Kohtulahend

Rainer Suurmetsa kaitsja adv. Jugans Grossmanni apellatsioonid rahuldada.

eurot kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele kas Swedbank AS-s (a/a EE EE502200221014193355), AS-s SEB Pank (a/a EE351010052031000004), Danske Bank AS Eesti filiaalis (a/a EE873300333499990003) või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis (a/a EE401700017002872300). Riigilõivu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadavad taotlejale saadetavas makseinfos.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 2.septembri 2014.a. otsusega süüdi tunnistada Svetlana Trošina KarS § 184 lg 21 p2 järgi ja mõista karistuseks 6 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 01.10.2013-27.11.2013 s.o 1 kuu ja 27 päeva karistusaja hulka. Kandmisele kuulub 5 aastata 10 kuud ja 3 päeva vangistust. Karistusaja alguseks lugeda reaalselt karistuse kandmisele asumise kuupäev. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Välja mõista Svetlana Trošinalt KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt sundraha esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 palga alammäära s.o 887.50 (kaheksasada kaheksakümmend seitse eurot viiskümmend senti) ja KrMS § 180 lg1 ja 175 lg 1p 3,5 alusel ekspertiisikulud 956.25 eurot, koopiakulud 1 euro riigituludesse. Kohustada Svetlana Trošinat tasuma väljamõistetud sundraha, koopiakulu ja ekspertiisitasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Süüdi tunnistada Jevgeni Trošin KarS § 184 lg 21 p2 järgi ja mõista karistuseks 10 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg alates 08.10.2013 karistusaja hulka ja lugeda karistusaja alguseks 08.10.2013. Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Välja mõista Jevgeni Trošinilt KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt sundraha esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 palga alammäära s.o 887.50 (kaheksasada kaheksakümmend seitse eurot viiskümmend senti) ja KrMS § 180 lg1 ja 175 lg 1p 3,5 alusel ekspertiisikulud 2064.75 eurot, koopiakulud 1 euro riigituludesse. Kohustada Jevgeni Trošinit tasuma väljamõistetud sundraha, koopiakulu ja ekspertiisitasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Süüdi tunnistada Konstantin Trošin KarS § 184 lg 21 p2 järgi ja mõista karistuseks 10 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja lugeda karistusaja alguseks 01.10.2013.

alaltes 01.10.2013

Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Välja mõista Konstantin Trošinilt KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt sundraha esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 palga alammäära s.o 887.50 (kaheksasada kaheksakümmend seitse eurot viiskümmend senti) ja KrMS § 180 lg1 ja 175 lg 1p 4, 3,5 alusel ekspertiisikulud 956.25 eurot, koopiakulud 1 euro riigituludesse. Kohustada Konstantin Trošinit tasuma väljamõistetud sundraha, koopiakulu ja ekspertiisitasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Süüdi tunnistada Rainer Suurmets KarS § 184 lg 21 p2 järgi ja mõista karistuseks 9 aastat vangistust.

KarS § 65 lg 1 alusel mõista liitkaristus ja lugeda Harju Maakohtu 26.09.2013 kohtuotsusega mõistetud kergem karistus 6 kuud kaetuks käesoleva kohtuotsusega mõistetud raskema karistusega ja mõista liitkaristuseks 9 aastat vangistust Arvata maha eelmise kohtuotsuse järgi ärakantud karistus 6 kuud vangistust KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 30.09.2013- 27.10.2013 s.o 28 päeva ja alates 25.04.2014 karistusaja hulka. Karistusaja alguseks lugeda 25.04.2014, millest alates kuulub kandmisele 8 aastat 5 kuud ja 2 päeva vangistust. Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Välja mõista Rainer Suurmetsalt KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt sundraha esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 palga alammäära s.o 887.50- 480 s.o 407.50 eurot ja KrMS § 180 lg1 ja 175 lg 1p 4, 3,5 alusel ekspertiisikulud 956.25 eurot kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 2556 eurot, koopiakulud 1 euro riigituludesse. Kohustada Rainer Suurmetsa tasuma väljamõistetud sundraha, koopiakulu ja ekspertiisitasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

kaitsjatasu,

Süüdi tunnistada Vladislav Akulin KarS § 184 lg 1 järgi ja mõista karistuseks vangistus 2 aastat. Süüdi tunnistada Vladislav Akulin KarS § 424 järgi ja mõista karistuseks vangistus 1 aasta ja 6 kuud . KarS § 64 lg1 alusel suurendada üksikkaristustest raskeimat ja mõista liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel mõista liitkaristus suurendades käesoleva otsusega mõistetud karistust Harju Maakohtu 04.07.2014 kohtuotsusega mõistetud karistusega ja mõista liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 02.09.2013-03.09.2013, 19.09.2013- 20.09.2013, 25.09.2013, 01.10.2013 s.o 6 päeva ja eelmise kohtuotsuse järgi ärakantud karistus 4 päeva karistusaja hulka ning kandmisele kuulub 3 aastat 11 kuud ja 20 päeva vangistust. Karistusaja alguseks lugeda 08.01.2014. Käesolevas kriminaalasjas kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada. Välja mõista Vladislav Akulinilt KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt sundraha esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 palga alammäära- 532.50 s.o 355 (kolmsada viiskümmend viis eurot) ja KrMS § 180 lg1 ja 175 lg 1p 4, 3,5 alusel ekspertiisikulud 1417.50 eurot kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 2592 eurot, koopiakulud 1 euro riigituludesse.

Kohustada Vladislav Akulinit tasuma väljamõistetud sundraha, ekspertiisikulu ja kaitsjatasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

koopiakulu,

KrMS § 180 lg 3 alusel jätab kohus isiku kohtuarstliku ekspertiisikulud summas 84 eurot ja ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisikulud summas 446.25 eurot riigi kanda. Riigi kanda jätta ekspertiisikulu summas 414 eurot KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeerida riigi tuludesse Harju Maakohtu 29.11.2013 määrusega konfiskeerimise tagamiseks arestitud Jevgeni Trošinile kuuluv sularaha 90.- EUR, mis on antud üle PPA finantsbüroole ja kantud Rahandusministeeriumi kontole. Svetlana Trošina, Jevgeni Trošin, Konstantin Trošin ja Rainer Suurmets mõisteti KarS prg. 184 lg 2-1 p.2 järgi süüdi selles, et nemad ühtse tahtlusega ja koos kuulusid kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajast alates kuni nende kahtlustatavana kinnipidamiseni suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikuks käitlemiseks moodustatud püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega kuritegelikku ühendusse, mille eesmärgiks oli perekond Trošinite elukohas Tallinnas, aadressil XXXXXX XX XX ja teistes tuvastatud ja tuvastamata kohtades Kopli piirkonnas korduv ebaseaduslik suures koguses narkootiliste ainete kanepi, marihuaana, fentanüüli, amfetamiini ja metamfetamiini ebaseaduslik käitlemine. Sealjuures Svetlana Trošina peamine roll oli ühenduse liikmetele narkootilise aine muretsemine, ühenduse juhtimine ja korralduste andmine narkootilise aine müügiks, samuti edastasid teised ühenduse liikmed tema kätte narkootikumide müügist saadud raha. Jevgeni Trošini peamine roll oli narkootilise aine doosideks pakendamine ja müümine, samuti müümise osas korralduste andmine Rainer Suurmetsale. Konstantin Trošini ja Rainer Suurmetsa peamine roll oli narkootilise aine müümine. Nii omandas SvetlanaTrošina nii ise kui ka koos Jevgeni Trošini ja Konstantin Trošiniga kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajast alates kuni 01.10.2013 Tallinnas, XXXXXX XX XX asuvas majas ja teistes kohtueelse menetlusega tuvastamata kohtades, kohtueelse menetlusega seni tuvastamata isikult korduvalt suures koguses, so narkootilise aine kogus, mis on mõeldud narkootilise joobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele, narkootilisi aineid kanepit, marihuaanat, fentanüüli, amfetamiini ja metamfetamiini sisaldavat pulbrit. Eelnevalt omandatud narkootilisi aineid hoidis Svetlana Trošina ebaseaduslikult enda juures kuni andis need vastavalt ühenduse liikmete omavahelisele kokkuleppele ja ülesannete jaotusele pakendamiseks ja hilisemaks edasimüümiseks üle Jevgeni Trošinile ja Konstantin Trošinile. Svetlana Trošina, Jevgeni Trošini ja Konstantin Trošini poolt omandatud narkootilisi aineid hoidsid nad ühtse tahtlusega edasi Tallinnas, XXXXXX XX XX asuvas elumajas, saunamajas ja kinnistul asuvates erinevates peidikutes, kust osa narkootilisi aineid vastavalt ülesannete jaotusele

Jevgeni Trošini ja Konstantin Trošini poolt pakendamiseks välja võeti ning seejärel vastavalt omavahelisele kokkuleppele Jevgeni Trošini, Konstantin Trošini ja Rainer Suurmetsa poolt Tallinnas, XXXXXX XX XX asuvas elumajas, Marge Viiluka elukohas Tallinnas, XXXXXXXXXX XX XX-XX ja teistes kohtueelse menetlusega tuvastamata kohtades doosideks pakendati ning hiljem edasi müüdi. Osa omandatud narkootilistest ainetest hoidsid ühenduse liikmed kuni 01.10.2013 ebaseaduslikult Tallinnas, XXXXXX XX XX asuvas elumajas, kuni need 01.10.2013 teostatud läbiotsimise käigus sealt leiti ja ära võeti. Vastavalt omavahelisele kokkuleppele ja ülesannete jaotusele, andsid Jevgeni Trošin ja Konstantin Trošin osa omandatud narkootilistest ainetest kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajast alates kuni 01.10.2013 toimunud kinnipidamiseni korduvalt Tallinnas, XXXXXX XX XX asuvas elumajas ja selle juures, samuti XXXXXXXXXX XX XX juures ning Kopli piirkonnas täpselt tuvastamata kohtades ja teistes tuvastamata kohtades ebaseaduslikult nii tuvastatud kui tuvastamata isikutele, andes vastavalt omavahelisele kokkuleppele narkootiliste ainete müügist saadud tulu üle Svetlana Trošinale. Vastavalt omavahelisele kokkuleppele ja ülesannete jaotusele ning Jevgeni Trošini ja Konstantin Trošini poolt antud juhistele, andis osa omandatud narkootilistest ainetest edasi Rainer Suurmets, kes kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajast alates kuni 30.09.2013 toimunud kinnipidamiseni, andis narkootilisi aineid vastavalt saadud juhistele korduvalt Tallinnas, XXXXXX XX XX asuvas elumajas ja selle juures, samuti XXXXXXXXXX XX XX juures, Stroomi ranna ning Kopli piirkonnas täpselt tuvastamata kohtades ja teistes tuvastamata kohtades ebaseaduslikult edasi tuvastamata isikutele, endes vastavalt omavahelisele kokkuleppele narkootiliste ainete müügist saadud tulu üle Jevgeni Trošinile ja Konstantin Trošinile, kes omakorda edastasid selle Svetlana Trošinale. Vastavalt ühenduse omavahelisele kokkuleppele ja ülesannete jaotusele ning Rainer Suurmetsa, Jevgeni Trošini ja Konstantin Trošini poolt antud juhistele, andis osa omandatud narkootilistest ainetest edasi Marge Viilukas, kes kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajast alates kuni 30.09.2013 toimunud kinnipidamiseni andis narkootilisi aineid vastavalt saadud juhistele kahel korral Tallinnas, XXXXXXXXXX XX XX juures, samuti Stroomi ranna ja Kopli piirkonnas täpselt tuvastamata kohtades ja teistes tuvastamata kohtades ebaseaduslikult edasi kohtueelse menetlusega tuvastamata isikutele, andes vastavalt omavahelisele kokkuleppele narkootiliste ainete müügist saadud tulu üle Rainer Suurmetsale, kes omakorda edastas selle Jevgeni Trošinile ja Konstantin Trošinile, kes omakorda edastasid selle Svetlana Trošinale. Nii andsid Jevgeni Trošin ja Konstantin Trošin kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajast alates kuni 01.10.2013 Tallinnas, XXXXXX XX XX asuvas elumajas ja selle juures, XXXXXXXXXX XX XX juures ja teistes täpselt tuvastamata kohtades korduvalt, so peaaegu iga päev, väikeses koguses narkootilist ainet marihuaanat ja narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit ebaseaduslikult edasi OD-le.

