3-1-1-73-14 - Riigikohus - lahend.ee

süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati vangistusega 4 kuuks, KarS § 120 järgi vangistusega 7 kuuks ning KarS § 136 lg 1 järgi vangistusega 5 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti U. Vellestele liitkaristuseks vangistus 2 aastaks ja 4 kuuks. KarS § 65 lg 2 kohaselt suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 19. juuni 2009. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta, 1 kuu ja 2 päeva võrra, ning loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat, 5 kuud ja 2 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 30. september 2013. Lisaks kohaldati süüdistatavale KrMS § 3101 alusel 3 aastaks lähenemiskeeldu kannatanute M. P. (endise perekonnanimega V.) ja C. V. suhtes. 1.1 KarS § 122 järgi tunnistati U. Velleste süüdi M. P. järjepidevas ja füüsilist valu ning tervisekahjustusi põhjustanud kehalises väärkohtlemises, mis seisnes järgmises käitumises: 1.1.1 23. juunil 2005 lõi ta Läänemaal Noarootsi vallas Elbiku külas asuvas Roosta Puhkemajas M. P.-le lahtise käega kaks korda vastu nägu ja jalaga vähemalt kaks korda selja piirkonda; 1.1.2 2007. a aprillis lõi ta Lääne-Virumaal Vihula vallas Võsu alevikus asuvas puhkemajas M. P.-le kaks korda lahtise käega vastu nägu; 1.1.3 30. märtsil 2008 lõi ta Kuressaare linnas asuvas Georg Otsa SPA-s M. P.-le mitu korda lahtise käega vastu nägu ja jalaga selja piirkonda; 1.1.4 11. juulil 2009 kella 23.00 paiku lõi ta Tallinnas Vabaõhumuuseumi tee 12 asuvas Vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsis M. P.-le ühel korral lahtise käega vastu nägu ja ööl vastu 12. juulit 2009 Tallinnas Xxxxx XX-X asuvas korteris vähemalt kaks korda lahtise käega vastu nägu; 1.1.5 ajavahemikul 28.-29. detsembrini 2009 lõi ta Tallinnas Xxxxx xxx XX-X asuvas korteris M. P.le korduvalt lahtise käega vastu nägu; 1.1.6 ajavahemikul 12.-14. veebruarini 2010 lõi ta Tallinnas Xxxxx xxx XX-X asuvas korteris M. P.le korduvalt lahtise käega näo, rusikaga näo- ja rindkere ning jalaga selja piirkonda ja vastu jalgu ning väänas kannatanu käsi, tekitades talle hematoomid mõlemale käele, rinnale ja kaelale ning kriimustused näole. 1.2 KarS § 136 lg 1 järgi tunnistati U. Velleste süüdi selles, et ajavahemikul 12.-17. veebruarini 2010 hoidis ta M. P.-d Tallinnas Xxxxx xxx XX-X asuvas korteris viimase tahte vastaselt kinni, võttes temalt ära mobiiltelefoni ja korterivõtmed ning lukustades kannatanu korterisse. 1.3 KarS § 121 järgi tunnistati U. Velleste süüdi selles, et 1. märtsil 2010 kella 17.00 paiku lõi ta Tallinnas Xxxxx xxx XX-X asuvas korteris enda 4-aastast poega C. V.-i püksirihmaga vähemalt kaks korda vastu jalgu, tekitades talle füüsilist valu. 1.4 KarS § 120 järgi tunnistati U. Velleste süüdi selles, et 3. veebruarist 28. märtsini 2011 saatis ta korduvalt enda elektronposti aadressilt M. P. elektronposti aadressile kirju ja enda telefoninumbrilt kannatanu telefoninumbrile sõnumeid, mis sisaldasid tapmise ning tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist. Elektronkirjad saatis süüdistatav kannatanule 3. veebruaril 2011 kell 17.51 ja 28. märtsil 2011 kell 19.59 ning sõnumid 14. veebruaril 2011 kell 18.56, 22. veebruaril 2011 kell 00.23 ja 00.39 ning 2. märtsil 2011 kell 18.52.

