Danel Parmase riigi õigusabi taotlus Riigiprokuratuuri 16. detsembri 2014 määrusele määruskaebuse esitamiseks
RESOLUTSIOON
Jätta Danel Parmase taotlus riigi õigusabi saamiseks Riigiprokuratuuri 16. detsembri 2014 määruse vaidlustamiseks rahuldamata. RÕS § 15 lg 8 ja KrMS § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.13.11.2014 esitas vahistatu Danel Parmas Lõuna Ringkonnaprokuratuurile kuriteoteate kriminaalmenetluse alustamiseks Tartu Vangla vastutavate vanglaametnike suhtes, kes ei lubanud tal 11.11.2014 helistada ja takistasid tal sellega kuriteost teatamist ja õigusalasele teabele ligipääsu. Lisaks palub avaldaja alustada kriminaalmenetlust Tartu Vangla vanglaametnik R.A. i suhtes seoses temale füüsilist valu tekitanud väärkohtlemisega. Avalduse kohaselt 11.11.2014 oli Tartu Vangla E 2 sektoris korraliste helistamiste päev. Sellele eelneval päeval registreeris avaldaja koos oma kambrikaaslasega helistamise ajad kell 11:30 ja 16:30. Kell 11:30 saabus avaldaja kambri juurde telefonist, kellel oli käes vanglaametniku R.A. i poolt väljaprinditud numbrite loetelu nelja avaldaja kaitsja abonentnumbriga. Avaldaja selgitas, et tal on vajadus helistada Justiitsministeeriumi järelevalveosakonnale, Õiguskantslerile ja Kaitsepolitseisse seoses vangla väärkohtlemisega, sealhulgas elu ja tervise ohustamise ja EIÕK art 34 rikkumisega. Telefonisti vastus neile asutustele helistamiseks oli selgelt eitav. Samuti ei pidanud vangla kinni tavapärasest helistamisele eelnevast protseduurist. Nimelt on alati enne
kõnede sooritamist kinnipeetavatele antud Tartu Vangla ametlik ankeet, kus tuleb täita kõne teostaja andmed, adressaatide andmed, mis keeldude korral kontrollitakse vangla poolt ja täidetud andmeid kinnitab kinnipeetav allkirjaga. Sel korral tavaprotseduuridest kinni ei peetud ja lubati helistada Tartu Vangla vanglaametnik R.A. i poolt esitatud kaitsjate numbritele. Peale helistamist tuli avaldaja juurde vanglaametnik R.A. i, kellele avaldaja selgitas, et tal on vaja helistada Justiitsministeeriumisse, Õiguskantslerile ja Kaitsepolitseisse, et teatada vangla julgeolekuosakonna väärkohtlemisest. Vanglaametnik palus avaldajal kirjutada avaldus, et ta soovib nimetatud riigiasutustele helistada. Peale avalduse esitamist ootas avaldaja mitu tundi helistamise võimalust, enne kui ta võttis vanglaametnikega uuesti ühendust ja teavitas, et soovib nüüd helistada. Järgnevalt andsid vanglateenistujad avaldajale seinatelefoni vahendusel teada, et talle ei võimaldata rohkem helistamist, kuna ta sai juba helistada. Avaldaja selgitas ametnikele, et talle ei antud võimalust helistada eelpool nimetatud riiklikele institutsioonidele ja et selline piiramine on seadusevastane. Ametnikud väitsid, et ta on juba helistada saanud, aga avaldaja on seisukohal, et ta ei saanud helistada. Samuti on avaldaja seisukohal, et vangla julgeolekuosakond ei soovinud, et ta saaks helistada nimetatud institutsioonidesse ja teatada konflikti provotseerimisest, sest vangla julgeolekuosakond paigutas ja hoidis avaldajat ühes kambris isikuga, kes avaldajat sinna ei soovinud ja samuti ei soovinud avaldaja selle isikuga kambrit jagada kahekordse vanusevahe ja ilmselge keelebarjääri tõttu. Avaldaja arvates on vangla ka varem üritanud luua temaga konflikte, mis vastaksid