Marko Prits süüdistuses KarS § 117 lg 1 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 22. oktoobri 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
Ringkonnaprokurör Terje Aleksašin
Prokurör
Terje Aleksašin
Süüdistatav
Marko Prits, isikukood: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht: XXX, keskharidus, töökoht: XXX OÜ, XXX OÜ, kriminaalkorras karistamata.
Kaitsja
Vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 22. oktoobri 2014 otsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata.
2.KrMS § 185 lg 2 alusel mõista Eesti Vabariigilt Marko Pritsi kasuks välja 1329, 60 (üks tuhat kolmsada kakskümmend üheksa eurot ja 60 senti) eurot valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi katteks. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
1.Tartu Maakohtu 22.10.2014 otsusega mõisteti M. Prits KarS § 117 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. KrMS § 310 lg 2 ja lg 3 alusel jättis maakohus R.M. e tsiviilhagi 973,30 euro nõudes läbi vaatamata.
2.M. Pritsile on esitatud süüdistus selles, et tema, täites XXX OÜ turvatöötajana oma tööülesandeid Võrus Koidula 16a asuvas ööklubis Club Tartu ning omades turvaseaduses ettenähtud õigusi ja kohustusi, käskis 15. detsembril 2012.a kella 1.50 paiku ööklubist lahkuda ja saatis uksest välja tugevas alkoholijoobes, napis riietuses, ilma üleriiete ja isiklike asjadeta 18-aastase T.K. i, arvestamata kannatanu seisundit, väljas valitsevaid külmakraade (-5 kuni -8) ning kannatanu ilmastikule mittevastavat riietust ja tundmata huvi, kus kannatanu üleriided asuvad ning kas viimasel on võimalik sellises seisundis ohutusse paika jõuda, rikkudes sellega üldist hoolsuskohustust, mille tagajärjel T.K. klubist 460 m kaugusel tühermaal samal ööl alajahtumisse suri. Seega pani M. Prits toime KarS § 117 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese surma põhjustamise ettevaatamatusest.
3.Maakohus luges kohtus uuritud tõenditega kogumis tõendatuks, et 14.12.2012.a15.12.2012.a täitis M. Prits tööülesandeid Võrus Koidula 16a asuvas ööklubis Club Tartu turvatöötajana. Ööklubis viibis koos sõpradega ka äsja 18-aastaseks saanud T.K. , kes tarvitas enne klubisse minekut ja klubis alkoholi ja pealtnägijate sõnul oli purjus. T.K. jõi enne klubisse minekut veini ja siidrit, klubisse jõudes kokteili ning kõigele lisaks ka palju puhast viina. Kaaslaste keelamise peale ta ei reageerinud ning jõi alkoholi edasi. Kella 1.45 ajal pidi klubi laval esinema hakkama esineja ja selleks paluti külastajatel lavalt lahkuda. Sel ajal tantsis lava peal ka T.K. , kes esialgu tuli lavalt ära, kuid varsti läks sinna tagasi. Turvatöötaja E.K. i korralduse peale tuli T.K. lavalt maha, kuid läks uuesti tagasi. T.K. läks lava peale tagasi kokku kolm korda. Mingit sõnavahetust neil omavahel ei olnud, samuti ei olnud T.K. agressiivne, kuid kuna ta ei allunud turvatöötaja korraldusele lavalt lahkuda, kutsus E.K. appi turvatöötaja M. Pritsi. Viimane suunas T.K. i saalist välja fuajeesse. Garderoobis ütles M. Prits T.K. ile, et „tüdruk, sina pead välja minema“, seejärel suunas ta T.K. i vahekoridori suunas. Selle peale läks T.K. sõnagi lausumata läbi vahekoridori klubist välja. T.K. il oli seljas miniseelik ja õhuke ilma varrukateta pluus. Tema käekott, milles oli ka mobiiltelefon, jäi saali lava ääre peale. T.K. lahkus klubist kell 1.51 ning suundus Jüri tänava poole. 15.12.2012.a öösel oli tuuline ilm ja külma -4,6 kuni -7 kraadi. T.K. leiti 15.12.2012.a hilisõhtul surnuks külmununa ööklubist 460 m kaugusel Koreli oja äärest tühermaalt. Alkoholisisaldus T.K. i veres oli 1,97 mg/g ja uriinis 2,92 mg/g.
3.1.Maakohus leidis, et saates T.K. i klubist välja, ei saanud M. Prits pidada võimalikuks (s.o kergemeelsus) T.K. i surma saabumist, kuna sellele ei osundanud ükski faktiline asjaolu. Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et antud asjas tuleb leida vastus küsimusele – kas M. Prits pidi ette nägema (s.o hooletus) tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral T.K. i surma saabumist. Kriminaalasjas on tõendatud, et M. Prits puutus ööl vastu 15.12.2012.a kokku T.K. iga umbes ühe minuti, s.o sellest hetkest, kui M. Prits juhatas T.K. i tantsusaalist välja garderoobi ning seal ütles T.K. ile „tüdruk, sina pead välja minema“ ning suunas T.K. i käega osundades vahekoridori suunas (garderoobis kestis nende kontakt salvestise kohaselt umbes 30 sekundit), s.o klubist väljapääsu suunas, mille peale üleriieteta T.K. sõnagi lausumata lahkus garderoobist vahekoridori ning sealt läbi minnes, õue. Maakohus oli seisukohal, et eelmärgitud M. Pritsi käitumine ei saanud põhjustada ja ei põhjustanud T.K. i surma ning M. Prits oma tegevuse tagajärjel ei pidanud ette nägema T.K. i surma saabumist.
3.2.Maakohus tugines tunnistajate ütlustele, millest nähtub, et T.K. tarbis õhtu jooksul, s.o enne klubisse minekut, kui ka klubis olles palju alkoholi, sealhulgas ka kanget alkoholi – viina. Oli näha, et T.K. on purjus, kuid tema seisund ei olnud abitu, ebameeldiv ega ka agressiivne. Ta muutus lõbusaks ning ei eristunud teistest klubikülastajatest. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et T.K. ei vajanud abi liikumisel, tema seisund ei olnud selline, mis oleks tinginud politsei või kiirabi kutsumist. Asjaolu, et T.K. ronis kolmel korral -2-
lavale, mille kõrgus oli 35-40 cm ja tegi seda ka üsna kiiresti, näitab seda, et T.K. il ei olnud probleeme liikumisega ning koordinatsiooniga. Seega ei saanud kõrval olijatele jääda muljet või tekkida arusaama, et T.K. vajab mingisugust kõrvalist abi ning ta ei ole võimeline ise enda eest hoolitsema. Maakohus leidis, et seega ei pidanud süüdistatav M. Prits, suunates T.K. i klubi vahekoridori, s.o välisukse suunas, aru saama, et T.K. võib olla sellises seisundis, mis on T.K. ile ohtlik või et T.K. on abitu. Maakohus viitab, et isegi tunnistaja Age Rõngasel, kes nägi T.K. i ilma üleriieteta talvisel tänaval kõndimas, ei tekkinud mõtet, et T.K. on ohus ning ei tundunud, et T.K. vajab abi. A.R. e ütluste kohaselt oli T.K. i liikumine sihipärane ning jäi mulje, et tal on kindel eesmärk, kuhu ta läheb, et ta läheb kusagile lähedale. Seega, ei oleks pidanud M. Prits T.K. i käitumisest tegema teistsuguseid järeldusi, s.o et T.K. il ei ole kuhugi minna, et tema seisundis välja minemine võib olla eluohtlik kui selliseid mõtteid ei tekkinud isegi tunnistajal A.R. el, kes nägi alkoholijoobes T.K. i väljas külma käes ilma üleriieteta liikumas. Maakohtu hinnangul nähtub tunnistajate ütlustest, et ei olnud ka midagi ebatavalist selles, et T.K. lahkus klubist ilma üleriieteta, kuna see on tavaline praktika ja seda ka talvistes oludes. Seda asjaolu kinnitab ka turvalindistus, millelt on näha, et klubisse sisenevad ja väljuvad neiud üleriieteta, õhukestes klubiriietes. Kohtus ülekuulatud tunnistajate ütlustest nähtub, et T.K. jättis tavapärase klubikülastaja mulje, oli alkoholijoobes ning kõrvalist abi ei vajanud. Seega turvamehel M. Pritsil ei pidanud jääma teistsugune mulje, s.o et T.K. vajab abi ning võib tänavale minnes ära külmuda.
