Kohtulahend

EE401700017002872300 Nordea pangas, märkides selgitusena: „G.O , 1-145936, menetluskulud, ositi tasumine“. Makseinfo koos maksegraafiku ja viitenumbriga edastatakse G.O tema poolt avaldatud elukoha aadressile tavapostiga. Maksegraafiku mittetäitmisel loetakse kõigi makseosade tähtaeg saabunuks ja suunatakse kogu nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

arveldusarvele XXXXXXXXXXX Swedbankis, märkides selgitusena: „Alexandre XXX, 1-14-5936, tsiviilhagi“.

XXX pükste taskust XXX( XXX) kuuluva ja XXX kasutuses oleva mobiiltelefoni Samsung GT S5660, maksumusega 80 eurot. Samuti tema, isikuna, kes on varem toime pannud vargusi, uuesti 14.05.2013 ajavahemikul kella 09.00-st kuni kella 10.00-ni, võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võõra vallasasja: Harjumaal, Kehra linnas, Spordi tn 2a asuva Kehra Spordihoone riietusruumist XXX( XXX) pükste taskust XXX kuuluva ja XXX kasutuses oleva mobiiltelefoni Samsung Galaxy koos ümbrise ja 2 GB mälukaardiga, kogumaksumusega 124 eurot. Samuti tema, isikuna, kes on varem toime pannud vargusi, uuesti 31.10.2013 ajavahemikul kella 12.00-st kuni kella 12.45-ni, võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võõra vallasasja: Harjumaal, Kehra linnas, Spordi tn 2a asuva Kehra Spordihoone riietusruumist XXX pükste taskust XXX kuuluva ja XXX kasutuses oleva mobiiltelefoni Sony XPeria GO, maksumusega 249 eurot. Samuti tema, isikuna, kes on varem toime pannud vargusi, uuesti 27.11.2013 ajavahemikul kella 12.15-st kuni kella 13.00-ni, võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võõra vallasasja: Harjumaal, Kehra linnas, Spordi tn 2a asuva Kehra Spordihoone riietusruumist XXX kotist XXX kuuluva ja XXX kasutuses oleva mobiiltelefoni Samsung i9001 Galaxy koos ümbrisega, kogumaksumusega 80 eurot. Võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud süstemaatiliselt, pani G.O toime KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema, teades, et Alexandre XXX 27.11.2013 ajavahemikul kella 23.30-st kuni kella 23.35-ni varastas XXX ette pargitud XXXkuuluvast sõiduautost Škoda Fabia reg.nr XXX rahakotist sularaha 690 eurot ja XXXOÜle kuuluva mobiiltelefoni Samsung Galaxy S III, maksumusega 200 eurot, võttis Alexandre XXX ülalmainitud mobiiltelefoni ja kasutas seda alates 29.11.2013 kuni 02.12.2013. Kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise ja hoidmisega pani G.O toime KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Alexandre XXX süüdistatakse selles, et tema 07.11.2013 ajavahemikul kella 11.20-st kuni kella 11.40-ni, võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võõra vallasasja: Harjumaal, Kehra linnas, Spordi tn 2a asuva Kehra Spordihoone riietusruumist XXXpükste taskust XXX kuuluva ja XXX kasutuses oleva mobiiltelefoni Samsung GT S5360 Galaxy Y koos ümbrisega, kogumaksumusega 80 eurot. Samuti tema, isikuna, kes on varem toime pannud vargusi, uuesti 27.11.2013 ajavahemikul kella 23.30-st kuni kella 23.35-ni võttis ära võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja nimelt, lõhkunud XXX kuuluva ja XXX ette pargitud sõiduauto Škoda Fabia reg.nr XXX tagumise klaasi, tungis sõidukisse ja varastas XXX kuuluvast rahakotist sularaha 690 eurot ja XXXOÜ kuuluva mobiiltelefoni Samsung Galaxy S III, maksumusega 200 eurot. Klaasi lõhkumisega tekitati kahju 176.65 eurot. Võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud sissetungimisega ja süstemaatiliselt, pani Alexandre XXX toime KarS § 199 lg 2 p-de 8 ja 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema teades, et G.O 27.11.2013 ajavahemikul kella 12.15-st kuni kella 13.00ni varastas Harjumaal, Kehra linnas, Spordi tn 2a asuva Kehra Spordihoone riietusruumist XXX kotist XXX kuuluva ja XXX kasutuses oleva mobiiltelefoni Samsung i9001 Galaxy koos ümbrisega, võttis G.O ülalmainitud mobiiltelefoni ja kasutas seda alates 29.11.2013 kuni 02.12.2013.

Kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise ja hoidmisega pani Alexandre XXX toime KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil seletas süüdistatav G.O, et esitatud süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistab end talle inkrimineeritavate süütegude toimepanemises süüdi osaliselt. Süüdistatav selgitas, et ta ei ole toime pannud telefoni vargust 27.11.203, samuti 06.01.2013 varastas ta vaid 60 eurot, 30.-31.01.2013 võttis rahakotist ainult 10 eurot ning 04.04.2013 varastas ainult sülearvuti, kuid mp-3 mängijat varastanud ei ole. Samuti nõustus ta kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses enda ülekuulamist taotlemata. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistatav tunnistab ennast KarS § 202 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises süüdi. Kvalifikatsioon KarS § 199 lg 2 p 9 järgi on õige, kuid süüdistuse maht peaks olema väiksem. KarS § 202 lg 1 järgi on kvalifikatsioon õige. Tunnistab episoode, kahetseb, on tegudest aru saanud, kvalifikatsioon on õige, tõendid on lubatavad. Kohtuistungil seletas süüdistatav Alexandre XXX, et esitatud süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistab end talle inkrimineeritavate süütegude toimepanemises süüdi täies ulatuses. Samuti nõustus ta kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses enda ülekuulamist taotlemata. Kaitsja asus seisukohale, et toimikus asuvad tõendid on küllaldased kriminaalasja arutamiseks lühimenetluses ning takistusi lühimenetluse kohaldamiseks ei ole.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

nende kooli õpilast G.O , kuna nende kooli õpilased nägid neid varguse toimepanemise ajal riietusruumi juures liikumas. Samas ei näinud poisid, et nad oleksid sisenenud riietusruumi ja pole ka näinud, et poisid oleksid midagi varastanud. Hiljem selgus ka, et Grossi poe müüja oli teatanud, et Deniss või tema sõber oli poes vahetanud 50ne eurost rahatähte. Kannatanu XXX ühetaolisi ütlusi on andnud ka Ülle Lass, kes märkis, et 06.01.2013 kella 17.45 paiku märkas tema noorem tütar XXX Facebookis kohviku Sohvik postitust, et leitud on tema õe XXX rahakott. Tema hakkas oma tütrele helistama, kes oli spordikeskuses trennis. Ühenduse sai ta tütrega kell 18, peale trenni lõppu. Ta ütles tütrele, et tema rahakott on kohvikus ja mingu ta võtku see ära. Tütar helistas talle tagasi ja ütles, et sai rahakoti küll kätte, kuid raha enam sees polnud. Ta läks ise kohale. Päeval oli ta andnud tütrele hambaarsti juurde minekuks raha. Tal oli 60 eurot paberraha ja 5-6 eurot sentides. Spordikeskuses tulid talle vastu XXX ja XXX, treener ja administraator pr XXX. Nad olid juba asja uurinud ja rääkisid, keda nad olid spordikeskusest välja visanud. Samal ajal sisenesid need kolm poissi spordikeskusesse uuesti. Tema tundis neist ära G.O . Ta kutsus välja politsei. Talle näidati kolme väiksemat poissi, kes olid näinud neid kolme poissi koridorides riietusruumide uste ees käimas. Ta küsis ka Denissi käest, et ehk tema oskab öelda varguse kohta. Deniss vastas, et ei tea midagi ja oli alles tulnud. Nad jäid koos politseid ootama. Politsei saabus enne kella 7. Ta ütles politseile, et poisid sahkerdasid laua all midagi. Poisid otsiti läbi, kuid peale juhtme, telefoni ja välgumihkli polnud seal midagi. Raha neil polnud. Peale politsei lahkumist läks ta kauplusesse Konsum ja sealt edasi Grossi kauplusesse. Grossi kaupluse alkoholi letis olnud müüja ütles talle, et mõni aeg tagasi oli käinud seal tumedates riietes noormees ja vahetanud seal lahti 50ne eurose rahatähe ja müüja oli veel imestunud, kust poiss sellise raha oli saanud. Poiss ei ostnud midagi. Peale seda läks tema tagasi spordikeskusesse ja seal ütles keegi, et oli poisse näinud kohviku Roseus juures. Ta läks sinna. Poisid aga istusid ja sõid seal. Teenindaja ütles, et poisid olid maksnud 20ne eurose rahatähega. Seal küsis ta Denissilt, kas nad käisid poes. Deniss ütles, et ei käinud ja peale seda, kui ta selgitas, et müüja oli väitnud vastupidist, ütles ta, et nad olid käinud seal kella 15 ajal ja teine poiss oli ostnud oma raha eest šokolaadi. Rahakotis oli peale raha ka Swedbanki pangakaart tema tütre nimele, õpilaspilet ja kliendikaadid. Vargusega tekitati talle kahju summas 75 eurot (kd I tl 32-35). 11.04.2013 kahtlustatavana antud ütlustes tunnistas ka G.Oalle inkrimineeritava varguse toimepanemist ja selgitades, et kahtlustuses märgitud ajal, so 06.01.2013 ajavahemikul kella 17.00st kuni 18.00ni läks ta Kehra Spordihoonesse, et seal sõpradega palli mängida. Kui nad sealt ära hakkasid minema, läks ta tüdrukute riietusruumi ja võttis ühest õlakotist rahakoti. Seejärel väljus ta riietusruumist ja Kehra Spordijoonest. Õues olles nägi ta, et rahakotis oli pangakaart, sularaha 60 eurot ja mingid dokumendid. Ta võttis rahakotist sularaha 60 eurot, mäletades täpselt, et rahakotis oli justnimelt selline rahasumma, mitte rohkem, ja viskas rahakoti Kehra Spordihoone ette, nähtavasse kohta. Pärast seda kohtus ta oma sõbra XXX, kellel palus vahetada 50ne eurone rahakupüür. Ta ei seletanud XXX , kust ta raha võttis ja XXX ei küsinud seda samuti. Ta arvab, et XXX mõtles, et ta palus ümber vahetada enda raha. Kui XXX oleks teadnud, et raha on varastatud, siis poleks ta olnud nõus seda ümber vahetama. Hiljem baaris istudes tuli sinna ühe tüdruku ema, kes süüdistas teda varguses. Tema vastas, et pole midagi varastanud. Hiljem läksid nad teise baari, kuhu tuli politsei, kes palus neil vabatahtlikult ette näidata oma riiete taskud. Seda nad ka tegid. Politsei ei leidnud midagi ja nad lahkusid baarist. Tema ei öelnud aga oma sõpradele varguse kohta midagi. Samuti ei teadnud nad midagi raha päritolu kohta. Nad mõtlesid, et raha oli talle andnud tema isa ja nimelt selle raha eest ostiski ta neile friikartuleid. Ülejäänud raha kulutas ta oma tarbeks (kd I tl 48-51). Osutatud versiooni toimunu kohta kinnitab ka tunnistajana menetlusse kaasatud XXX , kes on kohtueelsel menetlusel selgitanud, et elab Kehras aadressil XXXja tal on sõber G.O, kellega käib läbi juba umbes 5 aastat. Ta mäletab, et 2013 jaanuaris, täpset kuupäeva mäletamata, palus Deniss tal vahetada raha. Tegemist oli 50ne eurose kupüüriga. Kus ta selle raha võttis, seda Deniss talle ei seletanud, kuid tema arvas, et raha andis talle tema isa. Ta

