1-14-1950/37 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Pärnu Maakohus otsustas 16.aprilli 2014.a. otsusega süüdi tunnistada Mati Üürike süüdi Karss § 263 p 1 järgi ning mõista rahaline karistus 240 päevamäära (1 pm=3,20 €), s.o. 768 €. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista rahaline karistus 160 päevamäära, s.o. 512 (viissada kaksteist) €. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. KrMS § 175 lg 1 p 4, 9; § 179 lg 1 p 2 alusel välja mõista Mati Üürikeselt riigituludesse menetluskuludena: - sundraha 532,50 €, - tasu riigi õigusabi eest 236 €. KrMS § 310 lg 1, VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2, § 127 lg 1 alusel välja mõista Mati Üürikeselt kannatanu AR kasuks 3649.90 €. 01.12.2013 kella 12.38 ajal Järvamaal Imaveres Imavere spordihoones Eesti meistrivõistluste meeste 50+ Tallinna-Pärnu võistkondade mängu ajal lõi teiste spordihoones viibivate isikute juuresolekul kolmel korral rusikaga vastu lõuga AR, kellele tekitas löömisega füüsilist valu ja alahuult läbivad vigastused ning alahuule turse. AR esitas tsiviilhagi 3689,90 € nõudes. Nõue on esitatud seoses sellega, et peksmise tagajärjel said tal kannatada kaks hammast, mis vajasid ravi ja asendamist implantaatidega. Maakohtu hinnangul on tõendatud põhjuslik seos süüdistatava teo ja kannatanul tekkinud tervisekahjustuse vahel. Käesoleva kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus on kohus asunud seisukohale, et AR sai kahe hamba vigastused just Mati Üürikese poolse löömise tagajärjel. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt tekitatud kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või kui ta vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kuna konkreetsel juhul AR just sel alusel kahju tekkis, siis tuleb kannatanu tsiviilhagi rahuldada.

VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohtule esitatud S dr RR tõendi kohaselt kahe hamba implantaadid koos sellega kaasnevate tegevustega maksavad 3450 €. Lisaks sellele moodustab tema tsiviilhagi hambakliinikute arved 13,50 €, 99 €, 32 €, 81 €, haigla visiiditasu 5 €, apteegist suuvee ostu arve 9,40 €. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu tosust tsiviilhagi rahuldamise osas ja taotletakse selles osas maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsusega tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. Apellant leiab, et S poolt väljatstatud hinnakalkulatsioon ei ole ehte dokument. See on koostatud ajal, mil kuriteosündmus ise ei olnud veel toimunud e. 14.01.2013.a. Kohtu tõdemus, et tegemist on dr RR eksitusega ning tegelik kuupäev on 14.01.2014.a.ei ole piisav. Samuti ei saa tõsikindlalt väita, et kahte logisevat hammast ei saa ravida muu moel, kui implataatide paigaldamisega 3450 euro eest. Ravi vajalikkus ja ulatus tuleb kaitsja hinnangul välja selgitada tsiviilkohtupidamise korras. Tallinna Ringkonnakohtu 11.juuni 2014.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 26.juunini 2014. Määratud tähtajaks esitas seisukohad kirjalikult prokurör ja kaitsja esitas tasu taotluse Prokurör leiab, et apellatsioon on alusetu ja seda järgmistel põhjustel. Pärnu Maakohus on oma otsuses põhjalikult uurinud tsiviilhagisse puutuvaid tõendeid ja neid kogumis hinnanud. Kohus on leidnud, et hinnakalkulatsioonil olev kuupäev 14.01.2013 on dr. RR poolt ekslikult kirjutatud, kuna materjalide juures on näha, et 14.01.2014 on kannatanu hambakliinikus käinud, samuti pole alust kahelda kannatanu ütlustes, et hinnakalkulatsioon koostati 14.01.2014 visiidi käigus. Kohtu sellise seisukohaga saab nõustuda, kuna ravidokumenditelt on näha, et AR on hambakliinikus käinud 23.12.2013 ja 14.01.2014. 