. Leppik vara suures ulatuses. Maakohus leidis, et suures ulatuses vara omastamine ei ole tõendatud. Maakohus tuvastas, et isikud, kelle ütluste kohaselt teostas neile tööd OÜ Helenor, tasusid U. Leppiku arvelduskontole kokku 348 476 krooni ning selles ulatuses on maakohtu hinnangul omastamine tõendatud. Tunnistajad, kes ei olnud kindlad, kas töid teostas U. Leppik füüsilise või juriidilise isikuna, tasusid U. Leppiku arvelduskontole kokku 564 880 krooni ning selles ulatuses ei ole maakohtu hinnangul omastamine usaldusväärselt tõendatud.
4.6.Maakohus leidis, et omastamisena on käsitletav U. Leppiku arvelduskontole 348 476 krooni tasumine. Kuna U. Leppik on teinud sissemakseid OÜ Helenor arvelduskontole, on tegelik omastamise summa väiksem. KarS § 201 lg 2 kohaldamiseks on tarvis, et tekitatud varaline kahju oleks suur, st ületaks karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p 2 järgi palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Teo toimepanemise ajal oli kuupalga alammäär 4 350 krooni s.t. suur oleks süüdistatava poolt osaühingule tekitatud varaline kahju olnud juhul, kui see oleks olnud vähemalt 435 000 krooni.
4.7.Maakohus leidis, et kuna U. Leppik on kasutanud eraisikuna teenuse osutamiseks OÜ Helenor kaudu soetatud materjale ja kaupu, võib olla ka maksnud palka töötajatele OÜ Helenor kaudu, kasutanud OÜ-le Helenor kuulunud autot eraisikuna, võib esineda omastamist ka nende tegevustega seoses. Kui U. Leppik tegi tööd eraisikuna, siis ei ole omastamisena käsitletav kogu töö eest saadud summa, vaid omastamiseks saab lugeda näiteks OÜ-st Helenor võetud materjale, töötajate töötasusid, kütust, auto kasutust jne. Omastamine ei ole OÜ-st Helenor materjalide ostmine, et eraisikuna tööd teha. Maakohus leidis, et eraisikuna töö tegemine samal alal OÜ-ga Helenor ei ole vaadeldav omastamisena. Kuna U. Leppik on kogu süüdistust puudutava perioodi jooksul teinud makseid enda pangakontolt ja sularahana OÜ Helenor arvele, ei ole maakohtule esitatud tõendite alusel tegelikku omastatud summat võimalik kindlaks teha.Maakohus leidis, et oletustele ei saa süüdimõistvat otsust rajada, sest tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks.
5.Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et U. Leppik tuleb süüdi tunnistada omastamises, kuid kuritegu tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 201 lg 1 järgi.
6.Karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, samuti seda, et U. Leppik on varem kriminaalkorras karistamata ning kuritegude toimepanemisest kuni kohtuotsuseni on möödunud piisavalt pikk aeg. -4-
Süüdistatava U. Leppiku kaitsja apellatsioon
7.U. Leppiku kaitsja taotles Tartu Maakohtu 26.05.2014 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõistetakse U. Leppik temale esitatud süüdistustes õigeks. Alternatiivselt taotles apellant kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtu teisele kohtukoosseisule. Ühtlasi taotles apellant kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 ja § 2052 alusel mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Ringkonnaprokuröri apellatsioon
8.Ringkonnaprokurör taotles Tartu Maakohtu 26.05.2014 otsuse osalist tühistamist, s.o süüdimõistmises KarS § 201 lg 1 järgi ja U. Leppiku süüdimõistmist KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Mõista U. Leppikule KarS § 201 lg 2 p 2 järgi karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mida KarS § 73 alusel täielikult täitmisele mitte pöörata, kui süüdimõistetu 3 aasta pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Samuti mõista U. Leppikult VÕS § 1040 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel välja kannatanu OÜ Helenor kasuks tsiviilhagi summas 33 576, 37 eurot kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Lisaks taotles prokurör KrMS § 296 lg 1 alusel tõendina OÜ Helenor raamatupidamisdokumentatsiooni vastu võtmist ja kohtulikku uurimist. Samuti taotles prokurör kohtulikul uurimisel 27.05.2011 koostatud vaatlusprotokolli uurimist.
