Eesistuja Paavo Randma, liikmed Tiit Lõhmus ja Maarika Kuusk
Tõlk
Alla Lašmanova
Kohtuistungi sekretär
Liina Tulit
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
16. september 2014, Tartu
Kriminaalasi
Natalja Poljanskaja süüdistuses KarS § 114 p 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 13. juuni 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
Natalja Poljanskaja kaitsja advokaat Aivar Kello
Prokurör
Toomas Liiva
Süüdistatav Kaitsja
Natalja Poljanskaja, ik XXX, elukoht XXX, EV kodanik, põhiharidusega, emakeel vene keel, ei tööta, varem kriminaalkorras karistamata Advokaat Aivar Kello
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt Natalja Poljanskajale mõistetud karistuse osas.
2.Mõista Natalja Poljanskajale KarS § 114 p 1 järgi karistuseks vangistus kestusega 10 (kümme) aastat.
3.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.
Apellatsioon rahuldada osaliselt.
5.Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt AB In Jure kasuks 554 (viissada viiskümmend neli) eurot ja 40 senti advokaat Aivar Kello poolt Natalja Poljanskaja süüdistusasjas määratud korras kaitse teostamise eest.
6.AB-le In Jure välja makstud õigusabitasu jätta riigi kanda.
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maakohus arutas N. Poljanskajale esitatud süüdistust selles, et ta grupis koos J.K. iga 22.04.2013 ajavahemikul kell 05.24-08.14 XXX asuvas korteris, ühise alkoholitarvitamise käigus, peale seda kui J.K. oli löönud S.G. t ühe korra rusikaga näkku, tungis kallale S.G. le, pekstes viimast kätte võetud kruusiga käte piirkonda ning pärast seda, kui S.G. oli kukkunud maha, lõi Natalja Poljanskaja korduvalt rusikatega S.G. näkku. Pärast seda, kui kannatanu vastupanu oli murtud, Natalja Poljanskaja koos J.K. iga võtsid S.G. seljast riided ning tirisid viimase vannituppa ja asetasid vanni. Olles S.G. asetanud vanni, tungis Natalja Poljanskaja viimasele uuesti kallale, lüües viimast korduvalt noaga keha ja näo piirkonda. Peale seda lasi Natalja Poljanskaja vanni vee ning seejärel koos J.K. iga surusid S.G. pea vee alla eesmärgiga viimane tappa. Sellise tegevusega põhjustas Natalja Poljanskaja grupis koos J.K. iga S.G. surma. Teise inimese tapmisega, kui see oli toime pandud piinaval ja julmal viisil, pani Natalja Poljanskaja toime KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.Tartu Maakohtu 13. juuni 2014 otsusega tunnistati N. Poljanskaja süüdi KarS § 114 p 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 13 aastat 6 kuud vangistust. J.K. mõisteti talle esitatud süüdistustes KrMS § 301 alusel õigeks ning tema osas apellatsioonimenetlust ei toimu. Maakohtu otsuse kesksed motiivid on järgmised (kirjapilt muutmata). 2.1 Kohtuistungil tõendina avaldatud Natalja Poljanskaja ütluste protokoll 23.04.2014( 2. kd. tl. 162- 168), mille tõendina asja juurde võtmisega oli nõus Natalja Poljanskaja , lugedes need ütlused õigeks, kinnitab, kuidas Natalja Poljanskaja kannatanut S.G. t tekkinud tüli käigus lõi ning kasutas S.G. kallal süüdistuses kirjeldatud vägivalda, lõi teda , murdis tema vastupanu. Kui kannatanu vastupanu oli murtud tiris ta kannatanu S.G. vannituppa. Vannitoas ründas ta S.G. t noaga , lüües temale noaga kõhtu , pähe, silma; nuga oli murdunud ning ta oli läinud toonud köögist teise noa ning löönud sellega jätkuvalt S.G. t. Ta oli proovinud ka S.G. kõri läbi lõigata, kuid see ei õnnestunud, sest S.G. oli pannud käed kaitseks ette. Ta oli otsustanud S.G. ära tappa, sest nagunii teda pannakse vangi. 2.2 Natalja Poljanskaja on nendes ütlustes kirjeldanud oma tegevust S.G. mõrvamisel. Tema ütlustest nähtub, et ta pani tapmise toime otsese tahtlusega ning kannatanule äärmiselt piinaval viisil. Ta oli tahtnud S.G. l kõri läbi lõigata, kuid S.G. pani käed ette. Natalja Poljanskaja oli löönud korduvalt S.G. le noaga kehasse, pähe. S.G. oli teda solvanud ning seepärast oli ta S.G. le väga pahane ja vihane. Ta oli käinud pärast vannitoas vaatamas, kas S.G. on ikka surnud. Natalja Poljanskaja on oma ütlustes kinnitanud , et J.K. S.G. t noaga ei löönud kordagi. Natalja Poljanskaja on kirjeldanud kuidas nuga murdus ning ta läks köögist teist nuga tooma. Natalja Poljanskaja ütlustest nähtub, et S.G. tapmise motiiv oli viha ja kättemaks S.G. le; S.G. oli teda eelnevalt XXX sotisaalelamus solvanud ning ka alkoholi tarvitamise käigus solvanud.
