Kohtulahend

1.O.H anti kohtu alla süüdistatuna selles, et temaööl vastu 06.08.2011 Tartumaal Laeva vallas Laeva alevikus, s.o avalikus kohas M.J., J.J. ja K.V. nähes sõitis sõiduautoga tahtlikult otsa M.K. kassile ning jättis peale otsasõitu kassi tee äärde, põhjustades julmal viisil loomale valu ning füüsilisi kannatusi, mille tagajärjel kass suri. Sellise tegevusega rikkus O.H loomakaitseseaduse § 4 lg 1, mille kohaselt on looma suhtes lubamatu tegu looma hukkumist põhjustav tegu. 2.Tartu Maakohtu 03.04.2014 otsusega mõisteti O.H süüdi KarS § 264 lg 1 p 3 järgi ja karistati1kuu ja 20 päeva pikkusevangistusega. KarS § 73 lg-te 1,3 alusel jäeti karistus täitmisele pööramata, kui O.H pane 3-aastase katseaja jooksultoime uut kuritegu. 3.O.H mõisteti õigeks KarS § 264 lg 1 p 2 järgi. Selles osas otsust ei vaidlustata.

ESIMESE ASTME KOHTUOTSUSE SISU

kassile. Tunnistaja J.J. ütlustel nägi ka tema seda heledat-valget kassi teed ületamas. J.J. oli seda kassi teel märganud 100 meetri kauguselt. M.J. ja K. V olid karjunud O.H-le, et mida ta ometi teeb, kuid viimane ei teinud kuulmagi.Autojuht O.H oli sellepeale ütelnud, et see ei ole M.K. kass. O.H oli vähendanud kiirust. Kui kass oli autost 20- 30 m kaugusel, lisas ta kiirust ja sõitis kassist üle. Kass veeres kolksatusega auto alt läbi. J.J. ütlustel sõitis O.H kassile tahtlikult otsa. Kuuvalgel ööl ja täistulede valguses oli kass hästi märgatav. O.H oli võimalus pidurdada või siis vasakult kassist mööda põigata, sest vastassuunast sõitvaid sõidukeid ei olnud. Kassi liikumine teel oli hästi nähtav; kass ei jooksnud üle tee, liikus rahulikult. Asulas 50 km tunnikiiruse juures oli võimalik kassile otsasõitu vältida. O.H aga sõitis kassist tahtlikult üle. Pärast kassile otsasõitu majade juurde jõudes oli K. V O.H-lt küsinud, kas see ka mõtleb kui nii teeb ning kas ta on kindel, et kass on surnud. O.H oli seepeale ütelnud, et mingu ja nutku siis seal selle kassi juures. O.H oli läinud seepeale tuppa. Paar päeva pärast sündmust oli J.J. kohtunud M.K. ga.Viimane siis juba teadis, et O.H tema kassist üle sõitis. Kass oli leitud Laevast tee äärest. 4.3 Kohus leidis, et M. ja J. J. usaldusväärsete ütlustega on leidnud kinnitamist, et O.H sõidukijuhina märkas teel olevat kassi kaugelt. Teel olevale kassile juhtisid eelnevalt tähelepanu M.J. ja K. V. O.H ignoreeris nende inimeste poolt öeldut ning kassile lähenedes, kui oli kassist 20-30 m kaugusel, lisas kiirust ja sõitis kassist üle.Selline sõidukijuhi käitumine ei ole kooskõlas liiklusseaduse § 50 lg 3 p 1. Mootorsõiduki juht, märgates teel takistust, peab vähendama kiirust ja peatuma. O.H suurema ohu allika valdajana oli võimeline ning kohustatud nii tegutsema. Tunnistajate M. ja J.J. ütlused aga kinnitavad, et O.H soovinudki kassist mööda sõita ega peatuda, vaid lisas kiirust ning sõitis tahtlikult M.K. kassist üle. 4.4 K. V ütlused ei haaku tunnistajate M. ja J.J. ütlustega ei kassi suuruse ega ka O.H poolt kassile otsasõidu asjaolude suhtes. Tunnistaja K. V ütlused luges kohusebausaldusväärseteks, jättes need tõendite hulgast välja. 