Nii leiti ja võeti 01.10.2013 kella 09:35 ajal Tallinnas, XXXXXX XX XX asuvas elumajas viibinud OD-i juurest Põhja Prefektuuris (Pärnu mnt 139, Tallinn) 01.10.2013 kella 10:18 ajal teostatud läbivaatuse käigus ära 1 pabervoldik, milles oli 0,35g marihuaanat, mille tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus on 1,1%. Nii andsid Jevgeni Trošin ja Konstantin Trošin ajavahemikul maikuust 2013 kuni 01.10.2013 Tallinnas XXXXXX XX XX asuvas elumajas ja selle juures, samuti XXXXX XX maja juures ja teistes täpselt tuvastamata kohtades korduvalt, so peaaegu iga päev, suures koguses narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit korraga 3-20 fooliumvoldiku kaupa ebaseaduslikult edasi Vladislav Akulinile. Vahetult enne kinnipidamist 02.09.2013 kella 18:16 ajal Tallinnas XXXXX XX maja juures sõiduteel viskas Vladislav Akulin sõiduteel olevasse kanalisatsioonikaevu 2 minigrip kilekotti kokku 20 fooliumvoldikuga, milles kokku 0,47g 3,1%-list fentanüüli sisaldavat pulbrit, milles puhast fentanüüli 0,015g, mis kanalisatsioonikaevust samal päeval kella 18:20 ajal teostatud sündmuskoha vaatluse käigus leiti ja võeti. 01.10.2013 algusega kell 10:50 Tallinnas, XXXXXX XX XX asuvas elumajas teostatud läbiotsimise käigus leiti ja võeti esimeses sissekäigus asuva korteri köök-elutoast kamina eest ära 1 kilekott etiketiga Selver, milles kanepitaimed kogumassiga 74,95g, mille tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus on üle 1,8%. Lisaks leiti ja võeti magamistoast arvutilaua pealt ära 1 minigrip kilekott 0,11g amfetamiini ja metamfetamiini sisaldava pulbriga, mille narkootilise aine sisaldust aine vähesuse tõttu ei saanud määrata. Samuti leiti ja võeti magamistoast madratsite vahelt ära 3 minigrip kilekotti, millest kahes minigrip kilekotis oli kokku 0,37g 1,5%-list metamfetamiini (hüdrokloriidina) sisaldavat pulbrit, milles puhast metamfetamiini 0,00056g. Pärast seda, kui politseiametnikud olid 01.10.2013 kella 09:35 ajal sisenenud Tallinnas, XXXXXX XX XX asuva elumaja ruumidesse ning tuvastanud ruumis viibiva Jevgeni Trošini tervisliku seisundi järsu halvenemise, leiti ja võeti politseiametnike poolt Jevgeni Trošini suust ja kõrist ära 19 fooliumpaberitükki, millel esines narkootilise aine fentanüüli jälgi ja mida Jevgeni Trošin oli vahetult enne üritanud alla neelata. Lisaks leiti ja võeti 02.10.2013 Tallinnas Sütiste tee 19 asuvas SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas erakorralise meditsiini osakonnas teostatud bronhoskoopia käigus Jevgeni Trošini bronhidest ära 17 fooliumpaberitükki. Vladislav Akulini mõisteti KarS prg. 184 lg 1 järgi süüdi selles, et tema maikuust 2013 kohtueelse menetlusega täpsemalt tuvastamata ajast alates kuni 01.10.2013 tema kahtlustatavana kinnipidamiseni, omandas ebaseaduslikult Tallinnas, XXXXXX XX XX asuvas elumajas ja selle juures, samuti XXXXX XX maja juures ja teistes seni tuvastamata kohtades Jevgeni Trošinilt ja Konstantin Trošinilt jätkuvalt, so peaaegu iga päev, narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit suures koguses, so narkootilise aine kogus, mis on mõeldud narkootilise joobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele, nimelt korraga 3-20 fooliumvoldiku kaupa.

Vahetult enne kinnipidamist 02.09.2013 kella 18:16 ajal Tallinnas XXXXX XX maja juures sõiduteel viskas Vladislav Akulin sõiduteel olevasse kanalisatsioonikaevu 2 minigrip kilekotti kokku 20 fooliumvoldikuga, milles kokku 0,47g 3,1%-list fentanüüli sisaldavat pulbrit, milles puhast fentanüüli 0,015g, mis kanalisatsioonikaevust samal päeval kella 18:20 ajal teostatud sündmuskoha vaatluse käigus leiti ja võeti. KarS prg. 424 järgi mõisteti Vladislav Akulin süüdi selles, et tema juhtis 25.09.2013 kella 12:07 ajal Tallinnas, XXXX XX maja juures sõidukit Ford Galaxy reg nr XXX XXX, olles narkootiliste ainete amfetamiini, metamfetamiini ja fentanüüli tarvitamise tagajärjel joobeseisundis, sh tal esines joobeseisundile vastav kehaliste ja/või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tulemusena, mille tõttu ei olnud sõiduki juhtimine lubatud. Samuti Vladislav Akulin juhtis 19.09.2013 kella 11:50 ajal Tallinnas XXXXX XX maja juures sõidukit Porsche Cayenne reg nr XXX XXX, olles narkootiliste ainete amfetamiini, metamfetamiini ja fentanüüli tarvitamise tagajärjel joobeseisundis, sh tal esines joobeseisundile vastav kehaliste ja/või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tulemusena, mille tõttu ei olnud sõiduki juhtimine lubatud. Samuti Vladislav Akulin juhtis 07.08.2013 kella 13:20 ajal Tallinnas XXXXXXX XXX XXX maja juures sõidukit BMW reg nr XXX XXX, olles narkootiliste ainete amfetamiini, metamfetamiini ja fentanüüli tarvitamise tagajärjel joobeseisundis, sh tal esines joobeseisundile vastav kehaliste ja/või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tulemusena, mille tõttu ei olnud sõiduki juhtimine lubatud. Oma sellise käitumisega rikkus Vladislav Akulin liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid /Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on käesoleva seaduse tähenduses on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamise põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ka Marge Viilukas, kes ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava S.Trošina kaitsja adv. R.Bergson leiab, et S. Trošina süüdimõistmine on põhjendamata ning maakohtu otsus tema osas tuleb tühistada. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et S. Trošina oleks hankinud kusagilt narkootilisi aineid või oleks saanud nende müügist laekunud raha enda kätte. Juba esitatud süüdistuses on vastuolu – kui ühenduse juhi S. Trošina ülesandeks oli narkootiliste ainete muretsemine, siis samas süüdistuses (3 lõik) märgitakse, et S. Trošina omandas ise ja koos Jevgeni ja Konstantin Trošiniga täpselt tuvastamata ajal

kuni 01.10.2013 nii Niidi tänava majas kui ka teistes menetlusega tuvastamata kohtades ja tuvastamata isikutelt korduvalt suures koguses narkootilisi aineid. Seega süüdistatakse ka S. Trošina poegi narkootilise aine muretsemises. Ka kohtuotsuses viidatud telefonikõnes ütleb Konstantin Trošin vennale „ Pool kilo toon. Kanepit toon“ ( otsuse lk.28, tl. 126 II k). Narkootilise aine hankimiseks on kohus lugenud ka Suurmetsa sõnu helistajale, et on jama, üks inimene läks arbuusi järele, on kadunud. Telefon väljas. Kas on maha võetud? (II k tl.129). Ilmselgelt ei räägita siin S. Trošinast sest kriminaalasja materjalidest ei nähtu kordagi, et teda oleks ähvardanud vahistamise oht või oleks ta oma telefoni narkootiliste ainetega tegelemise ajal välja lülitanud. Järelikult tegeles arbuusi muretsemisega keegi teine. Maakohus märgib kohtuotsuses, et kuigi kriminaalasjas ei ole tuvastatud narkootilise aine edasimüüki S. Trošina enda poolt, omas ta ülevaadet kui palju oli poegadel narkootilist ainet parajasti müügiks. Selle tõenduseks on kohtuotsuses ära toodud mitmed väljavõtted telefonikõnedest süüdistatavate vahel mida on tõlgendatud kõneks narkootilistest ainetest. Kaitsja tsiteerib maakohtu poolt uuritud telefonikõnesid ning leiab erinevalt maakohtust, et need telefonikõned ei tõenda süüdistatavale süüdistuses esitatud etteheiteid. Maakohtu järeldused on selles osas oletuslikud ja meelevaldsed. Kogu kriminaalasja uurimise ja ka kohtuliku arutamise ajal on Trošinite elukohta XXXXX tänaval käsitletud ekslikult ja asjaoludest arusaamist segavalt kui ühtset eluaset - XXXXX XX XX. Tegelikult on majas neli korterit, kaks alumisel ja kaks ülemisel korrusel. Korteris nr. X elasid Jevgeni ja Konstantin Trošin, korteris nr.X aga S. Trošina koos oma ema ja abikaasaga. Korterid X ja X on eraldi sissekäikudega, nende vahel puudub ühendus ja seepärast S. Trošina ei saanud teada, mida teevad pojad korteris nr.X. Kuivõrd S. Trošina korteri aknad olid tänava poole siis pole selles midagi imelikku, et ta nägi kes tänaval seisab või käib. S. Trošina oli teadlik, et tema pojad on narkomaanid, ta oli neid korduvalt ravile viinud ja päästnud üledoosi saamisel surmast. Narkootikumide tarvitamine ja selleks narkootiliste ainete muretsemine on samuti seadusega keelatud ja poegade hoiatamine politsei eest ei pidanud tingimata tähendama kuulumist kuritegelikku ühendusse vaid oli S. Trošina sõnade kohaselt ema mure poegade saatuse pärast. S. Trošina korterist ei ole leitud mingeid narkokuritegudele viitavaid asitõendeid, üheski ekspertiisiaktis pole mingeid jälgi sellest, et ta oleks käidelnud narkootilisi aineid. Ükski kaaskohtualune ega tunnistaja ei räägi, et S. Trošina oleks kokku puutunud narkootikumide käitlemisega. Kuritegeliku ühenduse tegevus on suunatud varalise kasu saamisele ja seda objektiivset koosseisutunnust tuleb tõendada kuritegeliku ühenduse loomise taga olevate isikute kaudu. Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta S. Trošina kaitsja kohtuistungil esitatud tõendid tema varaliste tehingute kohta viimastel aastatel. S. Trošina oli müünud rea kortereid alates 2003 aastast küllaltki suurte summade eest – 16000 eurot, 30000 eurot, 13293 eurot, 330000 krooni, 831000 krooni, 220000 krooni, 611000 krooni,

2 250 000 krooni jne. ( III k tl.191-249, IV k 1-57). Sellega on tõendatud, et S. Trošinal oli piisavalt isiklikku vara mida ta sai vabalt käsutada nii elamiseks kui ka investeeringuteks ja tal puudus igasugune vajadus end siduda 5-15 eurostest doosidest koosneva narkoäriga millest heal juhul jätkus narkomaanidel endil järjekordse doosi ostmiseks. Ülaltoodust nähtub, et Svetlana Trošina suhtes puuduvad piisavad teda süüstavad tõendid. KrMS § 7 lg 3 järgi tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Eeltoodu alusel tuleb S. Trošina KarS § 184 lg 2`p 2 järgi õigeks mõista. Juhul kui ringkonnakohus leiab S. Trošina käitumises siiski mõne teise kuriteo koosseisu palub kaitsja talle karistuse mõistmisel arvestada tema tervislikku seisundit. AS Lääne-Tallinna Keskhaigla haigusloo nr. S14526 2011 kohaselt on S. Trošinal diagnoositud

XXXXXXXXXXXXXXX

ja XX

XXXXXX

XXXXXXXXXXX.

