Riigiprokuratuuri 21. mai rahuldamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Annely Hermani esindaja vandeadvokaat Maria MägiRohtmets, määruskaebus
määrus
kaebuse
RESOLUTSIOON
Jätta Riigiprokuratuuri 21. mai 2014 määrus muutmata ja Annely Hermani esindaja vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmetsa määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kriminaalasjas nr 13240104359 alustati 07.10.2013 menetlust KarS § 117 lg 1 tunnustel selles, et 05.10.2013 õhtul Lääne-Virumaal Käsmu külas XXX sai R.H. tulirelvast lasu rinna piirkonda.
2.Ida Prefektuuri 17.04.2014 määrusega Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokuröri S. Merilo 23.04.2014 antud nõusolekul lõpetati kriminaalmenetlus aluse puudumise tõttu. Kriminaalmenetluse raames kogutud tõenditele tuginedes leiti, et tegemist on õnnetusjuhtumiga, mille käigus alkoholijoobes R.H. endale ise püstoliga surmava vigastuse tekitas ja seetõttu puudub antud teos süüteokoosseis, mille tõttu kuulub kriminaalmenetlus lõpetamisele kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.
3.
Ida Prefektuuri määruse peale esitas 05.05.2014 kaebuse Riigiprokuratuurile Annely Hermani esindaja vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets, vaidlustades kriminaalmenetluse lõpetamist.
4.Riigiprokuratuuri 21.05.2014 määrusega jäeti Maria Mägi-Rohtmetsa kaebus rahuldamata. Riigiprokuratuuri põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
4.1.Kõiki asjas kogutud tõendeid analüüsides nõustus Riigiprokuratuur Ida Prefektuuri ja Viru Ringkonnaprokuratuuriga selles, et vaatamata kriminaalasjas läbiviidud menetlustoimingutele pole kogutud piisavalt tõendeid selle kohta, et kõnealusel õhtul põhjustas R.H. i surma keegi teine isik, sh tahtlikult või ettevaatamatusest. Seega on tegemist õnnetusjuhtumiga. Riigiprokuratuur vastas kaebuses toodud põhjendustele järgnevalt.
4.1.1.Tunnistaja E.T. on kogu aeg andnud ütlusi, et ta täpselt ei mäleta, millises käes hoidis R.H. püstolit ja kummal pool oli vigastus. Seda on võimalik põhjendada alkoholijoobega, samuti lasule järgnenud šokiga.
4.1.2.Kaebaja A. Hermani ütlused ei saa olla kriminaalmenetlusliku otsuse langetamisel määraval jõul arvestatud, kuna ta ei viibinud sündmuskohal. Kustkohast pärineb A. Hermani teadmine, et tunnistaja E.T. ütles talle, et rüseluse käigus olevat relv lahti läinud, ei ole teada. Peale A. Hermani seda sündmuskohal viibinutest keegi ei kinnita. Tegemist võib olla peale traagilist sündmust ebastabiilse psüühilise seisundiga asjaolude kirjeldamisel ja tajumisel.
4.1.3.Kõne pikkus üle 9 minuti A. Hermani ja E.T. e vahel ei tõenda mingilgi määral kõneluse sisu ning ei tõenda A. Hermani ütlusi. Pärast traagilist õnnetust selline kõnepikkus ei ole midagi erakordset.
4.1.4.Kaebaja järeldus E.T. e valeütluste kohta on hüpoteetiline ega ole leidnud kogutud tõenditega kinnitust.
4.1.5.Hukkunud R.H. i peas olnud verevalumid tekkisid kohtumeditsiini ekspertarvamuse kohaselt 3-4 päeva enne surma, s.t oktoobri esimesel kahel päeval, need ei olnud eluohtlikud, võisid tekkida kukkumisest keha kõrguselt ning ei olnud lasuvigastusega seotud, mistõttu nende tekkimist eraldi ei uuritud. Arvestades kannatanu üle ühe päeva alkoholitarvitamist ja suurt joovet võisid need tekkida kukkumisest.
4.1.6.Kaebuse väide, et on välistatud relva võtmine vasakusse kätte on oletus, millele ei ole mingit seost tuvastatud asjaoludega surmava haava tekkimise kohta.
