Süüdistatav U.Z, kaitsja Marko Paabumets ja prokurör Margus Lellep
Kriminaalasi
U.Z
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)11. aprilli 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
süüdistatavaU.Z
Prokurör
Margus Lellep
Kannatanu
T. V.
Süüdistatav
U.Z , isikukood:XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht: XXXXX. Kriminaalmenetluse korras kustunud, väärteomenetluse korras karistatud.
Kaitsja
süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi üldmenetluses ́i kaitsja advokaat Marko Paabumets
karistus
Advokaat Marko Paabumets
RESOLUTSIOON:
TartuMaakohtu 11.04.2014otsus jätta muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu 1.Tartu Maakohtu 11.04.2014 otsusega mõisteti U.Z KarS § 423 lg 1 järgi süüdi ning talle mõisteti karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 73 alusel ei pöörata mõistetud karistust täielikult täitmisele, kui U.Z ei pane 3 aasta pikkuse katseajal jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
KarS § 50 lg 1 alusel võeti lisakaristusena U.Z-ilt mootorsõiduki juhtimisõigus 6 kuuks.
2.U.Z-ile on esitatud süüdistus KarS § 423 lg 1 järgi selles, et tema 06.03.2012 kella 10.40 paiku juhtides Tartu linnas Pepleri tänaval Kuperjanovi tänava poolt Riia tänava suunas mootorsõidukit Ford reg.nr. XXX, ei andnud teed ning sõitis otsa reguleerimata ülekäigurajal sõiduteed ületavale jalakäijale T.V. , põhjustades kannatanule järgmised kehavigastused: aordikaare ja rinnaaordi lähimise osa traumaatiline lõhustumine, peaajuvapustus, 5-12 roide murrud paremal pool, paremapoolse puusanapa killunenud murd, niudeluu ja häbemeluu ülemise-alumise haru murd paremal, haavad pea piirkonnas. Kehavigastused põhjustasid T. V. eluohtliku tervisekahjustuse ning kestavad enam kui 4 kuud. U.Z rikkus kehtiva LS § 33 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija) suhtes ja vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist, LS § 35 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat, LS § 35 lg 4 nõudeid, mille kohaselt juht lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada.
3.Maakohus, arvestades süüdistatava, kaitsja ja prokuröri seisukohtadega, olles vahetult uurinud kriminaalasjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid oma siseveendumuse kohaselt nende kogumis leidis, et U.Z-ile esitatud süüdistus KarS § 423 lg 1 järgi on tõendatud.
3.1.Maakohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et U.Z-i sõiduk liikus Kuperjanovi tänavast kurvi mööda Pepleri tänavale ja suunaga Riia tänava poole. Maakohus, võttes arvesse kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütlusi sõiduki võimaliku kiiruse kohta leidis, et U.Z-i poolt juhitud sõiduki kiirus või olla ligikaudu 40-50 km/h.
3.2.Samuti tuvastas maakohus, et kannatanu ületas sõiduteed ülekäigurajal. Kannatanu ning tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kannatanu ületas sõiduteed ülekäigurajal, paiskus löögi tagajärel vöötrajast eemale,Riia tänava poole. Samuti on tunnistajad kinnitanud, et auto seisis keset vöötrada. Samuti kinnitavad kannatanu poolt sõidutee ületamist ülekäiguraja kaudu T.V. poolt 18.06.2012 kannatanu ülekuulamise protokollis antud ütlused. Maakohus leidis, et süüdistatava ütlused selle kohta, et kannatanu astus teele vasakult poolt seal seisvate autode vahelt ja väljaspool ülekäigurada, on ennastõigustavad ning ümber lükatud kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Tunnistajad on andnud ütlusi ka selle kohta, et teeäärsed lumevallid olid ca 40 cm kõrgused, mistõttu oleks väljaspool ülekäigurada sõidutee ületamine olnud takistatud. Maakohus leidis, et eluliselt usutav on just see, et kui kannatanu tuli U.Z-i 6 poest ja asus liikuma kodu poole aadressile U.Z-i 8, liikus kannatanu mööda lumest puhastatud teed kuni ülekäigurajani ja ületas tee just selleks ettenähtud kohas. Maakohtu jaoks ei ole veenev süüdistatava seisukoht, et kannatanu ületas sõiduteed üle ülekäigurajast eemal asuvate ja sõiduteed ääristavate lumevallide. Seda enam, et tunnistajate poolt antud ütluste kohaselt olid lumevallid kõrged ning kannatanu oli liiklusõnnetuse toimumise ajal peaaegu 70-aastane.
3.3.Maakohus tuvastas üldteada faktide alusel veel järgneva. Maakohus võttis aluseks U.Z-i hinnangu, et tema auto kiirus oli 40 km/h. Tuginedes Maanteeameti infole leidis maakohus, et 40 km/h liikuva auto peatumisteekonnaks on 20 m. Kannatanu sõiduteel lamamise kohani on ca 10-12 meetrit ülekäigurajast Riia tänava poole ja sellega on välistatud, et U.Z märkas kannatanut sõiduteele ilmumas 10 meetrit ülekäigurajast Riia tänava poole. Maakohtu hinnangul ei ole kannatanule otsa sõitmine 10 meetrit pärast ülekäigu rada tõepärane seetõttu, et kui kannatanu ise lamas kohas ca 10-12 meetrit pärast ülekäigurada, siis oleks pidanud kannatanu pärast 40 km/h liikuvalt autolt löögi saamist kukkuma maha -2-
vahetult kokkupõrke toimumise kohas ja auto oleks pidanud peatuma momentaalselt, mis ei ole aga kuidagi võimalik. U.Z-i auto esiosas on sügav muljumisjälg vertikaalselt ülevalt alla. See näitab, et auto liikus märkimisväärselt suure kiirusega jalakäijale otsa. Seejärel pidurdamisega hoogu vähendades, vedas auto jalakäijat kaasa teatud maa, kuni jalakäija kukkus maha seisma jäänud auto ette liikuvalt autolt saadud löögi tõttu. Maakohus leidis, et vaatlusprotokolli, liiklusõnnetuse skeemi ja tunnistajate ütlustega kogumis on tõendatud, et kannatanu ületas sõiduteed ülekäiguraja kaudu ja seal sõitis kannatanule otsa U.Z-i poolt juhitud sõiduk.