läks Grossi kauplusesse, kus vahetas 50ne eurose rahatähe väiksemateks. Kogu vahetatud raha tagastas ta Denissile. Peale seda läksid nad Denissiga baari, kus Deniss kostitas teda friikartulite ja Coca-colaga. Pärast seda läksid nad Kehra Spordikeskusesse, kus tuli nende juurde politsei. Seal sai ta teada, et Deniss oli kelleltki raha varastanud. Kellelt ja millistel asjaoludel oli Deniss raha varastanud, seda tema ei tea (kd I t. 43-47). Osutatud tõendeid analüüsides asub kohus seisukohale, et tõendikogum tõendab kahtlusteta D. XXXpoolt varguse toimepanemist. Eelosutatud tõendikogumi pinnalt on tõendamist leidnud KarS § 199 realiseerimiseks vajalikud võõras vallasasi, selle äravõtmine, mis seisnes senise valduse lõpetamises ja uue valduse kehtestamises, mis toimus senise valdaja tahte vastaselt ja nõusolekuta. Arvestades G.O kohtueelsel menetlusel antud ütlusi, sh selgitust, mille kohaselt võttis ta rahakotist välja sularaha, mille kulutas enda tarbeks ja rahakoti viskas ta lihtsalt ära ning seejuures pole kogutud tõendeid selle kohta, et G.O oleks varastatu soovinud kannatanu(te)le tagastada, siis leiab kohus, et G.O eesmärgiks oli senine valdaja süüdistuses märgitud esemetest kestvalt ilma jätta. S.t et õiguslikus mõttes on sedastatav võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Samuti on kohus G.O ütlustest ja teo objektiivselt avaldunud tehioludest lähtuvalt veendumusel, et G.O pani talle inkrimineeritava varguse toime kavatsetult. Mis puudutab G.O vastuväidet sellele, et võttis varastatud rahakotist ära vaid 60 eurot, mitte aga süüdistuses näidatud 65 eurot, siis sellega seoses märgib kohus, et loeb G.O ütlused selles osas ebausaldusväärseks. Nimelt on nii XXX kui XXX andnud ühetaolisi ütlusi selle kohta, et rahakotis oli enne selle varguse toimepanemist 60 eurot paberkupüürides ja 5-6 eurot metallmüntides. Kuna kohtul puudub alus osutatud isikuliste tõendiallikate ütlustes kahelda, samal ajal on G.O omavahelises vestluses XXX esialgselt täielikult eitanud rahakoti varguse toimepanemist, ent hiljem on tuvastatud tema seotus rahakotivarguse toimepanemisega ning seejuures pole kogutud tõendeid, et keegi kolmas isik oleks kõnealust rahakotti või selle sisu kasutanud või sealt esemeid ära võtnud ning samal ajal pole ka eluliselt usutav, et rahakotivarguse toimepanemisel võtab süüdistatav sealt osa raha ära ja jätab mingil põhjusel sinna osa raha alles, siis leiab kohus, et vaatamata G.O vastuväidetele tuleb tuvastatuks lugeda, et G.O varastas XXX rahakotist just süüdistuses äramärgitud rahasumma ehk 65 eurot.

lahti. Kella 16.48 paiku tahtis XXX minna poodi, vaatas rahakotti ja avastas, et rahakotist oli varastatud sularaha. Pärast seda avastas ta, et kapist on varastatud ka fotoaparaat Olypus FE20. Oletatava varguse toimepanemise ajal viibisid noortekeskuses külastajad (lapsed), kuid kedagi ta varguse toimepanemises kahtlustada ei oska. Vara oli kindlustatud kindlustusettevõttes IF P&C Insurance ASis sissemurdmise vastu. Fotoaparaadi vargusest kindlustusfirmat aga ei teavitatud, kuna tegu polnud sissemurdmisega (kd I tl 55-56, 58-61, 62-63). Hinnates süüdistatava G.O kohtueelsel menetlusel vaatlusaluse episoodiga seonduvalt antud ütlusi, siis tuleneb neist, et süüdistatav tunnistab talle inkrimineeritava varguse toimepanemist, selgitades, et kahtlustuses märgitud ajal läks ta Kehra Sotsiaalkeskusesse, kus pidi kohtuma oma sõbraga. Sotsiaalkeskusesse tulles nägi ta, et sõpra seal polnud, kuid nägi ka seda, et sotsiaalkeskuse noortejuhi kabineti uks oli pärani lahti. Siis tekkis tal mõte sealt midagi varastada. Ta läks kabinetti ja võttis kapist fotoaparaadi Olympus. See oli vana ja töötas halvasti. Samuti märkas ta, et kabinetis oleva laua all oli käekott. Ta võttis käekoti, leidis sealt rahakoti ja varastas sealt 10 eurot. Rahakotis olid ka mündid, kuid neid ta ei võtnud. Peale seda väljus ta Kehra Sotsiaalkeskusest ja läks raamatukokku. Varastatud fotoaparaati kasutas ta paar päeva, kuid müüs selle Kehra-Tallinna elektrirongis tundmatule isikule 30ne euro eest. Kõnealuse rahasumma kulutas ta enda tarbeks (kd I tl 7275). Osutatud tõendikogumit analüüsides leiab kohus, et süüdistatava süü talle inkrimineeritava süüteo toimepanemises vaatlusaluses episoodis on tõendatud vaid osaliselt. Kohtu hinnangul ei ole kahtlusi selles, et fotoaparaadi kui võõra vara süüdistatava jaoks võttis noortekeskuse noortejuhi kabinetist ilma vastava loa ja nõuolekuta süüdistatav G.O . Kuna kohtueelsel menetlusel andis G.O ütlusi selle kohta, et fotoaparaadi võõrandas ta mõned päevad hiljem elektrirongis tundmatule isikule 30 euro eest, siis osutab märgitu sellele, et G.O eesmärgiks oli senine valdaja süüdistuses märgitud esemest, so fotoaparaadist kestvalt ilma jätta. Õiguslikuks mõttes on tegemist võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Mis puudutab XXX toimepandud sularaha vargust, siis süüdistuse teksti kohaselt inkrimineeritakse G.O 20 euro vargust. Süüdistatav ise on kohtueelsel menetlusel kinnitanud XXX raha vargust, ent on selgitanud, et ta varastas rahakotist 10 eurot. Tutvudes kannatanu XXX ütlustega, siis nähtub neist, et esimesel ülekuulamisel, so 01.02.2013 on XXX tõesti avaldanud, et talt varastati 10 eurot paberrahas (10ne eurose rahatähena) ja ülejäänud raha, mis oli müntides (kd I tl 70-71), ent järgmisel ülekuulamisel ehk 18.04.2013 on ta märkinud, et talt varastati sularaha 10 eurot. Eelosutatu kokkuvõtteks leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogum ei viita ega tõenda seda, et süüdistatav oleks XXX varastanud 20 eurot nagu on seda märkinud riiklik süüdistaja G.O esitatud süüdistuses, vaid tõendatuks saab lugeda 10 euro varguse. Kuna vaidlusi ega eriarvamusi pole selles, et rahaliste vahendite varguse XXX pani toime G.O , kellele XXX rahakotis olnud rahalised vahendid oli võõrad ja kes kehtestas sellele XXX i loa ja nõusolekuta uue valduse ning et kogutud pole tõendeid ka selle kohta, et G.O oleks varastatud rahalised vahendid soovinud XXX tagastada, siis leiab kohus, et tõendamist on leidnud nii võõra vallasasja äravõtmine, kui ka see, et G.O eesmärgiks oli senine valdaja rahalistest vahenditest kestvalt ilma jätta ehk õiguslikus mõttes on sedastatav võõra vallasaja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Mis puudutab süüteokoosseisu subjektiivset külge, siis sellega seonduvalt märgib kohus, et teo objektiivselt avaldunud tehiolud ja G.O ütlused annavad aluse järelduseks, et süüdistatav pani talle inkrimineeritava süüteo toime kavatsetult.

Hinnates vaatlusaluse episoodiga seonduvalt tõendikogumit, siis osutab kohus esmalt kannatanu kuriteoavaldusele (kd I tl 3), millest nähtuvalt viibis kannatanu 04.04.2013 õhtul XXX ballil ning umbes kella 21.15 paiku avastas ta, et tema kotist, mis asus kooli garderoobis nagide kõrval aknalaua peal koos teise kotiga, oli varastatud sülearvuti Dell Vostro 1014, mis oli tumepunase korpusega ning väärtusega 700 eurot. Peale selle oli sobratud tema rahakotis – kõik dokumendid olid alles, sularaha tal polnud, olid vaid mõned sendid, millest ta samuti ilma jäi. Juhtunust teavitas tema sõber XXX oma tuttavale, kes teavitas sellest omakorda kooli õpetajale ja valvurile. Selleks ajaks, kui tema garderoobist väljus oli õpetajatele juba kahtlusalune teada. Õpetaja võttis ühendust kahtlusaluse noormehega ning viimane oli nõus tulema kooli selgitusi andma. Peale vestlust õpetajaga nägid nad, et noormees väljus koolimajast. Peale seda tuli õpetaja nende juurde ning ütles, et noormees lubas 10 minuti pärast arvutiga tagasi olla. Noormees tuligi tagasi koos temale kuuluva arvutiga. Arvuti oli terve ja töökorras, kuid oli näha, et seda oli üritatud tööle panna. Kuna arvuti oli kaitstud parooliga, siis seda päriselt tööle ei saadud. Noormees oma süüd ei tunnistanud, vaid selgitas, et keegi teine oli arvuti võtnud. Reede õhtul, so 05.04.2013 avastas ta, et kadunud on ka tema roosat värvi pisike mp-3 mängija SanDisk Sansa Clip koos nööpkõrvaklappidega, väärtusega 20 eurot. Ta teab, et mp-3 mängija oli tal tol õhtul kaasas ja ta kasutas seda teel Kehrasse. Samuti teab ta, et pani selle kotti, kus asus sülearvuti. Selle kadumist märkas ta aga alles kodus. Ta usub, et mp-3 kadumine on seotud samuti selle noormehega, kes ka tema sülearvuti võttis. Kannatanu 17.04.2013 toimunud ülekuulamisel kordas kannatanu kuriteoavalduses märgitud asjaolusid, ent seejuures märkis ta, et avastas arvuti ja mp-3 mängija varguse 04.04.2013 kusagil kella 21.15 paiku, kui hakkas gümnaasiumist lahkuma. Varguse avastas ta garderoobis oma asju vaadates, et kotist on kadunud sülearvuti Dell Vostro 1014 ja mp-3 mängija SanDisk Sansa Clip koos kõrvaklappidega (kd I tl 7-8). Kannatanuga ühetaolisi ütlusi varguse toimepanemise ja sülearvuti tagasisaamise asjaolude kohta on andnud ka tunnistajad XXX ja XXX . XXX ütluste kohaselt toimus 04.04.2013 XXX kevadball. Umbes kella 21.15 paiku pöördus tema poole üks balli külastajatest, kes teavitas, et tema kotist on varastatud sülearvuti. Selgus, et ainuke õpilane, kes kooli garderoobis varguse toimepanemise ajal käis, oli G.O, mida kinnitas valvur, kes nägi Denissi garderoobi sisenemas. Tema helistas koheselt Denissile ja kutsus ta kooli vestlusele. Mõne aja pärast tuli Deniss kooli. Vestluse käigus palus ta Denissil sülearvuti tagasi tuua. Samuti informeeris ta Denissi, et valvur oli teda näinud. Tunnistaja ütluste kohaselt oli Deniss esialgu eitanud arvuti äravõtmist, ent hiljem ütles ta, et toob sülearvuti tagasi. Umbes 10 minuti möödudes tõigi Deniss sülearvuti tagasi ja see sai üle antud kannatanule (kd I tl 1015). Tunnistaja XXX ütluste kohaselt töötas tema turvatöötajana XXX. 04.04.2013 viibis ta enda töökohal ja sel päeval toimus koolis kevadball. Ball algas kella 18 paiku ja lõppes kell

