U.I (U.I) süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 25. aprilli 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
süüdistatava U.I
Prokurör
Toomas Liiva
Süüdistatav
U.I , isikukood: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht: XXXX, kriminaalkorras karistatud 1 korral.
Kaitsja
advokaat Marko Paabumets
kaitsja advokaat Marko Paabumets
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Tartu Maakohtu 25. aprilli 2014 otsus osaliselt, s.o U.I süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p 1 järgi ja teha uus otsus, millega tunnistada U.I süüdi KarS § 121 järgi ja karistuseks mõista 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel ei pöörata 6 kuud vangistust täielikult täitmisele, kui U.I ei pane 18 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud KarS § 75 lõikes 1 sätestatud kontrollnõudeid: • • • • • •
elab kohtu määratud alalises elukohas – XXXX, ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks;
KarS § 75 lg 2 p 1 kohustuse – hiljemalt 25. aprilliks 2015 hüvitab kannatanule kuriteoga tekitatud kahju 200 eurot.
2.Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
3.Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
4.Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt In Jure Advokaadibüroo kasuks 432 eurot (sh käibemaks 72 eurot) advokaat Marko Paabumetsa poolt U.I-le apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
5.In Jure Advokaadibüroole välja makstud õigusabitasust 432 eurot (sh käibemaks 72 eurot) jätta 1/3 ehk 144 eurot riigi kanda ning 2/3 ehk 288 eurot U.I kanda. Süüdistatavalt välja mõistetud kaitsjatasu tuleb 30 päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB a/a EE891010220034796011, Swedbank a/a nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
1.Tartu Maakohtu 26.04.2014 otsusega mõisteti U.I KarS § 263 p 1 järgi esitatud süüdistuses süüdi ning teda karistati 6-kuulise vangistusega. KarS § 74 lg 1, 3 alusel ei pööratud 6 kuud vangistust täielikult täitmisele tingimusel, et U.I ei pane 18 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid ning lg 2 p 1 kohustuse – hüvitab kannatanule kuriteoga tekitatud kahju 200 eurot hiljemalt 25. aprilliks 2015.
2.U.I-le oli esitatud süüdistus KarS § 263 p 1 järgi avaliku korra raskes rikkumises, mis seisneb selles, et U.I viibides alkoholijoobes 12.10.2013 kella 06:00 paiku Tartus Vabaduse pst-l Poe tänava ja uue kaubamaja vahelise ala kõnniteel, s.o avalikus kohas, kolmandate isikute juuresolekul, tungis kallale K.H, keda lõi rusikaga ühe korra näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus kõnniteele pikali ning purunesid kannatanu prillid. Peale kukkumist tõusis K.H. püsti ning U.I lõi teda rusikaga uuesti, kuid K.H. õnnestus U.I löök tõrjuda. Oma tegevusega põhjustas U.I K.H. füüsilist valu ning lõhkus ära kannatanu prillid. Rahu ja avaliku korra rikkumisega, kui see on toime pandud vägivallaga, pani U.I toime KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3.Maakohus leidis, et U.I poolt KarS § 263 p 1 sätestatud kuriteo toimepanemine on tõendatud kogumis: kannatanu K.H. kohtulikul uurimisel 24.04.2014 antud ütlustega, tunnistaja S.M. kohtulikul uurimisel 24.04.2014 antud ütlustega, tunnistaja K.R. kohtulikul uurimisel 24.04.2014 antud ütlustega, tunnistaja M.M. kohtulikul uurimisel 24.04.2014 antud ütlustega, asitõendi vaatlusprotokolliga purunenud ja katkiste prillide vaatluse kohta, patrullilehe koopiaga, 12.10.2013 protokolliga erilise tuvastusmeetme kohaldamise kohta, 12.10.2013 protokolliga joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise kohta, 12.10.2013 indikaatorvahendi kasutamise protokolliga ning osaliselt ka süüdistatav U.I enda kohtulikul uurimisel 25.04.2014 antud ütlustega süüdistuses märgitud ajal süüdistuses -2-
märgitud kohas viibimise kohta ja seal kannatanuga ning kannatanu kaaslasega, kelleks oli S.M. , kohtumise kohta.