3.4.Kannatanul tekkinud vigastused on iseloomulikud tömbile vägivallale. Tekkinud kehavigastused põhjustasid T.V. le eluohtliku tervisekahjustuse ning kestavad enam kui 4 kuud. Eksperdiarvamuse põhjenduse kohaselt võisid antud vigastused olla saadud 06.03.2012 toimunud liiklusõnnetuse käigus löögist liiklusvahendilt ning järgneval paiskumisel/hooga kukkumisel vastu ümbritsevaid kõvu tömpe pindu, esemeid. Eeltoodu põhjal leidis maakohus, et tõendatud on põhjuslik seos süüdistatava poolt liiklusseaduse nõuete rikkumise ja sellega T.V. le raskete tervisekahjustuste tekitamine. Seega on U.Z-i poolt KarS § 423 lg 1 sätestatud süüteokoosseisu objektiivne koosseis täidetud.
4.Maakohus leidis, et subjektiivsest küljest pani U.Z süüteo toime hooletusega KarS § 18 lg 3 mõttes. Maakohtu hinnangul oleks U.Z piisava tähelepanelikkusega teel ja teeservas liikuvaid jalakäijaid jälgides saanud ära hoida liiklusõnnetuse toimumise. Maakohus lisas, et U.Z-i sõnul sõidab ta antud teelõiku kogu aeg, seega oli ta teadlik antud kohas ülekäiguraja olemasolust, mistõttu oleks ta pidanud sellele ülekäigurajale lähenedes järgima eriti hoolikalt ümbrust, et mitte seada ohtu teed ületavaid või ületada soovivaid jalakäijaid. Samuti leidis kohus, kuigi antud teelõigul on lubatud suurimaks sõidukiiruseks 50 km/h, ei ole lubatud sõidukiirusega sõitmine kohustus, vaid sõidukiiruse valikul peab arvestama ka ümbruskonna, tehiolude ning sõidetava autoga – antud sõiduki peatumisteekond on lisaks valitud kiirusele ka massist tulenevalt pikem, kui väiksema massi ja sõidukiirusega sõidukitel. Lisaks tuvastas maakohus, et jalakäija oli süüdistatavale nähtav vähemalt 3 sekundit, mistõttu oleks tähelepanelikkuse korral kannatanule otsasõit välditav olnud. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et U.Z rikkus oma tegevusega LS § 33 lg 1, § 35 lg 1 ja § 35 lg 4 nõudeid, pannes sellega toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
5.Süü suuruse hindamisel arvestas maakohus, et U.Z tekitas oma tegevusega teisele isikule raske tervisekahjustuse. Maakohus karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Maakohus arvestas ka sellega, et karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on süüdistatava kriminaalkorras karistatus kustunud ning liiklusõnnetuse toimumise hetkel puudusid U.Z väärteokaristused. Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et põhjendatud on U.Z-i karistada sanktsiooni keskmises karistusmääras, s.o 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Maakohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdistatava isikut ning temal varasemate karistuste puudumist, leidis, et KarS § 73 alusel tuleb süüdistatav temale mõistetavast karistusest tingimisi vabastada. Maakohtu hinnangul on põhjendatud määrata süüdistatavale katseaeg seaduses ettenähtud minimaalmääras, s.o 3 aastaks. Süüdistatava U.Z-i kaitsja apellatsioon
6.U.Z-i kaitsja taotlebmaakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist täies ulatuses ning uue otsuse tegemist, millega mõistetakse J. TiikKarS § 423 lg 1järgi sätestatudkuriteosõigeks ning menetluskulude riigi kanda jätmist.Apellatsioonis esitatud seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. -3-
6.1.Kaitsja on seisukohal, et süüdistatav U.Z järgis sõiduki juhtimisel igati hoolsuskohustust. Kaitsja hinnangul ei ole tõendeid, mis vastupidist seisukohta tõendaksid. Apellatsiooni kohaselt on tõendite hindamisel võimalik üheselt tuvastada, et T.V. ületas sõiduteed selleks mitte ettenähtud kohas.Sellega rikkus T.V. usalduspõhimõtet ning U.Z ei ole oma sõiduki käitamisel hoolsuskohustust rikkunud.
6.2.Samuti märgib kaitsja, et tunnistajate ütlused ning antud asjas kogutud tõendid on vägagi vastuolulised, mistõttu peab kohus olema eriti tähelepanelik, tõendamaks tegelikult asetleidnud asjaolusid. Kaitsja hinnangul tuleb päästeametis ja politseis töötavate isikute, kes toimetasid sündmuspaigal kohapeal, ütlused lugeda usaldusväärsemaks kui 30-40 meetrit sündmuskohast eemal seisvate tunnistajate ütlused. Maakohus on kaitsja hinnangul jätnud põhjendamatult analüüsimata kiirabiautojuhina töötava, tunnistaja P.S. kohtus antud ütlused. Tunnistaja selgitas kohtuistungil, et kannatanu lebas Pepleri tänaval ja U.Z-i tänavani võis olla ca 20 (paarkümmend) meetrit. P. S. hindas ka kohtuistungil sündmuskoha pilti vaadates, et jalakäija lebas üks kümmekond meetrit eemal. Kaitsja märgib ka, et tunnistaja L.P. tunnistas kohtuistungil, et ülekäigurada ei olnud kaugel. Eeltoodud tunnistajate ütlustele tuginedes leiab kaitsja, et kannatanu ja sõiduauto kokkupõrge ei toimunud ülekäigurajal, vaid sellest ca 10 – 20 meetrit eemal.