helistas talle mõne minuti pärast õppeajajuhataja, kes kutsus ta gümnaasiumisse vestlusele. Umbes 10 minuti pärast jõudis ta tagasi kooli. Õppealajuhataja ütles talle, et valvur oli näinud teda gümnaasiumisse sisenemas ning palus tal sülearvuti tagastada. Esialgu vastas ta, et pole sülearvutit varastanud, vaid seda tegi tema tuttav Sergei. Pärast aga otsustas ta, et tagastab sülearvuti ning tõi selle mõne aja pärast õppealajuhataja kätte (kd I tl 24-27). Osutatud tõendikogumit analüüsides leiab kohus, et süüdistatava süü talle inkrimineeritava süüteo toimepanemises vaatlusaluses episoodis on tõendatud vaid osaliselt. Tõendikogumi pinnalt tuleb jaatada süüdistatava poolt sülearvuti varguse toimepanemist. Nimelt on tõendikogumi pinnalt sedastatav, et kahtlustuses märgitud sülearvuti kuulus kannatanule ning isikuliste tõendiallikate ütluste pinnalt ei ole vähimaidki kahtlusi selles, et G.O oli isikuks, kes kannatanu senise valduse sülearvutile lõpetas, kehtestas sellele uue valduse ning sellise uue valduse kehtestamine toimus kannatanu tahte vastaselt ja tema nõusolekuta. Kuna kohtueelsel menetlusel antud ütlustes avaldas kahtlustatav, et kui keegi poleks arvuti vargust avastanud, siis oleks ta seda ise kasutanud (kd t tl 24-27), siis järeldub sellest kohtu veendumuse kohaselt G.O soov jätta kannatanu sülearvutist ilma kestvalt. Märgitu näol on tegemist õiguslikult sülearvuti äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Hinnates subjektiivse külje esinemist, siis objektiivselt avaldunud teo tehiolud ning G.O antud selgitused toimunu kohta, sh väide, et ta oli teadlik koolis kevadballi toimumisest, sellest, et majas viibis palju inimesi, ent sellele vaatamata läks ta kooli riietushoidu, kus märkas arvutikotti ning otsustas sellest arvuti ära võtta ja võttiski, annavad aluse seisukohaks, et G.O pani talle inkrimineeritud sülearvuti varguse toime kavatsetult. Hinnates tõendikogumit mp-3 mängijasse puutuvalt, siis selles osas jääb kohus riiklikust süüdistajast eriarvamusele, et tõendikogum kinnitab G.O poolt ka mp-3 mängija varguse toimepanemist. Tuleb viidata, et G.O on tunnistanud küll sülearvuti varguse toimepanemist, ent mp-3 mängija varguse toimepanemist on ta täielikult eitanud. Analüüsides teiste isikuliste tõendiallikate ütlusi, siis tunnistajad on kooskõlas G.O ütlustega rääkinud vaid sülearvuti vargusest. Lisaks sellele tuleb märkida, et kõrvutades kannatanu kuriteoavalduses märgitut kannatanu ülekuulamisprotokollis kajastatuga, siis esimesel juhul on kannatanu sõnaselgelt märkinud, et avastas oma mp-3 mängija kadumise alles järgmise päeva õhtul. Ülekuulamisprotokollis on ta aga märkinud, et avastas sülearvuti ja mp-3 mängija vargused üheaegselt ehk 04.04.2013 umbes kella 21.15 ajal. Seega selliseid tõendeid, mis kahtlusteta kinnitaksid G.O poolt mp-3 varguse toimepanemist, kriminaalmenetluse käigus kogutud ei ole, mistõttu pole G.O võimalik inkrimineerida, teda süüdi mõista ja karistada mp-3 mängija varguse toimepanemise eest.

taskusse ja püksid pani ta riietusruumi pingi peale. Varguse momendil oli mobiiltelefon sisse lülitatud ja selle sees oli sim-kaart numbriga XXX (kd I tl 81-84). Eelosutatud isikuliste tõendiallikatega ühetaolisi ütlusi on andnud ka tunnistaja XXX , kes märkis, et 09.04.2014 kell 10.10 läks ta koos kriminaaluurija Bruno Mäega XXXse, et võtta G.O Kehra konstaablipunkti ütlusi andma. Koos G.O mindi garderoobi, et võtta sealt väliriided. Ta palus Denissil näidata oma kapi sisu. G.O tõstis jalanõusid ning ühe jalatsi seest tuli välja mobiiltelefon Samsung Galaxy. Algselt ütles Deniss, et mobiiltelefon kuulub tema sõbrale. Hiljem aga tunnistas ta, et telefon kuulub 4nda klassi poisile, kellel oli teine tund olnud kehaline kasvatus. Koolist uurides selgus, et mobiiltelefon oli kadunud XXX . Ta võttis ühendust XXX emaga, kes koos pojaga andsid tunnistusi selle kohta, et mobiiltelefon kuulus XXX. Mobiiltelefon tagastati selle omanikule rikkumata kujul (kd I tl 85-86). Kõnealust mobiiltelefoni on kriminaalmenetluse käigus ka vaadeldud ning selle käigus tuvastati, et tegemist on musta värvi mobiiltelefoniga Samsung GT S5660 imei-koodiga XXX . Mobiiltelefoni sees oli 2 KB mälukaart ja EMT sim-kaart XXX (kd I tl 87-89). Ka kahtlustatavana toimunud ülekuulamisel tunnistas G.O talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemist, märkides, et 09.04.2013 kella 9 paiku läks ta Kehra Spordikeskusesse selleks, et sealt midagi varastada. Riietusruumi sisenedes märkas ta, et riietusruumis asuva pingi peal on püksid. Ta läks pükste juurde ja võttis pükste taskust mobiiltelefoni Samsung. Pärast seda väljus ta riietusruumist ja läks Kehra Gümnaasiumi garderoobi, kus võttis mobiiltelefonist sim-kaardi välja ja viskas selle kapi alla. Pärast seda pani ta varastatud mobiiltelefoni enda kappi. Mõne aja pärast tuli gümnaasiumisse noorsoopolitseinik ja kutsus teda jaoskonda. Kui ta koos politseiga üleriiete võtmiseks garderoobi läks, siis märkas politseiametnik tema kapis varastatud mobiiltelefoni. Ta andis mobiiltelefoni vabatahtlikult üle noorsoopolitseinikule, kes selle telefoni omakorda omanikule tagastas (kd I tl 91-94). Osutatud tõendikogumit hinnates leiab kohus, et tõendikogum tõendab kahtlusteta G.O poolt varguse toimepanemist, kuivõrd tõendikogumi pinnalt on tõendamist leidnud KarS § 199 realiseerimiseks vajalikud võõras vallasasi, selle äravõtmine, mis seisnes senise valduse lõpetamises ja uue valduse kehtestamises, mis toimus senise valdaja tahte vastaselt ja nõusolekuta. Tõendamist on leidud ka see, et varguse pani toime süüdistatav, kes on andnud detailseid ja tõendikogumiga täielikult sobituvaid ütlusi varguse toimepanemise asjaolude kohta. Arvestades G.O objektiivselt avaldunud käitumist, mille kohaselt peitis ta spordihoonest äravõetud mobiiltelefoni enda riidekappi gümnaasiumis ning kogutud pole tõendeid selle kohta, et G.O oleks soovinud kõnealuse mobiiltelefoni kannatanule vabatahtlikult tagastada, siis järeldub sellest, et G.O eesmärgiks oli senine valdaja süüdistuses märgitud esemest kestvalt ilma jätta. S.t et õiguslikus mõttes on sedastatav võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Samuti on kohus G.O ütlustest ja objektiivselt avaldunud teo tehioludest lähtuvalt veendumusel, et G.O pani talle inkrimineeritava süüteo toime kavatsetult.

Kannatanu XXX ütlusi telefoni varguse toimepanemise kohta kinnitab ka XXX XXX, kes märkis, et 14.05.2013 ajavahemikus kella 9-st kuni kella 10ni varastati aadressil Spordi tn 2, Kehra asuvas Kehra Spordikeskuse riietusruumist tema pükste taskust tema isale kuuluv ja tema kasutuses olev mobiiltelefon Samsung Galaxy imei-koodiga XXX , maksumusega 119 eurot. Mobiiltelefoni sees oli EMT liitumisega sim-kaart nr XXX ja mälukaart 2 KB. Mobiiltelefon oli musta värvi telefoniümbrises. Samuti oli telefon varguse hetkel sisse lülitatud (kd I tl 148-149). Kahtlustatavana antud ütlustes (kd I tl 154-157) ja alaealise seletuses (kd I tl 153) tunnistas ka G.O talle inkrimineeritava süüteo toimepanemist ning selgitas, et kahtlustuses märgitud ajal vahetas ta spordikeskuses riideid, kuna oli kehalise kasvatuse tund. Riietusruumis olid väiksemate poiste riided. Siis tuli tal mõtle, et võiks sealt midagi varastada. Ta katsus riided läbi ja leidis ühtede teksapükste taskust mobiiltelefoni Samsung. Galaxy. Ta pani telefoni oma kotti ja läks tundi. Hiljem tuli tema juurde väike poiss ja küsis tema käest telefoni. Ta vastas, et pole midagi võtnud. Järgmisel või ülejärgmisel päeval kirjutas selle poisi isa Facebooki lehel, et ta annaks telefoni tagasi. Tema aga eitas telefoni võtmist. Seejärel palus ta temalt abi telefoni leidmisel. Poisi isa lubas telefoni leidmise eest vaevatasu 20 eurot. Ta mõtles, et milleks talle ikka see telefon ning nad leppisid kokku kohtumise mänguväljakule, kuhu tema viiski mobiiltelefoni. Telefoni eest sai ta vaevatasu 20 eurot. Osutatud tõendiallikate ütlustega ühetaolisi ja kooskõlas olevaid ütlusi on toimunu kohta andnud ka XXX, kes märkis, et 14.05.2013 ajavahemikus kella 9-st kuni kella 10ni varastati aadressil Spordi tn 2, Kehra asuvas Kehra Spordikeskuse riietusruumist tema alaealise poja pükste taskust temale kuuluv ja tema poja kasutuses olev mobiiltelefon Samsung Galaxy imei-koodiga XXX , maksumusega 119 eurot. Mobiiltelefon oli ostetud 2012 detsembris ning selle sees oli EMT liitumisega sim-kaart nr XXX ja mälukaart 2 KB. Mobiiltelefon oli musta värvi telefoniümbrises ja selle maksumuseks oli 5 eurot. Varguse ajal oli mobiiltelefon sisse lülitatud. Varguse toimepanemises kahtlustas ta G.O , kuna ta oli ka varem telefone varastanud. Lisaks polnud G.O olnud varguse toimepanemise ajal õppetunnis. Hiljem kohtas tema Denissi tänaval, tegi viimasega juttu teemal, kas tema oli seotud telefoni vargusega. Sellele vastas Deniss eitavalt. Seejärel palus tema Denissilt abi, et viimane aitaks tal tagasi saada varastatud mobiiltelefoni. Mõned päevad hiljem kohtas ta uuesti Denissi ning uuris, kas Denissil on infot telefoni kohta. Ta sai vastuseks ebaleva „ei“. Tema tegi aga juttu sellest, et ta kindlasti premeerib mobiiltelefoni leidjat/tagastajat ning peab meeles seda isikut ka hea sõnaga. 02.05.2013 kella 17.30 paiku helistas talle G.O ning teatas, et ta teab, kes kõnealust varastatud mobiiltelefoni müüb. Samuti oli G.O nõus tema eest välja ostma – hinnaks 20 eurot. Samuti andis ta G.O nõusoleku, et kohtub viimasega Kehras, Kreuzwaldi 6 juures asuva mänguväljaku juures. Tema jõudis mänguväljakule umbes kella 17.45 paiku, kohtus seal G.O ja andis talle 20 eurot. Seejärel lahkus G.O jalgrattaga, sõites Kose maanteed mööda raudtee poole. Tagasi tuli ta umbes 7-8 minuti jooksul ning tagastas talle mobiiltelefoni koos koti ja mälukaardiga. Tagastatud esemete hulgast puudus vaid sim-kaart, kuid selle puudumine teda ei häirinud. Välisel vaatlusel avastas ta ka paar väikest kriimu, kuid ta ei suuda meenutada, kas need olid seal juba eelnevalt või mitte. Küsimusele „Kes oli müüja?“, sai ta vastuseks, et „Ah, oli üks“ (kd I tl 146-147). Osutatud tõendikogumit hinnates leiab kohus, et tõendikogum tõendab kahtlusteta G.O poolt varguse toimepanemist, kuivõrd tõendikogumi pinnalt on tõendamist leidnud KarS § 199 realiseerimiseks vajalikud võõras vallasasi, selle äravõtmine, mis seisnes senise valduse lõpetamises ja uue valduse kehtestamises, mis toimus senise valdaja tahte vastaselt ja nõusolekuta. Tõendamist on leidud ka see, et varguse pani toime süüdistatav, kes on andnud detailseid ja tõendikogumiga täielikult sobituvaid ütlusi varguse toimepanemise asjaolude kohta. Arvestades G.O objektiivselt avaldunud käitumist, siis järeldub sellest, et G.O eesmärgiks oli senine valdaja süüdistuses märgitud esemest kestvalt ilma jätta. S.t et õiguslikus mõttes on sedastatav võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Samuti on kohus G.O ütlustest ja objektiivselt avaldunud teo tehioludest lähtuvalt veendumusel, et G.O pani talle inkrimineeritava süüteo toime kavatsetult.

