1-14-8121/12 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

Riigikohus on kohtuasjas 3-1-1-23-11 p. 12 asunud seisukohale: Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-9307 ja 3-1-1-46-08, p 20). Kohtuasjas 3-1-1-28-09 8.2 on Riigikohus asunud seisukohale: Õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleks karistusõiguses tsiviilõigusliku päritoluga mõisteid üldjuhul sisustada tsiviilõiguslikest arusaamadest lähtuvalt. Varasemas kohtupraktikas on siiski leitud, et teatud juhtudel eeldab vara karistusõigusliku kaitse efektiivsus ka karistusõigusliku valduse mõiste kasutamist, mis võib tsiviilõiguslikust valduse mõistest hälbida. Näiteks on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsuses nr 3-1-1-46-08 (RT III 2008, 52, 361) märgitud, et kui tsiviilõiguslikult on füüsiline isik, kelle kaudu juriidiline isik teostab tegelikku võimu talle kuuluvate asjade üle ja väljendab nende valitsemissoovi, käsitatav pelgalt valduse teenijana, siis karistusõiguslikult tuleb sellist füüsilist isikut pidada nende asjade valdajaks ja seega ka isikuks, kes saab toime panna nende omastamise KarS § 201 mõttes. Siiski on oluline rõhutada, et käsitletaval juhul ei olnud karistusõigusliku valduse mõiste kasutamine mingil viisil vastuolus AÕS §-s 32 sätestatud valduse üldmõistega, sest karistusõiguslikult loeti valdajaiks isikud, kellel oli tegelik faktiline võim juriidilisele isikule kuuluvate asjade üle. Seega on Riigikohus oma praktikas valduse mõistet karistusõiguses laiendanud lugedes valdajaks ka isikuid, keda tsiviilõiguslikult valdajaks ei loeta. Kohtu hinnangul oli hoone 19.10.2013 Kristina XXX valduses nii selle mõiste kriminaalõiguslikus kui ka tsiviilõiguslikus mõttes. Asjas üle kuulatud isikute ütlustest nähtuvalt kutsus Kristina XXX kaasa oma sõbrad Maria XXX, Juri XXX ja Vladislav XXX ning läks varahommikul kella 6 paiku vanaisa suvilasse. Köeti maja, söödi kaasa toodud hakkliha ja majas olnud makarone, tarbiti alkoholi. Päeva peale hakkasid Kristina XXX ja Maria XXX külalisi kutsuma. Kutsutud isikutele öeldi eelnevalt, et tegemist on kas Kristina XXX või tema vanavanemate suvilaga. Suurem seltskond saabus õhtul (nende seas ka süüdistatav) ning Kristina XXX kutsus nad majja. Nimetatud päeval oli suvila Kristina XXX tegeliku võimu all ning sinna külalisi kutsudes teostas ta valitsemissoovi. Valdus saab olla: seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt seadusliku aluse esinemisest (AÕS § 34); heauskne või pahauskne sõltuvalt isiku teadmisest valduse õigusliku aluse puudumisest (AÕS § 35); omavoliline või mitteomavoliline sõltuvalt sellest, kas valdust rikutakse valdaja nõusolekuta või mitte ( AÕS § 40). Kristina XXX kehtestas oma valduse vanaisa suvilale ebaseaduslikult (õiguslik alus selleks puudus), pahauskselt (ta teadis vanaisa keelust suvilasse minna ja seal pidusid korraldada) ja omavoliliselt (vanaisa nõusolek puudus). Nimetatu ei väära maja Kristina XXX valduses olemise fakti. Ka omavoliliselt kehtestatud valdus on valdus (AÕS § 40 lg 2 ls 2). Seega võisid KarS § 266 tunnustele vastava teo toime panna 19.10.2013 varahommikul XXX kuuluvasse suvilasse sisse tunginud isikud, kuid neile ei ole asjas esitatud süüdistust. Kuigi KarS § 266 sõnastus ei kitsenda valduse mõistet, on KarS Kommenteeritud väljaandes (Juura 2009) § 266 kommentaarides p.2.6.2 asutud seisukohale, et valdajal peab olema volitus anda luba siseneda tema valduses olevasse hoonesse. Eluruumi korral on selline volitus isikul, kes vastavas eluruumis elab ja on sinna oma ruumiliselt piiratud privaatautonoomiasfääri loonud õiguspäraselt. Selline volitus saab alguse eluruumi sissekolimisega ja lõpeb sealt

