Janek Kurg süüdistuses KarS § 183 lg 2 p-de 1,2, § 202 lg 2 p 1, § 424, § 184 lg 2 p-de 1,2 järgi Aliis Kurg süüdistuses KarS § 183 lg 2 p-de 1,2, § 202 lg 2 p 1, § 185 lg 2 p 2, § 184 lg 2 p-de 1,2 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja) 14. aprilli 2014 otsus
Apellatsioonide esitajad
Süüdistatava Janek Kurg kaitsja vandeadvokaat Rein Napa Süüdistatava Aliis Kurg kaitsja Monica Meristo
Prokurör
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak
Süüdistatavad
Janek Kurg isikukood XXX; elukoht XXX; Eesti Vabariigi kodanik; põhiharidusega; emakeel - eesti keel; töökohta ei oma; varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, viimati Tartu Maakohtu 22.02.2012 otsusega KarS § 199 lg 2 p 4 järgi 3 kuulise vangistusega, mis asendatud üldkasuliku tööga 180 tundi tegemise tähtajaga 1 aasta (karistus kantud 08.03.2013); kahtlustatavana kinni peetud alates 22.08.2013; tõkend vahistamine alates 23.08.2013. Aliis Kurg isikukood XXX; elukoht XXX; Eesti Vabariigi kodanik; põhiharidusega; emakeel - eesti keel; töökohta ei oma; varem kriminaalkorras karistamata; kahtlustatavana kinni peetud 22.08.2013, vahistatud alates 23.08.2013, vabastatud vahi alt elektroonilise valve alla 31.12.2013.
Kaitsjad
Vandeadvokaat Rein Napa Monica Meristo
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt Aliis Kurele mõistetud karistuse osas.
2.Tartu Maakohtu otsusega Aliis Kurele KarS § 183 lg 2 p-de 1,2 ja KarS § 184 lg 2 pde 1,2 karistuseks mõistetud vangistus - 3 aastat jätta muutmata. Mõistetud karistusest lugeda KarS § 74 lg 2 alusel ära kandmisele kuuluvaks 4 kuud ja 9 päeva vangistust, milline lugeda kantuks tema eelvangistuses viibitud ajaga, s.o 22.08.2013 – 31.12.2013 ( 4 kuud ja 9 päeva). Ülejäänud karistuse osa, s.o 2 aastat 7 kuud ja 21 päeva, jätta KarS § 74 lg 1 alusel täitmisele pööramata kui Aliis Kurg ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab katseajal KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid: 1) elab kohtu määratud alalises elukohas – XXX; 2) ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. KarS § 75 lg 2 p-de 2,4 alusel kohustada Aliis Kurge mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume ja otsida endale töökoha ühe kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist või võtta end arvele Töötukassas.
3.Tõkend vahistamine, mis on asendatud Tartu Maakohtu 19.12.2013 määrusega elektroonilise valvega 31.12.2013, tühistada.
6.Janek Kure kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
7.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Rein Napa kaudu õigusabikulud 288 eurot (sealhulgas käibemaks 48 eurot), vandeadvokaat Rein Napale apellatsioonimenetluses Janek Kurele riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista Janek Kurelt menetluskulud, s.o kaitsjatasu vandeadvokaat Rein Napa poolt osutatud riigi õigusabi eest 288 eurot riigituludesse. Janek Kurel tasuda nimetatud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB a/a EE891010220034796011, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198 või Swedbank a/a EE932200221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Janek Kurg 1-14-465 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
EDASIKAEBAMISE KORD:
Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohus arutas Janek Kure ja Aliis Kure süüdistust alljärgnevas: - KarS § 183 lg 1 järgi selles, et nemad tegutsedes koos ühtse tahtlusega ja ühiselt kooskõlastatult, omandasid seni teadmata ajal ja kohas vähemalt ühe grammi narkootilist ainet amfetamiini. 01.04.2013 andsid Tartu linnas Ringtee tn 75 Lõunakeskuse parklas enda kasutuses olevas sõiduautos Opel Vectra registreerimismärgiga XXX ühe grammi narkootilist ainet amfetamiini edasi U.P. ile. - KarS § 183 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles, et nemad isikutena, kes on varem toime pannud KarS
12.peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo, tegutsedes koos ühtse tahtlusega ja ühiselt kooskõlastatult, omandasid seni teadmata ajal ja kohas vähemalt ühe grammi narkootilist ainet amfetamiini, millest 02.04.2013 Põlva maakonnas enda kasutuses olevas sõiduautos Opel Vectra registreerimismärgiga XXX andsid edasi ühe grammi narkootilist ainet amfetamiini U.P. ile. - Lisaks süüdistati Janek ja Aliis Kurge KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles, et nemad, olles grupis eesmärgiga vedada narkootiline aine sõiduautoga Opel Vectra registreerimismärgiga XXX Põlvamaale Kõlleste valda Ihamaru külla, omandasid 22.08.2013 seni kindlaks tegemata ajal ja kohas suures koguses so 47, 85 grammi narkootilist ainet amfetamiini ja valdasid seda enese juures kuni nende kinnipidamiseni politsei poolt 22.08.2013 kell 14.20. Janek ja Aliis Kurg peitsid narkootilise aine metallist karpi Aliis Kure püksivöö vahele, kust see 22.08.2013 Põlva linnas Võru tn 12 Põlva politseijaoskonna hoovil toimunud läbiotsimise käigus leiti.
3.J. Kurele esitati süüdistus ka KarS § 424 järgi, millises osas apellatsioonimenetlust ei toimu. Samuti ei toimu apellatsioonimenetlust osas, milles kohus mõistis Janek ja Aliis Kure õigeks süüdistusest loobumise tõttu.
4.Tartu Maakohtu 14.04.2014 otsusega mõisteti Janek Kurg õigeks süüdistuses KarS § 202 lg 2 p 1 järgi. Sama otsusega mõisteti J. Kurg süüdi KarS § 183 lg 2 p-de 1,2 järgi ja karistati vangistusega 8 kuud. J. Kurg mõisteti süüdi ka KarS § 424 järgi ning karistati 1 aasta pikkuse vangistusega. J. Kurg mõisteti osaliselt õigeks KarS § 184 lg 2 p-de 1,2 järgi, so suures koguses narkootilise aine omandamises koos Aliis Kurega. J. Kurg mõisteti süüdi KarS § 184 lg 2 pde 1,2 järgi ja karistati vangistusega 3 aastat 10 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel üksikaristustest raskeima suurendamise teel mõisteti J. Kurele liitkaristuseks 4 aastat vangistust. Lisakaristusena võeti J. Kurelt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks alates otsuse jõustumisest. Lisakaristus laieneb põhikaristuse kandmise ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale. Tõkend vahistamine jäeti kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata. Karistuse kandmise aja algust arvestatakse alates 22.08.2013.