hoov. Kuidas juhtus nii, et tema isa selle just leidis, seda ta ei tea. Isa ei teadnud sellest midagi. Hiljem sai ta politseist teada, et isa oli selle telefoni politseile üle andnud kui leitud eseme (kd I tl 186-189). Seda, et G.O ütlused on muu kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogumiga kattuvad ja kooskõlas, kinnitab ka leiu vastuvõtmise akt (kd I tl 183), millest nähtub, et Jüri XXX on politseile üle andnud mobiiltelefoni Sony, mille imei-kood on kattuv kannatanult varastatud mobiiltelefoni imei-koodiga, mille oli leidnud aadressilt Mõisa 2, Kehra. Samuti kinnitab G.O ütlusi ka 09.11.2013 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabeliga, millest nähtub, et vaadeldavaks objektiks on olnud K. Vilksilt saadud CD plaat, mille peal on 47 fotot ja 2 videosalvestust. Videosalvestused on tehtud ajavahemikul 31.10.2013 kuni 04.11.2013. Piltidel on kaks noormeest, neiu ja meesterahvas. Videosalvestusel on näha korteris liikuvat taksikoera ja neiut (kd I tl 179-182). Seega tuleneb viimati osutatud tõendist, et fotod ja videosalvestused on tehtud peale varguse toimepanemist ehk kinnitavad G.O ütlusi selle kohta, et ta tegi varastatud telefoniga fotosid ja videoid. Osutatud tõendikogumit hinnates leiab kohus, et tõendikogum tõendab kahtlusteta G.O poolt varguse toimepanemist, kuivõrd tõendikogumi pinnalt on tõendamist leidnud KarS § 199 realiseerimiseks vajalikud võõras vallasasi, selle äravõtmine, mis seisnes senise valduse lõpetamises ja uue valduse kehtestamises, mis toimus senise valdaja tahte vastaselt ja nõusolekuta. Tõendamist on leidud ka see, et varguse pani toime süüdistatav, kes on andnud detailseid ja tõendikogumiga täielikult sobituvaid ütlusi varguse toimepanemise asjaolude kohta. Arvestades G.O objektiivselt avaldunud käitumist, samuti seda, et kriminaalmenetluse käigus ei ole kogutud tõendeid selle kohta, et G.O oleks soovinud varastatud mobiiltelefoni selle omanikule või seaduslikule valdajale tagastada, siis järeldub sellest, et G.O eesmärgiks oli senine valdaja süüdistuses märgitud esemest kestvalt ilma jätta. S.t et õiguslikus mõttes on sedastatav võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Samuti on kohus G.O ütlustest ja objektiivselt avaldunud teo tehioludest lähtuvalt veendumusel, et G.O pani talle inkrimineeritava süüteo toime kavatsetult.

Riided ja kott asusid vasakul pool pingi peal, välisuksest vaadatuna pingi lõpus. Telefon oli kotis ja koti lukk suletud. Tegemist oli musta värvi telefoniga Samsung Galaxy S Plus ning see asus lillas klapiga mobiilikotis. Riietusruumi uks lukus polnud. Peale kehalise kasvatuse tunni lõppu, so umbes kella 13 paiku avastas ta, et temale kuuluv mobiiltelefon Samsung i9001 Galaxy S Plus imei-koodiga XXX ja telefoninumbriga XXX Tele2 liitumisega oli varastatud. Mobiiltelefon oli ostetud 08.07.2012 329 euro eest tema ema XXX poolt ja talle kingitud. Mobiiltelefoni väärtus käesoleval ajal on 80 eurot ning seega on tekitatud talle vargusega kahju 80 eurot. 03.12.2013 tagastati mobiiltelefon tema emale. Ta täpsustas ka, et peale varguse avastamist hakkas ta oma telefoninumbrile helistama, kuid see oli välja lülitatud. Samuti otsis ta telefoni koolist, kuid ei leidnud seda (kd II tl 73-79). Edasiselt osutab kohus tunnistajate XXX ja XXXütlustele (kd II tl 217-220), millede kohaselt G.O ja XXX kinnipidamisel XXX elukohas panid G.O ja A. R. N. XXX tooli peale kolm mobiiltelefoni ning A. R. N. XXX andis hõbedase mobiiltelefoni Samsung Y Young GT-S5360 kui leitud telefoni politseile ning seletas, et oli selle leidnud Kehra Spordihoone kohviku ukse juurest. G.O käes oli kaks mobiiltelefoni. Samsung Galaxy S III kohta väitis A. R. N. XXX, et tegemist on tema telefoniga, mille ta oli andnud muusika kuulamiseks Denissile. Musta värvi korpusega Samsung Galaxy kohta väitis aga G.O, et oli selle leidnud Kehrast Grossi poe tagant. Kohtueelsel menetlusel on A. R. N. XXX andnud antud episoodi kohta ütlusi selles, et vaatlusaluse kuriteosündmusega seonduva mobiiltelefoni andis talle umbes 2013 novembri lõpus kasutada G.O. G.O talle selle päritolu kohta midagi ei öelnud, kuid ta teadis, et Denissil selliseid telefone polnud, ta teadis, et Deniss tegeleb telefonide vargusega ja ilmselt oli ka see telefon varastatud. Tema seda telefoni ei kasutanud, kuna ta ei osanud õiget koodi sisestada. 2013 detsembris pidasid neid kinni politseinikud ning sel hetkel oli see telefon tal taskus. Kinnipidamisel leidsid politseiametnikud selle telefoni tema käest (kd II tl 60-67, 200205). G.O on aga antud episoodi raames selgitanud seda, et umbes 28.11.2013 paiku, täpset kuupäeva mäletamata, umbes kella 18 paiku läks ta popkorni ostmiseks Grossi kauplusesse. Kaupluse juurde jõudes suundus ta kaupluse taha. Seal olles nägi ta maas musta värvi korpusega mobiiltelefoni. Ta võttis selle mobiiltelefoni üles ja läks sellega koju. Järgmisel või ülejärgmisel päeval, õhtusel ajal läks ta XXX juurde ja andis selle telefoni kasutamiseks XXX. Mobiiltelefoni leidmise faktist Grossi poe tagant oli Rasul teadlik ja ta teab, et Rasul seda mobiiltelefoni ei kasutanud, vaid see oli tal kodus. Telefoni ei kasutanud Rasul põhjusel, et ei teadnud selle koodi. Peale nende kinnipidamist andis ta kõnealuse telefoni politseile üle kui leitud mobiiltelefoni (kd II tl 83-86, 208-213). Osutatut analüüsides leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogumi pinnalt ei ole võimalik teha järeldusi, mil viisil on mobiiltelefon kannatanu valdusest välja läinud. St, et sedastav pole, kas kannatanu kaotas oma mobiiltelefoni ära või see läks tema valdusest välja mõne süüteo toimepanemise tagajärjel. Seejuures pole alust seada kahtluse alla ka mõne isikulise tõendiallika kohtueelsel menetlusel antud ütlusi. See omakorda tähendab, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega ei ole võimalik ümber lükata G.O versiooni selle kohta, et ta vaatlusaluse mobiiltelefoni tõepoolest kaupluse juurest/tagant leidis. Märgitu tähendab õiguslikus mõttes aga seda, et G.O tegevusest ei ole võimalik sedastada varguse objektiivse koosseisu tunnuseid. Nimelt asjakohase kohtupraktika kohaselt on vargusega tegemist juhtudel, kui asi on algselt süüdlase jaoks võõras valduses, kuid ta hõivab selle senise valduse murdmise ja asjale enda valduse kehtestamisega. Käesoleval juhul ei ole sedastatav, et G.O oleks oma käitumisega realiseerinud valduse murdmise, kuna kriminaalmenetluse käigus pole kogutud tõendeid, mis võimaldaks järeldust selle kohta, et just G.O oleks mobiiltelefoni XXXkoolikotist ära võtnud. Eelmärgitu ei tähenda kohtu hinnangul aga seda, et G.O tegevuses puuduksid täielikult mõne süüteokoosseisu tunnused, seda enam, et kohtul lasub kohustus omal algatusel kontrollida, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks võimalik tegu ümber kvalifitseerida.

G.O ütluste kohaselt leidis ta mobiiltelefoni Grossi poe tagant. Märgitust järeldub, et tegemist on leiuga. Asjaõigusseaduse § 98 lg 1 kohaselt peab isik, kes on kaotatud asja leidnud ja selle oma valdusesse võtnud, sellest viivitamata teatama kaotajale või omanikule. Kui kaotaja või omanik on leidjale teadmata, on leidja kohustatud leiust teatama politseile, kui asja väärtus ületab 50 eurot. Kriminaalmenetluse raames kogutud tõendusteabe kohaselt on kannatanu märkinud telefoni maksumuseks 80 eurot. Samas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et G.O oleks täitnud asjaõigusseaduse § 98 lg 1 nimetatud kohustust, st teavitanud leiust kas selle omanikku, eseme kaotajat või alternatiivselt politseid. Osutusega asjaõigusseaduse § 100 lg-le 4 ei tekkinud G.O sellest tulenevalt ka mobiiltelefoni omandiõigust. Seega järeldub, et leitud mobiiltelefoni näol oli tegemist G.O jaoks võõra varaga, mis oli tema valdusesse juhuslikult sattunud. Edasiselt nähtub G.O ütlustest, et peale mobiiltelefoni leidmist 28.11.2013 ei teavitanud ta sellest asjaolust politseid, vaid viis selle telefoni endale koju ning järgmisel või ülejärgmisel päeval andis ta selle kasutamiseks XXX, kes G.O vastavat väidet on kinnitanud ja mida on kinnitanud ka tunnistajad XXX ja XXX. Selline käitumine viitab kohtu veendumuse kohaselt sellele, et G.O asus leitud mobiiltelefoni enda omaks pidama ja manifesteeris sellega omastamistahet. Märgitust tulenevalt leiab kohus, et süüdistatava objektiivne käitumine, so võõra vallasasja leidmine avalikust kohast ja sellest politseile teatamata jätmine koos vallasasjaga lahkumisega, selle endale jätmise ning sõbrale kasutamiseks andmisega tõendab seda, et süüdistatav pööras juhuslikult tema valdusse sattunud võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks ja realiseeris sellega KarS-s § 201 sätestatud süüteokoosseisu. Teo objektiivselt avaldunud tehiolud ja G.O ütlused annavad kohtu veendumuse kohaselt aluse järelduseks, et G.O pani telefoni omastamise toime kavatsetult. Märgituga seonduvalt osutab kohus ka KrMS § 268 lg-le 6, mille kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kõrgeima astme kohus on leidnud, et teole antava hinnangu olulisel muutmisel peab süüdistataval olema võimalik teostada kaitseõigust, esitades uuele kvalifikatsioonile omapoolsed vastuväited. Kohus leiab, et kvalifitseerides G.O teo omastamise paragrahvi järgi, ei muudeta teole antavat õiguslikku hinnangut oluliselt, kuna sisuliselt jääb süüdistusest välja üksnes valduse murdmine. Muus osas jäi G.Oeole antav hinnang samaks.