kuriteo tunnustele ja utsitanud kaaskinnipeetavaid avaldaja vastu valetunnistusi andma, kui ka füüsilist vägivalda kasutama. Lisaks 12.11.2014 umbes kella 9 paiku saabus avaldaja kambri juurde Tartu Vangla kontaktisik R.A. i, kellele selgitas, et tal ei lastud 11.11.2014 eelpool nimetatud õiguskaitseorganitesse helistada ja esitas uue taotluse erakorraliseks helistamiseks. R.A. i selgitas avaldajale, et erakorraline avaldus ei ole põhjendatud, kuna avaldaja sai eelmisel päeval helistada. Avaldaja selgitas, et eelmisel päeval toimus helistamine R.A. i poolt etteantud numbritele, kus puudusid justiitsministeeriumi, Õiguskantsleri ja Kaitsepolitsei numbrid ja avaldajale ei antud võimalust hilisema avalduse alusel helistada. R.A. i ütles korduvalt avaldajale, et ta sai helistada ja siis lõi pauguga avaldaja kambri toiduluugi kinni, mille tulemusena jäid avaldaja sõrmed luugi ja ukse vahele, millega tekitas avaldajale tugevat füüsilist valu ja sõrmele tekkis hematoom, mis fikseeriti Tartu Vangla meditsiiniosakonnas koos pildiga.
2.25.11.2014 Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi jättis kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel asudes seisukohale, et kuriteoteates nimetatud asjaoludega seoses ei ole tuvastatav, et Tartu Vangla vanglaametnikud oleks toime pannud KarS § 324 ja/või § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2.1 KarS § 324 järgi kvalifitseeritava kuriteo - kinnipidamiskoha ametniku poolt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu õiguste ebaseaduslik piiramine ametiseisundit ära kasutades - objektiivne külg võib seisneda nii aktiivses kui passiivses teos, sh kinnipeetava, arestialuse või vahistatu seaduslike õiguste kasutamise takistamises ja see peab olema toime pandud seotuna ametiseisundi kuritarvitamisega. Subjektiivsest küljest eeldab antud süüteokoosseis aga tahtlust kõigi selle objektiivsete asjaolude suhtes. Sündmuse asjaolude kontrollimisel on kinnitust leidnud, et vahistatu D. Parmase õigust kasutada telefoni vastavuses temale vahistatuna kohaldatud lisapiirangutega ei ole Tartu Vanglas ebaseaduslikult piiratud. Vangla on vahistatu D. Parmasele taganud Vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 2-st tuleneva õiguse kasutada telefoni vähemalt ühel korral nädalas ja vastavuses Vangistusseaduse §-iga 28. 2.2 Vangistusseaduse § 28 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus
ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 ,.Vangla sisekorraeeskiri" § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Tartu Vangla direktori 11.02.2013 käskkirja nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra" punkt 13.8.5. kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale, kes on õigeaegselt esitanud nõuetekohase taotluse telefoni kasutamiseks, telefoni kasutada punktis 13.8.1 - nimetatud päeval ühel korral kuni 10 minutit. Tartu Vangla E-ll osakonnas saab kodukorra alusel helistada vähemalt üks kord nädalas kuni kümme minutit. Üldjuhul toimub telefoni kasutamine 9:00 kuni 18:00 esmaspäeviti ja neljapäeviti. Telefoni kasutamise aeg hõlmab telefoninumbrite valikut, ooteaega ja kõnet. Tuginedes VangS § 28 lg 3-le võimaldatakse kinnipeetavatel teha erakorralisi kõnesid riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga või advokaadist esindajaga. Nimetatud säte ei tähenda seda, et kinnipeetaval on piiramatu õigus helistada VangS § 28 lg-s 3 nimetatud asutustele ja isikutele igal ajal ja mahus, mida nad soovivad. Telefoni kasutamise õigusele seavad piirid näiteks vastavate tehniliste tingimuste (näiteks vabade telefoniaparaatide) olemasolu, teiste kinnipeetavate õigus telefoni kasutamisele, vanglaametnike töökoormus ja vangla töökorraldus ning nende asutuste tööaeg, kuhu soovitakse helistada. Seetõttu ei saa väita, et vanglal lasub kohustus tagada kinnipeetavatele alati ja ilma viivitusteta telefoni kasutamine mahus, mida viimane soovib. 2.3 KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo - võimuliialduse - objektiivne koosseis seisneb relva või erivahendi või vägivalla ebaseaduslikus kasutamises. Vägivallana nimetatud süüteokoosseisu mõttes tuleb mõista KarS § 120 - 122 sätestatud süütegusid. KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo - kehalise väärkohtlemise - objektiivse koosseisu moodustavad teod on teise inimese tervise kahjustamine, löömine, peksmine või valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine. Subjektiivsest küljest eeldab antud süüteokoosseis aga tahtlust kõigi selle objektiivsete asjaolude suhtes. 2.4 Kuriteoteate ja Tartu Vangla video- ja dokumentaalsete materjalidele tuginedes tuvastas prokurör, et avaldaja poolt vanglaametnik R.A. ile etteheidetavat väidetavat füüsilist valu tekitanud väärkohtlemist objektiivselt toimunud ei ole. Konkreetseid asjaolusid kus, millal, millistel asjaoludel ja kelle tegevuse tulemusena (õnnetus, enesevigastamine või teise isiku kaasabi) on vigastada saanud avaldaja sõrm, teab avaldaja. Prokuröril puudub alus kahelda toimunud sündmuse pealtnägijate seletuste objektiivsuses, sest nimetatud seletused sündmuse toimumise konkreetsete asjaolude kohta langevad kokku videosalvestusega. Samuti ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus avaldaja tundis „üpris tugevat füüsilist valu", ei reageerinud ta valule koheselt kas või verbaalselt valuhüüatusega „Ai!" või mingis muus verbaalses vormis ega esinenud kohese palvega meditsiinilise abi saamiseks ega andnud vanglaametnikele koheselt teada juhtunust ning pöördus meditsiiniosakonda alles mõne aja möödudes. Lähtudes eeltoodust, kaebaja poolt esitatud väidetes ei esine KarS § 324, § 291 ega ühegi teise Karistusseadustiku eriosa järgi kvalifitseeritavate kuritegude objektiivse ega subjektiivse koosseisu tunnuseid. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis. kui menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta.
3.D. Parmas esitas kaebuse Riigiprokuratuurile, milles jäi ringkonnaprokuratuurile esitatud kuriteoteates toodud aluste juurde ja palus jätkuvalt alustada kriminaalmenetlust VangS § 26 ja § 28 ning EIÕK art. 34 süstemaatilise rikkumise eest, kuna vangla on piiranud helistamist kaitsjatele ja riigiasutustele. Lisaks taotletakse jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist vanglaametnik R.A. i suhtes kehalise väärkohtlemise tunnustel, kes väidetavalt emotsioonipuhangu ajendil lõi kaebaja näpud ukseluugi vahele. Parema käe keskmise sõrme
vigastus on kaebaja hinnangul eluliselt usutav ja on käesoleva ajani nähtav. Samuti kasutas kannatanu valuhüüatuse „ai" asemel „aa" väljendit.