3.3.Maakohus viitas Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-99-09 p-le 18, mille kohaselt on surma põhjustamine ettevaatamatusest mitteehtne tegevusetusdelikt, kuna seda saab toime panna nii tegevusega kui ka tegevusetusega. Ehtsa tegevusetusdelikti korral on süüteokoosseisus karistatava teona konkreetselt kirjeldatud tegevusetust (näiteks abita jätmine KarS § 124 järgi) ning täiendavaid karistatavuse aluseid pole vaja teo kvalifikatsioonis välja tuua. Selleks aga, et õigustada tegevusetusdelikti karistatavust mitteehtsa delikti korral, on vaja toetuda ka üldosa sättele, mis kehtestab karistatavuse õiguslikud alused sel juhul. Karistusseadustiku § 13 näeb ette isiku vastutuse tegevusetuse eest juhul, kui isik oli õiguslikult kohustatud seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma. Maakohus märkis, et kui heidetakse ette tegevusetust toetudes sellele, et isik oli kohustatud midagi tegema, siis peaks süüdistuses olema kirjas ka see, millise teo jättis M. Prits tegemata ning millisest õiguslikust alusest või kohustusest lähtudes pidi ta selle teo tegema. Seega tegevusetuse korral tuleb konstrueerida nõutav tegu, mis vastaks tegevusele. Nõutav on tegu, mida isik oleks psüühiliselt ja füüsiliselt saanud teha ja mis oleks suutnud vältida tagajärje saabumist. Konkreetne tegu ei saa olla üheaegselt nii tegevus kui ka tegevusetus. Seega süüdistuse esitamisel tuleb alati otsustada, kumb tee valida. Antud süüdistuses on prokurör lähtunud sisuliselt mõlemast, nii tegevusest kui ka tegevusetusest. Iseenesest on võimalik, et omavahel võivad olla läbipõimunud nii tegevus kui ka tegevusetus. Maakohus märkis, et süüdistuse loogika kohaselt põhjustas T.K. i surma see, et M. Prits saatis T.K. i ööklubist välja, s.o tegevus ning ka see, et M. Prits ei tundnud huvi, kus kannatanu üleriided asuvad ning kas viimasel on võimalik sellises seisundis ohutusse paika jõuda, s.o tegevusetus. Süüdistuse loogika kohaselt seega, kui M. Prits oleks huvi tundnud T.K. i üleriiete ja ohutusse paika jõudmise kohta, kuid T.K. oleks ikkagi ilma üleriieteta välja läinud, ei oleks M. Pritsi käitumises kuriteokoosseisu. Maakohtu arvates ei saa antud asjas üleriiete küsimine või mitteküsimine moodustada või jätta moodustamata kuriteokoosseisu KarS § 117 lg 1 järgi. Maakohus märkis, et turvatöötaja M. Prits ei olnud täisealise klubikülastaja T.K. i suhtes ei kaitse- ega valvegarant. Kaitsegarandi kohustus oleks tulnud kõne alla siis, kui M. Prits oleks T.K. i perekonnaliige või oleks üle võtnud kaitseülesande (õpetaja, kasvataja, lapsehoidja, hooldaja). Seega maakohtu arvates ei saanud olla M. Pritsil tegutsemiskohustust (garandikohustust), s.o nõutavat tegu. Maakohtu arvates ei tulenenud üleriiete kohta küsimine -3-
või riietamine turvamehe kohustuste hulka ei seadusest, ei ametijuhendist, ei üldisest hoolsuskohustusest ega tavast. Ning kuna tunnistajate ütluste kohaselt T.K. i midagi ei ohustanud, siis ei pidanud M. Prits ka ohutusse paika jõudmise kohta T.K. ilt midagi küsima. Maakohus oli veendunud ka selles, et saates T.K. i välja, ei muutunud M. Prits T.K. i suhtes kaitsegarandiks ning seega ei olnud temal ka kohustus jälgida kuhu T.K. läheb ja kuidas ta ennast väljas olles võib tunda.
3.4.Maakohus otsis ka vastust küsimustele, kas M. Pritsil oli õigus takistada T.K. il üleriieteta välja minemist ning kas M. Pritsil oli kohustus hoolitseda selle eest, et T.K. paneb ennast enne välja minekut soojalt riidesse. Mõlemale küsimusele tuli maakohtu arvates vastata eitavalt, kuna turvatöötaja M. Pritsi kohustuste ning pädevuse hulka ei kuulu klubikülastajate riietamine ja nende eest hoolitsemine. Maakohus oli seisukohal, et määrava tähtsusega on selles asjas ka see, et M. Prits ei teinud T.K. ile takistusi üleriiete kättesaamise osas. Turvasalvestiselt on näha, et T.K. seisab suheldes M. Pritsiga garderoobi leti ees ning on näha, et garderoobi suunas T.K. ei näita ning tunnistaja M.T. e ütlustest nähtub, et riideid T.K. ei küsinud. Kuna on tuvastatud, et ka talvisel ajal oli tavapärane klubikülastajate liikumine ilma üleriieteta, siis ei tundunud M. Pritsile selles ka midagi ebatavalist, et T.K. läks välisukse suunas ilma üleriieteta. M. Prits ei pidanud teadma, kus asuvad T.K. i riided ja isiklikud asjad, seega ei saanud ta neid ka pakkuda. Kui T.K. oleks soovinud enda riideid ja asju, siis oleks ta need ka saanud (seda kinnitavad mitmed tunnistajad). Kuid ei turvalindistuselt ega tunnistajate ütlustest ei nähtu, et T.K. oleks oma riideid küsinud ja et M. Prits oleks kuidagi takistanud või keeldunud talle riideid andmast. Maakohtu arvates ei saanud üldist hoolsuskohustuse rikkumist ette heita, kuna see on väga ebamäärane ning subjektiivne. Sellisel juhul peaksid T.K. i surma põhjustamise eest ettevaatamatusest vastutama kõik, kes nägid T.K. i ilma üleriieteta klubist lahkumas ning mööda tänavat liikumas, sest nad ei küsinud T.K. i käest üleriiete kohta ning kas ta vajab abi.
3.5.Maakohus kujundades oma seisukohta lähtus ka sellest, et klubi asub keset Võru linna, kus oli sel ajal hulgaliselt rahvast, on avatud toitlustus- ja teised asutused. Rahvarohkes kohas ei saanud M. Prits ette näha seda tagajärge, et T.K. võib ära külmuda, et ta ei küsi abi, kui ta seda vajab ja et ta kõnnib ilma üleriieteta linna keskusest tühermaale. Maakohtu arvates sellise tagajärje ette nägemine võiks kõne alla tulla olukorras, kus klubi asubki tühermaal või metsas, kus ei ole inimeste ja autode liikumist. Kuna M. Prits ei omanud maakohtu andmetel meditsiinialaseid eriteadmisi, siis ei saanud M. Prits olla ka asjatundjaks hindamaks T.K. i seisundit ja selle seisundi ohtlikkust T.K. ile. Maakohus viitas, et prokuröri arvates on üldtuntud asjaolu, et alkoholijoobes isikute käitumine on ettearvamatu ning sellest lähtudes pidi M. Prits ette nägema kõikvõimalikud tagajärjed, kaasa arvatud alkoholijoobes isiku surma. Maakohus sellise prokuröri seisukohaga ei nõustunud. Siiski on tavapärane see, et valdav enamus alkoholijoobes isikuid lahkudes ööklubist ka talvisel ajal (ka ilma üleriieteta) ei saa surma. Seega ei pidanud ka M. Prits T.K. i külmumist ette nägema.