2.1 Kohtuistungil keeldus M. P. ütluste andmisest ja seetõttu avaldati tema eeluurimisel antud ütlused KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel. On tõendatud, et U. Velleste pani toime KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 23. juunil 2005 toimepandud kuritegu tõendavad kannatanu ütlused, mille õigsuses ei ole alust kahelda. M. P. ütluste õigsust kinnitab ka tema edasine kehaline väärkohtlemine neil juhtudel, mil seda nägid teised isikud, ja see näitab, et süüdistatav ei suuda alati enda käitumist kontrollida. U. Velleste ütlused ei haaku seevastu teiste tõenditega ja on ebausaldusväärsed. 2007. a aprillis toimepandud kuritegu tõendavad lisaks kannatanu ütlustele tunnistajate ütlused. 30. märtsil 2008 toimepandud kuritegu kinnitavad kannatanu ütlused, Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo vastus koos lisadega ja kaudselt ka tunnistajate ütlused. 11. juulil 2009 ja ööl vastu 12. juulit 2009 toimepandud tegusid tõendavad M. P. ja tunnistajate ütlused. 28.-29. detsembrini 2009 toimepandud kuriteod on aga tõendatud kannatanu ja tunnistaja L. H. ütlustega. 12.-14. veebruarini 2010 toimepandud tegusid kinnitavad kannatanu ütlused ja OÜ Mustamäe Perearstikeskuse 3. märtsi 2010. a tõend, millega tuvastati M. P.-l kehavigastused. Kannatanu järjepideva kehalise väärkohtlemisega tekitas süüdistatav talle valu, pannes kuriteod toime tahtlikult. 2.2 KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegu tõendavad kannatanu ütlused, mille õigsust toetab tunnistajate K. V.-i ning L. H. poolt räägitu. Süüdistatav seadis M. P.-le piiranguid, üritades tema käimisi ja suhtlemist kontrollida. Kannatanu ei väitnud, et viie päeva vältel ei pääsenud ta korterist välja, kuid süüdistatav ei lubanud tal omal soovil lahkuda ega vabalt valida, kuhu minna. Lisaks jäi korterisse kannatanu laps, mis takistas M. P.-l käituda enda äranägemise järgi. 2.3 KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses möönis süüdistatav C. V.-i löömist. Kuritegu tõendavad kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlused, kelle sõnade kohaselt on isa teda rohkem kui ühel korral rihmaga löönud ja tal oli valus. Samuti kinnitas lapse löömist M. P. Löömise tagajärjel tundis laps valu, sest ta hakkas nutma ja jooksis minema. Süüdistatav pidi möönma, et rihmaga löömine võib põhjustada kannatanule valu. 2.4 KarS § 120 järgi kvalifitseeritud kuritegu tõendavad lisaks M. P. ütlustele ka mobiiltelefoniga saadetud sõnumid ja elektronkirjad. Elektronposti aadressi, millelt ähvardusi sisaldavad kirjad saadeti, kasutab U. Velleste igapäevases kirjavahetuses, sh suhtluses kohtuga. Seetõttu ei ole usutav, et ta kannatanule kõnealuseid kirju ei saatnud. Tõendatud on ka ähvardusi sisaldavate sõnumite saatmine. Kirjade ja sõnumite sisu kujutab endast tervisekahjustuse tekitamise ning tapmisega ähvardamist. U. Velleste varasema käitumise tõttu tundis M. P. kahtlemata hirmu ja tegelikku ohtu enda elule ning tervisele.