Kohtuekspertiisiaktiga on tuvastatud, et ta on üle elanud ajuinfarkti ja insuldi mille tagajärjel tema tervis oluliselt halvenes. Tervisekahjustuse tõttu on ta kaotanud töövõime ning tekkisid probleemid tavapärase toimetulekuga, sh riietumise ja pesemisega mille juures ta vajab abi. Tervis nõuab pidevat rohtude võtmist ning mitmekordseid süste päeva jooksul. Maakohus karistas S. Trošinat vangistusega. Vahemärkusena - raskendava asjaoluna karistuse mõistmisel märkis kohus omakasu ajendit ( soovi kergelt raha teenida) kuigi see on kuritegeliku ühenduse koosseisuline asjaolu. Kuigi kohtumeditsiini ekspert leidis, et S. Trošina võib kanda vangistuslikku karistust oleks reaalne vangistus tema vanust, varasemat mittekaristatust ja tervist arvestades liialt karm. Vanglas viibitud aega ligi 2 kuud võib tema süüdimõistmise korral pidada küllaldaseks šokivangistuseks. Süüdistatava Jevgeni Trošini suhtes kohtuotsuse tühistamiseks on esitanud apellatsiooni nii süüdistatav ise, kui ka tema lepinguline kaitsja adv. M.Tusti. Adv. M. Tusti on esitanud apellatsioonid nii Jevgeni Trošini, kui ka Konstantin Trošini süüdimõistmise osas ja need apellatsioonid on sisuliselt absoluutselt kattuvad. Seetõttu ei pea kohtukolleegium vajalikuks refereerida neid eraldi. Kaitsja vaidlustab kohtuotsuse järgmistel põhjustel. Jevgeni Trošin ja Konstantin Trošin mõisteti süüdi kuritegeliku ühenduse liikmena narkootilise aine käitlemises. Riigikohus on oma lahendites osundanud, et kuritegelik ühendus peab olema loodud kuritegude toimepanemiseks varalise kasu saamise eesmärgil ja sellel peab olema kindel struktuur, kus isikud täidavad kindlaid ülesandeid ühenduse eesmärkide saavutamiseks. Vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu, milline struktuur oli väidetaval ühendusel ja milline roll oli selles JTrošinil ja K.Trošinil. Kohtuotsuset võiks järeldada, et tegelikkuses tegelesid pea kõik süüdistatavad (v.a. Svetlana Trošina) narkootilise aine edasiandmisega või pakendamisega või müügiga.

Jevgeni Trošin ja Konstantin Trošin on vennad, kes mõlemad tarvitavad narkootikume ja elavad ühes eluruumis. Seega pole nende koostegutsemine mingi eraldi ühenduse asutamine. Nende ema Svetlana Trošina on olnud pidevas mures poegade pärast Ta elab nendega ühes majas, kuid mitte samas korteris. Seda, et ema püüab mingilgi määral ülevaadet saada, mis toimub poegade elus ja vältida nende kontakte politseiga ei saa pidada ühendusse kuulumiseks. Üldteadaolev on ka asjaolu, et narkomaanide suhtlusvõrgustik on lai. Teatakse kus, kes ja millise raha eest narkootikume müüb. Samas võib tänane müüja olla homme ostja ja vastupidi. Kohus on leidnud, et ühendus on püsiv ka siis kui teatud rolli asub täitma teine isik. See on kahtlemata õige. Kuid kohus on liiga vabalt tõlgendanud riigikohtu seisukohti. Kui tänane ühenduse juht hommikul juhib ühendust, lõuna ajal pakib ja õhtul müüb narkootikume, siis tegelikult pole hierarhilist struktuuri olemas ja tegemist pole ka ühendusega. Antud kohtuasjas on Jevgeni Trošini ja Konstantin Trošini tegevuses küll grupis narkootilise aine käitlemise tunnused, kuid kuritegelikku ühendusse ta kuulunud pole. Kohus on karistuse mõistmisel arvestanud karistust raskendava asjaoluna narkootilise aine müüki omakasu eesmärgil, samas kui kuritegeliku ühenduse puhul on varalise kasu saamine koosseisuline asjaolu. Mis puudutab varalise kasu saamist, siis rahalisi vahendeid konfiskeeriti kriminaalasjas ainult Jevgeni Trošinilt summas 90 eurot. See ilmselgelt ei ole selline summa, mis annaks tunnistust varalise kasu saamise eesmärgil loodud kuritegelikust ühendusest. Kaitsja möönab, et J,Trošini ja K.Trošini käitumises võib esineda mõni teine narkootilise aine käitlemisega seotud kuritegu. Igal juhul ei ole kohtuotsuse mõistetud niivõrd karm karistus õige arvestades kummagi konkreetset teopanust, asjaolusid ja seda, et mingit silmnähtavat varalist kasu pole nad oma teost saanud. Ka on kohtuasjas meditsiiniline õiend J.Trošini tervisliku seisundi kohta, mille st nähtub, et tal on diagnoositud age skisofreeniataoline psühhootiline häire juba 2003.aastast. Kohtuotsuse puudulikkusele tõendite hindamisel on tähelepanu juhtinud J.Trošin K.Trošin oma 13.oktoobri apellatsioonides. Apellant lisab, et kohtuotsuse jälgitavuse muudab raskeks ka kohtu oletustel põhinev järelduste tegemine. J.Trošinil ja K.Trošinil puudub vangistuses võimalus menetluskulude tasumiseks, mistõttu palub kaitsja ka need jätta vähemalt osaliselt riigi kanda. Asjas läbi viidud DNA eskpertiiside tulemused ei võimaldanud Konstatntin Trošinit kindlalt seostada ühegi analüüsiga. Seega temalt DNA ekspertiis maksumust välja mõista ei tule. Süüdistatava Konstantin Trošini ja Jevgeni Trošini apellatsioonid on samuti kattuvad. Süüdistatavad märgivad, et maakohus luges süüdistatava R.Suurmetsa ütlused ebausaldusväärseteks kuna ta andis eeluurimisel ja kohtus diametraalselt erinevaid ütlusi. Seega on paljasõnalised R.Suurmetsa ütlused selles, et nende perekond tegeles narkootiliste ainete müügiga. R.Suurmetsa paljasõnalised ütlused on tinginud olukorra, kus neile mõisteti pikaajalised vangistusmäärad. Süüdistatavad leiavad, et M.Viilukase osas on maakohtu otsus liiga leebe. Nad ei saa aru, kuidas on võimalik väita, et nende ema oli bande juht ja andis oma poegadele e. neile siis

korraldusi narkootiliste ainete käitlemiseks. Emast on pajudes telefonivestlustes räägitud seetõttu, et ta muretses nende pärast. Emale on mõistetud üleliia karm karistus ja seda olukorras, kus ta vanglatingimustes elas juba ühe infarkti üle. Ka V.Akulini suhtes tehtud otsusega süüdistatavad ei nõustu. Just V.Akulini DNA oli leitud pakenditelt aga tema karistus on tunduvalt leebem. Apellandid kahetsevad toimepandut – seda, et on narkomaanid ja kätlesid narkootikume. Räägivad oma perekondadest ja vanaemast, kes vajavad kõik nende tuge ja taotlevad karistuse kergendamist. Süüdistatava osas on lisaks juba käsitletud adv. M.Tusti ja süüdistatava enda apellatsioonile esitanud apellatsioonid ka teda maakohtus kaitsnud kaitsja Alvar Kaljurand. Apellant peab kohtuotsust põhjendamatuks ja palub selle apellatsiooni korras tühistada, kuna kohtulik uurimine tema suhtes on olnud ühekülgne ja puudulik, kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, samuti mõistnud karistuse mittevastavalt kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Apellandi suhtes on ainsaks tõendiks tema poolt kuriteo toimepanemise kohta jälitustoimingud. KrMS § 126-1 lg 2 kohaselt on jälitustoiming lubatud ainult siis, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. Asja materjalide kohaselt väidetavalt ostis aadressilt XXXXX XX narkootilisi aineid rida tuvastamata isikuid. Jälitustegevusega saadud andmed ei ole tõendiks apellandi poolt fentanüüli või mistahes muu narkoaine müümise kohta ja selle suures ulatuses müümise kohta. Salvestistest ei selgu, mida müüdi, kellele müüdi, millistes kogustes, kas ja kuipalju selle eest maksti, kas tehing viidi lõpule, kas ostja on kinni peetud, temalt aine ära võetud ja tuvastatud, isik üle kuulatud, ütlused tõendina lisatud ja kasutatavad. Selline uurimise tegevusetus ei saa olla põhjenduseks jälitustegevuseks vastavalt KrMS § 126-1 lg 2, muud tõendite kogumise viisid on uurimine põhjendamatult täielikult kõrvale jätnud ja kohus on sellega leppinuid, rajades otsuse eranditult oletustele. Kohus põhjendamatult leiab, et KrMS § 1261 lg 4 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Kohus kontrolli tulemusena ei tuvastanud käesolevas kriminaalasjas jälitustoimingu käigus seaduserikkumisi. Seega on jälitustoimingu protokollid käesolevas kriminaalsjas lubatavateks tõenditeks. Kohus taaskord jätab seadusevastaselt arvestamata KrMS § 126-1 lg 2 kohustusliku nõude.

Vastavalt läbiotsimisprotokollile ja ekspertiisiaktile järeldas kohus, et XXXXX XX majas oli metaamfetamiini ja amfetamiini ning leiti ka fentanüüli jälgi. 4 erineva narkootilise aine või nende jälgede leidmine majas kinnitab vastuvaidlematult, et XXXXX XX majas toimus narkootiliste ainete käitlemine. Suure koguse ja erinevate ainete olemasolu kinnitab, et tegemist ei olnud mitte ainult enda tarbeks mõeldud narkootiliste ainetega, vaid eesmärgiks oli narkootiliste ainete müük. Kohtu järeldused on ekslikud ja põhjendamatud. Suurt kogust leiti ainult kanepi puhul, aga ühtegi kanepi müügi juhtu ei ole tuvastatud. Teistest ainetest leiti ainult jälgi, mitte mingeid suuri koguseid. Asja materjalide kohaselt puudub apellandi suhtes kõige tähtsam võimaliku kuriteo aspekt – puutumus mistahes narkootilise ainega. Mitte ükski isik ei ole tõendanud, et sai apellandilt narkoainet. Vastavalt DNA-ekspertiisi tulemustele ei ole apellandi DNAd leitud ühelgi läbiotsimisel ära võetud esemel. XXXXX XX läbiotsimisel leitud narkootilise aine kogused peaksid olema kriminaalsetes kogustes ja need peaks üheselt olema seostatavad apellandiga. Tõendid selle kohta paraku täielikult puuduvad. Apellant võtab omaks, et võis mõnel korral anda teistele narkomaanidele ainet ka raha eest. Sellised ütlused on kooskõlas asja muude materjalidega, aga ei anna kuidagi alust kvalifitseerida apellandi tegevust KarS § 184 lg 2-1 p 2 järgi. Need ütlused on tõepärased ja on leidnud kinnitust muude asjas olemasolevate tõenditega, eelkõige salvestistega – et apellant on paaril üksikul juhul andnud (mitte müünud) tuvastamata isikuile tuvastamata aineid tuvastamata koguses, mis mingil juhul ei saa olla suur. Tõendamatuse tõttu on põhjendamatud kohtu järeldused otsuse lk 19, et jälitustoimingutega – pealtkuulatud kõnedega on tõendatud, et belki ja minutit osutavad ilmselgelt narkootilistele ainetele. Selline järeldus on oletuslik, kahtlused teatavasti aga tõlgendatakse süüdistatava kasuks - vastavalt KrMS § 7 lg 3 tuleb tõlgendada kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Samahästi võis apellant kolmandatele isikutele üle anda peavalutablette või kakaod. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et peale apellandiga kohtumist oleks tuvastatud isikutel (kellel) narkoainet (millist, kuipalju). Kohtu süüstavad sellekohased järeldused ei ole õiged. Uurimise lohakus tõendite kogumata jätmisel ei ole vabandatav, uurimisel olid kõik võimalused koguda usaldusväärsed ja vettpidavad objektiivsed tõendid. Kuna eeltoodu tõttu kohtuotsuses puudub põhjendus, kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ja kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Apellandi süü ei ole kriminaalmenetluses leidnud tõendamist.