3.6.Esitatud süüdistuse kohaselt on karistusõigusliku etteheite raskuskese teol, mitte tegevusetusel, s.o siis süüdistuse see osa, et M. Prits „käskis 15.detsembril 2012 kella 1.50 paiku ööklubist lahkuda ja saatis uksest välja tugevas alkoholijoobes, napis riietuses, ilma üleriiete ja isiklike asjadeta 18-aastase T.K. i, arvestamata kannatanu seisundit, väljas valitsevaid külmakraade (-5 kuni -8) ning kannatanu ilmastikule mittevastavat riietust“. Kohtus M. Prits väitis, et tegelikult ei suunanud tema T.K. i õue vaid vahekoridori, kuna T.K. il hakkas halb ning T.K. ise temale seda ka ütles. M. Prits kinnitas istungil, et näitas ka uksepeal olevale turvamehele L.E. ile märguande, mis pidi tähendama, et piiranguid ei ole ja et T.K. võib klubisse tagasi tulla. Tunnistaja L.E. kohtuistungil küll kinnitas, et turvameeste vahel on kokkulepitud teatud žestid-märguanded, kuid L.E. ei kinnitanud M. Pritsi poolt öeldut märguande näitamise osas. Kohtuistungil selgus, et M. Prits on uurijale ütlusi andes kinnitanud, -4-
et T.K. ei öelnud talle sõnagi vastu, kuid istungil kinnitas, et T.K. ütles, et temal on paha olla. M. Prits ei osanud kohtus ütluste erinevust selgitada. Maakohus ei näinud antud juhul sellist vastuolu, mille põhjal saaks väita, et M. Pritsi ütlused on tervikuna ebausaldusväärsed. Uurijale ütlusi andes oli M. Prits tunnistaja staatuses ning kui ta kuulati kahtlustatavana üle, siis jäi ta tunnistajana antud ütluste juurde. Maakohtu arvates on võimalik, et ütluste erinevus võib tuleneda sellest, kuidas küsimus on uurija poolt esitatud ja sellest, et eelnevalt kuulati ta üle tunnistajana ning oluliselt hiljem kuulati ta üle kahtlustatavana ning selleks hetkeks ei olnud temal enam meeles, milliseid ütlusi ta eelnevalt oli tunnistajana andnud. Maakohtu jaoks oli mõistetav ka see, et tunnistajana ülekuulamisel ei olnud M. Pritsi jaoks paljud detailid olulised ning võimalik, et ta ei pööranud neile tähelepanu. Kuid hiljem, kui sai selgeks, et esitatud on kahtlustus ning hiljem ka süüdistus, on M. Prits püüdnud meenutada kõiki detaile. M. Pritsi ütlusi selle kohta, et T.K. il hakkas halb kinnitab tunnistaja M.P. . Tunnistaja kinnitas, et seda oli öelnud M. Prits temale peale seda, kui T.K. oli garderoobist lahkunud. Kuna tunnistaja ütlustes ei olnud ühtegi vastuolu (prokurör ei taotlenud tema ütluste avaldamist), siis tegi maakohus järelduse, et tunnistaja M.P. ütlused on usaldusväärsed ning nendes ei olnud põhjust kahelda ka prokuröril. Mis puudutab aga seda, et L.E. ei kinnitanud M. Pritsi ütlusi märguande kohta, siis on see seletatav sellega, et nii nagu kinnitas ka L.E. , ei jälginud ta M. Pritsi ja T.K. i vahelist situatsiooni kogu aeg, ta nägi ainult osa sellest situatsioonist, seega võis see osa märguande kohta jääda temale ka märkamatuks. Kuna M. Pritsi ütlused haakuvad teiste tunnistajate ütlustega ning ka turvasalvestiselt nähtuga, siis hindas maakohus M. Pritsi ütlused usaldusväärseteks. Prokurörile M. Pritsi märguanne L.E. ile ei paistnud klubisse tagasi tulemise lubamisena. Pigem paistis see M. Pritsi märguanne just klubist välja saatmisena. Samas märkis maakohus siinjuures seda, et kuna ei ole otseselt tõendatud, et M. Pritsi soov oli see, et T.K. läheks just nimelt õue, siis see, mida keegi näeb, on nägija subjektiivne arvamus. M. Pritsi ütluste kohaselt suunas ta T.K. i vahekoridori, mitte õue. Maakohtu arvates vastupidist tõendatud ei olnud. Ka salvestiselt nähtus, et M. Prits ei lähe T.K. iga vahekoridori kaasa, vaid et M. Prits jääb garderoobi. Seega, kui oleks selline olukord nagu süüdistuses märgitud, et M. Prits soovis, et T.K. lahkuks tänavale, oleks ta ka salvestisel liikunud T.K. iga läbi vahekoridori kuni välisukseni õue, mitte jäänud garderoobi seisma. Sõnadest „tüdruk sina pead välja minema“ ei lugenud maakohus välja seda, et mõeldud oli tänavale või õue minemist, sest sellest võib aru saada ka kui garderoobist välja minemist vahekoridori, nii nagu seda väitis M. Prits. See kuidas T.K. M. Pritsi käitumisest ja sõnadest aru sai seda ei pidanud ja ei saanud M. Prits teada. M. Prits ei teadnud millises seisundis T.K. oli, palju ta oli eelnevalt alkoholi tarbinud ning kuidas see alkohol võis mõjuda T.K. ile. Kuna tõendeid selle kohta, mis tegelikult eelnes T.K. i väljumisele klubist, on vähe ja M. Pritsi ütlustest on näha, et ta saatis T.K. i vahekoridori ning tõendatud on tunnistaja M.T. e ütlustega M. Pritsi poolt öeldud ainult üks fraas „tüdruk sina pead välja minema“, siis on maakohtu arvates lubamatu sisustada M. Pritsi käitumist ning omistada temale motiive tema liigutuste põhjal, mis on näha turvasalvestiselt. Kokkuvõtvalt oli maakohus seisukohal, et kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Seega kuna ei ole tõendeid, et M. Prits suunas T.K. i klubist tänavale, siis tuleb asuda seisukohale vastavalt turvasalvestiselt nähtule, et M. Prits suunas T.K. i garderoobist välja klubi vahekoridori. Ühtlasi oli maakohus seisukohal, et eelnimetatud detail, s.o kas M. Prits saatis T.K. i tänavale või vahekoridori ei ole määrava tähtsusega, kuna mõlema variandi puhul ei olnud maakohtu arvates M. Pritsi käitumises KarS § 117 lg 1 kuriteokoosseisu.
3.7.Määrava tähtsusega antud kriminaalasjas (lisaks sellele kas M. Prits pidi ette nägema surma saabumise) on ka see kas M. Pritsi teo ja saabunud tagajärje, s.o T.K. i surma vahel on põhjuslik seos. Maakohus leidis, et vahetut põhjuslikku seost teo (s.o vahekoridori saatmise või tänavale saatmise puhul) ja tagajärje vahel antud asjas ei ole. Surm ei saabunud vahetult peale klubist väljumist. Surm saabus oluliselt hiljem, kui T.K. jõudis kõndida maha pika maa (mis linnulennult klubist T.K. i leidmiskohani oli 460m) ning teda nägid inimesed (nt. tunnistaja A.R. ) tänaval liikumas. Puuduvad andmed selle kohta kaua T.K. kõndis, mis kell surm saabus, -5-
millist teed pidi T.K. jõudis kohta, kus tema surnult leiti, kas ta võis otse sinna minna või astus veel kusagilt läbi ja suhtles veel kellegagi. Maakohus leidis, et antud situatsiooni puhul oleks saanud rääkida põhjuslikust seosest võib olla siis, kui väljas oleks olnud nii külm, et T.K. astudes klubist välja oleks kohe ka ära külmunud, kuid nii külm väljas ei olnud ning siis kui tema seisund oleks olnud selline, mis ei võimaldanud temal liikuda (piltlikult öeldes oleks ta kohe hange kukkunud ning sinna jäädes ära külmunud). Kuid tunnistust sellest, et ta oli liikumisvõimeline annab lisaks tunnistajate ütlustele ka see, et ta liikus iseseivalt maha pika maa, seega ei olnud ta abitu. Reaalne oht isiku elule on võimalik, kui situatsioonist tulenevalt ei ole isikul endal võimalik surma ohu tekkimist vältida või seda kõrvaldada, s.o reaalne oht isiku elule esineks siis, kui isik ei saa omalt poolt teha midagi selleks, et tema surm ei saabuks. Maakohtu hinnangul turvatöötaja M. Pritsi tegevus T.K. i eluohtlikku olukorda ei asetanud. Maakohtu hinnangul ei ole halbade ilmastikutingimuste korral isiku klubist eemaldamine käsitletav sellise reaalse ohuna, millega kaasneks suure tõenäosusega isiku surm. Maakohus leidis, et ilma vastava riietuseta isiku toimetamisega välitingimustesse võib kaasneda reaalne oht haigestuda või ära külmetada, kuid kindlasti ei seata isik ohtu, kus oleks tõenäoline raske tervisekahjustuse tekkimine või isegi surm. Maakohtus leidsid kinnitust asjaolud, millest nähtub, et vajadusel oli T.K. il võimalik ka abi saada ning ennast võimaliku ohu eest kaitsta (T.K. oleks saanud jääda klubi vahekoridori, küsida üleriideid garderoobist). Maakohtu hinnangul tuleb kolmandatelt isikutelt abi saamist pidada samuti reaalseks võimaluseks enese kaitsmisel alajahtumise eest ja võimaliku eluohtliku seisundi kõrvaldamiseks. Midagi eelöeldust T.K. ei teinud. Mis oli T.K. i motiiv, miks ta liikus just sinna, kus tema leiti jääb alatiseks tuvastamata. Ohustatud isik, kelle võimuses oleks omapoolsete mõistlike pingutustega kahju tekkimist vältida, ei tohi ennast teiste isikute käitumisest hoolimata ohtu seada või jääda ohu korral kahju tekkimist tegevusetult ootama. Maakohus oli veendunud, et T.K. i surma põhjus on T.K. i ennast kahjustava käitumise tulemus. T.K. i liigne alkoholi tarbimine sel õhtul ja ööl ning liikumine talvisel ajal ilma üleriieteta tühermaale said T.K. ile saatuslikuks. Seega oli maakohtu arvates selles asjas tegemist traagilise õnnetusjuhtumiga. Arvestades ülaltoodut asus maakohus seisukohale, et M. Pritsi käitumises ei esine KarS § 117 lg-s 1 sätestatud kuriteo tunnuseid ning seega tuleb M. Prits temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. Prokuröri apellatsioon
4.Ringkonnaprokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõistetakse M. Prits talle esitatud süüdistuses KarS § 117 lg 1 järgi süüdi ning karistatakse 1 aasta pikkuse vangistusega, mis jäetakse KarS § 73 alusel 3 aastase katseajaga tingimisi kohaldamata. Prokurör leiab, et maakohtu järeldused ei ole kooskõlas tuvastatud faktiliste asjaoludega ning ebaõigesti on kohaldatud materiaalõigust.
