Kohtulahend

Menetluskulud Heino Pärnakivi’lt välja mõista KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuludena: KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu summas 288.- eurot (kakssada kaheksakümmend kaheksa eurot). KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 532,50 eurot (viissada kolmkümmend kaks eurot ja viiskümmend eurosenti). Väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel 12 (kaheteist) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE932200221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr EE701700017001577198 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis, viitenumber 2800049777. Maksekorraldusele märkida selgitus: „Heino Pärnakivi,

1-14-5575,

menetluskulud“.

Menetluskulude

tasumist

tõendavad

maksekorraldused esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantseleile. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15

1-14-5575 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale.

ESITATUD SÜÜDISTUS

Heino Pärnakivi süüdistatakse selles, et tema 17.08.2012.a ajavahemikul kella 18.30-st kuni kella 23.30-ni, viibides Tallinnas, XXX asuvas korteris pööras ebaseaduslikult enda kasuks talle usaldatud XXX kuuluva Swedbank pangakaardi, võttes pangaautomaadist XXX arvelt sularaha, nimelt: 17.08.2012 kell 22.52 (Tallinn, Õismäe tee 107a) – 80 €; 17.08.2012 kell 22.53 (Tallinn, Õismäe tee 107a) – 80 €; 17.08.2012 kell 23.23 (Tallinn, Paldiski mnt 44) – 40 €; 17.08.2012 kell 23.23 (Tallinn, Paldiski mnt 44) – 20 €, tekitades XXX materiaalset kahju summas 220 eurot. Seega pani Heino Pärnakivi toime KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramise.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

26.09.2014.a. toimunud kohtuistungil süüdistatav Heino Pärnakivi kinnitas, et tunnistab end süüdi, kahetseb toimepandut. Käesoleval ajal elab koos emaga ja teeb juhutöid (lammutustöid). Prokurör leidis, et H.Pärnakivi süü on leidnud kinnitust kohtus avaldatud ja uuritud tõenditega, süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kuna H.Pärnakivi ametlikult ei tööta, ei oma legaalset

1-14-5575 sissetulekut, varasemalt talle määratud rahatrahvid on tal tasumata, palus karistuseks mõista vangistuse KarS § 201 lg.1 alusel – 3 kuud, karistust vähendada 1/3 võrra, seega kandmisele kuulub 2 kuud vangistust. Kuna Pärnakivi on varem kriminaalkorras kohtulikult karistamata, siis palus kohaldada KarS § 73 sätteid ning määrata katseajaks 3 a. Kaitsja asus seisukohale, et kuna H.Pärnakivi kahetseb oma tegu, varem on ta karistamata, siis võiks karistus olla leebem, kui seda palus prokurör. Menetluskulude osas palus ajatamist.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED

Käesolevas kriminaalasjas süüdistav Heino Pärnakivi tunnistab ennast antud kuriteos süüdi. Kohtuistungil kinnitas Heino Pärnakivi, et jääb enda poolt esitatud taotluse juurde lahendada kriminaalasi lühimenetluses. Heino Pärnakivi ei soovinud täiendavaid ütlusi kohtuistungil anda. Kohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et süüdistatava Heino Pärnakivi süüd KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel tõendavad järgmised kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendid:

− Kannatanu XXXütlused (tl 4-8, 35-36) − Tunnistaja XXXütlused (tl 9-11, 32-34) − Swedbank AS vastus politsei päringule koos väljavõttega sularahaautomaadi kaamera salvestusest (tl 18-21) − Kahtlustatava Heino Pärnakivi ütlused (tl 25-30)

Antud tõendite ja kirjalike materjalide avaldamist pidasid pooled lubatavaks. Kohus leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on täielikult tõendamist leidnud, et Heino Pärnakivi pani toime KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramise.

Kohus järgmisena analüüsib kriminaalasjas kogutud tõendeid.