Piltidelt on näha kahte poissi, kes on tema jaoks võõrad. Ta annab vabatahtlikult politseile üle CD plaadi, kus on salvestatud kõik tema telefonis olnud pildid. Tagastatud mobiiltelefon oli töökorras ja rikkumata (kd II tl 2-10). Üleantud CD plaati vaadeldi kriminaalmenetluse käigus ja selle käigus tuvastati, et CD plaadil on kaks fotot, millel on noormees, neiu ja naisterahvas (kd II tl 17-18). Kanntanuga ühetaolisi ütlusi on andnud ka XXX, kes selgitas, et 07.11.2013 oli tal kehalise kasvatuse tund Kehra Spordikeskuses. Tund algas kell 11.20. Nad vahetasid riideid esimeses riietusruumis ja ta unustas oma mobiiltelefoni Samsung Galaxy Y pükste taskusse. Ta arvab, et ta pani püksid koos telefoniga kotti ja tõmbas kotiluku kinni. Umbes 10 minutit peale tunni algust ütles ta õpetajale, et õpetaja lubaks tal minna riietusruumi, et oma telefon sealt ära võtta. Ta läks riietusruumi ja nägi, et tema püksid olid tooli peal ja pükste taskus enam telefoni polnud. Riietusruumis ta kedagi ei märganud. Ta läks ja ütles õpetajale, et telefoni taskus pole. Nad otsisid telefoni kotist, pükste taksust ja riietusruumist, kuid telefoni polnud kusagil. Edasi läks ta tundi ja kell 13 tuli ema teda vaatama ning siis ütles ta, et telefon varastati ära (kd II tl 11). Edasiselt osutab kohus tunnistajate XXX ja XXX ütlustele (kd II tl 217-218 ja 219-220), milledest tuleneb, et XXX varastatud mobiiltelefon leiti A. R. N. XXX tema kinnipidamisel 02.12.2013 ja 02.12.2013 on vormistatud leiu vastuvõtmise akt, millest nähtub, et mobiiltelefoni Samsung Galaxy Y Young GT-S5360 on A. R. N. XXX 2013 novembris kella 13.10 paiku aadressilt Kehra, Spordi 5 (kd II tl 20). Osutatud mobiiltelefoni on kriminaalmenetluse käigus vaadeldud ning selle käigus tuvastati, et tegemist on mobiiltelefoniga Samsung, mille sees on 1 GB mälukaart ning mobiiltelefoni imei-koodiks on XXX (kd II tl 13-15), mis on kattuv kannatanu esitatud mobiiltelefoni soetamist tõendavas dokumentatsioonis kajastatud mobiiltelefoni imei-koodiga (kd II tl 5-6) ehk A. R. N. XXX tema kinnipidamisel leitud ja tema poolt leiuna vormistatud mobiiltelefoni seaduslik valdus kuulus XXX. G.O ütluste kohaselt teab ta, et alates 2013 novembrist kasutas kahtlustuses märgitud telefoni, so musta värvi küllaltki vana telefoni Samsung GT S 5360 Galaxy Y A. R. N. XXX. Kust A. R. N. XXX selle telefoni sai, seda ta ei tea. 02.12.2013 toimunud kinnipidamise ajal leidsid politseiametnikud A. R. N. XXX kolm mobiiltelefoni, kuid peale kinnipidamist teatas Rasul politseile, et kaks mobiiltelefoni oli talle tema andnud. Tema vaielda ei soovinud ja kinnitas XXX sõnu. Kolmas mobiiltelefon oligi see Samsung GT S 5360 Galaxy Y, mille Rasul politseile üle andis kui leitud mobiiltelefoni (kd II tl 21-24). Kahtlustatavana toimunud ülekuulamisel selgitas A. R. N. XXX, et mobiiltelefoni Samsung GT S 5360 Galaxy Y leidis ta 2013 novembri alguses Kehra Spordihoone ukse juures, väljaspoolt. Telefon polnud uus, vaid oli kriibitud ekraaniga. Tema võttis selle telefoni, kuna arvas, et selles, et ta võtab võõra asja ja hakkab seda kasutama, pole midagi kriminaalset. Ta ei mõelnud sellele, et ta võtab võõra asja ega ka sellele, et ta peab selle telefoni omanikule tagastama. Leitud telefon oli ilma sim-kaardita. Tema pani sinna sisse sim-kaardi numbriga XXX ja kasutas seda telefoni kuni kuu lõpuni. Sim-kaart numbriga XXX kuub tema onule XXX , kuid tema on seda kaarti umbes aasta aega kasutanud. 2013 detsembri alguses pidas politsei neid kinni ja sel hetkel oli tal kõnealuse telefon taskus ning siis andis ta selle telefoni politseile üle kui leitud telefoni. Seda, et ta ei teadnud, et leitud telefoni ei tohi kasutada (kd II 60-67). Täiendaval ülekuulamisel täpsustas ta, et 07.11.2013 jõudis ta kooli kella 8ks ja viibis koolis. Päeva alguses oli ta koos G.O , kuid hiljem, peale lõunavaheaega läks ta õue, Kehra Gümnaasiumi kõrval asuva kohviku juurde suitsetama. Deniss läks aga tundi. Kohvikuukse juurest õuest leidiski ta mobiiltelefoni (kd II tl 200-205). Osutatut analüüsides leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogumi pinnalt ei ole võimalik teha järeldusi, mil viisil on mobiiltelefon kannatanu valdusest välja läinud. St, et sedastav pole, kas kannatanu kaotas oma mobiiltelefoni ära või see läks tema valdusest välja mõne süüteo toimepanemise tagajärjel. Seejuures pole alust seada kahtluse alla ka mõne isikulise tõendiallika kohtueelsel menetlusel antud ütlusi. See omakorda tähendab, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega ei ole võimalik ümber lükata XXX versiooni selle kohta, et ta vaatlusaluse mobiiltelefoni leidis. Märgitu tähendab

õiguslikus mõttes seda, et XXX tegevusest ei ole võimalik sedastada varguse objektiivse koosseisu tunnuseid. Nimelt asjakohase kohtupraktika kohaselt on vargusega tegemist juhtudel, kui asi on algselt süüdlase jaoks võõras valduses, kuid ta hõivab selle senise valduse murdmise ja asjale enda valduse kehtestamisega. Käesoleval juhul ei ole sedastatav, et A. R. N. XXX oleks oma tegevusega realiseerinud valduse murdmise, kuna kriminaalmenetluse käigus pole kogutud tõendeid, mis võimaldaks järeldust selle kohta, et just A. R. N. XXX oleks mobiiltelefoni XXX pükste tasukust ära võtnud ja sellega valduse murdnud. Eelmärgitu ei tähenda kohtu hinnangul aga seda, et XXX tegevuses puuduksid täielikult mõne süüteokoosseisu tunnused, seda enam, et kohtul lasub kohustus omal algatusel kontrollida, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks võimalik tegu ümber kvalifitseerida. XXX ütluste kohaselt leidis ta mobiiltelefoni. Märgitust järeldub, et tegemist on leiuga. Asjaõigusseaduse § 98 lg 1 kohaselt peab isik, kes on kaotatud asja leidnud ja selle oma valdusesse võtnud, sellest viivitamata teatama kaotajale või omanikule. Kui kaotaja või omanik on leidjale teadmata, on leidja kohustatud leiust teatama politseile, kui asja väärtus ületab 50 eurot. Kriminaalmenetluse raames kogutud tõendusteabe kohaselt on kannatanu märkinud telefoni maksumuseks 80 eurot. Vaatamata sellele, et asja väärtus ületas AS § 98 lg-s 1 nimetatud väärtust, pole kogutud ja seega puuduvad tõendid selle kohta, et A. R. N. XXX oleks täitnud asjaõigusseaduse § 98 lg 1 nimetatud kohustust, st teavitanud leiust kas selle omanikku, eseme kaotajat või alternatiivselt politseid. Osutusega asjaõigusseaduse § 100 lg-le 4 ei tekkinud XXX sellest tulenevalt ka mobiiltelefoni omandiõigust. Seega järeldub, et leitud mobiiltelefoni näol oli tegemist XXX jaoks võõra varaga, mis oli tema valdusesse juhuslikult sattunud. Edasiselt nähtub XXX ütlustest, et peale mobiiltelefoni leidmist 28.11.2013 ei teavitanud ta sellest asjaolust politseid, vaid viis selle telefoni endale koju ja asus seda kasutama, mida tõendab ka sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, kust nähtub, et ajavahemikul 07.11.2013 kuni 25.11.2013 kasutati mobiiltelefonis Samsung Galaxy Y GT-S 5360 imei-koodiga XXX abonentnumbrit XXX. Kõik kõned on toimunud Kehra linna katvate mastide mõjupiirkonnas ning viidatud abonentnumbri kasutaja on A. R. N. XXX (kd II tl 19). Selline käitumine viitab kohtu veendumuse kohaselt sellele, et A. R. N. XXX asus leitud mobiiltelefoni enda omaks pidama, kasutas seda ja manifesteeris sellega omastamistahet. Märgitust tulenevalt leiab kohus, et süüdistatava objektiivne käitumine, so võõra vallasasja leidmine avalikust kohast ja sellest politseile teatamata jätmine koos vallasasjaga lahkumise ja selle kasutamisega tõendab seda, et süüdistatav pööras juhuslikult tema valdusse sattunud võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks ja realiseeris sellega KarS-s § 201 sätestatud kuriteo. Teo objektiivselt avaldunud tehiolud ja XXX ütlused annavad kohtu veendumuse kohaselt aluse järelduseks, et A. R. N. XXX pani telefoni omastamise toime kavatsetult ja seejuures oli A. R. N. XXX süüdivusseisundis, kuna A. R. N. XXX suhtes teostatud ekspertiisi kohaselt oli A. R. N. XXX talle süüks arvatavate kuritegude toimepanemise ajal süüdivusseisundis. Ka selle episoodiga seonduvalt tuleb osutada KrMS § 268 lg-le 6, mille kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kõrgeima astme kohus on leidnud, et teole antava hinnangu olulisel muutmisel peab süüdistataval olema võimalik teostada kaitseõigust, esitades uuele kvalifikatsioonile omapoolsed vastuväited. Kohus leiab, et kvalifitseerides XXX teo omastamise paragrahvi järgi, ei muudeta teole antavat õiguslikku hinnangut oluliselt, kuna sisuliselt jääb süüdistusest välja üksnes valduse murdmine. Muus osas jäi on XXX teole antav hinnang samaks.

