Tartu Maakohtu 4. augusti 2014 kohtuotsus jätta muutmata, kaitsja apellatsioon rahuldamata. Taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamisest süüdistatavale jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Vastavalt Korrakaitseseaduse § 55 p-le 1 on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtuseadval viisil, eelkõige on keelatud teist isikut lüüa. L.V süüdistatakse selles, et tema rikkus avalikus kohas käitumise üldnõudeid sellega, et: - 19.09.2013 kella 12 paiku Tartus, Jakobi-Lutsu tn ristmiku lähedal tungis kallale R.O. , kellele lõi ühel korral jalaga parema reie piirkonda, tekitades talle füüsilist valu ja parema reie põrutuse. - 24.12.2013 kella 15:20 paiku Sõbra 58 Tartu Sõbra Prisma autoparklas tungis kallale samas parklas autot parkinud D.R. , keda lõi parema käe rusikaga ühel korral näo piirkonda, tekitades D.R. füüsilist valu ja ninaluude murru. Avalikus kohas käitumisnõuete üldnõuete rikkumisega, mis on toime pandud vägivallaga, pani L.V toime KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.Tartu Maakohtu 04.08.2014 otsusega mõisteti L.V süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja karistati 1 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 68 lg 1 arvati karistusaja hulka eelvangistus 12.13.02.2014, s.o 2 päeva. Kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 11 kuud ja 28 päeva. KarS § 73 lg-te 1,3 alusel ei pöörata mõistetud vangistust täitmisele, kui L.Vi pane 3-aastase tähtaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise aeg, s.o 04.08.2014.
ESIMESE ASTME KOHTUOTSUSE SISU
3.Kohus leidis, et L.V süü KarS § 263 p 1 järgi on tõendatud. Kohus põhistas otsust järgmiselt. 3.1 R. O. episood 3.1.1 Kohus luges R. O. ja tunnistaja M. N. ütlustega tõendatuks, et 19.09.2013 kella 12 paiku Tartus Jakobi ja Lutsu tn ristmiku vahetus läheduses toimus kannatanu ründamine, mis lõppes kannatanu jalaga löömisega. Lööja oli kannatanuga sama kasvu mees. Isikud kohtusid sündmuskoha vahetus läheduses juhuslikult, parkides kumbki oma sõiduki teine teisele poole Jakobi tänavat. Kannatanu ütluste järgi nägi lööja teda eemalt ja kõnetas. Kannatanu tundis mehe ära ning vastas küsimusega. Seejärel läks mees kannatanu juurde ning kõnetas teda veelkord väljakutsuva väljendiga, millele järgnes jalahoop kannatanu suunas. Tunnistaja M. N. ütlused kinnitavad kannatanu ütlusi füüsilise ründe viisi kohta. Kannatanu ja tunnistaja ütlustest järeldub üheselt kannatanu suunas antud tugev suunatud jalalöök kannatanu kõhu piirkonda. Süüdistatava ja kannatanu ütluste järgi on mõlemad 180 cm pikad. Tunnistaja ütluste kohaselt olid mehed ühepikkused. Lööja tõstis löögiks jala ette sirgelt 90-kraadise nurga all, suunates löögi enda ees oleva isiku kehapiirkonda vastavas kõrguses. Nii kannatanu kui tunnistaja kinnitavad, et kannatanu tõmbus löögi hetkel kehaga tahapoole. Sellest järeldas kohus, et kiirest löögist kõrvalepõikamiseks jõudis kannatanu teha ühe jalaga sammu taha, mille tõttu lööja jalg ei ulatunud kannatanu kehani sihitud piirkonnas, vaid riivas kannatanu ees olevat teist jalga. Dokumentaalse tõendiga, SA Tartu Ülikooli Kliinikumi vastuskirja ja patsiendi traumakaardi nr XXXXXXX koopiaga on tõendatud kannatanu keha piirkond, kuhu löök ulatus. Kannatanu sai löögi parema reie lateraalsel küljel alumise 1/3 piiril. Kannatanu ütluste järgi põhjustas löök temale valu. Dokumentaalne tõend kinnitab kannatanul löögi piirkonnas palpitoorse valulikkuse olemasolu.