9.Ringkonnaprokurör loobus 17.12.2014 ringkonnakohtus toimunud istungil osaliselt süüdistusest U. Leppiku suhtes, s.o osas, milles U. Leppikut süüdistati KarS § 201 lg 2 p 2 järgi OÜ Helenor vara omastamises suures ulatuses, kuna U. Leppiku tegevus ei vasta KarS § 201 lg 2 p 2 sätestatud süüteokoosseisule. Prokurör leiab 08.01.2015 esitatud seisukohtades, et eeltoodu on aluseks KrMS § 274 lg 1 ja § 301 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks.
10.08.01.2015 esitas ringkonnaprokurör Sirle Melk kirjalikud seisukohad U. Leppiku süüdistuses KarS § 3851 järgi. Prokurör märkis, et 01.01.2015 jõustunud karistusseadustiku muudatuste kohaselt ei käsitleta pankrotiavalduse esitamata jätmist enam kuriteona ning KarS § 3851 sätestatud süüteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud, mistõttu on jõustunud muudatusel tagasiulatuv jõud ka U. Leppiku suhtes. Seega esineb U. Leppiku poolt pankrotiavalduse esitamata jätmise osas kriminaalmenetlust välistav asjaolu KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Kuna pankrotiavalduse esitamata jätmine ei ole karistatav ka väärteona, tuleb U. Leppik KrMS § 274 lg 1 kohaselt selles õigeks mõista.
11.Seoses ringkonnaprokuröri poolt süüdistusest loobumisega esitas U. Leppiku kaitsja advokaat Kristi Haas 15.01.2015 omapoolsed seisukohad. Kaitsja esitas kaitsjatasutaotlused ning palub need täies ulatuses välja mõista vastavalt toimikus sisalduvatele ja esitatud taotlustele nii maa- kui ringkonnakohtus. Samuti palub kaitsja jätta tsiviilhagi läbi vaatamata.
Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
12.Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu lahendi, esitatud apellatsioonidega, uurinud kriminaalasja materjale, sealhulgas kohtuistungite protokolle, hinnanud kriminaalasjas kogutud -5-
tõendeid ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled apellatsioonimenetluses, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning U. Leppik talle esitatud süüdistustes KarS § 3851 ja § 201 lg 1 järgi õigeks mõista. Eeltoodule tuginedes käsitleb ringkonnakohus esmalt U. Leppikule KarS § 3851 alusel esitatud süüdistust ja ringkonnaprokuröri poolt 08.01.2015 esitatud kirjalikke seisukohti süüdistusest loobumise kohta (I), seejärel annab hinnangu KarS § 201 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistusele ja ringkonnaprokuröri poolt 17.12.2014 kohtuistungil esitatud süüdistusest osalisele loobumisele (II) ning lahendab menetluskuludesse, tsiviilhagisse ja raamatupidamisdokumentidesse puutuva (III). Viimasena sedastab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse tulemused (IV). Nendes küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised. I
13.U. Leppikule KarS § 385 alusel esitatud süüdistuse kohaselt U. Leppik, olles ajavahemikul 11.02.2004 – 17.08.2009 OÜ Helenor juhatuse liige, jättis ajavahemikul 20.01.2009 – 30.03.2009 Viljandis Tartu Maakohtule pankrotiavalduse esitamata ja sellega juhatuse liikme seaduses sätestatud kohustuse täitmata.
13.1.08.01.2015 esitas ringkonnaprokurör Sirle Melk ringkonnakohtule kirjalikud seisukohad U. Leppikule esitatud süüdistuses KarS § 3851 järgi. Ringkonnakohus, tuginedes ringkonnaprokuröri 08.01.2015 esitatud kirjalikele seisukohtadele, KarS § 5 lg-le 2 ning asjaolule, et alates 01.01.2015 kehtima hakanud karistusseadustiku kohaselt ei ole pankrotiavalduse esitamata jätmine (KarS § 3851) enam kriminaalkorras karistatav, leiab, et U. Leppik tuleb pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmises õigeks mõista. KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Selle sätte kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine välistatud mitte üksnes siis, kui isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud süüteokoosseisule, vaid ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem, näiteks seaduse muutmise tõttu (RKKKo nr 3-1-1-112-09, p 7).
