1-14-6520/12 - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

4.12.06.2014.a esitas kaitsja Viru Ringkonnaprokuratuurile kaebuse tõkendi tühistamiseks. Vanemprokurör Ene Timmi jättis kaebuse 15.07.2014.a määrusega rahuldamata, kuna A. U’i suhtes elukohast lahkumise keelu kohaldamise määruses 03.06.2014.a oli menetleja täitnud seadusest tulenevad ja Riigiprokuratuuri määruses märgitud nõuded. Menetleja on toonud välja tõendid, millistele tugineb esitatud kahtlustus, seega näidanud ära tõkendi kohaldamise esmase aluse – põhjendatud kahtlustuse olemasolu. Järgnevalt on määruses toodud põhjendused, milledest tulenevalt on alust arvata, et A. U võib hakata karistuse hirmus kõrvale hoiduma kriminaalmenetlusest ning takistama sellega kriminaalmenetluse seaduspärast kulgu. Märkides ära isiku varasemad karistused, jõuab menetleja järeldusele, et A. U’i varasem korduv karistatus, sh tingimisi kandmata karistusena määratud 3 aastat vangistust, tema eelnev elukäik, isiklikud ja majanduslikud suhted ning võimalik eesootava karistuse raskus on need, millede alusel saab prognoosida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise, tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalust. Kohtupraktikas korduvalt väljendatud seisukohtade kohaselt on kuritegude jätkuva toimepanemise oht alati ja üksnes tulevikuprognoos, mis tehakse isiku eelneva elukäigu ja tema varasema karistatuse põhjal. Varasemate perioodide kelmuste kõrvale on 2012 aasta kohtuotsusest nähtuvalt lisandunud omastamine ja väljapressimine ning korduvad väärteod. Seega annavad eelnevad korduvad ja üha raskemat iseloomu võtvad kuriteod alust näha ohtu kuritegude toimepanemiseks isiku poolt ka edaspidi. Asjaolu, et A. U’il on käesoleval ajal veel katseaeg koos asjaoluga, et teda kahtlustatakse uuesti kuritegudes, mille eest seadus võimaldab mõista kuni kolmeaastase vangistuse, annab aluse eeldada, et A. U võib hakata võimaliku eesootava karistuse hirmus kõrvale hoiduma kriminaalmenetlusest ning takistama sellega kriminaalmenetluse seaduspärast kulgu. A. U’i kahtlustamiseks kuritegude toimepanemises on kogutud piisavalt tõendeid ning esinevad alused tõkendi kohaldamiseks. Kahtlustatav võib olukorras, kus pankrotiavalduse esitamisega on äriühingu poolt viivitatud üle nelja aasta, samas aga on käimasoleva menetlusega kogutud tõendeid selle kohta, et maksejõuetus on tekkinud kahtlustatava kuritegeliku käitumise tagajärjel, hakata menetlusest kõrvale hoiduma ja seda tahtlikult venitama just kuriteo aegumistähtaja saabumisele lootes. Olukorras, kus kahtlustuse esitamise järgselt on kohtueelse menetluse lõpule viimiseni kulunud vaid veidi üle kolme kuu, on kahtlustatavale olnud tagatud menetlus mõistliku aja jooksul. Tõkendi kohaldamise veel üheks eesmärgiks on seetõttu tagada mõistlik ajakasutus ka edaspidi.

