Riigiprokuratuuri 22. augusti 2014 määrus nr RP-6-8/14/1(15) ja 22. augusti 2014 määrus nr RP-6-8/14/1-(13) Jaak Reinomäe kaebuste rahuldamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jaak Reinomägi, taotlus riigi õigusabi saamiseks
RESOLUTSIOON
Jätta Jaak Reinomäe taotlus riigi õigusabi saamiseks Riigiprokuratuuri 22. augusti 2014 määruste nr RP-6-8/14/1-(15) ja RP-6-8/14/1-(13) vaidlustamiseks rahuldamata. Edasikaebamise kord RÕS § 15 lg 8 ja KrMS § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Esmalt märgib ringkonnakohus, et kuivõrd Jaak Reinomägi taotleb Tartu Ringkonnakohtult riigi õigusabi kahe Riigiprokuratuuri 22.08.2014 kuupäeva kandva määruse vaidlustamiseks, siis käesoleva kohtulahendi selguse huvides leiab määruse kirjeldavas osas kõigepealt käsitlemist Riigiprokuratuuri määrusega nr RP-6-8/14/1-(15) seonduv (I), seejärel lahendiga nr RP-6-8/14/1-(13) (II) seonduv ja viimasena on kajastatud J. Reinomägi taotlus (III). I
1.26.06.2014 esitas Viru Vangla vahistatu J. Reinomägi Viru Vanglale kuriteokaebuse kriminaalmenetluse alustamiseks Viru Vangla ametnike K.L. i ja T.K. i suhtes KarS § 324 tunnustel seoses tema kui kinnipeetava õiguste ebaseadusliku piiramisega. Kuriteokaebuse kohaselt takistasid vanglaametnikud avaldajat kaebeõiguse realiseerimisel, kuna tal ei võimaldatud tema poolt soovitud Riigikohtu lahendiga tutvuda.
2.11.07.2014 teatisega jättis Viru Vangla sisekontrolli peaspetsialist O.M. J. Reinomäe kuriteokaebuse alusel menetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p-le 1 tuginedes
kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, asudes seisukohale, et Viru Vangla ametnike tegevuses ei esine KarS § 324 kuriteo subjektiivse koosseisu ega ühegi teise kuriteo koosseisulisi tunnuseid.
3.J. Reinomägi vaidlustas kriminaalmenetluse mittealustamise otsuse Viru Ringkonnaprokuratuuris. Prokuröri abi Hendrik Esse jättis 29.07.2014 määrusega kaebuse rahuldamata. Prokuröri abi nõustus mittealustamise teatises toodud seisukohaga, et vanglaametnike tegevuses puudus tahtlus kaebaja õigusi ebaseaduslikult piirata, s.o KarS § 324 subjektiivne koosseis. Täiendavalt leidis prokuröri abi, et täidetud ei ole ka KarS § 324 objektiivne koosseis, s.o kaebaja õigusi ei ole ebaseaduslikult piiratud, nagu kaebaja osutab.
4.J. Reinomägi esitas Viru Ringkonnaprokuratuuri lahendi peale kaebuse Riigiprokuratuurile, taotledes kaevatava määruse tühistamist ja jätkuvalt vanglaametnike suhtes kuriteokaebuses toodud asjaolude osas kriminaalmenetluse alustamist.