13.2.KarS § 3851 kehtetuks tunnistamise valguses märgib ringkonnakohus, et KarS § 3851 tõendamine nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses on muutunud ülimalt keeruliseks ning kujunenud kohtupraktika pinnalt nähtub, et olemuselt ei pea pankrotiavalduse mitteõigeaegne esitamine olema karistatav, sest niikuinii tekib mitteõigeaegsel pankrotiavalduse esitamisel juhatuse liikme otsevastutus. Eeltoodu tõttu on täiendav kriminaalvastutus ülemäärane. Seda enam, et maksejõuetuse tekkimise hetke tuvastamine eeldab kriminaalmenetluslikult oluliselt kõrgemat tõendamiskoormist kui pankrotimenetlus (vt nt RKKKo 3-1-1-85-11 ja 3-1-1-49-11). Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et 01.01.2015 kehtima hakanud seadusemuudatus on endaga kaasa toonud olukorra, kus süüdistatava poolt toime pandud teo karistatavus on ära langenud, mistõttu tuleb KarS § 3851 alusel esitatud süüdistuses U. Leppik KrMS § 274 lg 1, § 199 lg 1 p 1 alusel õigeks mõista. II
14.U. Leppikule oli KarS § 201 lg 2 p 2 alusel esitatud süüdistus selles, et olles OÜ Helenor juhatuse liige, omastas U. Leppik perioodil 01.01.2006 – 31.12.2008 suures ulatuses talle usaldatud OÜ Helenor raha, lastes klientidel maksta OÜ Helenor poolt ostetud kauba ja osutatud teenuste eest enda isiklikule arvelduskontole. OÜ Helenor kliendid tasusid U. Leppiku isiklikule arvele kokku 63 678,75 eurot. Samal perioodil tegi U. Leppik tema isiklikule arvelduskontole kantud summade arvelt sularaha sissemakseid OÜ Helenor kassasse summas 6902,46 eurot ja OÜ Helenor arvelduskontole -6-
23 199,93 eurot. Eeltooduga pani U. Leppik toime isikule usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramise suures ulatuses (KarS § 201 lg 2 p 2).
15.Seoses Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt KarS § 201 kohaldamise senise praktika muutmisega ning vastavalt sellele ringkonnaprokuröri poolt esitatud süüdistusest loobumisega on ringkonnakohtu hinnangul ainuvõimalik U. Leppik maakohtu otsusega KarS § 201 lg 1 järgi süüdimõistmises õigeks mõista. Nimelt leidis Riigikohus, et KarS § 201 kaitseb vara omaniku õigust vara käsutada (RKKKo 31-1-23-14, p 19), mistõttu ei ole põhjust karistusõiguslikult reageerida, kui tegu pannakse toime vara omaniku nõusolekul – sellist tegu ei saa pidada ebaseaduslikuks omastamiskoosseisu mõttes (RKKKo 3-1-1-52-14, p 14 jj). Samuti märkis Riigikohus viimati nimetatud lahendis, et kui osaühingul on vaid üks osanik, tuleb tema nõusolek varakäsutuseks omistada ka osaühingule ning sellisel juhul on varakäsutus KarS § 201 tähenduses seaduslik. Riigikohtu eeltoodud lahenditest tulenevalt leiab ringkonnakohus samaselt prokuröriga, et U. Leppik, olles ajavahemikul 11.02.2004 – 17.08.2009 OÜ Helenor juhatuse liige ja ainuosanik ning käsutades 01.01.2006 – 31.12.2008 osaühingu vara (lubades klientidel maksta OÜ Helenor poolt ostetud kauba ja osutatud teenuste eest enda isiklikule arvelduskontole), tegutses seaduslikult, kuivõrd ainuosaniku nõusolek varakäsutuseks omistatakse ka osaühingule, mistõttu on varakäsutus KarS § 201 tähenduses seaduslik. Seega tuleb U. Leppik süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi õigeks mõista. III
16.Seoses menetluskuludega märgib ringkonnakohus järgmist.