4.5Tunnistaja J.R. ütlused kinnitavad, et tema märkas 2011 augustikuul päeval pärastlõunasel ajal Laeva alevikus asulat tähistava märgi juures tee ääres viga saanud valget pikakarvalist kassi. Kass oli olnud asfaldi piirjoonest meeter maad eemal teepervel külili, tagumised jalad olid külje peal, ei liigutanud; kass oli veel korisenud ja elus. Jäi mulje, et kass on auto alla jäänud.Tunnistaja teadis, et selline valge kass on M.K. l. Tunnistaja oli teatanud kassi leidmisest M.K. le. Viimase vend A.K. oli kassi sealt ära viinud ning ütelnud, et see on M.K. kass. 4.6 Tunnistaja A. K ütlused kinnitavad, et tema leidis 2011. augustikuu päeval venna M.K. surnud kassi tee äärest. Kassil oli üks silm peast väljas, kärbsed kallal ning lõualuu katki. Kassi viis ta koju kuuri taha. Järgmisel päeval mattis vend kassi.Hiljem ütlesid talle J ja M J., et O.H ajas autoga selle kassi alla ja et nemad olid autos istunud. 4.7Kannatanu M.K. ütlused kinnitavad, et tema valge suur kass, kaaluga ca 10 kg oli 2011 a. augustikuul autoga surnuks sõidetud. Temale oli J.R. teatanud kassi surmast. J.R. oli kassi teepervel avastanud, kui kass ei olnud veel lõplikult surnud. Tema kodust sündmuskohani oli 100-150 m. 7.08.2011 tuli ta koju Laeva. Kass oli siis juba surnud ning ta mattis kassi venna aeda. Vend oli ka kassi viinud lahangule. Kassi vigastuste kohta oli tulnud M.K. le kirjalik informatsioon. 4.8 Kohus luges tuvastatuks, et M.K. kass aeti Laeva asulas autojuhi O.H poolt ööl vastu 06.08.2011 auto alla aeti ning ta hukkus. Puudub informatsioon teisest väiksest kassist, kes oleks samuti samal ööl auto alla jäänud. J. ja M. J. ütlused kinnitavad, et O.H sõitis autoga

üle just M.K. kassist. See oli suur ja äratuntav kass,kelle sarnaseid Laevas rohkem ei olnud. Tunnistajate M. ja J.J. ütlustel oli kassi kaugelt juba näha ning juhiti O.H tähelepanu teel olevale kassile. 4.9Süüdistatava O.H ütlused ei ole usaldusväärsed ja ei kajasta kuriteosündmuse kõiki asjaolusid. Nimelt väitis O.H kohtus, et tema nägi kassi auto ees, kui kass auto ette jooksis. Need ütlused on vastuolus tunnistajate M. ja J.J. ütlustega, kes väitsid, et juba kaugelt juhiti tähelepanu teel olevale kassile. O.H jõudis juba sõidukiirust vähendada, lisades siis äkitselt kiirust ja sõites kassist üle. Usaldusväärsed ei ole O.H ütlused ka selles, et ta pärast otsasõitu läks viga saanud kassi tee äärest otsima aga ei leidnud. On ebatõenäoline, et surmavalt haavatud koduloom suutis sündmuskohalt kuhugi kaugele minna, arvestades temale tekitatud vigastusi, mis kirjeldatud lahanguaktis. Tunnistaja A. K ütlused kinnitavad, et tema leidis sama kassi sündmuskoha lähedalt järgmisel päeval. 4.10Eestimaa Loomakaitsjate Liidu avaldus Lõuna Prefektuurile ja Lõuna Ringkonnaprokuratuurile kriminaalmenetluse algatamiseks sisaldab informatsiooni käesoleva kuriteosündmuse kohta ning kinnitab, et M.K. kassile oli 05.08.2011 kella 24.00 ajal autoga otsa sõidetud Laeva alevikus. Kassil oli koljuluu murd, üla-ja alalõualuu murd, puusaluu murd, selgroo murd, silm peast väljas, ning verevalumid. Kass suri vigastustesse 14 tunni pärast. 