5.Riigiprokuratuur 22.08.2014 määrusega jättis J. Reinomäe kaebuse rahuldamata ja kriminaalmenetluse alustamata. Riigiprokuratuuri prokuröri abi põhjendused olid kokkuvõtlikult alljärgmised. 5.1 Esmalt märkis Riigiprokuratuuri prokuröri abi, et otsus kriminaalmenetlus alustamata jätta on olnud nii mittealustamise teatises kui kaevatavas määruses toodud alustel õige ja põhjendatud. 5.2 Mittealustamise materjalidest nähtuvalt ei ole kaebajat takistatud kaebeõiguse teostamisel – kaebajal oli võimalik tähtaegselt ringkonnakohtu lahendi peale edasi kaevata. Kuriteokaebuses kirjeldatud vanglaametnike tegevust teabenõuete menetlemisel on kaevatavas määruses ammendavalt analüüsitud ja põhjendatult järeldatud, et olukorras, kus Viru Vangla ametnikud reageerisid kaebaja kõikidele nõudmistele ning püüdsid kõikvõimalikul viisil leida kaebaja poolt soovitud Riigikohtu lahendit, otsides nimetatut erinevatest andmebaasidest, on ilmne, et vanglaametnikud tegutsesid kaebaja huvides, kuid asjaolu, et neil ei õnnestunud kohtulahendi ebaõige viite tõttu nimetatut leida, ei osuta sellele, et kaebaja õigusi oleks seeläbi KarS § 324 tähenduses ebaseaduslikult piiratud. Nii kaebusest kui teatisest nähtub, et kaebajat viidi arvutiklassi õigusaktidega tutvuma, tema teabenõuetele vastati, kaebaja poolt soovitud lahendit otsiti. Kui kaebajat ei olnud võimalik viia arvutiklassi, siis toimus see õiguspäraselt, s.o lähtuvalt Viru Vanglas kehtivatest õigusaktidest. Samuti lähtuti seejuures kaebaja huvidest, kuna talle pakuti võimalust saada koopiaid tema poolt soovitavatest dokumentidest. Ka kaebuse vastuväide, et kaebaja oli 20.06.2014 väidetavalt ekslikult eemaldatud saatmiskavast, ei viita vähimalgi määral vanglaametnike tahtlikule tegevusele vahistatu õigusi ebaseaduslikult piirata. Ainuüksi fakt, et kaebuse esitaja ei ole rahul tema poolt esitatud teabenõuete menetlemisega ning seostab nende mitteedastamist teabevaldajale vahistatu ebaseadusliku kohtlemisega, ei ole kriminaalmenetluse alustamiseks piisav. 5.3 Kaevatavas menetlusotsuses on kaebaja poolt viidatud võimalikku kuriteokoosseisu ammendavalt analüüsitud ning õigesti märgitud, et avaldusest ega kaebusest ei tulene asjaolusid, et toime on pandud kuritegu KarS § 324 või mõne muu karistusseadustikus sätestatud kuriteo tunnustel, millele tuginedes alustada kriminaalmenetlust. Karistusõiguse keskseks põhimõtteks on nullum crimen nulla poena sine lege põhimõte, mille kohaselt saab isikut või isikuid kriminaalkorras karistada vaid juhul, kui isiku või isikute tegevus vastab karistusseadustiku eriosa süüteokoosseisule. Lubamatu on kriminaalmenetluse alustamine, kui on ilmne, et kuriteokaebuses osundatud tegevus ei ole küllaldase konkreetsusega subsumeeritav karistusseadustiku eriosa süüteokoosseisu alla.
-2-
II
6.10.06.2014 registreeriti Kaitsepolitseiametis J. Reinomäe kuriteokaebus, milles soovitakse kriminaalmenetluse alustamist Tartu Ringkonnakohtu kohtunike Agu Timmi, Maili Loki ja Tiina Pappeli suhtes. Kuriteokaebuses leitakse, et nimetatud kohtunikud on teinud ebaõige kohtulahendi, kui jätsid kuriteokaebuse esitaja taotluse riigi õigusabi saamiseks oma 29.04.2014 kohtumäärusega nr 3-11-697 rahuldamata.
7.18.06.2014 teatisega jättis Kaitsepolitseiamet kriminaalmenetluse alustamata, leides, et kuriteoteates ei sisaldu informatsiooni, millest nähtuks kuriteo toimepanemine.
08.07.2014 esitas J. Reinomägi kaebuse Kaitsepolitseiameti teatise peale.
9.17.07.2014 määrusega jättis Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Kaire Hänilene esitatud kaebuse rahuldamata. Lahendis leitakse, et Tartu Ringkonnakohtu kohtunikud ei ole teinud teadvalt seadusevastast kohtulahendit KarS § 311 mõistes ning Kaitsepolitseiamet on põhjendatult jätnud kriminaalmenetluse alustamata.