2010 toimepandud kuriteos. KarS § 121 järgi tunnistati ta aga süüdi 2007. a aprillis toimepandud kuriteos ja teda karistati vangistusega 6 kuuks. KarS § 65 lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks Tartu Maakohtu 19. juuni 2009. a otsusega mõistetud karistuse, s.o 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. U. Velleste tunnistati süüdi ka KarS § 121 järgi 11. juulil 2009 toimepandud kuriteos ja teda karistati vangistusega 8 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle KarS §-de 121, 120 ja § 136 lg 1 järgi liitkaristuseks vangistus 1 aastaks ning 3 kuuks. KarS § 65 lg 2 kohaselt suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 19. juuni 2009. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 6 kuu ja 2 päeva võrra, ning loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta, 9 kuud ja 2 päeva vangistust. Süüdistatavale kohaldatud lähenemiskeeld tühistati C. V.-i puudutavas osas. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata ja rahuldati apellatsioon osaliselt. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 4.1 Süüdistatava hinnangul rikuti kriminaalasja menetlemisel tema kaitseõigust. Talle oli aga tagatud kriminaaltoimikuga tutvumine, sest eeluurimise lõpuleviimisel anti kaitsjale kriminaaltoimiku koopia. Advokaat Juho-Enn Aule kinnitas samuti, et vanglas oli tal kriminaaltoimiku koopia kaasas, kuid U. Velleste sellega tutvuda ei soovinud. Osa tunnistajate üle kuulamata jätmisega rikkus maakohus siiski menetlusõigust ja seetõttu rahuldati eelistungil süüdistatava taotlus tunnistajate ülekuulamiseks osaliselt. Ülejäänud tunnistajad jättis maakohus põhjendatult üle kuulamata. 4.2 M. P. oli õigustatud KrMS § 71 lg 1 p 5 alusel ütluste andmisest keelduma ja seega võis maakohus KrMS § 291 lg 3 järgi tõendina vastu võtta tema eeluurimisel antud ütlused. Samas peab arvestama, et KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, kes on muudetud KrMS § 67 kohaselt anonüümseks, samuti tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega ütlustele, mille on andnud KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud isik. Seda keeldu on mitme kuriteo puhul rikutud. Nimelt loeti U. Vellestele süüksarvatud kuriteod tuvastatuks ainult kannatanu eeluurimisel antud ütluste ja KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud isikute ütluste alusel, kuigi süüdistatav ei saanud kannatanut küsitleda. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis on kõrvaldatav lubamatute tõendite kõrvalejätmisega. 4.3 23. juunil 2005 toimepandud teo puhul kinnitavad vägivalla kasutamist ainsa tõendina M. P. ütlused, mis tuleb KrMS § 15 lg 3 alusel kõrvale jätta, ja seetõttu tuleb süüdistatav õigeks mõista. 30. märtsil 2008 toimepandud teo osas ei saa tugineda kannatanu eeluurimisel antud ütlustele ja tunnistajate L. H. ning K. V.-i ütlustele, sest viimased põhinevad kannatanu poolt räägitul. Kirjalikud tõendid samas kannatanu löömist ei kinnita. Ka ajavahemikul 28.-29. detsembrini 2009 toimepandud teo puhul on ainsaks otseseks tõendiks M. P. eeluurimisel antud ütlused. Tunnistaja L. H. ütlused põhinevad seevastu M. P.-lt saadud teabel. 2009. a lõpus nägi tunnistaja M. P. käel verevalumit, kuid U. Vellestet süüdistatakse kannatanu löömises vastu nägu. Ajavahemikul 12.-14. veebruarini 2010 toimepandud teo osas on tõendiks kannatanu ütlused ja perearsti tõend. Viimane on lubatav tõend, kuid pelgalt selle alusel ei saa teha järeldusi vigastuste tekkemehhanismi kohta. Samuti on perearsti tõend pealiskaudne. Vigastuste tekitamist ja tekitajat saavad tõendada kannatanu ütlused, kuid