3.1.Eelkajastatud tõenditele tuginedes leidis maakohus, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 12.10.2013 varahommikul kella 6 paiku kohtusid Tartu kesklinnas Vabaduse pst-l ning Poe tänava ja uue kaubamaja vahelisel kõnniteel kaks seltskonda – neist ühes olid K.H. ja S. M ning teises U.I ja M. M. Kriminaalasjas ei ole eelkajastatud tõenditest nähtuvalt vaidlust ka selles, et mõlemad seltskonnad liikusid ühes ja samas suunas, s.o Poe tänava poolt mööda Vabaduse pst kõnniteed uue kaubamaja suunas ning seltskondadest eespool olid K.H. ja S. M ning neile lähenesid ja jõudsid selja tagant järele U.I ja M. M. Kriminaalasjas ei ole eelkajastatud tõenditest nähtuvalt vaidlust ka selles, et vahetult pärast seda, kui kaks seltskonda olid kohtunud, s.o pärast seda kui U.I ja M. M olid jõudnud nende ees uue kaubamaja poole liikunud K.H. ja S. M järele, kutsuti eespool olnud seltskonnast politsei ning politsei tuligi kohale ja pidas kinni alkoholijoobes agressiivse U.I , kes paigutati arestimajja kainenema. Nende asjaolude osas on tõendid omavahel kooskõlas ja vastuolusid ei ole.
3.2.Maakohus, olles hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis, jõudis seisukohale, et süüdistatava U.I enda süüd K.H. suhtes vägivalla toimepanemises täielikult eitavad ütlused ei ole veenvad ja usutavad ning on usaldusväärselt ümber lükatud ülejäänud tõenditega kogumis. U.I ütlused on ainsad, mis ei riimu ülejäänud tõenditega ning on ülejäänud tõendite kogumiga teravas vastuolus. Maakohus ei leidnud ühtegi mõistlikku ja loogilist põhjust, miks tuleks eelistada ülejäänud tõendite kogumiga vastuolus olevaid U.I ütlusi kõikidele teistele kriminaalasjas kogutud ning omavahel riimuvatele tõenditele. Osas, millises U.I ütlused lahknesid ülejäänud kriminaalasjas kogutud ja omavahel riimuvatest tõenditest, jättis maakohus U.I ütlused kõrvale ja ei lähtunud neist ning rajas otsuse omavahel haakuvatele ning loogilises kooskõla olevatele tõenditele.
3.3.Samuti nähtus maakohtu hinnangul tõenditest U.I käitumise ebaloogilisus – kuuldes politsei väljakutsumist, eemaldus kiirelt koos kaaslasega kannatanu K.H. juurest, ning politseis fotografeerimisel, selle asemel, et asjaoludesse selgust tuua, püüdis enda tegelikku isikut varjata, võimaldamata ennast vabatahtlikult pildistada. Maakohus lisas, et isikut tõendava dokumendita isiku tuvastamisel ja isiku seejuures fotografeerimata jätmisel, säilinuks U.I-le edaspidiseks võimalus väita, et kinni peeti hoopis teine isik ja tegemist ei olnudki temaga. Käesolevalt ei ole aga kahtlust selles, et 12.10.2013 varahommikul peeti kinni just see isik, kes tarvitas kannatanu suhtes vägivalda. Püüdes sündmuskohalt kannatanu juurest kiiremas korras lahkuda ja politsei poolt tabamise järgselt vältida enda fotografeerimist ning varjata sellega enda isiku tuvastamist, tegi U.I arestimajja kainenema toimetatuna endast oleneva selleks, et kannatanu K.H. suhtes vägivalla tarvitamisest n.ö puhta nahaga pääseda. Sellega soovis U.I maakohtu hinnangul välistada enda kriminaalkorras karistamist ning tagada võimalust õigeksmõistvaks kohtuotsuseks. 