4.11 Veterinaaria–toidulaboratooriumi uurimisteade kinnitab M.K. kassi lahangut,mille tulemused dokumenteeritud lahanguprotokollis nr 30. Kass toodi lahangule 09.08.2011. Kaaskiri patoloogilise uurimise teostamiseks kinnitab M.K. kassi saatmist patoloogilisteks uuringuteks. 4.12 Lahanguprotokoll nr 30/09.08.2011 kinnitab, et M.K. kassil, kes oli jäänud 05.08.2011 Laeva alevikus auto alla, oli koljuluu murd, üla-ja alalõualuu murd, puusaluu murd, selgroo murd, silm peast väljas ning verevalumid. Surma põhjuseks oli lülisamba ja vaagnaluude murd, millega kaasnes sisemine verejooks. Vigastuste põhjuseks kinnine tömptrauma paremal pool vaagna ja näo piirkonnas. Need vigastused viitavadkohtu hinnangul autoga kassile otsasõidule. 4.13 Kohus leidis, et O.H pani kuriteo toime tahtlikult.O.H autojuhina pidi aru saama ja sai aru, milliseid vigastusi loomale pealesõit tekitab ning et kass kellele ta otsa sõitis, ei pruugi surra kohe. O.H saa end vabandada teadmatusega kassi raske seisukorra üle pärast kassile otsasõitu. Tema poolt autoga kaitsetule kassile otsasõitmine väljendab põhimõttelist ja erilist hoolimatust. O.H põhjustas tahtlikult kassi piinarikka hukkumiseloomal olid elutähtsates kehaosades luumurrud ning kassi surm saabus 14 tunni möödudes otsasõidust.

APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU

vigastatud kassi pärast vahejuhtumit tuvastanud ega näinud. O.H ole tahtlikult ega tahtmatult M.K. kassi alla ajanud. 5.2.1Tunnistajate M ja J J ütlused ei tõenda, et O.H sõitis tahtlikult M.K. kassist üle. Tunnistajad istusid autos tagaistmel, M.J. istus kõrvalistuja taga, tema ees K. V, laps süles. M.J. oli tarvitanud alkoholi, mistõttu võisid tema tähelepanu ja tajumismeeled olla häiritud. Nähtavust varjas tema asukoht autos, mistõttu ei saanudki ta tajuda ega edasi anda täpselt juhtunut. Tunnistaja ütluste kohaselt ta arvab, et otsasõitu oleks saanud vältida (teine sõidurada oli tühi), pidurdada või kassile signaali anda. Tunnistaja ei tea, kas kass märkas sõidukit, ta arvab, et märkas. Küsimusele, kas kass kiirendas liikumist, vastas tunnistaja, et see toimus kõik nii kiiresti, et ta ei oska öelda, et tal pole võimalik seda mingite vahenditega kindlaks teha. Nendest ütlustes saab järeldada, et tunnistaja tegelikult ei näinud kassi liikumist ega otsasõidu momenti. Tunnistaja M.J. kinnitab, et ei näinud vigastatud kassi, ent ta oletab, et kass sai viga. Tunnistaja ei ole näinud ka M.K. le kuulunud surnud kassi. 