Boris Shustrovi esindaja advokaat Igor Belugin, kaebus
detsembri
määrus
kaebuse
RESOLUTSIOON
Riigiprokuratuuri 1. detsembri 2014 määrus jätta muutmata. Boris Shustrovi esindaja advokaat Igor Belugini kaebus jätta rahuldamata.
Edasikaebamise kord: KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kriminaalasjas nr 14240101764 alustati Viru Ringkonnaprokuratuuris 02.06.2014 menetlust Boris Shustrovi kuriteokaebuse alusel KarS § 213 lg 1 tunnustel seoses sellega, et vajab kontrollimist, kas S.V. on seotud võõra pangakaardi ebaseadusliku kasutamise ja avaldaja arvelt sularaha võtmisega.
2.05.08.2014 määrusega Ida prefektuuri kriminaalbüroo Narva kriminaaltalituse uurija D.M. , tuginedes KrMS § 199 lg 1 p-le 1 ja §-le 200, lõpetas menetluse kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Menetleja asus seisukohale, et S.V. i tegudes puudub KarS §-des 199, 209 ja 213 ettenähtud kuriteo koosseis. Uurimise käigus tehti kindlaks, et ajavahemikul 05.07.2005 kuni 01.07.2013 oli B. Shustrovi ja S.V. i abielu ametlikult registreeritud, nad elasid koos S.V. ile kuuluvas korteris ning neil oli ühine majapidamine. Sealjuures B. Shustrov andis vabatahtlikult S.V. ile oma pangakaardi ja avaldas pangakontole juurdepääsukoodid. Seega kasutas S.V. B. Shustrovi teadmisel ning loal tema pangakontol olevat raha.
3.Kriminaalmenetluse lõpetamisega on 19.08.2014 nõustunud Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Ragnar Plistkin.
B. Shustrov vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise, taotledes menetluse taastamist.
RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSE SISU
5.Riigiprokuratuur 01.12.2014 määrusega jättis kaebuse rahuldamata, leides, et kriminaalmenetluse lõpetamine oli seaduslik ja põhjendatud ning vastavuses kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendamisteabega. Määruse põhjendused olid järgmised. 5.1 Kaebaja etteheide, et kriminaalasja raames ei ole uurija teinud mingeidki toiminguid, on ebaõige. Erinevalt kaebuse väidetest nähtub asja materjalidest, et kuriteoavalduses märgitud faktilisi asjaolusid on kohtueelse menetluse käigus ammendavalt kontrollitud ja tõendeid kogumis hinnates õigesti järeldatud, et kaebajale kuuluva pangakaardi ebaseaduslik kasutamine ja pangaarvetelt ilma tema loata rahasummade väljavõtmine S.V. i poolt ei leidnud kinnitust. Nii nähtub asja materjalidest, et S.V. ja B. Shustrov olid abielulistes suhetes, neil oli alates 2002 septembrist ühine majapidamine ning nad elasid koos S.V. ile kuuluvas korteris kuni 25.06.2013. Nende 05.07.2005 registreeritud abielu on Viru Maakohtu 02.06.2014 otsusega (tsiviilasi nr 2-13-41664) lahutatud. Käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva pangaarve kasutamine S.V. i poolt toimus seega ajal, mil ta oli B. Shustroviga abielus. Puuduvad andmed abieluvaralepingu kohta, mis oleks muutnud B. Shustrovi arveldusarvel olevad rahalised vahendid tema lahusvaraks. Seetõttu ja juhindudes perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 24 lg-st 2 kohaldatakse S.V. i ja B. Shustrovi varalistele suhetele abielu sõlmimisest alates varaühisuse kohta sätestatut. PKS § 25 kohaselt lähevad varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused abikaasade ühisomandisse. Eeloodust tulenevalt oli S.V. il õiguslik alus oma abikaasa pangaarvel olevate rahaliste vahendite kasutamiseks. Pealegi on S.V. tunnistajana ülekuulamisel avaldanud, et pangakaarti kasutasid nii tema kui B. Shustrov ja mingeid probleeme neil kaardi sellisel viisil kasutamise osas ei tekkinud. Ka on B. Shustrov kannatanuna ülekuulamisel kinnitanud, et andis isiklikult oma pangakaardi koos koodidega S.V. ile kasutamiseks. Eeltoodust tulenevalt on kohtueelses menetluses tuvastatud, et S.V. kasutas B. Shustrovi teadmisel ning loal tema pangakontol olevat raha ning tema tegevuses puuduvad karistusseadustiku eriosas ettenähtud mistahes kuritegude tunnused.
RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSE PEALE ESITATUD KAEBUS
6.Riigiprokuratuuri määruse vaidlustas B. Shustrovi kaitsja advokaat I. Belugin, taotledes selle tühistamist ja kriminaalmenetluse taastamist. Kaebuse esitaja on seisukohal, et S.V. i käitumine vastab KarS § 213 lg-s 1 ettenähtud kuriteo koosseisulistele tunnustele. Esindaja seisukohad kokkuvõtlikult on järgmised. 6.1 Esmalt selgitab kaitsja toimunu asjaolusid: B. Shustrov oli ajavahemikul 05.07.2005-02.06.2014 abielus S.V. iga, kes sai abielu registreerimisega Eesti elamisloa. Alates 25.06.2013 elavad abikaasad eraldi. Kuna B. Shustrovil ei olnud töökohta ega muid sissetulekuid, andis ta perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamise eesmärgil S.V. i kätte oma pangakaardi, võimaldades tal kasutada kaebuse esitaja isiklikku pangakontot nr XXX Swedbankis. B. Shustrov usaldas S.V. it täielikult selles, et pangakontol olevat raha kasutatakse perekonna huvides, mistõttu ei ole ta abielu ajal rahavahendite faktilist kulutamist kontrollinud. Suuri oste (kinnisvara) ei ole abielu ajal sooritatud. B. Shustrovi isiklikule pangakontole laekusid selle aja jooksul: märkimisväärselt suured summad seoses pärandi vastuvõtmisega 180 000 krooni (11 504,10 eurot), eelmisest abielust ühisvara jagamisel saadud rahaline hüvitis 345 971,00 krooni (22 111, 58 eurot) ja B. Shustrovi kõrge töötasu. Ajavahemikul 2006 - 01.07.2013 on B. Shustrov saanud netotöötasu ja muid tulusid kokku 115 302 eurot. Pärandi teel ja ühisvara jagamisest saadu on B. Shustrovi isiklikud rahavahendid.
-2-
Olles teadlik pangakontol suure rahasumma olemasolust, ütles S.V. B. Shustrovile, et ta kavatseb B. Shustrovi pangakontot kasutades avada ühes Narvas asuvas pangas „perekonto“, millele hakkab ise raha panema ja kontot kontrollima. Pärast seda on S.V. katkestanud kõik B. Shustrovi katsed oma pangakaarti taas kasutama hakata, põhjendades seda asjaoluga, et ta vajab pangakaarti „perekonto“ haldamiseks. Kui B. Shustrovil oli vaja sularaha, kasutas ta oma pangakontot Swedbanki telleri kaudu, pangakontol raha liikumistesse süvenemata. 25.06.2013 ajas S.V. B. Shustrovi korterist välja. Alles 01.07.2013 pärast politsei sekkumist viskas S.V. B. Shustrovile aknast välja kilekoti, milles oli rahakott koos B. Shustrovi isikudokumentide ja pangakaardiga. Pangakaardi seisu kontrollides selgus, et selle jääk oli 0,14 eurot. Septembris 2013 tegi B. Shustrov Swedbanki päringu oma isiklikul pangakontol raha liikumiste kohta ning Viru Maakohtu kaudu päringu S.V. i ja B. Shustrovi „perekonto“ olemasolu kohta. Pankadest saadud vastuste kohaselt ei ole „perekontot“ tuvastatud. Pangad esitasid andmed, mille kohaselt oli S.V. il aastatel 2007-2008 kolm isiklikku pangakontot ja praegusel ajal on üks kehtiv pangakonto nr XXX Swedbankis. S.V. i isikliku pangakonto nr XXX lõppsaldo 28.01.2014 seisuga oli 1,36 eurot. Tutvudes oma pangakonto rahavahendite liikumistega, tegi