Kannatanul tuvastati parema reie põrutus. Eeltoodud tõenditega on kannatanu suhtes vägivalla toimepanemine tõendatud. 3.1.2 Kohus leidis, et süüdistatav L.V on andnud 19.09.2013 sündmuse kohta vastuolulisi ütlusi. Algul süüdistatav eitas kohtumist R. O. Tartus Jakobi ja Lutsu tänavate ristmikul süüdistuses märgitud ajal. Edasi aga rääkis L.V üksikasjalikult põhjustest, miks ta 19.09.2013 Tartus oli. Ta elas tol ajal Tõrvas. K. käis Tartus koolis ning süüdistatav viis teda vahel kooli. Tavaliselt leppis ta eelnevalt kokku sõbraga, kellega koos teevad trenni Tartus, Jakobi 5. Trenn on kella 12 –
13.30.Nii kui Tartusse sai, läks treeningukohta. Kuigi süüdistatava ütlused on vastuolulised teo toimepanemise osas, seob ta oma ütlustega ennast sündmuskohaga ning teo toimepanemise ajaga. Süüdistatava ütlused selles osas on vastavuses kannatanu ja tunnistaja ütlustega. 3.1.3 Kohtus leidis tõendite kogumis hindamise tulemusena, et L.V oli süüdistuses kirjeldatud teo täideviija. Kannatanu tundis tema vastu suunatud teo toimepanijas ära L.V. Tunnistaja ütlused teo toimepanija kirjelduse kohta kinnitavad süüdistatava isikut. 3.1.4 Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kontrolliti kohtus KrMS § 289 alusel kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisega. Tunnistaja kinnitab löögi mehhanismi üksikasjalikult ja täpselt. Löögi sooritamise viisist järeldub jõuliselt suunatud löök. Löögi tabamust ei ole võimalik järeldada ühe tõendi, ainult tunnistaja ütluste järgi. Löögi tabamus on tõendatud mitme tõendiga: kannatanu ja tunnistaja ütlustega ning dokumentaalse tõendiga. 3.2 D. R. episood 3.2.1 Kohus luges kannatanu D. R. ning tunnistajate H.P. ja S.M. ütlustega tõendatuks, et Sõbra Prisma parklas tekkis parkimiskonflikt sellest, et kaks sõidukit, Volvo ja Volkswagen jõudsid ühel ajal parklas vastastiku asuvatele vabadele parkimiskohtadele. Volvo sõitis parkimiskohta sisse esiosaga ja Volkswagen sõitis tema vastas olevasse parkimiskohta tagaosaga. Volkswageni parkimiskohta sõitmisega oli takistatud Volvo edasiliikumine tema valitud parkimiskohani. See asjaolu põhjustas Volvo juhis rahulolematust ja ta andis signaali. Kannatanu ütluste järgi soovis süüdistatav asja lahendada kaklusega nurga taga. Süüdistatavat ei rahuldanud olukord, et kannatanu ei võtnud pakkumist vastu ja eemaldus tagasi autosse. Tunnistaja S. M. hindas kannatanu eemaldumist konflikti vaibumiseks ning ta pöördus tagasi oma tegemiste juurde. Mingi asjaolu sundis tunnistajat tagasi vaatama ja ta nägi süüdistatava poolt kannatanu näkku löömist. Kannatanu ütluste järgi oli löök talle väga ootamatu ning tal tekkis löögi tagajärjel lühiajaline mälukaotus. Tunnistaja H. P. ütluste järgi kutsus süüdistatav kannatanut viimasele käe õlale panemisega tagasi ning lõi talle näkku. Tunnistajate H. P. ja S. M. ütluste järgi kukkus kannatanu löögist pikali ning tunnistajad läksid talle appi jagades omavahel ülesanded nii, et üks tunnistajatest kutsus kiirabi ja teine politsei. 3.2.2 Kannatanu ja tunnistajate ütlusi kinnitavad dokumentaalsed tõendid. Asitõendi vaatlusprotokolli andmetel vaadeldi DVD-plaati helisalvestusega, millel on 24.12.2013 H. P. vestlus häirekeskuse töötajaga. 