6.3.Kaitsja viitab ka sellele, et maakohus on jätnud oma lahendis käsitlemata politseiametniku S.L. kohtuistungil antud ütlused. Tunnistaja selgitas kohtus, et ta fikseeris politseiametniku tööülesandeid täites koos paarimehe S. J. vastavates dokumentides, et jalakäija ületas teed selleks mitte ettenähtud kohas. Kaitsja leiab, et S. L. ütlused on menetlusõiguslikult oluline tõend, mida täiendab tõendina liiklusõnnetuse skeem, kus on kindlaks tehtud, et kannatanu ületas tee selleks mitte ettenähtud kohas. Kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Hinnates tunnistajate ütlusi ühekülgselt, samuti jättes hindamata ka mitmed kaudsed ja dokumentaalsed tõended, millel võib olla tähtsust kriminaalasja lahendamisel ning jättes need tõendid lubamatuks või ebausaldusväärseks tunnistamata või muul moel hindamata, käsitleb kohus tõendeid selektiivselt. Selline tõendite valikuline ja osaline hindamine on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja viitab teisalt ühekülgsele kohtulikule uurimisele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Need minetused on kaitsja hinnangul käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes.
6.4.Kaitsja hinnangul on maakohus jätnud analüüsimata ka tunnistaja T. A. ütlused. Tunnistaja selgitas, et Pepleri 10 maja ees oli lumevallidesse tallatud mitu rada, mille kaudu sai Pepleri tänavat ületada. Tunnistaja selgitas, et esimene lumevalli tallatud rada võis olla 7-8 m ülekäigurajast Riia tänava poole. Tunnistaja P. S. ei mäletanud, et sõidutee- ja kõnniteevahelistel aladel oleks takistusi, lund ei mäleta üldse. Kaitsja hindas siinkohal kooskõlas P. S. ja T. A. ütlusi ning leidis, et Pepleri tänavat oli võimalik kindlasti ületada ka mujalt kui ainult ülekäigurajal. Kaitsja viitab ka tunnistaja L. P. ütlustele, et lumevallid kui sellised ei olnud kõrged, tee servas oli natuke lund. Kaitsja leiab, et tunnistaja T. A. ütlused on kooskõlas P. S. hinnanguga kannatanu kauguse kohta ülekäigurajast ja S. L. ning tema paarimehe S. J. poolt fikseeritud vereloigu asukohaga ülekäigurajast. Vereloik on fikseeritud liiklisõnnetuse vaatlusprotokolli lisa – liiklusõnnetuse skeemil. Nendele tõenditele tuginedes on kaitsja seisukohal, et T.V. ei paiknenud ülekäigurajal, kui talle otsa sõideti.
6.5.Kaitsja on seisukohal, et kui maastur sõidab kannatanule otsa ning samal ajal ka veel pidurdab, siis kannatanu ei lenda autost 10- 15 meetrit eemale. Antud maasturi puhul on tegemist kõrge esiosaga, mis kokkupõrkel lööb kannatanu otse maha, mitte eemale. -4-
Siinkohal seab kaitsja kahtluse alla ka tunnistajate K. A., T. A. ja T. L. ütlused selle kohta, et kokkupõrge toimus ülekäigurajal. Kaitsja hinnangul ei olnud tunnistajad sündmuste käigule sellises läheduses, et neid täpselt näha ning kirjeldada.
6.6.Apellatsioonis seatakse kahtluse alla kannatanu ütlused selle kohta, et ta jõudis ülekäigurajal kõndida tee telgjooneni. Kaitsja leiab, et sellisel juhul oleks pidanud autole jääma õnnetusjärgsed jäljed paremale küljele või kapoti poolele. Samuti oleks sellisel juhul kannatanu sõiduteelt paremale paiskunud. Sõidukil on vigastused aga vasakul poolel ning kannatanu lamas üle telgjoone ning seda on kinnitanud nii tunnistajad kui ka vastav skeem. Kaitsja on seisukohal, et tunnistajate ja kannatanu ütlused ei kinnita veenvalt, et kannatanu ületas sõiduteed ülekäigurajal.
6.7.Kaitsja selgitab, et süüdistatava ütlused ei ole ennastõigustavad, vaid tuginevad tuvastatud faktilistele asjaoludele. Kaitsja on seisukohal, et kui maakohus väidab, et kohtu käsutuses ei olnud täpseid andmeid U.Z-i poolt juhitud sõiduauto kiiruse, kokkupõrke toimumise koha ja kannatanu asukoha kohta pärast kokkupõrget, siis ei ole võimalik fantaasia pinnalt hakata konstrueerima faktilisi asjaolusid, tuginedes nn üldteada asjaoludele. Eeltoodule tuginedes leiab kaitsja, et maakohus on jätnud põhjendamatult kõrvaldamata süüdistatava suhtes üleskerkinud kahtlused ning asunud süüdistaja rolli, täites süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega, tehes süüdistatavale kahjuliku otsuse vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Samuti ei ole apellatsiooni kohaselt tõendatud, et T.V. käis selles poes, kus ta väidab end käinud olevat. Kaitsja leiab, et paljud vanema põlvkonna kodanikud ei kasuta krediitkaarte, vaid seda teevad nende sugulased ja lähedased ning tuttavad. Eeltoodule tuginedes asub kaitsja seisukohale, et ei ole tõendatud U.Z-i poolt KarS § 423 lg 1 objektiivsete ning subjektiivsete tunnuste täitmine. Kaitsja leiab, et tõendamata on põhjuslik seos süüdistatava poolt liiklusseaduse ja liikluseeskirja nõuete rikkumise ja sellega T.V. le raske tervisekahjustuse tekitamise vahel.