3.4 Maakohus tuvastas, et koht, kus U.I K.H. suhtes vägivalda kasutas on avalik koht. Uue kaubamaja lähedus, sealhulgas Vabaduse pst-lt Poe tänava juurest uue kaubamaja juurde kulgev kõnnitee on Tartu linnas asuv avalik ning vägagi käidav koht ning seda ka varahommikusel ajal kella 6 paiku. Nimetatud kõnnitee vahetusse lähedusse jääb ka taksopeatus, kus tavapäraselt on alati lai valik erinevat taksoteenust pakkuvaid sõidukeid. Vabaduse pst-le Poe tänava otsa jääv taksopeatus on Tartu kesklinnas sellise tuntusega, kuhu sõltumata kellaajast ikka minnakse ühest punktist teise sõitmiseks ja reeglina on seal vabad taksod sõitjaid ootamas ning valmis koheselt ka teenust pakkuma. Nimetatud kõnnitee vahetusse lähedusse jääb ja sellega külgneb ka kesklinnas kõige sõidetavam sõidutee, mis teisest küljest piirneb paralleelselt kulgeva jõega. Jõe äär teiselt poolt sõiduteed on Tartu kesklinnas samuti hästi valgustatud ala, kus käiakse jalutamas ja seda sõltumata kellaajast, ka öösiti. Seda, et U.I ja M. M olid väidetavalt just eelnimetatud kõnnitee lähedusse -3-
jäävasse taksopeatusesse esialgselt teel, on enda ütlustes avaldanud mõlemad – nii U.I kui ka M. M. Maakohus leidis, et U.I , käitudes süüdistuses kirjeldatud viisil Tartu kesklinnas ühes käidavamas ja liiklusrohkemas kohas vägivaldselt kannatanu K.H. suhtes, rikkus raskelt avalikku korda, s.o igaühe avalikku kindlustunnet ja võimalust realiseerida linnas vabalt liikudes oma õigusi ja vabadusi.
3.5.Maakohtu hinnangul pani U.I kuriteo toime kavatsetult. Maakohus lisas, et avalikus kohas täiesti võõrale isikule rusikaga näkku prillidesse löömine, mispeale kannatanu paiskus saadud löögist kõnniteele maha, ja löögist purunesid tema prillid ning seejärel uuesti püsti tõusnud kannatanu löömine, milline löök aga õnnestus kannatanul tõrjuda, on tahtlik tegevus. Maakohus leidis, et U.I käitumises on täheldatav eesmärgipärasus ja järjekindlus – pärast esimese löögi järgselt kannatanu püsti tõusmist lõi U.I kannatanut uuesti, kuid see löök õnnestus kannatanul tõrjuda.
3.6.Maakohus tuvastas, et asjas puuduvad U.I käitumise õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. U.I kuritegelik käitumine – kavatsetult K.H. rusikaga näkku löömine ja pärast kannatanu maast üles tõusmist tema uuesti löömine, milline löök aga õnnestus kannatanul tõrjuda, on kvalifitseeritav KarS § 263 p 1 järgi vägivallaga toimepandud avaliku korra raske rikkumisena. U.I kaitsja apellatsioon
4.U.I kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõistetakse U.I talle esitatud süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi õigeks ja jäetakse K.H. tsiviilhagi rahuldamata.
5.Apellatsiooni kohaselt on maakohus asunud vääralt seisukohale, et kõiki tõendeid kogumis hinnates võib järeldada, et U.I enda süüd kuriteo toimepanemise täielikult eitavad ütlused on veenvalt ümber lükatud ülejäänud kriminaalasjas kogutud tõenditega kogumis. Kaitsja on seisukohal, et U.I ütlused ei ole veenvalt ümber lükatud ning maakohus on seega teinud nii materiaal- kui ka menetlusõiguslikult väära lahendi.
5.1.Kaitsja on seisukohal, et U.I tegu, s.o K.H. ja S. M kõva häälega kõnetamine, ei täida KarS §-s 262 kirjeldatud süüteokoosseisu, mistõttu puudub vajadus analüüsida, kas tema käitumises esineb vägivalla koosseis KarS § 263 p 1 alusel, kui kvalifitseeritud koosseis.