2.3 Surnu ekspertiisiakt koos fototabelitega ( 1 kd. tl. 175- 200) kinnitab, et kannatanu S.G. kallal on tarvitatud jõhkrat vägivalda ning temale oli löödud 25 torke –lõikehaava ning ta suri sündmuskohal verekaotusesse. Torke-lõikehaavad on tekitatud noaga. Pea piirkonda on löödud 8 lööki noaga; kehatüvele on löödud 11 lööki noaga; ülajäsemete vigastused on tekitatud 2 noalöögiga ning 2 vigastust on tekitatud tömbi esemega. Kaela, rindkere ja kõhu elundeid vigastavad ja rinnakõhuöõõntesse ulatuvad torke-lõikehaavad olid eluohtlikud vigastused. Vigastustest tekkis S.G. l äge verekaotus ning S.G. surm saabus 22.04.2013 orienteeruvalt kell 7.15- 07.45. Ekspert ei kinnita kannatanu uputamist. 2.4 Tõendid kinnitavad, et Natalja Poljanskaja tappis S.G. julmal ja piinaval viisil. Natalja Poljanskaja poolt kannatanu S.G. korduv löömine noaga kehasse , pähe on julm ja piinaval viisil tapmine. Natalja Poljanskaja soovis kannatanu surma, tegutses otsese tahtlusega S.G. t tappa. Natalja Poljanskaja pani tapmise toime julmal viisil; erilise hoolimatusega kannatanu vastu; temale paljude noahaavade löömine elutähtsatesse piirkondadesse, sellise tegevusega jätkamine ka siis kui üks nuga juba purunes. Seega pani Natalja Poljanskaja sündmuskohal toime S.G. mõrva KarS § 114 p.1 tunnustele vastava kuriteo; motiiviks kättemaks isiklike suhete pinnalt. 2.5 Karistuse mõistmisel arvestab kohus KarS § 56 tulenevalt kõigepealt kuriteo toimepannud isiku süüd, seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada kuriteo toimepannud isikut edaspidi hoiduma süütegudest, samuti ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul tahtlikult mõrva sooritanud isiku puhul on süü kahtlemata suur. Natalja Poljanskaja on võtnud teiselt inimeselt meelevaldselt elu, pannud toime inimese põhiõiguse kõige sügavama riive. Ta on tapnud inimese eriti piinaval ja julmal viisil. Sellise teo – KarS § 114 p. 1 -eest on karistusseadustikus ette nähtud karistusraamidena ainult vangistuse 8- 20 aastat või eluaegse vangistuse. Natalja Poljanskajale karistuse mõistmisel kohus kergendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Kohtuistungil viimases sõnas Natalja Poljanskaja poolt öeldut süüteo kahetsuse kohta ei käsita kohus kergendava asjaoluna, sest Natalja Poljanskaja oma viimases sõnas suuremas osas kritiseeris tapetud kannatanut ning esitas seoseid kannatanu käitumise ja toimunud mõrva vahel. Raskendavaid koosseisuväliseid asjaolusid ei ole. Natalja Poljanskaja on varem kriminaalkorras karistamata. Karistusraami keskmine sanktsiooni määr mõrva eest on 14 aastat vangistust. Natalja Poljanskaja poolt toime pandud mõrva asjaolusid arvestades oleks põhjendatud temale määrata vangistus, mis ületab keskmist sanktsioonimäära. Arvestades aga seda , et Natalja Poljanskajat ei ole varem kriminaalkorras karistatud, peab kohus võimalikuks karistada teda sanktsiooni keskmise määra lähedasega karistusega- 13 aasta ja 6 kuulise vangistusega.