nendele ei saa KrMS § 15 lg 3 järgi süüdimõistvat otsust rajada. 4.4 C. V.-i löömist käsitlevas süüdistuses on U. Vellestet süüstavaks tõendiks M. P. ütlused, mis avaldati KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel, ning C. V.-i ütlused, mis avaldati KrMS § 2901 alusel. Üks KrMS § 2901 lg-s 1 sätestatud tingimustest on kaitsja võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses tõendamiseseme asjaolude kohta küsimusi. C. V.-i ülekuulamise protokollist ega ka muudest tõenditest ei nähtu, et kaitsja oleks viibinud kannatanu ülekuulamise juures või et tal oli võimalik muul viisil kannatanule küsimusi esitada. Seega on ülekuulamise protokoll ja videosalvestis lubamatud tõendid. M. P.-d ei saanud süüdistatav ja kaitsja samuti küsitleda, mille tõttu ei saa ka tema ütlustele tugineda. Süüdistatav tunnistas lapse löömist, kuid eitas valu tekitamist. Valu kui koosseisulise asjaolu tuvastamatuse tõttu tuleb süüdistatav kuriteo toimepanemises õigeks mõista ja tühistada ka C. V.-i suhtes kohaldatud lähenemiskeeld. 4.5 2007. a aprillis toimepandud kuritegu tõendavad kannatanu ja tunnistajate ütlused. Tunnistajate ütlustes ilmnenud erinevused ei muuda neid ütlusi ebausaldusväärseks, sest sündmusest on möödunud seitse aastat. U. Velleste kinnitas maakohtus süüdistuses kirjeldatud ürituse toimumist ja sellel viibimist. Esimese astme kohtu otsuses toodud põhjendustel on tõendatud ka 11. juulil 2009 toimepandud kuritegu. 2007. a aprillis ja 11. juulil 2009 toimepandud teod tuleb kvalifitseerida aga KarS § 121 järgi, sest nende puhul ei saa rääkida kehalise väärkohtlemise järjepidevusest. 4.6 KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritud süüdistuses on kannatanu ütlused lubatavaks tõendiks, sest M. P. liikumisvabaduse piiramist kinnitavad L. H. ja K. V.-i ütlused. Asjaoludest, mis puudutavad M. P.-ga kokkusaamist ja temaga ühenduse saamise võimatust ning U. Vellestele helistamist ja süüdistatava käitumist, ei saanud tunnistajad teadlikuks muu isiku vahendusel. Seega leidis maakohus õigesti, et seadusliku aluseta vabaduse võtmine on tõendatud. 4.7 Ühtlasi on tõendatud KarS §-s 120 sätestatud kuritegu. Ü. V.-i ütlustes mainitud kirjad on tunnistaja ülekuulamise protokolli lisad, nendele osutati süüdistusaktis ja prokurör palus need ka tõendina vastu võtta. M. P. viibis ähvarduste saamise ajal Eestis, mille tõttu on kuritegu KarS § 11 lg 1 p 3 järgi toime pandud Eesti Vabariigis ning sellele kohaldatakse KarS § 6 lg 1 alusel Eesti karistusõigust. Eesti karistusõigus oleks kohaldatav ka KarS § 7 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel, sest teise isiku elu või tervise kahjustamisega ähvardamine on Soome õiguse järgi samuti kriminaalkorras karistatav.

Ringkonnakohus ei olnud otsuse põhistamisel järjepidev, käsitledes erinevate tegude puhul tõendeid valikuliselt. 5.1.3 Õigesti käsitles ringkonnakohus küsimust selle kohta, missugused nõuded peavad olema täidetud alaealise tunnistaja ülekuulamise protokolli ja videosalvestise avaldamisel KrMS § 2901 lg 1 alusel. Osutatud norm jõustus aga pärast C. V.-i ülekuulamist. Seega kuulati kannatanu üle kooskõlas menetlustoimingu tegemise ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku sätetega. Õige ei ole ka seisukoht, nagu ei nähtuks ühestki tõendist, et kaitsja sai C. V.-ile kohtueelsel uurimisel küsimusi esitada. Kaitsjal oli KrMS § 225 lg 1 järgi õigus esitada taotlus kannatanu kordus- või täiendavaks ülekuulamiseks. Ühtlasi ei olnud selle kuriteo puhul põhjendatud M. P. ütluste tõendikogumist väljajätmine. U. Velleste tunnistas löömist, kuid eitas valu põhjustamist. Ei ole usutav, et täisealise mehe poolt 4-aastase lapse rihmaga löömise korral laps valu ei tunne. M. P. ütlustest nähtuvalt lõi süüdistatav rihmaga kannatanule kaks korda vastu jalgu, mille tõttu hakkas laps nutma ja jooksis teise tuppa. 5.2 Kaitsja taotleb kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega U. Velleste mõisteti süüdi, ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.2.1 KrMS § 151 järgi arutab kohus kohtuasja ühtse tervikuna. KrMS § 18 lg 4 mõtte kohaselt peab sama kohtukoosseis osalema kogu kohtuasja arutamisel. Seega tuleb KrMS § 327 lõiget 2 tõlgendada selliselt, et ringkonnakohtu eelistungil osalevad kohtunikud peavad olema samad, kes asja põhiistungil läbi vaatavad ja kohtulahendi teevad. 17. detsembri 2013. a eelistungil osales kohtukoosseis, mis erines asja põhiistungil läbi vaadanud ja kohtulahendi teinud kohtukoosseisust. Süüdistatavat sellest ei teavitatud ja kriminaalasja materjalist ei nähtu, millal ning miks kohtukoosseis muutus. Kohtukoosseisu muutumisega seonduvale osutas 26. märtsi 2014. a kohtuistungil süüdistatav