5.2.Kaitsja on seisukohal, et ei ole tuvastatud ning veenvalt tõendatud, et U.I häiris kannatanut KarS § 263 p 1 mõttes ehk rikkus kannatanu rahu ning avalikku korda vägivallaga. Siinkohal on apellant seisukohal, et ei ole tõendatud U.I poolne avaliku korra rikkumine ning teiste isikute rahu häirimine. Viidates Riigikohtu lahendile, leiab kaitsja, et tuvastamata on asjaolu, et tegu kui selline oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või rikutud avalikku korda muul viisil. Samuti on apellatsiooni kohaselt tuvastamata, millega objektiivselt avalikku korda rikuti.
5.3.Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud in dubio pro reo põhimõtet ning rajades süüdimõistva kohtuotsuse järeldused oletustele ja jättes kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks tõlgendamata, rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
5.4.Kaitsja on seisukohal, et isegi kui oletada, et U.I ja kannatanu vahel toimus sõnavahetus või väiksem tüli, oli tegemist kahe isiku omavahelise intsidendiga, mis ei rikkunud teiste inimeste rahu ega ka avalikku korda KarS § 262, § 263 p 1 mõttes. Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud, et U.I oleks oma tegevusega häirinud teiste, kolmandate isikute õigusrahu. -4-
5.5.Kaitsja leiab, et U.I ei ole kannatanut löönud. Kannatanul ei ole tõenditele tuginedes tekkinud ühtegi vigastust antud sündmuse tõendamiseks. Samuti jääb kaitsjale arusaamatuks, kuidas ei tekkinud kannatanul ühtegi marrastust või vigastust, kui ta väidetavalt U.I löögi järel asfaldile kukkus. Samuti heidab kaitsja ette seda, et ei toimunud ühtegi vaatlust. Politsei pole tuvastanud, et sündmuskohal olid klaasikillud ja õlleloik või et kellegi riided oleksid märjad olnud. Siinkohal leiab apellant, et tõendatud ei ole ka asjaolu, nagu oleks U.I olnud agressiivne ning leiab, et maakohtu väited U.I agressiivsuse osas on otsitud ja paljasõnalised ning usaldusväärselt tõendamata. Siinkohal on kaitsja seisukohal, et maakohus on jätnud tuvastamata, kas tegu on toime pandud ning kas on täidetud süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused.
5.6.Kaitsja on seisukohal, et K.H. puudub õiguslik alus tsiviilhagi esitamiseks väidetavalt U.I poolt lõhutud prilliraamide eest. Apellatsiooni kohaselt ei ole tõendatud, mis viisil K.H. prilliraamid murdusid. Samuti ei ole tõendatud, et nimetatud prilliraamid ja klaasid soetati 200 euro eest ning et tegemist oli õhendatud klaasidega. Samuti leiab kaitsja, et maakohus, võttes tsiviilhagi koopia menetlusse, on rikkunud tsiviilmenetlusõiguse norme. Mittevaralise kahju osas leiab kaitsja, et nimetatud asjaolu ei ole tõendamist leidnud. Kaitsja on seisukohal, et kehalist väärkohtlemist ei esinenud ning ka mingisuguseid vigastusi kannatanul ei esine. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
6.Ringkonnakohtu 12.06.2014 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 25.06.2014. Määratud kuupäevaks menetlusosalised kohtule oma seisukohti ei esitanud. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu lahendi, esitatud apellatsiooniga, uurinud kriminaalasja materjale, sealhulgas kohtuistungite protokolle ning hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada, s.o U.I süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p 1 järgi ning teha uus otsus, millega tunnistada U.I süüdi KarS § 121 järgi ja mõista karistus.
7.U.I ennast süüdistuses märgitud kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnista.
8.Ringkonnakohus, samaselt maakohtuga märgib, et vaidlust ei esine selles, et mõlemad seltskonnad K.H. , S. M ning U.I ja M. M liikusid ühes ja samas suunas – Poe tänava poolt mööda Vabaduse pst kõnniteed uue kaubamaja suunas. Samuti puudub vaidlus selles, et eespool olid K.H. ja S. M ning neile lähenesid selja tagant U.I ja M. M. Vaidlus puudub ka selles, et vahetult pärast seda, kui kaks seltskonda olid kohtunud, kutsuti eespool olnud seltskonnast politsei ning politsei pidas kinni alkoholijoobes agressiivse U.I, kes paigutati arestimajja kainenema.