XXXOÜ kuuluva mobiiltelefoni Samsung Galaxy S III, maksumusega 200 eurot. Klaasi lõhkumisega tekitati kahju 176.65 eurot. Süüdistatav A. R. N. XXX on kohtueelsel menetlusel täielikult eitanud talle inkrimineeritava ja käesoleval juhul vaatluse all oleva kuriteo toimepanemist, kohtuistungil aga tunnistas ennast süüdi, kuid ütlusi anda ei soovinud. Seega ei saa kohus analüüsida süüdistatava üldsõnalist süü tunnistamist, vaid peab hindama kogutud tõendeid kogumis. Vaatamata süü eitamisele kohtueelsel menetlusel on kohus kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogumiga tutvumise järgselt seisukohal, et A. R. N. XXX esitatud süüdistus on põhjendatud ning tõendikogum kinnitab kahtlusteta tema poolt talle inkrimineeritava varguse toimepanemist. Märgituga seonduvalt osutab kohus esmalt kannatanu XXX ütlustele, mille kohaselt töötas ta ettevõttes XXXOÜ, mis tegeleb auto tagatisel laenude andmisega. 27.11.2013 umbes kella 22.30 paiku sõitsid nad äripartner XXX ühe kliendi juurde, kes polnud ära maksnud laenuintressi. Selle kliendi nimi oli XXX ning tema aadress oli XXX. Alguses sõitsid nad XXX naabermaja juurde. Nad küsisid, mis aadress see on ning sõitsid seejärel edasi. Kui nad olid õige aadressi umbes kella 23.30 paiku üles leidnud, pöördusid nad seal elavate isikute poole ning vanem meesterahvas oli nõus neile andma õige aadressi, kutsudes nad majja sisse. Enne majja sisenemist jätsid nad sõiduauto Škoda Fabia reg nr.ga XXX maja territooriumile viiva värava juurde. Lahkudes sulges ta sõiduki kesklukustusega ning ka kõik aknad ja uksed olid suletud. Majas viibisid nad umbes 5 minutit. Pärast majast väljumist istusid nad autosse ja kui nad olid jõudnud majast umbes 100 m kaugusele, tundsid nad, et autos oli külm ja autosse oli kõik kuulda. Peatudes avastas ta, et auto tagaklaas oli lõhutud. Kui ta hakkas kontrollima, siis avastas ta, et esiistmete vahel olnud käetoest oli varastatud XXXOÜ kuuluv mobiiltelefon Samsung Galaxy S III maksumusega 200 eurot. Telefon oli valge korpusega, imei-koodiga XXX ning selle sees oli sim-kaart abonentnumbriga XXX Tele2 liitumisega. Samuti avastas ta, et peale telefoni oli auto salongist tema kotis olnud rahakotist varastatud 690 eurot. Kokku tekitati talle kahju 690 eurot ja äriühingule 200 eurot. 06.12.2013 tagastati tema ettevõttele mobiiltelefon Samsung Galaxy S III imei-koodiga XXX, mille ta tundis ära imei-koodi järgi. Telefon oli korras, kuid selles puudus sim-kaart. Samuti avastas ta telefoni sisselülitamisel sealt 4 sms-i, mis ei kuulu talle. Samuti oli seal video, mis oli salvestatud 29.11.2013. Videolt nähtavad isikud on tema jaoks võõrad. Kõnealuse video annab ta üle politseile. Autoklaasi lõhkumisega tekitati talle kahju 176,65 eurot ning autol oli üksnes tavaline kindlustus (kd II tl 29-35). Kannatanu sõiduautost varastatud ja äriühingule kuuluvat mobiiltelefoni on kriminaalmenetluse käigus ka vaadeldud ning selle käigus tuvastati, et tegemist on valget värvi korpusega mobiiltelefoniga Samsung Galaxy S III, imei-koodiga XXX (kd II tl 49-51). Järgnevalt osutab kohus sellele, et kannatanu on tema vara suhtes toimepandud kuriteo toimepanemisest informeerinud ka politseid ja nii tuleneb 27.11.2013 koostatud ettekandest, et 27.11.2013 kell 23.55 edastati juhtimiskeskuse poolt informatsioon selle kohta, et Loodevälja talu, Jägala küla, Jõelähtme vallas juurde pargitud sõidukist Škoda Fabia reg nrga XXX varastati mobiiltelefon ja rahakotist raha (kd II tl 43). Peatudes süüdistatava ütlustel, siis nagu kohus juba eelnevalt märkis, on süüdistatav täielikult eitanud talle inkrimineeritava süüteo toimepanemist, selgitades, et kahtlustuses märgitud süüte toimepanemise päeval tuli ta koju peale kella 24 ja siis ütles talle vananema, et oli juhtunud selline asi, et nende juurde oli tulnud auto ja sellest oli varastatud raha ja telefon. Mõne aja pärast, peale kella 24 helistas talle G.O, kes ütles, et oli isaga riidu läinud, oli kodunt ära tulnud ja sõidab rattaga tema juurde. Mõne aja pärast jõudis G.O tema juurde koju, nad läksid heinaküüni, kus G.O andis talle suure ekraaniga, valge korpusega mobiiltelefoni Samsung Galaxy S III. Siis läks tema koju, võttis oma sim-kaardi numbritega 58732383 või 5808350, millise täpselt, seda ta ei mäleta ja pani selle telefoni. Ta lülitas telefoni sisse ja nad hakkasid kordamööda internetis erinevaid mänge mängima. Ta ei mäleta, kas nad sellelt telefonilt ka kellelegi helistasid või mitte. Kui Deniss talle selle telefoni andis, siis polnud seal ei mälu- ega sim-kaarti ning tal oli ükskõik, kust Deniss selle telefoni sai, kuid ta kahtlustas, et see oli hangitud kuritegelikul teel, sest ta teadis, et Deniss varastas

telefone. 2013 detsembri alguses pidasid politseiametnikud neid Denissiga kinni. Sel hetkel oli tal see telefon taskus ja Deniss ütles, et oli selle telefoni talle andnud ja andis selle telefoni kui leitud telefoni politseile (kd II tl 60-67). Sisult analoogilisi ütlusi on A. R. N. XXX andnud ka 15.04.2014 toimunud ülekuulamisel (kd II tl 200-205). Tutvudes G.O ütlustega, siis on G.O kohtueelsel menetlusel märkinud seda, et ta läks 2013 novembri lõpus külla oma tuttavale XXX, kes näitas talle mobiiltelefoni ja ütles, et varastas selle mobiiltelefoni sõiduautost. Samuti oli talle Rasul öelnud, et varastas koos mobiiltelefoniga ka sularaha 640 eurot. XXX öeldust sai ta aru, et sõiduauto, kust ta varguse toime pani, oli seisnud tema maja juures, ent midagi täpsemat talle Rasul ei seletanud. Pärast seda, kui Rasul oli talle varastatud mobiiltelefoni näidanud, siis võttis tema selle telefoni ning tegi sellega mobiiltelefoniga video. Tema sinna sim-kaarti sisestanud ei ole ja mõne aja pärast andis ta telefoni XXX tagasi. 02.12.2013 peeti nad kinni politsei poolt. Kinnipidamise ajal leidsid politseiametnikud XXX kolm mobiiltelefoni. Kohe pärast kinnipidamist teatas Rasul politseile, et 2 mobiiltelefoni oli tema XXX andnud. Tema XXX vaielda ei tahtnud, vaid kinnitas XXX sõnu. Tegelikkuses oli kõnealune mobiiltelefon XXX käes, tema seda ei kasutanud, vaid tegi sellega vaid ühel korral video. Varastatud sularaha kohta ei tea tema midagi (kd II tl 53-56). Oma täiendaval ülekuulamisel täpsustas G.O, et 2013 novembri lõpus, võis olla, et 29.11.2013 umbes kella 01 kuni 03 vahel helistas ta XXX ja ütles, et oli isaga riidu läinud ja kodunt ära tulnud ja et sõidab jalgrattaga tema juurde. Rasul elab Loodevälja talus, Jägala külas, umbes 13. kilomeetri kaugusel Kehrast. Tema talu asub umbes 200 m kaugusel maanteest. Kui ta XXX juurde jõudis, oli kell umbes 3 ja Rasul näitas talle valge korpusega mobiiltelefoni Samsung Galaxy S III. Samuti seletas talle Rasul, et sellesama mobiiltelefoni varastas ta sõiduautost, millest Rasul oli talle rääkinud juba paar päeva tagasi. Ta mäletab, et kaks päeva juba enne seda ütles Rasul talle, et varastas sõiduautost mingisuguse mobiiltelefoni. Samuti oli Rasul talle öelnud, et oli koos telefoniga varastatud ka sularaha 640-650 eurot. XXX jutust oli ta aru saanud sedagi, et sõiduauto, millest Rasul telefoni ja raha varastas, oli seisnud tema talu juures, kuid midagi täpsemalt Rasul ei rääkinud (kd II tl 208-2013). Osutatud ütlusi analüüsides tuleb nentida, et G.O ja XXX ütlused mobiiltelefoni saamise asjaolude kohta on diametraalselt erinevad ning seejuures, kõrvutades kummagi isiku ütlusi muude kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega, on võimalik lugeda usaldusväärseks üksnes G.O ütlusi. Seda põhjusel, et just G.O antud ütlused haakuvad täielikult ka muude kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega. Nimelt, peatudes XXX ütlustel, tuleneb neist, et kahtlustuses märgitud kuupäeval jõudis A. R. N. XXX enda sõnade kohaselt koju alles peale 24 ning sai vanaema kaudu teada, et maja juures peatunud sõidukist oli varastatud mobiiltelefon ja sularaha. Samas nähtub sideettevõtjalt saadud andmete protokollist (kd II tl 52), et ajavahemikul 27.11.2013 kella 08.44.16st kuni 22.15-45ni kasutati mobiiltelefonis Samsung Galaxy S III abonentnumbrit, mis kuulus kannatanule. Alates 27.11.2013 kella 23.40st kuni 02.12.2013 kella 15.51ni kasutati selles abonentnumbrit 58732383, mille kasutaja on A. R. N. XXX. Seega XXX väide selle kohta, et sõiduautost varguse toimepanemise ajal jõudis tema koju alles peale 24 ning alles siis sai ta teada vargusest, on tõele mittevastav ning otseses vastuolus muude tõenditega. Samuti lükkab XXX ütlused ümber 06.12.2013 asitõendi vaatlusprotokollis kirjeldatu (kd II tl 45-47), millest nähtub, et vaadeldavaks oli CD plaat, mille oli politseile üle andnud kannatanu XXX. CD plaadilt oli videosalvestis, milles oli näha kahte sõiduteel kõndivat noormeest, kelledest üks oli A. R. N. XXX, kes lükkas jalgratast, hoides kinni käepidemest ja teine G.O , kes filmis mobiiltelefoniga. XXX ja G.O omavahelise vestluse kohaselt arutavad nad muuhulgas ka telefoni ja varastatud rahaga seonduval teemal ning selle käigus küsib G.O A. R. N. XXX , et kas telefoni dokumendid on ka olemas. A. R. N. XXX vastab sellele, et „Dokumente ta võtta ei jõudnud“. Lisaks sellele nähtub, et G.O on esitanud A. R. N. XXX küsimusi ka rahaga seonduvalt. Seega on A. R. N. XXX omavahelises vestluses G.O üheselt mõistetavalt kinnitanud, et just tema pani toime kannatanule kuuluvast sõiduautost mobiiltelefoni ja sularaha varguse.

Eeltoodu valguses asub kohus seisukohale, et XXX kohtueelsel menetlusel antud ütlustega ei ole võimalik arvestada, need tuleb tõendikogumist kui ebausaldusväärsed tervikuna välja jätta. Osutatud tõendikogumit hinnates leiab kohus, et tõendikogum tõendab vähimagi kahtlusteta XXX poolt varguse toimepanemist, kuivõrd tõendikogumi pinnalt on sedastatav KarS § 199 realiseerimiseks vajalikud võõras vallasasi, selle äravõtmine, mis seisnes senise valduse lõpetamises ja uue valduse kehtestamises, mis toimus senise valdaja tahte vastaselt ja nõusolekuta. Tõendamist on leidud ka see, et varguse pani toime süüdistatav. Kohtu hinnangul puudub alus seada tulenevalt S. XXX ütlustest kahtluse kannatanu ütlused ka selles osas, et talt varastati sularahas just 690 euro suurune rahasumma. Kohus osutab, et G.O ütluste kohaselt on ta A. R. N. XXX kohtunud mitte vahetult peale toimepandud kuriteosündmust, vaid mõne päeva möödumisel. Seega oli XXX piisavalt aega rahaliste vahendite osaliseks kulutamiseks ning on ka võimalik, et G.O ei teadnud täpselt varastatud rahasummat, sest esimesel ülekuulamisel on ta märkinud, et XXX sõnade kohaselt varastas A. R. N. XXX sõidukist 640 eurot, teisel ülekuulamisel aga 640-650 eurot. Seega järeldub, et G.O on puudunud kindel veendumus ja teadmine, et A. R. N. XXX varastas kannatanu sõiduautost just G.O väidetud 640 või 650 eurot. Kuna kriminaalmenetluse käigus ei ole kogutud tõendeid selle kohta, et A. R. N. XXX oleks soovinud varastatud mobiiltelefoni koos varastatud rahaga kannatanule tagastada, siis leiab kohus, et XXX eesmärgiks oli senine valdaja süüdistuses märgitud esemetest kestvalt ilma jätta. S.t et õiguslikus mõttes on sedastatav võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Samuti on kohus objektiivselt avaldunud teo tehioludest lähtuvalt veendumusel, et A. R. N. XXX pani talle inkrimineeritava süüteo toime kavatsetult ja seejuures oli A. R. N. XXX süüdivusseisundis, kuna A. R. N. XXX suhtes teostatud ekspertiisi kohaselt oli A. R. N. XXX talle süüks arvatavate kuritegude toimepanemise ajal süüdivusseisundis.

videosalvestuse tegemist 29.11.2013, siis leiab kohus, et puuduvad alused inkrimineerida G.O KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemist ka peale 29.11.2013. Mis puudutab subjektiivse külje olemasolu või puudumist, siis sellega seonduvalt osutab kohus taas juba eelnevalt osutatud asitõendi vaatlusprotokollile, kust nähtub, et G.O ja A. R. N. XXX arutasid varastatud telefoni teemadel. Lisaks on G.O oma ülekuulamisel sõnaselgelt märkinud, et XXX sõnadest sai ta aru, et Rasul oli kusagilt autost varastanud mobiiltelefoni ja sularaha. Seega annavad G.O ütlused ja objektiivselt avaldunud teo tehiolud aluse järelduseks, et G.O pani talle KarS § 202 lg 1 järgi inkrimineeritava süüteo toime kavatsetult.