16.1.KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 191 lg 3 sätestab muuhulgas, et kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni läbi vaadates võib ringkonnakohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse. Süüdistatava U. Leppiku valitud kaitsja vandeadvokaat Armand Reinmaa on esitanud maakohtule taotluse süüdistatava õigeksmõistmisel U. Leppiku poolt kriminaalasjas kantud õigusabikulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal U. Leppiku huvide kaitsmiseks eeluurimismenetluses ja maakohtus kokku 248, 25 tundi, mille eest taotleb kaitsjatasu 44 685 eurot. Seoses õigusabiteenusega mitme aasta jooksul on kaitsja esitanud 30.04.2014 detailsema õigusteenuse kirjelduse ja sellekohased arved 30.04.2014 kohtuistungil (kd IV lk 199 – 205). Antud kogusummas (44 685 eurot) sisaldub ka U. Leppiku kaitsja A. Reinmaa poolt muuhulgas 28.01.2014 esitatud menetluskulude kindlaksmääramise taotluses toodud summa 16 110 eurot, mille osas on juba ringkonnaprokurör pidanud põhjendatuks õigusabikulusid väiksemas mahus, s.o 6777,18 euro ulatuses (kd I lk 109 – 113). Nimelt prokuröri hinnangul on põhjendatud süüdistatava õigusabile kulunud aeg 41,25 tundi kaitsja esitatud 89,5 tunni asemel. Ringkonnakohus leiab, et prokurör on oma selgitustes põhjendatult viidanud kaitsja kulude liigsele suurusele, mis kehtib ringkonnakohtu hinnangul kogu eeluurimismenetluses ja maakohtus toimunule üheselt. Kuna U. Leppikule osutas õigusabi eeluurimismenetluses ja maakohtus valitud kaitsja, jäid maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse järel U. Leppikul tekkinud kaitsjatasud tema enda kanda. Käesoleval hetkel, arvestades kaitsja vandeadvokaat A. Reinmaa esitatud kaitsjatasu kogusumma suurust 44 685 eurot, tuleb ringkonnakohtul muu hulgas kontrollida osutatud õigusabi ja selle mahu vajalikkust ja põhjendatust, samuti seda, kuivõrd kaitsja koostatud menetlusdokumendid omavahel erinevad või sarnanevad (vt RKKKo nr 3-11-63-13, p 22). -7-
Ringkonnakohus leiab, et maakohtus kaitsja poolt tehtud toimingud on olulises osas kattuvad – mitmetel kuupäevadel on tegevuseks märgitud kaitsekõne teeside või põhiteeside koostamine, kohtuistungiks ettevalmistus, kaitseakti ja taotluste koostamine ning kohtuvaidlusteks ettevalmistamine, mis omavad sisuliselt samu põhimõtteid ning argumente, millele tuginedes kaitsja kohtuistungil tegutseb. Oluline on ka märkida, et antud asja puhul on tegemist ühe süüdistatavaga, kellele esitati süüdistus kahe kuriteo toimepanemises – omastamises suures ulatuses ja pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmises. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist õiguslikult keerulise ning mahuka kriminaalasjaga, mille ettevalmistamine nõuaks kaitsjalt pingelist erialast väljakutset ning tekitaks märgitud ulatuses täiendavat ajakulu. Kohtul tuleb kriitiliselt hinnata valitud kaitsekuludega seonduvat, kus on selgelt tajutav nimetatud toimingute liialdav paljusus ja ilmne ähmasus toimingute sisus, mis kipub ennast paisutatult kordama. Siinjuures tuleb arvestada ka asjaolu, et kaitsjal ei tulnud esimese astme kohtus täiel määral läbiotsimise käigus leitud, samuti pankrotihalduri poolt esitatud raamatupidamisdokumentidega tutvuda, sest nimetatud dokumentide osas oli koostatud omakorda ülevaatlik vaatlusprotokoll. Veel vajab märkimist, et asja materjalide juures puudub praktiliselt dokumentatsioon, millise summa vastavalt arvetele on süüdistatav oma valitud kaitsjale reaalselt siiski ära maksnud. Ringkonnakohus, nõustudes osaliselt prokuröri vastuses tooduga (vastus U. Leppiku kaitsja taotlusele menetluskulude kindlaksmääramise kohta, kd I lk 109 – 113) ning tuginedes eeltoodud põhimõtetele, leiab, et kaitsja poolt esitatud taotluses toodud ajakulu 248,25 tundi ning kaitsjatasu summas 44 685 eurot on ilmselge liialdus, mistõttu vähendab ringkonnakohus eeltoodud põhjendustel kaitsjatasu poole võrra. Ringkonnakohus leiab, et kaitsjale vandeadvokaat A. Reinmaale on põhjendatud hüvitada taotluses esitatust pool ehk ajakulu 124,125 tunni ulatuses ja kaitsjatasu summas 22 342 eurot ja 50 senti.
