Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sarjas ja Tiit Lõhmus
Kohtuistungi sekretär
Liina Tulit
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
1. september 2014, Tartu
Kriminaalasi
Riho Lüpsiku süüdistuses KarS § 121 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 17. aprilli 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
Riho Lüpsik ja tema kaitsja advokaat Marina Valge
Prokurör
Toomas Liiva
Süüdistatav
Riho Lüpsik, ik: 34306272714; elukoht: XXX, varem kriminaalkorras karistamata Advokaat Marina Valge
Kaitsja
pensionär;
RESOLUTSIOON
1.Maakohtu otsus Riho Lüpsiku süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi jätta muutmata.
2.Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 17. aprilli 2014 otsusega tunnistati R. Lüpsik süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära, s.o 640 eurot, mis jäeti edasiselt KarS § 73 alusel 3-aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. Kannatanu K.R. kasuks mõisteti R. Lüpsikult tekitatud moraalse kahju katteks välja 500 eurot. Süüdistuse kohaselt lõi R. Lüpsik 28.03.2012 kella 10.25 ajal Tartu linnas XXX maja koridoris K.R. le ühe korra rusikaga näkku, põhjustades kannatanule ninaluude murru. Sellise tegevusega põhjustas Riho Lüpsik K.R. le füüsilist valu ja tervisekahjustuse, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus leidis, et R. Lüpsiku süü on leidnud täielikult tõendamist, motiveerides seda järgmiselt. 1.1 Kohus kuulas kohtuistungil süüdistatava, kannatanu ning tunnistajate A.R. ja Kk.R. ütlusi ning uuris dokumentaalseid tõendeid. Nii süüdistatava kui kannatanu ja tunnistajate ütlustest ilmnes süüdistatava ning kannatanu omavaheline halb läbisaamine, samuti süüdistatava ja majanaabrite omavahelised ebasõbralikud suhted, mis on kestnud aastaid. 1.2 Sündmuse aja ja koha kohta annavad süüdistatav ja kannatanu samasisulisi ütlusi, millest järeldub üheselt, et süüdistava ja kannatanu vahel toimus konflikt 28.03.2012 hommikul kella 10 paiku Tartus, XXX asuva maja õuepoolse trepikoja ühiskoridoris. Kohus luges tõendatuks, et süüdistatav tegi majja sisenenud kannatanule etteheite kalade rappimise kohta ja seejärel tekkis jutt jalanõudest ning arenes tüli, mille käigus lõi R. Lüpsik kannatanut rusikaga näkku. Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et minnes 28.03.2012.a hommikul koridori, nägi ta õuest sisenemas kannatanut, kes kohe pani jalaga hoobi tema jalanõudele ja üritas seepeale teda peaga lüüa. Tekkinud sõnavahetuse käigus palus süüdistatav kannatanul lõpetada, kuid kannatanu püüdis süüdistatava väitel teda hoopis peaga lüüa. Süüdistatava väitel üritas ta end käega kaitsta, pannes käe kannatanu pea ette ja kannatanu lõi oma pea vastu tema kätt ära. Samas ei osanud süüdistatav selgitada traumapunktis kannatanul fikseeritud vigastusi, vihjates võimalikule kättemaksule kannatanu poolt. Kohus on seisukohal, et süüdistatava ütlused on ebausutavad ja antud enda süüst vabastamise eesmärgil. Ka eelnimetatud asjaolu, et süüdistatav süüdistab kõiki tunnistajaid valetamises, viitab süüdistatava ütluste mitteusaldusväärsusele. 1.3 Kannatanu löömist tõendavad tunnistaja Kk.R. kohtus antud ütlused. Tunnistaja kinnitas, et tuli konflikti ajal ülakorruse trepist paar astet alla ja vaatas üle käsipuu toimuvat. Ta nägi, kuidas isa kummardus ja Lüpsik viipas rusikaga isale näkku, otse nina peale ning seejärel tõmbas Lüpsik ukse pauguga kinni. Tunnistaja on andnud kannatanuga ühesuguseid ütlusi löömise asjaolude kohta, samuti selle kohta, et kannatanu istus peale näkku löögi saamist trepile ja koputas A.R. uksele ning ütles, et Lüpsik lõi teda ja küsis, mida teha. 1.4 Kuigi tunnistaja A.R. ei näinud löömist pealt, on tema ütlused löömise järgselt aset leidnud asjaolude kohta kokkulangevad kannatanu ütlustega selle kohta, et 28.03.2012 hommikul koputas kannatanu tema uksele ja ust avades nägi ta, kuidas kannatanu istub trepil ja hoiab käsi näo ees. A.R. ütles kohtus, et tema trepil kedagi liikumas ei näinud. Öeldust on kaitsja teinud järelduse, et Kk.R. valetas löömise ajal trepil viibimise kohta ning leidnud ka, et teiselt korruselt alla näha ei ole võimalik. Kohus sellise järeldusega ei nõustu. Kk.R. ütluste kohaselt oli ta trepist mõned astmed alla poole tulnud ja vaatas üle trepikäsipuu toimunut ning läks kohe peale löömist trepist alla isa juurde, kes palus tal üles minna autovõtmete järele. Kohtule esitatud tõenditest ja fotodelt nähtuvalt oli tunnistajal võimalik 180 kraadi kaarduva trepi ülaosalt paar astet alla poole liikudes ja üle käsipuu vaadates näha