5.2.2 Tunnistaja J.J. oli enne kojusõitu tarvitanud saunas alkoholi 6 Coolerit. Sõidukis istus ta keskel, laps süles. Ka J.J. tajumismeeled olid häiritud seoses alkoholi tarvitamise ja väljavaatega. Tunnistaja selgitused ööpimeduse kohta on vastuolulised – nii nimetas ta ööpimedust hämaruseks, enda väljavabanduseks selgitas, et peab hämaraks kuuvalgust. Autojuhi poolt gaasiandmist põhjendas tunnistaja inertsiga. Iga inimene saab sellest aru, sa tunnetad, et inerts tõmbab sind vastu istet. Inimest tõmbab vastu istet. Tunnistaja ei öelnud, et teda tõmbas vastu istet inerts, kui O.H väidetavalt kiirendas. Tunnistaja J.J. väidab, et autojuht aeglustas ja siis kiirendas. Tunnistaja väited sõiduki kiirendamise kohta, et kassile otsa sõita ei ole asjakohased, kuivõrd sõiduki kiirendamine ja seeläbi kassile otsasõidu saavutamine ei ole tunnistaja poolt ütluste kaudu seostatud. Tunnistaja ütleb, et kui jõudsime kassi juurde, siis kiirendas enne kassi, 20-25 m. Kui auto jõudis kassi juurde ja kiirendas, ei saanud see toimuda 20-25m enne kassi. Tunnistaja ütlused on vastuolulised, kohus on jätnud aga selle asjaolu tähelepanuta. 5.3 Puuduvad tõendid selle kohta, milline üldse M.K. kass välja nägi. 5.3.1Lahanguprotokoll nr 30/09.08.2011 ei kinnita, et tegemist oli just M.K. kassiga – selles puuduvad andmed, mis võiksid anda võimaluse identifitseerida kassi (nahavärv, kaal, fotod surnud kassist). Lahanguprotokollis ja kaaskirjas on märge, et 05.08.2011 jäi auto alla. Dokumendist tuleneb, et lahangule toodud kassjäi auto alla 05.08.2011, mitte 06.08.2011 nagu on kirjas süüdistusaktis ja kohtu poolt tuvastatuks loetud. 5.3.2 Puudub informatsioon, et M.K. kass surnud on, mitte ära jooksnud või rebaste poolt ära söödud või M.K. poolt alla aetud, mistõttu on kohtu järeldused paljasõnalised ja oletuslikud. 5.4Kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata K. V ütlused. K. V ei eita, et kass auto alt läbi käis. Kõik kassid on öösel hallid. Alkoholijoobes tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed, pigem kantud perekondlikust mitteläbisaamisest, millele on tunnistajad ka ise kohtuistungil osundanud. O.H ütlused on usaldusväärsed, kuivõrd käsitlevad sündmusi väga objektiivselt. Kohtu järeldus, et kass sai pärast auto alt läbijooksmist viga, on oletuslik ja paljasõnaline. Kassi ei leitud samal õhtul sündmuskohalt, mistõttu on kohtu sellekohased järeldused, nagu oleks kass surmavalt vigastada saanud, oletuslikud ning mitte millegagi tõendatud.

5.5O.H , sattudes olukorda, kus tuli reageerida kassi käitumisele sõiduteel, tegi kõik selleks, et oleks tagatud kaassõitjate ohutus. O.H sõidukis olid vanemad ja lapsed, kõrvalistuja süles istus laps ja tagaistmel tunnistaja J.J. süles samuti. O.H , kasutades sõiduvõtteid, mille mittekasutamist heitsid ette tunnistajad J, oleks ohtu pannud süles istunud lapsed, kes äkilise pidurdamise tagajärjel oleksid lennanud esiklaasi. O.H rikkunud liikluseeskirju. Kassile tahtlik otsasõitmine ei ole ka eluliselt võimalik ja seotud süüdistatava tahtlusega. Kassi käitumist on raske, kui mitte võimalik, ette aimata, ega ära hoida. Autojuhi ülesanne on tagada kaasreisijate ohutus ka kokkupõrkel loomaga kasutades selleks kõige ohutumaid sõiduvõtteid. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED 6 Ringkonnakohtu istungil jäi O.H kaitsja esitatud apellatsiooni juurde. Prokurör apellatsiooniga ei nõustunud ning taotles maakohtu otsuse muutmata jätmist.