3.2.3 SA Tartu Kiirabi kiirabikaardi koopia andmetel on 24.12.2013 kell 15:33 jõudnud kiirabi sündmuskohale Tartus Sõbra Prisma ette. Lahtris kaebused märgitud: D. R. saanud võõra inimese poolt löögi vastu nina (rusikaga), nina deformeerunud, olnud vähene verejooks, marrastus nina piirkonnas. Diagnoos: ninaluude murd, nina lahtine haav. Isiku läbivaatuse protokollis koos fototabeliga on fikseeritud kuriteojälgede kirjeldus, mille kohaselt on kannatanul D. R. tuvastatud näo piirkonnas vigastus: nina paistes, nina peal marrastus. Isiku läbivaatuse protokoll on koostatud pärast kannatanule arstiabi andmist. Seetõttu ei ole nähtavad tuvastatud, kiirabikaardil märgitud vigastused. Patrullilehe andmetel 24.12.2013 kell 15:27 saabunud väljakutse, et Sõbra Prisma parklas keegi oli peksa saanud. Oli tekkinud konflikt parkimisel. Sõiduk Volvo S 60 hall, reg.nr XXXXX juht
signaalitas, väljus autost, pani prillid auto katusele ning lõi rusikaga näkku D. R. Sündmust nägid pealt H. P. ja S. M.. Kiirabi arsti sõnul D. R. ninaluumurd ja toimetatakse EMO-sse. 3.2.4 Süüdistatava poolt kannatanule antud löögi tugevust tõendab järgmiste tõendite kogum: kannatanu ütlused, tunnistaja H. P. ütlused ja dokumentaalne tõend - kiirabikaardi koopia. Kannatanu ütluste järgi tekkis tal löögist mälukaotus. Tunnistaja nägi kannatanu nina koha peal kahte luunukki ning kiirabiga kohale saabunud meditsiinitöötajad tuvastasid ninaluu murru. Eeltoodud tõenditest järeldub süüdistava antud tugevajõuline löök. Löömisega põhjustas süüdistatav kannatanule valu ja ninaluu murru. 3.2.5 Kohus leidis, et tõendite kogum ei kinnita süüdistatava ütlusi selles, et parkimisel sõideti temast BMW-ga mööda, tekitati ohtlik olukord ning seejärel rünnati teda solvavate sõnadega. Oma ütlustes peegeldab süüdistatav enda agressiivse käitumise kannatanule. Samuti jättis kohus tõendikogumist välja tunnistaja K. S. ütlused, põhjendades seda ütluse mitteusaldusväärsusega. 3.3 Kuritegude kvalifikatsioon 3.3.1 L.V pani mõlemad vägivallateod toime avalikus kohas, esimesel juhul tänaval ja teisel juhul kaubanduskeskuse ees olevas parklas. Mõlemale kohale on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud. Avalik koht pole väärtus iseenesest, mis tagaks igaühe kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi ja vabadusi. Seetõttu tuleb eraldi tuvastada avalikus kohas toimuv asjasse mittepuutuvate isikute või üldise õigusrahu häirimine. 3.3.2 Mõlemad vägivallateod toimusid päevasel ajal. Tunnistaja M. N. ütluste järgi arenesid sündmused tema nähes kiiresti. Teise inimese löömine oli tema jaoks väga ootamatu. Löömise pealtnägemine häiris teda, tekitas kõhedust. Tunnistaja H. P. ütluste järgi oli ta parklas toimunud sündmusest väga häiritud. Oli jõululaupäev ja teda üllatas, et inimene nii viha täis, ei suutnud asja rahulikult rääkida. Tunnistajat häiris ka asjaolu, et kõik toimus Volkswagenis kaasa sõitnud väikse poisi juuresolekul. Eelkirjeldatud tõendid tõendavad, et mõlema juhul olid avalikus kohas, sündmuskohal personifitseeritud füüsilised isikud, kelle turvalisus ja rahu häiriti süüdistatava vägivaldse tegevusega. Süüdistatav rikkus avaliku korda seni kohtupraktikas mõistetud tähenduses eirates tavasid ja häid kombeid ühiskonnas, mis tagavad isikutevahelistes suhetes igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi ja vabadusi olla avalikus kohas, saamata sealjuures füüsiliselt või vaimselt kahjustatud. 