mille eest nähakse ette vangistus kuni kolm aastat ning vajadusest kriminaalasi kiirest lõpule viia, on valitud tõkend proportsionaalne meede kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamiseks. Valitud tõkendi puhul on täidetud kõik KrMS § 128 ette nähtud tingimused, s.t. isikul on Eestis elukoht, isik on kahtlustatavaks tunnistatud ning selle rakendamise määrus on piisavalt motiveeritud. Juhul, kui kahtlustataval A. U’il on põhistatud vajadus viibida kauem kui kolm ööpäeva väljaspool Eesti Vabariigi piire, on tal õigus taotleda selleks luba menetlejalt või prokurörilt. Tõkendi valikul on arvestatud KrMS § 127 sätestatud nõudeid. On põhjendatud kahtlus, et A. U karistuse raskuse hirmus hakkab eeluurimisest kõrvale hoidma ning sellega takistama kriminaalmenetluse seaduspärast kulgu. Sellele viitavad otseselt kahtlustatava isik, kes on varasemalt neljal korral, väärteo korras 13-l korral karistatud, kusjuures tal kehtib katseaeg kuni 08.02.2015.a. Nimetatu on tegur, miks tõkend kohaldati ning see ei ole diskrimineeriv ega ebaproportsionaalne. Valitud on kõige leebem tõkend just seetõttu, et on arvestatud tema ilmumist uurija juurde, tema kasvatamisel olevat 5-aastast last ning kriminaalhooldaja juurde ilmumist. Vastasel korral oleks valitud rangem tõkend. Kaebuse väide, et kahtlustataval puudub igasugune huvi mitteilmumisega kriminaalmenetluse käiku takistada, on blanketne. Tõkend kohaldatakse etteulatuvalt, analüüsides kuriteo toimepanemise raskust ja asjaolusid, samuti kahtlustatava isikut jt KrMS § 127 sätestatut ning ennetades toimuda võivaid käitumisakte. Antud juhul on nimetatud asjaolusid analüüsitud piisava põhjalikkusega ning kohaldatud tõkend on vajalik, proportsionaalne ning seaduslik. Arusaamatu on kaebaja väide, et nii menetleja poolt koostatud määruses kui ka vanemprokuröri poolt koostatud määrusest puuduvad igasugused põhjendused tõkendi kohaldamiseks. Nimetatud dokumentides toodud motiividega mittenõustumine ei tähenda seda, et neid ei oleks välja toodud. Kriminaalasi on olnud menetluses pool aastat, kahtlustus on esitatud 3 kuud tagasi, milliste tingimuste juures ei ole võimalik rääkida prokuratuuri suutmatusest läbi viia õigeaegselt kriminaalmenetlust. Mõistliku menetlusaja ületamine võib tulla, vastavalt konkreetse kriminaalasja tehioludele, kaalumisele allas pärast 4 aastat kahtlustatavana olekut, seda nii Eesti Vabariigi kui ka EIK seisukohtadest lähtuvalt. Kaebaja ei ole ühegi sõnaga põhjendanud väidet, et tõkend kohaldati aegumise vältimiseks, mistõttu sellele ei ole võimalik ka asjakohaseid kommentaare anda.

„M.R., Põhja RP; N.M.“, kuhu „P; Tallinn“, kommentaaride rubriigis „RP-2-8/10/xxxx-II M. R 23.09.2010 kaebuse rahuldamata jätmise määrus.“ Kaitsjale on nimetatud isikud tundmatud ja eelnevast tulenevalt tekib küsimus, mis on nimetatud isikute seoses määruse sisulise põhjendusega. Kui tegemist on hooletusveaga (prokurör on alustanud määruse koostamist teise määruse faili põhja kasutades), ei ole prokurör ilmselgelt asja piisava tähelepanelikkusega süüvinud (eelnevale viitab ka p-s 4 märgitud märkimisväärselt lühike aeg kaebuse esitamise ja määruse koostamise vahel). Sisuliste põhjenduste asemel on 25.07.2014.a tuginetud hoopis süüdistatavat iseloomustavatele asjaoludele ja läbi selle leitud õigustusi prokuratuuri tegevusele. Nagu eespool märgitud, ei ole 15.07.2014.a ega ka 25.07.2014.a määruses pööratud kordagi tähelepanu asja peaküsimusele: miks on menetluse seisukohalt vajalik isiku suhtes tõkendi kohaldamine kui ta on niikuinii juba allutatud käitumiskontrollile. KrMS § 75 lg-s 1 nimetatud nõuete kataloog on ilmselgelt isiku põhiõigusi koormavam ja ka menetlejale kahtlustatava tegevuse osas enam informatsiooni andvam kui KrMS § 128 lg 1 tõkendi nõudeid puudutav. KrMS § 128 tulenevat tõkendit kasutataksegi paljudel juhtudel mitte kriminaalmenetluse tagamiseks vaid KarS § 81 lg 5 p-s 1 nimetatud õigusliku järelmi saamiseks ehk siis aegumistähtaja katkestamiseks. KrMS § 127 lg 1, 128 ja KrMS § 145 lg 1 p ei sea elukohast lahkumise keelu kohaldamise määrusele erilisi kõrgendatud põhjendamiskohustusi, ainsaks piiriks on ehk käesolevas kriminaalasjas esialgse elukohast lahkumise keelu tühistamisel 29.05.2014.a Riigiprokuratuuri määruses toodud põhjendused, et