tuvastas M. ja J.J. ütlustele tuginedes, et O.H sõitis autoga üle just M.K. kassist. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud tunnistajate ütluste kohaselt toimus sündmus Laeva aleviku piiril asulamärgi lähedal teel (lk 65, 67 pöördel). M. ja J.J. ütlustega haakuvad tunnistaja J.R. ütlused, kes märkas vigasaanud kassi Laeva alevikus asulat tähistava märgi juures.Tunnistaja teadis, et selline kass on M.K. l. Viimast teavitas ta ka kassi leidmisest. M. K lubas helistada vennale, et vend ära käiks. Õhtul M.K. venda A.K. kohates sai tunnistaja teada, et oli jah nende kass (tlk 25). Kannatanu ütlused riimuvad eelnimetatud tunnistaja ütlustega kassi leidmise asjaoludest. Kannatanu sõnul oli tema tagasi tulles, 7. mail kass juba surnud ning ta mattis kassi venna aeda. Vend viis kassi hiljem lahangule (tl 21-22). Ehkki kaitsja on leidnud, et kuna lahanguprotokollis puuduvad andmed, mis võimaldaksid identifitseerida, et tegu oli M.K. le kuuluva kassiga, esineb ringkonnakohtu hinnangul piisavalt teineteisega haakuvaid isikulisi tõendeid, mida ka maakohus on analüüsinud ja mis seda fakti kinnitavad. Samuti puudub alus kahelda selles, et omanik oma looma ära tunneb, kuna looma pani kotti ja mattis venna aeda kannatanu ise (lk 22). Maakohus on viidanud erinevatele tunnistajate ütlustes kajastatud kassi identifitseerimist hõlbustavatele tunnustele – kassi suurus, värv ning äratuntavus (selliseid tunnistajate väitel Laevas rohkem ei olnud), mis tunnistajate ja kannatanu ütlustes ühtivad. Samuti kinnitab fakti, et tegemist oli just nimelt kassiga, kelle ajas alla O.H poolt juhitud auto, viga saanud kassi leidmine sündmuse toimumise koha vahetust lähedusest paremalt teepeenralt (lk 25). Nimelt on tunnistajad M. ja J.J. maakohtu istungil kirjeldanud, et kass alustas tee ületamist vasakult teepooleltja liikus parema teekülje poole (lk 66, 67 pöördel) sõiduauto liikus mööda paremat teepoolt, kus tunnistaja J.J. sõnul auto talle paremalt küljelt otsa sõitis (lk 68 pöördel). Arvestades, et kass käis auto alt läbi, on seletatav tema asetsemine paremal teepervel. Ehkki tunnistajad M. ja J.J. ei tuvastanud peale sündmust, et kass sai surmavalt viga, tuleb apellatsioonikohtu hinnangul nõustuda maakohtuga, kes pidas ebatõenäoliseks, et surmavalt haavatud koduloom suutis sündmuskohalt arvestades lahanguaktis kirjeldatud vigastusi kuhugi kaugele minna. Eeltoodud põhjusel luges maakohus ebausaldusväärseks ka O.H ütlused, mille kohaselt läks tema pärast otsasõitu viga saanud kassi tee äärest otsima aga ei leidnud. Apellatsioonikohus nõustub sellise seisukohaga. Asjaolu, et lahanguaktis oli sündmuse toimumise kuupäevana märgitud 05.06.2011, ei oma asjas määravat tähendust. Süüdistusaktist nähtuvalt on sündmuse toimumise ajana märgitud „ööl vastu 06.05.2011“, seega ei esine vastuolu süüdistusaktis, kohtu poolt tuvastatuks loetud sündmuse toimumise aja ja lahanguprotokolli vahel. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtu poolt tuvastatuga, et ööl vastu 06.05.2011 Tartumaal Laeva vallas Laeva alevikus O.H poolt juhitud sõiduki otsasõidu tõttu surmavaid vigastusi saanud ja selle tagajärjel surnud kass kuulus M.K. le. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus väljunud süüdistuse piirest. Analüüsides O.H käitumist liiklusalases rikkumises, mis ei ole küll käesoleva kriminaalasja esemeks, ei sisustanud maakohus sellega kuriteo objektiivse ega subjektiivse koosseisu realiseerimist süüdistuses etteheidetavas teos. 7.2.2 Kaitsja on seadnud kahtluse alla tunnistajate M. ja J.J. ütlused ning taotlenud süüdistatava R. Jõgi ja tema abikaasa K. V ütluste arvestamist. Viimaseid peab ta usaldusväärseteks, esimesi aga vastuolulisteks. 7.2.2.1Apellatsioonikohus ei nõustu kaitseargumentidega ja märgib, et kohtupraktikas valitseva seisukoha kohaselt ei välista KrMS § 61 lg 1 igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (RKKKo 3-1-1-127-06).