4.1.7.Kuna esialgne informatsioon – õnnetusjuhtum relvaga – kõnesalvestiste alusel nii kiirabisse kui ka politseile ning sündmuskoha olustik ei andnud alust arvata kuriteo toimepanemisest, siis sündmuskohal kriminaalmenetlust ei alustatud ning esialgseid uurimistoiminguid (sündmuskoha vaatlus, ülekuulamised jne) ei teostatud. Samadel asjaoludel ei ole säilinud ka kannatanul seljas olnud särk. Mis puutub R.H. ilt selgituste küsimist politsei poolt kiirabi juuresolekul, märkis Riigiprokuratuur, et sellises situatsioonis on nii politsei kui ka kiirabi esmane ülesanne anda meditsiinilist abi kannatanule ning kõik toimingud olid suunatud elu päästmisele, mitte üliraskes seisundis inimese küsitlemisele.
4.1.8.Riigiprokuratuur väljastas kaebajale CD koopia kõnede salvestusega sellisel kujul, milline on originaal. Kõik CD-l olevad kõned on kirjalikult protokollitud ning asuvad kriminaalasja juures.
5.A. Hermani esindaja esitas Riigiprokuratuuri määruse peale 20.06.2014 kaebuse, milles taotleb määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist. Lisaks kohustab kaebaja vastavat järelevalveorganit välja selgitama, kas politsei poolt koheselt kriminaalmenetluse alustamata jätmise ning vajalike menetlustoimingute tegemata jätmise näol on tegemist süüteoga. Kaebuse seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
5.1.Kaebaja leiab, et kriminaalmenetlust tulnuks igal juhul koheselt alustada, sest kannatanu rindkeres oli lasuvigastus. Seetõttu pidanuks koheselt läbi viidama sündmuskoha vaatlus, relva kui asitõendi vaatlus ja võtma sündmuskohal viibivatelt isikutelt esmased ütlused. Kuivõrd
-2-
eeltoodu on jäänud politseil (vähemasti õigeaegselt) tegemata, on tõendamine muutunud võimatuks ning alustada tuleb distsiplinaarmenetlust.
5.2.Riigiprokuratuuri määruses on valesti välja toodud nagu oleks tulistamise vahetuks tunnistajaks ka P.I. , sest tunnistajate ütluste kohaselt ei olnud tema siiski samas ruumis. Seega on ainsaks tõendamiseseme asjaolusid vahetult tajunud kriminaalmenetluse tunnistajaks üksnes
E.T. .
5.3.Kaebaja ei nõustu Riigiprokuratuuri järeldusega nagu on E.T. e ütluste vastuolulisus selgitatav alkoholijoobe ja lasule järgnenud šokiga. Kaebaja leiab, et selline valikuline mittemäletamine ei ole usutav ning on tingitud asjaolust, et E.T. e jutus ongi vastuolud. Peale selle on nii kriminaalmenetluse lõpetamise määruses kui Riigiprokuratuuri määruses täiesti põhjendamatult kõrvale jäetud kaebaja poolt antud ütlused, mille kohaselt avaldas E.T. , et relv läks lahti kannatanuga rüselemise käigus. Sellise sisuga E.T. e ülestunnistust kinnitab tema ütluste vastuolulisus ja eelkõige kaebajaga peetud telefonivestluse pikkus – 9 minutit ja 11 sekundit. Kõnesolevad isikud ei olnud telefonivestluse pidamise hetkel veel teadlikud lasuga kaasnevatest traagilistest tagajärgedest, seepärast ei paisutanud kõne mahtu sündmusega kaasnev traagika vaid ülestunnistus.
5.4.Kaebaja ei nõustu Riigiprokuratuuri väitega, et kannatanul leiduvad verevalumid võisid olla tekkinud kukkumisest, sest tunnistaja E.T. kirjeldab kannatanu lasujärgset liikumist kui „vajus tugitooli taha põrandale“ ning verevalumid polnud tunnistajatele, sh kaebajale õnnetuse eelsel perioodil nähtavad. Pealegi sobib verevalumite tekkemehhanism rüselusega (tömbi eseme löögist saadu) ning on ajaliselt tekkinud mitte enam kui 3-4 ööpäeva enne surma saabumist.