Süüdistatava Rainer Suurmetsa kaitsja adv. Jugans Grossmann vaidlustab kohtuotsust k Rainer Suurmetsa käitumisele antud juriidilise hinnangu ja sellest tulenevalt karistuse määra osas. Kaitsja tsiteerib apellatsioonis kaassüüdistatavate ja ka R.Suurmetsa poolt kohtus antud ütlusi ning omapoolse tõendite analüüsi pinnalt tuleb järeldusele, et maakohus on põhjendamatult lugenud R.Suurmetsa ütlused ebausaldusväärseks. Kohus on viidanud, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud seisukohal, et kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistuspäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajal antud ütluste erinevuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks ta on erineval ajal andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud Suurmets põhjendas oma ütluste erinevusi sellega, et ta oli eeluurimise ajal ebaadekvaatne, kuna oli narkoainete mõju all. Samuti ähvardati, et kui ta nii ei räägi, siis saab suurema karistuse. Seega Rainer Suurmets on arusaadavalt selgitanud, miks tema eeluurimisel antud ütlused erinevad kohtus antud ütlustest. Järelikult kohus on põhjendamatult heitnud kõrvale Rainer Suurmetsa kohtus antud ütlused, vaid just kohtus antud ütlused oleks tulnud lugeda usaldusväärseks. Tegelikut on kohus isegi aktsepteerinud Rainer Suurmetsa kohtus antud ütlusi märkides, et nii J.Trošini, K.Trošini kui ka R.Suurmetsa endi ütlustest nähtub, et nad teadsid, et annavad edasi narkootilisi aineid. Seega on tõepoolest leidnud tuvastamist, et nad käitlesid narkootilisi aineid. Ja tuleb nõustuda kohtu seisukohaga, et J.Trošin, K.Trošin ja R.Suurmets on pannud isikute grupis narkootiliste ainete suures koguses omandamise, valdamise ja edasiandmise toime kavatsetult. Samas on kohtu poolt meelevaldne järeldus nagu jälitustoimingu protokollid kinnitaksid, et seda tehti raha eest. Kohus on teinud meelevaldsed järeldused üksikute telefonikõnede puhul. Tegelikult tõendavad need kõned ainult Rainer Suurmetsa võlgnevust vendadele Trošinitele, mitte enamat. Millegagi ei ole tõendatud, et tegemist on narkootikumide müügist saadud rahaga. Võib oletada hoopis vastupidist, et Rainer Suurmets ostis nendelt enda tarbeks narkootikume ja pidi nüüd võlga tasuma. Kõik kohtualused on andnud väga usutavaid ja loogilisi ütlusi, et nad kõik olid narkomaanid, kes tarvitasid igapäevaselt ja isegi mitu korda päevas narkootilisi ained. Pealegi nad tundsid oma ümbruskonnas kõiki narkomaane. On selge, et narkootikume said nad osta ainult raha eest. Samas kui nad üksteise abistamise käigus andsid edasi narkootikume, siis ei saanud nad seda teha alati tasuta. Kuid pole leidnud tuvastamist, et nad oleksid narkootikume müünud kasu saamise eesmärgil. Selline kohtu järeldus on lihtsalt oletuslik ja põhjendamatu on kohtu seisukoht, et narkootiliste ainete raha eest müümise eesmärk on sellelt müügilt ka kasu saada. Selline eesmärk võib mõningatel juhtudel muidugi olla, kuid antud juhul ei ole selline eesmärk leidnud tõendamist.

Kuna narkootiliste ainete käitlemine on nii süüdistatavate endi ütlustega kui ka teiste tõenditega leidnud tõendamist, siis tuleb nõustuda kohtu seisukohaga, et J.Trošini, K.Trošini, R.Suurmetsa ja M.Viilukase tegevus oli suunatud isikute grupis narkootikumide suures koguses käitlemisele s.o KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisele, mille puhul on tegemist I astme kuriteoga. Samas ei saa nõustuda, et süüdistatavate käitumises on kuritegeliku ühenduse tunnused. Selle tuvastamisel tuleb lähtuda KarS § 255 lg 1 sätestatud koosseisu tunnustest. Kohtu arvates kriminaalasjas kogutud tõendid (vt lk 16-28 ) kinnitavad, et Jevgeni Trošin, Konstanin Trošin ja R.Suurmets tegelesid nii narkootilise aine pakendamise kui müügiga ning J.Trošin ja K.Trošin andsid korraldusi R.Suurmetsale narkootilise aine müügiks. Selline tegevus ei olnud ühekordne, vaid kestis jälitusprotokollide kohaselt vähemalt juunist kuni augustini, mis kinnitab, et Jevgeni Trošin, Konstantin Trošin ja R.Suurmets tegutseid organiseeritult pikema perioodi vältel narkootiliste ainete müügiga ja sellisel tegevusel oli püsiv eesmärk ja kokkulepitud töökorraldus, mis on omane kuritegelikule ühendusele. Jälitustoimingu protokollides kajastatud telefonikõned kinnitavad, et Jevgeni Trošinil, Konstanin Trošinil ja R.Suurmetsal oli narkootiliste ainete käitlemisel igal ühel omad kindlad rollid ja kuna R.Suurmets täitis narkootilisi aineid müües Jevgeni Trošini ja Konstanin Trošini korraldusi olid paigas ka alluvussuhted. Selline kohtu järeldus on oletuslik ning pealtkuulatud telefonivestlused seda ei kinnita. Asjaolu, et Jevgeni Trošin, Konstantin Trošin ja Rainer Suurmets tegutsesid grupis ei tähenda see kaugeltki seda, et nad oleksid loonud mingi kuritegeliku ühenduse. Rainer Suurmetsal polnud sellisest ühendusest mingisugust aimu ning kellegi korraldusi ta ei täitnud. Kohus on teinud järeldused üksikjuhtumite põhjal. Asjaolu, et Jevgeni või Konstantin Trošin palus mõnel korral Rainer Suurmetsal kellelegi üle anda temale kuuluvat narkootilist ainet ei tähenda sugugi korralduse andmist. Pealegi ei olnud Svetlana Trošinal üldse mingit pidevat kokkupuudet Rainer Suurmetsaga. Pealegi on kohtu enda järeldused vastuolulised. Ühes kohas kajastub kohtu arvamus et J.Trošini, K.Trošini, R.Suurmetsa ja M.Viilukase tegevus oli suunatud isikute grupis narkootikumide suures koguses käitlemisele s.o KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisele, teises kohas aga leiab kohus et S. Trošina, J.Trošini, K.Trošini ja R.Suurmetsa tegevus tuleb kvalfitseerida KarS § 184 lg 21 p 2 järgi kui kuritegeliku ühenduse poolt narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine. Kuna kuritegeliku ühenduse olemasolu pole tõendamist leidnud, siis tuleb Rainer Suurmetsa poolt toimepandud süütegu ümber kvalifitseerida KarS § 184 lg. 2 p. 1 ja 2 järgi s.o. kuriteo toimepanemine grupis ning olles varem karistatud samalaadse süüteo eest ning vähendada oluliselt temale mõistetud karistust. Vladislav Akulini kaitsja adv. P.Paal vaidlustab kohtuotsust Vladislav Akulini süüditunnistamises „Karistusseadustiku“ § 184 lõikes 1 sätestatud süütegude toimepanemises kui ka karistuse mõistmise osas.

Kaitsja leiab, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ning oluliselt rikkunud menetlusõigust, mis annab aluse maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks nimetatud osades. Kaitsja hinnangul on „Karistusseadustiku“ § 184 ja „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse“ § 3-1 lõige 3 vastuolus nii Põhiseadusega kui ka Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooniga. Nimetatud sätted ei saa olla aluseks isiku süüditunnistamisele, süüdistatav tuleb seega õigeks mõista ning nende sätete osas tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. „Karistusseadustiku“ § 184 ja „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse“ § 3- lõige 3 sätestavad, et narkootilise aine suur kogus on kogus, mis tekitab joobe vähemalt kümnele inimesele. Sellist kogust ei ole keegi varasemalt kindlaks määranud. Käesolevas kohtumenetluses on sellise koguse kindlaksmääramine toimunud kohtumenetluse käigus – seega pärast süüdistatavale inkrimineeritava teo toimepanemist. Põhiseadus sätestab, et isikut saab süüdi mõista üksnes avaldatud, kirjaliku ja piisavalt määratletud seaduse alusel. Sama on tuletatav ka Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni artiklist 7. Käesolevas asjas ei olnud normiadressaadile enne teo toimepanemist selge, kui suur on selline narkootilise aine kogus, mille käitlemine toob kaasa vastutuse kuriteo toimepanemises. Selline olukord on aga õigusriigis lubamatu. Eeltoodust tulenevalt palub kaitsja ringkonnakohtul seetõttu Vladislav Akulin talle „Karistusseadustiku“ § 184 järgi kvalfitseeritud tegude toimepanemises õigeks mõista ning algatada „Karistusseadustiku“ § 184 ja „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse“ § 3prim lõike 3 osas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Alternatiivsena palub apellant kergendada Vladislav Akulinile mõistetud karistust, mis ei peaks olema raskem kui üks aasta ja kolm kuud vangistust ning „Karistusseadustiku“ § 424 järgi kvalifitseeritavate tegude toimepanemise eest mitte raskem karistus kui kümme kuud vangistust ning, et üksikkaristustest raskeimat suurendataks „Karistusseadustiku“ § 64 lõikes 1 sätestatu alusel ja mõistetaks liitkaristuseks mitte rohkem kui üks aasta ja 10 kuud vangistust ning mõista liitkaristus Harju Maakohtu 04. juuli 2014. a. kohtuotsusega mõistetud karistusega ja lõplikuks karistuseks mõista mitte rohkem kui kaks aastat ja kümme kuud vangistust. Maakohus on käesoleva asja lahendamisel jõudnud ebaõigele järeldusele, justkui oleks käesolevas asjas leidnud tõendamist süüdistus süüdistusakti esimeses Vladislav Akulini narkootilise aine käitlemist puudutavas osas. Kaitsja ei saa sellise maakohtu järeldusega nõustuda. Muuhulgas on maakohtu kohtuotsus selles küsimuses vastuolus temas endas sisalduva motivatsiooniga. Kaitsja märgib ka siinkohal, et maakohtu otsus on sellisena ebaselge ning sellise ebaselguse näol on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega. Kaitsja leiab, et tõendamist on leidnud vaid 02. septembri 2013. a. episood, milles Vladislav Akulin on ennast ka täielikult süüdi tunnistanud. Kaitsja hinnangul on maakohtu kohtuotsus ülejäänud V.Akulinile esitatud süüdistuse osas iseendaga vastuolus. Alguses nendib maakohus, et puuduvad

tõendid selle kohta kui suures koguses on Akulin omandanud narkootilist ainet. Siinkohal on oluline, et „Karistusseadustiku“ § 184 lõige 1 kuulub kohaldamisele üksnes suure koguse narkootilise aine käitlemise korral. Käesolevas kriminaalasjas ei ole riiklik süüdistus esitanud kohtule ükskõik milliseid tõendeid selle kohta, et ülejäänud ajal käitles Vladislav Akulin narkootilist ainet fentanüül suures koguses. Vladislav Akulinile karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka järgmiste asjaoludega. Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et Vladislav Akulinil on raske narkosõltuvus. Nendel põhjustel tarvitas ta igapäevaselt narkootilist ainet fentanüül. Vladislav Akulini enda poolt maakohtu istungil antud ütluste kohaselt on tal narkosõltuvus juba peaaegu kümme aastat. Käesolevas kohtumenetluses on maakohus lugenud tõendatuks, et Vladislav Akulin ei müünud narkootilist ainet teistele isikutele. Vladislav Akulin on möönnud narkoaine omandamist ja valdamist ning selgitanud, et ta ostis narkoainet enda tarbimiseks. Maakohtus leidis tõendamist Vladislav Akulini poolt narkoaine käitlemine suures koguses üksnes 02. septembri 2013. a. episoodi osas. Maakohus ei ole nende asjaoludega piisavalt arvestanud ning need tingivad maakohtu otsuse tühistamise Vladislav Akulinile karistuse mõistmise osas. Apellatsioonis taotleb kaitsja ka apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmist. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatavad ja kaitsjad esitatud apellatsioone, prokurör taotles nende rahuldamata jätmist ja leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

oleksid loonud mingi kuritegeliku ühenduse. Vendade Trošinite kaitsja aga märgib, et asjaolu, et nad koos elasid ei tähenda veel nende poolt kuritegeliku ühenduse asutamist. Kohtukolleegium rõhutab, et kedagi ei ole käesolevas kriminaalasjas süüdistatud kuritegeliku ühenduse loomises e. KarS prg. 256 järgi. Tegemist on apellantide omaloominguga. Kohtukolleegium osundab selgituseks Riigikohtu otsusele 3-1-1-132-12 p.-s 10 öeldule, et kui kuritegeliku ühenduse liikmed on kuritegeliku ühenduse eesmärkide täitmiseks ühe või mitu kuritegu toime pannud, võib kõne alla tulla kuritegeliku ühenduse olemasolu tõendamine ka selle kaudu, et ühenduse liikmed on kuritegusid toime pannud.

erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Asjassepuutumatute menetlusosaliste seisukohtade ümberlükkamine kohtuotsuses ei ole kohtule etteheidetav (3-1-1-44-13 p.20). Kohtuotsuses toodud põhjendustega ja järeldustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Nii on Riigikohus selgitanud, et motiveerimata on selline maakohtu otsus, milles üldse motiivid e. tõendite analüüs puudub (3-1-1-46-07 p.6.2). Motiveerimata kohtuotsusest ei ole aga alust rääkida siis, kui maakohus on oma põhjendused esitanud ja järeldused vastavad esitatud motiividele, kuid apellant ei nõustu maakohtu seisukohtadega. See on Riigikohtu kestev seisukoht (3-1-1-79-01;3-1-1-139-05; 3-1-1-100-12). Kokkuvõtvalt eelöeldule märgib kohtukolleegium, et need seisukohad, millised on apellatsioonides esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei kujuta endast tegelikult vigu, millised Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Maakohus on otsuse tegemisel järginud kõiki otsusele esitatavaid nõudeid ning andmaks hinnangut maakohtu otsuse põhjendatusele, tunnistab kohtukolleegium selle põhjalikult motiveerituks. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhistatud argumentatsiooni tulemusel jõudnud kriminaalkolleegiumi hinnangul jõudnud õigele järeldusele süüdistatavate süü tõendatuse osas; kohtukolleegium ei näe otsuses mingeid minetusi, millised oleks hinnatavad kriminaalmenetluse olulise rikkumisena KrMS prg. 339 lg 1 p.7 mõttes - Süüdistatava K.Trošini kaitsja A.Kaljurand on oma apellatsioonis muuhulgas väitnud, et maakohtu poolt on rikutud ka ausa ja õiglase kohtumenetluse nõuet e. et esineb .KrMS prg. 339 lg 1 p.12 sätestatud rikkumine. Samas ei ole apellatsioonis seda maakohtule tehtud etteheidet millegagi argumenteeritud ega isegi mitte viidatud sellele, milles konkreetselt selline rikkumine kaitsja arvates seisneb. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse nõuet.

ja puudulikkusest. Kõiki tõendeid, mis kohtule esitati ja mille vahetut uurimist prokurör ja kaitsjad kohtuistungil taotlesid, kohus ka uuris. Süüdistatavatel ja kaitsjatel oli võimalik esitada küsimusi tunnistajatele. Vahetult uuriti maakohtu istungil ka kirjalikke tõendeid. Maakohus kontrollis jälitustegevuse seaduslikkust . Kaitsjad ja süüdistatavad nõustusid kohtuliku uurimise lõpule viimisega. Apellatsioonis ei taotleta samuti mingite maakohtus uurimata jäänud tõendite uurimist ringkonnakohtu istungil ega viidata ka sellele, et maakohus oleks jätnud tähelepanuta kaitsepoole taotlused ning rahuldanud ainult süüdistuse poole taotlusi e. olnud ühekülgne. Seega puudub igasugune põhjendatud alus rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest maakohtus. Viidates KrMS § 309 lg-le 2, rõhutab kohtukolleegium veel seda, et kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus ei ole õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus ja kohtuotsuse tühistamine apellatsioonikohtus nimetatud alustel ei too kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus on selline rikkumine, mis on kõrvaldatav ringkonnakohtus, kui seda taotletakse apellatsioonis ning selleks on põhjendatud alus. Nagu apellatsiooni sisust järeldada võib heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud kaitsjast erinevale järeldusele süüdistatava süü osas.

pidada tõendite kogumist jälitustoimingutega aprioorselt lubatavaks. Arutatav kriminaalasi on selline, milles ei oleks olnud kuidagi võimalik muul viisil tõendada süüdistatavate Trošinite tegevuse mastaapsust narkootikumide levitamisel, mida iseloomustavaks teguriks on just isikute ring, kelle hulgas narkootikume levitatakse. Laskumata operatiivtöö peensustesse võib kindlalt väita, et ilma telefonikõnede pealtkuulamiseta ei oleks uurimisorganid saanud muul viisil teavet selle kohta, et narkoainet antakse edasi Darjale, Oljale, Dimale jne. Kuidas kaitsja kujutab ette, milliste muude menetlustoimingutega oleks saadud tõenduslikku väärtust omavaid tõendeid. Ainuke variant oleks see, kui keegi politseitöötaja oleks jooksnud n.ö. ööpäevaringselt vendade Trošinite või R.Suurmetsa kannul, kuid ka selline absurdne tõendite kogumise viis eeldanuks tõendite talletamist filmikaameraga kohtumisi filmides. Ka selline tõendite kogumine politsei poolt eeldaks varjatust ja salastatust. Jälitustegevusel ei ole mõtet, kui jälitatav näeb igapäevaselt enda kannul kaameraga kõndivat politseinikku. Narkoaine üleandmise moment, kui see üldse käest-kätte antakse, peaks aga olema selleks, et midagi tõendada filmitud väga lähedalt. Nagu näitab kohtupraktika on narkootiliste ainete käitlemine ,s.h. ka grupiline käitlemine kujunenud hästi läbimõeldud ja konspireeritud skeemkuriteoks, kus läbivaks käitumismustriks on salatsev käitumine ja rangelt paikapandud tegevus, kus ühe ja sama narkoaine erineval ajal ja erinevates vormides käitlejad ei väldi mitte ainult omavahelisi kohtumisi, vaid nad isegi ei pruugi teineteist tunda. Möödas on ka need ajad, kus narkootilist ainet omav isik aine käest-kätte selle ostjale üle annab. See n.ö. kätlemine on asendunud narkoaine peidikutega, kuhu üks isik toob ja peidab aine ning mõne aja möödudes – eesmärgiga, mitte olla ühel ajal ühes kohas – teine tuleb ja võtab selle ära. Täiesti teadlikult välditakse või vähemalt püütakse vältida n.ö. koos käimist eesmärgiga välistada grupitunnust jne. Peaaegu et asendamatuteks abimeesteks selliste skeemide toimimise juures on aga mobiiltelefonid , milliseid ka vahetatakse jms. Ka telefonitsi peetavad vestlused on loomulikult n.ö. kodeeritud tekstiga. Naiivne oleks arvata, et vestlustes kasutatakse otseselt selliseid sõnu, millised üheselt viitavad mingile konkreetsele narkoainele või üldse mingile ebaseaduslikule tegevusele. Selline skeemitamine ei tähenda aga muud, kui seda, et eesmärgiga tuvastada kõik või vähemalt rohkem konkreetse narkoaine käitlemisega erinevatel aine narkoaine käitlemisetappidel sellega seotud erinevaid isikuid võimaldab politsei käitlemisega seotud isikutel kauem vabalt tegutseda ja kaetakse see tegevus jälitustegevuse toimetamisega e. nende tegevuse jälgimisega. Väär on arusaam, et selline „nipitamine“ peaks garanteerima kriminaalmenetluse alt pääsemise, kriminaalvastutuse vältimise ja narkootiliste ainete vaba leviku sellest huvitatud isikute seas. Käesolevas kohtuasjas on maakohus kuriteo tõendatusele hinnangu andmisel muuhulgas tuginenud jälitustoimingutega kogutud teabele, mida on kõrvutatud teiste tõendite, sealhulgas süüdistatavate ütlustega. Kaitsja kriitika põhinebki eeskätt sellel, et jälitustoimingute protokollides kajastatud süüdistatavate vahel asetleidnud telefonikõnede sisu ei võimalda teha tõsikindlaid järeldusi

narkootilise aine käitlemise kohta ega kummuta veenvalt kaitseversioone, mille tõttu ilmnevad kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlused. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ja märgib, et maakohus on õigustatult leidnud, et jälitustoimingute protokollides sisalduv teave ning sellele omistatud tähendus on olnud süüdimõistva otsuse tegemiseks piisav ja usaldusväärne, haakudes täiel määral kriminaalasjas kogutud muude tõenditega. Kohtuotsusest nähtub, miks rajatakse süüdimõistva otsuse järeldused telefonikõnede tegeliku tähenduse osas just prokuröri poolt välja pakutud hinnangule ja miks ei loeta süüdistatavate erinevaid kaitseversioone eluliselt usutavaks ning usaldusväärseks. Viimastele ei ole tõendina tuginetud muuhulgas seetõttu, et need ei kattu omavahel ega ka teiste objektiivsete tõendite, näiteks varjatud jälgimise käigus kogutud tõenditega, kuid ka nende ebaloogilisuse tõttu. Mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (3-1-1-8-10, p 8). Eelnev võimaldab asuda seisukohale, et just tõendite kogumis hindamise pinnalt on tehtud tõsikindlad järeldused süüdistatavate süü tõendatuse kohta narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises. Arvestades süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuriteo tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest.

olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas (vt RKKKo 3-1-1-83-10, p 19). Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piirid, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa ning kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 30; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-85-08, p. 9; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-106-10; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7.novembri 2011.a. otsus 3-1-1-83-11 p.10). Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Kui kohus saab tuvastada iga kaastäideviija konkreetse tegevuse, millega ta tegu valitses ning konkretiseerib selles osas süüdistust, siis on selline kohtu hinnang süüdistatava käitumisele süüdistuse piirides lubatud ning ei kujuta endast ei süüdistuse piiridest väljumist ega ka kaitseõiguse rikkumist (3-1-1-83-11 p.11). Kohtukolleegium on seisukohal, et esitatud süüdistus oli piisavalt selge, tagamaks süüdistatavate kaitseõiguse. Süüdistuses on sõnaselgelt välja toodud asjaolu, et isikuid süüdistatakse grupis tegutsemises eelneva kokkuleppe alusel. Seega ei ole maakohus näiteks M.Viilukase ja süüdistuse piire laiendanud ega omapoolselt süüdistust sisustanud. Mis puutub väidetavasse vastuolusse maakohtu otsuses, kus maakohus ühelt poolt tuvastab süüdistatavate grupis tegutsemise ja nendest osa süüdistatavate kuulumise ka kuritegelikku ühendusse, siis ka see ei ole vastuolus maakohtu otsuse ja ka käesoleva otsuse ajal kehtiva KarS prg. 184 lg 2-1 p.2 ettenähtud kuriteokoosseisuga. Selleks, et isikut nimetatud sätte järgi süüdi mõista tuleb tuvastada tema käitumises eelnevalt sama paragrahvi esimeses või teises lõikes toimepandud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise teokoosseis. Maakohus on tuvastanud, et süüdistatavad R.Suurmets, M.Viilukas ja Trošinid panid nimetatud kuriteo toime grupis ning v.a. M.Viilukas tegutsesid seejuures kuritegeliku ühenduse liikmetena. Kohtukolleegium möönab, et olukorras, kus kõik süüdistatavad, kellele oli inkrimineeritud narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine kuritegeliku ühenduse poolt oleks ka selles süüdistuses süüdi mõistetud, oleks piisanud sellest, et tuvastada iga kuritegeliku ühenduse liikme tegutsemine üksiktäideviijana e. nende tegevus KarS prg. 184 lg 1 järgi. Arutataval juhul polnuks see aga piisav, sest esiteks, maakohus pidi eelnevalt tuvastama süüdistatavate grupis tegutsemise kuna see oli eelduseks M.Viilukase käitumisele õige juriidilise hinnangu andmiseks. Teiseks, mitte vähetähtis ei ole ka fakt, et käesolevas kriminaalasjas oli maakohtule piisavalt selge, et kaebemenetlus võib kulgeda kuni 2015.a., mis tähendab aga olulisi muudatusi karistusseadustikus ja seda ka süüdistatavatele inkrimineeritud teo kvalifitseerimisel. Nimelt, 1.01.2015.a. kehtima hakkava karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt tuleb süüdistatavatele süüdistuses omistatud narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine kuritegeliku ühenduse poolt kvalifitseerida kahe erineva karistusseadustiku eriosa paragrahvi järgi ning seega on süüdistatavate käitumisele antava karistusõigusliku hinnangu andmisel määrava tähtsusega, kuidas on kvalifitseeritav nende poolt toime pandud narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine , s.h. ka asjaolu, kas tegemist on üksiktäideviimisega iga süüdistatava poolt või tegutsesid nad grupis. Karistusseadustiku § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku

süüditunnistamine ja karistamine on välistatud, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud hiljem. Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Seega tuleb kohtul otsuse tegemisel muuhulgas obligatoorselt lahendada küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav uue karistusseaduse redaktsiooni kohaselt. Nii süüdistuses kui kohtuotsustes tuleb tegu kvalifitseerida selle toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, mis tagab KarS § 2 lg 1 kohase kontrolli, et tegu oli karistatav selle toimepanemise ajal ning kindlustab KarS § 5 lg-tes 13 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtete rakendamise. Kriminaalasjas, kus esimese astme kohus on kohtuliku uurimise lõpetanud või mis on jõudnud juba apellatsiooni- või kassatsioonimenetlusse, ei välista seaduse muutmine isiku süüditunnistamise ja karistamise juhul, kui teo karistatavus uue seaduse kohaselt säilib. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal . Ehkki süüdistuse tekstis ei pea tingimata kajastuma teo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, on kaitseõiguse tagamiseks vajalik, et süüdistataval oleks kohane võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav asendunud või muutunud karistusseaduse järgi. Eeltoodud seisukohad tuginevad Riigikohtu kestvale praktikale. Riigikohus on oma sellekohaseid seisukohti selgitanud mitmetes otsustes ning need seisukohad on jälgitavad Riigikohtu avalikul kodulehekülje märksõna all „kriminaalseaduse kehtivus, alajaotus ajaline kehtivus“ esitatud annotatsioonides ja nende aluseks olevates kohtuotsustes.

karistusõiguslikult omistatav, kui suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine. Nimelt, kui süüdistuse kohaselt omandas V.Akulin Jevgeni Trošinilt ja Konstantin Trošinilt jätkuvalt, so peaaegu iga päev, narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit suures koguses, so narkootilise aine kogus, mis on mõeldud narkootilise joobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele, nimelt korraga 3-20 fooliumvoldiku kaupa, siis maakohus jõudis järeldusele, et kriminaalasjas puuduvad tõendid kui tihti ja millises koguses Akulin sai J.Trošinilt narkootilist ainet. Teisalt aga jõudis maakohus järeldusele, et on tõendamist leidnud Akulini poolt narkootilise aine fentanüüli suures koguses omandamine muuhulgas ka J. Trosinilt ja teistelt tuvastamata isikutelt ning valdamine täpselt tuvastamata ajast kuni tema kinnipidamiseni 01. oktoobril 2013. a. Ehk siis, kui süüdistuse ja maakohtu erinev seisukoht üldse kellegi osas süüdistuse mahu vähenemise võiks kaasa tuua, siis mitte V.Akulini, vaid K.Trošini suhtes, e., et siis K.Trošinilt ei ole V.Akulin narkootikmi saanud ja ka mitte ainult J.Trošin ei varustanud V.Akulinit igapäevaselt narkootikumidega.

vaidlustada ei kuriteo kvalifikatsiooni ega ka süüdistuse mahtu. Kohtukolleegium peab siinjuures asjassepuutuvaks viidata ka Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-92-07 antud selgitusele ja väljendatud seisukohale. Nii on Riigikohus selgitanud, et olukorda, kus näiliselt on tegemist süütegude kogumiga, kuid tegelikult süütegude kogum puudub ning isiku tegu subsumeeritakse ühe koosseisu alla, nimetatakse seadusekonkurentsiks. Tuntakse kolme liiki seaduskonkurentsi – spetsiaalsust, .....subsidiaarsust....ning konsumeerimist ehk äratarvitamist. Konsumeerimine on olukord, kus koos raskema põhideliktiga on toime pandud mittekaristatav eel- või järeltegu. Seejuures on oluline, et süüdimõistmine põhiteos ammendab kaasnevate tegude ebaõiguse. Põhidelikt neelab eel- või järeldelikti üksnes siis, kui neis avaldub väiksem ebaõigus kui põhideliktis. Sellisel juhul loetakse eelvõi järeldelikti taunitavus põhideliktiga kaetuks ning isikut karistatakse üksnes põhidelikti eest. Seega on tegelikult tegemist V.Akulini jaoks soodsaima karistusõigusliku kohtlemisega ja kindlasti ei ole kujunenud olukorra vaidlustamine kaitsefunktsiooni eesmärke arvestades kaitsja poolt mitte ainult asjakohane vaid võib öelda, et ka, et ei teeni kaitsealuse huve.

materiaalõiguse kohaldamise küsimustes küll vahetult kehtivat ja teisi õiguse rakendajaid siduvat normi, kuid tõenäosus, et sarnastes asjades tehakse Riigikohtus ka edaspidi samasugune otsus, annab Riigikohtu lahendile n.ö faktilise siduvuse. Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada aktsepteeritavaks olukorda, kus analoogilistes kriminaalasjades eiratakse varasemas kohtupraktikas juurdunud seisukohti. Selline tegevus nõrgestab õigusemõistmise autoriteeti, kahjustab õiguskindlust ning loob eeldused isikute ebavõrdseks kohtlemiseks.

vähemorganiseeritud vormiga e. kaastäideviimise vormis eksisteerinud grupiga, peab kohtukolleegium esmalt vajalikuks objektiivselt ja kõrvaltvaataja pilguga kirjeldada neid tehiolusid, millised on tuvastatud käesolevas menetluses ning milliste pinnalt tuleb siis otsustada, kas tegemist on organiseeritud kuritegevuse nähtusega või n.ö. tavalise kriminaalse kurjategijate jõuguga. Tuvastatud on, et Trošinite perekonnas on mõlemad pojad aastakümneid juba narkosõltuvuse all kannatavad ja n.ö. paadunud narkomaanid, kes ei saa ilma narkootikumideta elada. Teada on, et narkosõltlased hangivad uimasteid tänavakaubandusest, need ei liigu legaalselt. Vaidlust ei ole ka selles, et narkootikumide hind on selline, mis vajab pideva tulu s.h. kuritegeliku tulu olemasolu. Suur osa narkomaane hangib narkodoosiks vajalikku raha kuritegusid toime pannes – varastades kauplustes ja siis varastatud kaupa müües, korterivargusi toime pannes, röövides ja paraku viib ka pidev rahavajadus raskete isikuvastaste kuritegudeni. Selline on olnud ka narkomaanidest vendade minevik – varasemad korteri- ja tänavavargused, röövimine, joobes sõiduki juhtimine, vanglasse uimastite toimetamine. Nagu näitab karistusregister ei ole vendade Trošinite karistusõiguslik kohtlemine varasemalt olnud mitte range e. pigem leebe. Samas vaimus edasine tegutsemine ennustas aga neile loogiliselt pikemat vanglateed. Tegelemine kuritegudega, mis lõpevad kaaskodanikele varalise või füüsilise kahjuga on juba oma olemuselt sellised, et neid on kergem avastada – nendes on olemas kannatanud e. n.ö. vahelejäämise risk on suur. Vendade emal S.Trošinal oli mure oma poegade edasise käekäigu pärast ja seda ei saa eitada, samamoodi nagu sedagi , et ta tegutses püüdluses säästa neid vanglast. Kohtukolleegium möönab, et teatud mõttes on tegemist n.ö. emainstinktiga. Ilmselgelt aga ületas S.Trošina selle pelgalt muretsemise piiri ning otsustas ise poegade edasise käekäigu nimel kuritegeliku tegevuse kasuks. Ei saa eitada sedagi, et ta valis poegade kasuks kuritegeliku tee, et mitte ise hakata finantseerima nende narkovajadust. Kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita, et narkomaanid, kes elavad perekonnas hakkavad eelkõige raha välja pressima oma perekonnaliikmetelt ja ka kodust vara müüma. Tõendatud on, et S.Trošina tõi ise koju narkootilise aine – oma elurajoonis palju tutvusi igas sotsiaalses kihis omava naisena teadis ta, kust on võimalik hankida narkootikume. Pojad said sellest oma vajaliku doosi ja seda jätkus ka narkosõltlastele edasimüügiks. Ühelt poolt oli sellega garanteeritud tuluallikas poegade igapäevaste narkodooside jaoks, teisalt aga oli tegemist süüteoliigiga, mis eeldas kahepoolset huvi. Ka narkootikumide ostjad, kes ise samaaegselt narkodoosi(de) omandamisega süüteo toime panid, ei olnud need, kes lähevad ja teatavad politseisse Trošinite tegevusest. Kuritegelik tulu oli kindlustatud seni kuni jätkus tuttavaid „tegutsevaid“ ja igapäevaselt narkodoosi vajavaid narkomaane. Kui puuduks selline sihtgrupp, siis muutuks narkootikumide tarvitamine juba kulutoovaks ning tekiks vajadus rahaliste lisaallikate järgi. Ehk siis just sihtgrupi olemasolu on antud juhul see asjaolu, mis on andnud eelduse rääkida üldse kuritegelikust ühendusest, mille üheks tunnuseks on käesoleval kehtiva seaduse järgi varalise kasu saamise eesmärk.

Kui on juba mingi kindel arv tuttavat sellist narkomaani, siis on võimalik oma kulusid ja tulusid tasakaalus hoida e. kulusid ei ole ja saadud tulust saab uue doosi jaoks ka tulu. See kõik aga eeldas pidevat narkootilise aine kaalumist, pakendamist ja edasitoimetamist. Ilmselgelt sattus ka R.Suurmets just seetõttu Trošinite kuritegeliku perekonna vaatevälja ning oli narkodoosi hankimise nimel igapäevategevuses neid abistama. R.Suurmets on vendade Trošinite sarnase taustaga narkomaan.

Kuritegelikku ühendust iseloomustab ka kindel juhtimisstiil, aruandluskohustus, distsipliin, hoolitsus liikmete ja nende omaste eest. Kuritegeliku ühenduse eesmärgiks on suure materiaalse tulu teenimine. Suures osas küll ainult pealtnäha kattuvad tunnused, mis iseloomustavad kuritegelikku gruppi ja kuritegelikku ühendust on viinud kohtupraktika tasemele, kus konkreetse koosluse omistamine on hakanud sõltuma konkreetsest prokurörist või kohtunikust ning nende kõne- või kirjutamisosavusest. Seega peaks olema need erisused kvalitatiivset laadi ja juriidilise hinnangu andmisel koosluse tegevusele on kohtukolleegiumi seisukohast oluline ka põhjendada, miks igal konkreetsel juhul on süüdistatavate käitumises tuvastatav kaks erinevat ebaõigsussisu e. miks ühel juhul näeb kohtupraktika kolmest või enamast isikust pikemat aega ja süsteemselt narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega tegelevas grupeeringus ohtu rahvatervisele ja teises lisaks sellele ka avalikule julgeolekule. Ainuüksi Riigikohtu praktikaga tutvumine lubab väita, et seadust ei kohaldata selles osas ühetaoliselt, rääkimata rohketest kohtukaasustest, millised ei ole jõudnud kaugemale Riigikohtu loakogust. Selge on see, et avalik julgeolek ja avalik kord ei ole kattuvad mõisted, vastasel juhul kujutaks iga kuritegu teoreetiliselt ohtu ka avalikule julgeolekule. Asjaolu, et kuritegeliku ühenduse mõiste on sisustatud Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioonis e. rahvusvahelise õiguse allikaks olevas rahvusvahelises lepingus, mille eesmärgiks on edendada koostööd rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse tõhusamaks ärahoidmiseks (konv. art.1), siis on alust väita, et konventsiooni pealkirjast ja sisust tulenevalt peaks konkreetne kooslus, millele tahetakse kuritegeliku ühenduse vormi omistada evima ka organiseeritud kuritegevusele omaseid ilminguid ja ainuüksi enda eksistentsiga looma ohu riigi sisejulgeolekule ja välisjulgeolekule. Mis on avalik julgeolek, mille vastu on suunatud KarS prg. 255 kvalifitseeritav kuritegu ning millal on alust väita, et narkoäri ohustab avalikku julgeolekut, seda on püüdnud selgitada Euroopa kohus oma otsuses 23.11.2010.a. kohtuasjas C 145/09 Land Baden Württemberg versus Panagiotis Tsakouridis. Nimetatud otsuses on avaliku julgeoleku puhul Euroopa Kohus otsustanud, et see hõlmab ühel ajal nii liikmesriigi sisejulgeolekut kui ka tema välisjulgeolekut. Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et avalikku julgeolekut võib mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine Samas märgitakse otsuses, et sellest ei tulene siiski, et nimetatud mõiste alt oleks tingimata välistatud selline eesmärk nagu võitlus narkootiliste ainetega grupiviisilise kaubitsemisega seotud kuritegevuse vastu. Narkootiliste ainetega grupiviisiline kaubitsemine on hajus kuritegevus, millel on muljetavaldavad majanduslikud ja operatiivsed ressursid ning väga sageli rahvusvahelised sidemed. Pidades silmas selle kaubitsemisega seotud kuritegevuse laastavat mõju, on nõukogu

