1-14-5918/21 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

1-14-5918 Vastavalt KarS § 63 lg 2 lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja mõista liitkaristuseks 9 (üheksa) kuud vangistust. Vähendada KrMS § 238 lg 2 kohaselt J.T-le mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 6 (kuus) kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 16.08.2014, so 1 (üks) päev, ärakandmisele kuulub 5 (viis) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust. Tõkend – vahistamine – jätta endiseks ning karistuse algust arvata alates kinnipidamisest 01.12.2014.a. Asitõend - CD-plaat kõnesalvestisega – jätta kriminaalasja juurde. Välja mõista J.T-lt riigituludesse sundraha 532,50 eurot ja menetluskulud 698,61 eurot (kaitsjatasu 614,16 eurot, ekspertiisitasu 84 eurot ja tasu koopiate eest 0,45 eurot). KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb menetluskulud tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Menetluskulude tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, esitades määruskaebuse Harju Maakohtule 10 (kümne) päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtulahendist teada või pidi teada saama.

1-14-5918 takistada, jalakäija vahetus läheduses tohib jalgrattaga sõita jalakäija tavakiirusega); LS § 32 lg 1 p 1 (jalgrattur ei tohi sõita kõnniteel, v.a kui sõiduteel sõitmine on tee seisukorra tõttu oluliselt raskendatud); LS § 33 lg 1 (juht peab olema tähelepanelik teel liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist); LS § 33 lg 2 p 8 (juht on kohustatud enne manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid). Oma tegevusega pani J.T toime KarS § 119 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so raske tervisekahjustuse tekitamise ettevaatamatusest. J.T süüdistatakse ka selles, et ta juhtis 16.08.2014 kella 02:00 paiku Rapla maakonnas Kohila vallas Vaida-Urge tee 24 km-l sõiduautot Ford Mondeo reg.nr XXX, olles alkoholijoobes (joove 1,01 mg/l, mis on mõõdetud tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest nr ARDM-0080). Oma teoga rikkus J.T LS § 69 lg 1 ja lg 4 p 1 nõudeid, millega pani toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava mootorsõiduki juhtimise alkoholijoobes. J.T unnistas ennast inkrimineeritavate kuritegude toimepanemises täielikult süüdi. J.T ütluste kohaselt (1 kd tl 32-35) tahtis ta 09.06.2012 jalgrattaga sõita Pelgurannast Kari tänavalt Balti jaama. Tallinna linna ta ei tunne ning ei oska selgitada, millistel tänavatel ta sõitis, kuid Sõle ja Sitsi tänavate ristmikul pööras ta paremale. Kohe Sõle ja Sitsi tänavate ristmiku nurga peal sõitis ta otsa ühele naisterahvale, keda ta pööret alustades ei näinud, sest nurga peal kasvab hekk. Naisterahvas, kellele ta otsa sõitis, oli näoga J.T suunas. J.T püüdis pidurdada, kuid otsasõitu vältida ei suutnud ning naisterahvas kukkus istuli. Kukkunud naisterahvaga oli kaasas veel üks naisterahvas. J.T kutsus ise kannatanule kiirabi. 15.08.2014 õhtul jõi J.T Kohila vallas Prillimäel staadioni juures ja bussijaama juures koos sõpradega õlut. Mingil hetkel sõitis bussijaama juurde sõiduautoga Ford purjus meesterahvas, kes pakkus autot müügiks. J.T oli nõus auto ostma ja kuigi tal puudub sõiduki juhtimise õigus ning ta oli joobes, tahtis ta proovida, kuidas selle autoga sõita on. J.T sõitis autoga umbes 100 meetrit, kui politsei ta kinni pidas. J.T paluti puhuda alkomeetrisse, mis näitas joovet. Politsei toimetas J.T politseijaoskonda, kus joove tuvastati tõendusliku alkomeetriga. Meditsiinilist joobe tuvastamist J.T ei soovinud, sest ta teadis, et on joobes. J.T kahetseb juhtunut (2 kd tl 14-16). Peale süü omaksvõtu nii kohtueelsel menetlusel kui kohtus, on J.T süü tõendatud kannatanu ja tunnistajate ütluste ning kirjalike tõenditega. J.T süüd KarS § 119 lg 1 järgi tõendavad kannatanu XXXütlused (1 kd tl 26-28), mille kohaselt liikus ta 09.06.2012 päevasel ajal koos tütrega Tallinnas Sitsi tänaval suunaga Sõle tänava poole. Sõle ja Sitsi tänava ristmikul sõitis talle otsa jalgrattur, kannatanu kukkus löögist istuli, siis