4.1.Kohus on pidanud usaldusväärseteks süüdistatava kohtus antud ütlusi, vaatamata sellele, et süüdistatav ei osanud põhjendada erinevusi kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel. Prokurör leiab, et maakohus on teinud ise süüdistatava eest oletusi ütluste erinevuse põhjuste kohta. Prokuröri kohaselt ei saa tõde sõltuda esitatud küsimustest, samuti ei ole loogiline, et sündmuse olulised asjaolud, milleks väljasaatmise põhjus kahtlemata on, meenuvad aja möödudes. Prokurör toob välja, et maakohtu arvates kinnitavad süüdistatava ütlusi tunnistaja M.P. ütlused, kuid kuna kaitsja ja prokuröri samale küsimusele M. Pritsi poolt talle öeldu kohta vastas tunnistaja erinevalt (kaitsjale- tüdrukul oli paha, suundus välja, prokurörile- üks purjus neiu -6-
lahkus klubist), siis järelikult ei mäleta tunnistaja seda sündmust üheselt. Ka ei mäletanud tunnistaja, et tütarlaps või M. Prits oleks käsi liigutanud või muul moel žestikuleerinud, milline tegevus aga on näha videosalvestiselt.
4.2.Ka juhul kui hinnata süüdistatava kohtus antud ütlused kannatanu väljasaatmise põhjuse kohta – T.K. il oli halb – usaldusväärseks kohtu põhjendustel, ei ole prokuröri hinnangul süüdistatava edasine käitumine arusaadav ja loogine. Asitõendi vaatlusprotokollist ja videosalvestiselt nähtuvalt näitab T.K. käega tualettide suunas, pole küll arusaadav, kuhu ta konkreetselt näitab (viibutab kätt), aga igatahes mitte väljapääsu poole. Seega tahtis ta minna mujale kui välja. Ainult selle pärast, et tualetis oli väidetavalt järjekord, suunas M. Prits T.K. i vastu tema tahtmist napis riietuses välja, veendumata, kas tütarlapsel on lihtsalt alkoholist süda paha või mingi tõsisem terviserike. Samas on ka kummaline, et tualetti mineku asemel peaks isik väljas (või isegi vahekoridoris) oksendama. Pole ka sugugi kindel, et värske õhk enesetunde paremaks teeb, reeglina õhuvahetus võimendab alkoholijoovet. M. Pritsi ütluste kohaselt saatis ta tütarlapse välja värsket õhku hingama ja näitas käega, kus asub vahekoridor. Arusaamatuks jääb, miks pidi süüdistatav näitama talle vahekoridori asukohta, kui kõigile külastajatele on see teada, kuna klubisse sisenemisel läbivad kõik vahekoridori, kus müüakse pileteid.
4.3.Kohtu arvates pidanuks M. Prits sel juhul kui ta soovis, et T.K. lahkunuks tänavale, liikuma koos temaga läbi vahekoridori välisukseni. Seda polnud vaja, sest T.K. täitis vastuvaidlemata tema korralduse välja minna. Nagu videosalvestiselt näha, jäi M. Prits T.K. ile järele vaatama ning veendus, et ta läbis peatumata väikese vahekoridori (ca 1 x 1,5m) ja lahkus klubist tänavale, milleks kulus tal kokku 13 sekundit. Seega puudus prokuröri hinnangul M. Pritsil vajadus T.K. iga koos välisukseni liikuda.
4.4.Prokurör ei nõustu kohtu seisukohaga, et süüdistatava ütlused haakuvad tunnistajate ütluste ja videosalvestiselt nähtuga. Tunnistaja M.T. e ütlused ei kinnita süüdistatava väiteid, et ta saatis T.K. i värsket õhku hingama. Tunnistaja ei kuulnud juttu värske õhu hingamisest ning tema ütlustest nähtub, et M. Prits mitte ei soovitanud T.K. il välja minna, vaid see oli rangehäälselt antud korraldus – „tüdruk, sina pead välja minema“. Selliselt antud korraldusest ning turvakaamera salvestiselt nähtuvast M. Pritsi tegevusest ei saa järeldada, et tegemist oli soovitusega minna korraks välja värsket õhku hingama, vaid tegemist oli korraldusega lahkuda klubist. Selliselt tajus seda ka T.K. . Tunnistaja M.T. e ütluste kohaselt ei mees ega tüdruk rohkem midagi ei öelnud.
4.5.Prokurör märgib, et klubi sisekorraeeskirjade järgi kaotab pilet väljudes kehtivuse. Tunnistajate ütluste kohaselt on mõnikord võimalik lühiajaliselt klubist väljas käia, aga ainult eelneval kokkuleppel turvatöötajaga. T.K. i puhul sellist kokkulepet ei olnud. Lisaks sellele, et tunnistaja L.E. ei kinnita süüdistatava väiteid T.K. i tagasilubamise kohta, on videosalvestiselt näha, et M. Pritsi poolt kirjeldatud žesti (ristatud käed) teeb ta pärast seda kui T.K. on välja läinud ning M. Prits ja L.E. seisavad kõrvuti ja vestlevad. Prokurörile jääb arusaamatuks, miks peaks andma käega märguannet isikule, kelle kõrval seisad ja vestled.
4.6.T.K. i klubist väljasaatmist kinnitas L.E. samal ööl ka tunnistajatele L.K. le ja M.A. ile, kes mõne aja pärast oma kaaslast otsima hakkasid. Sama kinnitas tunnistaja L.E. ka kohtus, et ta seostas otsitavat tütarlast T.K. iga, kuna rohkem kellegagi tol õhtul intsidente polnud. Seega ei kinnita prokuröri hinnangul kohtus uuritud tõendid süüdistatava kohtus esitatud versiooni, et ta saatis T.K. i ajutiselt värsket õhku hingama, vaid tõendavad, et tegelikult saatis M. Prits T.K. i selleks õhtuks klubist minema. M. Prits turvatöötajana pidi täitma oma kohustust tagada külastajate turvalisus ja õigusrahu. Selleks olid tal teatud õigused, sealhulgas õigus korda rikkunud isik klubist minema saata. Oma selle õiguse realiseerimisel lasus tal prokuröri arvates ka kohustus kaaluda, kas selle tulemusena ei saa raskemini kahjustatud mõni teine õigushüve – antud juhul isiku tervis ja elu. Sellise kaalumise sisuks olekski antud juhul hinnangu andmine ühelt poolt isiku poolt toimepandud -7-
rikkumise raskusele ja teiselt poolt klubist väljasaatmisega isiku elule või tervisele kaasneda võivale ohule. Viimane oli antud juhul otseses seoses T.K. i joobeseisundiga, üleriiete puudumise ja väga napi riietusega, abi saamiseks vajalike vahendite (nt mobiiltelefoni) puudumisega ja väljas valitseva talvise külmaga ning need asjaolud olid keskmiselt kohusetundlikule ja tähelepanelikule inimesele üheselt selged ja nähtavad. Vaatamata sellele, et T.K. ei vajanud liikumisel kõrvalist abi, oli ta siiski silmnähtavalt joobes, see tähendab, et ta oli sellises seisundis, millest ei saa eeldada tavapärast mõistlikku käitumist. M. Prits on pikaaegse kogemusega turvatöötaja, kes ongi töötanud ööklubides ja seega joobes isikutega palju kokku puutunud. Lisaks üldteada asjaolule, et alkoholijoobes isikute käitumine võib olla oluliselt erinev sellest, kuidas nad käituksid kainetena, teadis M. Prits seda ka oma kogemustest. Keskmises joobes (alkoholisisaldus veres 1,97 mg/g) T.K. ei olnud võimeline oma olukorra ohtlikkust adekvaatselt hindama, seetõttu ei nõudnud ta oma riideid, ei üritanud klubisse tagasi tulla ega muul viisil olukorda lahendada. Tunnistaja M.T. e ütluste kohaselt oli T.K. apaatne, sama kinnitas ka tunnistaja E.K. , kelle sõnul T.K. oli justkui omas maailmas, ei öelnud talle ühtegi sõna. Seega pidi ka M. Prits aru saama, et T.K. ei ole oma joobe tõttu adekvaatne ega suhtlemisvõimeline, kuna mõõdukalt alkoholi tarvitanud inimesed on reeglina liigagi sõnaohtrad. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et tegemist on väga noore tütarlapsega, kelle alkoholi tarvitamise kogemus ei saa olla pikaajaline ja seega ka alkoholi mõju tema käitumisele suurem. Valdav enamus joobes isikud küll ei külmu väljas surnuks, aga selliseid juhtumeid on esinenud ning tegemist ei ole millegi nii erakordsega, mida pole võimalik ette näha.