5.Tartu Maakohtu 14.04.2014 otsusega mõisteti Aliis Kurg õigeks süüdistuses KarS § 202 lg 2 p 1 järgi ning süüdistuses KarS § 185 lg 2 p 2 järgi. A. Kurg mõisteti süüdi KarS § 183 lg 2 p-de 1,2 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud. A. Kurg mõisteti osaliselt õigeks süüdistuses
KarS § 184 lg 2 p-de 1,2 so suures koguses narkootilise aine omandamises koos J. Kurega. A. Kurg mõisteti süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1,2 järgi ja karistati vangistusega 3 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning mõisteti A. Kurele liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loetakse karistusaja hulka A. Kure eelvangistuses viibitud aeg 22.08.2013 kuni 31.12.2013, so 4 kuud 9 üheksa päeva. A. Kure kandmisele kuuluvaks karistuseks on 2 aastat 7 kuud 21 päeva vangistust. Tõkend vahistamine, mis on asendatud elektroonilise valvega, jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
ESIMESE ASTME KOHTUOTSUSE SISU
6.Maakohus leidis, et Janek ja Aliis Kurele esitatud süüdistus KarS § 183 lg 2 p-de 1,2 on tõendatud, põhistades seda järgmiselt. 6.1 Süüdistatavate kohtuistungil antud ütlused, tunnistaja U.P. i kohtueelse menetluse käigus antud ütlused ja jälitusprotokollis toodu kogumis tõendavad, et Aliis ja Janek Kurg omandasid 01.04.2013 kohtu poolt täpselt tuvastamata kohas narkootilist ainet amfetamiini ja andsid sellest 1 gr 01.04.2013 õhtul Tartus Ringtee tn 75 Lõunakeskuse parklas sõiduautos Opel Vectra edasi U.P. ile. 6.2 Jälitusprotokollides fikseeritud telefonikõned A. Kure ja U.P. i vahel tõendavad, et Aliis ja Janek Kurg käisid 01.04.2013 hankimas narkootilist ainet, mille nad ka said. Viimaste sõnul tarvitavad nad juba aastaid amfetamiini, mistõttu on alust arvata, et aine, millest telefonis räägiti, oli amfetamiin. Ehkki süüdistatavad on kategooriliselt eitanud narkootilise aine üleandmist U.P. ile, tõendavad seda viimase ütlused, mis on kooskõlas jälitusprotokolliga. Kuigi U.P. keeldus kohtus ütluste andmisest, viidates soovimatusele end süüstada, on ta andnud ütlusi kohtueelses menetluses. Üksnes asjaolu, et tegemist on narkootilisi aineid tarvitava isikuga, ei anna alust kahelda tema ütluste usaldusväärsuses. Narkootilise aine üleandmist ühelt isikult teisele tõendavadki sageli üksnes selles tehingus osalenud isikute ütlused ning omandamisest on huvitatud eelkõige nende vahetud tarvitajad. U.P. i ütlused on kooskõlas jälitusprotokollis sisalduva tõendusteabega. 6.3 Kohus märkis, et sellest, et U.P. ka tegelikult Aliis ja Janek Kure käest amfetamiini sai, näitab nende omavaheline telefonivestlus 02.04.2013 kell 00:20, milles A. Kurg tundis huvi üle antud aine mõju osas ning U.P. kinnitas omakorda, et on täitsa hea. Viidatud telefonikõne valguses pidas kohus eluliselt ebausutavaks J. Kure väidet, et U.P. sai narkootilise aine kelleltki teiselt juba enne nendega kohtumist. Juhul kui sellist versiooni jaatada, polnuks A. Kurel vajadust hiljem U.P. ilt üle küsida, kuidas aine mõjus ja avaldada pahameelt, et mõni teine pole maitsega rahul olnud. 6.4 Kohus luges tunnistaja U.P. i kohtueelse menetluse käigus antud ütluste ja jälitusprotokollis tooduga tõendatuks, et Aliis ja Janek Kurg andsid 02.04.2013 enda kasutuses olevas sõiduautos Opel Vectra edasi U.P. ile 1 gr amfetamiini. Eeltoodut kinnitab jälitusinformatsiooniga kogutu. Protokollist nähtuvalt helistas 02.04.2013 kella 19:42 ajal U.P. A. Kurele ja kutsus endale vastu. Taustalt on J. Kurg avaldanud, et annab mao tableti kaasa. A. Kurg on seepeale selgitanud: „Juss annab mao tabletid kaasa, ta ei viitsi sisse segada“. Kohus leidis, et eluliselt ei ole usutav, et kokku saadi vaid maotablettide üleandmiseks. Toimunud vestluses arutati ka rahaasjade üle, mis võimaldab teha järelduse, et U.P. pidi saadu eest tasuma. Kuna eelmisel päeval olid süüdistatavad käinud amfetamiini hankimas, on eluliselt usutav, et neil oli ka 02.04.2013 amfetamiini, mida U.P. ile üle anda. Arvestades eelmisel päeval hangitud kogust (01.04.2013 kõnes on A. Kurg avaldanud, et said 20), võib eeldada, et tegemist oli eelmisel päeval hangitud ainega.
6.5 Süüdistatavad käitlesid narkootilist ainet ühiselt, käisid seda hankimas koos ja toimetasid ühiselt Põlva maakonda. A. Kure telefonivestlustesse on sekkunud ka J. Kurg, toetades sisuliselt esimese poolt öeldut. U.P. i sõnade kohaselt oli A. Kure poolt narkootilise aine üleandmise juures J. Kurg, mistõttu on tegemist narkootilise aine käitlemisega Janek ja Aliis Kure poolt ühiselt ja kooskõlastatult.
