Kohtulahend

Prokuröri seisukoht ja taotlus:

Prokuröri hinnangul on P.P-le süüksarvatud tegu tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Karistamise aluseks on P.P süü. Arvestada tuleb asjaoluga, et P.P on aasta jooksul kolmel korral kohtulikult karistatud, varastamine on kujunenud tema elustiiliks. Prokurör taotles P.P süüdi tunnistamist KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja karistamist vangistusega 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel mõistetava vangistuse vähendamist 1/3 võrra, s.o. P.P tuleb ära kanda 4 kuu pikkune vangistus. KarS § 68 lg 1 järgi lugeda karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, so. 2 päeva ning lugeda lõplikuks karistuseks 3 kuu ja 28 päeva pikkune vangistus. Süüdistatava seisukoht: P.P tunnistas kohtuistungil ennast süüdi täielikult ja oli nõus asja lahendamisega lühimenetluses. Enda ülekuulamist ta ei taotlenud, kuid märkis, et vargus oli tingitud purjusolekust. Oma viimases sõnas lisas P.P, et kahetseb väga toimepandut. Kaitsja seisukoht ja taotlus: Kaitsja leidis kohtuistungil, et prokuröri poolt taotletud karistus oli liiga karm. Isik seisab kohtu ees alkoholi tarbimise pärast, so tema kaitsealune üritas alkoholijoobes olles varastada 200g viina. Kaitsja palus kohaldada isikule tingimisi vangistust. Kohtu seisukoht: KrMS § 60 lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt. Kohus ära kuulanud poolte seisukohad ja kontrollinud kriminaalasjas toodud tõendeid asub seisukohale, et P.P süü on tõendatud ja tema tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi. P.P on kohtueelses menetluses andnud kahtlustatavana ütlusi (tlk 35) selle kohta, et ta läks 16.10.2014.a. kella 18:20 ajal kauplusesse Maxima, eesmärgiga varastada alkoholi. Kaupluse alkoholiosakonnast võttis 0,2 liitrise viinapudeli. Ta oli tugevas alkoholijoobes, seetõttu ei mäleta, kuidas ta väljus müügisaalist, kuid peale kassade möödumist peeti ta turvatöötajate poolt kinni. Turvakontrolli käigus tagastas kauplusele kuuluva viina pudeli. Ta tahtis varastada alkoholi enda tarbeks ja kahetseb puhtsüdamlikult tehtut. Maxima Eesti OÜ sisevalveteenistuse piirkonna juht Jarmo Mõttus on politseile avaldanud (tlk.2), et 16.10.2014.a. möödus P.P Ümera 3 Tallinnas asuvast Maxima Eesti OÜ kaupluse kassadest kauplusele kuuluva kaubaga-1 pdl. Laua viinaga, mille maksumus oli 2,69 eurot. Kaup on tagastatud kauplusele rikkumata. Kriminaalasjas on üle kuulatud tunnistaja XXX. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et ta oli 16.10.2014.a. Ümera 3 asuvas Maxima kaupluses tööl. Märkas videokaamerast, kuidas keskealine meesterahvas ületas kaupluse kassaliini, jättes tasumata ühe 200 grammise pudeli Laua viina eest, mille maksumus oli 2,69 eurot. Kaup tagastatud kauplusele. Kohtu hinnangul esitatud tõendid riimuvad, vastuolusi ei ole. P.P tahtluse astme tuvastamise aluseks saab võtta nii tunnistaja XXX ütlusieid kui ka kahtlustatava P.P enda ütluseid. Kuigi P.P detailselt ei suuda meenutada, kuidas ta väljus müügisaalist, saab antud asjas üheselt järeldada, et P.P tegutses sihipäraselt. P.P on andnud ütlusi, et ta läks kauplusesse eesmärgiga varastada alkoholi. Kriminaalasjas on tõendatud, et isik võttiski müügisaalist viinapudeli ning ta peeti peale kassaderivi kinni. Kohus ei saa kuidagi väita, et P.P tegevus ei olnud kavatsetud.