määrus ei tohi koosneda seaduse sõnastuse tsitaatidest, vähemalt mingid põhjendused peavad siiski määruses toodud olema. Mingeid muid nõudeid seadus ei sätesta, mistõttu ongi KrMS poolt võimalikud olukorrad, kus majandusasjades kohaldatakse elukohast lahkumise keeldu pärast kolmandat ülekuulamist varasemalt kriminaalkorras karistamata pensionieas mehe suhtes või siis varasemalt kriminaalkorras karistamata 4 lapsega töötu mehe suhtes või siis – käesoleval juhul - küll korduvalt kriminaalkorras karistatud, ent KrMS § 75 lg 1 käitumiskontrollile allutatud isiku suhtes (seda enam, et isik on laitmatult oma kohustusi täitnud) ja seda paar päeva enne ühe episoodi aegumist. Elukohast lahkumise keelu põhisisu – tagada isiku kättesaadavus – näol on tegemist PS § 29, 34 ja 35 tuleneva riivega (vt RKHKO 3-3-1-85-09, p 133,134,136). Sealjuures on RK üldkogu samas asjas rõhutanud, et süüdistatav ei pea hakkama tõendama, kuidas tõkend tema õigusi riivas. Käesoleval juhul on isiku põhiõiguste riive loonud pigem selgete nõuete puudumine elukohast lahkumise keelu kohaldamise põhjendamisele, mis on võimaldanud nö paralleelse aegumise süsteemi loomise, kus menetlejad saavad veel viimasel minutil enne 5-aastase aegumistähtaja saabumist „näpistada“ täiendavat aega uurimiseks (olgugi, et lõppastmes kaitseb isikut EIÕK mõistliku menetlusaja kriteerium). Selgete nõuet puudumine konkreetsel juhul tõkendi kohaldamise põhjendamiseks riivab PS § 10 kui ka § 11 ja § 13 lg 2: puudub detailne ja selge regulatsioon, millega piirata täidesaatva võimu poolt PS § 29, 34 ja 35 põhiõiguste piiramist. Ebapiisav regulatsioon põhiõiguste ja vabaduste piirangute kehtestamisel ei kaitse igaüht riigivõimu omavoli eest (PS § 13 lg 2; RKPSjvKo III-4/1-1-/94). Kaebuses palutakse tühistada Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokuröri Ene Timmi 15.07.2014.a määrus ja Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 03.06.2014.a määrus, millega kohaldati A. U’ile tõkendina elukohast lahkumise keeld ning tunnistada KrMS § 128 lg 2 PS §-dega 10, 11 ja 13 lg 2 vastuolus olevaks.

8.04.09.2014.a esitas asenduskaitsja Viru Maakohtule taotluse pädeva kohtu määramiseks ning taotluse kaitsja 04.08.2014.a kaebuse ja taotluse lahendamiseks. Taotluse kohaselt juhtis kaitsja maakohtule esitatud kaebuse p-s 4 tähelepanu asjaolule, et Riigiprokuratuuri 25.07.2014.a määrus sisaldas ebaõiget vaidlustamisviidet, kuna viidatud vaidlustamise alus KrMS § 208 lg 1 on kohaldatav üksnes kriminaalmenetluse alustamata jätmise või kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamisel: prokuratuur oli loodetavasti ekslikult märkinud, et määruse vaidlustamiseks tuleb pöörduda Tartu Ringkonnakohtu poole, olgugi, et tegelikkuses oli tegemist tõkendi kohaldamist puudutava küsimusega, s.o kohtueelse menetluse läbiviimisega seotud küsimusega, mis oleks allunud maakohtule. Viru Maakohus, lähtudes ilmselt Riigiprokuratuuri 25.07.2014.a määruses märgitud ebaõigest vaidlustamisviitest, saatis 05.08.2014.a kaebuse edasi Tartu Ringkonnakohtusse. Kaitsja palus kohtutel võtta seisukoht küsimuses, milline kohus, st kas Viru Maakohus või Tartu Ringkonnakohus peaks 04.08.2014.a esitatud kaebuse ja taotluse lahendama. Vastavalt KrMS § 230 lg-le 1 on isikul, kes ei nõustu Riigiprokuratuuri määrusega, õigus esitada kaebus maakohtu eeluurimiskohtunikule. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et 04.08.2014.a esitatud kaebust ning taotlust KrMS § 128 põhiseadusega vastuolus tunnistamiseks oleks pidanud lahendama Viru Maakohus. KrMS § 231 lg 1 kohaselt vaatab eeluurimiskohtunik kaebuse läbi selle esitamisest alates 30 päeva jooksul. Käesoleval juhul pidanuks Viru Maakohus vaatama kaitsja taotluse läbi hiljemalt 03.09.2014.a või juhul, kui taotluse pidi lahendama Tartu Ringkonnakohus, siis hiljemalt 04.09.2014.a. Käesoleval juhul on tegemist kaebusega tõkendi kohaldamisele, st keskseks küsimuseks on kahtlustatava õiguste riive põhiseaduspärasus. Riive kahtlustatava PS §-dest 29, 34 ja 35 tulenevatele õigustele on kestev, mistõttu tuleks küsimus riive seaduspärasusest lahendada kiiremas korras. Kaitsja palus lahendada 04.08.2014.a esitatud kaebus ning taotlus tunnistada KrMS § 128 PS §-dega 10, 11 ja 13 lg 2 vastuolus olevaks. Kohtumääruse põhjendused.