4.7.Käesoleval juhul on tagajärjele eelnenud teos tegevus ja tegevusetus teatud määral läbi põimunud, kuid nagu ka kohus on märkinud, karistusõigusliku etteheite raskuskese on teol, milleks on talvisel ajal tugevas alkoholijoobes ja napis riietuses tütarlapse klubist välja saatmine. Turvatöötaja korraldused on klubikülastajatele täitmiseks. Kui M. Prits poleks sellises seisundis T.K. i klubist välja saatnud, oleks ta koos oma kaaslastega turvaliselt koju läinud ja traagilist tagajärge poleks saabunud. Ainult süüdistatava tegevuse tõttu sattus ta sellisesse olukorda – ilma üleriiete ja mobiiltelefonita külma kätte, kus ta Võru linna halvasti tundvana ära eksis ja alajahtumisse suri. Seega on süüdistatava hoolsuskohustust rikkuv tegu põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kuna surma põhjuseks on külmumine, siis ei oma tähtsust see, kas T.K. suri vahetult pärast klubist väljumist või mõne aja pärast. Prokurör märgib, et tavapäraselt klubikülastajate riietamine tõepoolest ei kuulu turvatöötaja kohustuste hulka ning ei eeldatagi, et igaühelt, kes vabatahtlikult üleriieteta väljub, peaks küsima, kas tema riided on garderoobis ja vajadusel organiseerima nende kättesaamise. Klubist tahtevastaselt väljasaatmise korral aga oleks M. Prits tuntavalt joobes T.K. ile pidanud pakkuma garderoobist riiete kättesaamise võimalust, mitte tütarlast viivitamatult välja saatma. Kui M. Prits ei soovinud tegeleda T.K. ile üleriiete kätteandmise korraldamisega, siis poleks ta tohtinud teda klubist välja saatagi, eriti arvestades seda, et T.K. i korrarikkumine tantsusaalis oli küllaltki tühine. M. Prits ei saanud eeldada, et T.K. i riided on läheduses olevas autos, kuna ta lahkus üksi ja reeglina joobes isik ise autoga ei ole. Ka oli ilmne, et T.K. il ei ole käepärast mobiiltelefoni, võtmeid ja teisi isiklikke asju. Tähelepanelikkust ja hoolivust ei saa normidega reguleerida, see tuleneb ühiskonnas eksisteerivatest tavadest ja moraalinormidest. Lisaks ettekirjutatud reeglite täitmisele tuleb lähtuda ka inimlikkusest. Keskmiselt kohusetundlik turvatöötaja oleks enne väljasaatmist teinud selgeks, kus on T.K. i riided, võimaldanud tal tuua oma garderoobinumbri, võtta üleriided ja lahkuda klubist ilmastikule vastavas riietuses. Inimlikkus ja hoolivus tuleb säilitada ka joobes isikute suhtes, vaatamata sellele, et nad on ennast ise sellisesse seisundisse viinud. Ööklubi ongi ju koht, kuhu tullakse alkoholi tarvitama. Nii T.K. i liikumist kajastavast skeemist kui tunnistaja T. Räime ütlustest nähtub, et T.K. ei jäänud lihtsalt lumme magama, vaid liikus ja püüdis võõrast ümbrusest välja jõuda. Vaatamata sellele, et ta oli tõenäoliselt kaotanud orienteerumisvõime, oleks ta soojalt riietatuna suutnud palju kauem kõndida ja käidavamasse kohta välja jõuda. -8-
Prokuröri hinnangul ei saa samastada M. Pritsi juhuslike möödakäijatega. Nemad, sealhulgas tunnistaja A.R. , ei teadnud, mis asjaoludel on T.K. sellises riietuses väljas. Ainult M. Prits teadis, et T.K. ei lahkunud klubist vabatahtlikult, vaid täitis tema korraldust.
5.Ringkonnakohtu 13.11.2014 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 24.11.2014. Määratud kuupäevaks esitas ringkonnakohtule seisukohad M. Pritsi kaitsja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar. Süüdistatava kaitsja kirjalikud seisukohad esitatud apellatsiooni osas
6.Vastuses ringkonnaprokuröri esitatud apellatsioonile palub kaitsja jätta apellatsiooni rahuldamata ja Tartu Maakohtu 22.10.2014 otsuse muutmata. Samuti taotleb kaitsja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise korral riigilt M. Pritsi kasuks lisaks I astme menetluskuludele ka süüdistatava poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude väljamõistmist.
7.Kaitsja leiab, et Tartu Maakohtu 22.10.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad alused apellatsiooni rahuldamiseks.
7.1.Kaitsja märgib, et KarS 117 lg 1 koosseisul elementide raames tuleb süüdistatava käitumises tuvastada ka hoolsusvastane tegu. M. Prits tegutses vajaliku hoolsusega, ei saanud tagajärge ette näha ja tagajärg saabus temast sõltumatutel välistel asjaoludel, s.o kannatanu ettearvamatu, ebatavaline ja olustikust mittehooliv käitumine peale ööklubist väljumist. Süüdistatav ei saanud näha ette sellise fataalse tagajärje saabumist, mistõttu tema käitumises ei ole võimalik tuvastada kergemeelsuse elementi KarS § 18 lg 2 mõttes. Hooletuse puhul ei näe isik ette hoolsusetu teoga kaasnevat tagajärge, kuigi ta oleks võinud ja pidanud seda ette nägema, ehk hooletuse puhul puudub isikul psüühiline side oma teo tehioludega ja hooletus kujutab endast üksnes normatiivset etteheidet hoolsuskohustuse rikkumisele. Kaitsja kohaselt ei saanud M. Prits ette näha T.K. i ebaadekvaatset, olukorrale mittevastavat käitumist peale ööklubist väljumist. M. Prits ei saanud ette näha olukorda, kus alkoholijoobes T.K. lahkub ööklubi juurest ilma üleriiete ja isiklike asjadeta, ei sisene uuesti ööklubisse, ei palu abi linnatänavatel kohatud inimestelt, ei palu linnatänaval liikunud inimestelt telefoniga helistamise võimaldamist, ei sisene hoonetesse, ei lähe tuttavate poole, ei peata abi saamiseks mööduvaid autosid vaid liigub tuvastamata trajektoori mööda äärelinna ja sumpab napis riietuses läbi paksu lume ja oja tühermaale ning seab oma elu niimoodi ohtu. M. Prits poolt oma tööülesannete täitmisel kannatanu ööklubist ajutine väljasaatmine tema värskes õhus hetkelise kainenemise eesmärgil ei põhjustanud kannatanu surma. Kannatanu surm oli kirjeldatud asjaoludel õnnetusjuhtum.
7.2.Kriminaalasja materjalidest ja kogutud tõenditest, nähtub, et M. Prits ei olnud oma tööülesandeid täites hooletu. KarS põhimõtete järgi võib hoolsuskohustust põhistada üheselt nii toimepanija tegevusalal kehtivad õigusnormid kui ka konkreetses valdkonnas kujunenud tegutsemistavad. Seejuures tuleb tegutsemistavade all mõista sellel tegevusalal tegutseva keskmise ja kohusetundliku inimese tegutsemistavasid. Ööklubi turvatöötajate tavapärase tegevuse hulka kuulub ööklubi sisekorda rikkuvate isikute korralekutsumine ning neil on õigus paluda alkoholi liigjoobes ning narkojoobe kahtlusega isikutel klubist lahkuda. Samuti on tavapärane, et turvatöötajate korraldustele mitteallumist loetakse sisekorraeeskirjade rikkumiseks, millele turvatöötajad peavad reageerima. Samas ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et M. Prits oleks T.K. i kubist permanentselt ilma tagasipöördumisõiguseta eemaldanud või välja saatnud. -9-
7.3.Isegi juhul kui M. Prits oleks andnud T.K. ile korralduse ööklubist lahkuda ilma klubisse taassisenemise õiguseta (mis ei ole antud juhul tõendamist leidnud) ei ole täidetud KarS § 117 lg 1 alusel inkrimineeritava süüteo koosseisule vastavad tunnused.
8.Kaitsja leiab, et kohtuistungil uuritud tõenditega on tõendatud ja kohtuotsuses õiget kajastamist leidnud järgmised olulised asjaolud.
8.1.T.K. tarbis 14-15. detsembril nii enne ööklubisse minekut kui ka ööklubis Club Tartu oma vabal tahtel rohekesti alkoholi ja oli joobeseisundis;
8.2.T.K. ei allunud ööklubis Club Tartu turvatöötaja E.K. korduvatele korraldustele lavalt lahkuda ja seetõttu palus turvamees kolleegil, süüdistataval M. Pritsil kannatanu tantsusaalist välja viia, mida viimane ka tegi juhatades T.K. i läbi tantsusaali garderoobi. See on turvatöötajate tavapärane reageering ja tegevus külastaja korralekutsumiseks;
8.3.T.K. i seisund ei olnud selline, et teiste, temaga kokkupuutunud isikute arvates oleks ta vajanud kõrvalist abi või ei oleks endaga hakkama saanud;
8.4.T.K. i poolt turvatöötaja korraldustele mitteallumine ei olnud selline rikkumine, mis tinginuks tema klubist eemaldamise. Tavapärase protseduurina toimetati need klubikülastajad, kellega oli probleeme, garderoobi juurde, kus turvatöötajad nendega vestlesid, sest saalis ei olnud tugeva muusika tõttu võimalik vestelda;
8.5.Süüdistatav M. Prits ei eemaldanud T.K. i ööklubist korrarikkumise tõttu ja ei sundinud teda ei füüsiliselt ega ka verbaalselt klubist üleriieteta lahkuma;
8.6.Klubist inimeste väljumine ilma üleriieteta ka talvisel ajal ei ole selline asjaolu, mille tõttu peaks turvatöötaja või normaalne keskmine inimene järeldama, et inimese elu võib ohtu sattuda. Ka talvisel ajal liigub osa klubikülastajaid klubisse ja ka sealt välja ilma üleriieteta;
8.7.Ilmastikutingimused 14. detsembri õhtul ja ööl vastu 15. detsembrit 2012. aastal ei olnud sellised, mille alusel oleks süüdistatav pidanud ette nägema, et T.K. i elu võis klubi siseruumidest väljudes ohtu sattuda;
8.8.T.K. il oli võimalus pöörduda ööklubisse tagasi, mida ta ei teinud, tal oli võimalus tänaval kohatud inimestelt abi või telefoni paluda, oli võimalus peatada möödasõitvaid autosid, oli võimalus siseneda majadesse või avatud toidukohtadesse, peopaikadesse, tuttavate juurde minna jne.