3.3.3 01.07.2014 jõustunud korrakaitseseadus sätestab avaliku korra kaitse üldpõhimõtted, alused ja korralduse. Korrakaitseseaduse § 55 sätestab avalikus kohas käitumise üldnõuded. Sama paragrahvi esimese punkti kohaselt avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt. L.V süüdistuse arutamise ajaks on seadusega kehtestatud avalikus kohas käitumise normid. Seadusega kehtestatud normid ei muuda avalikus kohas käitumise nõudeid leebemaks kui seni kehtinud tavade ja heade kommetega kindlaksmääratud. Avalikus kohas teise isiku löömine ja kaklemine on keelanud nii tavade ja heade kommetega kui ka kohtuliku arutamise ajal kehtiva seadusega.
APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU
4.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja Andres Simson, kes taotleb Tartu Maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista L.V KarS § 263 p 1 järgi õigeks. Kohus hindas tõendeid ebaõigesti ning see tõi kaasa põhjendamatu kohtuotsuse. Kriminaalmenetluse oluline rikkumine tõi kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, kuna süüdistatav tunnistati süüdi teos, mille toimepanemine ei ole tõendatud. Kaitsja apellatsiooniväited on kokkuvõtlikult järgmised.
5.Kaitsja leiab, et isikutevahelised konfliktid kvalifitseeritakse vaatamata avalikus kohas aset leidmisele KarS § 121 järgi. Ka süüdistuses toodud teod vastavad KarS § 121 tunnustele, kuna need ei ole kantud avaliku korra rikkumise soovist, vaid tegu on isikutevahelise konfliktiga. Avalik koht, kui teo toimumise koht ei muuda tegu avaliku korra raskeks rikkumiseks. 5.1 R. O. episood. Kuritegu on tõendamata ning tõendid on vastuolulised. Tõendamata on, et R. O. kohtus L.V-ga süüdistuses nimetatud ajal ja kohas, samuti puuduvad tõendid, et ta lõi R. O. reie piirkonda. Sisuliselt põhineb kogu süüdistus R. O. ütlustel ja arstitõendil, mis sellisel kujul ei tõenda võimalikku kuriteo toimepanemist. L.V eitab toimunut, R. O. aga väidab, et sündmus toimus nii, nagu see on süüdistuses kirjas. Vigastuste kohta puuduvad fotod. Lisaks on kannatanul põhjust kanda süüdistatava ja tema elukaaslase vastu vihavaenu ning olukorda enda jaoks võimendada ja kohtu jaoks moonutada. Nimelt on L.V elukaaslane K. S. esitanud minevikus tema vastu vägistamissüüdistuse ning süüdistatav oli selles küsimuses kannatanu vastaspoole esindaja. Sellises olukorras pidanuks kohus arvestama neutraalset tõendiallikat – st tunnistaja M. N. (22aastase tudengi, kes osapooli ei tunne) ütlusi. M. N. ütlused lähevad R. O. ütlustega vastuollu. M. N. küll L.V ei tunne, kuid on andnud sündmuse kohta järgmised seletused: 19.09.2013 sattusid kaks meest Jakobi tn kokku ja üks tegi löögi jalaga teise suunas. M. N. veendus selgelt, et löök oli suunatud kõhtu ja pigem riivas kannatanut, kuna see astus ennetavalt eest ära. Korduvatele küsimustele vastates jäi M. N. endale kindlaks, et löök pigem puudutas jopet ja ta ei saa kinnitada, et selle tagajärjel tundis kannatanu valu või sai vigastada. Kannatanu ei karjatanud ega teinud häält, peale selle, et pöördus tunnistaja poole küsimusega: „Kas nägite?