7.2.2.2Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tunnistajate ja süüdistatava ütluste usaldusväärsust põhjalikult vaaginud ning apellatsioonikohtu hinnangul õigustatult jõudnud järeldusele, et süüdistatava O.H ja tunnistaja K. V ütlused ei ole usaldusväärsed. Maakohus käsitles oma otsuses kohtuistungil välja tulnud ütluste lahknevusi süüdistatava O.H ütlustes hinnates neid kogumis teiste tunnistajate ütlustega ning põhjendas ütluste ebausaldusväärseks tunnistamist seoses vastuoludega tunnistajate M. ja J.J. ning A. K ütlustega. Samuti põhjendas kohus veenvalt, miks ta jätab kõrvale tunnistaja K. V ütlused.Maakohtu otsusest nähtub jälgitavalt, millistel motiividel maakohtu siseveendumus ütluste usaldusväärsuses kujunes. Apellant on küll väitnud, et K. V ütlused on usaldusväärsed, kuna need on objektiivsed ega ole vastuolus teiste tunnistajate ütlustega, ent ta on jätnud täpsustamata, milliseid tunnistajaid on silmas peetud (kuivõrd tunnistajate M. ja J.J. ütlused seab kaitsja ebausaldusväärsuse tõttu kahtluse alla ja rohkem sündmust pealt näinud tunnistajaid üle ei kuulatud). 7.2.2.3Apellatsioonis tõstatatud väidetele M. ja J.J. ütluste usaldusväärsusest seoses alkoholitarvitamisega sündmusele eelnevalt ja tajumismeelte häiritusega ning nende vaatevälja piiratus seoses asukohaga autos, vastab ringkonnakohus järgmist. Kohtus antud ütluste kohaselt ei eita nimetatud tunnistajad teatud määral alkohoolsete jookide tarvitamist. M.J. väitel oli alkoholi joomise ja autosse minemisest aega möödas ning see ei mõjutanud tajumist ega mäletamist. Ka abikaasa oli joonud, aga mitte nii, et oleks purju joonud, sest järgmisel päeval oli vaja Tartusse sõita (lk 64 pöördel). J.J. sõnul jõi ta õhtu jooksul u 6 tunni jooksul 6 Coolerit, mille kangus on 5 kraadi. Viimase pudeli jõi ta kell 22 (tlk 67 ja 68 pöördel). Arvestades, et tegu ei ole kangete alkohoolsete jookidega ning nende tarvitamine toimus pikema ajaperioodi jooksul, ei pea ringkonnakohus reaalseks, et see mõjutas tunnistajad nii, et nende tajumismeeled olid sedavõrd häiritud, et nad ei olnud võimelised sündmusi adekvaatselt tajuma. Samuti ei mõjutanud sündmuste tajumist tunnistajate väljavaatekoht autos. Tunnistaja J.J. sõnul oli ilmastik väga selge, ehkki kell oli 12 väljas kuuvalgus oli taevas selge, täistulede pealt oli kassi juba kaugelt näha, nägemise hetkel asus kass vastassuunavööndis (lk 67-68). Tunnistaja M.J. sõnul nägid nad kassi juba eemalt tee äärest, reageerimisaega oli ehk mõnisada meetrit. Tunnistaja väitel oli tal ka kõrvalistuja tagant võimalik näha (lk 65 pöördel). Tunnistajate ütlusest ei jää kahtlust, et nende asukoht autos ei piiranud vaatevälja ning sündmusi tajusid autosviibinud tunnistajad sarnaselt ning nende ütlused riimuvad nii kassi liikumistrajektoori, iseloomulike tunnuste kui ka sündmuse toimumise asjaolude kohta. Ehkki kaitsja on väitnud, et tunnistajate M. ja J.J. ütlused on kantud mingisugusest perekondlikust mitteläbisaamisest, nähtub tunnistajate ütlustest selgelt, et see ei ole takistanud neil tõeseid ütlusi andmast. Kuigi M.J. möönab, et peale seda sündmust ei ole ta peale seda sündmust enam O.H-ga suhelnud, ei takistanud tal miski tõeste ütluste andmist (lk 65 ja pöördel). Ka J.J. möönis, et kõne all oleva sündmuse toimumise tõttu on suhted O.H-ga halvad, ent lisas, et see ei takista teda tõeseid ütlusi andmast (lk 67). 7.2.3 Kaitsja vaidlustab ka kuriteo toimepanemise subjektiivset külge, tuginedes taaskord tunnistajate ütluste ebausaldusväärsusele seoses alkoholi tarvitamisest tingitud tajumismeelte ja tähelepanu häirituse ning vaatevälja piiratusega. 7.2.3.1Eelmises punktis nõustus apellatsioonikohus maakohtu hinnanguga tunnistajate M. ja J.J. ütluste usaldusväärsuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatud subjektiivse külje – tahtluse – tuvastatusega O.H käitumisaktis. Kohtupraktikas on leitud, et kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Isiku teoeelne- ja järgne käitumine võib