selili. Jalgrattur oli noor mees, kes kutsus kiirabi, sest kannatanu ei suutnud püsti tõusta. Kannatanu ütlusi kinnitavad tunnistaja XXX ütlused (1 kd tl 18-21), mille kohaselt kõndis ta 09.06.2012 koos oma ema XXX mööda Sitsi tänavat, kui nägi, kuidas mööda Sõle tänavat sõitis suurel kiirusel jalgrattur, siis kuulis karjet ja nägi, et ema lamab maas. Jalgrattur kutsus kiirabi. Asitõendi – Häirekeskusesse toimunud kõne salvestus CD plaadil – vaatlusprotokoll tõendab, et 09.06.2012 kell 18.05 helistati Häirekeskusse, rääkisid meesterahvas ja naisterahvas, kes teatasid jalgrattaga otsasõidust vanainimesele Sitsi ja Sõle nurgal ja vajadusest kiirabi kohale saata (1 kd tl 23-26). Sündmuskoha vaatlusprotokoll ja liiklusõnnetuse akt nr 1088 09.06.2012 (1 kd tl 4-6) tõendavad liiklusõnnetuse toimumist 09.06.2012 Tallinnas, Sõle ja Sitsi tänavate ristmiku juures, milles sai vigastada XXX.

1-14-5918 Isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 160 09.08.2012 kohaselt tuvastati XXX 09.06.2012 parema reieluu ülaotsa pöörlit läbiv murd, mis on pikaajalise kuluga tervisekahjustus, mille kestus ületab 4 kuud (1 kd tl 15-16). J.T süüd KarS § 424 järgi tõendavad tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja väljatrükk (2 kd tl 4-5), mille kohaselt tuvastati J.T peale tema tabamist mootorsõiduki juhtimiselt alkoholijoove 1.01 mg/l. Tunnistaja Margit Härmi ütluste kohaselt (2 kd tl 6-7) oli ta 16.08.2014 politseiametnikuna patrullis ja teostas liiklusjärelevalvet Prillimäe asulas. Kella 02 paiku nägi ta mööda Vaida-Urge teed liikumas sõiduautot Ford Mondeo registrimärgiga XXXja peatas sõiduki. Sõidukit juhtis J.T, kes tunnistas kohapeal ilma juhtimisõiguseta ja alkoholijoobes sõiduki juhtimist. J.T toimetati politseijaoskonda, kust tõendusliku alkomeetriga tuvastati alkoholijoove. Väljatrüki kohaselt Maanteeameti liiklusregistrist (2 kd tl 12) kuulub sõiduauto Ford Mondeo registrimärgiga XXX XXX, sõiduki kasutajana märgitud XXXviibis kinnipidamise ajal autos. J.T poolt kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlused riimuvad tunnistajate ütluste ning kirjalike tõenditega. Tunnistamaks isikut süüdi ettevaatamatusest toimepandud süüteos, peab isiku käitumises olema tuvastatud objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine. Tuvastanud hoolsusvastasuse, tuleb kontrollida hoolsusetu teo tulemusel saabuva tagajärje objektiivset ettenähtavust. Objektiivne vaatleja peab ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu. Ettenähtav peab olema ka võimalus, et hoolsusvastase teoga loodud oht võib realiseeruda just sel kujul, mis pärineb ohust (vt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-1-1-136-05, 3-1-1-79-10, 3-1-1-85-12, 3-1-1-108-13). Tuvastatud on, et J.T tegutses liiklusseaduse nõudeid rikkudes hoolsusvastaselt - sõitis kõnniteel, kus jalgrattaga sõitmine ei ole lubatud, seejuures jalakäija vahetus läheduses jalgrattaga kiiremini jalakäija tavakiirusest, ei veendunud jalgrattaga sõites enne pöördele asumist, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning ei olnud tähelepanelik teel liikuva vähekaitstud liikleja suhtes, ohustas ja takistas kõnniteel sõites jalakäijat ning sõitis jalakäijale otsa, mille tagajärjel kannatanu kukkus ja sai raske tervisekahjustuse. Kohus leiab, et hoolsuskohustuse rikkumine J.T poolt on tõendatud. Samuti on objektiivselt ettenähtav, et sõites jalgrattaga kõnniteel, kus jalgrattaga sõitmine ei ole lubatud, seejuures piiratud nähtavusega alal, on tõenäosus kõnniteel liikuvale jalakäijale otsasõiduks ja vigastuste tekitamiseks väga suur. Tuvastatud on, et kannatanule tekitati raske tervisekahjustus J.T hoolsusvastase käitumise tagajärjel. Seega on kriminaalasjas kogutud tõenditega leidnud tõendamist, et J.T tekitas ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse ning tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 119 lg 1 järgi. Liiklusseaduse § 69 lg 1 kohaselt ei tohi juht olla joobeseisundis. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on leidnud tõendamist, et J.T juhtis mootorsõidukit joobeseisundis otsese tahtlusega ja tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 424 järgi. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 119 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse, KarS § 424 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kohtu hinnangul ei ole J.T võimalik karistada rahalise karistusega, kuna sellisel viisil ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke. J.T on kriminaalkorras korduvalt karistatud. Viimati karistati J.T 10.10.2008.a Pärnu Maakohtu poolt erinevate kuritegude toimepanemise eest vangistusega, mis asendati üldkasuliku töö ja rahalise karistusega, kuid J.T ei asunud üldkasulikku tööd tegema ning mõistetud vangistus pöörati täitmisele. Eelnevatest karistusest järeldusi tegemata pani J.T

kriminaalmenetlus J.T suhtes KrMS § 203 lg 1 ja 3 alusel ning J.T võttis endale kohustuse hüvitada kriminaalmenetluse kulud, kuid kohustust ei täitnud. J.T hoidus korduvalt kõrvale nii kohtueelsest kui kohtumenetluses ning ta kuulutati kolmel korral tagaotsitavaks. J.T oli ka teadlik kohustusest ilmuda kohtuistungile Harju Maakohtusse, kuid seda ei teinud, vaid pani toime uue kuriteo – mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis. Kohus leiab, et selleks, et mõjutada J.T edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest, tuleb teda karistada reaalse vangistusega. Praktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus asjas nr 3-1-77-11, p 11). Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus leiab, et J.T võib karistada sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt lühema vangistusega. Kaitsja taotles jätta karistus KarS § 74 alusel tingimisi täitmisele pööramata või asendada vangistus üldkasuliku tööga. Kohus leiab, et taotlus ei kuulu rahuldamisele. Kohtul ei ole kujunenud veendumust, et J.T-le mõistetava vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel või asendamisel üldkasuliku tööga on võimalik tagada karistuse eesmärkide saavutamist. Riigikohus on asunud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine kui ka vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (nt Riigikohtu otsus nr 3-11-79-03). Käesolevas asjas selliseid märkimisväärseid erisusi ei esine. Riigikohus on asunud seisukohale, et selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust, peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem korduvalt kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Kohus leiab, et ei esine asjaolusid, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Süüdlase puhul esinevad üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused (talle on mõistetud vangistus alla kahe aasta), kuid kohus arvestab asjaoluga, et J.T osas on varasemalt kohaldatud üldkasulikku tööd, mida ta tegema ei asunud ning see tingis mõistetud vangistuse täitmisele pööramise. Ka peale vangistuse ärakandmist jätkas J.T süütegude toimepanemist. Samuti hoidus J.T kõrvale kohtueelsest ja kohtumenetlusest, ei täitnud talle pandud kohustusi, vaid pani käimasoleva kohtumenetluse ajal toime uue kuriteo. Kohus leiab, et J.T on oma käitumisega korduvalt näidanud, et ta ei ole suuteline vabaduses õiguskuulekalt elama, seetõttu tuleb teda karistada reaalse vangistusega. Asitõend - CD-plaat Häirekeskusesse tehtud kõne salvestisega – tuleb jätta kriminaalasja juurde. Tsiviilhagi ei ole. Tagaotsitavaks kuulutatud J.T suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – tuleb jätta endiseks ning karistuse algust arvata alates kinnipidamisest 01.12.2014.a. Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb süüdimõistetul KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitada menetluskulud. J.T poolt hüvitamisele kuuluvateks menetluskuludeks on KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt ekspertiisikulu, KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu ja KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Riigikohus on seisukohal, et kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu ning süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012.