6.8.Kaitsja on seisukohal, et kuna kohus jättis tsiviilhagi määrusega läbi vaatamata ja menetles asja ilma kannatanu osavõtuta, ei saa T.V. kasuks menetluskulusid välja mõista. Kaitsja leiab, et kannatanu osa antud istungil seisnes ainult tema ütluste avaldamises. Seetõttu on kaitsja seisukohal, et kannatanu esindaja panus kriminaalasja arutamisel on olnud minimaalne ning esitatud arved ei vasta kuludokumentidele esitatavatele nõuetele. Apellatsiooni kohaselt rikub U.Z-ilt T.V. lepingulise esindaja kulu väljamõistmine menetlusõiguse norme ning lepingulise esindaja kulud tuleb kanda T.V. l.
6.9.Kaitsja on seisukohal, et kannatanu hoidus kohtuistungitest pahatahtlikult kõrvale. Kannatanu poolt esitatud perearsti tõendi ei tõenda, et kannatanu ei olnud võimeline üldse kohtuistungil osalema. See, et kannatanul oli 7 kuud tagasi kliiniline surm, ei tõenda kaitsja hinnangul seda, et teda ei saaks näiteks ratastoolis kohtusse tunnistama tuua. Kannatanu ütluste avaldamise pinnalt on tõusetunud küsimused ja kahtlustused, mida ei ole olnud võimalik kriminaalasja kestel kõrvaldada ka teiste tõenditega. Eeltoodule tuginedes leiab kaitsja, et kannatanu kohtuistungile mitteilmumisega on rikutud süüdistatava kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kannatanu T.V. esitatud kirjalikudvastuväited
7.Kannatanu T.V. esitas süüdistatava kaitsja apellatsioonile kirjalikud vastuväited, mis on kokkuvõtvalt järgmised. -5-
7.1.Kannatanu märgib, et apellatsioonis esitatud väide, nagu oleks keegi teine tema pangakaarti kasutanud, on vale. T.V. leiab, et sellisel juhul oleks sõber või sugulane liiklusõnnetuse toimumise ajal koos temaga olnud. Samuti märgib kannatanu, et haiglas anti tema abikaasa kätte sõrmus, telefon ja rahakott koos haigla poolt fikseeritud dokumendiga rahakoti sisu kohta (Sampo Pank – Mastercard). Kannatanu selgitab, et kui ta teadvusele tuli, andis abikaasa talle sõrmuse, telefoni ja rahakoti koos nimetatud dokumendiga rahakoti sisu kohta. Seega ei saanud kaart olla teise isiku valduses, kes kaitsja väitel seda kannatanu eest vahetult liiklusõnnetuse toimumise eel kasutanud oleks.
7.2.Samuti leiab kannatanu, et politsei ütlused ei ole kõigis detailides tõenditena kasutatavad, kuna enne politsei saabumist sõitis U.Z autoga sündmuskohalt ära – valele tänavale – Pepleri tänavalt U.Z-i tänavale. Kannatanu väidete kohaselt mõõtis politsei tühja tänavat autojuhi valede ütluste järgi, mille kohta on olemas ka tunnistaja.
7.3.Kannatanu leiab, et kaitsja on tunnistajate P. S. ja L. P. ütlusi valesti tõlgendanud. P. S. ütluste kohaselt oli kannatanu lebamise kohast U.Z-i tänavani ca 20 meetrit. Kaitsja tõlgendas seda vääralt leides, et kannatanu lebas ülekäigurajast 20 meetrit eemal. Kannatanu märgib, et ülekäigurajani on U.Z-i tänava poolt (koos ülekäigurajaga) ca 9 meetrit. Samuti tunnistaja L. P ütluste järgi ei olnud ülekäigurada üldse kannatanu lamamise kohast kaugel. Kannatanu hinnangul on see maa auto suurest kiirusest tekkinud löögi tagajärjel inimese paiskumine mitme meetri kaugusele.
7.4.Kannatanu selgitab, et jutt nii-öelda vereloigust ei ole õige. Seda kinnitas tookord ka politsei, et verd ei ole nähtud, nähti ainult märga laiku (veretaoline laik). Kannatanu kohaselt tekkis kaugemale märg laik tema värska pudeli lennust liiklusõnnetuse toimumise kohast kaugemale.
7.5.Kohtusse ilmumata jätmise osas leiab kannatanu, et raske terviseseisundi tõttu, mis tekkis peale avariid, ei tohi ta kohtusaali mitte mingil juhul minna. Selle kohta on esitatud ka arstitõend. Kannatanu märgib, et tal esinevad pidevad rütmihäired, mis põhjustavad vaimse ja füüsilise koormuse puhul südame seiskumise, mistõttu on tema kohtuistungil osalemine välistatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 8.Ringkonnakohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel ja palusid süüdistatav õigeks mõista.Prokurör vaidles kaitsja apellatsioonile vastu ja leidis, et apellatsioon on põhjendamatu ning maakohtu süüdimõistev otsustuleb jätta muutmata.
9.Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kohtuistungite protokolle, kannatanu vastuväiteid apellatsioonile, kuulanud ära süüdistatava U.Z-i , kaitsja ja prokuröri, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.Maakohtu otsusetõendite hindamise ja süüdistatava süüditunnistamise põhimõttelise järeldustega soostub ka ringkonnakohus asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks kõiges korrata vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1.