7.Maakohus leidis, et Janek ja Aliis Kurele esitatud süüdistus KarS § 184 lg 2 p-de 1,2 on tõendatud, põhistades seda järgmiselt. 7.1 Kohus leidis, et A. Kurg ei ole suutnud kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste muutmist veenvalt põhistada, mistõttu jättis kohtus antud ütlused tõendikogumist välja. Kohus leidis, et A. Kure uriiniproovis (mis võeti pärast kahtlustatavana ülekuulamist ja enne vahistamistaotluse läbivaatamist) leitud amfetamiin ei tähenda iseenesest seda, et A. Kurg oli 23.08.2013 narkojoobe seisundis. Viimane eeldab lisaks narkootilise aine organismis leidumisele ka kehaliste ja/või psüühiliste funktsioonide häirumist või muutumist. A. Kurel ei ole joobeseisundit tuvastatud. Liiatigi toimus vahistamistaotluse läbivaatamine kaitsja juuresolekul, kes ei ole seadnud kahtluse alla A. Kure võimelisust menetlustoimingus osaleda. Kohus ei pidanud usutavaks ka A. Kure selgitusi uurija poolt etteöeldud tekstist või soovist kaitsta J. Kurge. 23.08.2013 antud ütlustes on A. Kurg J. Kure osalust kuriteo toimepanemises sõnaselgelt kinnitanud ning ka vahistamistaotluse läbivaatamisel on ta kinnitanud, et suur osa juhtunus on just abikaasal. Kahtlustatavana antud ütlused on sedavõrd detailsed, et puudub usutavus, et sündmuskohas mitteviibinud isik saanuks sündmuste käiku sedavõrd detailselt välja mõelda ja A. Kurele teksti dikteerida. 7.2 J. Kure ütlused kogumis tõendavad kahtlustatavana kinnipidamise protokollide, 22.08.2013 läbiotsimise protokolli ja 26.08.2013 vaatlusprotokolliga seda, et 22.08.2013 kella 14:20 ajal sõiduautos Opel Vectra, milles viibisid Aliis ja Janek Kurg leiti metallist karp pulbriga. A. Kurg peitis karbi vöö vahele ning see leiti hiljem temalt läbiotsimise käigus ja võeti ära. Lisaks leiti sõidukist veel narkootiliste ainete tarvitamisele viitavaid esemeid. 7.3 Ekspertiisiarvamus (13E-AN1072) tõendab, et A. Kure pükste vöö vahele peidetud metallkarbis olnud 47,85 gr pulbrit sisaldab 7,38 gr amfetamiini. Tegemist on suure kogusega. Autost leitud minigripp kilekotis ja süstlas olnud vedelikus leidus samuti amfetamiini, mis kinnitab ka J. Kure ütlusi, et 22.08.2013 tarvitasid nad A. Kurega koduteel amfetamiini. 7.4 A. Kure seotust suures koguses narkootilise aine valdamisega koos J. Kurega tõendab asjaolu, et see leiti tema juurest. Narkootilise aine valdamine on võimalik ka seda omandamata. Süüteokoosseisu objektiivse külje realiseerimiseks ei ole oluline, kui pikka aega narkootilist ainet vallata. 7.5 A. Kurg pani narkootilise aine valdamise toime koos J. Kurega vähemalt kaudse tahtlusega. Eluliselt ei ole usutav, et olukorras, kus A. Kurg teadis eelnevalt autos amfetamiini olemasolust (kuna oli koos kaassüüdistatavaga seda tarvitanud), peitis ta autos oleva amfetamiini sisaldava karbi ilma lisaküsimusteta J. Kure käsul püksivöö vahele, pidamata vähemalt võimalikuks seda, et karbis on veel narkootilist ainet. 7.6 S.B. i kohtuistungil antud ütlused ei oma küll käesoleva episoodi koha pealt tõenduslikku teavet, ent võimaldava koos jälitustoimingu protokollis fikseeritud teabega (A. Kure jutuajamised S.B. i ja A.G. ga) teha järeldusi selle kohta, et A. Kurg ei olnud narkootikumide käitlemises võhik ning teadis, kust ja mis hinnaga neid saada. Seega asjaolu, et A. Kurg oli narkootikumide hankimisega hästi kursis, ta oli ka varem käinud J. Kurega Loksal
narkootikume hankimas ning seda tehti ka 22.08.213, ei pidanud kohus eluliselt usutavaks, et A. Kurg ei pidanud vähemalt võimalikuks, et karbis on amfetamiin. 7.7 Kohus ei pidanud usutavaks A. Kure selgitust, mille kohaselt ta arvas, et karbis on süstlad. Kuna A. Kurg käis ise süstlaid ostmas, on usutav, et ta ka teadis, mis neist edasi sai. Enamik süstlaid leiti käekotist ja lahtised süstlad juhi kõrvalistuja poolsest sahtlist, mistõttu ei haaku tõendid A. Kure selgitustega. Suurema osa süstlaid pani ta ise käekotti ja ülejäänu uksesahtlisse, mistõttu ei olnud autos rohkem süstlaid, mille võinuks peita metallkarpi.
8.Kohus, osundades KarS § 56 sätestatule, põhistas Janek ja Aliis Kurele mõistetud karistust järgmiselt. 8.1 Kohus pidas J. Kure teosüüd tunduvalt suuremaks kui A. Kure süüd, kuivõrd tema osa seisnes narkootilise aine lühiajalises valdamises. Kummagi teosüüd iseloomustab narkootilise aine kogus, mis ei olnud küll väga suur, ent ületas mitmekordselt alammäära, millest alates loetakse kogus suureks. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et J. Kurge on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Samas ei ole teda varem karistatud narkootilise aine käitlemisega seotud kuritegude eest. A. Kure varasem kriminaalkaristus on kustunud. 8.2 Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus arvestas karistuse mõistmisel süüdistatavate isikuid (aastaid legaalsed sissetulekud puuduvad, narkootiliste ainete tarvitajad) ja leidis, et karistusena on põhjendatud kohaldada raskemaliigilist karistust. Võttes arvesse keskmist sanktsioonimäära, leidis kohus, et otstarbekas on karistus mõista tunduvalt alla selle. Kohus leidis, et J. Kure süü suurust arvestades peab tema karistus olema raskem. Kuna J. Kurg on toime pannud erilaadilisi kuritegusid (narkootilise aine käitlemine ja mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis), pidas kohus põhjendatuks liitkaristuse mõistmisel kasutada asperatsioonipõhimõtet. A. Kure teod on samaliigilised ning tema karistamisel tuleb lähtuda absorptsioonipõhimõttest. Mõlema süüdistatava tegevust iseloomustab narkootiliste ainete korduv käitlemine, mistõttu tuleb mõistetav vangistust ära kanda reaalselt. A. Kure puhul ei anna kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik alust jätta tema suhtes vangistust osaliselt tingimuslikult täitmisele pööramata. Ka lühiajaline reaalne vangistus ei ole A. Kure isikut arvestades piisav mõjutamaks teda edaspidi hoiduma õigusvastasest käitumisest. Ka osundab A. Kure varasem käitumine (kriminaalhoolduse luhtumine), et kriminaalhooldus ei täitnud oma eesmärke.
APELLATSIOONIDES ESITATUD TAOTLUSTE SISU
9.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Janek Kure kaitsja Rein Napa, kes taotleb tühistada Tartu Maakohtu otsus J. Kure süüdimõistmise ja karistamise osas KarS § 183 lg 2 pde 1,2 järgi ja teha uus otsus, millega mõista ta süü tõendamatuse tõttu õigeks. Samuti taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist J. Kure süüdimõistmises ja karistamises KarS § 184 lg 2 pde 1,2 järgi ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada J. Kurg süüdi KarS § 184 lg 1 alusel, mõistes talle kergema karistuse. Moodustada uus liitkaristus KarS § 64 lg 1 sätete alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima, KarS § 184 järgi mõistetava karistusega. Kaitseargumendid on kokkuvõtlikult järgmised. 9.1 Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja menetlusõiguse rikkumine. 9.1.1 Apellant on seisukohal, et 01.04.2013 ja 02.04.2013 ühe grammi amfetamiini üleandmine U.P. ile ei ole tõendatud. Viimane keeldus istungil ütluste andmisest põhjendusel, et see võib teda süüstada. Ta selgitas, et on narkosõltlane ning sedagi, et ühe sõltlase ütlused teise vastu ei tähenda midagi ja seepärast võis ta kohtueelsel uurimisel rääkida uurijale mida iganes.