süüdistatava ukse juures toimunut. Lisaks Kk.R. ütluste kohaselt trepist tagasi üles minnes kuulis ta, kuidas isa koputas A.R. uksele, kuid ei kuulnud enam, mida nad omavahel rääkisid, kuna astus siis juba oma korterisse ja tagasi isa juurde naastes Aldot enam ei olnud. Seega ei saanudki A.R. Kk.R. t näha, kuna just sel ajavahemikul, mil A.R. suhtles kannatanuga, viibis Kk.R. üleval oma korteris. Kk.R. sõnul võis ta toas olla umbes 6 minutit ning ka A.R. ei osanud täpselt öelda, kui kaua ta koridoris kannatanu juures oli, öeldes, et umbes 10-15 minutit. Seega on usutav, et Kk.R. viibis ajal, mil kannatanu suhtles A.R. ga, oma korteris. Tunnistajate asukoha tõttu kõrguse eri tasanditel ja tunnistaja A.R. kannatanule osutatud tähelepanu tõttu ei puukinud ta trepil asunud tunnistajat Kk.R. t näha. 1.5 Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga ka selles, et asjas kogutud tõendid ei kinnita K.R. vigastusi 28.03.2012 toimunud tüli käigus, kuna tunnistaja A.R. ei märganud kannatanul pärast juhtunut verd näos, mis lükkab ümber Kk.R. ja kannatanu ütlused, et kannatanul näost purskas verd. Kohus on seisukohal, et tunnistajate ütluste mõningane ebakõla ei anna alust järelduseks, et kannatanul vigastusi ei olnud ja et Kk.R. ning kannatanu valetavad. A.R. ütluste kohaselt ta nägi kannatanul näos natuke verd. Kk.R. on väitnud, et kannatanul jooksis ninast verd. Kk.R. on teinud K.R. st traumapunktis fotod, milledelt nähtuvalt on kannatanu nina sidemeis ja paistes ning ninaümbrus verine. Kohus arvestab ka sellega, et Kk.R. on kannatanu poeg ning tegemist on komplitseeritud naabritevahelise konfliktiga, mistõttu on arusaadav, et tunnistajal oli kohtus raske anda konkreetseid vastuseid isa löömise kohta. Ka juhul, kui tunnistaja Kk.R. ütlusi mitte arvestada, on kannatanu löömine süüdistatava poolt ja talle tekitatud vigastused tõendatud nii kannatanu ütluste kui traumakaardiga, millel on diagnoositud kannatanul esinenud vigastus: ninaluude murd. Eeltoodud tõendist järeldub otsene põhjuslik seos Riho Lüpsiku ründe ja K.R. l tekkinud vigastuse vahel. 1.6 Kohus ei nõustu süüdistatava kaitsja arvamusega selles, et süüdistatav tegutses hädakaitseseisundis. Isegi juhul, kui süüdistatav tõepoolest tajus kannatanust lähtuvat ohtu ja püüdis end kaitsta, ei olnud intensiivse löögi suunamine näkku vastavuses ründe ohtlikkusega, mis väidetavalt seisnes selles, et kannatanu kummargil olles tõstis süüdistatava suunas pea. Kannatanu ja tunnistaja Kk.R. ütlustest nähtuvalt palus kannatanu süüdistataval oma jalanõud korduvalt trepi eest ära panna, kuid ei üritanud süüdistatavat peaga rünnata. Nende ütluste tõelevastavuses ei ole kohtul alust kahelda. Hädakaitseseisundi puudumist tõendab kaudselt ka süüdistatava käitumine – ta tõmbas koheselt peale löömist oma korteri ukse kinni. Samal viisil oli tal võimalik ennast kaitsta hädaolukorda tunnetades. Mõne aja pärast läks enda väitel õue kompostihunniku juurde ja küsis kannatanult ja tema pojalt, mis nad seal teevad. Juhul, kui kannatanu oleks süüdistatavat tõepoolest rünnanud, millest süüdistataval oli põhjust tunda ohtu, ei ole eluliselt usutav, et isik soovib minna uuesti välja oma väidetava ründaja juurde. Seejuures leidis kohtus tuvastamist, et süüdistatav on pildistanud kannatanut ja tema lähedasi ning võimalusel lindistanud ka majaelanike jutte, mis viitavad süüdistatava ebakohasele käitumisele naabrite suhtes.