10.Apellatsiooni põhisisuks on mittenõustumine maakohtu süüdimõistva otsusega kuriteos KarS § 423 lg 1 järgi ehk teisisõnu, vaidlustatakse süüdistatavale omistatav süüline tegevus reguleerimata ülekäigurajal sõiduteed ületanud jalakäija kannatanu T.V. leettevaatamatusest otsasõidul. Süüdistatav ja kaitsja jäid ringkonnakohtus varasema kaitseversiooni juurde,millevastuväited enamikus juba kordavad maakohtus esitatut ja milledele maakohus on põhimõtteliselt vastanud ja need ümber lükanud.Ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid kõigile -6-
apellatsioonides toodud väidetele, milledele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning milliste järeldustega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d 3-1-1-23-11, p 18; 31-1-92-11).Menetlusõigusest tulenevalt kohusmärgib, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo nr 3-1-1-115-04). 11.Seonduvalt apellatsiooniga märgib ringkonnakohus, et see on mõnetikoormatud mitteolulisega (muuhulgas arvukad viited õigusteooriale ja õigusalasele kirjandusele, mis kriminaalasjaga ei seondu) ning sellest tulenevalt peab ringkonnakohus vajalikuks peatuda apellatsioonis sisuliselt väljatoodus.
11.1.Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (RKKKo nr 3-1-1-48-11).
12.Apellatsiooni väide, et maakohtu otsus on motiveerimata või olulisel määra puudulikult motiveeritud, on alusetu. Riigikohus on lahendites korduvalt märkinud, et kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (RKKKo nr 3-1-1-139-05). Ringkonnakohus ei tuvastanud samuti maakohtu otsuses selliseid kriminaalmenetlusnormide rikkumisi, mis tooks kaasa asja tagasisaatmise maakohtule uueks arutamiseks. Samuti ei saa maakohtule ette heita uuritud tõendite selektiivselt subjektiivset valikut. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kaebaja nende järeldustega nõustub või mitte (RKKKo-d 3-1-1-90-09, 3-1-1-3911).
13.Olemasolevad dokumentaalsed ja isikulised tõendid on maakohtul võimaldanud teha sisukohaselt jälgitava kohtulahendi süüdistatava süü olemasolus süüteos KarS § 423 lg 1 järgi. Apellatsioonis püsitatud kahtlused ei evi sellist tõenduslikku kaalu ega väära ringkonnakohtu arusaama süüdistatava süü olemasolust. Vastavalt KrMS §-le 61 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtu argumentatsioon ja arutluskäik on tõendite hindamisel jälgitav. 14.Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava süüditunnistamist puudutavas osas maakohtuotsuse põhiosa motiividetühistamiseks alust ei ole (kd 2 lk 30-32). Kohtu hinnangul on maakohus põhjendatult jõudnud järelduseni, et mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumises ettevaatamatusest jaliiklusõnnetuse põhjustamises oli süüdi U.Z. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega liiklusõnnetuse asjaoludes ja sündmuse toimumise asukohas ning ei aktsepteeri kaitsja ja süüdistatava versioone ja nendepoolset nägemust liiklusõnnetuse toimumisest. 15.Ringkonnakohus märgib lisaks otsuse p-s 11 nimetatule, et apellatsioon sisaldab kaarutatava süüdistuse ja kaalu omavate tõenditega mitteseostatavat. Nii on kaitsja seadnud kahtluse alla kannatanu kaupluseskäigumõni minut enne liiklusõnnetust. Milline seos peaks aga sellel olema liiklussüüteoga, jääb mõistmatuks.
16.Süüdistatavale süüdistuses esitatud Liiklusseaduse (LS) §-de 33 lg 1, 35 lg 1 ja 35 lg 4 nõuete rikkumised on leidnud maakohtu süüdimõistva otsuse järeldustes tõendamist. LS § 35 lg 4 kohaselt peab juht reguleerimata ülekäigurajale lähenedes sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas -7-
ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada.
17.Vaidlust pole asjaolus, et 06.03.2012 kella 10.40 paiku juhtis süüdistatav U.Z Tartu linnas Pepleri tänaval mootorsõidukit Ford Pick-up (reg. nr. XX XXX), sõites Kuperjanovi tänava poolt Riia tänava ehk Ekraani kino suunas.
18.Süüdistatav väidab kaitseversioonina, et kannatanu astus ootamatult sõiduteele ülekäigurajast oluliselt kaugemal ja ta ei suutnud otsasõitu vältida.Seega ta eitab kannatanule otsasõitu jalakäijate ülekäigurajal. Süüdistatava maakohtus antud ütluste kohaselt sõitis ta üle ristmiku ja seejärel üle jalakäijate raja ning siis vasakult poolt autode vahelt astus ette jalakäija ja ta jõudis minimaalselt pidurdada. Süüdistatav väitis, et vahemaa ülekäigurajast kokkupõrkekohani jalakäijast kannatanuga oli umbes 15 meetrit, võib olla natuke vähem, s.o vahemikus 10-15 meetrit (kd 2 lk15). Maakohus on süüdistatava ütlusi ja kaitseväidet analüüsinud ning teiste uuritud tõenditega ümber lükanud. 19.Apellatsioonis leitakse, et isikuliste tõendite ütlustes on suured vastuolud, mistõttu nende ütlused pole usaldusväärsed. Ringkonnakohus taolise üldsõnalise väitega ei nõustu, sest tunnistajate ütlustes, mis onantud kohtueelsel uurimisel ja maakohtus ligi kahe aastase vahega, ontäheldatavad väheolulised eksimused varemtajutus ja nende taasesituses ütlustena. See ei väära veel kohtu arusaama sündmuse toimumisespõhiasjaoludes. Konkreetsemalt nägid ja tajusid U.Z-i juhitud sõiduki liikumist tunnistajad K.A. ja T. L. Mõlemad tunnistajad on ütlustes kinnitanud, et tajusid sõiduki liikumiskiirust pärast kurvist tulekut kiirendusega, hinnanguliselt ca 50 km/h. Arvestades süüdistatava enda poolt sõidukiiruseks pakutud 40 km/h ja kannatanu hinnangut 60km/h osas, järeldas maakohus õigustatult, et U.Z-i juhitud sõiduki kiirus oli orienteeruvalt 40-50 km/h. 20.Apellatsioonis seatakse seega kahtluse alla sõiduki ja jalakäija kokkupõrke koht ning kaitseväitena rõhutati ka ringkonnakohtu istungil, et see toimus oluliselt kaugemal (ca 10 meetrit) ülekäigurajast Riia tänava poole. Taolise väite lükkavad ümber tunnistajate K. A., T. A. ja T. L. ütlused. Tunnistajad teavad kinnitada, et kokkupõrge toimus ülekäigurajal ja sõiduk oli peatunud ülekäigurajal.