väljakolimisega. Sellist õigust ei teki isikul, kes mingi eluruumi on õigusvastaselt enda valdusesse võtnud. Sellise tõlgendusega on piiratud KarS § 266 valduse mõistet vaid seadusliku valdusega. Ka juhul kui loa hoonesse sisenemiseks saab anda vaid seaduslik valdaja, puudub Aleksei Vladimirovi tegevuses süüteokoosseis. KarS § 15 lg 1 kohaselt on kuriteona käsitletav üksnes tahtlik tegu, kui KarS ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest. Kriminaalasjas pole kogutud tõendeid, mis viitaksid Aleksei Vladimirovi võimalikule kavatsetusele või otsesele tahtlusele. KarS § 16 lg 4 kohaselt isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning möönab seda. Tahtlus peab esinema kõigi süüteokoosseisu asjaolude suhtes. Osad suvilas viibinud isikud olid teadlikud vanaisa keelust: Kristina XXX ise, Juri XXX, kellel oli samas suvilas varasema viibimise pärast olnud kannatanuga sõnavahetus; Jekaterina XXX, kelle sõnul oli ta juba varem sealt suvilast kinni püütud, Maria XXX, kellel olid enda sõnul juba eelmisel aastal selle suvilaga probleemid ja kes teadis, et nad ei tohi sinna ronida. Emely- Marie XXX ütluste kohaselt ei tahtnud ta esialgu suvilasse minna, kuna ei olnud varem kunagi seal käinud. Edasi märgib XXX: „Tuppa pääsesime läbi akna (see oli avatud). Kristina tuli välja meile vastu ja ütles, et ta unustas suvila võtmed maha. Seetõttu ma ei mõtelnudki mitte mingist sisse tungimisest“. Dmitri XXX ütluste kohaselt ütles Kristina, et tal ei ole võtit, et ta oli selle unustanud. Süüdistatava kohtuistungil antud ütluste kohaselt ütles Kristina, et ust ei saa avada, et tuleb akna kaudu siseneda. Seega suvilaga varasemat kokkupuudet mitteomavad isikud ei olnud teadlikud suvila omaniku keelust ning Kristina XXX neile seda ka ei öelnud. Ainuüksi majja sisenemise viisist – ronimine läbi avatud akna - ei saa teha järeldust kaudse tahtluse esinemisest. Nähtavad sissetungi jäljed (nt lõhutud aknaklaas) puudusid. Süüdistatav jõudis suvilasse korduvate Kristina XXX poolsete kutsete tulemusena õhtul hilja ja pimedas, teised külalised oli majas sees ning XXX andis tulijatele selgitusi võtmete maha unustamise kohta. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et külla tulnud isikud olid alaealised või hiljuti täisealiseks saanud (süüdistatav) ning neilt ei saa kasina elukogemuse tõttu eeldada keskmise täiskasvanuga sarnast analüüsivõimet. Samuti ei võimalda teha järeldust tahtluse esinemisest süüdistatava esialgne põgenemine. Politsei saabumise järgsetest asjaoludest on teada, et majas viibinud isikud kustutasid tule. XXX ütluste kohaselt politsei tulekust kõik ehmusid ning jooksid laiali. Ka süüdistatava enda sõnul ehmus ta politsei tulekust ja jooksis minema. Seejärel mõtles ta, et pole milleski süüdi ning läks suvilasse tagasi. Naasmise järel peatas teda politsei ning pani käed raudu. Esiletoodud asjaoludel ei ole võimalik kahtlusteta tuvastada, et süüdistatav oli teadlik ja möönis, et Kristina XXX valdus suvilale oli ebaseaduslik ning tal puudus õigus sinna külaliste kutsumiseks. KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Süüdistuse kohaselt on Aleksei Vladimirov pannud teo toime isikute grupis Aleksei XXX, Juri XXX, Dmitri XXX, Vladislav XXX, Emily-Marie XXX, Jekaterina XXX, Kristina XXX ja Maria XXX. Aleksei XXX, Dmitri XXX, Emily-Marie XXX, Jekaterina XXX asjas üle kuulatud isikute ütluste kohaselt sisenesid nad suvilasse hiljem nagu süüdistatavgi.