tundide ajal ning ühel juhul ka Kehra Sotsiaalkeskuses. Lisaks sellele tuleb viidata ka aspektidele, millede kohaselt on süüdistatav asunud varastatut kas ise kasutama/tarvitama/kulutama või andnud varastatu edasi kasutamiseks sõbrale. Seega leiab kohus, et osutatud asjaolud ning käitumismuster viitavad sellele, et varastamine on olnud G.O elustiiliks. Esiletõstetu sisustab kohtu veendumuse kohaselt kehtiva õiguspraktika kontekstis varguse süstemaatilisust KarS § 199 lg 2 p 9 tähenduses. Järgnevalt osutab kohus sellele, et kriminaalasja lahendamisel leidis kohus sedagi, et XXX seotud episoodi puhul ei ole G.O käitumises sedastatavad varguse objektiivse koosseisu tunnused, kuna tõendikogumi pinnalt ei olnud võimalik teha üheseid järeldusi mobiiltelefoni valduse murdmise kohta. Samas leidis kohus, et G.O teos esinesid omastamise tunnused. Kuna enne vaatlusaluse omastamise toimepanemist on G.O toime pannud kuus varguse episoodi, siis on G.O isikuks, kes on varem toime pannud varguse ning tema tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p 1 järgi. Mis puudutab XXX tegudele antavat karistusõiguslikku hinnangut, siis leiab kohus, et XXX tegevusest ei ole võimalik kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p-de 8 ja 9 järgi, kuna kriminaalasja lahendamisega kohtus ei leidnud tõendamist, et A. R. N. XXX oleks toime pannud kolm vargust. Nimelt leidis kohus eelnevalt, et R. Tammelaanega seonduvat telefoni kadumist pole vargusena võimalik vaadelda vastava tõendikogumi puudumise tõttu ning XXX tegevus tuli ümber kvalifitseerida omastamisena. Kuna XXX on eelnevalt väärteokorras karistatud varguse toimepanemise eest (kd II tl 112-113), siis tuleb nentida, et A. R. N. XXX on eelnevalt varguse toimepanemise eest karistatud isikuks, mistõttu tuleb tema tegu omastamise episoodis kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p 1 järgi. Käeoleva otsusega on ka tõendamist leidnud, et peale omastamisepisoodi toimepanemist on A. R. N. XXX toime pannud ka varguse. Seega on XXX näol tegemist isikuga, kes on varem toime pannud omastamise, mistõttu tuleb XXX tegevus varguse episoodi toimepanemisel kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. KarS § 199 lg 2 p-ga 8 seoses tuleb viidata, et kehtiv kohtupraktika sisustab KarS § 199 lg 2 p-s 8 nimetatud sissetungimist analoogselt KarS §-ga 266. KarS § 266 lg 1 näeb ette vastutuse valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseadusliku tungimise eest ning isiku tegevuse kvalifitseerimine KarS § 266 järgi tähendab muu hulgas seda, et 1) hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimine oleks olnud valdaja tahte vastane; 2) et hoone, ruum, sõiduk või piirdega ala, kuhu isik tungis, oli tema jaoks võõras ja 3) hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimine oli ebaseaduslik. Analüüsides kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogumit, siis tuleb nentida, et puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et sisenemine sõiduki tagaklaasi lõhkumise teel XXX kuuluvasse sõidukisse oleks toimunud kooskõlas XXX kui sõiduki omaniku ja valdaja tahtega või et tegemist oleks olnud süüdistatava jaoks õiguslikus mõttes mittevõõra kohaga. Samuti pole kogutud tõendeid selle kohta, et süüdistatava sisenemine sõidukisse vastaks mõnele seaduses sätestatud lubatavusklauslile, mis annab isikule õiguse tungida valdaja tahte vastaselt võõras valduses olevasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale. Seega oli XXX tungimine XXX sõidukisse KarS § 266 tähenduses ebaseaduslik ning esinevad alused kvalifitseerida XXX käitumine KarS § 199 lg 2 p 8 järgi. Eelosutatust tulenevalt leiab kohus, et esinevad õiguslikud alused kvalifitseerida G.Oeod KarS § 199 lg 2 p 9, KarS § 201 lg 2 p 1 ja KarS § 202 lg 1 järgi ning XXX teod KarS § 201 lg 2 p 1, KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 ning KarS § 202 lg 1 järgi.

isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kuna käesoleval juhul ei leidnud tuvastamist, et mp-3 mängija kadumisega oleks seotud G.O, siis puuduvad alused nõuda tekkinud kahju välja just temalt. Seega kooskõlas KrMS § 310 lgtega 2 ja 3 tuleb XXX esitatud tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Ühtlasi selgitab kohus, et XXX kui kannatanul on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Seonduvalt XXX tsiviilhagiga leiab kohus, et kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et kannatanule kuuluva rahakoti koos rahaliste vahenditega, so 65 euroga varastas G.O . Seega tuleb asuda seisukohale, et esitatud tsiviilhagi on põhjendatud, kuulub rahuldamisele täies ulatuses ning süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistmisele. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on tsiviilhagi aluseks oleva varalise kahju tekkimine otseselt seotud süüdistatava poolt kavatsetult toime pandud vargusega. Kriminaalasjas kontrollitud tõenditega on tuvastatud, et süüdistatava süülise käitumise tagajärjel on tekitatud varaline kahju esitatud tsiviilhagi ulatuses. Kohtu hinnangul on varaline kahju tekkinud süüdistatava õigusvastase käitumise tõttu, kuivõrd see on tekitatud kannatanu omandi rikkumisega VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes ning VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama kui ta on kahju tekitamises süüdi. Kuna kriminaalasja kohtuliku uurimisega on täies ulatuses tõendatud süüdistatava süü kahju tekkimises, siis tuleb kohaldada VÕS § 1043 sätteid ning varaline kahju tuleb hüvitada kahju kannatanud isikule süüliselt kahju tekitanud isikule kuuluvate varaliste vahendite arvelt täies ulatuses, st varaline kahju tuleb täies ulatuses välja mõista G.O kannatanu kasuks. Anija vallavalitsuse Kehra Sotsiaalkeskuse tsiviilhagiga seonduvalt märgib kohus, et Anija vallavalitsuse Kehra Sotsiaalkeskus on esitanud tsiviilhagi 210,65 eurot nõudes ning see seondub fotoaparaadi maksumusega (kd I tl 60-61). Kohus leiab, et kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et kannatanule kuuluva fotoaparaadi varastas G.O , kes ka varguse toimepanemise fakti kui sellist ei eita. Samas on G.O kohtueelsel menetlusel leidnud, et nõue pole 210,65 euro suuruses summas põhjendatud, kuna tema hinnangul on varastatud fotoaparaadi maksumuseks käesoleval ajal umbes 100 eurot. Viitega kõrgeima astme kohtu lahendile nr 3-1-1-69-12 selgitab kohus, et rahaliselt hinnatava asja varguse ulatuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda varastatu väärtusest teo toimepanemise ajal. Seevastu selle, milline on asja kaotsimineku korral kannatanu võimaliku kahjuhüvitisnõude (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5) ulatus, määrab VÕS § 132 lg-st 1 tulenevalt ära asja turuhind (taassoetamiskulu) kohtuotsuse tegemise ajal. Seega ei pruugi varguse ulatus ja kannatanu tsiviilhagis esitatud kahjuhüvitisnõue kattuda. Näiteks kui varastatud ja kaotsiläinud asjaga samaväärse asja turuhind pärast teo toimepanemist tõuseb, on kannatanu kahjuhüvitisnõue suurem kui varastatu väärtus, mis on võimalik süüdistatavale karistusõiguslikult omistada. Asja turuhinna languse korral on kannatanu kahjuhüvitisnõue varastatu väärtusest väiksem. Käesoleval juhul ei ole kriminaaltoimikus kogutud andmeid süüdistuses märgitud fotoaparaadi võimaliku turuväärtuse kohta. Kohus ei saa nende andmete esitamist nõuda ka kohtumenetluse pooltelt, kuivõrd lühimenetluses peab kohus kriminaalasja lahendama kriminaaltoimiku materjalide piires ja lisatõendeid koguda ei ole võimalik. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et tsiviilhagi suuruse tõendamiseks on kohtueelsel menetlusel hageja esitanud arve-saatelehe (kd I tl 60). Nimetatud arvest nähtuvalt on Anija Vallavalitsusele esitatud arve 2 mälukaardi ja 2 fotoaparaadi eest kogusummas 3296 eurot, mis käesoleval hetkel vastab 210,66 eurole. Seega sisaldab tsiviilhagis esitatud nõue endas kahe mälukaardi ja kahe fotoaparaadi hinda. Süüdistatavat aga süüdistatakse ühe fotoaparaadi varguses. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohus ei pea võimalikuks välja mõista süüdistatavalt kahe mälukaardi ja kahe fotoaparaadi maksumust kui süüdistatavat süüdistatakse vaid ühe

fotoaparaadi varguses koos mälukaardiga. Kohtu arvates ei kattu selline tsiviilhagis esitatud nõue süüdistatavale omistatud süüteoga. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatavalt saab välja mõista vaid ühe fotoaparaadi maksumuse, milleks oleks 105,33 eurot. Süüdistatav on kohtueelsel menetlusel leidnud, et see fotoaparaat ei saa maksta enam kui 100 eurot (kd I tl 72-75). Kuivõrd esitatud arvest nähtuvalt on fotoaparaat ostetud 16.12.2008, siis on ilmselgelt tegemist kasutatud asjaga, mille väärtus ei saa võrduda uue asja soetamismaksumusega. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et süüdistatava väide asja maksumuse kohta, mis ei ületaks 100 eurot, on kohtu arvates põhjendatud ja mõistlikuks väärtuseks varastatud fotoaparaadile tuleb lugeda 100 eurot. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on tsiviilhagi aluseks oleva varalise kahju tekkimine otseselt seotud süüdistatava poolt kavatsetult toime pandud vargusega. Kriminaalasjas kontrollitud tõenditega on tuvastatud, et süüdistatava süülise käitumise tagajärjel on tekitatud varaline kahju 100 euro ulatuses. Kohtu hinnangul on varaline kahju tekkinud süüdistatava õigusvastase käitumise tõttu, kuivõrd see on tekitatud kannatanu omandi rikkumisega VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes ning VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama kui ta on kahju tekitamises süüdi. Kuna kriminaalasja kohtuliku uurimisega on täies ulatuses tõendatud süüdistatava süü kahju tekkimises, siis tuleb kohaldada VÕS § 1043 sätteid ning varaline kahju tuleb hüvitada kahju kannatanud isikule süüliselt kahju tekitanud isikule kuuluvate varaliste vahendite arvelt, st varaline kahju 100 euro ulatuses tuleb välja mõista G.O-lt kannatanu kasuks. Ülejäänud osas, so 110,65 euro ulatuses tuleb esitatud tsiviilhagi kui õiguslikult põhjendamatu jätta rahuldamata. Seonduvalt XXX tsiviilhagiga leiab kohus, et kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et kannatanule kuuluvast rahakotist varastas sularaha 690 euro suuruses summas A. R. N. XXX ning samuti on tõendantud, et see toimus sõiduki tagaklaasi lõhkumisega, millega tekitati kannatanule täiendavaid kulusid 176,65 euro suuruses summas (kd II tl 41). Seega tuleb asuda seisukohale, et esitatud tsiviilhagi on põhjendatud, kuulub rahuldamisele täies ulatuses ning süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistmisele. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on tsiviilhagi aluseks oleva varalise kahju tekkimine otseselt seotud süüdistatava poolt kavatsetult toime pandud vargusega. Kriminaalasjas kontrollitud tõenditega on tuvastatud, et süüdistatava süülise käitumise tagajärjel on tekitatud varaline kahju esitatud tsiviilhagi ulatuses. Kohtu hinnangul on varaline kahju tekkinud süüdistatava õigusvastase käitumise tõttu, kuivõrd see on tekitatud kannatanu omandi rikkumisega VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes ning VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama kui ta on kahju tekitamises süüdi. Kuna kriminaalasja kohtuliku uurimisega on täies ulatuses tõendatud süüdistatava süü kahju tekkimises, siis tuleb kohaldada VÕS § 1043 sätteid ning varaline kahju tuleb hüvitada kahju kannatanud isikule süüliselt kahju tekitanud isikule kuuluvate varaliste vahendite arvelt täies ulatuses, st varaline kahju 866,65 tuleb täies ulatuses välja mõista A. R. N. XXXilt kannatanu kasuks.