20.1.Apellatsioonis on rõhutatult kahtluse alla seatud tunnistaja K. A. ütlused tema tajumistingimuste osas. Ringkonnakohus leiab nagu maakohuski, et K. A. ütluste usaldusväärsuses pole alust kahelda. Tunnistaja K. A. on maakohtus andnud detailseid ütlusi (kd 2 lk 3-5) tema poolt tajutud süüdistatava juhitud sõiduki kiirendusest, mis tuli Kuperjanovi tänava kurvist ja sõitis suunaga edasi Riia tn poole. Samuti kuulis ta pidurdust ja helilist pauku, kui jalakäija jäi auto alla. Liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli tema ja sõiduki vahemaa hinnanguliselt 10-15 meetrit, ta kõndis sel hetkel Ekraani kino poole. Pärast õnnetust nägi, et sõiduki esimene või tagumine telg oli kindlasti vöötrajal.
20.2.Tunnistaja T. A. otseselt liiklusõnnetust pealt ei näinud, kuid on vahetult sündmuskohale sattununa kirjeldanud „auto oli osaliselt ülekäigurajal, mäletamist mööda oli auto üle sõiduraja, milleks ma pean sebrat, tunde järgi 1 m või 1,5 m.“ Kaitsja detailsele küsitlemisele on tunnistaja veelkord vastanud, et „jään oma ütluste juurde, et auto oli osaliselt üle sebra ja pool oli sebral, natuke vähem oli sebral... Pool sebrast oli liiklemiseks vaba, kas te saate aru?“ Tunnistaja T. A. tajus liiklusõnnetuse asjaolusid 10-15 meetri kauguselt läbi avatud sõiduki akna. Kannatanust jalakäija asetses õnnetuses osalenud sõidukist paari meetri kaugusel teel, mitte rohkem (kd 2 lk 5-7). 20.3 Tunnistaja T. L. tajus sündmust U.Z-i tn 6, Friis Kinnisvara välistrepil, kus suitsetas. Tunnistaja ütluste kohaselt Pepleri-Kuperjanovi tänava kurvist tuli „džiibi laadne auto suhteliselt suure kiirusega nurga tagant välja, ma veel mõtlesin, et kuidas ta nii suure -8-
kiirusega julgeb tulla.“ Tunnistaja kinnitas, et auto jäi seisma vöötrajal, pool meetrit siiasinna, aga auto esiots oli Riia tänava suunas (kd 2 lk 7-9). 20.4Tähelepanuta ei saa jätta kannatanu T.V. enda kohtueelsel uurimisel antud ütlusi (18.06.2012), milledes ta on selgitanud oma marsruuti ja liikumisteed U.Z-i tänav 6 asuvast kauplusest koju (U.Z-i 8 kortermaja). Uuritav jalakäijate ülekäigurada oli talle varasemast korduvalt tuttav ja harjumuseks oli kujunenud enne teeületamist vaadata vasakule ja paremale. Kannatanu hinnangul tee telgjooneni jõudes märkas ta Kuperjanovi tänava poolt suuremat sõidukit liginemas. Jõudmata oma liikumist kiirendada toimus läheneva sõidukiga kokkupõrge„Ma olin sellel hetkel juba jõudnud peaaegu kõnniteeni. Minul ei olnud võimalik liiklusõnnetust vältida. ...Kindlasti ei liikunud ma autode vahelt tee peale ja samuti ei liikunud üle lumevallide“ (kd 1 lk 58-59). Apellatsioonist järeldub, et pensionieas kannatanule püütakse omistada ebaadekvaatset tegevust sõidutee ületamisel selleks mitte ettenähtud kohas ja seatakse kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsus, kuid ringkonnakohus leiab, et kannatanu tegevuses vastavalt liikluseeskirjadele pole alust kahelda ning selle versiooni lükkab muuhulgas ümber 06.03.2012 teostatud joobeseisundi tuvastamise saatekiri, mille kohaselt tema veres etanooli ei leitud. 20.5 Apellatsioonis sisaldub etteheitena veel asjaolu, et kannatanu ei osalenud maakohtu istungil. Selles osas on asja materjalide juurde võetud perearst L. Koppeli tõend nr 2394, mille kohaselt oli 01.09.2013 kannatanul laialdane südamelihase infarkt ja tekkis kliiniline surm ning kannatanut elustati 25 minutit. Perearsti hinnangul on patsiendist kannatanul vastunäidustatud nii füüsiline koormus kui vaimne pinge (kd 1 lk 52). Ka enne 08.04.2014 toimunud kohtuistungit esitati kohtule analoogse sisuga tõend ja prokurör rõhutas, et tõendis öeldi otsesõnu, et kannatanu ei saa kohtuistungil viibida. Mõneti sarkastilisena sisaldub apellatsioonis arusaam, et „kannatanul oli 7 kuud tagasi kliiniline surm, ei tõenda seda, et kannatanut ei saaks näiteks ratastoolis kohtusse tunnistama tuua.“ Maakohus on menetlusosaliste arvamuse järgselt määranud KrMS § 271 lg 1 alusel asja arutada ilma kannatanu osavõtuta ja prokuröri taotlusel avaldanud KrMS § 291 lg 1 p 3 kohaselt tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Seega osutub asjakohatuks juba maakohtus esitatud kaitseväide, et kannatanu hoiab kohtupidamisest pahatahtlikult kõrvale või veelgi enam apellatsiooni seisukoht, et kannatanu põhistamata mitteilmumine kohtuistungile on süüdistatava kaitseõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes.