Tunnistaja ütlusi ei saa usaldusväärseks pidada ning need tuleks tervikuna kõrvale jätta. Jälitustoimingu protokollist nähtub, et A. Kurg on 01.04.2013 kell 18:08 toimunud vestluses U.P. ile avaldanud, et mõnekümne minuti pärast saavad, samas on viimane avaldanud, et ka tema umbes tunni pärast vist saab. Seega ei ole välistatud, et U.P. sai 01.04.2013 õhtul siiski amfetamiini mujalt ning Janek ja Aliis Kure ütlused, et nemad ei ole tunnistajale süüdistuses nimetatud ajal ja kohas amfetamiini üle andnud, ei ole ümber lükatud ning J. Kurg tuleb süüdistuses KarS § 183 lg 2 p-de 1,2 järgi õigeks mõista. 9.1.2 Süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1,2 järgi Janek ja Aliis Kure poolt 22.08.2013 Loksalt 47,85 gr amfetamiini omandamises, hoidmises ja edasitoimetamises on A. Kurg kohtueelses menetluses ja kohtus andnud vastukäivaid ütlusi, põhjendades kohtueelses menetluses antud ütlusi sooviga kaitsta J. Kurge. Samas ei saanud ta narkojoobe tõttu aru oma tegevuse adekvaatsusest. Nendel asjaoludel tuleb A. Kure ütlused tervikuna kõrvale jätta. J. Kurg on kohtueelsel uurimisel ja kohtus andnud ühetaolisi ütlusi sellest, et A. Kurg narkootilise aine omandamisest Loksal midagi ei teadnud ja võis seda aimata alles siis, kui politseipatrulli ja neid jälitanud sõiduki märkamisel palus J. Kurg kõrvalistujal visata autos olnud metallkarp aknast välja. A. Kurg sellega hakkama ei saanud, pistes metallkarbi püksivärvli vahele. J. Kure ütlused ei ole kohtukõlblike tõenditega ümber lükatud. A. Kure poolt narkootilist ainet sisaldava metallkarbi lühiajaline enese käes hoidmine ei ole vaadeldav kuriteona KarS § 184 lg 2 mõttes ning ta tuleks õigeks mõista, kvalifitseerides J. Kure käitumise ümber KarS § 184 lg 1 järgi.
10.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka Aliis Kure lepinguline kaitsja M. Meristo, kes taotleb tühistada maakohtu otsus A. Kure süüditunnistamises KarS § 183 lg 2 p-de1,2 järgi ja § 184 lg 2 p-de 1,2 järgi ja mõista ta nimetatud osas õigeks. Alternatiivina taotleb kaitsja karistuse vähendamist, mõistes reaalse vangistuse pikkuseks vahi all viibitud aja ning ülejäänud vangistuse tingimisi. Kaitseargumendid on kokkuvõtlikult järgmised. 10.1 Süüdistus KarS § 183 lg 2 p-de 1,2 järgi. U.P. i ütlusi ei saa tõendina arvestada ning jälitusprotokollis toodu on kaudne tõend, mida ükski tõend ei kinnita. Süüdistuse tuginemine kas täielikult või olulises osas kohtueelses menetluses antud ütlustele, mille andnud isikut ei ole võimalik istungil või kohtueelses menetluses küsitleda, rikub EIÕK art 6 garantiisid. Vastavalt EIÕK art 6 § 3 ja KrMS § 15 lg-le 3 ei saa kohtulahend tugineda üksnes sellisele tõendiallikale, keda süüdistataval küsitleda võimalik ei olnud. U.P. keeldus kohtus ütlusi andmast, kuna tal oli hirm. See ei anna aga kohtupraktika kohaselt reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (RKKK 3-1-1-89-12). Kaitsja märgib osundades mitmele Riigikohtu lahendile, mis käsitlevad tõendite usaldusväärsuse hindamist, leides et U.P. i kohtuistungil avaldatud ütlused on üldsõnalised ja tõendina ei tohiks neid arvestada. Jälitusprotokoll ei kinnita, et A. Kurg oleks andnud U.P. ile vähemalt 1 gr amfetamiini. Asjaolu, et arutatakse aine mõju ja muid asjaolusid, ei tähenda, et see aine oleks saadud A. Kure käest. Lisaks leiab apellant, et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab eeskätt kohtu veendumust selles, et tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses taasesitada. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab nt see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada aset leidnud kohtumiste asjaoludele, reprodutseerida detailiderohkelt asetleidnud vestlusi ja nendega kaasnevaid detaile, mis ei olegi kuriteoga seotud. Tavapäraselt ei suuda valeütlusi andev isik enda väiteid selliste detailidega varustada. U.P. i ütlused on üldsõnalised ja süüdistust ei kinnita. Ehkki kaitsja möönab, et kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemine ka vaid ühele tõendile ja kaudsetele
tõenditele, peaks arvestama Riigikohtu sellekohases praktikas väljatoodud seisukohtadega (vt nt RKKK 3-1-1-68-11, 3-1-1-15-12, 3-1-1-18-10), mis käesoleval juhul võimaldavad teha järelduse A. Kure süü puudumisest talle inkrimineeritavas kuriteos. 10.2 A. Kurele esitatud süüdistus KarS § 184 lg 2 p-de 1,2 järgi. A. Kurg on veenvalt selgitanud, millest tulenevalt on ta kohtus andnud teistsuguseid ütlusi, mis tegelikkuses kattuvad ka kohtueelses menetluses teisel ülekuulamisel antud ütlustega – nimelt oli ta narkojoobes. Kuigi proov võeti järgmisel päeval, pidi menetlejale selge olema, et kui isiku uriiniproovis leidub narkootilist ainet, ei saa teda üle kuulata. A. Kurg sai ise aru, et on narkojoobes. Apellant vaidleb vastu A. Kurelt leitud aine valdamisele. Kogu asetleidnud sündmus toimus väga ruttu. Puuduvad tõendid, et A. Kurg oleks teadnud või ka möönnud, et karbis on narkootiline aine. Asjaolu, et koos eelnevalt amfetamiini tarvitati, ei muuda tõendatuks asjaolu, et A. Kurg pidi teadlik olema sellest, et karbis on just amfetamiin. Ka kohtu viidatud tunnistaja S.B. i ütlused on antud asjas täiesti asjakohatud ja ei tõenda esitatud süüdistusi. Kohtu käsutuses ei ole tõendeid, mis kinnitaksid, et A. Kurg tõsikindlalt teadis või jõudis isegi möönda, et karbis on suures koguses narkootiline aine. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, kuidas A. Kurg teadis narkootilise aine kogusest ja sellest, et see on just selles karbis, mis ta endale vöö vahele pani. Antud asjas ei ole kohus tuvastanud tõendid, mis viitaksid kaudsele või otsesele tahtlusele. 10.3 A. Kurele mõistetud karistus. Kohtu poolt mõistetud karistusest järeldab apellant, et kohus on karistanud A. Kurge ka selle eest, et tegemist on narkootilise aine tarvitajaga. Apellant leiab, et A. Kure süü on väike ja seda tuleb ka karistuse mõistmisel arvestada. Kohtu mõistetud karistus ei ole kooskõlas teosüüga. Apellant leiab, et kohus ei ole karistust mõistes arvestanud kehtiva kohtupraktikaga ja A. Kure isikuga (varem kriminaalkorras karistamata). A. Kurg ei teadnud, et autos on nii palju narkootilist ainet ja et J. Kurg üldse niipalju seda omandas. A. Kurg viibis vahi all 4 kuud ja talle on see oma eriprevantiivset mõju avaldanud. Apellant leiab, et A. Kure karistamise eesmärke täidaks ka tingimisi vangistuse mõistmine. Elektroonilise valve tingimusi ei ole A. Kurg rikkunud, täites ka kõiki kriminaalhooldaja nõudeid. A. Kurg soovib minna tööle. Töökoht on olemas.