8.9.Kriminaalasja materjalidega ei ole kahjuks tuvastamist leidnud, kuhu T.K. pärast ööklubi juurest lahkumist läks ja kuidas ta sattus oma esialgsest liikumissuunast hoopis vastupidises suunas asuvale Roosi tänavale. Roosi tänavalt algas jälgederada, mis suundus tühermaale, kust T.K. jälgede järgi leiti politseitöötajate poolt. Seega ei ole tuvastatud millal ja miks T.K. Roosi tänavale läks või kuidas ta sinna sattus, mis jätab määramata pikkusega tühimiku tema viimaste käikude kohta;
8.10.Kohus on tuvastanud, et M. Prits puutus ööl vastu 15.12.2012 T.K. iga kokku umbes ühe minuti ja kohus on veendunud, et saates T.K. i välja, ei muutunud M. Prits T.K. i suhtes kaitsegarandiks ning seega ei olnud temal kohustust jälgida kuhu T.K. läheb ja kuidas ta ennast väljas olles võib tunda;
8.11.Süüdistatav M. Prits soovitas või saatis T.K. il vahekoridori värsket õhku hingama, kuna T.K. oli talle eelnevalt väitnud, et tal on halb olla. Antud asjaolu peab prokurör kohtu poolt valesti tuvastatuks ja leiab, et see ei ole tõendatud. Samas ei oma antud asjaolu süüteokoosseisu tuvastamisel sellist tähtsust, mis oleks kvalifitseeriva iseloomuga ja prokurör on esitanud süüdistuses omapoolse versiooni ja oletuse, mis on jäänud kohtuliku uurimise tulemusel tõendamata. Prokurör on andnud tunnistaja M.T. e - 10 -
poolt kuuldud sõnadele „tüdruk sina pead välja minema„ omapoolse sisu ja tõlgenduse, väites, et need sõnad tähendasid M. Pritsi poolt T.K. ile antud korraldust klubist jäädavalt lahkuda.
9.Samuti leiab kaitsja, et vastuolu M. Pritsi kohtuistungil antud ütluste ja eelnevalt kriminaalmenetluses tunnistajana antud ütluste vahel ei anna alust lugeda süüteokoosseisu tunnused täidetuks: prokurör taotles kohtuistungil 22.09.2014 M. Pritsi poolt tunnistajana antud ütluste avaldamist ütluste vastuolude tõttu. Kohus lubas avaldada. Avaldamise kirjeldus kohtuistungi protokollist on järgnev: Prokurör tsiteerib M. Pritsi poolt tunnistajana antud ütlusi: „Kui mina ütlesin tüdrukule need sõnad, mida eespool mainisin, siis tema mulle ühtegi sõna vastu ei öelnud ning minu mäletamist mööda meie kokkupuutumise ajal ei lausunud üldse sõnagi“ Millal ta ütles, et on paha olla? Süüdistatav: kui olime baarileti juurest mööda läinud, trepi juures olime. Sealt on mõned meetrid, nagu ütlesin garderoobini. Siis ma ei öelnud midagi vastu. Vastuolu seisneb selles, et tunnistajana ütlusi andes ei rääkinud M. Prits sellest, et T.K. talle ütles, et tal on halb olla. Tunnistajana andis M. Prits ütluse, et T.K. temaga kokkupuutumise ajal ei lausunud ühtegi sõna. Vastuolu selgitused: Tunnistaja ülekuulamisel ei pidanud M. Prits aru saama, et teda võidakse kahtlustada või süüdistada T.K. i surma põhjustamises, seetõttu andis ta ütlusi vastavalt uurija esitatud küsimustele ja ei pidanud vajalikuks nimetada varasemalt T.K. i poolt mainitud halba enesetunnet, mis oleks tekitanud koheselt kahtlusi tema enda käitumise pädevuse ja otsustuste suhtes. Ei ole võimalik takkajärgi tuvastada, millise ajaperioodi kontakti kohta see T.K. i „sõnagi mittelausumise“ osa M. Pritsi ütlustes kehtib. Tõenäoliselt pidas M. Prits silmas tunnistajana antud ütlustes „kokkupuutena“ episoodi seda osa, kus tema oli teinud T.K. ile ettepaneku väljuda ja värsket õhku hingata ning osutas vahekoridori uksele, peale mida T.K. talle midagi ei vastanud ja astus uksest välja vahekoridori. Vastuolu on kõrvaldatav ka garderoobis asuva valvekaamera salvestusega, mida kohtus uuriti. Salvestuselt on näha, et garderoobi leti ees seisvad M. Prits ja T.K. suhtlevad ja liigutavad selle suhtluse käigus ka käsi, osutades erinevates suundades, mille alusel on põhjendatud järeldada, et isikud ka rääkisid omavahel, mitte ei vehkinuid tummalt kätega. Tunnistajad M.T. ja M.P. kinnitavad samuti asjaolu, et süüdistatav ja T.K. suhtlesid garderoobis, aga ei kuulnud nendevahelise vestluse teksti, välja arvatud tunnistaja M.T. poolt kuuldud meeshäälega öeldud üksik fraas : „tüdruk, sina pead välja minema...“. Tunnistaja M.T. ei tundnud ei episoodi ajal ega ka kohtuistungil ütlejana ära süüdistatavat M. Pritsi. Kahtlustatavana ülekuulamisel 20.05.2013 M. Prits täiendavaid ütlusi ei andnud, aga jäi ülekuulamisprotokolli kohaselt varem tunnistajana 27.12.2012 antud ütluste juurde. Protokollist ei nähtu, et M. Pritsile oleks antud võimalus eelnevalt, ligi pool aastat tagasi varem tunnistajana antud ütlustega tutvuda. Vähetõenäoline on asjaolu, et isik mäletab sõna sõnalt oma ligi pool aastat tagasi antud ütlusi kui neid talle ei tutvustata ja seetõttu on arusaadav ka soovi puudumine nende ütluste täiendamiseks kahtlustatava poolt, kuna kahtlustatava staatuses võidakse kõiki ütlusi kasutada isiku vastu.
10.Kokkuvõte süüdistuse tõendatuse ja apellatsiooni põhjendatuse osas. Kokkuvõtvalt on kaitsja seisukohal, et apellatsioon ei ole põhjendatud. M. Pritsi tegevuses ei esine talle KarS § 117 lg 1 alusel inkrimineeritava süüteo koosseisule vastavaid tunnuseid. Samuti nähtub süüdistatava ütlustest, tunnistajate ütlustest, vaadeldud turvakaamerate salvestustest ja teistest uuritud tõenditest, et ta käitus nii nagu oma tööülesandeid täitev turvatöötaja ja keskmine mõistlik inimene oleks antud olukorras käitunud, mistõttu ei esine tema käitumises hooletuse elemente KarS § 18 mõistes. Töökaaslased ja tunnistajad on hinnanud M. Pritsi kui kogenud turvatöötajat, kes alati leidis külastajatega hea kontakti ja ei olnud konfliktne.
- 11 -
Vastavalt uuritud tõendite alusel antud kohtu hinnangule ei saanud M. Prits ette näha T.K. i käitumist väljaspool ööklubi ja M. Pritsi käitumise ning sündmuse kurva tagajärje vahel puudub põhjuslik seos. Maakohus on kõiki tõendeid ja asjaolusid kogumis hinnates teinud õige otsuse ja maakohus ei ole kohaldanud valesti materiaalõigust. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
11.Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, esitatud apellatsiooni väidete ja kaitsja kirjalike seisukohtadega, uurinud kriminaalasja materjale, sealhulgas kohtuistungite protokolle ning hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, leiab, et maakohtu otsus on põhistatud vastavalt kohtuotsusele esitatavatele nõuetele KrMS § 312 järgi ning selle tühistamiseks prokuröri apellatsioonis esitatud motiividel puudub alus.
12.Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (RKKKm nr 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo nr 3-1-1-92-11, p 15.1). Maakohtu otsusele ei saa kindlasti ette heita tõendite vähest analüüsi või motiivide puudumist. Käesolevas asjas tehtud kohtulahend on tõenditest tulenevalt arusaadavalt liigendatud ja kohtu siseveendumuse kujunemine hästi jälgitav. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt kriminaalmenetlusnormide ja materiaalõiguse rikkumist, millele osundatakse apellatsioonis. Milles maakohus täpsemalt materiaalõigust ebaõigesti kohaldas, pole sisuliselt välja toodud. Apellatsioonis põhimõtteliselt korratakse riikliku süüdistuse varasemat, käesolevat menetlust läbivat positsiooni, kuid prokuröri nägemuse osas süüdistuse asjaoludest on maakohus juba veenva ja ümberlükkava põhistuse esitanud.