21.Ringkonnakohus nõustub uuritud tõenditest tuleneva järeldusega, et kannatanu ületas sõiduteed jalakäijate ülekäigurajal, mitte sellest oluliselt kaugemal, s.o meetreid edasi Riia tänava poole nagu väidetakse apellatsioonis. Maakohus on siinkohal analüüsinud tunnistaja T. A. ütlusi, kes teadis kinnitada, et sõidutee äärtes olid väljaspool ülekäigurada jäised lumevallid, sest oli lumerohke talv. Nende olemasolu on kinnitanud samuti tunnistajad T. L. ja L. P. Ringkonnakohtu jaoks puudub samuti eluliselt usutav mõjuv põhjus, miks pidi vanemaealine kannatanu vastupidiselt oma varasemale käitumisharjumusele ületama ootamatult takistustena asetsevaid lumevalle väljaspool ülekäigurada, kui selleks oli otseviiv hooldatud teeületuskoht. Ometigi püütakse apellatsioonis kaitseväitena sellist kannatanu liikumisteekonda konstrueerida, mida aga ei kinnita kriminaalasjas kogutud objektiivsed tõendid.
22.Ringkonnakohus ei jaga apellatsiooni seisukohta, et päästeameti ja politseitöötajate ütlusi tuleb ülimuslikult lugeda usaldusväärsemaks kui teiste isikuliste tõendiallikate ütlusi. Ütluste tõeväärtus sõltub konkreetses asjas tajutud tehioludest ning mil määral need on usaldusväärselt ja usutavalt kooskõlas ülejäänud tõenditega. Ringkonnakohus suhtub kiirabiautojuhi P. S. ütlustesse kannatanu asukoha osas kriitiliselt, sest tema sellekohased selgitused pole konkretiseeritavad.Apellatsioonis pakutakse üldistavalt -9-
P. S tajutud vahemaid ning märgitakse tunnistaja ütlustest tulenevalt, et kannatanu ja sõiduki vaheline kokkupõrge leidis aset 10-20 meetrit ülekäigurajast eemal. Ilmekalt kinnitab erinevate tunnistajate tajumisvõimeid näiteks asjaolu, kus tunnistaja P. S on väitnud, et vereloiku ta tee peal ei näinud, küll oli kannatanu juures purunenud alkoholipudel, milles oli ilmselt pruunikat värvi jook olnud (kd 2 lk 9-11). Keegi teine tunnistajatest pole samas midagi taolist väitnud. Siinkohal on vajalik märkida, et jalakäijale otsasõidu korralüldreeglina paiskubinimene talle otsa sõitnud sõidukistlöögi tagajärjel eemale. Maakohus on analüüsinud samuti liiklusõnnetuse skeemi ja fototabeleid. Piki sõiduteed mõõdetuna jalakäijate ülekäigurajast 12,60 meetri kaugusel ja tee telgjoonest 0,45 meetri kaugusel asub veretaoline loik. Tõepoolest, taoline märge 06.03.2012 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollis sisaldub (kd 1 lk 67-69). Kuna käesolevas asjas oli liikluspolitseinike saabumise ajaks kiirabikannatanu sündmuskohalt ära viinud, siis jäi tema asukoht sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseerimata ja sellest tulenevalt ongi abipakkuvaks isikuliste tõendiallikate ütlused. Seega kui usaldusväärsed tunnistajad on näinud süüdistatava sõidukit kannatanuga kokkupõrke järgselt osaliselt ülekäigurajal, siis õigeks tuleb lugedaanalüüs ja tuvastatud faktide alusel maakohtu järeldus, et kannatanu lamamise kohani sõiduteel oli ca 10-12 meetrit ülekäigurajast. See asjaolu välistab aga otsasõidu samal kaugusel, sest nagu nimetatud paiskub kannatanu löögi tagajärjel sõidukist eemale ja sel juhul oleks kannatanu asukoht teel pidanud olema oluliselt kaugemal. Ringkonnakohus leiab, et pole usutav seega kaitseversioon kannatanule otsasõidust ca 10 meetri kaugusel jalakäijate ülekäigurajast Riia tänava poole.Süüdistatava juhitud sõiduki esiotsas fikseeritud muljumisjälg kinnitab kokkupõrke hetkel kannatanule mõjunud löögi tugevust ja asjaolu, et sõiduk lükkas kannatanut ülekäigurajalt kuni peatumiseni teatud vahemaa edasi, kus saadud löögist paiskus kannatanu eemale teekattele. Kannatanule sõidukiga kokkupõrke hetkel ja maapinnale kukkumisel toiminud füüsikalise jõu tugevust kinnitab ilmekalt TÜ Kliinikumis fikseeritud raskete vigastuste olemasolu mitmesuguste roide-ja luumurdude ning aordikaare ja rinnaaordi lähimise osa traumaatilise lõhestumisega.