3.Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat A. Kello. Apellatsioonis esitatud taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 3.1 Esmalt leiab kaitsja, et N. Poljanskaja pani tapmise toime piinaval, kuid mitte julmal viisil. Viitega RKKK otsusele nr 3-1-1-114-06 märgib apellant, et noalöökide suur arv viitab sellele, et surma saabumine oli kannatanu jaoks piinav, kuid tapmist noaga ei saa lugeda julmaks viisiks. 3.2 Samuti on kaitsja seisukohal, et maakohus on eksinud N. Poljanskajale karistuse mõistmisel. Nii väärib tähelepanu asjaolu, et N. Poljanskaja ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Samuti esinevad karistust kergendavad asjaolud - pärast kuriteo toimepanemist helistas N. Poljanskaja politseile ja teavitas toimunust, mida tuleb apellandi hinnangul käsitleda süü ülestunnistamisele
ilmumise ja aktiivse kahetsusena. Ka on ta kogu aeg andnud sarnaseid ütlusi toimunu kohta ning aitas sellega kaasa eeluurimisele, mida maakohtus tunnistas ka prokurör. Väär on ka kohtu seisukoht, et enda viimases sõnas N. Poljanskaja ei kahetsenud toimepandut – tegelikkuses ta seda tegi, selgitades üksnes neid solvanguid, mida kannatanu talle ütles. Neid asjaolusid kogumis arvestades leiab kaitsja, et N. Poljanskajale on mõistetud liialt karm karistus.
4.Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde, seda toetas ka N. Poljanskaja. Prokurör leidis samuti, et maakohus on eksinud süüdistatavale karistuse mõistmisel ning palus selles osas apellatsioon rahuldada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et apellatsiooni saadab osaliselt edu ning maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada N. Poljanskajale mõistetud karistuse osas. Apellatsioonis esitatud argumentidele vastab ringkonnakohus järgmist.
5.Esmalt leiab kriminaalkolleegium, et N. Poljanskaja käitumisele materiaalõiguslikku hinnangut andes on maakohus toiminud veatult, s.o selles osas jääb apellatsioon edutuks. Täpsemalt on küsimus selles, kas süüdistuses kirjeldatud ning tuvastamist leidnud tapmistegu on hinnatav julmana KarS § 114 p 1 alt 2 tähenduses. Sellele küsimusele tuleb ringkonnakohtu hinnangul anda jaatav vastus.
6.KarS § 114 p 1 näeb ette vastutuse tapmise eest, mis on pandud toime piinaval või julmal viisil. Piinav on tapmistegu siis, kui selle toimepanemisel põhjustatakse kannatanule füüsilisi ja/või vaimseid üleelamisi ning kannatusi; klassikalisel juhul on piinava tapmisteoga tegemist siis, kui kannatanule põhjustatakse elupuhuselt selliseid vigastusi, mille toime on hinnatav suurt valu põhjustavana KarS § 122 alt 2 tähenduses. Ehk siis – see küsimus lahendatakse lähtuvalt kannatanu subjektiivsest tajust nende tegude osas, mis tema suhtes toime pannakse. Et käesoleval juhul oli tegemist piinava tapmisteoga, apellatsioonis ka ei vaidlustata. 6.1 Julm teoviis väljendub seevastu ainuüksi tapmisteo välises küljes, sidumata seda ohvri tajutavate üleelamistega. Tegemist on seega normatiivse koosseisutunnusega, millena praktikas hinnatakse eeskätt tapmistegusid, mille käigus tekitatakse kannatanule põhjendamatult jõhkraid ning moonutavaid vigastusi (et julmana peab olema hinnatav just tapmistegu, mitte aga võimalik hilisem käitumine ohvri keha suhtes - vt Tartu Ringkonnakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-11-13095). Seega on tihti tegemist olukorraga, kus tapmistegu on samaaegselt nii piinav kui ka julm, olles väliselt pildilt põhjendamatult brutaalne (julm teoviis), põhjustades kannatanule samaaegselt ka suuri surmaeelseid füüsilisi kannatusi (piinav teoviis; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-07-411). Sellise juhtumiga on tegemist ka käesolevas kaasuses.