10.Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määruse vaidlustas J. Reinomägi Riigiprokuratuuris, märkides, et ta ei nõustu kriminaalmenetluse alustamata jätmisega.
11.Riigiprokuratuur 22.08.2014 määrusega jättis J. Reinomäe kaebuse rahuldamata ja kriminaalmenetluse alustamata. Juhtiv riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on olnud seaduslik ning täiendas varasemaid lahendeid omapoolsete järgmiste põhjendustega. 11.1 KarS § 311 sätestab kuriteona kohtuniku poolt teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemise. Karistusseadustiku eriosa koosseisudes väljendatakse sõnaga teadvalt nõuet tuvastada isiku tegutsemises vähemalt otsene tahtlus. KarS § 16 lg 3 järgi paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse raames tühistatakse paratamatult mitmeid kohtulahendeid põhjusel, et eelnev kohtunik on valesti kohaldanud materiaal- või menetlusõigust. Iga taoline õiguse väärkohaldamine ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaliseeritud on vaid kohtuniku poolt teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemine. Seega eeldab KarS § 311 subjektiivne koosseis vähemalt kohtuniku kindlat teadmist kohtulahendi tegemise hetkel, et tema tehtaval kohtulahendil puudub õiguslik alus formaalses või materiaalses mõttes. Käesoleval juhul ei ole alust arvata, et isegi juhul kui kohtunikud on ebaõigesti kohaldanud menetlusõigust, oleksid nad seda teinud otsese tahtlusega. Lisaks eelnevale on Riigikohus selgitanud, et subjektiivse teokoosseisu kõrval tuleb arvesse võtta ka objektiivse ebaõiguse raskust. Nii oleks igasuguse menetlusõiguse sätte teadliku rikkumise käsitamine KarS §-s 311 ettenähtud kuriteona ilmselt ebaproportsionaalne, sest see välistaks täielikult võimaluse kohaldada distsiplinaarvastutust (RKKKo 3-1-1-41-03, p 6.3). Eelnevalt selgitatu kohaselt ei oleks käesoleval juhul alust kriminaalmenetluse alustamiseks isegi siis, kui kriminaalmenetluse alustamiseks pädev ametnik jõuaks arusaamale, et kohtud on vääralt menetlusõigust kohaldanud. III
12.28.08.2014 registreeriti Tartu Ringkonnakohtus J. Reinomäe taotlus riigi õigusabi saamiseks. J. Reinomägi ei nõustu Riigiprokuratuuri 22.08.2014 määrustes nr RP-6-8/14/1-(15) ja RP-6-8/14/1-(13) esitatuga ning soovib lahendite vaidlustamiseks saada riigi õigusabi, kuna
-3-
kaebusi ringkonnakohtusse saab esitada üksnes advokaadi vahendusel. Temal endal selleks aga rahalised vahendid puuduvad.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus, tutvunud J. Reinomäe taotluse ja Riigiprokuratuuri määrustega, leiab, et taotlus tuleb jätta rahuldamata.
14.KrMS § 208 lg 1 kohaselt, kui KrMS § 207 lg-tes 1 või 2 nimetatud kaebus või taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS §-s 2052 nimetatud alusel on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse või taotluse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul. J. Reinomägi on esitanud taotluse Riigiprokuratuuri määruste vaidlustamiseks riigi õigusabi saamiseks. 14.1 RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Käesoleval juhul on J. Reinomägi väitnud, et tal puuduvad rahalised vahendid advokaadi palkamiseks. 14.2 Lisaks majanduslikule seisundile näeb riigi õigusabi seadus ette, et hinnata tuleb ka riigi õigusabist keeldumise aluseid. RÕS § 7 lg 1 p 5 järgi riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Taotlusest ja Riigiprokuratuuri 22.08.2014 määrustest nähtuvalt soovib J. Reinomägi Riigiprokuratuuri määruste vaidlustamisega saavutada kriminaalmenetluse alustamist Viru Vangla ametnike ja Tartu Ringkonnakohtu kohtunike suhtes. Hinnates J. Reinomäe kaebuste perspektiivikust, rõhutab ringkonnakohus, et kriminaalmenetlust alustatakse KrMS § 193 kohaselt üksnes juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri põhjalikult motiveeritud seisukohtadega, mille kohaselt ei ilmne käesolevates asjades kuritegude tunnuseid ning seega puudub alus kriminaalmenetluste alustamiseks.