5.5.Kaebaja leiab, et Riigiprokuratuur ei ole pidanud vajalikuks isegi analüüsida, kuidas sai võimalikuks sellise lasuvigastuse paiknemine ja suund liiati veel olukorras, kus tunnistajad ei kirjelda kannatanu ebaharilikku kehaasendit lasu toimumise ajal. Kaebaja leiab, et kannatanu kuulivigastuse tekkemehhanismi silmapaistev eripära ei saa jääda E.T. ele märkamatuks ning paratamatult jääb mulje nagu politsei ja prokuratuur ei soovigi kaaluda teisi versioone sündmuste käigust, vaid soovivad kriminaalmenetluse iga hinna eest lõpetada.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud kogutud kriminaalasja materjalide, Ida Prefektuuri 17.04.2014 määruse ja Riigiprokuratuuri 21.05.2014 kaebuse rahuldamata jätmise määrusega, leiab, et A. Hermani esindaja kaebus tuleb jätta rahuldamata ning antud asjas ei ole kriminaalmenetluse uuendamine ja jätkamine ning seega täiendavate menetlustoimingute läbiviimine põhjendatud. Seetõttu jääb rahuldamata ka kohustamiskaebus, milles kaebaja nõuab vastavalt järelevalveorganilt, et see selgitaks välja politsei tegevusetuses süüteotunnuste esinemise. Kohus, olles tutvunud kõikide tänaseks lõpetatud kriminaalmenetluses kogutud tõenditega ja menetlusotsustustele esitatud kaebustega, nõustub Riigiprokuratuuri ammendavate seisukohtadega kriminaalmenetluse aluse puudumise kohta ega pea vajalikuks neid korrata. Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse vastuväited jäävad tagajärjetuks. Täiendavalt käsitleb ringkonnakohus kaebuses esitatut üksnes olulisemas.
7.KrMS § 208 lg 1 kohaselt kui KrMS § 207 lg 1 või lg 2 nimetatud kaebus on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. Seega on ringkonnakohtul pädevus KrMS § 208 alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluse jätkamine võiks olla vajalik selgitamaks täiendavalt võimalikke tähtsust omavaid asjaolusid. Samas arvestab ringkonnakohus, et vastavalt KrMS § 30 lg 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse.
-3-
8.Kriminaalasjas alustati menetlust KarS § 117 lg 1 tunnustel selles, et 05.10.2013 õhtul sai R.H. tulirelvast lasu rinna piirkonda. Süüdistuse esitamiseks sellisel kujul nagu kaebaja seda nõuab (ettevaatamatusdelikti koosseisu alusel) tulnuks jaatada kahtlustatava poolt teise isiku surma põhjustamist ettevaatamatusest. Selleks pidanuks menetluse käigus esmalt tuvastama kahtlustatava isiku, seejärel kahtlustuses kirjeldatud teo toimepanemise, saabunud kahjuliku tagajärje kui ka nendevahelise kausaalseose. Kaebuses osundatud tegu (tulirelva kasutada sooviva isikuga kähmlemine) ettevaatamatusdelikti mõttes saab seisneda kahtlustava poolt objektiivse hoolsuskohustuse rikkumises ja selle objektiivses ettenähtavuses ja välditavuses (RKKKo nr 3-1-1-3-13 p 6).
9.Kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad küll üheselt surmava lasu toimumist, kuid mitte üldsegi seda, et relvast toimunud lask põhjustati kellegi teise isiku kui R.H. i poolt. Liiati siis veel, kas keegi teine isik võis lasu põhjustada tahtlikult või hooletusest. Kuid isegi siis, kui teos ei tuvastata täideviija teotahtlust, ei ole sellega midagi öeldud isiku vastutuse kohta ettevaatamatusdelikti koosseisu täitmisest. Selleks tuleb, nagu eelnevalt nimetatud, tuvastada objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine ja selle objektiivne ettenähtavus kahtlustatava jaoks, mille eitamise korral tulebki nentida õnnetuse toimumist.
10.Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri seisukohaga, mille kohaselt ei ole ainuüksi kannatanu A. Hermani kahtluste pinnalt võimalik omistada kellelegi sündmuskohal viibinud kõrvalistele isikutele (sealhulgas E.T. ele) süülist tegevust seoses R.H. i surma saabumisega, sest tegemist oli õnnetusega ja seega ei ole kahtlustuse esitamine kellelegi kriminaalasja jätkamisel põhjendatud. Analüüsides kaebaja A. Hermani esitatud väiteid, kes ise sündmuskohal ei viibinud ja kõrvutades neid asjas kogutud tõendusmaterjaliga, pole võimalik järeldada, kellele üldse käesolevas asjas süüdistust esitada.