9.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et et U.I ei ole kannatanut löönud. Maakohus on oma lahendis tuvastanud, et U.I lõi K.H. t ühe korra rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus kõnniteele pikali ning purunesid kannatanu prillid (kd I lk 131). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud sündmuse toimumises alust kahelda. Siinkohal nõustub ringkonnakohus ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on tõenditest nähtuvalt olulises vastuolus ülejäänud kriminaalasjas kogutud ja üksteisega riimuvate tõenditega vaid süüdistatav U.I kannatanu löömist eitavad ütlused. Apellatsioonis esitatud väide, mille kohaselt ei ole tõendatud, nagu U.I oleks agressiivselt käitunud, on ringkonnakohtu hinnangul ümber lükatud erilise tuvastusmeetme kohaldamise protokolliga (kd I lk 73 – 75), millest nähtuvalt on politseiametnikul ka füüsilist jõudu ning käeraudu kasutades keeruline olnud U.I kinni hoida, et teda oleks võimalik -5-
isiku tuvastamiseks fotografeerida. Süüdistatava kirjeldatud käitumine näitab pigem seda, et isik on häiritud tema poolt toimepandud ebaseaduslikust teost ning soovib igati takistada võimalikku menetlust ja tõe tuvastamist ning enda fotografeerimist isiku tuvastamiseks. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt politseis fotografeerimisel, selle asemel, et asjaoludesse selgust tuua, püüdis U.I enda tegelikku isikut varjata ning soovis säilitada võimalust väita, et kinni peeti hoopis keegi teine ja tegemist ei olnudki temaga. Taoline käitumine ei ole aga kindlasti iseloomulik seaduskuulekale kodanikule, millisena püütakse kaitseväites süüdistatavat esitada. Eeltoodule tuginedes, leiab ringkonnakohus samaselt maakohtuga, et ei ole kahtlust selles, et 12.10.2013 varahommikul peeti kinni just see isik, kes tarvitas kannatanu suhtes vägivalda.
10.Kaitsja taotleb apellatsioonis U.I KarS § 263 p 1 järgi õigeksmõistmist. Kuna avaliku koha problemaatika tõstatas apellatsioonis ka kaitsja, siis peab kohus põhjendatuks kaebuse rahuldada osaliselt. Arvestades apellatsioonis esitatud sellekohaseid väiteid, peab ringkonnakohus esmalt vajalikuks selgitada oma seisukohta alljärgnevas. Avalikuks kohaks loetakse selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud (RKKK 3-1-1-24-07). Maakohtu seisukoht, et Tartu kesklinn on avalik koht: uue kaubamaja lähedus, sealhulgas Vabaduse pst-lt Poe tänava juurest uue kaubamaja juurde kulgev kõnnitee on Tartu linnas asuv avalik ning vägagi käidav koht ning seda ka varahommikusel ajal kella 6 paiku, on küll õige, kuid vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena tuleb lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu. Maakohus leidis, et U.I , käitudes süüdistuses kirjeldatud viisil Tartu kesklinnas ühes käidavamas ja liiklusrohkemas kohas vägivaldselt kannatanu K.H. suhtes, rikkus raskelt avalikku korda, s.o igaühe avalikku kindlustunnet ja võimalust realiseerida linnas vabalt liikudes oma õigusi ja vabadusi. Riigikohtu praktikas on märgitud, et avaliku korra rikkumine eeldab peale selle, et tegu