Karistusseadustiku § 25 lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Süüdistatava P.P poolt toime pandud rünne antud kuriteos oli suunatud võõra vallasasja vastu. Tõendamist on leidnud asjaolu, et P.P poolt toime pandud KarS § 199 järgi kvalifitseeritud kuritegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata seoses sellega, et ta peeti vahetult peale kuriteo toimepanemist kinni s.t P.P süüksarvatav tegu jäi katsestaadiumisse. Varalist kahju kauplusele ei tekitatud. Tulenevalt KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi loetakse kuriteokatseks võõra vallasasja äravõtmist, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt. Süstemaatiliseks varguseks loetakse vargust, mis on toime pandud vähemalt kolmandat korda. Riigikohus oma 20 aprilli 2009 lahendis nr 3-1-1-87-08 punktis 10 on märkinud, et „süstemaatiline vargus eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 199 (kuritegu) või § 218 (väärtegu) alla. Lisaks on vajalik, et isiku poolt toime pandud teod on omavahel seotud, s.t et need üksikud vargused moodustavad teatud sisulise süsteemi. Seotud on teod omavahel eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks - näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Süstemaatilisuse jaoks ei ole oluline, kas isik on varasemate varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Nagu eelnevalt märgitud, võivad süstemaatilise varguse moodustada nii kuriteod kui ka väärteod. Süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole aga süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. Kui isik on karistatud varem korduva varguse eest KarS § 199 lg 2 p 4 järgi, võib teda süstemaatilise varguse eest vastutusele võtta sõltumata varastatu väärtusest. Sel juhul neeldub korduvus süstemaatilisuses ning isiku tegu kvalifitseeritakse üksnes KarS § 199 lg 2 p 9 järgi“. Käesolevas kriminaalasjas olevate materjalide kohaselt on P.P eelnevalt, korduvalt karistatud varavastaste süütegude toimepanemise eest nii kriminaal- kui ka väärteokorras (vt karistusregistri väljatrükki tlk 22; samuti ka 09.08.2014 Harju Maakohtu otsuse väljatrükki tlk 31). Eeltoodule tuginedes asub kohus seisukohale, et P.P-le inkrimineeritud kuritegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi. P.P pani toime õigusvastase teo, õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samuti on P.P näol tegemist täisealise, süüvõimelise isikuga. Karistus: Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü, arvestades seejuures kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke. RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-5213), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne

käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on ettenähtud rahaline karistus või kuni 5 aastane vangistus. P.P-le on käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus ühes varguse katse episoodis, toime pandud vargus ei ole lõpule viidud, kahju ei tekitatud. Kohus loeb karistust kergendavaks asjaoluks kahetsust, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kaitsja taotles enda kaitsealusele tingimusliku vangistuse mõistmist. Kohus nendib, et P.P süü ei ole suur, varastatu väärtus on väike (so 2,69 eurot). Kahju tekitatud ei ole – tegu jäi katsestaadiumisse. Käesoleval juhul ei saa aga kohus mööda vaadata sellest, et P.P on varem korduvalt varavastaste kuritegude eest karistatud. Viimati karistati teda Harju Maakohtu 09.08.2014.a otsuse alusel varavastase kuriteo toimepanemise eest 3 kuu pikkuse vangistusega. P.P vabanes karistuse kandmiselt 13.10.2014.a. Kohus märgib, et P.P ei ole isikuks kelle suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilisi karistusi (rahalist karistust kui ka tingimuslikku vangistust). Rahaline karistus on välistatud, kuivõrd P.P ei tööta. P.P suhtes on kergem karistus välistatud ka seetõttu, et käesoleval ajal on ta kuriteo toime pannud vangistusest vabanemisel, pelgalt paari päeva möödumisel. Seega ei täidaks nii rahaline karistus kui ka tingimuslik vangistus oma eesmärki. Ka ei pea kohus vähetähtsaks asjaoluks seda, et P.P on varem korduvalt kriminaalkorras varavastaste kuritegude eest karistatud, samuti on teda korduvalt karistatud väärteokorras KarS § 218 järgi. Tegemist on isikuga, kellel puudub tööharjumus ning kes kuritarvitab alkoholi (vt.karistusregistri õiendit tlk.22-30). Ka nähtub P.P karistusregistri väljavõttest, et varavastaste kuritegude toimepanemine on P.P eluviisi lahutamatu osa. Käesolevas kriminaalasjas on esemeks, mida P.P varastada püüdis alkohol. Seega ei saa siin rääkida sellest, et isiku varguse eesmärk oleks olnud eluks vajaliku esemete (nt toiduainete) hankimine. Arvestades kõiki asjaolusid, leiab kohus, et P.P suhtes on otstarbekas kohaldada üksnes reaalset vangistust ja seda üle miinimummäära. Kuivõrd Harju Maakohtu poolt mõistetud eelnev karistus 3 kuu pikkune vangistus (tlk. 31), ei ole mõjutanud teda õiguskuulekalt käituma, siis leiab kohus, et P.P suhtes tuleb kohaldada pikemaajalist vangistust. Eeltoodu alusel ei näe kohus, et P.P oleks võimalik mõjutada väiksema karistusega, kui seda taotles riiklik süüdistaja. Arvestades kõiki asjaolusid ei ole P.P suhtes otstarbekas mõista väiksemat kui 6 kuu pikkust vangistust. Kohtu hinnangul tuleb P.P suhtes kohaldada tõkendit vahistamine. KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. KrMS § 130 lg 2 järgi võib kahtlustatava vahistada prokuratuuri taotlusel ja eeluurimiskohtuniku määruse alusel, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. KrMS § 130 lg 2 nähtuvad seega vahistamise alused, kuid tõkendi valimisel tuleb vältimatult arvestada ka KrMS § 127 lg 1 sätestatut. Kohus leiab, et P.P tuleb süüdi mõista KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi ja karistada vangistusega 6 (kuus) kuud. Kriminaalasi lahendati lühimenetluses, seega tuleb P.P-le mõista karistuseks 4 (nelja) kuu pikkune vangistus. KarS § 68 lg 1 järgi arvestada karistusaja hulka P.P poolt eelvangistuses viibitud aeg 2 (kaks) päeva, so karistuse kandmise alguseks lugeda 16.10.2014.a. Valida P.P suhtes tõkendiks– vahistamise. Võtta P.P