KarS § 21 lg 2 kohaselt kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (kaastäideviijad). Kaastäideviimine on ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele. KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Kohtutoimikus puuduvad mistahes tõendid, mis võimaldaksid omistada 19.10.2013 varahommikul suvilasse tunginud isikute käitumist Aleksei Vladimirovile, kes läks suvilasse koos Jekaterina XXX esitatud küllakutse peale õhtul (s.o peale sisse tungimist) Tallinnast kella 21:10 ajal väljunud marsruuttaksoga. Seega ei ole Aleksei Vladimirov tunginud XXX asuva hoonesse valdaja tahte vastaselt. Hoone valdaja Kristina XXX kutsus ta sinna. KarS § 266 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused ei ole täidetud. Samuti ei ole täidetud süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused. Kohus mõistab Aleksei Vladimirovi talle esitatud süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 3 järgi õigeks. 2.2 KarS § 424 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Liiklusseaduse § 69 lg 1 juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisundi või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud piirmäära ületamine tuvastatakse korrakaitseseaduses sätestatud korras. Sama sätte lg 2 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht muuhulgas juhul kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Tunnistaja Risto XXX ütluste kohaselt oli ta 21.03.2014 autopatrullis koos patrullpolitseinik Leonid Stepanoviga. Kell 17.00 märkas ta Ristiku ja Nisu tänava ristmikul liikumas mootorsõidukit Opel Omega (XXX), mis kaldus oma sõidureas paremale. Sõiduki peatamisel selgus, et selle juhiks on Aleksei Vladimirov. Indikaatorvahendiga tuvastati juhi väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,73 mg/l kohta. Tõendusliku alkomeetriga tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,76 mg/l kohta. Ühtlasi selgus, et juhil puudub vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt oli Aleksei Vladimirovil alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,83 mg/l kohta. Arvestades laiendmääramatust 0,07 mg/L kohta, on mõõtetulemuseks 0,76 mg/L kohta. Kasutatud tõenduslikule alkomeetrile oli väljastatud taatlustunnistus nr TTRC-13/00168. Aleksei Vladimirovi ütluste kohaselt jõi ta 21.03.2014 kella 13.00-16.30 Koplis viina, paar liitrit nelja inimese peale. Kell 17.00 otsustas ta sõita oma sõiduautoga Opel Omega Nisu tänavalt Tööstuse tänavale. Umbes 500 meetri sõitmise järel pidas politsei ta kinni. Kahetseb puhtsüdamlikult oma tegu. Kohtu hinnangul on tegu toime pandud kavatsetult. Suure koguse kange alkoholi tarbimise järel kohene mootorsõiduki juhtimisele asumine näitab, et isik on seadnud eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ning teadnud, et see saabub, või vähemalt pidanud seda võimalikuks. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Aleksei Vladimirov on süüvõimeline ning süüd välistavad asjaolud puuduvad.