13.Apellatsioonimenetluse keskseks küsimuseks on seega endiselt, kas turvatöötajast süüdistatavale M. Pritsile saab omistada süülist käitumist kannatanu T.K. i surma põhjustamises ettevaatamatusest KarS § 117 lg 1 järgi. Ringkonnakohus peab kontrollima, kas apellatsioon sisaldab sedavõrd kaalukaid argumente, mis seavad kahtluse alla maakohtu otsuses esitatud süüdistatava õigeksmõistmise motiivid. Ühtlasi peab kohus silmas, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vead, mis tingiks M. Pritsi õigeksmõistmise küsimuse lahendamise maakohtust erinevalt, apellatsioonis märgitu pinnalt aga tuvastatavad. Maakohus on kogutud tõendite sisu põhjalikult uurinud, tuues välja nendest olulisema, millel on süüdistuse seisukohast kaalu tähtsate asjaolude tuvastamisel. Seejuures tuleb märkida, et apellatsioonis riiklik süüdistaja põhimõtteliselt kordab maakohtu menetluses esitatud seisukohti, milledele maakohus on selgelt vastanud ning mille tõeväärsus on kohtuotsuses ringkonnakohtu hinnangul veenvalt kummutatud. Maakohtu otsuse motiividest ja eelnevalt märgitust tulenevalt on problemaatiline midagi sisulist lisada maakohtu põhjendustele ja järeldustele (lk 155-157) ning ringkonnakohus nõustub nendega ning ei pea vajalikuks kõiges sellekohast kordamist. Seetõttu märgib kohus apellatsiooniga seonduvalt järgmist.
14.Surma põhjustamine ettevaatamatusest on mitteehtne tegevusetusdelikt, sest seda saab toime panna nii tegevusega kui ka tegevusetusega. Ehtsa tegevusetusdelikti korral on süüteokoosseisus karistatava teona konkreetselt kirjeldatud tegevusetust (näiteks abita jätmine KarS § 124 järgi) ning täiendavaid karistatavuse aluseid pole vaja teo kvalifikatsioonis välja tuua. Selleks aga, et õigustada tegevusetusdelikti karistatavust mitteehtsa delikti korral, on vaja - 12 -
toetuda ka üldosa sättele, mis kehtestab karistatavuse õiguslikud alused sel juhul. KarS § 13 näeb ette isiku vastutuse tegevusetuse eest juhul, kui isik oli õiguslikult kohustatud seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma (RKKKo nr 3-1-1-99-09). M. Pritsile esitatud süüdistuse puhul tuleb esmalt tuvastada, kas tema tegevuses realiseerus hoolsusvastane tegu. Maakohus on viinud läbi KarS § 117 lg 1 süüteokoosseisu elementide analüüsi. Ettevaatamatuse koosseisust tulenevalt pole süüdistatava käitumises kergemeelset ja hooletut käitumist tuvastatud. Ringkonnakohus ei nõustu süüdistaja väitega, et käesoleval juhul on tagajärjele eelnenud teos tegevus ja tegevusetus teatud määral läbi põimunud. Maakohtus uuritud tõenditest tulenevalt on tuvastatud, et 15.12.2012 kella 1.50 paiku Võrus ööklubis Club Tartu M. Prits käitus turvatöötajana klubikülastaja T.K. i ööklubist väljasaatmisel käitumissituatsioonile ja turvatöötaja tegutsemistavale vastava hoolsusega ja ta ei saanud tagajärjena ette näha T.K. i surma pärast tema ööklubist väljumist. Kuna T.K. ei allunud eelnevalt ööklubis turvatöötaja E.K. i korraldustele lavalt lahkuda, siis palus ta kolleeg M. Pritsil T.K. tantsusaalist viia välja garderoobi, mis on tavaline tegevus klubikülastajate korralekutsumiseks, kes ei allu nõuetele. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud uuritava sündmusega piirneval ajal kannatanu T.K. il keskmise alkoholijoobe olemasolu ning selles pole ka vaidlust. Samas ei olnud T.K. i käitumine sellise astmega rikkumine, mis oleks äärmuslikult kaasa toonud klubist eemaldamise. Pärast kannatanu ööklubist väljumist ei olnud turvatöötaja M. Prits kohustatud klubikülastaja T.K. i edasist tegevust kontrollima. Uuritud tõenditega pole tõendamist leidnud, et süüdistatav andis T.K. ile korralduse ööklubist lahkuda viisil, et tal poleks samal öösel hiljem võimalik klubisse siseneda. Samuti pole M. Pritsi tegevuses tuvastamist leidnud lõbustusasutuste turvatöötajate käitumises vahel esinevat ükskõikset nn „kliendi väljaviskamist.“ Kriminaalasjas pole kogutud mingeid tõendeid sellest, et M. Prits sundis T.K. i suuliselt või füüsiliselt hoonest väljuma ilma üleriieteta talvisesse õue. On teadaolev asjaolu, et alkoholijoobes isikud ei ole külmas välisõhus viibides temperatuuri mõju osas sedavõrd tundlikud nagu alkoholi mittetarvitanud. Lõbustusasutuste lähedal on üldlevinult ka talvisel ajal sageli hulgaliselt noori, kes on väljunud suitsetama, värsket õhku hingama jne.. Seega T.K. i võimalik väljumine klubihoonest ei pidanud M. Pritsi koheselt valvsaks tegema ja andma põhjust järelduseks, et noore naise elu võib ohtu sattuda. Ringkonnakohus uuris samuti asitõendina Club Tartu turvakaamerate salvestisi, milledest nähtub muuhulgas, et ööklubi ees toimus aktiivne sõidukite liikumine ja klubikülastajate sisenemine ning väljumine. Samuti on salvestistel korduvalt märgata, et klubisse sisenejad ja väljujad ei kanna ainult tüüpilist talveriietust. Juba maakohtu poolt uuritud ja ringkonnakohtus kontrollitud videosalvestiselt on näha, et M. Pritsi tegevus T.K. i suhtes (käega suunamine garderoobis) ei saa kinnitada süüteokoosseisule viitavat tegevust. Turvatöötaja M. Pritsil polnud kohustust jälgida kuhu T.K. klubist väljumise järgselt suundub või mida tegema hakkab ning ta ei saanud ette näha kannatanu alkoholijoobest tingitud järgnevat ilmselget ebakindlat käitumist. Tõendite uurimisega on maakohus ka tuvastanud, et kannatanu seisund ei olnud joobe tõttu sedavõrd ebaadekvaatne, et ta oleks vajanud kõrvalist abi. Keskmise elukogemusega isik pöördub talvisel ajal kergelt riietatuna tagasi kuhugi ruumi või hoonesse ning vajadusel palub kaasisikutelt abi, ühesõnaga – ei sea enda elu kergekäeliselt ohtu. Asja materjalide põhjal tuvastatud kannatanu teekond esialgsest liikumissuunast vastupidises suunas Roosi tänavale ja tema hilisemasse leidmiskohta, on mõneti mõistmatu. Selgusetuks jääb miks pidi kannatanu läbi talvise olustiku minema tühermaale linna servas. Kohtupraktika kinnitab pidevalt juhtumeid, kus tugeva alkoholijoobe foonil käitunud süüdistatava või kannatanu ebaharilikele käitumisaktidele pole kogutud tõenditest võimalik hiljem leida sisukohast ja adekvaatset selgitust. Kahetsusväärselt leiti kannatanu T.K. lähedalasuvast paikkonnast üldise alajahtumise tunnustega surnult.
- 13 -
15.Prokurör on põhilisena seadnud kahtluse alla süüdistatava ütluste usaldusväärsuse ja leiab, et süüdistatav pole osanud selgitada enda ütlustes sisalduvat vastuolu. Apellatsiooni kohaselt on väidetav vastuolu selles, et M. Prits on ütlusi andes uurijale kinnitanud, et kannatanu ei öelnud klubist lahkudes talle sõnagi vastu, kuid maakohtus väitis, et kannatanu ütles, „tal on paha olla.“ Süüdistatav ei osanud maakohtus ütluste taolist erinevust selgitada. Etteruttavalt märgib ringkonnakohus koheselt, et taoline vastuolu süüdistatava erinevatel menetlusetappidel antud ütlustes on väheoluline ja ei anna kuidagi võimalust sisustada ja lugeda täidetuks M. Pritsi süüteokoosseisu KarS § 117 lg 1 mõttes. Maakohus on nimetatud ütluste erinevust motiveerinud ja leidnud, et taolisest asjaolust ei saa veel järeldada süüdistatava ütluste ebausaldusväärsust tervikuna (lk 156 pöördel). Samas on maakohus kvaliteetselt analüüsinud vastuolu võimalikku teket seoses asjas tähtsust omavate asjaolude detailse meenutamise ja M. Pritsi enda menetlusseisundi ning esitatud küsimuste põhjalikkusega. Tõdegem, et ajafaktori toimes tihtipeale jäävadki menetluses vajalikud täpsustused erinevatel aegadel antud ütluste osas tegemata, sest lisaks ülekuulatavale sõltub see subjektiivselt muuhulgas ka küsitlejast. Mõne lausekatke puudumist või lisandumist erinevatel ülekuulamistel ei saa käsitleda automaatselt ütlustes esinevate vastuoludena, mis seavad kahtluse alla tõendiallika usaldusväärsuse. Veelgi enam siis, kui sellele on selgitus antud. Seega ringkonnakohus leiab, et eeltoodud prokuröri väide osutub asjakohatuks, sest apellatsioonis pole välja toodud sedavõrd põhimõttelist vastuolu süüdistatava ütlustes, mis seaks üldse kahtluse alla tema kui tõendiallika tõeväärtuse. Kriminaalasjas uuritud tõendid ei võimalda kuidagi järeldada, et M. Prits moonutab või annab valeütlusi tähtsust omavate asjaolude kohta tema ja kannatanu T.K. i omavahelise suhtluse osas enne viimase ööklubist väljumist, et vabaneda vastutusest.