anda teavet lisaks objektiivsetele tehioludele ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04) Arvestada saab ka isiku arvamusavaldusi teo toimepanemise ajal ning enne ja pärast seda (RKKKo nr 3-1-1-142-05). 7.2.3.2Maakohus on hinnanud igakülgselt tunnistajate M. ja J.J. ütlusi ja jõudnud järeldusele, et O.H sõitis M.K. kassist üle tahtlikult. Maakohus on analüüsinud O.H käitumist teole eelnenud ajal. Maakohus leidis kokkuvõtvalt, et O.H vähendanud vaatamata reisijate poolt teel olevale loomale tähelepanu juhtimisele, ei sõidukiirust, kuigi tehniliselt olnuks tal võimalik 100 m kauguselt kassi nähes ka pidurdada ja auto seisata ning otsasõitu vältida. Maakohtu istungil andis M.J. ütlusi, et hõikas juba kaugelt, et M kass ja kuidas see välja sai. Esialgu võttis O.H kiirust maha, et vaadata, millal kass jõuab nii kaugele. /-/ jäi tunne, et hetkeks kiirus vähenes ja taas suurenes (tlk 65). Tunnistaja väitel ta hõikas ja hoiatas ja seda tegid ka teised, ent juht suhtus sellesse ükskõikselt (lk 66).Tunnistaja J.J. sõnul ütles tema abikaasa, et see on M.K. kass. O.H ütles seepeale, et see ei ole M.K. kass. Ütles, et see kuulub ühele teisele külaelanikule, kellel on neid kasse palju. O.H lasi autol gaasi maha kuni kass jõudis auto ette. Kui vahe kassi ja auto vahel oli umbes 20-30 m, siis ta lihtsalt lisas gaasi ja sõitis kassist üle (lk 67 pöördel). Maakohus on analüüsinud ka süüdistatava käitumist pärast otsasõitu ning märkinud, et O.H suhtumine oma teosse oli ükskõikne. Tunnistaja J.J. kohtus antud ütlustest nähtub, et Rannari abikaasa küsimusele, mis sa teed ning kas oled kindel, et kass surnud on, vastas ta rahulikult, et jah, olen küll. Kui Rannari abikaasa ütles, et mine vaata, vastas Rannar abikaasale, et mine nuta seal kassi juures ja läks tuppa (lk 68). Tunnistaja M.J. kinnitas eeltoodud ütlusi ning väitis, et O.H suhtumine oli midagi sellist, et kassiroju pärast nutmine. Nagunii neid hulkuvaid kasse siin külavahel palju. Üks kass ees või taga. Tunnistaja arvates oli O.H suhtumine oma teosse üleolev (lk 65).Kannatanu M. K nentis, et helistades O.H-le, ütles viimane, et oli jah selline intsident. M.K. sõnul oli O.H suhtumine teosse ükskõikne (lk 22). Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et O.H käitumisakt ei olnud kantud kaasreisijate ohutuse tagamisest ega kassi ettearvamatust käitumisest, vaid tuvastamist on leidnud kassile tahtlik otsasõit. 7.2.3.3 Arvestades O.H teoeelset ja -järgset käitumist tunnistajate M. ja J.J. ja kannatanu M.K. ütluste kontekstis, nõustub apellatsioonikohus maakohtu järeldusega, et teo pani O.H toime tahtlikult. Autojuhina pidi ta aru saama ja sai aru, milliseid vigastusi loomale otsasõit tekitab ning et kass ei pruugi surra kohe. Kassile tahtlik otsasõitmine väljendab tema põhimõttelist ja erilist hoolimatust looma vastu. 7.3 Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 337 lg-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu otsuse O.H süüditunnistamises KarS § 264 lg 1 p 3 järgi muutmata.

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.