1-14-5575 Antud kriminaalasjas on kannatanuna ülekuulatud XXX, kelle ütlustest nähtub, et 18.08.2012.a soovis kannatanu mees teada, kas süüdistatav Heino Pärnakivi tohib ööbida nende korteris. Kannatanu andis nõusoleku süüdistatava ööbimiseks nende korteris. Kella 21:30 paiku läks kannatanu magama ja süüdistatav jäi koos kannatanu mehega üles. Kella 23:30 paiku ärkas kannatanu ülesse ja sai teda, et süüdistatav läks korraks välja, kuid ei ole veel tagasi tulnud, samuti et süüdistatava käes on kannatanu korteri võtmed. Varguse avastas kannatanu hommikul, kui soovis tööl olles arveid tasuda. Kannatanu ütlustest nähtub, et rahakotis ei olnud pangakaarti, samuti nähtub asjaolu, et rahakott on tavaliselt käekottis, mis asetseb kannatanu kodus olevas koridoris. Kannatanu helistas koheselt panka ja sulges pangakaardi. Pärast kodus olles avastas kannatanu, et tema arvelt on välja võetud kokku 220 eurot. Kannatanu lisab veel, et ainult tema ja tema mees teadsid kannatanu pangakaardi PIN koodi. Samuti nähtub, et kannatanule tekitati varalist kahju summas 220 eurot. Kannatanu XXX täiendavalt antud ütlustest nähtub, et süüdistatav on kannatanule tekitatud kahju täielikult tasunud ja seega tsiviilhagi kannatanu esitada ei soovi. Kannatanu ütlused riimuvad ka tunnistaja XXX ütlustega, millest nähtuvad, et 18.08.2012.a sai ta kokku oma sugulase Heino Pärnakiviga, kellega koos joodi paar õlut. Mõne ajapärast küsis süüdistatav tunnistaja käest, kas ta tohib nende juurde ööseks jääda. Tunnistaja ütlustest nähtub, et seejärel ootasid nad õues kannatanu saabumist, kuna süüdistatava ööseks jäämisega pidi ka tema nõustuma. Peale loa saamist XXX’lt, istuti kannatanu kodus, joodi õlut. Mingil hetkel helistati süüdistatavale ja ta ütles tunnistajale, et läheb 10 minutiks välja, süüdistatava sõnade kohaselt maja ette. Tunnistaja andis Heino Pärnakivi’le korteri võtmed, et ta tagasi tulles magavat XXX üles ei ajaks. Aja möödudes ei tulnud süüdistatav tagasi ja tunnistaja otsustas minna vaatama, kas Heino’ga on kõik korras. Tunnistaja ütlustest nähtub, et korteris on WC-uks koridoris ning sinna saab minna ainult läbi koridori. Seega tunnistaja arvates oli Heino’l mitu võimalust käia koridoris ja läbi otsida kannatanu kott. Täiendavalt antud ütlustest nähtub, et tunnistaja võis teavitada süüdistatavale kannatanu pangakaardi PIN koodi, kuna oli alkoholijoobes ja lubada tal võtta kaardilt 20 eurot, et osta alkoholi juurde. Kohtuliku uurimise käigus avaldati tõendina ka Swedbank AS vastus politsei päringule koos väljavõttega sularahaautomaadi kaamera salvestusest, millest nähtub, et XXX pangakaardiga on 17.08.2012.a neljal korral välja võetud sularaha kokku summas 220 eurot. Oma ütlused on andnud ka süüdistatav Heino Pärnakivi, kelle ütlustest nähtub, et ta tunnistab oma süüd täielikult. Antud ütlustest nähtub, et 2012.a suve lõpul läks süüdistatav oma