7.Seega nähtub eelnevast, et julm teoviis tuleb tuvastada tapmisteo välise pildi alusel, millele viitas ringkonnakohtu istungil ka prokurör. Vaatluse all olevas kriminaalasjas on ekspertiisiga tuvastatud, et N. Poljanskaja tekitas nuga kasutades enda tapmisteoga kannatanule üle kahekümne haava peas, kaelas, rindkeres, kõhus ning ülajäsemetes (vt kd 1, tlk 187-188). Et need vigastused põhjustati kannatanule elupuhuselt, on tunnistanud enda ütlustes ka N. Poljanskaja ise (kd 2, tlk 163 pöördel). Süüdistatav on tunnistanud sedagi, et enne surmavate torkevigastuste tekitamist peksis ta kannatanut käte ning kruusiga, ta lohistas kannatanu jalgupidi vannituppa, lõikas katki tema riided ning asetas ta vanni, kus lõi teda tapmise eesmärgil korduvalt noaga, samuti püüdis ta kannatanut tappa kägistades ning vee alla surudes, s.o uputada, mis aga ebaõnnestus kannatanu vastupanu tõttu (vt kd
2, tlk 167). Kirjeldatud käitumise kogumis, aga eeskätt just kümnete elupuhuste torkehaavade põhjustamisele teadvusel olnud kannatanule on hinnatav julma tapmisteona KarS § 114 p 1 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-54-06, millega jäeti muutmata Tartu Ringkonnakohtu otsus kriminaalasjas 1-05629, kus julma teoviisina käsitleti kuut pähe suunatud kirvelööki). Seda seisukohta kinnitab ka apellandi enda poolt tehtud viide RKKK otsusele nr 3-1-1-114-06, kus on julmaks teoviisiks loetud kaikaga hulgaliste löökide sooritamine vastu kaitsmisvõimetu kannatanu pead (ehk teisisõnu – viidatud Riigikohtu lahendis on öeldud täpselt vastupidist sellele, mida väidab apellant p-s 3.1). Eelnevat silmas pidades leiab ringkonnakohus seega, et N. Poljanskaja pani toime julma tapmisteo KarS § 114 p 1 alt 2 tähenduses ning apellatsioon jääb selles osas tagajärjetuks.
8.Küll saadab apellatsiooni osaline edu N. Poljanskajale mõistetud karistuse vaidlustamisel. Selles osas leiab ringkonnakohus järgmist.
9.Esmalt tuleb selle küsimuse lahendamisel märkida, et maakohus on mõistnud N. Poljanskajale rangema karistuse kui seda taotles riiklik süüdistaja (vt kd 2, tlk 154). Iseenesest ei ole selline toimimine mõistagi välistatud. Ka asjassepuutuvas kohtupraktikas on sedastatud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ning see küsimus tuleb lahendada tuginevalt seadusele ning enese siseveendumusele. Küll on aga leitud, et kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. See tähendab, et kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada (RKKKo 3-1-1-91-07, p 6.6). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on selle nõude vastu eksinud.
10.Nii tuleb ringkonnakohtu hinnangul tõdeda, et maakohtu otsuses (vt p 2.5) ei leidu sisukaid argumente selle kohta, miks on süüdistatavale kohane karistus raskem sellest, mida taotles riiklik süüdistaja. Maakohtu arutluskäik karistuse mõistmise põhimõtete kohta on iseenesest küll õige, kuid apellandiga soostuvalt tuleb märkida sedagi, et samaaegselt on kohus jätnud tähelepanuta mitu asjaolu, mis on hinnatavad N. Poljanskaja karistust kergendavana. 10.1 Nii ei saa tõesti mööda vaadata apellandi poolt esile tõstetust, et pärast kuriteo sooritamist helistas N. Poljanskaja politseisse, teatades (tõsi küll, mõnevõrra ebaselgelt) enda asukoha, nime ning selle, et ta pani toime teise inimese tapmise (kd 1, tlk 115 jj). Ka pärast kinnipidamist on N. Poljanskaja andnud kestvalt enda süüd tunnistavaid ütlusi (kd 2, tlk 162 jj), jäädes nende juurde ka kohtus (kd 2, tlk 151 pöördel). Seejuures on ka riiklik süüdistaja tunnistanud, et just need N. Poljanskaja ütlused on käesolevas kriminaalasjas määrava tõendusliku kaaluga (kd 2, tlk 154); seda asjaolu toonitas riiklik süüdistaja ka ringkonnakohtu istungil. Kriminaalkolleegium leiab, et need kaks asjaolu on hinnatavad karistust kergendavana KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses, mis on maakohtul jäänud aga arvesse võtmata. Ka pidas prokurör ringkonnakohtu istungil vajalikuks apellatsiooniväliselt rõhutada, et välistada ei saa versiooni selle kohta, et kuriteo toimepanemise tingis teatud määral ka kannatanu enda käitumine, mida vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb samuti võtta arvesse süü suuruse kindlaksmääramisel ning edasiselt karistuse mõistmisel. 