11.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 28.05.2014 määrusega anti kirjalikus menetluses pooltele tähtaeg seisukohtade esitamiseks kuni 13.06.2014. Ringkonnakohtus registreeriti 16.06.2014 prokuröri seisukoht, mis on samal päeval digitaalselt allkirjastatud. Seega on seisukoht esitatud hilinenult.
RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
12.Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsuse ja sellele esitatud edasikaebustega on seisukohal, et apellatsioonid jäävad rahuldamata. Apellatsioonikohus lahendab esmalt küsimuse, kas maakohus toimis õiguspäraselt võttes tõendina vastu tunnistaja U.P. i kohtueelses menetluses antud ütlused, võtab seisukoha kriminaalasjas kogutud tõendite hindamise ja karistuse osas ning lahendab viimaks J. Kure kaitsja taotluse riigi õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamises. I
13.A. Kure kaitsja on maakohtule ette heitnud menetlusõiguse olulist rikkumist, täpsemalt on leitud, et esimese astme kohus ei oleks tohtinud tõendina vastu võtta tunnistaja U.P. i kohtueelses menetluses antud ütlusi. Selliselt on maakohus rikkunud süüdistatava konfrontatsiooniõigust (EIK art 6 lg 3 (d), KrMS § 15 lg 3). Riigikohtu praktikas ei anna tunnistaja hirm reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi. 13.1 Riigikohus on sedastanud, et KrMS § 291 lg 1 p-s 2 märgitud juhul võib kohus deponeerimata ütlused tõendina vastu võtta vaid KrMS § 291 lg-s 3 loetletud kolme tingimuse samaaegsel esinemisel. Esimese tingimuse (KrMS § 291 lg 3 p 1) kohaselt ei tohi ütluste andmise asjaolud ja tunnistaja isik anda alust kahelda tõendi (tunnistaja) usaldusväärsuses. Teise tingimuse (KrMS § 291 lg 3 p 2) kohaselt peab ütluste vastuvõtmist tõendina taotlema kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks. Kolmanda tingimuse (KrMS § 291 lg 3 p 3) kohaselt peab vastaspoolele olema tagatud küllaldane võimalus esitada ütlustele vastuväiteid. Need kolm tingimust võib omakorda jagada kahte rühma. Esimeses ja kolmandas punktis nimetatud tingimused seonduvad süüdistatavale täiendavate kaitseõiguslike garantiide andmisega olukorras, mil temalt on ära võetud konfrontatsiooniõigus. KrMS § 291 lg 3 p-s 2 nimetatud tingimus aga ei loo süüdistatavale mingit täiendavat kaitseõiguslikku garantiid. Vastupidi - see tingimus peab seadusandja tahte kohaselt teenima hoopis legaliteedipõhimõtet (või muul viisil avalikku huvi) kasutada tõendamisel süüdistatava menetluslike õiguste tagamisele vähemranget standardit siis, kui tegemist on kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaoluga (RKKKo 3-1-1-89-12, p 13) 13.2 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on tunnistaja U.P. kohtus keeldunud ütluste andmisest vältimaks enda süüstamist. Seega oli täidetud KrMS § 291 lg 1 p-s 2 nimetatud tingimus – tunnistaja keeldumine kohtus ütluste andmisest ja prokuratuur võis taotleda U.P. i poolt varem antud ütluste vastuvõtmist tõendina. Ehkki U.P. on ühe ütluste andmisest keeldumise põhjusena nimetanud ka hirmu oma pere pärast, nähtub kohtuistungi protokollist, et kohus on arvestanud tõendit vastu võttes U.P. i selgitust, et ütlused võivad süüstada teda ennast (protokoll lk 94). Kuivõrd taoline alus on KrMS § 71 lg 2 p 1 kohaselt ütluste andmisest keeldumise aluseks, tuleb seega järgnevalt hinnata, kas esinesid ka teised seaduses sätestatud alused deponeerimata ütluste vastuvõtmiseks maakohtu poolt. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb seda jaatada. 13.3 KrMS § 291 lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte tunnistaja ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kohus, olles eelnevalt võtnud KrMS § 291 lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseks. Paratamatult on sellise tunnistaja puhul kohtu käsutuses ka vähem võimalusi tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks. Kõnealune säte ei eelda siiski ütluste andja mingit erilist usaldusväärsust, võrreldes tavalise tunnistajaga, kuna isiku usaldusväärsuse astmestamine ei ole reeglina võimalik. (RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 15 ja 16). 13.4 Kohtuistungi protokollist nähtub, et ütluste andmise asjaolud ei andnud kohtule alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kohus leidis, et etapis, mil tõend vastu võeti, puudus alus kahelda ka tunnistaja ütluste usaldusväärsuses (protokoll lk 94). Kohus on märkinud, et annab lõpliku hinnangu tõendeid kogumis hinnates. Ringkonnakohus jagab maakohtu arvamust – U.P. i näol oli tegemist isikuga, kes süüdistuse väitel osales kriminaalmenetluse esemeks olevas kuriteosündmuses ning ainuüksi asjaolu, et tegemist oli narkootikume tarvitava isikuga, ei tee tema ütlusi automaatselt ebausaldusväärseks, kuivõrd kohtupraktikas on tavapärane, et narkootikumide käitlemise kohta annavadki ütlusi narkootikume tarvitavad isikud.