15.Käsitledes J. Reinomäe esimest kaebust selgub, et vanglaametnike seadusvastane tegevus seisnes tema hinnangul selles, et nad takistasid teda kaebeõiguse realiseerimisel, s.o tal ei võimaldatud tutvuda tema poolt soovitud Riigikohtu lahendiga. Sellega panid ametnikud J. Reinomäe arvates toime KarS § 324 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KarS § 324 sätestab vastutuse kinnipidamiskoha ametniku poolt kinnipeetava, arestialuse või vahistatud inimväärikuse alandamise, diskrimineerimise või tema õiguste ebaseadusliku piiramise eest ametiseisundit ära kasutades. Ringkonnakohus leiab, et nii kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises, Viru Ringkonnaprokuratuuri määruses kui Riigiprokuratuuri määruses on J. Reinomäele piisava põhjalikkusega selgitatud, et antud juhtumi puhul ei olnud tegemist vahistatu inimväärikuse alandamise või diskrimineerimisega. Viru Vangla ametnikud reageerisid kaebaja kõikidele nõudmistele, püüdsid leida tema soovitud Riigikohtu lahendit ja tegid seega teenistusülesannetest lähtuvalt kõik endist oleneva, et tagada J. Reinomäele tema õigus tutvuda õigusaktidega. Ametnike vastavad jõupingutused kajastuvad üksikasjalikult Viru Vangla sisekontrolli peaspetsialist O.M. i 11.07.2014 koostatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises ja on üle korratud ka Riigiprokuratuuri määruses. Tuvastatav ei ole mingisugunegi ametnike tahtlik tegevus sooviga takistada vahistatul tema seaduslikke õigusi kasutada. -4-
Asjaolu, et ametnikel ei õnnestunud kohtulahendi ebaõige viite tõttu J. Reinomäe soovitud lahendit leida, ei osunda kuidagi sellele, et kaebaja õigusi oleks seeläbi KarS § 324 tähenduses tahetud piirata või piiratud. Seega puudub igasugune alus nentida vanglaametnike tegevuses KarS §-s 324 roodud kuriteokoosseisu tunnuste esinemist ja kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus. Kõike eelnevalt on J. Reinomäele antud asjas varasemalt tehtud lahendites korduvalt ka juba selgitatud.
16.J. Reinomägi on esitanud kuriteokaebuse ka Tartu Ringkonnakohtu kohtunike suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks KarS § 311 järgi, leides, et kohtunikud tegid ebaõige kohtulahendi, kui jätsid oma 29.04.2014 määrusega tema taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus leiab käesolevalt, et ka isiku antud kaebust puudutavalt on nii Riigiprokuratuuri määruses kui enne seda Kaitsepolitseiameti kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määruses piisavalt põhjendatud ja selgitatud, miks puudub alus J. Reinomägi kaebuse põhjal kriminaalmenetluse algatamiseks. Ka ringkonnakohus leiab, et J. Reinomäe esitatud kuriteoteates ei ole sedastatavad kuriteo tunnused, mistõttu kriminaalmenetluse alustamine on KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt välistatud. Kuna ringkonnakohus jagab täielikult Riigiprokuratuuri määruses esitatud seisukohti, ei pea kohus vajalikuks neid siinkohal üle korrata.
17.Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes RÕS § 7 lg 1 p-st 5 leiab ringkonnakohus, et J. Reinomäe võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselt vähene, mistõttu tema taotlus riigi õigusabi saamiseks Riigiprokuratuuri määruste nr RP-6-8/14/1-(15) ja nr RP-6-8/14/1-(13) vaidlustamiseks tuleb jätta rahuldamata.
Paavo Randma
Maarika Kuusk
-5-
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.