1-14-5575 sugulase XXX juurde Õismäele, kuhu pidi ka ööseks jääma. Koos joodi õlut alguses õues ja hiljem korteris kus XXX elab. Süüdistatava poolt antud ütlustest nähtub, et tehes rõdu peal suitsu tuli XXX tema juurde ja andis talle kannatanu pangakaardi ja PIN koodi ning palus arvelt võtta 20 eurot. Hiljem pidid nad koos nende maja lähedal asuvasse baari edasi minema. Süüdistatava ütlustest nähtub, et ta võttis kaardi ja pani sellega jooksu, Arvelt võttis ta 220 eurot. Samuti nähtub antud ütlustest, et peale seda ei ole ta kannatanu ja XXX’ga ühendust võtnud. Kohus on seisukohal, et Heino Pärnakivi süü KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud nimelt: kannatanu XXXütlustega, tunnistaja XXXütlustega, Swedbank AS vastusega politsei päringule koos väljavõttega sularahaautomaadi kaamera salvestustest, kahtlustatava Heino Pärnakivi ütlustega. Kohus leiab, et Heino Pärnakivi süü KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu on täielikult tõendamist leidnud ning süüdistatava tegevus on õigesti kvalifitseeritud. Kohtu hinnangul on Heino Pärnakivi süüvõimeline ja kriminaalasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu moodustab võõra vallasasja ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks. Enda kasuks pööramine tähendab siinkohal asja faktilist muutmist endale või kolmandale isikule kuuluvaks. Omastamise erinevus vargusest seisnebki selles, et omastamise korral on asi isiku valduses, seega seisneb karistatav tegevus mitte valduse üleminekus, vaid valduses oleva asja enda kasuks pööramises. Enda kasuks pööramine võib väljenduda muuhulgas asja endale jätmises, raiskamises. Omastada saab isiku valduses olevat asja, oluline ei ole kuidas valdus on tekkinud. Oluline on ainult asjaolu, et valduses olev asi on omastaja jaoks võõras. Antud kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et süüdistatava jaoks oli kannatanu XXXpangakaart tema valduses olev, kuid siiski võõras asi. Subjektiivsest küljest eeldab antud vargus tahtlust koosseisu asjaolude suhtes, koosseis on täidetud ka siis, kui isik tegutseb kaudse tahtlusega. Kohus leiab, et Heino Pärnakivi pani KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime kavatsetult, kuna ta seadis eesmärgiks süüteo koosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadis, et see saabub või pidi seda võimalikuks pidama. Heino Pärnakivi kavatsetud käitumisele annab kinnitust ka asjaolu, et saades enda valdusesse kannatanule kuulunud pangakaardi koos PIN koodiga otsustas ta arvelt võtta 220 eurot, samuti annab sellele kinnitust asjaolu, et süüdistatav vältis kontakti kannatanu ja kannatanu mehega pärast tema poolt toime pandud kuritegu.

1-14-5575

KARISTUS

Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava isikut, süü suurust, toimepandud kuritegude laadi ja ohtlikkust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada neid edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise alus tuleneb KarS §-st 56, kuid mõistetavalt tuleb karistuse kohaldamisel järgida karistusseadustiku IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides sätestatut. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Seega ei tohi hakata karistuse liigi ja määra valikul konkreetse teo asemel hindama hoopis süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2007.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 14). KrMS § 14 tuleneb kohtumenetluse võistlevuse põhimõte, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ning lahendab selle küsimuse vastavalt seadustele ja siseveendumusele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.02.2008.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07, p 6.1). Süüdistatavat Heino Pärnakivi ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on süüdistatavat karistatud varasemalt kümnel korral väärteokorras. 2013.aastal karistati teda Ühistranspordiseadus § 547 lg 1, so sõiduõigust tõendava dokumendita sõidu eest bussis, trammis, trollibussis või reisirongis. Karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine, kahju vabatahtlik hüvitamine ja puhtsüdamlik kahetsus. Raskendavad asjaolud puuduvad. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Samas tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka teiste asjaoludega, sh võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel tuleb seega arvestada