14.01.2014 koostatud arvelt on näha teostatud töödena muuhulgas kahe hamba ajutine siinimine. Ka 04.12.2013 N OÜ poolt väljastatud arvelt on näha, et teostatud on kahe hamba ajutine siinimine, samuti patsiendikaardilt 01.12.2013 sedastatud kahe hamba liikumine. Seega on igati põhjendatud kohtu järeldus, et hambakliiniku kalkulatsioon koostati tegelikult 14.01.2014, sest eluliselt usutav on, et suupiirkonda saadud trauma tagajärjel tekivad vigastused ja need on just sellised, nagu kalkulatsioonil kirjas. Apellandi seisukoht, et tõsikindalt ei saa väita, et kahe implantaadi paigaldamine maksab 3450 eurot, on alusetu. Selle väite kinnituseks ei ole esitatud ühtegi teist tõendit, mis selle summa suuruse ümber lükkaks. Kannatanu on teinud omalt poolt kõik, et tõendada talle tekitatud kahju ja kui vastutav pool sellega ei nõustu, tulnuks esitada omapoolsed tõendid. Neid aga esitatud ei ole ja paljasõnalised väited tsiviilhagi

Kohtukolleegium tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ning esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus kannatanu tsiviilhagi rahuldamise osas on põhjendatud ja seaduslik. Vaidlust ei ole selles, et süüdistatav pani kannatanu suhtes toime vägivallateo, mis seisnes selles, et ta lõi kannatanut vähemalt ühel korral rusikaga vastu lõuga. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on kannatanu samal päeval viibinud ka arsti vastuvõtul ning patsiendikaardil on märgitud muuhulgast ka seda, et kaks hammast on lahti. Samuti on kannatanu samal päeval antud seletuses märkinud, et kaks hammast on tal saadud löögist lahti ja kaks hammast logisevad. Süüdistatava kaitsja on seadnud kahtluse alla asjaolu, et kannatanu läks hambaarsti vastuvõtule just süüdistatava poolt toimepandu tagajärjel ning väidab, et seda kahtlust süvendab ka fakt, et hambaarsti poolt esitatud kalkulatsioon on dateeritud 14.jaanuari 2013.a. kuupäevaga e. sisuliselt aasta varem, kui see pidanuks kannatanu ütluste kohaselt olema. Kohtukolleegiumi seisukohast on maakohus põhjendatult leidnud, et tegemist on n.ö. inimliku eksitusega, mis arvestades aasta alguse perioodi on sageli esinev. Selline seisukoht haakub ka eelpool märgituga ja nimelt, et kannatanu avaldas samade vigastuste olemasolu ka oma esialgses seletuses. Kuna hambaarsti teenust vajas kannatanu süüdistatava käitumisest põhjustatuna, siis on saadud hambatraumad põhjuslikus seoses ka süüdistatava kuritegeliku käitumisega e. temale inkrimineeritud vägivallateoga. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida veel järgmist. Nimelt, kannatanu on apellatsioonimenetluse käigus esitanud kohtule täiendavalt arsti poolt koostatud õige kuupäevaga dateeritud kalkulatsiooni. Nimetatud dokumenti kohtukolleegium aga oma seisukoha kujundamisel arvestada ei saa. Seda takistab asjaolu, et käesolev kriminaalasi on maakohtus lahendatud lühimenetluses. Selles osas, et lühimenetlus välistab ka tsiviilhagi vajalike dokumentide juurdevõtmist olemasolevatele toimiku materjalidele, selles osas vaidlust olla ei saa. Tegemist on kestva kohtupraktikaga ja ka Riigikohus on oma otsustes seda seisukohta rõhutanud korduvalt (3-1-1-105-10 p.7.5.6 ; 3-1-1-79-10 p.10.2). Lühimenetluses saab kohus tõenditena kasutada vaid neid dokumente, millised olid kriminaalasja materjalide juures kriminaalasja kohtusse saatmise momendil. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane muu hulgas siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kuna M.Üürike põhjustas AR tervisekahjustuse tahtlikult, puudub ka võimalus, et ta vabaneks vastutusest, tõendades oma süü (VÕS