“ Tunnistajal ei tekkinud tunnet, et toimunud oleks midagi kriminaalset või et peaks pöörduma politseisse. 5.2 D. R. episood. Kaitsja ei vaidlusta osapoolte vahel füüsilise kontakti esinemist. Küsimus seisneb üksnes selles, kuidas hinnata L.V ja D. R. käitumist. Kaitsja hinnangul on süüdistus liialt ühte äärmusesse kallutatud. Kohtuistungil kuulati üle mitmed tunnistajad, kes ei suutnud täiesti adekvaatselt sündmuste kulgu hinnata. Mõlemad osapooled on veendunud, et autot parkides ja signaali andes on nad teineteise suhtes valesti käitunud. Sellest tekkis ka emotsionaalne sõnelus, mis kasvas üle rüseluseks, mille tagajärjel sai D. R. ninaluumurru. Kaitsja märgib, et L.V näol ei ole tegemist liiklushuligaani ega kontrollimatu käitumisega isikuga. Konflikt leidis aset mõlema osapoole emotsionaalse käitumise tulemusena, milles L.V ilmselt üle reageeris. Isiku taust ei anna alust väiteks, et tegemist oleks isikuga, kellele avaliku korra rikkumine on tavapärane. L.V on kahe lapse isa, kindla sissetulekuga isik, kes oma töös kaitseb igapäevaselt korda ning ei ole reeglite vastu kunagi eksinud. Varem on ta vaatamata oma lähenevale 40. eluaastale kriminaalkorras karistamata. L.V sõnul tegutses ta instinktiivselt hädakaitseseisundis, kuna esimesena haaras tema käest kannatanu. Kummalisel kombel aga turvakaamerate salvestised, mille põhjal oleks võimalik sündmuste täpset käiku hinnata, kriminaalasja materjalide juurest puuduvad. Kohtueelne menetlus ei ole seetõttu olnud objektiivne ja igakülgne ning ka kohtuotsuses puuduvad veenvad põhistused, miks süüdistatava versiooni toetavaid tõendeid sisuliselt ei arvestata. Jättes süüdistatava ütlused tõendikogumist kõrvale ja lähtudes üksnes kannatanu versioonist, ei ole kohus olnud objektiivne. L.V käitumisest nähtub soov vältida segadusi ja rikkumisi. Seda näitab seegi, et R. O. konflikti sattudes ja hinnates peale avalduse esitamist, et tegemist on tema ja ta elukaaslase jaoks
ohtliku isikuga, tegi L.V otsuse vahetada elukohta ja eemalduda konfliktsest isikust. Hetkel soovib ta vaid jätkata rahulikult elu Pärnus ja teha tööd. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED 6 Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav L.V ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde. Prokurör apellatsiooniga ei nõustunud ning taotles maakohtu otsuse muutmata jätmist.
7.Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud istungil ära menetlusosalised, leiab, et esitatud apellatsioon jääb rahuldamata. Apellatsioonis toodud argumendid ei lükka maakohtu põhjalikke, tõendite kogumil põhinevaid seisukohti ümber. Kuna apellatsioon sisaldab juba maakohtus esitatud kaitseväiteid ning neile on maakohtu otsuses L.V süüküsimuse otsustamisel juba vastused antud, siis puudub vajadus kõiki kohtu argumente käesolevas lahendis üle korrata, mistõttu käsitlemist leiab vaid olulisim.
8.Apellant ei nõustu maakohtuga selles, et L.V süü on mõlemas süüdistuse episoodis tõendatud, samuti ei ole tegude kvalifikatsioon õige. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha L.V-le esitatud süütegude tõendatuses ning seejärel avaldab arvamust tema poolt toime pandud süütegudele antava materiaalõigusliku hinnangu kohta.