3.Karistus Vastavalt toime pandule tuleb isikut karistada KarS § 424 näeb võimaliku karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Harju Maakohtu 15.01. 2014 otsusega tunnistati Aleksei Vladimirov süüdi KarS § 263 p 1 ja 4 järgi ning karistati teda vangistusega, millist ei pööratud KarS § 74 lg 1 ja 3 sätestatud korras täitmisele. Lisakohustusena määrati muu hulgas keeld mitte tarvitada alkoholi. Vähem kui kolme kuu möödumisel kohtuotsuse tegemisest paneb ta toime uue kuriteo, mis on seotud alkoholi tarvitamisega. Isikul on neli kehtivat väärteokaristust liiklusalaste väärtegude eest ning määratud rahatrahvid on tasumata. Kohtu hinnangul on Aleksei Vladimirovi suhtes välistatud kergemaliigine, s.o. rahaline karistus. Isikut tuleb karistada vangistusega. Tulenevalt alkoholi määrast väljahingatavas õhus saab isiku süüd lugeda väikeseks. Isik on teo toime pannud raskeima süü vormiga – kavatsetult. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendava asjaoluna kuulub arvestamisele puhtsüdamlik kahetsus. Karistuse üldpreventiivsete eesmärkide täitmisel kuulub arvestamisele vajadus kaitsta õiguskorda. Ühiskonnale tuleb anda selge signaal sellest, et mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades on raske rikkumine, mis paneb ohtu nii rikkuja enda kui ka teiste liiklejate elu ja tervise ning millele järgneb ka vastav karistus. Karistuse eripreventiivse eesmärgina mõistetakse täiskasvanud isiku kasvatamist, mõjutamist, hoiakute muutmist. Kohtu hinnangul on täidab käesoleval juhul nimetatud eesmärke ka selline karistus, mis jääb alla sanktsiooni alumise neljandiku. Eeltoodust johtuvalt mõistab kohus Aleksei Vladimirovile karistuseks vangistuse 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel tuleb mõistetud karistust vähendada ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks vangistuse 4 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka Aleksei Vladimirovi eelvangistuses viibitud aeg 19.10.2013-20.10.2013, 21.03.2014-22.03.2014, s.o 4 (neli) päeva, lugedes lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 3 (kolm) kuud ja 26 (kakskümmend kuus) päeva. Kuivõrd Aleksei Vladimirov pani uue kuriteo toime enne Harju Maakohtu 15.01.2014 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-13-11733 mõistetud karistuse ära kandmist, siis KarS § 74 lg 5 ja KarS § 65 lg 2 alusel tuleb suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 15.01.2014 mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o 1 aasta 2 kuud ja 29 päeva võrra ning mõista Aleksei Vladimirovile liitkaristus 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud ja 25 (kakskümmend viis) päeva.

Kohtu hinnangul on esitatud ajakulust 1 tund seostatav kriminaalasja menetlusega KarS § 424 järgi (0,5 h toimikuga tutvumine ja võimalik kokkuleppe sõlmimine ning 0,5 h asja arutamine kohtuistungil, tulenevalt kehtestatud tasumääradest 36 + 24 eurot). Süüdistus KarS § 424 järgi on võrreldes süüdistusega KarS § 266 lg 2 p 3 järgi äärmiselt lihtne ja selge. Sellega seonduv kaitsetegevus ei ole ajamahukas. Ülejäänud ajakulu 2,5 tundi on kohtu hinnangul tingitud süüdistusest KarS § 266 lg 2 p 3 järgi. KrMS § 181 lg 1 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Kuivõrd kohus mõistab Aleksei Vladimirovi KarS § 266 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks, siis kohus jätab kaitsjatasu summas 144,00 riigi kanda. Kohus mõistab menetluskulud süüdistatavalt välja alljärgnevalt: - KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsetasu summas 60,00 eurot; - KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 532,50 eurot; - KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 5 alusel kaitsjale kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 1,00 euro. KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerimise väljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Lähtudes KrMS § 313 lg 1 p-st 7 on kohus kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on seejuures õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg. Kaitsja taotles menetluskulud ajatada maksimaalsele perioodile, kuivõrd tema kaitsealuse sisstulekud ei ole koheseks tasumiseks piisavalt suured. Aleksei Vladimirovi menetluskulud on summas 593,50 eurot, mis on süüdistatava majanduslikku olukorda arvestades suur summa. Kohus asub seisukohale, et süüdistatava taotlus menetluskulude ajatamiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. Oluline on, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik menetluskulusid ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile menetluskulude hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Lähtudes KrMS § 313 lg 1 p 7 ja KrMS § 180 lg 3 tuleb Aleksei Vladimirovil menetluskulud summas 593,50 eurot tasuda 10 (kümme) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest vastava kuu viimaseks kuupäevaks igal kuul 59,35 eurot. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Vastavalt KrMS § 159 lg 3 sisalduvad nõude täitmiseks vajalikud andmed eraldi dokumendis (makseinfo), mis tehakse kohtu kantselei kaudu avalikult teatavaks ja e-toimiku süsteemi kaudu kättesaadavaks koos kohtuotsusega. Kohus selgitab, et makseinfo lehel on informatiivne tähendus, s.t et kaevatav ning õiguslikku tähendust omav dokument on kohtulahend, millega nõue välja mõisteti, mitte aga dokument, mille alusel toimub nõude tasumine.