2.Maakohtu otsuse vaidlustasid nii süüdistatav R. Lüpsik kui ka tema kaitsja advokaat M. Valge. Apellantide taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1
Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja R. Lüpsiku õigeksmõistmist.
2.1.1 Esmalt leiab kaitsja, et kannatanu ja tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed, mistõttu tuleb need tõendikogumist välja jätta. Kohus ei ole selgitanud, miks ei ole süüdistatava ütlused usaldusväärsed, millega on rikutud kohtuotsuse põhistamiskohustust. 2.1.2 Samuti on kaitsja seisukohal, et R. Lüpsik tegutses hädakaitses. Viitega RKKK otsusele 3-11-17-04 märgib apellant, et süüdistataval oli õigus end kaitsta ning seda tehes ei ületanud ta ka
hädakaitse piire. Võttes aluseks süüdistatava kirjelduse toimunust leiab kaitsja, et objektiivsele kõrvalseisjale oli ex ante aru saada reaalne oht R. Lüpsiku õigushüvedele. 2.2
R. Lüpsik taotleb apellatsioonis samuti enda suhtes õigeksmõistva otsuse langetamist.
2.2.1 R. Lüpsik kinnitab, et tema kannatanut ei rünnanud, vaid üksnes kaitses ennast instinktiivselt käe ettepanekuga, kui K.R. teda peaga lüüa proovis. Samuti ei saanud tunnistaja Kk.R. seda sündmust näha, kuna teda ei olnud sel ajal trepikojas. Peaga on K.R. ähvardanud teda lüüa mitmel korral nii enne kui pärast vaatluse all olevat intsidenti. 2.2.2 Tõele mittevastavaid ütlusi annab ka tunnistaja A.R. ja teeb seda apellandi hinnangul K.R. juhiste kohaselt. R. Lüpsik kinnitab, et tema käitumisel ei olnud mingit seost K.R. l fikseeritud ninaluu murru ning verejooksuga. R. Lüpsik on seisukohal, et käesoleva kohtuprotsessi näol on tegemist temale kättemaksu organiseerimisega.
3.Ringkonnakohtu istungil jäid nii R. Lüpsik kui ka tema kaitsja esitatud apellatsioonide juurde ning palusid langetada R. Lüpsiku suhtes õigeksmõistev otsus. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta need rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonid jäävad tagajärjetuks.
4.Enne apellatsioonkaebuse sisuliste väidete juurde asumist selgitab kohtukolleegium, et apellatsioonimenetlus ei ole sama kriminaalasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo 3-1-1-11504). Käesoleval juhtumil soovivad apellandid kohtutoimikus sisalduvate ning maakohtus juba uuritud tõendite alusel esimese astme kohtust erineva, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Sellega seoses märgib kriminaalkolleegium, et maksva menetluspraktika kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning KrMS § 15 lg 2 p 2 võimaldab ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada maakohtus juba uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (vt RKKKo 3-1-1-48-11). Sellest järeldub aga seegi, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-83-11, p 13). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad.
5.Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning igasuguste vastuoludeta. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanek R. Lüpsiku poolt. Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma
selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise R. Lüpsiku süüküsimuse lahendamisel.
6.Maakohtu arutluskäik R. Lüpsiku süü tõendatuse osas on ringkonnakohtu hinnangul seega ammendav ning apellatsioonid ei kummuta kohtuotsuses sedastatud järeldusi vähimalgi määral. Maakohtu otsuses sisalduvate, ringkonnakohtu hinnangul ka asjakohaste seisukohtade kordamist ei pea kriminaalkolleegium seejuures vajalikuks; ka kohtupraktikas on leitud, et kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKm 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt RKKKo 3-1-1-9211, p 15.1). Apellatsioonides esitatud argumentidele vastab ringkonnakohus seetõttu vaid järgmist.