miinimumeeskirjad ebaseadusliku uimastiäri kuriteokoosseisu ja karistuste kohta (ELT L 335, lk 8), põhjenduses 1 märgitud, et ebaseaduslik uimastiäri ohustab liidu kodanike tervist, turvalisust ja elukvaliteeti ning liikmesriikide seaduslikku majandustegevust, stabiilsust ja julgeolekut. Kuna uimastisõltuvus on nuhtlus üksikisikule ning majanduslik ja sotsiaalne oht, siis narkootiliste ainetega grupiviisiline kaubitsemine võib olla nii intensiivne, et ähvardab otseselt kogu rahvastiku või selle suure osa rahu ja füüsilist julgeolekut. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole arutatav narkokuritegu oma tehioludelt hinnatav nii intensiivsena, et ähvardaks otseselt kogu rahvastiku või selle suure osa rahu ja füüsilist julgeolekut. Vaidlustatud maakohtu otsusega tuvastatud tegevus ei ole suunatud sellise varalise kasu teenimisele, mis võimaldaks teenitud tulu arvelt tegeleda ebaseadusliku relvaäriga, rahastada terrorismi , tegeleda rahapesuga, millega omakorda kahjustada riigi majandust vms. Grupi eesmärk oli pigem nende enamus liikmete narkosõltuvusest e. igapäevaselt vajatava narkodoosi vajadusest tulenevalt mitte kulusid tekitata. Saadud raha ringles selliselt, et narkootikumide müügist saadud vahekasu kulus kolme grupi liikme igapäevasele vajadusele narkootilisi aineid tarvitada. Mida arvata riigist, kes suure osa rahvastiku rahu ja julgeolekut ohustava kuritegeliku ühenduse näitena kuskil rahvusvahelisel poodiumil toob rahvusvaheliste lepingute, raamotsuste jms. valguses oma saavutuste näiteks grupeeringu, mille neljast tegevliikmest 3 on paadunud narkomaanid, kes on pidevas narkojoobes või vähemalt uimas ning psüühiliste isiksusehäiretega , kes ei ole võimelised alluma mingile distsipliinile, kelle tegevuspiirkond piirdub n.ö. kodurajooniga ja tegevusvaldkond on selles samas rajoonis elavate narkomaanide igapäevane varustamine vajalike narkodoosidega, grupeeringu eksistents sõltub imselgelt sellest, kui kauaks jätkub narkosõltlastest narkootikumide vajajatel e. narkootikumide ostjatel vabadust, tervist, raha või elupäevi e. tegutseb reaalselt juhuslikkuse printsiibil. Kui kaovad narkootikumide ostjad kaoks ka väidetav kuritegelik ühendus, sest ainuüksi suures koguses narkootikumide omandamine enda tarbeks ei ole varalist kasu toov tegevus ja see tunnus on kuni 2015.a. 1. jaanuarini obligatoorne tunnus, mis iseloomustab kuritegelikku ühendust. Maakohus on olulist rõhku S.Trošina juhi rolli sisustamisel omistanud tema käitumisele, mis seisnes selles, et ta mitmel korral hoiatas oma poegi varitseva ohu eest e. politsei eest. Maakohtu otsuse kohaselt oli S. Trošina rolliks oli jälgida XXXXX XX maja ümbrust ja ohtude (politsei) ilmnemisel hoiatada poegi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa sellist tegevust panna süüks S.Trošinale, kui emale e. kui lähisugulasele. Kui ema ei vastuta oma lapse poolt toimepandud kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamise eest ning tal ei ole kohustust teatada lapse poolt toimepandud esimese astme kuriteost, siis ei saa talle ka karistusõiguslikult ette heita seda, et ta hoiatab oma last politsei eest. Vaidlusalune kooslus püsis pigem perekondlikel suhetel-sidemetel. Kui ei oleks olnud ema S.Trošinat, oleks grupp sellisel kujul lagunenud ja pojad oleks ise olnud ebaseadusliku narkoäri lõpptarbijad e. dooside ostjad, mille ostmiseks ei oleks neil olnud rahalisi vahendeid, kuid vajadus narkodoosi järgi oleks neid

kihutanud varavastaste kuritegude toimepanemisele. Kui ei oleks aga olnud S.Trošinal narkomaanidest poegi, vaevalt, et ta oleks hakanud otsima võimalusi narkootikumide omandamiseks, nende pakendamiseks ja müümiseks täiesti võõraste narkomaanide või narkoärist huvitatud isikutega ja isikutele. Need asjaolud välistavad kohtukolleegiumi hinnangul aga sellise kuritegeliku ühenduse tunnuse nagu koosluse püsivus.

eesmärgil manustatud juba pakendatud aine) , kaalude ja raha leidmise faktile. Tõsiseltvõetavaks ei pea kohtukolleegium S.Trošina kaitsja väiteid, et justkui Trošinite pere kasutuses olevate korterite arv majas välistab grupis narkoaine käitlemise S.Trošina ja teiste kaassüüdistatavate poolt ning et S.Trošina tegevus piirdus vaid n.ö. ema murega oma poegade pärast. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et telefonikõned kinnitavad, et S.Trošina osales ise aktiivselt narkootilise aine käitlemisel. S.Trošina omandas, valdas ja andis edasi narkootilist ainet. Tuvastatud on, et S.Trošina käis Balti jaama juures koos R.Suurmetsaga narkoainet hankimas, narkootiline aine asus majas just S. Trošinale teadaolvates kohtades, sest mitmel korral helistas poeg talle ja küsis, kus konkreetselt narkoaine asub. Fakt, et just S.Trošina peitis narkoaine majas endale teadaolevatesse kohtadesse kinnitab kohtukolleegiumi hinnangul samuti seda, et just tema oli see, kes narkoainet omandas ja majja tõi. Muuhulgas realiseeris S.Trošina narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise e. konkreetselt siis narkootilise aine edasiandmise koosseisu juba sellega, et ta omandas narkootilist ainet eesmärgiga see oma poegadele edasi anda. Tuvastatud on ka majas pidevalt toimunud narkootilise aine pakendamine doosideks, samuti narkootikumide igapäevaselt pidevalt toimuv narkootilise aine edasiandmine selle müümise teel narkomaanidele. Vaidlust ei ole ka selles, et igapäevaselt oli süüdistatavatel käitlemisel suur kogus narkootikume. Maakohus on tuvastatud tehiolude pinnalt teinud loogilisi järeldusi ka selles osas, et süüdistatavad käitlesid suures koguses narkoainet. Eeltoodust tulenevalt on kohtukolleegiumi hinnangul vastuvaidlematult tõendamist leidnud S.Trošina poolt narkootilise aine grupis (koos Jevgeni ja Konstantin Trošini ja R.Suurmetsaga) suures koguses käitlemine (s.o omandamine, valdamine ja edasiandmine). S.Trošina muretsemine oma poegade pärast ületas ilmselgelt pelgalt mure piirid ja on käsitletav kuritegeliku käitumisena. See mitu korterit majas oli ei oma karistusõigusliku hinnangu andmisel mingit tähtsust. Majas tegutses n.ö. era vanadekodu ja nagu nähtub telefonikõnest S.Trošina ja J.Trošini vahel hoidis S.Trošina narkootilist ainet ka n.ö. vanaemade juures ja J.Trošin magas köögis S.Trošina juures jne. Kvalifitseerides süüdistatavate käitumise KarS prg. 184 lg 2 p.1 järgi grupis toimepanduna lisandub R.Suurmetsa puhul ka KarS prg. 184 lg 2 p.2 sätestatud raskendav asjaolu ning selles oas vaidlust ei ole. Seda tunnistab ka süüdistatava R.Suurmetsa kaitsja oma apellatsioonis.

tekkiv võib öelda, et püsiv joove, teine asi aga fakt , et isik sellises olekus autorooli istub ning sellega mitet ainult enda elu ja tervise ohtu seab, vaid loob pideva ohu ka kaasliiklejatele. Kohtukolleegium rõhutab siinjuures, et kuriteoepisoodide arv (3 fakti) iseloomustab süüdistatava süü suurust. Maakohus on kõiki asjaolusid arvestades mõistnud süüdistatavale 3 kuriteoepisoodi eest karistuse sanktsiooni keskmääras ning aluseid selle karistuse kergendamiseks ei esine, sisuliselt ei ole neid esitatud ka apellatsioonis. KarS prg. 184 lg 1 järgi mõistetud karistuse kergendamis põhjendab kaitsja esmalt süüdistuse mahu vähendamise taotlusega, mille põhjendamatuse kohta esitas kohtukolleegium juba eelnevalt oma seisukoha. Ka ei ole mingit põhjendatud alust väita, et süüdistatavale mõistetud vangistusmäär, mis nagu maakohus oma otsuses märgib peab jääma ja jäi pisut üle sanktsiooni alammäära oleks hinnatav, kui põhjendamatult range karistus. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu poolt korduvalt välja öeldud seisukohale, et karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks sanktsiooni keskmäär. Puhtmatemaatiline tehe annab selleks määraks arutataval juhul 5 aastat ja 6 kuud, mis omakorda peaks piisavalt andma alust väiteks, et V.Akulinit ei ole karistusõiguslikult ülemäära rangelt koheldud. Veel märgib kohtukolleegium, et KarS prg. 64 lg 1 järgi on süüdistatavale mõistetud liitkaristus ükskkaristuse osalise liitmise teel. Temale vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud liitkaristus jääb 6 kuud alla üksikkaristuse kogusumma. KarS prg. 65 lg 1 järgi mõisteti V.Akulinile liitkaristus kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi alusel kahe kohtuotsuse järgi 3 aastat vangistus e. sisuliselt suurenes KarS prg.64 lg 1 alusel vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude kogumi eest mõistetud karistus 1 aasta võrra eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse arvelt. Seejuures karistusmäär, mis oli mõistetud eelmise kohtuotsusega ja millisega süüdistatav kokkuleppemenetluses ka nõustus oli 2 aastat ja 3 kuud vangistust. Tegelikult siis sisuliselt vähenes eelmise kohtuotsusega ärakandmisele kuuluv karistus enam, kui poole võrra. Imestamaks tegelikku olukorda märgib kohtukolleegium, et seaduse järgi oli kohtul õigus mõista V.Akulinile lõplik karistus selliselt, et karistuse kogusumma oleks üksikkaristuste e. kõigi liidetavate summa ja sellisel juhul olnuks maksimaalne aga samuti seaduslik liitkaristus 5 aastat ja 9 kuud. V.Akulinil on selleks aga 4 aastat.