pannakse toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul ka selle tuvastamist, millega objektiivselt avalikku korda rikuti (RKKKo 3-1-1-78-05, p 7.3; RKKKo 3-1-1-29-10, p 7.1). Käesolevas kriminaalasjas on maakohus antud nõuet sisustanud üldiselt, märkides, et rikuti igaühe avalikku kindlustunnet ja võimalust realiseerida linnas vabalt liikudes oma õigusi ja vabadusi. Süüdistusaktis on sedastatud vaid, et rahu ja avaliku korra rikkumisega, kui see on toime pandud vägivallaga, pani U.I toime KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtupraktikas on nõustutud, et avaliku korra rikkumine võib tuleneda asjaolust, et teoga rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu (RKKKo-d 3-1-1-15-07, p 14; 3-1-1-29-10, p 7.1). Eeltoodule tuginedes saab avaliku korra rikkumisena vaadelda vaid tegu, millega rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt. Midagi niisugust süüdistuse teokirjelduses ja kriminaalasja arutamisel aga välja selgitatud ei ole. Tartu kesklinna, kui avaliku koha määratlemisel on maakohus märkinud, et sündmuse toimumise lähedal asub taksopeatus, kus seisavad pidevalt taksod, kuid konkreetseid asjasse mittepuutuvaid isikuid, keda U.I tegu oleks intensiivselt ja vahetult häirinud, maakohus tuvastanud ei ole. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt (kd I lk 94) olid kannatanu ütluste kohaselt sündmuse toimumisele kõige lähemal 20 meetrit eemal taksopeatuses viibinud taksojuhid. Kahtlemata häiris U.I poolt K.H. suhtes vägivalla kasutamine kolmandaid isikuid, s.o S. M ja M. M, kuid see asjaolu iseenesest ei anna ringkonnakohtu hinnangul veel alust kvalifitseerida vägivallategu avaliku korra rikkumisena, sest süüdistatava ja kannatanuga kaasas olnud vahetult konfliktiväliseid isikuid ei saa üldjuhul võrdsustada asjasse mittepuutuvate, kõrvaliste isikutena, kelle õigusrahu rikutakse KarS § 263 mõttes. Riigikohtu praktikas on leitud, et mõne konflikti osapoolega ühes seltskonnas viibinud inimesi ei saa üldjuhul pidada kõrvalisteks, asjasse mittepuutuvateks isikuteks (RKKKo 3-1-1-29-10, p 7.2). -6-
Konflikti olemus või siis selle lahendamise koht või viis peavad olema sellist laadi, et saaks rääkida mitte ainult isikuvastasest süüteost, vaid ka sellega kaasnenud avaliku korra raskest rikkumisest (RKKKo 3-1-1-15-07, p 15). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et U.I ei rikkunud vägivallaga avalikku korda ja temale KarS § 263 p 1 järgi avaliku korra raske rikkumisena süüks arvatud kuritegu tuleb ümber kvalifitseerida kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi ehk U.I süüdimõistmise osas KarS § 263 p 1 järgi kuulub kohtuotsus tühistamisele. Maakohtu otsusest ei tulene, kes olid antud juhul asjasse mittepuutuvad, kõrvalised isikud, kelle õigusrahu U.I intensiivselt rikkus. Samuti ei nähtu maakohtu otsusest, millistel põhjustel peaks praegusel juhul erandkorras lugema kannatanuga ja süüdistatavaga samas seltskonnas viibinud isikuid täiesti kõrvalisteks ja asjasse mittepuutuvateks.
11.U.I vastutus KarS § 121alusel kvalifitseeritava kuriteo järgi.