7.Mõlemad apellandid väidavad, et kannatanu ja tunnistaja on enda ütlustes vastuolulised, mistõttu on tegemist ebausaldusväärsete tõendiallikatega ning nende ütlused tuleks tõendikogumist kõrvaldada. Milles need väidetavad sisulised ning põhimõttelist laadi vastuolud seisnevad, kummaski apellatsioonis aga ei avata; seega on tegemist paljasõnalise, abstraktse ning vajalikul viisil konkretiseerimata kaitseteesiga, mille võiks juba iseenesest jätta tähelepanuta. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et mingeid põhimõttelisi vastuolusid, mis tingiks kahtlemise nimetatud tõendiallikate usaldusväärsuses, kolleegiumi hinnangul ei esine. Kannatanu on kestvalt ning sarnaselt kirjeldanud R. Lüpsiku poolt toimepandud kehalise väärkohtlemise asjaolusid (tlk 91 jj), ründe toimumist on sellega riimuvalt kajastanud ka tunnistajana üle kuulatud K.R. (tlk 95 pöördel jj). Osundatud tõendiallikatega haakuvad omakorda tunnistaja A.R. ütlused, kes on andnud kohtus ütluse selle kohta, kuidas tema uksele koputati ja kui ta avas, nägi ta trepil istuvat kannatanut, kes hoidis kätega näost kinni ning rääkis talle R. Lüpsiku poolt toimepandud ründest (tlk 93 pöördel jj). Maakohus on kõiki osundatud ütlusi põhjalikult käsitlenud (vt p-d 1.3-1.5) ning ringkonnakohtu hinnangul veatult leidnud, et need riimuvad omavahel täielikult ning alust neis kahtlemiseks ei ole; ning nagu öeldud, mingit sisulist kriitikat nende ütluste osas ei leia ka apellatsioonidest.
8.Kriminaalkolleegium ei pea tõsiseltvõetavaks süüdistatav R. Lüpsiku arvamust selle kohta, et tegemist on temavastase vandenõuga; sisuliselt on see ainukeseks teesiks, millega R. Lüpsik vastustab kannatanu ja tunnistajate eelmises punktis kajastatud ütlustest lähtuvat teavet. Süüdistatava arusaama kohaselt on tegemist laiahaardelise plaaniga, milles osalevad ühise valega esmalt kannatanu K.R. ning tunnistaja A.R. (tlk 100), aga samuti K.R. ringkonnaprokuratuuris töötav sõber ning edasiselt veel ka tema esimene kaitsja advokaat O. Preem (tlk 101). Nagu öeldud, ei pea ringkonnakohus sellist võimalust realistlikuks. Sarnaselt maakohtule ei pea ka ringkonnakohus R. Lüpsiku versiooni toimunust seega usutavaks ning leiab, et tegemist on valeütlustega. Seejuures tuleb pöörata tähelepanu sellelegi, et erinevate kaitseversioonide ning –teeside hindamisel võib ning ka tuleb võtta aluseks isiku menetluslik käitumine tervikuna. Nii näiteks on levinud viisiks erineval ajajärgul antud ütluste omavaheline kõrvutamine, mille alusel hinnatakse isiku ütluste usaldusväärsust. Kuid siinkohal võib pöörduda ka menetlusliku käitumise poole laiemalt, millega seoses peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et
14.veebruari 2013 kohtumäärusega on käsitletavas kuriteos kriminaalmenetlus lõpetatud tingimusel, et R. Lüpsik hüvitab tema poolt K.R. le kuriteoga tekitatud moraalse kahju (tlk 25). Kuivõrd R. Lüpsik seda endale võetud kohustust ei täitnud, on menetlus kriminaalasjas uuendatud (tlk 33). Teisisõnu on R. Lüpsiku positsioon kuriteo toimepanemise osas ajas kardinaalselt muutunud ning mingit veenvat selgitust süüdistatav sellise käitumise kohta ei ole esitanud (vt tlk 101). Ka täiendavalt sellele argumendile tuginevalt leiab ringkonnakohus seetõttu sarnaselt maakohtule, et R. Lüpsik ei ole usaldusväärne tõendiallikas, mistõttu tuleb ta ütlused tõendikogumist kõrvaldada; siinkohal ei hakka
ringkonnakohus kordama neid argumente, mida seda küsimust puudutavalt esitas maakohus ning millega kriminaalkolleegium täiel määral ka nõustub.