RIIGIPROKURATUURI SEISUKOHT
4.Riigiprokuratuur asus seisukohale, et otsus kriminaalmenetlust mitte alustada on konkreetsel juhul õige ja põhjendatud ning selle muutmiseks alust ei ole. 4.1 Kaebaja poolt kuriteoteates esitatud väiteid, miks ta peab vanglaametnike tegevust kuritegelikuks, on juba ringkonnaprokuratuuri poolt ammendavalt analüüsitud ja põhjendatult selgitatud, et kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Vangla kodukorra kohaselt Tartu Vangla E-l 1 osakonna kinnipeetavale, kes on õigeaegselt esitanud nõuetekohase taotluse telefoni kasutamiseks, võimaldatakse helistada vähemalt üks kord nädalas kuni kümme minutit. Nimetatut ka kaebuse esitajale kõnealusel juhul võimaldati. VangS § 28 lg 3 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavatel teha erakorralisi kõnesid riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga või advokaadist esindajaga, kuid nimetatu ei tähenda seda, et kinnipeetavatel on piiramatu õigus helistada eelpool nimetatud asutustele ja isikutele igal ajal ja mahus, mida nad soovivad. Telefoni kasutamise õigusele seavad piirid vastavate tehniliste tingimuste olemasolu, teiste kinni peetavate õigus telefoni kasutamisele, vanglaametnike töökoormus ja vangla töökorraldus ning nende asutuste tööaeg, kuhu soovitakse helistada. Seetõttu ei saa väita, et vanglal lasub kohustus tagada kinni peetavatele alati ja ilma viivitusteta telefoni kasutamine mahus, mida viimane soovib. 4.2 Samuti on prokuröri abi poolt õigesti analüüsitud KarS §-ga 291 seonduvalt väidetavat vanglaametnik R.A. i tegevust ning video- ja dokumentaalsete materjalidega kooskõlas antud põhjendatult hinnang, et vanglaametnik R.A. ile etteheidetavat väidetavat füüsilist valu tekitanud väärkohtlemist avaldaja suhtes objektiivselt toimunud ei ole. Mittealustamise materjalidest nähtuvalt kõnealust intsidenti pealt näinud vanglatöötajate kirjelduse kohaselt R.A. i öeldes kinnipeetavale „ aitab!" hakkas aeglaselt luuki sulgema, kui luugi sulgemise ajal lõi kinnipeetav kätega vastu luuki, luuk avanes järsult uuesti ja kinnipeetav pani käed luugile. Seejärel andis R.A. i kinnipeetavale korralduse käed ära võtta ja hakkas luuki sulgema, mis peale surus kinnipeetav kätega luugi lahti tagasi, karjudes ärritunult, et., oota ma tahan avaldust anda!" R.A. i võttis avalduse vastu ja hakkas luuki uuesti sulgema ning kinnipeetav osutas veelkord kätega vastupanu, kuid R.A. i sai luugi suletud. Erinevalt kuriteoteates märgitust ei nähtu eeltoodud selgitustest kaebaja kambri uksehingi pauguga kinnilöömist. Pigem nähtub, et avaldaja sõrm kui üldse, võis viga saada tema enda tegevuse tulemusena, kui ta üritas korduvalt takistada vanglaametniku poolt ukseluugi sulgemist. Eeltoodu pinnalt ei ole võimalik lugeda tuvastatuks, et vanglatöötaja R.A. i oleks kasutanud vägivalda selliselt nagu kuriteoteates märgitakse ning avaldaja sõrmele väidetava valu tekitamine vanglatöötaja poolt antud situatsiooni arvestades ei ole kriminaalõiguslikult etteheidetav.