11.1.Kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu tuvastamiseks tuleb lisaks faktile, et U.I lõi kannatanu K.H. t rusikaga näkku eraldi tuvastada ka asjaolu, et U.I nimetatud tegevus põhjustas K.H. valu. Asjaolu, et U.I lõi kannatanut rusikaga näkku on maakohus oma otsuses põhjalikult käsitlenud (kd I lk 131 – 132). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses tuvastatuga ning tuginedes kriminaalasja materjalidele leiab niisamuti, et tõendatud on sündmuste käik, mille kohaselt lõi U.I K.H. t rusikaga näkku, mille tagajärjel kukkus kannatanu pikali ning misjärel läks kannatanul prilliraam pooleks. Kuigi KarS § 121 teksti ülesehitus ei nõua seda otsesõnu, on koosseisu täitmiseks vajalik löögi teatud intensiivsus. Valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (RKKKo 3-1-1-60-10, p 16). Siiski ei või KarS § 121 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKKo 3-1-1-50-13, p 12). Rääkides konkreetselt KarS §-s 121 sätestatud löömise koosseisualternatiivist, on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. (RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). U.I poolt kannatanule valu tekitamine on tõendatud kannatanu kohtuistungil antud ütlustega (kd I lk 92 pöördel), mille kohaselt kukkus kannatanu löögi tagajärjel pikali, parema poolega. Kannatanu on kohtuistungil öelnud, et sai löögi paremasse silma (kd I lk 93 pöördel). Samuti on kannatanule valu põhjustamine tõendatud asitõendi vaatlusprotokolliga katkiste prillide (prilliraami) osas (kd I lk 66 – 69). Kohtuistungi protokolli kohaselt tajus kannatanuga koos olnud S. M U.I poolt kannatanu löömist järgmiselt (kd I lk 95 pöördel):“K. lendas maha pikali kõnniteele, tema prillid lendasid eest ära, maha pooleks ja ta ise oli ka pikali maas“. Samuti tekkis S. M ütluste kohaselt kannatanule U.I löögi tagajärjel nina juurde sinikas (kd I lk 96 pöördel). Tunnistaja K. R kohaselt oli K.H. näole löögi tagajärjel tekkinud punetus. Apellatsiooni kohaselt pole usaldusväärselt tuvastatud kannatanule tekitatud tervisekahjustus ja selle aeg. Siinkohal juhib ringkonnakohus tähelepanu kannatanu ja tunnistajate eespool toodud ütlustele ning lisab Riigikohtu seisukoha, mille kohaselt ei ole kohtuarstliku ekspertiisi määramine alati kohustuslik ja vajalik (RKKKo nr 3-1-1-38-12 p-d 17, 18). Käesoleval juhul on kannatanule tekitatud näovigastus (muuhulgas purunenud prillid) usaldusväärselt -7-
tõendatud tunnistajate (üks neist politseitöötaja) ja kannatanu enda ütlustega. Seega apellatsiooni väide, et kannatanul ei tekkinud ühtegi vigastust 12.10.2013 varahommikul ei tõenda süüdistatava süüd ja tegemist on lubamatu tõendiga, on alusetu. Et eelkirjeldatud asjaoludel tugev rusikalöök ei tekita valu, on ilmselgelt asjakohatu. Seega on kannatanule valuaistingu tekkimine U.I-le tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Siinkohal arvestab ringkonnakohus ka asjaolu, et K.H. kukkus U.I rusikalöögi tagajärjel pikali, mis näitab U.I löögi jõulisust. Samuti arvestab ringkonnakohus ka asjaolu, et löögi tagajärjel läks K.H. prilliraam pooleks. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et U.I käitumises on täidetud KarS § 121 sätestatud kehalise väärkohtlemise objektiivne süüteokoosseis.
11.2.KarS § 121 sätestatud kuriteo subjektiivne külg eeldab tahtlust. KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda (RKKKo 3-1-1-50-13, p 13.4). Maakohus on leidnud, et U.I lõi K.H. t rusikaga näkku kavatsetult. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta subjektiivse süüteokoosseisu osas ning leiab niisamuti, et U.I, lüües kannatanut rusikaga näkku, mille tagajärjel kukkus kannatanu pikali ning löögi tagajärjel läks kannatanul prilliraam pooleks, pani KarS 121 sätestatud süüteo toime kavatsetult ehk ta seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadis, et see saabub või pidas seda vähemalt võimalikuks.
11.3.Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad U.I käitumises õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et U.I pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava süüteo.