23.Apellatsioonis on osundatud sündmuskoha vaatlusprotokolli skeemi liiklusõnnetuse esmasele kirjeldusele, kus on märgitud resümeerivalt, et „jalakäija ületades sõiduteed selleks mitte ettenähtud kohas, mille tagajärjel sai löögi paremalt poolt lähenenud sõiduautolt.“ Samalskeemil on tähise nr 4 all märgitud „veretaoline loik“ asfaltkattel. Skeemilt nähtub, et süüdistatava juhitud sõiduk ei paikne enam õnnetuskohas, samuti pole sündmuskohal kannatanut (kd 1 lk 68-69). Asjakohane on rõhutada asjaolu, et süüdistatavast sõidukijuht oli enne politseitöötajate saabumist muutnud sündmuskohta ja manööverdanud sõiduki kõrvalasuvale U.Z-i tänavale. Sündmuskoha vaatlusprotokolli skeemi osas andis maakohtus ütlusi liikluspolitseinik S. L. (kd 2 lk 13-15). Ta selgitas, et liiklusõnnetuse esmase kirjelduse kirjutastema, kuid tegi seda info alusel, mille sai juhi käest. „Mina temaga ei vestelnud ja mina küsisin seda paarimehe S. J. käest ja tema ütles nii.“ Eeltoodust järeldub, et liiklusõnnetuse akti skeemil olev järeldus jalakäija tegevusest, mida kaitsja rõhutab, on pärit süüdistatavast sõidukijuhi omapoolsest selgitusest ja kaaspolitseiniku hinnangust. See aga ei riimu teiste maakohtu poolt uuritud tõenditega ja ringkonnakohus ei saa nõustuda apellatsiooni väitega, et liiklusõnnetuse skeemiga on kindlaks tehtud, et kannatanu ületas teed selleks mitte ettenähtud kohas.
24.Ringkonnakohus nõustub maakohtuanalüüsi ja arutluskäiguga selles, et ülekäigurajal sõidutee ületamist alustanud kannatanu pidi olema samal ajal Kuperjanovi tänava kurvist sõidukiga liikunud süüdistatavale nähtav enne kokkupõrget mitme sekundi vältel. Siinjuures - 10 -
on maakohus arvestanud sõidutee laiust, kannatanu vanusest tulenevat liikumiskiirust ja kiirusega 40 km/ h liikuva sõiduki poolt läbitavat vahemaad ja peatumisteekonda. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni seisukohaga, et maakohus on oma fantaasia alusel konstrueerinud liiklusõnnetuse faktilisi asjaolusid. Tegemist ei ole väga keeruka liiklusõnnetuse asjaoludega, vaid ülekäigurajal jalakäijale otsasõiduga ning esitatud järeldused ka ringkonnakohtule arusaadavalt jälgitavad. Selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks kindlasti tõlgendada süüdistatava kasuks, ei tuvastanud ka ringkonnakohus.
25.Tagajärjedeliktide korral moodustavad sarnaselt tahtliku süüteoga ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Ettevaatamatusdelikti mõttes eeldab tegu mingi objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. (RKKKo-d 3-1-1-136-05, p 9 ja 31-1-90-06, p 21). Käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et U.Z rikkus hoolsuskohustust ning ei arvestanud jalakäijate ülekäigurajale sõidukiga lähenedes võimalusega, et jalakäija ületab sõiduteed. Kohusetundliku ja tähelepaneliku suhtumise korral oleks ta pidanud seda ette nägema. Teo subjektiivset külge iseloomustab seega liiklusnõuete rikkumine hooletusest. Asjas pole tuvastamist leidnud, et kannatanu ülekäigurajal olles oleks süüdistatavast juhi reageerimise aeg lühenenud ettenägematute ja juhist sõltumatute asjaolude, ootamatuste jne. tõttu.Sõites Kuperjanovi tänava kurvist mööda Pepleri tänavat suunaga Riia tänava poole oli U.Z küllaldaselt aega vähendada kiirust ja märgata jalakäijate ülekäigurajal toimuvat, kuid ometigi ta seda vajalikul hoolsusastmel ei teinud. Õigustatud on siinjuures maakohtu seisukoht, et süüdistatavale tuleb heita ette sõitmist kiirusega, mille puhul ei olnud tal peatumiseks piisavalt aega,et ülekäigurajal eesliikuvatkannatanut märgata. Valides taolisel viisil sõidukiiruse,polnud U.Z piisavalt hoolas, et tagada liiklusohutust ja sõitis otsa ülekäigurajal teed ületanudjalakäijale.Seega on tuvastamist leidnud seos süüdistatava poolt LS nõuete rikkumise ja kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamise vahel. Seega leiab ringkonnakohus, etU.Z-i süüditunnistamisel KarS § 423 lg 1 järgi LS §-de 33 lg 1, 35 lg 1 ja 35 lg 4 nõuete rikkumises on maakohus kohaldanud õigestimateriaalõigust ega pea maakohtu otsuse tühistamist apellatsioonis esitatud vastuväidete alusel põhjendatuks.
26.Maakohtu otsusega mõisteti süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 2000 eurot kannatanu T.V. lepingulise esindaja kulu. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooniga, et maakohus on seejuures rikkunud menetlusnorme. Subjektiivne väide, et kuna kohus jättis tsiviilhagi läbi vaatamata, menetles asja ilma kannatanu osavõtuta ja kannatanu esindaja panus kriminaalasja arutamisel on olnud väga minimaalne, ei saa olla käsitletav menetlusnormide rikkumisena ja ei ole esindaja kulu väljamõistmise seisukohalt asjakohane. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega ja KrMS § 180 lg 1 järgi süüdimõistva otsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu esindaja õigusabikulud vastavalt esitatud spetsifikatsioonile ei ole ebamõistlikud suured (kd 1 lk 139-146).
27.Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 esimeses lauses märgitu kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Seega süüdistatava U.Z-i kokkuleppel kaitsja M. Paabumetsa menetluskulud apellatsioonimenetluses summas 1800 eurot jäävad süüdistatava enda kanda.
Tiit Lõhmus
Paavo Randma - 11 -
Maarika Kuusk
- 12 -
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.