9.Kannatanu R. O. episood. 9.1 L.V süüdistatakse selles, et tema 19.09.2013 kella 12 paiku Tartus Jakobi – Lutsu tänavate ristmiku lähistel tungis kallale ja kasutas füüsilist vägivalda R. O. suhtes, lüües viimast jalaga ühel korral parema reie piirkonda. Sellise tegevusega põhjustas süüdistatav kannatanule füüsilist valu ja parema reie põrutuse. Sellise tegevusega rikkus süüdistatav avalikus kohas käitumise üldnõudeid. 9.2 Maakohus, analüüsides kogutud tõendeid kogumis, tuvastas L.V süü talle esitatud süüdistuses. Maakohtu vastavad seisukohad ning tõenditele antud hinnangud on kajastatud käesoleva otsuse p-s 3.1 jj. 9.3 Apellatsioonis ollakse seisukohal, et L.V poolt kuriteo toimepanemine on tõendamata ning tõendid on vastuolulised. Tõendamata on asjaolu, et R. O. on L.V-ga süüdistuses näidatud ajal ja kohas kohtunud ning kannatanu löömise kohta reie piirkonda selged tõendid puuduvad. 9.4 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga eeltoodud väites. Kohus analüüsis kannatanu, süüdistatava ning tunnistaja ütlusi kogumis ning asus seisukohale, et süüdistuses nimetatud ajal ja kohas toimus L.V ja R. O. vahel alguses sõnaline suhtlus ning seejärel kasutas süüdistatav kannatanu suhtes füüsilist vägivalda. Apellatsioonis püütakse kahandada kannatanu ütluste usaldusväärsust asjaoluga, et L.V elukaaslane K. S. on minevikus esitanud R. O. vastu vägistamissüüdistuse ning L.V oli siis K. S. n.ö esindaja. Nimetatud küsimus küll lahenes, kuid siiski võivat eelnev apellandi arvates mõjutada kannatanut L.V-le kätte maksma. Ringkonnakohut eeltoodud oletuslik järeldus ei veena ning seda ei kinnita ka kannatanu ütlused maakohtus. 9.5 Apellandi arvamuse kohaselt tuleks eelkõige lähtuda täiesti neutraalse tõendi, s.o tunnistaja M. N. ütlustest. Samas aga on tunnistaja ütlused apellandi arvates vastuolus kannatanu ütlustega.
Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Tunnistaja ütluste kohaselt kõndis ta Ülikooli tagant ümber Toomemäe ning nägi, et tänaval mehed vaidlesid. Üks mees lõi teist kõhu piirkonda. Löök oli tugev. Tunnistaja oli veendunud, et löök oli suunatud kõhtu, kuid kuna kannatanu tegutses ennetavalt, astus tagasi, siis löök riivas kannatanut. 9.6 Ringkonnakohus märgib, et selliselt tajus toimunut tunnistaja. Asjaolu, et tunnistaja täpselt ei näinud, kuhu võis siiski löök tabada ning kui tugevalt, ei anna alust väita, et tunnistaja ja kannatanu ütlused oleksid vastuolus. Ringkonnakohtu hinnangul on kannatanu R. O. ja tunnistaja M. N. ütlused kooskõlas põhilises, s.o selles, et süüdistuses näidatud ajal ja kohas lõi üks meesisik teist. Kannatanu ütlustega on üheselt tõendatud, et lööjaks oli süüdistatav. Asjaolu, et jalalöök tabas kannatanut, on tõendatud lisaks veel ka SA Tartu Kliinikumi vastuskirjas ja patsiendi traumakaardis kirjendatuga (diagnoosparem reie põrutus, lk 27-28). 9.7 Seega, eeltoodut kokku võttes, ei tekkinud ringkonnakohtul selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, mistõttu L.V poolt 19.09.2013 R. O. jalaga löömine on tõendatud.