12.Samaselt maakohtus esitatud kaitseargumendiga on kaitsja ka apellatsioonis leidnud, et K.H. puudub õiguslik alus tsiviilhagi esitamiseks, sest ei ole tõendatud, mil viisil K.H. prilliraamid murdusid ja, et nimetatud prilliraamid ja klaasid soetati 200 euro eest ning et tegemist oli õhendatud klaasidega. Ringkonnakohus soostub maakohtu seisukohaga tsiviilhagi rahuldamise osas ning tugineb niisamuti esitatud tsiviilhagile (kd I lk 12, 70) ja kannatanu kohtuistungil antud ütlustele, mille kohaselt maksis prilliraam 130 eurot ning õhendatud klaasid 70 eurot, seega kokku 200 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse järeldusega (kd I lk 138) ning märgib lisaks seda, et kaitsja oli tsiviilhagi esitamisest teadlik ning eelistungil nõustus tähtaegselt esitatud tsiviilhagi vastuvõtmisega. Sealjuures ei esitanud kaitsja ühtegi vastuväidet tähtaegselt esitatud tsiviilhagi vastuvõtmisele. Arvestades eeltoodut ning maakohtu otsuses tsiviilhagi rahuldamise põhjendusi, leiab ringkonnakohus, et K.H. esitatud tsiviilhagi 200 eurot purunenud prilliraami ja õhendatud klaaside eest tuleb VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 2, 5 ja 8 alusel rahuldada.
13.Maakohus mõistis U.I-le süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi karistuseks 6 kuud vangistust, mida ei pöörata KarS § 74 lg 1, 3 alusel täitmisele, kui U.I ei pane 18 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu, täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ning KarS § 75 lg 2 alusel hüvitab hiljemalt 25.04.2015 kannatanule kuriteoga tekitatud kahju 200 eurot. KarS § 121 alusel toime pandud kehalise väärkohtlemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
-8-
KarS § 56 lõike 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü; karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on märkinud, et siiski tuleb vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo nr 3-1-1-40-04). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, mille kohaselt ei esine U.I käitumises karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestada asjaolu, et Tartu Maakohtu 28.01.2009 otsusega on U.I karistatud KarS §-des 274 lg 1, § 280 lg 1, § 349 ning § 199 lg 1 sätestatud kuritegude toimepanemise eest. Arvestades nimetatud kuritegude iseloomu ning nende toimepanemise eest mõistetud karistust, leiab ringkonnakohus, et U.I ei ole varasemalt mõistetud karistusest järeldusi teinud ning seaduskuulekamaks muutunud. Seda näitab eelkõige käesolevas kriminaalasjas U.I poolt toimepandud kuritegu, kus U.I , olles joobes, lööb enda jaoks tundmatut isikut rusikaga jõuliselt näkku, mille tagajärjel kukub kannatanu pikali. Varasemalt toimepandud kuriteod ning käesolevas kriminaalasjas U.I poolt toimepandu iseloomustab isiku olemust ning käitumist, millele tuginedes on võimalik otsustada eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks süüdistatava hoiakuid muutva karistuse kasuks. Arvestades eeltoodut, leiab ringkonnakohus, et alust kergema karistusliigi, s.o rahalise karistuse mõistmiseks, ei ole. Süüteos KarS § 121 järgi tuleb U.I-le mõista karistuseks 6 kuud vangistust, mis jääb oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra, siinjuures arvestab kohus süü suurust ja toimepandud tegu. Samas kohaldab kohus ka KarS § 74, 75 sätteid.
14.Seoses menetluskuludega märgib ringkonnakohus järgmist.
14.1.U.I kaitsja on ringkonnakohtule esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja poolt esitatud taotluse kohaselt U.I-le riigi õigusabi andmisele kulunud aeg, s.o 6 tundi, mõistlik ja põhjendatud.
14.2.Ringkonnakohus leiab, et proportsionaalselt apellatsiooni osalise rahuldamisega tuleb väljamõistetud kaitsjatasust (432 eurot) 1/3 ehk 144 eurot jätta riigi kanda. Ülejäänud 2/3 ehk 288 eurot jätab ringkonnakohus süüdistatava U.I kanda.
15.Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p-st 4, 338 p-st 2, § 340 lg 2 p-st 3 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt, s.o U.I süüditunnistamises KarS § 263 p 1 järgi ja teeb uue otsuse, kvalifitseerides süüdistatava tegevuse KarS § 121 järgi ja mõistab karistuse. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Lõhmus
/allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas
-9-
/allkirjastatud digitaalselt/ Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.