B. Shustrov kindlaks, et S.V. , kuritarvitades kaebuse esitaja usaldust, on kasutanud tema pangakaarti mitte ainult perekonna, vaid ka oma isiklikes huvides. Tekitades B. Shustrovil moonutatud ettekujutuse faktiliste asjaolude kohta, millistel eesmärkidel tema pangakaarti tegelikult kasutatakse, on S.V. võtnud aastatel 2006-2013 Swedbanki pangaautomaatidest nr К4797315008564073 ja nr К4797315015770119 kontolt peaaegu igakuiselt sularahas välja märkimisväärselt suuri rahasummasid. „Ühise majapidamise“ ajal avas S.V. Krediidipangas oma nimele kolm pangakontot. Panga teatel oli nendel praeguseks suletud pangakontodel ajavahemikul 15.12.2007-04.10.2008 118 000 krooni. Samal ajal oli Swedbankis S.V. i poolt 27.07.2007 avatud ja 01.02.2008 suletud pangakontol 136 564,84 krooni. Swedbanki teatel on S.V. il olemas ka kehtiv isiklik pangakonto nr XXX , millele S.V. kandis B. Shustrovi teadmata 18.05.2007 maksekorraldusega 50 000 krooni. 6.2 Kaebaja hinnangul on S.V. toime pannud KarS § 213 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o arvutikelmuse. Kuritegu seisnes selles, et S.V. , tegutsedes 2006-2013 B. Shustrovi usaldust kuritarvitades ja teda pettes, et tema pangakontol olevaid rahavahendeid kasutatakse perekonna huvides, sekkudes pangakonto omaniku eest salaja pangaandmete töötlusprotsessi ning saades selle tulemusel teavet B. Shustrovi sissetulekute suurusest, sai B. Shustrovi isiklikult pangakontolt arvuti kaudu ülekandmise ja pangaautomaatide kaudu sularaha väljavõtmise teel varalist kasu kokku mitte vähem kui 51 653,39 eurot.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Tartu Ringkonnakohus leiab, et B. Shustrovi esindaja esitatud kaebus Riigiprokuratuuri 01.12.2014 määruse peale on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri põhjendustega ning leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on seaduslik ja kaebuses toodud asjaolud ei anna alust selle tühistamiseks. Riigiprokuratuuri seisukohti ei pea ringkonnakohus vajalikuks tervikuna korrata ja lisab vaid oma täiendavad seisukohad.
8.KrMS § 208 lg 1 kohaselt, kui KrMS § 207 lg-s 1 või lg-s 2 nimetatud kaebus on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. Seega on ringkonnakohtul pädevus KrMS § 208 alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluse jätkamine võiks olla vajalik selgitamaks välja võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Samas peab ringkonnakohus arvestama, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Menetlustaktika küsimused on kohtueelse menetleja ja uurimist juhtiva prokuröri otsustada. Nende hulka kuulub ka küsimus, millal ja milliseid menetlustoiminguid on uurimise huvides otstarbekas teostada. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub õigus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. -3-
Kohus saab juhtida tähelepanu elementaarsetele puudustele kriminaalmenetluse läbiviimises või vajadusele mõnda asjaolu täiendavalt selgitada.