10.Kannatanu D. R. episood. 10.1 L.V süüdistatakse selles, et tema 24.12.2013 kella 15.20 paiku Tartus Sõbra Prisma autoparklas tungis kallale samas parklas autot parkinud D. R., lõi viimast parema käe rusikaga ühel korral näo piirkonda. Sellega tekitas L.V kannatanule füüsilist valu ja ninaluude murru. Sellise tegevusega rikkus süüdistatav avalikus kohas käitumise üldnõudeid. 10.2 Maakohus analüüsis süüdistatava, kannatanu ning tunnistajate K. S. , H. P. ja S. M. ütlusi ning asus seisukohale, et L.V süü talle esitatud süüdistuses on tõendatud kannatanu ja tunnistajate H. P. ja S. M. ütlustega ning neist tulenevat kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid. Tunnistaja K. S. ja süüdistatava versiooni toimunust aga kohus tõeseks ei pidanud ning luges need ütlused ebausaldusväärseteks. Siinkohal ringkonnakohus kõiki maakohtu vastavasisulisi seisukohti ei refereeri, kuna need on kajastatud ka käesoleva otsuse p-s 3.2 jj. 10.3 Apellatsioonis leitakse, et käesolevas episoodis on selge, et kannatanu ja süüdistatava vahel leidis aset konflikt. Küsimus on vaid selles, kuidas hinnata L.V ja D. R. käitumist. Kaitsja arvates on süüdistus liiga ühte äärmusesse kaldu ning mitmed lähedal viibivad tunnistajad ei suutnud täiesti adekvaatselt sündmuste kulgu hinnata. 10.4 Vaidlus puudub selles, et 24.12.2013 kella 15.20 paiku Tartus Sõbra Prisma parklas tekkis konflikt selle tõttu, et sõidukite Volvo (L.V) ja Volkswageni (D. R.) juhid jõudsid ühel ajal parklas vastastikustele vabadele parkimiskohtadele. Volvo juht sõitis parkimiskohale auto esiosaga, Volkswageni juht aga vastas olevasse parkimiskohta auto tagaosaga. Kuna R. Tomigasele ei meeldinud VW juhi parkimine ilmselt samale kohale, kuhu ta ise soovis parkida, andis Volvo juht L.V korduvalt signaali. Mõlemas juhid väljusid autodest. Maakohus, lähtudes kannatanu ütlustest, tuvastas, et süüdistatav soovis asja lahendada poe taga, mida kannatanu mõistis kui väljakutset kaklusele. Kannatanu aga seda ei soovinud ning hakkas eemalduma. Sündmust algselt näinud tunnistaja S. M. sai kannatanu eemaldumisest aru, et konflikt on vaibunud, mistõttu ta läks ise samuti eemale. Tagasi vaadates aga nägi tunnistaja, et süüdistatav lõi kannatanut näkku. Tunnistaja H. P. ütluste kohaselt haaras süüdistatav eemaldunud kannatanul õlast ning lõi talle näkku. Tunnistajate ütluste kohaselt kukkus kannatanu löögi tõttu maha ning nad läksid talle appi - üks kutsus politsei ning teine kiirabi. Vaidlus puudub selles, et kannatanul tuvastati ninaluude
murd (koopia SA Tartu Kiirabi kaardist, tl 31-32). Samuti puudub vaidlus selles, et saadud löök oli tugev, kuna tekkis ninaluude murd ning kannatanu sõnul oli tal isegi lühiajaline mälukaotus. 10.5 Kaitsja viitab apellatsioonis sellele, et L.V sõnul tegutses ta instinktiivselt hädakaitseseisundis, kuna esimesena haaras tema käest kannatanu, millele ta vaid reageeris. Kaitsja leiab, et süüdistatava verisooni toetavaid tõendeid ei ole aga arvestatud. 10.6 Maakohus asus seisukohale, et süüdistatava selgitused ei ole usaldusväärsed. Süüdistatava ütluste kohaselt kannatanu ütles talle halvasti signaali andmise kohta ning kõrval parkinud naisterahvas samuti karjus tema peale. Hoopiski kannatanu võttis talt vasakust õlast kinni, mille käeluu oli tal katki, mistõttu käsi oli valus. Seetõttu lükkas ta kannatanut parema käega eemale. Kannatanu koperdas, tõusis püsti läks auto juurde ning tahtis sealt midagi võtta. Süüdistatava kaaslane K. S. ütles, et lähme minema ning nad sõitsid ära. Mingit vigastust ta kannatanul ei näinud. Maakohus analüüsis kõiki kogutud tõendeid ning asus seisukohale, et süüdistatava versioon toimunust ei ole tõene, kuna tema ning tunnistaja K. S. ütlused on vastuolus teiste tõenditega, nii isikuliste kui ka kirjalike tõenditega. Seetõttu lähtuski kohus kannatanu ütlusi toetavatest tõenditest kogumis. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, mistõttu kaitsja seisukoht võimalikust süüdistatava tegutsemisest hädakaitseseisundis ei ole tõendamist leidnud. Arusaamatuks jääb apellandi arvamus selle kohta, et sündmust pealt näinud isikud ei suutnud adekvaatselt sündmuste kulgu hinnata. Tunnistajad on toimunud konfliktist rääkinud nii nagu nemad seda tajusid (kusjuures tunnistaja H. P. oli parkinud vahetult konflikti osapoolte kõrvale) ning mingit alust arvata, et nad võisid situatsiooni kuidagi valesti mõista, ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid nende kogumis, vastavalt tõendite hindamise põhimõtetele ning kriminaalmenetlusõiguslikke etteheiteid maakohtule apellatsioonikohtul ei ole.
11.Materiaalõiguse kohaldamine. 11.1 Apellant on seisukohal, süüdistuses toodud tegude kirjeldused vastavad KarS § 121 tunnustele, kuna need ei ole kantud avaliku korra rikkumise soovist, vaid tegu on isikutevahelise konfliktiga. Avalik koht kui tegude toimumise koht ei muuda tegusid avaliku korra raskeks rikkumiseks. 11.2 Maakohus käsitles piisava põhjalikkusega L.V poolt toimepandud süütegude kvalifikatsiooni ning asus seisukohale, et L.V süüteod on hinnatavad KarS § 263 p 1 järgi. Kohtu sellekohane arutluskäik on asjakohane ning ringkonnakohus nõustub sellega. Vaidlust ei ole selles, et L.V pani mõlemad vägivallateod toime avalikus kohas – esimeses episoodis tänaval ning teises episoodis kaubanduskeskuse parklas. Maakohus on põhjendatult sedastanud, et avalik koht pole väärtus iseenesest, mis tagaks igaühe kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi ja vabadusi. Sellest tulenevalt tuleb eraldi tuvastada, kas avalikus kohas toimunu häiris asjasse mittepuutuvate isikute õigusrahu. R. O. episoodis toimus vägivalla kasutamine süüdistatava poolt keset päeva sisuliselt tunnistaja M. N. nähes. Inimese löömine oli tema jaoks väga ootamatu, see häiris teda ning tekitas kõhedust (lk 73). D. R. episoodis toimus kannatanu löömine samuti päevasel ajal jõululaupäeval ning toimunust oli tunnistaja H. P. väga häiritud. Tunnistaja oli eriti häiritud seetõttu, et oli ju jõululaupäev ning sündmust nägi pealt ka kannatanu laps (lk 71). Eeltoodud asjaoludest lähtuvalt, kuna vägivalla kasutamine kannatanute suhtes toimus lisaks avalikule kohale ka täiesti kõrvaliste isikute juuresolekul, kes olid toimunust häiritud, on R. Tomingase poolt toimepandud teod saanud põhjendatud hinnangu KarS § 263 p 1 järgi.
Maakohus on õigesti hinnanud L.V tegude subjektiivset külge ning ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles osas.
12.Ringkonnakohtu istungil esitas kaitsja taotluse hüvitada süüdistatava poolt kantud õigusabikulud. Kuna apellatsioon jääb rahuldamata, jäävad õigusabikulud KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel süüdistatava kanda.
13.Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jääb Tartu Maakohtu otsus muutmata.
Maarika Kuusk
Mati Kartau
/Allkirjastatud digitaalselt/
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.