16.2.Süüdistatava U. Leppiku kaitsjad vandeadvokaat A. Reinmaa ja Hannes Toodu esitasid ka ringkonnakohtule taotluse U. Leppiku poolt kriminaalasjas kantud õigusabikulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjatel U. Leppiku asjas apellatsiooni koostamiseks ning esindamiseks ringkonnakohtus kokku 60,5 tundi, mille eest taotlevad kaitsjad kaitsjatasu 10 836 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt ringkonnakohtule esitatud apellatsioon tugineb olulises osas, et mitte öelda täielikult, maakohtus esitatud kohtukõne teesidele. Seega ei ole kaitsja poolt põhjendatud märkida apellatsiooni koostamise ajaks 16 tundi, mis on ringkonnakohtu hinnangul ilmselt ülepaisutatud. Samuti on kaitsja istungiks ettevalmistanud 14 tundi, kuid milles antud ajakulu seisneb, esitatud kuluarvest ei nähtu. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja, tutvudes maakohtu lahendiga ning koostades maakohtus esitatud kaitsekõne teesidele vastavalt apellatsioonkaebuse ning tutvudes prokuröri apellatsiooniga 2 tunni ulatuses, on ennast olulises osas ka istungiks ette valmistanud. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsuse analüüs ning apellatsioonkaebuse koostamine on omavahel sedavõrd seotud, et ajakulu mõlema tegevuse eest kokku 22 tundi on ilmselgelt liiast. Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et antud juhul ei ole tegemist niivõrd keerulise õigusliku vaidlusega, mille puhul kuluks puhtalt apellatsiooni koostamiseks 16 tundi ning istungiks ettevalmistamiseks 14 tundi. Samuti tuleb kaitsjatasu hüvitamise osas kindlasti arvestada ka valitud kaitsjate tegevust ringkonnakohtu istungitel ning käitumist apellatsioonimenetluses üldiselt. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaitsjad tuginesid eelkõige venitamistaktikale, mis tingis U. Leppiku poolt uue kaitsja otsimise ning omakorda uue kaitsja poolt raamatupidamisdokumentidega tutvumise. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et kaitsjate poolt esitatud taotluses toodud ajakulu 60,5 tundi ning kaitsjatasu summas 10 836 eurot pole aktsepteeritav ja on ilmselge liialdus, mistõttu vähendab ringkonnakohus eeltoodud põhjendustel kaitsjatasu. Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatele vandeadvokaat A. Reinmaa ja H. Toodule on põhjendatud hüvitada taotluses esitatust pool, ehk ajakulu 30,25 tunni ulatuses ja kaitsjatasu summas 5418 eurot. -8-
16.3.Samuti on U. Leppiku määratud korras kaitsja, advokaat Kristi Haas esitanud taotluse U. Leppiku poolt kriminaalasjas kantud õigusabikulude hüvitamiseks (kd V lk 117 – 119), mille kohaselt kulus kaitsjal enda menetlusega kurssi viimiseks, ringkonnakohtu istungil osalemiseks ja kliendiga suhtlemiseks kokku 8,5 tundi, mille eest taotleb kaitsjatasu 816 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu suurus on põhjendatud ja rahuldab taotluse. Tulenevalt KrMS §-dest 181 lg 1, 185 lg 1 jäävad eeluurimismenetluses, maakohtus ja ringkonnakohtus U. Leppiku poolt kaitsjatasuna kantud menetluskulud riigi kanda.
16.3.Maakohtu otsusega U. Leppikult KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuluna välja mõistetud kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu (0,45 eurot) ja tunnistaja H.L. ele makstud tasu 14,52 eurot, kokku menetluskulu 14,97 eurot jääb KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda.
17.Maakohus leidis 26.05.2014 lahendis, et tekitatud kahju suurus ei ole usaldusväärselt tõendatud ja tsiviilhagi tuleb jätta lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Kuna ringkonnakohus käesoleva otsusega teeb õigeksmõistva lahendi kogu süüdistuses, siis KrMS § 310 lg 2 kohaselt kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata.
18.KrMS § 314 p 5 järgi esitatakse õigeksmõistvas kohtuotsuses seisukoht kriminaalasja juures olevate esemete suhtes. Nõustuvalt prokuröri 08.01.2015 seisukohas märgituga peab ringkonnakohus vajalikuks OÜ Helenor raamatupidamisdokumendid, mis asuvad kriminaalasja juures, anda üle pankrotihaldur Eha Pehkile (Pehk) peale kohtuotsuse jõustumist. IV
19.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 274 lg-st 1, §-st 301 ja § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus maakohtu 26.05.2014 otsuse ning mõistab U. Leppiku KarS § 201 lg 1 ja § 3851 järgi õigeks.
Tiit Lõhmus
Maarika Kuusk
-9-
Paavo Randma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.