10.2 Põhjendamatult kriitiline on maakohus olnud kriminaalkolleegiumi hinnangul ka N. Poljanskaja viimase sõna (vt kd 2, tlk 156) käsitlemisel. Selles on N. Poljanskaja selgitanud asjaolusid, mis ta selle kuriteo sooritamiseni viisid, osundades seejuures tõesti ka kannatanu isikule ning tema käitumisele, samuti nende omavahelistele suhetele laiemalt. Sellest ei saa aga kindlasti teha järeldust, et kahetsus, mida N. Poljanskaja samaaegselt väljendas, ei oleks olnud puhtsüdamlik ning nagu poleks ta saanud aru enda käitumise õigusvastasusest; midagi sellist kannatanu iseloomustamiseks antud selgituste tõttu kindlasti järeldada ei saa. Et maakohus on käsitlenud
N. Poljanskaja viimast sõna vääralt, leidis apellatsioonikohtu istungil ka prokurör. Puhtsüdamlikku kahetsust toimepandud kuriteo tõttu väljendas N. Poljanskaja ka ringkonnakohtus, mille siiruses kriminaalkolleegium ei näe põhjust kahelda. Ka nimetatut tuleb seega võtta täiendavalt arvesse karistust kergendava asjaoluna.
11.Eelnevat silmas pidades, samuti võttes veel arvesse, et N. Poljanskaja on varasemalt kriminaalkorras karistamata isik ning et maakohtu otsuse revideerimist mõistetud karistuse osas pidas ringkonnakohtu istungil vajalikuks ka riiklik süüdistaja, leiab kriminaalkolleegium, et N. Poljanskajale tuleb sooritatud kuriteo eest mõista karistuseks 10 aastat vangistust. Selles osas kuulub apellatsioon seega rahuldamisele.
12.Viimasena lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduva. Advokaat A. Kello esitas taotluse osutatud õigusabiteenuse eest tasu väljamõistmiseks summas 554.40 eurot (koos käibemaksuga), mida kohtukolleegium peab seaduslikuks ja põhjendatuks. 12.1 Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega on kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“, mida on täiendatud viimati Advokatuuri juhatuse 25. veebruari 2014 otsusega. Korra p 21 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 30 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 360 eurot. Korral p 7 kohaselt kuulub kohaldamisele erikoefitsient 1,3 juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on isikuvastaste süütegude hulka kuuluv esimese astme kuritegu. 12.2 Eesti Advokatuuri juhatuse 15. augusti 2014 otsusega on alates 1. septembrist 2014 kehtestatud Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise ajutised alused, maksmise ajutine kord ja ajutised tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ajutine ulatus ja ajutine kord (Kord). Korra p 24 sätestab, et määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtuliku üld- või lihtmenetluse istungil osalemise eest on 30 eurot iga poole tunni kohta. Korral p 7 kohaselt kuulub kohaldamisele erikoefitsient 1,2 juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on isikuvastaste süütegude hulka kuuluv esimese astme kuritegu. 12.3 Apellatsiooni koostas kaitsja 10. juulil 2014, mistõttu kuulub kohaldamisele p-s 12.1 viidatud Kord. Kohus peab põhjendatuks õigusabi osutamist 10 pt ulatuses, mistõttu tuleb selle eest mõista kaitsjale välja 390 eurot (10x30x1,3). Kriminaalasja läbivaatamine ringkonnakohtus toimus aga p-s 12.2 märgitud Korra kehtivusajal, mistõttu selle eest kuulub kaitsjale väljamõistmisele 72 eurot (2x30x1,2). 12.4 Kokkuvõttes tuleb apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest kaitsjale mõista seega välja 462 eurot, millele lisandub käibemaksuna 92.40 eurot. Lõppsummaks kujuneb seega 554.40 eurot, mille väljamõistmist taotleb ka kaitsja. 12.5 Ringkonnakohus teeb käesoleval juhul maakohtu otsust osaliselt tühistades KrMS § 337 lg 1 p-s 4 märgitud lahendi. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kannatab sellisel juhul menetluskulud riik.
13.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 3,4 ja § 340 lg 2 p-st 4 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
Paavo Randma
Maarika Kuusk
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.