11.Kaebaja leiab, et kannatanu rindkeres olev laskehaav viitas üheselt KarS §-s 119 sätestatud kuriteo tunnustele ja on ühtlasi kriminaalmenetluse aluseks, mistõttu tuleb kohest menetluse alustamata jätmist pidada karistusväärseks, vähemasti distsiplinaarkorras. Kohus nõustub Riigiprokuratuuriga, leides, et kriminaalmenetluse alustamise tähtaeg on reguleeritud vaid kuriteoteate esitamise korral KrMS § 198 lg 1 alusel. Muudel juhtudel, tulenevalt legaliteediprintsiibist, tuleb menetlust alustada võimalikult kiiresti. Kohus rõhutab, et legaliteediprintsiip kohustab kriminaalmenetlust alustama kuriteo asjaolude ilmnemisel. Kuigi menetlejatele teadaolevad sündmuse asjaolud olid raske tagajärjega (eluohtlik kehavigastus), siis tulenevalt sündmuse küllaldasest eelinformatsioonist – nii hädaabitelefonile esitatud teadete kui kohapeal olnud isikute selgituste kohaselt oli tegemist õnnetusjuhtumiga, mistõttu ei olnud kriminaalmenetluse alustamine ja esialgsete uurimistoimingute tegemine põhjendatud. Üksnes sündmuse tagajärgede raskus ei väära seda seisukohta. Ka Riigikohus on leidnud, et kriminaalmenetluse alustamist tuleb taunida olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või on see pelgalt teoreetiline (RKKKo nr 3-1-1-60-10 p 11).
12.Kohus nõustub Riigiprokuratuuriga selles, et E.T. e ütluste mõningane vastuolulisus on selgitatav alkoholijoobe ja relvalasule järgnenud šokiga ning enam kui üheksa minutit kestev telefonivestlus ei tõenda selle kestel vahendatud kommunikatsiooni sisu. Asjas kogutud tõendusteave ei sea kahtluse alla E.T. e poolt antud ütluste usaldusväärsust olulisimas ja kaebuses esitatud E.T. e väidetava süülise tegevuse osas püstitatud versioonil pole alust. Oluline on ka see, et E.T. e ütlusi pole teiste kogutud tõenditega ümber lükatud, küll kinnitavad teised isikulised tõendid E.T. e ütlusi asetleidnud sündmusest.
13.Lasuvigastuse paiknemine kehatüve eespinnal ja haavakanali suund andsid kohtuarstile eksperdiarvamuses alust järelduseks, et ei saa välistada selle omakäelist tekitamist (tl 22). Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et tugevas alkoholijoobes (veres 2,05 mg/g, ekspertiisiakt 04.04.2014, tl 21) A. Hermani kehaasendi muutmise ohutusnõuetele mittevastavaks võis
-4-
tingida komistamine, tähelepanu ja valvsuse hajumine või vajadus sooritada enne lasku relva juures mõni toiming, näiteks laadimine või kaitseriivi mahavõtmine.
14.Kohus peab siinkohal vajalikuks olemasoleva tõendusmaterjali pinnalt märkida veel järgmist. Uuritavale sündmusele eelnevalt leidis aset joobes R.H. i poolt sobimatu tulirelvakasutus (märki tulistamine õuealal) kaaskodanike juuresolekul asulas, mis iseloomustab isiku hoolimatut suhtumist ja arusaamu tulirelvade käitlusest ja ohutusnõuetest kinnipidamist.
15.Eelnevast tulenevalt jagab ringkonnakohus seisukohta, et käesoleval juhul esineb kriminaalmenetlust välistav asjaolu KrMS § 199 lg 1 p 1 mõttes, kuna olemasoleva kogutud tõendusteabe pinnalt puudub kriminaalmenetluse alus.
16.Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 21.05.2014 määruse muutmata ja A. Hermani esindaja vandeadvokaadi Maria Mägi-Rohtmetsa määruskaebuse rahuldamata.
Tiit Lõhmus Kohtunik
-5-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.