9.Tartu Ringkonnakohtule esitatud kaebuses väljendab B. Shustrovi esindaja veendumust, et S.V. i käitumises esineb KarS § 213 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o arvutikelmuse koosseis. Esindaja on seisukohal, et menetleja ei ole kogunud kõiki võimalikke tõendeid ja teostamata on vajalikud menetlustoimingud. Ringkonnakohus kaebuse esitajaga ei nõustu ja seda järgmistel põhjendustel. 9.1 Nüüdseks lõpetatud kriminaalmenetluses selgitati välja, et S.V. kasutas B. Shustrovi pangakontot nende abielu ajal. Seejuures puudus abieluvaraleping, millega oleksid olnud ette nähtud abikaasade vastastikused varalised õigused ja kohustused perekonnaseaduses abikaasade varasuhteid reguleerivates sätetes märgitust erinevalt. 9.2 Ringkonnakohus leiab, et käesolevas vaidluses on olulise tähtsusega küsimus sellest, kas B. Shustrovi pangakontol olevate rahaliste vahendite – töised sissetulekud, pärandvara ja eelmise abielu lõppemisel ühisvara jagamisest saadud rahasumma – näol oli tegemist ühisvaraga või B. Shustrovi lahusvaraga. B. Shustrovi esindaja rõhutab siinjuures eriliselt, et vähemalt pärandi teel ja eelmise ühisvara jagamisest arvele laekunud rahavahendid olid B. Shustrovi lahusvara. Ringkonnakohus esindaja sellise seisukoha õigsust põhimõtteliselt möönab. 9.2.1 Kuni 31.12.2009 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) redaktsiooni § 14 lg 1 sätestas, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on nende ühisvara. PKS § 15 lg-d 1, 2 nägid siin ette erandid ja lg 1 määras, et abikaasa lahusvaraks on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Apellatsioonikohus selgitab siinkohal, et kohaldab kuni 31.12.2009 kehtinud seadust, kuivõrd käesoleval ajal kehtiva PKS § 210 lg 2 näeb ette, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. 9.2.2 Apellatsioonikohtu hinnangul tuleb perekonnaseaduse kirjeldatud sätete kohaselt asuda seisukohale, et B. Shustrovi poolt 2006. aastal omandatud pärandvara 180 000 krooni (11 504,10 eurot) ja eelmisest abielust ühisvara jagamisel saadud 345 971 krooni (22 111,58 eurot) olid iseenesest B. Shustrovi lahusvara osad. Samas on siinkohal oluline asjaolu, et mõlemad nimetatud summad kandusid B. Shustrovi pangaarvele 2006. aastal, vastavalt 13.03.2006 ja oktoobris 2006, s.o S.V. i ja B. Shustrovi abielu ajal. Raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutus see PKS § 14 lg 1 järgi aga poolte ühisvaraks (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4606). Eeltoodut arvesse võttes on põhjendamatud väited, et pangaarvel olnud raha oli B. Šustrovi lahusvara. Teisisõnu, kuivõrd rahasummad laekusid arvele poolt abielu ajal, siis oli tegemist nende ühisvaraga, nagu on õigesti märkinud juba Riigiprokuratuur. Ringkonnakohus selgitab siinkohal veel, et B. Shustrovi pangaarvele kantud raha muutumine ühisvaraks ei tähenda seda, et nimetatud asjaoluga ei saaks ega peaks arvestama ühisvara jagamisel. S.V. i ja B. Shustrovi ühisvara jagamise küsimus on käesoleval ajal maakohtus arutamisel. 9.2.3 Küsimusel sellest, kas ühisvara hulka loetakse ka abielu kestel saadud kummagi abikaasa töötasu, ringkonnakohus pikalt ei peatu. Nii kuni 31.12.2009 kehtinud kui alates järgmisest päevast jõustunud uue perekonnaseaduse kohaselt (vt vastavalt PKS §-d 14, 15 (vanas) ja §-d 25, 27 (uues)) on töise sissetuleku näol tegemist abikaasade ühisvaraga. Sellist seisukohta ei vaidlustata sisuliselt ka Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuses. 9.3 Tartu Ringkonnakohtule esitatud kaebuses välja toodud teise keskse väite kohaselt pannakse S. Velikaininile süüks asjaolu, et ta kasutas B. Shustrovi teadmata tema pangakaarti väidetavalt mitte -4-