13.5 Kuna prokuröri poolt taotletud U.P. i varasemate ütluste avaldamise eesmärgiks on kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu - so Janek ja Aliis Kure süü tõendamine, on täidetud ka KrMS § 291 lg 3 p-s 2 sätestatud tingimus. 13.6 Riigikohus on eelpool osundatud otsuses märkinud, et KrMS § 291 lg 3 p-s 1 silmas peetav usaldusväärsuse nõue seondub vahetult KrMS § 291 lg 3 p-s 3 sätestatud tingimusega ehk vastaspoole küllaldase võimalusega esitada tunnistaja ütlustele vastuväiteid. Ütluste avaldamise järel kohtuistungil peab kohtumenetluse poolel olema tagatud piisav võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid ütluste sisu ja tõesuse kohta. Vajadusel peab kohus vastuväidete esitamiseks võimaldama süüdistatavale ja kaitsjale lisaaega või lubama uute tõendite esitamist. Kuigi vastuväidete esitamise kaudu ei realiseeru konfrontatsiooniõigus vahetult, saab selle eesmärk olla siiski tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine ja neid ümberlükkavate tõendite esitamise võimalus (RKKKo 3-1-1-89-12, p 17). 13.7 Kohtuasja materjalidest nähtub, et süüdistatavad ja nende kaitsjad prokuröri taotlusele U.P. i varasemate ütluste avaldamisele otseselt vastu ei vaielnud. J. Kure kaitsja on U.P. i kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina arvestamise jätnud kohtu otsustada. A. Kure kaitsja on soostunud, et vastuväiteid U.P. i ütlustele saavad kaitsjad esitada kohtuvaidluste käigus ning jätnud kohtu otsustada ülejäänud KrMS § 291 sätestatud eelduste esinemise (kohtuistungi protokoll tlk 93 pöördel ja 94). Rahulolematust U.P. i ütluste avaldamise osas väljendas A. Kure kaitsja alles apellatsioonis.
14.Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et KrMS § 291 lg-tes 1-3 sätestatud tingimused olid samaaegselt täidetud, mistõttu tunnistaja U.P. i varasemate ütluste avaldamisega ei ole maakohus kriminaalmenetlusõiguse norme rikkunud.
II
15.Kaitsjate põhiväited on seotud kriminaalasja tõendusliku poolega – nimelt on mõlemad kaitsjad taotlenud maakohtu järelduste ümberhindamist ning Janek ja Aliis Kure täielikku õigeksmõistmist KarS § 183 lg 2 p-de1,2 järgi ja KarS § 184 lg 2 p-de 1,2 järgi. 15.1 Kohtukolleegium osundab esmalt kassatsioonikohtu seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-7705). 15.2 Maakohtu otsusest nähtub, et Janek ja Aliis Kure süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et teod, mille toimepanemises süüdistatavaid süüdistati, on toime pandud, teod panid toime süüdistatavad ja teod on kvalifitseeritud KarS § 183 lg 2 p-de 1,2 järgi ja KarS § 184 lg 2 p-de 1,2 järgi. Kohus analüüsis ka faktilisi asjaolusid, mis annavad alust väita, et Janek ja Aliis Kurg andsid kumbki kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatavad on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Ringkonnakohtu hinnangul on Aliis ja Janek Kure süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav.
Kohtukolleegium nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid täiel määral korrata ning märkides edasikaebuste osas vaid järgmist. 15.2.1 Janek ja Aliis Kure süüdistuses KarS § 183 lg 2 p-de 1,2 järgi on kaitsjad märkinud, et U.P. i ütlused tuleks ebausaldusväärseks lugeda põhjusel, et tegemist on narkootikume tarvitava isikuga. Jälitustoimingu protokollis kajastatud tõendusteave ei lükka ümber kahtlust, et U.P. võis narkootikume saada ka mujalt. U.P. i ütlused on üldsõnalised ja süüdistust ei kinnita. Ringkonnakohus kaitsjate positsiooniga ei soostu. Ehkki A. Kure kaitsja on esile toonud, et U.P. i ütlused on üldsõnalised ning tsiteerinud kõrgema kohtu erinevaid lahendeid ütluste usaldusväärsuse hindamise kohta, on ta jätnud selgitamata, millel tugineb tema arvamus tunnistaja ütluste üldsõnalisusest. Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus, et U.P. on kohtueelses menetluses andnud detailseid ütlusi kuriteosündmuse kesksete asjaolude – teo toimepanemise koht, aeg, narkootilise aine kogus, selle tarvitamisega tekkinud joove, hind, üleandmise asjaolud, pakendamise viis, osas (I kd, tlk 77). Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et tegemist on narkootilist ainet tarvitava inimesega, ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseks. Apellatsioonikohus märgib, et kaitsjad ei ole esitanud ka ühtki versiooni, miks pidanuks tunnistaja süüdistatavaid rõõnama ega ka argumente, miks pidanuks kohus lugema usaldusväärsemaks süüdistatavate ütlusi, kes kriminaalasjas kogutud tõendusteabe kohaselt on samuti aastaid tarvitanud narkootilisi aineid. Ringkonnakohus peab ütlusi hinnates seega usaldusväärsemaks U.P. i ütlusi, kes ka kohtuistungil enne ütluste andmisest loobumist tunnistas, et on ise süüdi, et süüdistatavatelt narkootilist ainet tellis (kohtuistungi protokoll, II kd, tlk 94). Lisaks on maakohus hinnanud tõendite riimumist, asetades U.P. i ütlused jälitusteabega kogutud info konteksti ja analüüsi tulemusel sedastanud, et tõendid kinnitavad süüteo toimepanemist. Maakohus on jälitusteabega kogutud informatsioonile tuginedes apellatsioonikohtu jaoks veenvalt kummutanud kaitsja versiooni, mille kohaselt ei ole eluliselt usutav, et U.P. võis narkootikume saada ka mujalt. 