ja ringkonnakohus pidi võtma selles küsimuses seisukoha, mida aga ei tehtud. Need minetused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 1 mõttes. 5.2.2 Ringkonnakohus otsustas tunnistajana kohtusse kutsuda A. R.-i, kuid tema ilmumata jäämise tõttu leiti KrMS § 2861 lg 2 p 1 alusel, et see isik tuleb jätta üle kuulamata. KrMS § 2861 lg 2 p 1 on kohaldatav siis, kui kohus ei ole veel tõendi kogumist otsustanud. Riigi suutmatus tunnistaja ilmumist tagada ei anna KrMS § 2861 lg 2 p 1 kohaldamiseks alust. Sisuliselt otsustas ringkonnakohus juba enne A. R.-i ülekuulamist, et tema ütlused ei ole piisavalt tähtsad. See järeldus võib aga rikkuda KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 nõudeid. Menetluse venimise vältimine toimus süüdistatava kaitseõiguse rikkumise arvelt. Kutsumata jäeti ka teised tunnistajad, sest ringkonnakohtu hinnangul ei esitatud taotlust õigel ajal. Samas pidas apellatsioonikohus tõeseks süüdistatava väiteid, et taotlust ei esitatud õigeks ajaks endise kaitsja Owe Ladva tegevusetuse tõttu. 5.2.3 Kannatanu eeluurimisel antud ütlused ei ole lubatav tõend. 11. juulil 2009 toimepandud kuritegu puudutav süüdistus rajaneb valdavalt M. P. ütlustel. Järelduse, et ringkonnakohtu hinnangul on kannatanu ütlused selle kuriteo puhul lubatav tõend, saab teha maakohtu otsuse põhjendustega nõustumise tõttu. Maakohus arvestas kannatanu ütlusi, kuid otsuse põhistustest nähtuvalt ei osutanud ükski tunnistaja sellele, et süüdistatav lõi kannatanut käega näkku. Apellatsioonikohus ei ole ka järjekindel, sest 30. märtsi 2008. a kuriteo osas nenditi, et süüdistatava agressiivne käitumine ei tõenda veel kannatanu kehalist väärkohtlemist. Vaadeldava kuriteo osas tehti aga vastupidine järeldus. Seadusliku aluseta vabaduse võtmise puhul ei ole telefoni väljalülitamine, kokkusaamisele mitteilmumine ja süüdistatava armukadedus piisavaks tõendiks kannatanult ebaseadusliku vabaduse võtmise kohta. Nende asjaolude kohta andsid aga ütlusi tunnistajad. 5.2.4 Ringkonnakohus ei selgitanud, milline oli süüdistatava tegelik võimalus esitada KrMS § 291 lg 3 p 3 alusel kannatanu ütlustele vastuväiteid. Ainus võimalus olnuks ütluste andmine. KrMS § 293 lg 3 p-s 3 sätestatu tähendab, et süüdistataval peab olema tegelik võimalus vastuväidete esitamiseks, säilitades õiguse ütluste andmisest keelduda. Kannatanu ütlusi tõendina vastu võttes lugesid kohtud ühtlasi täidetuks KrMS § 291 lg 3 p-s 1 sätestatud tingimuse, ja seda olenemata asjaolust, et süüdistatav osutas enda ning kannatanu vahelistele erimeelsustele. Kirjeldatu tähendab, et kannatanu ütlused on keskne tõend, mida süüdistatav ei saagi kahtluse alla seada ega kontrollida. 11. juulil 2009 ja 30. märtsil 2008 toimepandud kuritegude tõendatus tugineb valdavalt kannatanu ütlustele ning sel põhjusel rikuti U. Velleste süüditunnistamisega nendes tegudes KrMS § 15 lg 3 nõudeid. 5.2.5 Ringkonnakohus mõistis U. Velleste süüdistuses KarS § 122 järgi õigeks, leides, et järjepidev kehaline väärkohtlemine on tõendamata. Süüdistuses KarS § 120 järgi ei saanud kohus seega enam ähvarduse tegelikkuse hindamisel maakohtu põhjendustest lähtuda ja nendega nõustuda. Selleks tuli uuesti hinnata, kas ähvardused olid tegelikud. Süüdimõistvas otsuses tugineti muu hulgas ka Ü. V.-ilt saadud kirjadele, kuid 22. novembri 2011. a süüdistusaktis sellistele tõenditele ei osutata. Seetõttu oleks tulnud jätta need KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tõendina arvestamata. Ähvarduste esitamine ei ole ka tõendatud. Lisaks ei vasta kohtupraktikale käsitlus, mille järgi võtab kohus välisriigi õiguse sisu kohta seisukoha, tuginemata seejuures asjatundja arvamusele.