§ 1050) puudumist. Seega on M.Üürike VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel kohustatud hüvitama kannatanule tervise kahjustamisega tekitatud kahju. VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 2 tuleneva varalise kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel juhindutakse VÕS § 130 lg-st 1. Osutatud säte näeb ette, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Kolleegium märgib, et tervise kahjustamisest tekkinud kulud VÕS § 130 lg 1 tähenduses hõlmavad eelkõige kannatanu ravikulusid. VÕS § 130 lg 1 mõtte kohaselt saab kannatanu nõuda ravikulude hüvitamist ka siis, kui ta ei ole neid kulusid veel kandnud, s.t kalkulatsiooni alusel (vrd ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-2-1124-11, p 16). Vastasel korral võiks tekkida vastuvõetamatu olukord, kus kannatanu ei saaks nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist ainuüksi põhjusel, et tal endal pole piisavalt raha, et tervise taastamiseks vajalikud kulud esmalt ise ära kanda. VÕS § 130 lg-st 1 lähtudes tuleb kannatanule hüvitada tema tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse põhjustamisest tingitud põhjendatud ravikulud täies ulatuses. Juhul kui kannatanu terviseseisundi taastamiseks osutuvad vajalikuks sellised meditsiinilised protseduurid, mille tulemusena muutub kannatanu tervislik seisund paremaks, kui see oli enne tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamist, peab kahju põhjustaja ka nende protseduuride maksumuse kannatanule täies ulatuses hüvitama. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, kahjuhüvitisest maha arvata üksnes juhul, kui selline mahaarvamine ei ole vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Olukorras, kus kannatanule tekitatud tervisekahjustuse või kehavigastuse tagajärgede kõrvaldamine ei ole mõistlikult võimalik ilma, et kannatanu terviseseisund muutuks seetõttu paremaks, kui see oli enne rikkumist, on tegemist kannatanu nn pealesunnitud rikastumisega. Kolleegium on seisukohal, et sellist kasu ei saa tulenevalt VÕS § 130 lg 1 kaitse-eesmärgist VÕS § 127 lg 5 kohaselt kahjuhüvitisest maha arvata. Vastasel korral võiks tekkida olukord, kus kannatanul ei olekski võimalik endist terviseseisundit taastada, sest ta ei suudaks tasuda "oma osa" terviseseisundi paranemise eest ulatuses, mis ületab rikkumiseelse seisundi taastamist. Selline tulemus oleks aga vastuolus VÕS § 130 lg 1 ühe eesmärgiga – kõrvaldada VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 nimetatud teo tagajärjed kannatanu tervisele (vt. Riigikohtu otsus 3-1-1-31-13 p.10-12). Käesolevas kriminaalasjas on tõendatud, et AR on tekkinud kahju, mis koosneb Mati Üürikese teo tõttu kahjustatud hammaste taastamiskuludest. Milliste meetoditega ja protseduuridega on taastatav maksimaalselt ligilähedaseim olukord võrreldes kuriteoeelsega, seda otsustab stomatoloog-protesist. Arutataval juhul on eluliselt usutav, et just implantatsioon on see meetod, mis on kõige turvalisem, esteetilisem ning loomulikum viis hammaste asendamiseks ja endise olukorra taastamiseks võimalikult ligilähedasena sellele, nagu see oli enne M.Üürikese tegu. Kohtukolleegiumi arvates kajastab kalkulatsioon selliseid meditsiinilisi protseduure, mis kõik on vajalikud selleks, et taastada kannatanu hammaste seisukord võimalikult lähedasena sellele, nagu see oli varem. Ravi maksumus e. konkreetsete raviprotseduuride hindades ei ole samuti kohtukolleegiumil alust kahelda, sest need vastavad ka S koduleheküljel avaldatud hinnakirjale.