vahi alla kohtusaalis. Menetluskulud: Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb KrMS § 180 lg 1 alusel süüdimõistetul hüvitada menetluskulud. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 alusel on menetluskuludeks antud asjas määratud kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt 1,5 kuupalga alammäära ehk 532,50 eurot. KrMS § 2565 lg 2 kohaselt süüdimõistva kohtuotsust kiirmenetluses tehes vähendab kohus KrMS § 179 lg 1 sätestatud sundraha suurust, kuid mitte rohkem kui poole võrra. Kuivõrd P.P nõustus kiirmenetlusega, siis kohus vähendab sundraha suurust poole võrra. P.P-le on kaitsja määratud riigi poolt; kaitsja on esitanud taotlusi 144,00 EUR riigi õigusabi tasu määramises ja riigieelarvest hüvitamises; kaitsja taotlused on rahuldatud. Kohtumenetluse pooled menetluskulude riigi kanda jätmist ei taotlenud. Kohtu hinnangul menetluskulude riigi kanda jätmise alus ka puudub. P.P on täisealine, töövõimeline isik, kelle puhul ei esine ühtegi objektiivset takistust töötamiseks. Kohus leiab, et käesolevas asjas on põhjendatud menetluskulude ajatamine. Menetluskulude ajatamine on põhjendatud juhul, kui nende tasumine ajatamise perioodi jooksul on tõenäoline. Arvestades menetluskulude suurust, ei ole süüdistataval võimalik kohtukulude kohene tasumine. Kohtukulude kohese tasumise kohustus tooks tõenäoliselt kaasa täitemenetluse, millega kaasnevad süüdistatavale lisakulud. Kohtu hinnangul on oluline, et menetluskulud saaksid riigile mõistliku aja jooksul hüvitatud. Eeltoodu alusel tuleb P.P-lt mõista välja riigieelarve tuludesse menetluskulud: sundraha 266,25 eurot, kaitsjatasu 144,00 eurot. Määrata, et menetluskulu tuleb tasuda ositi, 12 kuu jooksul arvates otsuse jõustumisest. Osamaksete suurus, tasumise graafik ja makserekvisiidid on märgitud kohtuotsuse lahutamatuks lisaks olevas makseinfos. Osamakse tähtaegse tasumata jätmise korral maksegraafik tühistatakse ning nõue pööratakse tervikuna täitmisele.

kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.