15.2.2 Janek ja Aliis Kure süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1,2 järgi on kaitsja R. Napa taotlenud tunnistada A. Kure poolt antud ütlused tõendina kõlbmatuks ja arvestada J. Kure ütlustega. A. Kure poolt narkootilist ainet sisaldava metallkarbi lühiajaline enese käes hoidmine J. Kure poolt selgitatud asjaoludel ei ole vaadeldav kuriteona KarS § 184 lg 2 mõttes, mistõttu tuleks ta õigeks mõista ning J. Kure käitumine ümber kvalifitseerida KarS § 184 lg 1 järgi. Aliis Kure kaitsja leiab, et tema kaitsealune suutis veenvalt põhjendada kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste erinevusi, mistõttu tuleks tõendina arvestada viimaseid. Kaitsja põhiargument aga seisneb selles, et A. Kurg ei teadnud, et karbis on just amfetamiin. Kohtuotsuses puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et A. Kurg teadis kõnealusest kogusest ja sellest, et kogus just selles karbis on, mis ta endale vöö vahele pani. 15.3 Ringkonnakohus leiab, et Janek ja Aliis Kure süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1,2 järgi on tõendatud. 15.3.1 Ringkonnakohus leiab, et A. Kure ütlused tuleb tõendikogumist kõrvale jätta, kuna tema kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlused erinevad diametraalselt teineteisest. Maakohus on nimetatud osas ka ütlused avaldanud. Otsusest nähtub, et A. Kurg on kohtueelses menetluses andnud ütlusi teo toimepanemise kesksete asjaolude kohta (ühine kavatsus minna J. Kurega narkootikume ostma, kokkulepe müüjaga, narkootilise aine üleandmise ja pakendamise ning peitmise asjaolud, vt otsuse lk 10). Kohtuistungil antud ütluste erinevust kohtueelse menetluse käigus antud ütlustega on A. Kurg põhjendanud sellega, et oli 23.08.2013 narkojoobes, kirja pandi nii, nagu uurija ise ütles (otsuse lk 11). Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kahtlustatavana antud ütlused on sedavõrd detailsed, et muudavad
eluliselt mitteusutavaks, et sündmuskohal mitteviibinud isik oleks saanud A. Kurele ütluste teksti ette dikteerida. Samuti on kohus möönnud, et üksnes asjaolu, et A. Kure uriiniproovist leiti amfetamiini, ei tähenda seda, et ta oleks 23.08.2013 olnud narkojoobe seisundis. Viimane eeldab lisaks narkootilise aine organismis leidumisele ka kehaliste ja/või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumist või muutumist. A. Kure vahistamistaotluse läbivaatamine toimus kinnipidamisele järgnenud päeval ning kaitsja osavõtul, kes ei seadnud samuti kahtluse alla A. Kure võimelisust menetlustoimingus osaleda (vt otsuse lk 11). Seega on maakohus õigesti jätnud A. Kure ütlused tõendikogumist välja. 15.3.2 Aliis ja Janek Kure kaitsjad ei vaidlusta põhimõtteliselt järgmisi süüdistuses esitatud fakte – süüdistatavad viibisid sõiduautos Opel Vectra registeerimismärgiga XXX koos ning 22.08.2013 valdasid enda juures kuni kinnipidamiseni narkootilist ainet amfetamiin, mis leiti 22.08.2013 Põlva linnas Võru tn 12 Põlva politseijaoskonna hoovil toimunud läbiotsimise käigus A. Kure püksivärvli vahelt. A. Kure kaitsja nõustub ekspertiisiarvamuses esitatud järeldusega, et A. Kurelt läbiotsimise käigus leitud pulbris oli 7,38 gr amfetamiini, s.o tegemist on narkootilise aine suure kogusega. 15.3.3 Taotluse süüdistuses nimetatud kuritegu ümber kvalifitseerida J. Kure puhul KarS § 184 lg 1 järgi ja A. Kurg õigeks mõista, on tinginud kaitsjate veendumus, et süütegu ei ole A. Kurele subjektiivselt omistatav, kuna ta ei teadnud karbi sisu ning seda, et sõiduautos hoiti suurt kogust narkootilist ainet amfetamiin. 15.3.4 Süüteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui selle toime pannud isik vähemalt kaudse tahtlusega on täitnud subjektiivse koosseisu. Süüdistatav on narkootikumide omandamisest andnud istungil ütlusi, et sõitis Loksale koos Aliisiga. Seal saadi kokku tuttavaga. Juttu oli tööst ja siis ütles tuttav, et tal on sõber, kellel on, aga ta ei taha võõra juures asju ajada. Silmas peeti Aliisi. Andsin talle raha ja saatsin apteeki (II kd, lk 98). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et A. Kurg teadis, mida omandama sõideti ning pidi vähemalt võimalikuks pidama seda, et J. Kure käsul püksivärvli vahele peidetud karbis on narkootilist ainet amfetamiini. Maakohus pidas eluliselt ebausutavaks, et olukorras, kus A. Kurg teadis, et autos on amfetamiini, kuna oli seda ka ise eelnevalt tarvitanud, ei küsinud ta J. Kurelt mingeid küsimusi karbi sisu kohta. 15.3.5 Maakohus on analüüsinud ka apellatsioonis esitatud väidet, et tegelikkuses arvas A. Kurg, et karbis on süstlad ning leidnud, et kuna süüdistatav käis ise süstlaid hankimas, teadis ta, mis nendest süstaldest sai. Enamik süstaldest oli käekotis ning juhi kõrvalistuja poolses uksesahtlis. Kuna suurema osa süstlaid oli A. Kurg käekotti ja uksesahtlisse pannud ilmselt ise, ei saanud autos olla rohkem süstlaid, mis võinuks olla peidetud metallkarpi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega. 15.3.6 Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, et kuna A. Kurg ei teadnud, et sõidukis on narkootilist ainet suures koguses, ei saa tema tegu kvalifitseerida KarS § 184 järgi. Süüdistatavad ei ole eitanud oma narkosõltuvust ja on kohtus antud ütlustes möönnud, et tarvitavad amfetamiini regulaarselt. Teatavasti on narkootilise aine käitlemine ka väikeses koguses on keelatud ja karistatav (KarS § 183 ja NPALS § 151). Seega teadis A. Kurg, et tema tegu võib olla karistatav, kas väärteo või kuriteona, mistõttu pidi ta möönma, et igasuguse narkootilise aine leidmine tema juurest võib viia süüteokorras karistamiseni.
16.Kokkuvõtlikult leiab kohtukolleegium leiab, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks, mistõttu tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.
III
17.J. Kure kaitsja on esitanud taotluse kergendada tema kaitsealuse karistust. Kuivõrd nimetatud taotlus seondub J. Kure osalise õigeksmõistmisega, mida aga ringkonnakohus käesoleval juhul põhjendatuks ei pidanud, jätab kohtukolleegium J. Kurele mõistetud karistuse muutmata.