9.Kannatanu ning tunnistajate ütlustest joonistub selgelt välja pilt R. Lüpsikust kui isikust, kes on läinud teiste majaelanikega enda initsiatiivil vastasseisu. Nii on kannatanu K.R. kirjeldanud, et R. Lüpsik filmib ja pildistab kõiki majja saabuvaid isikuid (tlk 92 pöördel), sama nähtub ka tunnistaja K.R. ütlustest, kelle selgituse kohaselt muutus olukord keerukaks 4 aasta eest, kui R. Lüpsik hakkas filmima ja pildistama kõiki nende külalisi (tlk 96 pöördel). Alates 2009 aastast on süüdistatavat kirjeldanud põhjendamatult pretensioonikana ka samas majas elav tunnistaja A.R. (tlk 94). Majja saabuvate isiku filmimist, pildistamist ning võimalusel kõikvõimalike kõnede salvestamist on seejuures kinnitanud ka R. Lüpsik ise (vt (vt tlk 100 pöördel), kusjuures erinevate esilekerkivate probleemide keskseks figuuriks ning põhjustajaks peab ta just kannatanu K.R. t (tlk 99). Ka see asjaolu haakub kaude kannatanu kirjeldusega toimunust ning nagu öeldud, ei jäta kohtule esitatud tõendite kogum tervikuna kahtlust, et R. Lüpsik pani süüdistuses näidatud ajal ning viisil toime kannatanu vastu suunatud füüsilise ründe.
10.Täiendavalt leiab kaitsja, et R. Lüpsik tegutses hädakaitses, samuti on apellatsioonist välja loetavad viited KarS § 31 lg 1 võimalikule esinemisele. Selles osas peab kriminaalkolleegium tõdema, et maakohtu asjassepuutuvad motiivid on mõnevõrra ebaõnnestunud (vt p 1.6) ning võivad tõesti jätta esmapilgul mulje, nagu oleks kohus pidanud võimalikuks versiooni selle kohta, et R. Lüpsikule tundus, nagu oleks kannatanu teda rünnanud; sellisel juhul oleks tõesti kohane edasiselt analüüsida KarS § 31 lg 1 regulatsiooni. Tegelikkuses see nii aga ei ole. 10.1 Kui lugeda maakohtu otsust tervikuna, siis on seal jõutud siiski üheselt arusaamale, et mingit rünnet kannatanu poolt R. Lüpsiku suhtes ei toimunud (vt kokkuvõtlikult otsuse p 1.2) ning puudusid ka vähimadki alused, millele tuginevalt oleks võinud R. Lüpsik sellise ründe toimumist karta – s.o puudusid ka KarS § 31 lg-s 1 sätestatu eeldused. Kogu versiooni selle kohta, et kannatanu teda ründas ning ta tajus viimasest lähtuvat ohtu, on maakohus lugenud tõele mittevastavaks kaitseteesiks, mistõttu puudus iseenesest ka igasugune vajadus hädakaitsetemaatika edasiseks käsitlemiseks. Punktis 1.6 sedastatut tuleb seega mõista üksnes kui maakohtu täiendavat käsitlust selle kohta, et isegi siis, kui lugeda mingil määral R. Lüpsiku ütlused tõeseks, ei muudaks see tema karistusõigusliku vastutuse seisukohast midagi. Kuid nagu öeldud – juba eelnevalt oli maakohus tõendite põhjaliku analüüsi tulemil R. Lüpsiku versiooni toimunust kummutanud ning tema ütlused kui ebausaldusväärsed tõendikogumist tervikuna kõrvaldanud, mistõttu puudus sellekohase (ning kaitsjaga soostuvalt tuleb nentida, et materiaalõiguslikult ka teatud määral vaieldava) käsitluse esitamiseks igasugunegi vajadus. Nagu ringkonnakohus eelnevalt sedastas, nõustub kohtukolleegium aga täielikult maakohtuga, et R. Lüpsiku ütlused tuleb kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist kõrvaldada, s.h tuleb paljasõnaliseks kaitseteesiks lugeda ka temal väidetavalt esinenud ettekujutust K.R. st lähtuva ründeohu kohta, millest johtuvalt ei pea kolleegium edasiselt ka vajalikuks KarS § 28/§ 31 lg 1 temaatikal peatuda.
11.Eelnevat aluseks võttes leiab ringkonnakohus seega, et maakohtu otsus R. Lüpsiku süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonid jäävad täielikult tagajärjetuks.
12.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
Paavo Randma
Aarne Sarjas
Tiit Lõhmus
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.