TAOTLUSE SISU
5.D. Parmase esitatud kaebuses taotletakse riigi õigusabi andmist, et vaidlustada Riigiprokuratuuri määrust, kuna KrMS § 208 lg 1 võimaldab seda teha vaid advokaadi vahendusel. D. Parmasel puuduvad rahalised vahendid, et enda õiguste kaitseks advokaati palgata. Lisaks taotleb ta 1-kuu pikkuse kaebetähtaega pikendamist.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus, tutvunud D. Parmase õigusabitaotluse ja Riigiprokuratuuri määrusega, leiab, et taotlus tuleb jätta rahuldamata. 6.1 RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. D. Parmas on ringkonnakohtule kinnitanud, et tal puuduvad vahendid advokaadi palkamiseks. Hiljuti määrati talle sel põhjusel ka tsiviilasjas riigi õigusabi korras esindaja. 6.2 Ringkonnakohus selgitab, et lisaks majanduslikule seisundile näeb riigi õigusabi seadus ette, et hinnata tuleb ka riigi õigusabist keeldumise aluseid (RÕS § 7). RÕS § 7 lg 1 p 5 järgi riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Taotlusest nähtuvalt soovib D. Parmas Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks saada õigusabi seetõttu, et ringkonnakohtule saab vastavalt KrMS § 208 lg-le 1 esitada määruskaebuse üksnes advokaadi vahendusel. Eelnevast menetlusest nähtub, et D. Parmas soovib saavutada kriminaalmenetluse alustamist Tartu Vangla ametniku suhtes, kuna leiab, et viimane on toime pannud kuriteod, piirates D. Parmase õigust helistamisele ja avaldaja sõrmi toiduluugi ja ukse vahele lüües. 6.3 Hinnates D. Parmase kaebuse perspektiivikust rõhutab ringkonnakohus, et kriminaalmenetlust alustatakse KrMS § 193 kohaselt üksnes juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Kohtukolleegium leiab, et nii ringkonnaprokuratuuri kui ka Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määruses on piisavalt põhjendatud, miks käesoleval juhul puudub alus D. Parmase kaebuse alusel kriminaalmenetluse algatamiseks. Ka ringkonnakohus leiab, et D. Parmase poolt esitatud kuriteoteates ei ole sedastatavad kuriteo tunnused, mistõttu kriminaalmenetluse alustamine on KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt välistatud. Kuna ringkonnakohus jagab Riigiprokuratuuri määruses esitatud seisukohti, ei pea kohus vajalikuks neid siinkohal täiendavalt korrata, rõhutades vaid järgmist. 6.4 KarS § 324 objektiivne külg seisneb kinnipeetava ebaseaduslikus kohtlemises, mis peab olema toime pandud seoses ametiseisundi kuritarvitamisega. Lisaks eeldab nimetatud kuriteokoosseis tahtlust kõigi objektiivsete tunnuste suhtes. Selliseid asjaolusid ringkonnaprokuratuur ega Riigiprokuratuur ei tuvastanud ja ringkonnakohus nõustub täielikult nimetatud põhjendustega. Apellatsioonikohus märgib, et vangla ametnikud täidavad neile vangistusseaduse ja muude õigusaktidega pandud ülesandeid. Olukorras, kus isik tunneb, et tema suhtes kohaldatud piirangud ei ole proportsionaalsed või põhjendatud, on kohaseim viis oma õiguste vaidlustamiseks haldusmenetlus. 6.5 Ringkonnakohus leiab, et ka KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused Tartu Vangla ametniku tegevuses ei ole tuvastatavad. Seejuures on nii ringkonnaprokuratuur kui ka Riigiprokuratuur selgitanud, miks avalduses esitatu ei leidnud video- ega dokumentaalsete materjalide põhjal kinnitust. Ringkonnaprokuratuur nõustub prokuratuuriga selles, et kuriteoteates nimetatud asjaolude esinemist nimetatud tõendid ei kinnita, mistõttu alus kriminaalmenetluse alustamiseks puudub.
7.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et Riigiprokuratuuri määrusest ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid vahistatu ebaseaduslikule kohtlemisele või võimuliialdusele, mistõttu asub apellatsioonikohus seisukohale, et D. Parmase võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselt
vähene. Juhindudes RÕS § 7 lg 1 p-st 5 jätta D. Parmase taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
Maarika Kuusk
Mati Kartau
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.