18.A. Kure kaitsja on taotlenud olukorras, kus ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse A. Kure süüküsimuses muutmata, esimese astme kohtu järelduste ümberhindamist süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Konkreetsemalt heidab kaitsja maakohtu otsusele ette A. Kure teosüü arvestamata jätmist ning sedagi, et kohus on A. Kure isikut arvestades lubamatult arvestanud, et ta on narkootilise aine tarbija, võttes sellega süüdistaja rolli. Samuti on kohus, arvestades A. Kure kriminaalhoolduse eesmärkide täitmata jätmist 7 aastat tagasi, teinud meelevaldse järelduse, et kriminaalhooldus ei täitnud oma eesmärke. 18.1 Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsusega mõistetud karistusele antud kvantitatiivne hinnang on põhjendatud ja vastab isiku süüteo suurusele. Samas leiab kohtukolleegium, et A. Kurele maakohtu poolt mõistetud karistus – reaalne vangistus 3 aastat, on arvestades tema isikut võimalik pöörata täitmisele osaliselt. Oma otsustust põhjendab ringkonnakohus järgnevalt. 18.1.1 Vastavalt KarS § 56 lg 1 ls-le 1 on isiku karistamise aluseks tema süü. Süü suurus oleneb süüteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest (KarS § 57-58). Isiku süü suuruse määramisel tuleb anda hinnang neile asjaoludele, mis on süüteoga seotud. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et süüküsimuse hindamisel ei saa anda eetilist üldhinnangut isikule, s.o karistuse liigi ja määra valikul ei tohi konkreetse teo asemel asuda hindama süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis. Süü suurus on objektiivsete tunnuste – teo ja selle tagajärje kaudu mõõdetav ja kohus on kohustatud hindama tagajärje raskust, teo taunitavust ja raskust, teo korduvust jne. Samuti andma hinnangu teos avalduvale subjektiivsele süü suurusele (tahtlus või ettevaatamatus, teos avalduv suhtumine normi jne). 18.1.2 Ringkonnakohus rõhutab, et süü suurus on siiski vaid üks osa karistuse mõistmise kaalutlusest, kuna karistuse mõistmise teise osa moodustab eri- ja üldpreventiivsete eesmärkide püstitamine. 18.1.3 Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja etteheited süüdistatavate süü suuruse hindamata jätmisel põhjendamatud. Janek ja Aliis Kurele inkrimineeritav kuritegu KarS § 184 lg 2 p-de 1,2 järgi on I astme rahvatervisevastane kuritegu ning otsusest nähtub, et kuriteo toimepanemise asjaolusid on kohus karistuse mõistmisel ka arvestanud. Maakohus leidis, et teo toimepanek seisnes lühiajalises narkootilise aine valdamises, samas iseloomustab süüdistatavate süü suurust narkootilise aine kogus, mis ei ole küll väga suur, ent ületab mitmekordselt alammäära, millest alates loetakse amfetamiini suureks koguseks. Arvestades kohtupraktikas juurdunud põhimõtet, mille kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku erinormi keskmine määr – leidis kohus, et süü suurust arvestades on põhjendatud mõista vangistus määras, mis jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmist. Kohus hindas sedagi, et teo panid süüdistatavad toime korduvalt. A. Kure puhul leidis kohus, et teod on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. 18.1.4 Kohtupraktikas juurdunud arusaama järgi saab kellegi tegelik karistuslik mõjutamine toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades.
Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama süüdlase isikut (RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus piisavalt arvestanud süüdimõistetu A. Kure isikuga. Maakohus on arvestanud, et A. Kurg on varem kriminaalkorras karistamata, ent leidnud siiski, et ei kuriteo toimepanemise asjaolud ega süüdlase isik anna alust jätta talle mõistetud karistus tingimuslikult täitmisele pööramata. Süüdlase isikut analüüsides osundas kohus määrava asjaoluna sellele, et tegemist on narkootilise aine tarvitajaga, kes pani toime narkootilise aine käitlemisega seotud kuriteo, samuti eelmise katseaja nõuete täitmatajätmisele, mille tõttu tuli karistus täitmisele pöörata. Vastupidiselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et A. Kure puhul on võimalik saavutada karistuse eesmärk – mõjutada teda edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma, ka ilma pikaajalist vangistust kohaldamata. Kohtukolleegium leiab, et isiku puhul, kellel ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi ning kelle teosüü suurust hindas maakohus väikeseks, on võimalik jätta vangistus osaliselt tingimisi kohaldamata. Asjaolu, et tegemist on narkootilise aine tarvitajaga, ei tähenda ilmtingimata seda, et A. Kurge peaks karistama vangistusega. Viimati karistati A. Kurge tingimisi peaaegu 8 aastat tagasi, s.o Tartu Maakohtu 21.10.2006 otsusega, varguse katses. Käesolevas kriminaalasjas asendati A. Kure tõkend vahistamine Tartu Maakohtu 19.12.2013 määrusega elektroonilise valvega. Ringkonnakohtule ei ole esitatud tõendeid, et A. Kurg oleks rikkunud selle tingimusi või kriminaalhoolduse nõudeid. Seega ei pruugi varasem kriminaalhoolduse luhtumine olla aluseks käesolevas asjas selles osas koheselt negatiivse prognoosotsustuse tegemiseks. Kaitsja on positiivse asjaoluna välja toonud sellegi, et A. Kurg soovib minna tööle ning tal on olemas ka töökoht. Eeltoodud asjaolusid arvestades leiab kohtukolleegium, et arvestades karistuse eripreventiivseid eesmärke ja süüdistatava resotsialiseerimisväljavaateid, võib A. Kurele mõistetud vangistuse osaliselt jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. Seda aga eeldusel, et A. Kurg ei pane kolme aasta jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle ringkonnakohtu poolt katseajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Ringkonnakohus leiab eeltoodut arvestades, et A. Kurele mõistetud vangistusest tuleb KarS § 74 lg 2 alusel lugeda kantuks tema eelvangistuses viibitud aeg 22.08.2013-31.12.2013, s.o 4 kuud ja 9 päeva. Ülejäänud karistuse osa, s.o 2 aastat 7 kuud ja 21 päeva vangistust, jätta tingimisi täitmisele pööramata. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 4 ja § 340 lg 2 p-st 4 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse ning rahuldab osaliselt kaitsja apellatsiooni A. Kurele mõistetud vangistuse kohaldamiseks tingimisi.
IV
18.Süüdistatava J. Kure kaitsjana võttis apellatsioonimenetlusest määratud korras osa vandeadvokaat Rein Napa. Kaitsja taotleb apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest töötasu väljamõistmist summas 432 eurot, milles sisaldub käibemaksuna 72 eurot. Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtuotsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks 6 tundi. Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega on kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“, mida on täiendatud viimati
Korra p 21 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 30 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 360 eurot. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 7 sätestab, et riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Seega peab kohus kontrollima advokaadi esitatud riigi õigusabi tasu taotluse põhjendatust ning vajadusel seda vähendama (vt RKKKm 3-1-1-1-14, p 30, 32). Arvestades süüdistatavale esitatud süüdistuse ja kaitsja poolt osutatud õigusabi mahtu, samuti apellatsioonis esitatud argumentide asjakohasust, peab kriminaalkolleegium põhjendatuks, et kaitsja poolt esitatud kaitsjatasutaotlus kuulub rahuldamisele apellatsiooni koostamise eest 4 tunni ulatuses. Seega tuleb kaitsjale mõista osutatud õigusabiteenuse eest välja 240 eurot, millele lisandub käibemaksuna 48 eurot. Kokku tuleb kaitsjale seega tasuda 288 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maarika Kuusk
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Lõhmus
/allkirjastatud digitaalselt/ Paavo Randma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.