ajal kehtima hakkav uus karistusseadustiku redaktsioon toob kaasa olulise muudatuse ka karistusraamides ja seda olenemata asjaolust, kas süüdistatavate tegevus on hinnatav kuritegelikus ühenduses tegutsemisena või mitte. Ehk siis sisuliselt ei ole enam sedavõrd aktuaalne küsimus, kas nende kooslus kvalifitseerub grupina või kuritegeliku ühendusena. Mõlemal juhul on karistusraamid alates 3 aastast kuni 15 aasta vangistuseni. Erinevus on selles, kas nende käitumine on kvalifitseeritav ühe karistusseadustiku eriosa paragrahvi järgi e. prg. 184 lg 2 p.1 või kahe eriosa paragrahvi järgi e. prg. 184 lg 2 p.1 ja 255 lg 1 järgi, mis moodustavad ideaalkonkurentsi e. et siis nende järgi mõistetakse üks karistus, kus kehtivad ka prg. 184 lg 2 karistusraamid. Kohtukolleegium möönab, et apellatsioonikohtul on õigus jätta mõistetud karistuse muutmata ka süüdistatavate käitumisele käesoleva otsusega antud karistusõigusliku hinnangu korral, sest maakohtu poolt mõistetud karistused jäävad KarS prg. 184 lg 2 ettenähtud karistusraamidesse. Ka KrMS prg. 340 lg 2 p.1,2 annavad apellatsioonikohtule selle võimaluse olukorraks, kui süüdistatavad mõistetakse apellatsioonikohtu otsusega süüdi kergemas kuriteos. Arutataval juhul leiab kohtukolleegium, et arvestades just karistusraamide olulist erinevust ja nimelt, kus sanktsiooni alammäär on alanenud poole võrra e. 6 aastalt 3 aastale ja kus tähtajalise vangistuse ülemmäär on samuti langenud 5 aasta võrra, rääkimata eluaegse vangistuse äralangemisest, on alust tagasivaateliselt hinnata, kas süüdistatavatele oleks põhjendatud ka n.ö. uute karistusraamide järgi samas vangistusmääras karistuse mõistmine nagu seda on mõistetud maakohtu otsusega. Esmalt märgib kohtukolleegium, et maakohus on süüdistatavatele mõistetud karistusi põhjendanud ja arvestatud on kõigi asjaoludega, milliseid karistuse mõistmisel konkreetse karistusmäära valikul arvestada tuleb. Samas ei saa aga jätta arvestamata seda, et maakohus on konkreetse karistusmäära valikul arvestanud kohtupraktikas omaksvõetud valitsevat Riigikohtu seisukohta, kus karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks konkreetse sanktsiooni keskmäär. Nii on maakohus J.Trošini, K. Trošini ja R.Suurmetsa osas leidnud, et neid tuleb karistada sanktsiooni alammäärast pikema reaalse vangistusega, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Süüdistatavate süü suurusest lähtuvalt on vendade Trošinitele maakohus mõistnud 10 aastat ja R.Suurmetsale 9 aastat vangistust. Vaidlust ei ole selles, et käesoleva kohtuotsusega tuvastatud kuriteo sanktsiooni keskmäär on võrreldes maakohtu otsusega tuvastatud sanktsiooni keskmääraga oluliselt langenud. Kui varasemalt oli selleks lähtepunktiks 13 aastat, siis nüüd on 9 aastat. Samuti on ka erineva ühiskonnaohtlikkusega maakohtu otsusega ja käesoleva kohtuotsusega tuvastatud süüdistatavate kooslus ja seda just kuritegeliku käitumisega rünnatava õigushüve seisukohast. Kindlasti on kuritegeliku ühenduse poolt narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine, mis on suunatud nii rahvatervise, kui ka avaliku julgeoleku vastu enam ohtlik võrreldes määratlemata hulga isikute tervise vastu suunatud kuritegu. Eelkõige nimetatud asjaolusid arvestades peab kohtukolleegium õiglaseks ja põhjendatuks vähendada süüdistatavate J.Trošini ja K.Trošini

vangistusmäära 7 aastani ja R.Suurmetsal 6 aastani. Kohtukolleegiumi hinnangul on sellised karistusmäärad ka kooskõlas kohtupraktikaga. R.Suurmetsale tuleb käesoleva otsusega mõista KarS prg. 65 lg 1 alusel ka uus liitkaristus. Kuna maakohus on kohaldanud liitkaristuse mõistmisel karistuste katmise põhimõtete, ei saa ka apellatsioonikohus kohaldada raskemaid karistuste liitmise põhimõtteid. R.Suurmets oli karistatud Harju Maakohtu 26.09.2013 otsusega KarS prg. 424 järgi ning temale oli mõistetud vangistus 6 kuud. Kantuks oli loetud 1 päev eelvangistuses viibimist e. 16.05.2013.a. Karistuse kandmise aeg pidi hakkama kulgema karistusele kandmisele asumisest peale kohtuotsuse jõustumist. Tallinna Vangla teatel asus R.Suurmets maakohtu 26.09.2013.a. otsusega mõistetud karistust kandma 28.oktoobril 2013.a Käesolevas kriminaalasjas on R.Suurmets vahi all 30.09.2013.a. See on ka kuupäev, millisest alates R.Suurmets on olnud pidevalt vahi all. Kuna tegemist on kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsiga, siis tuleb lähtuda põhimõttest, et kahe kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest karistuse mõistmisel tuleb mõista karistus samamoodi, kui see oleks olnud olukorras, kui need kuriteod oleks tuvastatud ühe otsusega ja nende eest oleks mõistetud ka liitkaristus ühe otsusega KarS prg. 64 alusel. Ehk siis 6 aastane liitkaristus oleks hakanud kulgema sellest kuupäevast, millest R. Suurmets on olnud pidevalt vahi all, s.o. 30.09.2013.a. ja 16.05.2013.a. eelvangistuses viibitud 1 päev tuleb sellest karistusest maha arvata.

nõue, et vangistusest tingimisi vabastamise korral peab katseaaja pikkus olema pikem mõistetavast vangistusmäärast. Seega puuduvad asjaolud, mis seaduse ja Riigikohtu seisukohtade järgi keelaks tingimisi vangistuse kohaldamist. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-99-06 p.-s 16.3 selgitanud, et : Karistuse kohaldamise ja karistusest tingimusliku vabastamise eristamine tähendab kohtupraktikas ka neist kummagi kohaldamise aluste erinevust. Nende aluste erinevuse nõuet ei saa aga mõista liiga laialt. Karistusseadustiku §-de 73 ja 74 esimeste lõigete kohaselt on karistusest tingimusliku vabastamise aluseks kuriteo toimepanemise asjaolude ja süüdlase isiku eripära. Kuid kooskõlas eelnevalt punktides 14 ja 15 märgituga on lõppkokkuvõttes ka kõik karistuse kohaldamisel arvestatavad asjaolud taandatavad kas kuriteo toimepanemisega või süüdlase isikuga seonduvateks asjaoludeks. Kui mõista käsitletavate aluste erinevuse nõuet liiga laialt, siis võib eranditult igale nii kuriteo toimepanemise asjaoludest kui ka süüdistatava isikust lähtuvale karistusest tingimusliku vabastamise põhjendusele ette heita, et neid asjaolusid on karistuse kohaldamisel juba arvestatud. Selline etteheide on aga ilmses vastuolus seadusandja mõttega. Kuna KarS prg. 73 ja 74 ei sätesta, et isikuga seonduv asjaolu peab olema kuidagi eriline või erandlik, siis on kohtul võimalus esmakordselt kuriteo toime pannud isik vabastada tingimisi karistuse kandmiselt mingitel muudel põhjendustel. Kohus peab olema veendunud, et isik tulevikus ei pane kuritegusid toime ja tema puhul täidab karistuse eripreventiivse eesmärgi ka karistusest tingimisi vabastamine. Karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, s.o veendumuses, et süüdistatav enam kuritegusid toime ei pane. Kohtukolleegiumi veendumust selles, et S.Trošina puhul on alust eeldada, et tingimisi karistusest vabastamine ja mõistetud karistusest pikema katseaja määramine on piisav karistus hoidmaks ära tema poolt uute kuritegude toimepanemine ja kaitsta õiguskorda süvendavad järgmised tegurid. S.Trošina viibis vangistuses kohe peale kuriteo toimepanemist sisuliselt 2 kuud (1 kuu ja 27 päeva). Sellega on kohtukolleegiumi hinnangul täidetud nn. šokivangistuse efekt ja aasta vabaduses viibimist on seda kinnitanud. Uusi kuritegusid S.Trošina ei ole toime pannud. Vangistuses viibimine tõi temale kaasa pöördumatu üldhaigestumise ja ta oli vahi alt vabastatud tervise halvenemise tõttu. S.Trošinal on tagasiulatuvalt alates 1.12.2013.a. kolmeks aastaks tuvastatud püsiv töövõime kaotus 100%, tema seisund põhjustab raske funktsionaalhäire. Kuigi eksperdi arvamuse kohaselt ei ole S.Trošinal tervisest tulenevaid takistusi vanglas karistust kanda, ei näe kohtukolleegium selles, kui isik sellises seisundis vanglas ainult haiglaravil viibib ja oma puudest tulenevalt midagi teha ei saa ning ei tohi, karistuse eesmärki täitvat efekti. Ka on kohtukolleegiumi hinnangul S.Trošina poolt narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine tingitud tema poegade pikaaegsest narkosõltuvusest ja soovist nende käitumist enda kontrolli all hoida. Ise ta narkootikume ei ole tarvitanud. Ka see tema kuritegelikku narkootikumide käitlemist soodustav faktor on sisuliselt kõrvaldatud ja seda pikaks ajaks. Tema poegadele on mõistetud pikk

vanglakaristus. Kohtukolleegiumi ei ole alust arvata, et S.Trošina hakkab suvaliste võõraste narkomaanidega edasiselt narkootikume ebaseaduslikult käitlema.

kindlaksmääramiseks kokku 264 suuruses summas, sh käibemaks 54 eurot. Taotluse kohaselt on kaitsja kulutanud maakohtu otsuse analüüsiks, apellatsiooni koostamiseks ja apellatsioonikohtu istungil osalemiseks kokku 8 pooltundi. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja rahuldada. KrMS § 185 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda. Süüdistatava V.Akulini kaitsja adv. Paavo Paal on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks kokku 384 suuruses summas, sh käibemaks 64 eurot. Taotluse kohaselt on kaitsja kulutanud maakohtu otsuse analüüsiks 0,5 tundi, kaitsealusega konsulteerimiseks 1 tund , apellatsiooni koostamiseks 1,5 tundi, ettevalmistus kohtuistungiks 0,5 tundi, eelduslikuks kohtuistungi ajaks on märgitud 3 tundi. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja taotlus on osaliselt põhjendatud. Arvestades apellatsiooni sisu ning fakti, et osa kaebusest on juba kaitsja poolt varasemalt väljatöötatud tekst samalaadsetes vaidlustes, millest kaitsja vaatamata Riigikohtu seisukohtadele ei saa loobuda, peab kohtukolleegium seda pigem apellatsiooni mahu kunstlikuks suurendamiseks, kui tõsiseltvõetavaks kaitseargumendiks. Ülejäänud sisuline tekst mahub ära 1 leheküljele ja arvestades, et kaitsja osales ka maakohtu istungil V.Akulini kaitsjana, peab kohtukolleegium selle kaebuse koostamiseks kulunud mõistlikuks ajakuluks 1 tund e 2 pooltundi. Apellatsioonikohtu istungiks ettevalmistamise eest tasu nõuet ei pea kohtukolleegium samuti põhjendatuks. Kaitsja roll apellatsioonikohtu istungil seisnes oma apellatsiooni osalises taasesitamises ning pigem lugemisoskuse demonstratsioonis ning selliseks istungi vormiks ettevalmistamine ei ole kohtukolleegiumi seisukohast selline menetlustoiming, mis kuulub tasustamisele. Apellatsioonikohtu istungil osalemise tegelik aeg on 1 tund e. 2 pooltundi. Seega on kogu ajakulu septembri kuus koostatud taotluse kohaselt 2,5 tundi e. 5 pooltundi e. 150 eurot, mis koos käibemaksuga on 180 eurot ja teise taotluse kohaselt 1 tund e. 2 pooltundi e, koos käibemaksuga 48 eurot. Kokku kuulub tasustamisele 228 eurot. Kuna V.Akulini suhtes jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ning kaitsja apellatsiooni rahuldamata, jäävad menetluskulud KrMS prg. 185 lg 2 alusel süüdistatava enda kanda ning nimetatud summa tuleb V.Akulinilt välja mõista. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4; 338 p.2,4; 340 lg 2 p.2,3,4; 342;343; 344; 345 lg 1,2 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt Jevgeni Trošini. Konstantin Trošini, Svetlana Trošina ja Rainer Suurmetsa osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse.

/allkirjastatud digitaalselt/ Julia Katškovskaja

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Urmas Reinola

Pavel Gontšarov

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.