12.Maakohus on seisukohal, et eeldused tõkendi – elukohast lahkumise keeld – kohaldamiseks on täidetud ning Riigiprokuratuuri 25.07.2014.a määrus, millega jäeti kahtlustatava kaebus tõkendi kohaldamise määrusele rahuldamata, on põhjendatud ning seaduslik. KrMS § 127 lg 1 kohaselt tõkendit valides arvestatakse kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. KrMS § 128 lg 1 kohaselt seisneb elukohast lahkumise keeld kahtlustatava või süüdistatava või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja kohustuses mitte lahkuda oma elukohast ilma menetleja loata kauemaks kui kolmeks ööpäevaks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt koostatakse elukohast lahkumise keelu kohaldamiseks määrus, millele võetakse kahtlustatava või süüdistatava või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja allkiri. Allkirja võtmisel hoiatatakse isikut, et tõkendi rikkumise korral võidakse teda trahvida või kohaldada tema suhtes raskemat tõkendit. Maakohus on seisukohal, et Riigiprokuratuur on põhjendatult leidnud, et kahtlustatav on isik, kelle puhul on alust arvata, et ta võib hakata menetlusest kõrvale hoiduma ja takistama seega menetluse kulgu. Tegemist on isikuga, keda on korduvalt karistatud, s.o 4-l korral kriminaalkorras ning 13-l korral väärteokorras. Seejuures on tal käesoleval hetkel kehtiv katseaeg, s.o kuni 08.02.2015.a. Nähtuvalt Riigiprokuratuuri määrusest on tõkendi valikul arvestatud ka teisi isikut iseloomustavaid tegureid, sh asjaolu, et ta on katseaja nõudeid täitnud ning et tal on alaealine laps. Seega on menetleja kõiki kahtlustatavat iseloomustavaid tegureid hinnates kohaldanud leebeimat tõkendit – elukohast lahkumise keeldu. Isikule on esitatud kahtlustus KarS § 380, KarS § 384 lg 1 ja KarS § 3851 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Maakohus on seisukohal, et arvestades isiku varasemat karistatust on põhjendatud tema suhtes käesoleval hetkel tõkendi kohaldamine. Tõkendi kohaldamine on vajalik kriminaalmenetluse tagamiseks, et isik oleks kättesaadav menetlustoiminguteks. Kohus leiab, et kahtlustatava suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – ei ole isiku õigusi liigselt riivav meede. Tegemist on leebeima kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõkendiga ning selle kohaldamine on proportsionaalne arvestades talle esitatud kahtlustust, võimalikku mõistetavat karistust ning kahtlustatava isikut. Asjaolu, et isiku suhtes teises kriminaalasjas tehtud otsusega on ta allutatud KarS § 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli nõuetele, ei oma maakohtu hinnangul käesolevas asjas määravat tähtsust. Tõkendi kohaldamisel tuleb lähtuda eelkõige selle kriminaalasja menetlemise huvidest, mille raames tõkendit kohaldatakse. Eeskujulikku käitumist käitumiskontrolli raames saab ühena isikut iseloomustavatest asjaoludest arvestada, kuid see ei välista tõkendi kohaldamist teises kriminaalasjas.