käitumiskontrollile vastavalt KarS §-s 75 sätestatule, 3) noortekodusse paigutamine ja 4) kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamine. Osutatud sättega seonduvalt märgib kohus, et kuigi G.O on oma alaealisuse tõttu piiratud süüvõimega isikuks, ei pea kohus põhjendatuks tema suhtes KarS § 87-s 1 nimetatud mõjutusvahendite kohaldamist. Kohus märgib, et õigusteooria kohaselt lähtutakse alaealiste puhul eeldusest, et alaealise poolt toimepandud kuritegu on episoodilist, juhuslikku laadi. Nagu käesoleva kohtuotsuse eelnevatest alapunktidest nähtub, on antud juhul tõendamist leidnud G.O poolt 8 varavastase süüteo toimepanemine. Kohtu veendumuse kohaselt ei võimalda selline süüteoepisoodide arv kuidagi rääkida toime pandud tegude juhuslikkusest või episoodilisusest, vaid annab aluse järelduseks, et teod on toime pandud süstemaatiliselt. Seega asub kohus seisukohale, et süüteoepisoodide suur hulk ei võimalda G.O karistusest vabastamist ega tema suhtes KarS § 87 lg-s 1 nimetatud mõjutusvahendite kohaldamist. Peale selle nähtub kriminaaltoimiku materjalidest, so kohtueelsest ettekandest, et G.O on alaealiste komisjoni ees käinud kokku seitsmel korral ning talle on kohaldatud mõjutusvahenditena hoiatust, noorteprogrammis osalemist, üldkasulikku tööd ja rehabilitatsiooniteenusele suunamist. Peale selle on 14.03.2013 lõpetatud KrMS § 202 lg 2 p 7 alusel prokuratuuris G.O suhtes kriminaalmenetlus KarS § 121 tunnustel ja G.O-le pandi kohustus teha üldkasulikku tööd 20 tundi (kd I tl 113-114). Prokuratuuri 04.06.2013 määrusega lõpetas prokuratuur KrMS § 202 lg 2 p 7 alusel G.O suhtes menetluse ka KarS § 199 lg 2 p 9 alusel ning G.O pandi kohustus teha üldkasulikku tööd 50 tundi. Samuti kohustus ta hüvitama kannatanutele vargusega tekitatud kahju (kd I tl 119-123). 02.12.2013 määrusega uuendas prokuratuur menetluse KarS § 199 lg 2 p 9 tunnustel, põhjuseks asjaolu, et G.O ei sooritanud talle määratud üldkasuliku töö tunde ning samuti polnud ta ametnikule kättesaadav. Märgitut arvestades leiab kohus, et lisaks faktile, et G.O pani talle inkrimineeritud varavastased süüteod toime süstemaatiliselt ja lühikese ajavahemiku jooksul, siis nähtub, et ka peale kriminaalmenetluste lõpetamisi on jätkanud G.O oma kuritegelikku käitumist, pannes jätkuvalt toime varavastaseid süütegusid. Peale selle tuleneb eelosutatud dokumentidest, et G.O ei ole talle eelnevalt kohaldatud mõjutuvahenditest mingeid järeldusi teinud, ta on suhtunud talle mõistetud kohustuste täitmisesse ükskõikselt, mistõttu järeldub, et mõjutusvahendite kohaldamine G.O suhtes soovitud tulemusi ei anna ning ka sel põhjusel pole võimalik tema suhtes kohaldada KarS §-s 87 sätestatut, mistõttu tuleb ta talle inkrimineeritud süütegude toimepanemise eest süüdi mõista ja karistada. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, toimepandud kuritegude laadi ja ohtlikkust, süüdistatava isikut ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Seadusandja on KarS § 199 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. Seadusandja on KarS § 201 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. KarS § 202 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 1-aastase vangistuse. Vaatamata sellele, et seadusandja on osutatud kvalifikatsiooniga süütegude eest sätestanud karistusena ka rahalise karistuse, osutab kohus KarS § 44 lg 5 teisele lausele, mille kohaselt ei mõisteta rahalist karistust nooremale kui 18-aastasele isikule, kellel ei ole iseseisvat sissetulekut. Kuna G.O puhul on tegemist alla 18-aastase isikuga ning kohtul puuduvad andmed, et ta töötaks, siis puudub kohtul seaduslik alus kaaluda karistusliigina rahalist karistust, kui põhiõigusi vähim riivavat karistusliiki. Hinnates süüdistatav G.O süü suurust KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel, siis leiab kohus kuritegudega tekitatud kahju suurust kogumis hinnates, kuritegude tehiolusid ja suurt episoodide arvu arvestades ning pidades silmas sedagi, et sülearvuti ja mobiiltelefonidega seonduvate episoodide puhul on kannatanud oma vara rikkumata kujul tagasi saanud, et G.O süü varguste toimepanemisel ei ole väga suur, ent süü suurust mõjutab ühe kvalifitseeriva tunnuse olemasolu, mis muudab tema süü suuremaks. Hinnates G.O süüd KarS § 201 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemisel, siis leiab kohus, et G.O süü ei ole suur, kuna kannatanule on telefon rikkumata kujul

tagastatud, mistõttu pole kannatanule reaalset kahju tekkinud. Lisaks on tegemist ühe episoodiga. Samas mõjutab süü suurust ühe kvalifitseeriva tunnuse olemasolu. Samuti leiab kohus, et ka KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemisel pole võimalik rääkida süüdistatava suurest süüst, kuna kannatanu esindajale on kannatanult varastatud mobiiltelefon rikkumatult tagastatud ning tegemist on ühe episoodiga. Kohtueelsel menetlusel on G.O avaldanud kahetsust toimepandu suhtes. Kohus leiab, et esineb alus pidada G.O kahetsust siiraks ning peab võimalikuks arvestada seda kui karistust kergendavat asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Muid karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistuse määra valikul KarS § 199 lg 2 p 9 järgi arvestab kohus süüdistatava süü suurust, inkrimineeritavate kuriteoepisoodide arvu ja tekitatud kahju suurust, seda, et valdavalt on kannatanud neilt varastatud esemed rikkumata kujul tagasi saanud, ühe karistust kergendava asjaolu esinemist ja raskendavate asjaolude puudumist, samuti G.O alaealisust ning leiab, et süüdistatava süü on suuruses, mis tingib talle karistuse mõistmise oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja suhteliselt sanktsiooni alammäära lähedases määras. Karistuse määra valikul KarS § 201 lg 2 p 1 järgi peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistus määras, mis on sanktsiooni alamäära lähedane. Seda põhjusel, et tegemist on ühe episoodiga, kuritegeliku käitumisega kannatanule reaalset kahju ei tekkinud, samuti G.O alaealisust ning karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist. Karistuse määra valikul KarS § 202 lg 1 järgi peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistus määras, mis on alammääras. Ka siin võtab kohus arvesse G.O väikest süüd ja G.O alaealisust. Samuti seda, et kannatanule on telefon rikkumatult tagastatud. Liitkaristuse mõistmisel peab kohus võimalikuks kohaldada G.O suhtes kergeimat karistuse liitmise viisi, st tähendab, et tulenevalt KarS § 64 lg-st 1 moodustab kohus liitkaristuse, millega loeb mõistetud kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega. Kuna G.O süü talle inkrimineeritavate süütegude toimepanemisel pole väga suur, G.O on asunud õppima, saamaks kutseharidust, millest võib teha järeldusi, et G.O on ellusuhtumist muutnud, siis kohus leiab, et süüdistatavale mõistetava vangistuse võib jätta tingimisi kohaldamata, allutades süüdistatava käitumiskontrollile lootuses, et kõrvalise isiku järelevalve ja suunamine suudavad süüdistatavat mõjutada õiguskuulekusele. Ühtlasi selgitab kohus, et kui süüdistatav selle katseaja jooksul oma ellusuhtumist muuta ei suuda, kuulub mõistetav vangistus täitmisele pööramisele tõdemusega, et süüdistatav ei suuda iseseisvalt ja ka kriminaalhooldaja abiga ootuspäraseid järeldusi teha.

3 lg 2 p 3) (kd II tl 129-131) sellele, et esinevad küllaldased alused kohaldada XXX suhtes karistusest vabastamist, kohaldades talle KarS § 87 lg 1 p-s 4 nimetatud mõjutusvahendit, so kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamist. Vastava otsustuse tegemist põhjendab kohus asjaoluga, et nii ekspertiisiaktist kui ka kohtueelsest ettekandest (kd II tl 140-147) nähtub, et alaealise XXX kodused elutingimused ei ole laste kasvatamiseks sobilikud, perekonnas on esinenud vägivalda, sh vägivalda ka XXX suhtes, suheldakse kriminaalkorras karistatud isikutega ning A. R. N. XXX pole olnud tagatud ka vajalikku ravi seoses tema tervisliku seisundiga. Lisaks sellele on XXXolnud ja on jätkuvalt raskusi koolikohustuse täitmisega ning teda on ka Tallinna Lastehaigla psühhiaatriaosakonda kanepi tarvitamise ja bensiini nuusutamise tagajärjel hospitaliseeritud. Seega kaaludes XXX suhtes KarS § 87 lg-s 1 nimetatud alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamise võimalikkust, leiab kohus, et alternatiivseid mõjutusvahendeid oleks võimalik kohaldada juhul, kui nende kohaldamisele ja täitmise jälgimisele ja kontrollile aitaksid kaasa nii alaealise perekonnaliikmed/lähedased kui ka oleksid olemas elementaarsed lapse kasvatamiseks sobilikud elutingimused. Selliste tingimuste täidetust tuleb aga antud juhul täielikult eitada ning jättes kordamata detailse kirjelduse XXX elutingimuste ning tema perekonnas valitsema arusaama ning väärtushinnangute kohta, märgib kohus seda, et oma alaealisuse tõttu sotsiaalselt ebaküpsele A. R. N. XXX ei ole võimalik ilma täiskasvanud lähedaste toeta panna peale kohustusi ja sundida teda võtma iseseisvat vastutust võimalike alternatiivsete mõjutusvahendite täitmise osas. Seega leiab kohus, et ainuvõimalikuks mõjutusvahendiks XXX suhtes on tema kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamine, kus talle on tagatud nii normaalsed elutingimused kui ka muu vajalik järelevalve – seda alates koolikohustuse täitmisest kuni võimalike vajalike meditsiiniteenuste saamiseni. Seega leiab kohus, et A. R. N. XXX tuleb süüdi mõista KarS § 199 lg 2 p-des 4 ja 8, § 201 lg 2 p-s ja § 202 lg-s 1 ettenähtud kuritegude toimepanemises, ent KarS § 87 lg 1 p 4 alusel tuleb ta vabastada karistusest, kohaldades tema suhtes kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamist, paigutades ta XXX tegevuskohas 2014/2015 õppeaasta lõpuni.

alaealistel süüdistatavatel rahaliste vahendite puudumisel tuleb rahalised kohustused kanda nende eestkostjatel, mistõttu oleks rahaliste kohustuste hüvitamine niigi sisuliselt kolmandate isikute kanda, seejuures ühe süüdistatava puhul ka omavalitsuse kanda. Kuivõrd kohtul puudub seaduslik alus menetluskulude täies mahus riigi kanda jätmiseks, siis leiab kohus eelnevalt osutatud asjaolude pinnalt, et menetluskuludest teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev ja menetluskuluna väljamõistetav sundraha summas 532,50 eurot tuleb jätta mõlemalt süüdistatavalt välja mõistmata. Süüdistatavatelt tuleb osaliselt välja mõista määratud kaitsja tasu, so kummaltki süüdistatavalt 120 (ükssada kakskümmend) eurot. Ülejäänud osas tuleb määratud kaitsja tasud ja kaitsjatele kriminaaltoimikust koopiate tegemise kulud jätta riigi kanda. Samuti tuleb jätta riigi kanda kohtupsühhiaatriaekspertiisi (akt nr 228, kd II tl 183-191) tegemise kulu. Kohus leiab sedagi, et alaealistel sissetuleku puudumine annab aluse kohaldada väljamõistetud menetluskulude suhtes osatamist, st, et väljamõistetud menetluskulud kohustuvad süüdistatavad hüvitama KrMS § 180 lg-te 1 ja 3 ning KrMS § 313 p-de 7 ja 12 alusel kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul igakuiste võrdsete osamaksetena.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.