ainult perekonna, vaid ka oma isiklikes huvides. Kaebaja hinnangul, kui üks abikaasadest kasutab perekonnasuhteid muul eesmärgil kui perekonna huvides, siis tema sellist tegevust perekonnaseadusega sätestatud õiguskaitse ei hõlma. Ringkonnakohus kriminaalasjas kogutud tõendusteabe põhjal kaebuse esitaja väidetega siinkohal ei nõustu. 9.3.1 Kriminaalasjas on välja selgitatud, et pangakaardi koos vajalike koodidega andis B. Shustrov oma abikaasa kätte ise vabatahtlikult ja lubas tal seda kasutada. B. Shustrovi enda ütlustest nähtuvalt ei tundnud ta aastate vältel vähimatki huvi selle vastu, kuidas naine tema pangakontot kasutab. Ise ta, kasutades küll sama arvet, võttis sularaha välja pangakontoris käies. Viimase väite osas on S.V. andnud mõnevõrra teistsuguseid ütlusi, kinnitades ülekuulamisel, et pangakaarti kasutasid nii tema kui B. Shustrov ning mingeid probleeme neil sellisel viisil kaardi kasutamise osas ei tekkinud. 9.3.2 Ringkonnakohus leiab, et kuigi B. Shustrovi ja S.V. i ütlustes esineb vastuolu pangakaardi kasutamise viisi osas, on tõendatud, et S.V. kasutas abikaasa pangakontol olevat raha, mis on vaadeldav ühisvarana PKS § 14 lg 1 mõttes, B. Shustrovi täielikul nõusolekul ja heakskiidul. Kaebaja väide, et pangakontol toimuvate liikumistega ei saanud ta tutvuda, kuna pangakaart oli abikaasa käes, kes seda talle tagasi ei andnud, on vaadeldav sisutühjana. B. Shustrov, kinnitades ise, et käis sularaha välja võtmas pangakontoris, sai ilma igasuguse kahtluseta soovi korral teavet tema kontol toimuva kohta. Seega ei saa kaebaja käesolevalt tugineda kaitseväitele, nagu oleks tal puudunud igasugune juurdepääs tema enda pangakontole ja selle oleks tema jaoks võimatuks teinud S.V. . Eeltoodud asjaoludel ja põhjendustel nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuri seisukohaga, et kriminaalmenetluse lõpetamine S.V. i suhtes on olnud põhjendatud ja vajalik. S.V. i käitumises puudub tegu karistusõiguse mõttes.
10.Ringkonnakohus märgib veel, et kriminaalmenetluse alustamise otsus on diskretsiooniotsus ning sisaldab endas seetõttu kaalumist, kas esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad kuriteo tunnustele ja kas kuriteo toimepanemist on võimalik tõendada. KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. Kui menetlus on juba alustatud, kuid kohtueelses menetluses ilmneb mõni KrMS §-s 199 nimetatud asjaolu, mis välistab kriminaalmenetluse, tuleb menetlus lõpetada (KrMS § 200). Kriminaalmenetlus on isikute põhiõigusi intensiivselt riivav menetlus ja selle alustamine ei saa toimuda kergekäeliselt. Seetõttu ei ole kriminaalmenetluse ülesandeks mitte ainult kuriteo asjaolude selgitamine, vaid kahtlustatavate põhiõigusi tagav kohtlemine ning isiku alusetu kahtlustamise välistamine.
11.Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 208 lg 5, jätab ringkonnakohus vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruse muutmata ja B. Shustrovi esindaja I. Belugini kaebuse rahuldamata.
Paavo Randma kohtunik
-5-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.