16.Prokurör ei nõustu veel maakohtu järeldusega, et süüdistatava ütlused on kooskõlas teiste tõenditega ja rõhutab tunnistaja M.T. e ütlusi, kes väidab, et M. Prits ei saatnud kannatanut mitte värsket õhku hingama, vaid andis korralduse „tüdruk sina pead välja minema.“ Siinkohal tuleb märkida, et isegi taolise lausungi väljaütlemine ja M. Pritsi poolt T.K. i tänavale või vahekoridori saatmine ei oma määravat tähtsust ning ei anna võimalust järeldada süüdistatava süü olemasolu, sest pole võimalik tuvastada põhjuslikku seost teo ja tagajärje vahel.
16.1.Apellatsioonis leitakse, et süüdistatava poolt kannatanu väljasaatmine ööklubist pole arusaadav ja loogiline, samas ei sisaldu aga mingit veenvat argumentatsiooni, mis teeks antud öises ööklubi käitumissituatsioonis M. Pritsi kui turvatöötaja käitumise ebaharilikuks või mõistetamatuks. Prokurör on asunud seisukohale, et kannatanu T.K. soovis minna ilmselt tualetti, aga süüdistatav suunas napis riietuses tütarlapse hoopis õue, hoonest välja, veendumata kas tütarlapsel on süda alkoholist paha või on hoopis terviserike. Maakohus on süüdistaja nimetatud väidet põhjalikult uurinud, kasutades selleks ka videosalvestist. Süüdistatava ütlusi selles, et kannatanul hakkas halb on kinnitanud tunnistaja M.P. . Nimelt kinnitas tunnistaja, et seda oli öelnud M. Prits talle peale seda kui Tairi oli garderoobist lahkunud. Prokuröri arvates seab M. Pritsi tegevuse adekvaatsuse siiski kahtluse alla asjaolu, et pole üheselt tuvastatav, kas süüdistatav soovitas kannatanul minna korraks välja värsket õhku hingama või andis hoopis korralduse lahkuda klubist. Ringkonnakohtule nagu maakohtulegi jääb arusaamatuks kuidas eelnimetatud süüdistatava tegevus süüliselt tõendab tema süüdistust kannatanu surma põhjustamises. Vaidlust pole selles, et ööklubi turvatöötaja kohustuseks on tagada klubikülastajate turvalisus.
17.Apellatsioonis leitakse, et süüdistatav ei kaalunud küllaldaselt kas joobes T.K. i minemasaatmisega klubist, ei kahjusta ta veel mingit teist õigushüve ja ei sea ohtu T.K. i tervist - 14 -
ja elu. Seega väidetakse endiselt, et M. Prits polnud keskmiselt küllalt kohusetundlik ja tähelepanelik kannatanu isiku osas, kes oli noor naine ja kelle alkoholi tarvitamise kogemus ei saanud olla pikemaajaline. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri poolt M. Pritsile omistatud täiendavate kohustustega selles, et keskmiselt kohusetundlik turvatöötaja oleks enne klubist väljasaatmist pidanud tegema selgeks, kus on T.K. i riided, võimaldanud tal tuua oma garderoobinumbri, võtta üleriided ja lahkuda klubist ilmastikule vastavas riietuses. Tõdegem, et nädalavahetuseti väljub öisel ajal vabariigi lõbustusasutustest vähemal või rohkemal määral riietatuna märkimisväärne arv joobeseisundis isikuid. Nende uksest väljudes on isikute edasine tegevus paljuski prognoosimatu. Võimalikke intsidente (kukkumisi, vigastuste tekkimist, külmumist jne.) ei saa süüks arvata ja kausaalselt seostada koheselt lõbustusasutuse personaliga. Kindlasti antakse võimalusel parim, et kliendiga ei juhtuks õnnetusi, kuid kõikvõimalikke ohuolukordi pole kaugeleulatuvalt võimalik ette näha ja see pole ka lõbustuskohtade ülesanne. Käesoleva juhul oli turvatöötajast süüdistatava ülesandeks kindlustada kord ja turvalisus ööklubis viibijatele. Kindlasti ei pidanud temast saama turvalist saatjat alkoholijoobes klubi külastajatele, sest see ei kuulunud tema tööülesannete hulka. Inimliku abivalmiduse ja abistava rolli suurus on subjektiivsed kategooriad ja keskmise kõrvalvaataja pilgu läbi ei saa uuritaval ajahetkel M. Pritsile temale teadaoleva info põhjal ette heita, et ta ei turvanud, kutsunud sõidukit, riietanud jne. T.K. i kui ööklubi külastajat enne tema klubihoonest väljumist riikliku süüdistaja soovitud nägemuses ja mahus.
18.Maakohus leidis õigustatult, et vahetut põhjuslikku seost teo (s.o vahekoridori saatmise või tänavale saatmise puhul) ja tagajärje vahel antud asjas ei ole. Surm ei saabunud vahetult peale klubist väljumist. Surm saabus oluliselt hiljem, kui T.K. jõudis kõndida maha pika vahemaa. Kogutud tõenditega polnud võimalik tuvastada kaua T.K. kõndis, mis kell surm saabus, millist teed pidi T.K. jõudis kohta, kus ta surnult leiti, kas ta võis otse sinna minna või käis veel kuskil ja suhtles veel kellegagi. Õigesti on maakohus kannatanu üldseisundi osas hinnanud asjaolu, et pärast klubiuksest väljumist liikus ta iseseisvalt maha pika maa, seega ei olnud ta abitu. Turvatöötaja M. Pritsi tegevus T.K. i eluohtlikku olukorda ei asetanud. Maakohtu hinnangul ei ole halbade ilmastikutingimuste korral isiku klubist eemaldamine käsitletav sellise reaalse ohuna, millega kaasneks suure tõenäosusega isiku surm. Veel järeldas maakohus õigesti, et ilma vastava riietuseta isiku toimetamisega välitingimustesse võib kaasneda reaalne oht haigestuda või ära külmetada, kuid kindlasti ei seata isik ohtu, kus oleks tõenäoline raske tervisekahjustuse tekkimine või isegi surm. Ringkonnakohus jagab uuritud tõenditest tulenevalt maakohtu veendumust, et kannatanu surma põhjuseks oli T.K. i ennast kahjustava käitumise tulemusena keha üldine allajahtumine alkohoolse joobe foonil. T.K. i liigne alkoholi tarbimine eelneval õhtul ja ööl ning liikumine talvisel ajal ilma üleriieteta tühermaale said T.K. ile saatuslikuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et käesolevas kriminaalasjas on tegemist õnnetusjuhtumiga. M. Pritsi tegevuse ja saabunud tagajärje kausaalseosele hinnangu andmisel tuleb muuhulgas juhinduda ka ekvivalentsusteooria üldisest põhimõttest (s.o uute asjaolude mõttelise juurdelisamise keelust), tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks.
19.Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata.
20.Süüdistatava M. Pritsi kaitsja vandeadvokaat U. Kõrgesaar esitas ringkonnakohtule taotluse välja mõista Eesti Vabariigilt M. Pritsi kasuks teise astme kohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu. Teatises õigusabi kulude tasumise kohta kriminaalasjas on M. Prits sõlminud Advokaadibürooga Aivar Pilv õigusteenuse lepingu nr T115-2013/UK. Arve nr 20141581 - 15 -
kohaselt on M. Prits tasunud õigusabikuludena kaitse eest Tartu Ringkonnakohtus kokku 1329,60 eurot (sh käibemaks 221,60 eurot). Lisatud on ka vastav spetsifikatsioon seoses apellatsiooni analüüsi, maakohtu otsusega tutvumise ning vastuväidete koostamisega apellatsioonile. Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu suurus on põhjendatud ja rahuldab taotluse. KrMS § 185 lg 2 kohaselt jäävad menetluskulud riigi kanda.
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
/allkirjastatud digitaalselt/
- 16 -
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.