1-14-5575 ka karistuse kohaldamise eesmärke. Kellegi karistusõiguslik mõjutamine saab toimuda ainult inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Sellepärast peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Kuna Heino Pärnakivi ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud, mis on teda iseloomustava asjaoluna kohtule ka teada, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda eelkõige isiku süüst, kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest, võimalusega mõjutada Heino Pärnakivi’t edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitse huvidega. Kohus on seisukohal, et Heino Pärnakivi’t ei ole mõttekas ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, kuna see ei kannaks oma eesmärke. Rahaline karistus on vastavalt toimiku materjalidele välistatud ka sellepärast, et Heino Pärnakivi ei oma kindlat töökohta, tema suhtes on uuendatud kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alustel, kuna ta ei täitnud talle pandud kohustust tasuda kindel summa (500 eurot) riigituludesse, mis oli kriminaalmenetluse üheks lõpetamise aluseks. Lisaks kuuluvad Heino Pärnakivi’ilt väljamõistmisele ka menetluskulud. Kohus on seisukohal, et Heino Pärnakivi tuleb karistada vangistusega. Karistust kergendav asjaolu on puhtsüdamlik kahetsus. Raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel Heino Pärnakivi’le peab kohus arvestama kohaldatava karistuse üld- ja eriprevantiivset mõju. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus selgitama välja, kas isik on üldsegi asenduskaristuseks sobilik. Kuna Heino Pärnakivi ei ole taotlenud üldkasuliku töö tegemise võimalust, ei ole kohtul võimalik kaaluda asenduskaristuse põhjendatust. KarS § 201 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Seadusandja on KarS § 201 lg 1 sanktsiooni keskmise määrana näinud ette 0,5 aastat vangistust. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda karistuse mõistmisel karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmisest määrast. Seejärel tuvastada süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17.05.2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Kohus on seisukohal, et Heino Pärnakivi on võimalik karistada vangistusega sanktsiooni alammäära ulatuses ning seda põhjendusel, et Heino Pärnakivi kahetseb toime pandud tegusid puhtsüdamlikult, ta on hüvitanud kannatanule vabatahtlikult tekitatud varalise kahju ja tal puuduvad eelnevad karistused.

1-14-5575 Eelpool toodud arvestades asub kohus seisukohale, et Heino Pärnakivi tuled tunnistada KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks vangistus 3 kuud. Vastavalt KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada Heino Pärnakivi’le mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 2 kuud. KarS § 73 lg 1,3 alusel mitte pöörata mõistetud karistust täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane talle kohtu poolt määratud kolme aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 lg 1 alusel kolme aasta pikkune katseaeg hakkab kulgema kohtulahendi kuulutamisest, so. alates 26.09.2014.a. Riigikohus on asunud seisukohale, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik võivad olla aluseks karistuse kandmisest tingimus vabastamise vaagimiseks. Vähemalt üheks selliseks iseloomustavaks asjaoluks peab olema märkimisväärne eripära (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2007.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 16, 17). Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik,

vaid

see

on

kuriteo

eest

mõistetud

põhikaristuse

üks

võimalikest

individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 8). Kohus on seisukohal, et Heino Pärnakivi suhtes on võimalik rakendada KarS § 73 sätteid, kuna süüdistatavat ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud. Kohus märgib, et süüdistatav on vabatahtlikult hüvitanud kannatanule tekitatud varalise kahju ning peale kuriteo toime panemist ei ole Heino Pärnakivi ühtegi uut kuritegu või väärtegu toime pannud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb šokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes. Nimetatud efekti pole aga võimalik saavutada pikemaajalise (enam kui mõnekuulise) vangistusega, sest selle aja jooksul isik kohandub vangistusega. Seega taotletakse

1-14-5575 nn šokivangistusega eripreventiivset eesmärki isiku suhtes, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.04.2005.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-05, p 5). Kohtu hinnangul on võimalik saavutada šokivangistuse efekt juhul, kui isik ei ole viibinud kriminaalmenetluse raames vahi alla ning kohesele kandmisele kuuluv vangistus pööratakse täitmisele viivitamatult peale mõistmist. Lähtuvalt sellest seisukohast ei ole Heino Pärnakivi näol tegemist isikuga, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada šokivangistust, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub.

MENETLUSKULUD

KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus mõistab menetluskulud süüdistatavalt välja alljärgnevalt: KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu summas 288.- eurot. KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 532,50 eurot (viissada kolmkümmend kaks eurot ja viiskümmend eurosenti). Arvestades Heino Pärnakivi varalist seisundit, legaalse sissetuleku puudumist käesoleval ajal, tema resotsialiseerumisväljavaateid, kohus leiab, et menetluskulude tasumist tuleb maksimaalselt ajatada, väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel 12 (kaheteist)

kuu

jooksul

alates

kohtuotsuse

jõustumisest

Rahandusministeeriumi

arvelduskontole nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE932200221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr EE701700017001577198 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis, viitenumber 2800049777. Maksekorraldusele märkida selgitus: „Heino Pärnakivi, 1-14-5575, menetluskulud“. Menetluskulude tasumist tõendavad maksekorraldused esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantseleile. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt alölkirjastatud/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.